esmaspäev, veebruar 27, 2017

Pingviinide paraad

Päeva küsimus - miks on kätlemise külalistel fotodel näod keskele viltu? Ja pead nii suured. (Jah, seda küsin mina, kellel Putuka päriselt suur pea pidevalt silme ees tolkneb)
Fotograaf kasutas lae alla kinnitatud telefonikaamerat või mida? Või mingit äppi?

http://elu24.postimees.ee/4026053/suur-galerii-presidendi-vastuvotu-kuelalised-fotoseina-ees

Savi need kleidid, see tulnukateparaad on imelik.

kolmapäev, veebruar 22, 2017

12

Palju õnne sünnipäevaks väike Putukas, kes ei ole enam üldse nii väike!
Laupäeval on pidu, mille tema isa lubas üleni äraorganiseerida, samal ajal kui mina Kadriorus laulda muretsen.
Oh-oh-hoo-jajaa.

teisipäev, veebruar 21, 2017

Blogimisest

Mulle jõudis nüüd kohale, et üle blogimaailma liigub väljakutse või ülesanne vastata küsimusele, miks sa blogid, kas blogimine on idiootidele ja muud sügavmõttelist. 

Ma ei oska muud vastata kui jah, jah ja jah, aga harja ajas punaseks MM blogis esitatud väide, nagu oleks need blogijad, kes oma blogimise eest nänni saavad, kuidagi paremad blogijad, kui need, kes ei saa. 

Okei, tegelikult kirjutas ta: "No ega see pole päris nii, et teed blogi ja kohe hakatakse asju saatma. Sa pead selle nö välja teenima. Nagu kui sa töötad ja teed head tööd, saad preemiat. Need tasuta asjad, mis blogijatele saadetakse, ongi nagu preemia. Hea tehtud töö eest." 
Aga see kõlabki umbes nii, et kui sulle šampoone ei saadeta, siis sa ei tee oma blogiga head tööd. 

Kallis kaasblogija seal kusagil kaugel, kas sina oled oma sellekuise šampooni juba kätte saanud? Mina ei ole. Ühü-ühü.

Täiega jubedad mõtted

Marca blogis tuli jutuks, kuidas kellelgi on natuke kummalisi või sotsiaalselt raskesti aktsepteeritavaid kombeid. 
Ma olen siin kirjutanud tegelikult, et Putukal on kombeks omaette valjusti rääkida. Vetsus, oma toas, tänaval (kui ta arvab, et on üksi) kõndides. Unes ka, pluss unes peksab ta seina. See on tegelikult rahustav. Kuulen läbi une kõmakat vastu seina - tähendab laps on kodus, kõik on korras, tulnukad pole teda ära viinud. 
Minu poolest oleks see okei, aga ma ju tean (arvan teadvat) kuidas maailm sellesse suhtub ja ma tõesti ei taha, et keegi ta tänavalt üles korjab ja kusagile ära viib ja mina pean hakkama ametnikke peale röökima, et mu laps mulle tagasi antaks ja tõestama, et tema on ohutu ja tal on kodus ohutu. (Ja üldse on ta tegelikult väga lahe ja normaalne sell, aga seda keegi ei usu.) See on üks korduv ja painav õudusmotiiv. Üks paljudest, muidugi. 

No võibolla see komme läheb üle ja ta õpib sisekõnet vaikides tegema. 

Tallinnas on üks selline hull, kes kõnnib mööda tänavat ja räägib. Tema ei räägi lihtsalt endale lugusid, ta korrutab mingeid väiteid, millel tegelikult on laiem tähendus ka teiste inimeste jaoks. Vahepeal käis ringi ja rääkis kõigile, et tema on Piret Järvise isa ja kuidas ta lapsele kunagi viiuli ostis. Siis rääkis, kuidas Kristiina Ojuland tal kingakontsaga pea veriseks lõi. Enamasti on ta ohutu, vadistab rahulikult ja suhtub optimistlikult. "Ei ole hullu!" armastas öelda.
Nüüd hiljuti nägin teda trollis, kus ta mörises üsna vihaselt:
"Mina olen jumal! Jumal olen mina, ma ei sure kunagi, ma olen jumal! Kes teie siin olete, kõik päevavargad ja mõrtsukad! Ma lähen ja lasen Savisaare maha tappa! Ma löön ta maha!"

See ei olnud enam naljakas ega tundunud ohutu. 
Siis tuli ta veel koos minuga (minu järel?) trollist maha, ma sain kokku Putuka ja tema sõbraga. Lapsi nähes mehike taltus veidi ja kutsus meid poliitkoosolekule või miitingule, et seal pakutakse teed ja suppi. Lapsed panid oma suud plõksti kinni ja teesklesid, et neid ei ole tegelikult seal. Mina samuti.

Ma lihtsalt loodan, et see oli õpetlik näide, sest ise ma last instantside sekkumisega hirmutada ei taha. Maailm on niigi piisavalt hirmus koht. 

esmaspäev, veebruar 20, 2017

üks neid küsimusi

Amülaas. ATP. Aeroobne ja anaeroobne glükoosilagundamine.

Kuidas neid asju kiiresti, hõlpsalt ja seksikalt selgitada muuseumipublikule, kes valdavalt koosneb lastest, sh teismelistest, kelle tähelepanu fookus on peamiselt sellel küsimusel, mida ma ise täna tänaval pealt kuulsin (kõmisevate bassihäältega ning minu isikust vähemalt pea jagu kõrgemalt esitatud):
"Nh, kuidas saab zombiks. Pmst üks tüüp tahtis ennast ära tappa ja tappiski, poos üles. Siis zombid tulid ja sõid ta jalad ära. Ja temast saigi zombi."
"Tegelt see pole loogiline. Zombid oleks pidanud tal pea ära sööma. Siis saab zombiks."
"Ee, jah."

Nuggan mind aidaku.

reede, veebruar 17, 2017

Silmad

Putuka (Põrnika) silmad muutuvad iga aastaga järjest kollasemaks.  Vahepeal tuli natuke päike välja ja ma tegin pilti.
Mu enda silmad on vesihallid, paari ebamäärase pruuni laiguga, nagu Tallinna taevas. Päike läks jälle peitu. 

Mu vasak silm on vigaga. Nägemist see ei sega. Esialgu. 

Mulle TOHUTULT meeldivad silmadest lähivaates tehtud fotod. Ükskord tegin Kaarna tütrest ka sellise.  Ja nexus 5X on täitsa lõpp hea fototelefon. 

Muidugi. Sellest, kui laps oskab liikumatu pilguga kaugusse tuiutada, on ka palju abi. 

neljapäev, veebruar 16, 2017

Ta tegi seda jälle

Mul on kohutavalt igav elu, ma vaatan, kui üle minu uudiskünnise suudab tõusta tõik, et T ei maksnud elatist ära. 
Või noh, tegelikult see ongi nüüdseks juba uudisväärtusega asi, kuna vahepeal väga kaua elatise maksmisega mingeid reaalseid probleeme ei olnud. Mis harvast, see huvitav. 
T käitumine on selle juures ikka vana hea jaanalinnumäng - kõigepealt annab lubadusi ("Homme* maksan") siis hakkab hämama ("Ma helistan sulle hiljem tagasi") ja järgmise asjana ei võta üldse kõnesid vastu. Päeva lõpuks pean ma kusagilt mujalt kellegi teise käest välja kaevama selle teabe, et tal on reaalselt raha otsas. 
Igav et ta ka ei õpi. Valetamine ja hämamine on sellistes olukordades alati kõige hullem asi, mida teha. Kui inimene on aus, siis on võimalikud teatud kompromissid. Mitte lõputult, mitte igakuiselt, aga kord aastas oleks täitsa mõeldav. Samas ei ole võimalik sõlmida kompromisse inimesega, kes isegi toru ei võta.
Ja teisest küljest, iseendale pidi ta ka valetama, sest ei pea olema hiromant, et näha - sel kuul on ta käinud nädalasel reisil Norras ja läheb nädalavahetuseks Otepääle - need meelelahutused, mida T endale tegelikult lubada ei saa, ongi põhjuseks, miks ta oma sissetulekuga ühtlasi välja ei tule. 
Perkele, kui minul on kitsas eelarve, siis ma ei lähe... reisile. 
Iroonilisel kombel tahtis ühes varasemas telefonikõnes veel Putukale Norrast miskit nänni tuua... milleks nänn, mees, kui elementaarne elatisraha on maksmata? Vaata oma konto jääki ja mõtle natuke. 

Te ju teate, mis juhtub siis, kui jahupeale vesi peale kallata?
Vot see nüüd jälle juhtuski. 
Et ta ka ei õpi. 

Minul on sel kuul vaja lapse sünnipäevaüritus kinni maksta, sünnipäeva toimumise ajal plaadi salvestamisel osaleda ja üldse igasugust logistilist võimlemist teha. Näiteks on meil muuseumiga plaanis märtsi lõpus tööreis Riiga - ma ei saa hetkel T käest isegi küsida, kas ta hoiab sel ajal ise oma last, sest T nukrutseb kusagil nurgas omaette maailma ebaõigluse üle ega võta toru. 

(Kui ma Riiga üldse saan, plaanin ma piirduda selle meelelahutusega, mille muuseum kinni maksab ja muul ajal juustusaia süüa ja hotellitoas teed keeta, sest kui eelarve on pingeline, nagu see pärast T praegu tekitatud auku on, siis on vist isegi Riia söögikohad mulle natuke üle jõu käivad. Aga kõigepealt pean ma sinna üleüldse saama. Kuidas küll?)
-----------
*See homme oli umbes üleeile.

teisipäev, veebruar 14, 2017

Oeh, puberteet

Kiusan lapsukest köögiviljadega (osalt selle tõttu, et endokrinoloog tegi natuke nägusid meie menüü kirjelduse peale). Lapsuke närib sünge näoga kanakonti.
"Söö juurikaid, see tähendab, köögivilja ka. Tahad sa ketšupit?"
Lapsuke vastab:
"Nagu mul siin vähe köögivilja oleks."
Julgen väita: "Ketšup pole köögivili"
"Aga see on tehtud köögiviljast."
Lapsuke mõtleb ja lisab:
"Mis on tegelikult mari."

Eriti jube lugu.

Uuringutel

Putukas tegi just radioloogile natuke sabinaid Käisime lihtsalt uuringutel ja ta saadeti käe kasvukolletest röntgenit tegema. Kuna ta on suur poiss, käib radioloogi juures ilma emata, eksole. 

Kuulen läbi ukse, kuidas Putukas pinnib radioloogi käest, millist radioaktiivset ainet ta röntgenipildi tegemiseks kasutab, kas röntgeeniumi? "Sest see oleks ju loogiline:"
Arst saatis Putuka ukse taha ja vaatas mulle ehmunud näoga otsa. Ütles, et nad ei kasuta radioaktiivseid aineid. 
Putukas kehitas pettunult õlgu, arst kadus kabinetti, et sealt mõne aja pärast uuesti välja tulla: "Me kasutame lihtsalt elektromagnetilist kiirgust". Ega tema ei teadnud, et Putukas tundis huvi just for sience.
Järgmine käik oli EKG-d tegema, ka sealt kostis Putuka madalahäälne* jutukõmin, aga sõnadest ma siiski aru ei saanud. Tuli laps tagasi rahuloleva näoga: "Ta näitas mulle, kuidas südametegevuse mõõtmine käib."
--------------
*Putukast on saanud Põrnikas või peaks teda hoopis peenemalt nimetama - Bug? Beetle kõlab kuidagi pehmolt. 

pühapäev, veebruar 12, 2017

Identiteedid

Minu unenäod vääriks vist erali sotsiaalmeedia kanalit ja suure tõenäosusega ka eraldi voodikohta, hambaharja ning ID kaarti. 

Eile oli meil pikk kooriproovi päev. Kõik kulges kenasti, meie  maailma kõige toredam ja kõige leekivpunasema peaga hääleseadja Leelo ütles, et ta on meiega rahul ja me oleme kõvasti arenenud (ta on lihtsalt liiga viisakas). Õhtul aga tõusis nii minul kui Viidikul täiesti ootamatult ja üheaegselt ilma ainsagi nähtava põhjuseta palavik.  Mis paari tunni pärast pärast suure hulga küüslaugu manustamist sama ootamatult langes. Müstika. Igaks juhuks läksime varakult magama. 
Hommikul ärkasin sellise unenäoga:

Meie Leelo oli Lutsu "Kevade" järgi tehtava balleti koreograaf. Koreografeeris* parajasti kirikumõisa poistega kaklemise stseeni ja õpetas kirikumõisa poisse, et pidage meeles, te olete suuremad, loopige neid ikka korralikult (Tootsi ja teisi). Lisaks pidid kirikumõisa kooli poisid tantsimise ajal saksa ja vene keeles rääkima, et oleks hirmuäratavam. Inglise keelt ei lubanud Leelo kasutada. "Poisid, mõelge nüüd ometi, tol ajal ja inglise keel." Tantsuproovid toimusid Estonia saalis, lava oli valge, tooliread pimedad ja seal istus paarkümmend erinevat inimest. 
---------------
Hirmus suusamägi
Putukas meelitas mu endaga koos suusarajale. Rada algab väikese ülesrühkimisega, kulgeb üsna rahulike tõusude ja langustega 1,7 km ringina ja lõpeb uuesti alguse lähedal iiveldamapaneva allasõiduga, mille ma esimesel korral läbisin lapse sabas küll suuskadel aga kiljudes: "Ma ei ole veeenduuunuuud!!!" ja teisel ringil võtsin enne langust suusad lihtsalt jalast, sest hirmus. 

Laps ise tegi lühemaid ringe, et saaks rohkem kordi laskuda. "Aga see on ju põhiline lõbu suusatamise juures!" 
Hiljem võttis minult natuke aega ja vaeva et uuesti kehastuda autoriteediks perekonnas, olla Grand Old Ladybug.
---------------
*Koreografeerimine nagu fotografeerimine ja nii edasi, ütles Viidik. See peab olema õige sõna.

neljapäev, veebruar 09, 2017

Lapsesuu

"Ema. Kas sinuga on mõnikord nii juhtunud, et sa lähed kusagile, lähed-lähed ja kui kohale jõuad, selgub, et enam ei olnud vaja minna?"

Pervasiivne häire

"Teil on ka pisut pervasiivne häire," ütles psühholoog, kelle juures ma lapse rehaplaani kohendasin, mulle rõõmsalt. "Mitte just diagnoos, lihtsalt jooned; minul on ka natuke." 
Mul ei ole selle vastu midagi. Enda jaoks olen ma normaalne, sest mina ise olengi minu normaalsus. Mitte et depressiivne - depressioon takistas mul olemast minu enda normaalsus*. Aga see häire ei olegi ju häire. Pipi oma tedretäppide all ei kannatanud. 

Võiks ju mõelda, et mis mõttes peab käima lapsevanemakoolitustel, lapsevanem olemine - see on ju nii lihtne. Kukepea! Ma olen täiskasvanud inimene, mis te mõtlete, et ma ei tule ühe lapse kasvatamisega toime või? Ma tean ju täpselt, kuidas ta peab käituma. Istuma, astuma, teretama, vabandama, mütsi peast võtma, silma vaatama, vait olema, vastama ja kui ta seda kõike õigel ajal õigel viisil ei tee, siis on see tema viga, mitte minu, eksole. (See oli sarkasm; vabandage, et ma olen sarkastiline; sarkasm on üldiselt vastus valesti mõistetud olemise valule)

Erivajadusega lapsele vanemaks olemine. Laste kasvatamine on nagu näiteks... kelgutamine. Sa saad mäest alla sõita alles pärast seda, kui oled oma kelgu üles vedanud. Normaalse lapsega on ülesvedamise pingutus ja gravitatsiooni poolt pakutav hüvitus omavahel tasakaalus, erivajadusega lapsega tuleb vastumäge rühkida märgatavalt rohkem ja liug jääb palju lühemaks, see ei ole endastmõistetav töötasu vaid pigem ootamatu preemia. Kui seda üldse tuleb. 

Kelgu metafoori annab mitmes suunas edasi arendada. Teise lapsevanema roll - kas ta astub ülesvedamisel ise ka kelgu ette või pigem kelgu peale? Kui allasõidul on kelgu peal väga palju inimesi, kas siis tuleb liug pikem või on kividest ja kändudest möödajuhtimine hoopis raskem? Kas see on lõbus? Kas laps õpib õigel hetkel ülesvedamise ajaks kelgu kõrval käima ja lõpuks seda ise vedama? Millal on õige hetk? Kui lapsevanem ära väsib, kas ta istub ise poole mäe peale puhkama ja nad jäävadki sinna ja/või jätab kelgu väga varakult lapse üles vedada? Koos endaga? Kui suur ja raske on koolis õpetaja kelk? Kas kelgul on pidurid? Kui mägi kipub ennast kogu aeg ülespoole keerama, mida siis teha? Ja kelguvedamise koolitused. Nendel ma olen oi palju käinud. 

Väga lühidalt - ma arvan, et T peaks minema nendele koolitustele, mida Putuka kool lapsevanematele pakub ja elu oleks jälle natuke paremini tasakaalus. Kui mitte nendele, siis järgmistele, aga ikkagi peaks.
----------
*Ja see, kui inimene ei saa olla iseenda normaalsus, omakorda tekitab depressiooni, vot nii targa asja mõtlesin ma just praegu siinsamas välja. 

kolmapäev, veebruar 08, 2017

Kui ma vaatan sulle silma

Siis ma tean, et silmamuna läbimõõt on keskmiselt 24 millimeetrit, iirise läbimõõt 10-12 mm, pupilli läbimõõt muutub vastavalt oludele. Oludeks on meil enamasti sitad suusailmad.

Ma tean, et silma sees on võrkkest, enamikel inimestel nelja erinevat tüüpi retseptoritega (üld + RGB), mõnel natuke vähem, mõnel harukordsel haruldusel üks tüüp rohkem (kujuteldamatu). 
Ma tean, et silmamuna katab valge kõvakest ja selle all on veresooned, mis pinnale nähtavale ei ilmu muidu, kui silma tugeva stressi korral. Ma arvan, et sa peaksid rohkem puhkama.

Ma tean, et sinist pigmenti pole olemas. On must ja pruun. Aga haruldase värvuse võivad silmale anda nii taustsüsteem (hall roosakaskollakal taustal mõjub sinisena) kui ka iirises peituvad nanoskoopilised õhumullid. Aja mulle mullikesi! Ära ole optiline pete!

Ma tean, et iirise muster on unikaalne. Mõnel on krussis. 
Ma tunnen su ära. 

teisipäev, veebruar 07, 2017

Ma ei saa sellest ka aru

Õudusega vaatan:
Kui suur peaks olema inimese häda, et ta kohvi pärast nõustuks niimoodi rüselema?
Isegi mitte kohvi - sest kohvi saab mujalt ka. Odava kohvihinna pärast. Kohviube, mitte jahvatatud, kas see loeb kuidagi?
Ma olen suur kohviarmastaja, ilmselt ma imbuksin sellisse rüselusse, kui see oleks AINUS koht kogu linnas, kus üldse kohvi leidub, jah. Aga. Muudes poodides müüakse ju ka. Paned paar euri juurde ja ostad. Kui kohv läheb liiga kalliks, siis jood lihtsalt vähem. Need inimesed seal ei paista teab mis vaesed ka enamasti. Juuksurisoengud, viisakad riided - ma pole aastaid juuksuris käinud*, usun, et enda kohvikulu jagu olen ma selle teenuse pealt kokku hoidnud küll. Olen viimasel ajal paar hilpu uuest peast ostnud, kui mul selle tõttu enam kohvi osta ei suudaks, ma läheks nagu naksti jälle kaltsuka allahindluspäevade printsessiks tagasi. 
Ja kõige totram on, et see rüselus toimub Euroncsis - mis mõttes sa lähed Euronicsisse kohvi ostma? Euronicsist ostetakse tehnikat. Seal käiakse tehnikariistu vaatamas ja telefone/tahvleid näppimas ja kui vaja, saab sealt usbC-tavaline usb laadimisjuhtme, aga loomulikult ma ei lähe sinna seda urrima juhet ostma, kui seal on niisugune rüselev mass koos. Kas see peaks kuidagi reklaam olema või? Mida need rüselevad inimesed selle poe peamisest kaubast üldse näevad, kuidas selline hullumeelsus saaks kedagi rohkem selle poe kliendiks meelitada?
Hm, kui nad usbC - usb juhet 99 sendiga müüksid, kas ma siis läheksin rüselusse? 

*Viidik mõnikord nuriseb, et mine juuksurisse ja/või värvi ennast - ma ei taha. Ma ei viitsi. Ma ei näe vajadust. Ma tahan auga halliks minna, kui see kunagine punane värv ükskord välja kasvab. Võibolla ma lähen ja värvin ennast kohe halliks, et see jutt ükskord lõpeks. Juuksuris käimine/juuksurisoengu kandmine on sotsiaalne interaktsioon, minu vajadus selliste aktsioonide järele on viimasel ajal oluliselt kahanenud. Ellujäämiseks vajalik see ei ole. Inimene olen ilma selletagi. 

pühapäev, veebruar 05, 2017

veebruar

Manjana püstitas oma blogis küsimuse, miks keegi seksist ei kirjuta, samas ta muidugi möönis juba ära, et need kirjutajad võiksid olla vallalised inimesed - lihtne - kui sul püsisuhtes on seks vilets ja sa sellest blogis kirjutad, tekib küsimus, miks seda suhet üldse pidada, seda küsimust ei taha aga eriti mitte keegi mitte ainsalgi ajendil kuulda. Samas, kui seks on hea ja sa tahad oma püsisuhet säilitada, siis on targem mitte hoobelda. Lihtne. 

Mul on veebruarikuu kalender nii tihedalt täis planeeritud, et ühtegi Tartusse sõitmiseks vaba nädalavahetust pole järele jäänud. Visiitsuhte ebameeldivam* pool - nädala sees me Viidikuga ei kohtu. Pikad proovipäevad, plaadi salvestamine ja muuseumi perepühapäev. Mõtlesin, kas mul õnnestub ehk järgmise nädala proovipäevast kõrvale hiilida, kui täna hästi tubli olen, endale üks vaba ndlvh näpata, aga võta näpust. Jäin haigeks. Ei ole tore. See tähendab, et järgmisel pean olema kohal nagu Miška, sest plaadisalvestamine tuleb (haige ning mittekohal olin siis ka, kui kooris seda graafikut koostati). Kuidagimoodi tuleb ka Putuka sünnipäev maha pidada ja seegi sai nädalavahe peale plaanitud. T ohkas telefonitorru ja ütles, et ta saab sellega hakkama. 
Ainult et mina siis oma lapse sünnipäevapeol osaleda ei saagi. Vist. Krt ma ei tea. Kui ma välja ei mõtle, kuidas olla korraga kahes erinevas kohas. 
Vist ei mõtle. 

Putukas pidas hommikusöögilauas haige minuga maha kiire arutelu kreeka jumalate nimede ja piinlikult steriilse hügieeni teemadel - "Mis siis, kui oleks üks kokk, kes ei luba oma kööki siseneda inimestel, kes on natukenegi haiged või lihtsalt mõne haigega kokku puutunud ja käsiks enne kööki minemist ennast üleni ära pesta?" 
Mulle meenus kohe film nimega Andromeda ja selle aluseks olnud lapsepõlveelamuslik raamat, panin filmi tõmbama ja järgmiseks mõtlesin, et ma tahaks näha "Suure paugu teooria" uuemaid hooaegu, aga eesti kanalite pealt näitab ainult neid vanu, ma kasvõi liituks Netflixiga, aga väike googeldamine näitas, et seal seda seriaali ei ole. CBS.com pealt peaks ehk saama vaadata, aga ma ei jaksa süveneda selle tingimustesse ja üldse, ma ei taha arvutist vaadata, ma tahan telekast vaadata, seda ilma, et ma peaks hakkama jälle HDMI juhtmetega jeblama, kuulge, mul on teleka küljes ainult kaks HDMI pesa, kas Xboxile CBS äppi pole? Jaa pärast väikest uurimist selgus, et ka cbs pealt ei ole suure paugu teooria meie regioonile kättesaadav, kurat võtaks küll, lõpetage see regioonitsemine ära, ma olin JUBA põhimõtteliselt valmis teile maksma, aga mille eest, kui ma olen jälle mingis "regioonis". Mis loogika järgi? Teate, te ise sunnite mind piraatversioone vaatama.
Njah, Xboxi poes on see seriaal saadaval 30 naela ühe hooaja eest, ei, tänan väga. Aaa, miks hind on naeltes? Sest selleks, et ma üldse saaks xboxi poest midagi osta, pean ma ennast kuidagi mingisse teise regiooni, nt UK-sse nihverdama. Perkele, miks?

Haigest peast väsitavad sellised mõtted väga ära. 

Info üleküllus. Jah, me saame uut infot iga päev peale sellistest kogustes, nagu seda iial varem pole saada olnud, kuidas see oligi, kahe päevaga tekitatakse seda rohkem, kui kahe miljoni aasta jooksul varem. See haakub kenasti eelmiste postitustega - kui "vanasti" olid nii info kui magusad toidud haruldased ja raskesti kättesaadavad, siis neid ka hinnati ja inimest, kelle valduses ühte või teist natukenegi oli, austati. Teisalt suudab aju infot vastu võtta ikka ainult piiratud koguse, nagu ka organism glükoosi, ainult et kui maks saadab glükogeeni tootmisest üle jääva glükoosi sujuvalt keharasvaks, mis saab siis ülearuse infoga? Räägitakse vaimsete häirete epideemiast tänapäeval ja põhjendatakse seda a. vaktsineerimisega, b. keskkonnamürkidega c. telekavaatamise ja  vägivaldsete videomängudega, aga kõik võib olla palju lihtsam**. Ka kalduvus uskuda asju, mis ehk uskumist ei vääri, ei pruugigi tulla liiga vähesest informatsioonist vaid hoopis liiga paljust - see on teadvuse immuunsüsteemi ülereageering, nagu palavik või astma. 

Ravi peaks olema sel juhul ühiskonnast või infoväljast äralõikamine, metsa sisse mäe otsa saatmine. Teisele planeedile. Mõtelge ise, kui ükskord pannakse kokku piisavalt suur ja elamiseks ohutu kosmoselaev, siis inimesed, kes sellega teele lähevad, saavad olema lõpuks ikkagi Maa infoväljast ära lõigatud, olgugi neil kaasavõtmiseks kui palju andmeid tahes, uusi peale tuleb ainult nende enda kogukonnast, mis vist ei saa olema kuigi suur, esialgu. Kas selline isolatsioon tooks kaasa tervenemise või hulluse süvenemise?  

Andestage seesinane kompensatoorne mammutloba, ma peaksin praegu olema hoopis kooriproovis ja väga palju häält suust välja ajama.
---------
*Meeldivamaid pooli on ka küllaga
**Mul oli varem üks teine teooria, aga las see praegu olla. 

laupäev, veebruar 04, 2017

Pokemon go ja seksism

Seekord on ikka kuidagi väga hea Sirp, näiteks see jumalate artikkel:
Ainult et... mis mõttes on enamus mängijaid isad? Isad lastega? Mis mõttes artikli autor ei ole näinud emasid? Mina olen ema... okei, võibolla ma olen nähtamatu. Nägime natuke soojemal ajal Putukaga ringi tuulates ühte teist ema pokemone mängimas. Nägin alles hiljuti täiskoosseisus perekonda, millesse täiesti kindlalt kuulus ka üks ema Pokemon Go-d mängimas. Minu meelest on emadel isegi lihtsam seda mängu mängida just nimelt lastega koos, kuivõrd üksinda õues liitreaalsusmängu mängides on naisel kindla peale palju imelikum enesetunne, kui koos lapsega - laps on hea vabandus, eksole. "Ega ma ise, ma siin koos lapsega".

Praegu räägitakse nähtusest nimega "Lumehelbekese põlvkond" Väga vaimukas väljend. Aga kas ma olen tõesti ainus, kes näeb, kuidas see väljend transformeerub uueks kiusamise õigustamise tööriistaks?  

reede, veebruar 03, 2017

Oma peaga

Oma peaga mõtlemise teema on seksikas, intrigeeriv teema, eriti kui üritada ka selles vastuvoolu ujuda. Kolk kirjutab isepäiselt, jalgratast leiutades ja peavoolumühinale (mis ju tänapäeval indiviidi väärtust rõhutab) vastu rääkides, et oma peaga mõtlemine on kohati kurjast.
Hästi kirjutab, enamusega olen nõus, paarile pisikesele asjale tahan vaielda.

Tsitaat: "No näiteks pingutavad mõned õnnetud leiutada selgitusi, kuidas võiks üks kõige hullemaid egomaniakke osutuda heaks presidendiks." 
Ma pakun, et õnnetud otsivad lohutust pigem, sest seda ju õnnetud teevad; ja kui egomaniakk valiti presiendiks, siis sinna enam midagi parata ei ole, tuleb sellest olukorrast midagi positiivset leida. Teiseks ei tundu sellesinatse presidendi kasuks rääkijad eriti oma peaga mõtlevat, kuivõrd ka nemad korrutavad tihti kellegi teise tõdesid. Kuipalju "oma peaga" mõtlemine googeldamise, objektiivi või telegrami portaali lugemise tulemusena ikka tulla saab? 

Alternatiivmeedia fännid rõhutavad ka seda oma peaga mõtlemise värki, aga ikka sedapidi, et neid, alternatiivikuid, peaks uskuma selleks, et mitte uskuda peavoolumeediat. Et see on ainus variant. Seega ei mõtle nad ju oma peaga tegelikult, nad kordavad kellegi teise mõtteid - jälle. Kui alternatiivmeediat usub suurem hulk inimesi, kui peavoolumeediat, mis on siis peavool ja mis üldse alternatiiv? Liiatigi kasutavad alternatiivmeedia portaalid väga palju, väga sageli ja tugevalt guru, Õpetaja kujundit - valges särgis, käed pühalikult taeva poole pööratud. Kultuse kummardamiseks pöörduv mõtteviis ei ole ammu enam oma peast pärit. 

Elu ilma üldkehtiva kultuseta on ilmselgelt liiga keeruline asi, määramatus on raske taluda. Vanasti oli lihtsam nii vagadel kui mässulistel - oli üsna selge, millele tuleb alistuda, täpselt sama tõdedekogum oli see, mille vastu eksinud patustasid ja lõpuks, mässajatel oli ka absoluutse kindlusega selge, mille vastu mässatakse. Nüüd on raskem. Kõik on tolerastid. Agnostitsism on elunorm. Ebausu jutlustajaid kutsutakse õpetajate poolt koolidesse kristallide ja lapiku maa tõdesid kuulutama, kunagine riigikirik mossitab nurgas, et talle mängus peaosa ei anta ja ei panegi kedagi kirikuvande alla. Kui üldkehtiv tõde puudub, leiutataksegi palju alternatiivseid pisikesi pööriseid. Krussis maailm.
Polegi midagi imestada, et päris paljud inimesed uuesti absolutismi igatsema on hakanud.