neljapäev, veebruar 27, 2014

Parem kui Harry Potter

Putuka viimase aja lemmikseriaaliks on "Elas kord", sentimentaalne ja üpris lihtsakoeline pahupidipööratud muinasjutukogumik, kus üsna tihti hea on paha ja paha on hea ja lõpuks ikka headus kui selline võidab. Ilmselgelt meeldib see Putukale, kuna peategelaseks on poiss - aga see poiss ei ole Kangelane, ta on lihtsalt katalüsaator, tema relvaks on juturaamat. Ta ei vehi mõõgaga, ei leia võlusõrmust, mis annab võitmatu jõu, ei võida lohesid ega hiiglaseid, seda kõike teevad hoopis täiskasvanud, enamuses muide naised. Väga feministlik. Meeldib lapsele. Niiet pistetagu soorollid sinna kohta, kus on pime ja päike ei paista. Ei pea poistele samastumiseks sobivad tegelased olema agressiivsed kõrvuni relvastatud alfatiinekad kes Kõige Kurja Isanda ükspäinis alistavad. 
----------------------
Täna Balti jaama tunnelist väljuvale trepile astudes sattusin vastamisi kolme vilaja, hästiriietatud noorukiga, kes harkjalgselt alla sammudes omavahel häälekalt vestlesid. Üks nendest pidas teisele tõsimeelset loengut: "...sa ei saa talle järele anda. Kui sa talle kasvõi ühe korra järele annad, siis ei saa sa hiljem enam kunagi kõike seda, mida vajad". 
Poisid möödusid minust, kõnekõmin vaibus. Kellest jutt käis, ma ei saanudki teada.

Tobe väike testike

Tobe jah. Ma olen ennast seni pigem ratsionaalseks inimeseks pidanud ja intuitsiooni mõistegi muutus mu jaoks talutavaks alles pärast sellele ratsionaalse seletuse leidmist, enda tugevaks küljeks pole ma seda kunagi pidanud. Aga tulemus on see: http://en.sommer-sommer.com/braintest/?data=NDEsNTk=


Häh. 

Muide, see lehekülg ei saa tulemuse postitamisega hakkama ei Facebookis ega Google+-portaalis, kuigi vastavad nupud on olemas. Häh. Vigane test.

Veidi täpsem kriitika: kuna paremakäeline kasutab parema käega hiirt, on selge, et pea peale pannakse vasak käsi. Küsimuses pildieelistuse kohta andis ringi valimine rohkem loogikapunkte, kui kiiriuisutajat meenutav kriipseldis, mis oli mu algne eelistus - miks küll? Minu meelest ei olene abstraktse kujundi või inimest meenutava abstraktsiooni vahel valimine kahe ajupoolkera vastasseisust, küll aga inimese enda meeleolust - misantroobid juba uisutajat ei võta. Jne.

Mu arvuti paneb mulle näkku. 

pühapäev, veebruar 23, 2014

22.02


Viimase paari nädala jooksul olen tegelenud Putukas8 upgrade-imisega Putukas9  peale, alustades Kudzu tütre, I, sünnipäeva järeltähistamisest Ahhaas üleeelmisel nädalavahetusel ning jätkates eelmisel nädalavahetusel argpükslikku taganemisega Lennusadama kilomeetripikkusest kassasabast ning selle asemel kalli kohviku (mille Viidiku, kes ka eelmisel ndlvh Tallinnas oli, sugulane E kogu kambale välja tegi) ja Meremuuseumi väisamisega; ja ma lõpetasin selle tarkvarauuenduse võrdlemisi edukalt eile hommikul, kui Võsuke laekus hommikul kell 7 Putukat üles laulma.
Ei ole kellelgi nii uhket ülikonda
ei ole seatinataldadega kingi.

Laulu sisestamine ei läinud küll nii sujuvalt, kui me kujutlesime, sest Putuk ärkas üsna kombevastaselt enne üles ja oli voodist väljas ning vertikaalis enne, kui saime hääled puhtaks köhitud. 
Paar tundi pärast koogi ja õnnesoovide installimist jõudis kohale Putuka isa ja mina asetusin bussi peale, jättes mehed omapead teostama nende misiganes plaane.

Palju õnne sünnipäevaks, Putukas!


Sellest piisab. 
Natuke enne seda tähtsat päeva premeerisin ma ennast 10 aasta taguse pingutuse eest (jah, sünnitusvalud ununevad, aga sündmus mitte ja ratsionaalselt mõeldes saate ehk isegi aru, et see OLI suur töö, mida ei maksa alahinnata) sellega, et lasin oma kõrvalestade sisse kolmandad augud teha. Seekord kõõlusesse  kõrva  kõhrelisse ülaossa.

Ma olen selle ära teeninud.
Mingil teadmata põhjusel meeldib mulle, kui mul on kummaski kõrvas võrdne paaritu arv auke. Paarisarvuga (korda kaks) ringi käia oli tõsiselt ebamugav ja mitteminulik.
Teiseks, kuna pärast kõrvaaukude tegemist ei saa niikuinii kuus kuud doonoriks minna, on targem need augud teha suhteliselt lühikese ajalise järgnevusega. Üle kolme augu kummassegi kõrva ma lähema 10-20 aasta jooksul ei planeeri, niiet selleks korraks peaksin olema selle asjaga ühel pool.

neljapäev, veebruar 20, 2014

Püha püss

Kolm aastat tagasi algas Muuseumi renoveerimine ja sisuline ning immitsaalane uuendamine. Ühtlasi pidi siis muutmisele minema ka Muuseumi logo.
Kogu disainement tehti ülesandeks ühele tuntud disainifirmale, sh ka logo. Muuseumi enda töötajad esitasid firmale eelnevalt omi visioone, ma võtsin vana logo, kõbisin seda natuke, eemaldasin natuke (ülearuseid) detaile ja esitasin kõbitud versiooni ka. Selgus et vana logo ei jää ka kõbitud kujul mitte mingil juhul kasutusele. Ok, kehitasin õlgu. Algas tants uue logo erinevate versioonidega, üks imelikumam kui teine. Lisaks käis trall ja tagaajamine kogu uue ekspo sisu ja disainiga, mis hõivas meie pisipisikese kollektiivi tähelepanu nendeks aastateks märksa põhjalikumalt kui logo. Mille osas jäime lootma disainifirma tarkusele, osavusele ja kogemustele.
Paraku jooksis disainifirma logot toota üritades järjekindlalt ummikuisse.

Eile selgus, et vist ikka tuleks vana logo uuendatud kujul kasutusele võtta, sh oli disainfirmas näidiseks toodud just see minu kõbitud versioon. Et pidi hea olema. Näidiseks. Eeskujuks. Selle järgi vist tehaksegi. 
Ma ei ütle midagi.
Ma väga rõhutatult ei ütle kohe mitte midagi. 
Ma ei öelnudki midagi.
---------------
[::::]

PS: kui Muuseum ükskord valmis saab - kui te ükskord Muuseumi vaatama tulete, siis teadke, et mina - ja  õnneks veel paar inimest - olime nägemise toa kujundusele juba siis aktiivselt vastu, kui see alles projektis seisis, aga paraku kasutult, kuna kõrgemalt poolt otsustati, et see projekt on lahe. Mulle ei meeldi see tuba ka nüüd, mil see kujundus on enamvähem paigaldatud, aga teha pole enam midagi. Mina sellele toale alla kirjutanud ei ole ja paluks tulevikus minu peale selle toa pärast mitte karjuda.
Ma olen ise sel teemal karjunud kolm aastat ja mul on õhk otsas.
---------------
Mujalt uudised: Efka käis Aasias saturatsiooni juurde keeramas. Seagripp on tagasi.

Oijjahh, lapsed

Putukas korraldas eile koolis siukse kräu, et ma jätsin ta täna stressipäevale koju. Eemaldasin kogu digitaalse meelelahutuse ja käskisin mediteerida. Ei mingit magusat peale õunte. 
Seekord suutsin ma õnneks ise rahulikuks jääda, tubli mina. 

Ma ei kirjuta sellistest asjadest tavaliselt seetõttu, et ma ei taha nendel puhkudel kommentaare, ei paitamist ega pahandamist. Asi on nii... teoreetiliselt ma ju tean, kuidas oleks õige käituda. Selle praktikasse rakendamise kohta aga teoreetilisi kasulikke näpunäiteid ei eksisteeri juba praktika olemusest lähtuvalt.

Well. Võsukesel on käe peal samasugune vesikasvaja, nagu oli minul enne Putuka saamist. Vahepeal tegi see talle nii palju valu et ta istus haiguslehel ja kaotas rahaliselt üsna rängalt. Käeline töö  ju, seda valutava randmega ei tee. Kraaksusin mis ma kraaksusin, aga eriarstile ta aega ikka veel ei pannud. Ütles: "Sinul läks see ju ise ära," 
Mina: "Jah, kui ma rasedaks jäin."
Võsuke: "No eks tuleb siis üritada." 
Omq, LOL. 

Päeva küsimus (vrd päevapraad, päevapakkumine) kõlab: kuidas saada noor mees arsti juurde?

neljapäev, veebruar 13, 2014

Uni on

Kui laps on prints, siis mina olen...
Putukas, see tore lapsuke, ärge arvake, et ta mulle probleeme ei põhjusta. Ta on totaalne kaosemeister, õudne ninatargutaja, udupea, jne, jne. Koolist tuleb ridamisi hinnanguid: Tubli! Tark! Oskad! Aga... ära vahi aknast välja, palun tee tunnis kaasa, palun tee seda, mida vaja, mitte ära mängi tunnis... Daa. Prints sihuke.
Ega kodus lood paremad ei ole. Aga sellega ma tegelen rohkem privaatselt. Meeles tahaks pidada ikka häid asju. Kirja pandud asjad jäävad meelde. Jne. 

Üks prints on üles kasvatatud, teine veel kasvatada. Elu peab huvitav olema! (Aga mitte liiga)

Õhtul magamasaamine ja hommikul ülesärkamine on ka probleemsed. 
Mul endal ka. Kõvasti. 
Hakkasin jälle kahtlustama (loe: pugesin peitu diagnoosi taha), et mul on kilpnäärme alatalitlus. Pagana mugav diagnoos ju, selle kaela saab ajada nii laiskuse kui liigse kehakaalu.  Äh. 

teisipäev, veebruar 11, 2014

RGB

Putukas lesib vannis ja teatab:
"Nii mõnus vesi! Sina pole vist kunagi nii parajat vannivett saanud?"
Mõmisen.
"See veetemperatuur on lausa roheline!"
Mina: "?"
"Noh kuum on punane. Külm on sinine. Paras on roheline!"

reede, veebruar 07, 2014

Närv

Mind tabas väiksemat sorti närvivapustus, kui muidu aruka inimese mulje jätnud tuttav Facebookis tuli minu seinale minu poolt meelutatud*  lingi alla väitma, et Darwini teooria on vale ja inimene pole ahvist arenenud.
Mina: mitte inimene pole ahvist arenenud, vaid ahvil ja inimesel on ühiseid esivanemaid, lisaks on Darwini teooria laiem, kui vaid inimese põlvnemise küsimus...
Tema: Inimesel ja ahvil ei ole ühiseid esivanemaid.
Ja ta arvas mu oma sõbralistist välja.
Suur kaotus mulle.

Kui olin natuke toibunud, leidsin ma ka artikli, millele tuginedes ilmselt see pealtnäha IQ-ga varustatud isend mind ründas: Intervjuu tulnukaga. Leidsin ja lugesin läbi, sest kui inimene midagi nii veendunult väidab...

Nimetage mind ignorandiks, kui soovite, aga isegi selles loos on tegelikult olemas võimalus, et inimesel ja tänapäevasel ahvil tegelikult ON ühiseid esivanemaid; selle loo järgi nn meie liini lihtsalt ristati tulnukatega. Ja evolutsiooniteooriat üleüldiselt ei tühista see lugu uskudes ka mitte.

Huumor.
--------------
*meelutatud - laigitud. Like, like-ma. 

kolmapäev, veebruar 05, 2014

Kassasabas

Sellelt leheküljelt
Üldiselt olen ma seda meelt, et tõsistes küsimustes lastele vastuseid võlgu jääda ei ole hea.

Seisime Putukaga poe kitsas kassasabas, kassale oli kinnitatud One kondoomide nunnu ümmargune plekk-karp. Putukas osutas sellele ja päris:
"Seleta mulle nüüd palun, mis asi see oligi?"
Mõttepaus.
Mina: "See kaitseb..."
Putukas: "Mille vastu? Mis asi see on?"
Mina (tõmban kopsudesse natuke varuõhku): "See-on-kondoom. See-kaitseb-seksimise-ajal-suguhaiguste-ja-laste-saamise-vastu." Ütlen ja teen vanadaamist kassiiri ees otsekohe näo, et see polnud mina, kes just rääkis. Vanadaam jällegi tegi näo, et ta ei olnud kuulnud mitte midagi ülearust või häirivat.

Putukas ei jäta: "Aaa, kui sa olid minu juba saanud, siis pärast sa võtsid seda? Et mitte rohkem lapsi saada?"
Nüüd mul ei pidanud närv vastu, kummardusin Putuka poole ja sosistasin: "Räägime sellest pärast, mitte praegu. Pärast!"

Pärast poest väljumist me muidugi rääkisime sellest natuke, aga Putuka küsimused ei lõpe nii lihtsalt, jõudsime otsaga AIDS-i ja muu selliseni välja. Ja siis pidime bussi peale jooksma. Ja koju jõudes oli see teema juba unustatud. Ent mitte lõpetatud. 

teisipäev, veebruar 04, 2014

Tähelepanek

Laste kasvatamisega kaasneb piisaval hulgal ulgumist ja hammaste kiristamist.