pühapäev, detsember 31, 2017

Olen jälle teel

Kuhugi teel olekust on saanud rutiin, mille üle pole mõtet kurtagi. #olenjälleteel 

pühapäev, detsember 24, 2017

Ebapühad jõulud

Häid jõule!
Ho-ho-ho!
Ma tean küll, et jumalad ei salli ei hooplejaid ega hädaldajaid, aga las ma panen siia kirja, kuidas ma ennast praeguste jõulude ajal hästi tunnen, sest äkki mul muidu läheb meelest ära - ja lepitagu Nugganit mõte, et kui ma juba nii lihtsat asja pean vajalikuks üles kirjutada, siis järelikult on mul enamasti hoopis sitemini. 

Niisiis, ma tunnen ennast hästi. Ma ei korralda pidu ja ei kutsu külalisi ja kuigi me eile käisime Viidikuga linna peal - siis täna me lihtsalt vedeleme, tema teeb tööd, mina loen ja blogin, sööme ja vaatame äkšõnfilme (Jason Stathamiga, kes on meie mõlema meelest täiega seks.. tähendab, Viidik lihtsalt nõustus viisakalt sellise minupoolse hinnanguga). Patune taganemine kombest, et jõuluaeg peab olema vaev, valu ning  veri-ninast väljas pingutus! 

Tõsi, õhtul läheme väisame Viidiku vanemaid ja homme loodetavasti jõuame kolmandasse linna minu ema poole (sellest tõotab kujuneda retk "Tunne oma kodumaad"), nii et ärge muretsege, ma saan oma annuse jõule kah kätte. 

Ja nüüd ma tüdinesin vedelemisest ära, ajan ennast tagumistele jalgadele ja teen mõned liigutused. Hüva jõulu (st talvist pööripäeva, aasta pikimate ööde perioodi ja päikese taassünni tähistamist) kõigile!

neljapäev, detsember 21, 2017

teisipäev, detsember 19, 2017

Pühalikkusega on siin lood kehvad

Mul pole veel kuuskegi kodus, muust rääkimata. Vist peaks või?
Laps nagu küsis vahepeal, et kas sel aastal kuuske ei tulegi. Aga kuhu ma selle siin tikutoosis panen?
Jõulutunde vältimises olen ma muutunud üha osavamaks ja järelikult ei kannata ka jõulumasenduse all. Kõik ostavad ümberringi maaniliselt kingitusi, mina ootan rahulikult viimase hetkeni, paar asja on juba ammu enne eelviimast hetke ära ostetud ja lapse peamised jõulusoovid on niikuinii virtu-digi-taalsed. Mis tegelikult paneb mind nende mõttekuses kahtlema.

Sokid on muidugi toredad asjad. Ikka kuluvad ära. Lapsukese sokid on viimasel ajal sellise kiirusega kuluma hakanud, et ma karjatan ta tallaluseid nähes (saate isegi aru, et lapsed vahetpidamata neid tallaaluseid mitmel eri moel ka demonstreerivad): "Appi! Viska kohe ära!" Mispeale laps poetab (mõttelise) pisara ja teatab nukralt, et ta ei suuda. "Ema, viska ise." Ma peaks mingi väikese tseremoonia välja töötama, mis sellised asjad valutumaks teeks. Nutunaistega või.

Raamat on ka hea asi. Oskaks ainult valida. Liiga palju trükitakse neid tänapäevasel ajal, oh-hoh-hoo, jajah. Tasse on meil nüüd kodus jah ülearu, ehkki Viidik nuriseb selle üle, et minu tassid ei sobi omavahel kokku. Kui ma oleks kole rikas ja mul oleks kole palju ruumi, palkaks ma Viidiku endale kodukujundajaks-stilistiks, enne kirjutaks lepingusse, et meik, kunstripsmed ja kõrged kontsad on välistatud ja riietel peavad olema taskud. Taskud!

Lapsuke on 23-24 isa juures ja alates 25ndast minu juures tagasi. Mulle sobib. Mai saa tegelt aru, mis hirmtähtis päev just see 24 peaks olema, et sis peaks perega pika laua taga istuma, kätest kinni ja puha. Minu meelest vanasti oli 25. see pidutsemise päev, või aan ma midagi segamini? Pööripäev on niikuinii juba enne ära.  Ja üldse, kelle me tänavusel pööripäeval vereohvriks toome? Et päike ikka tagasi tuleks.

Suurepärane jõuluseriaal on Stranger Things
Kohustuslik jõulufilm on Rare Exports
Täitsa pühalik jõululaul on La Peregrinacion
Natuke lõbusam on Nouvé de Jan Antonin sellelt leheküljelt.
Jaa nii edasi.

kolmapäev, detsember 13, 2017

Retrospektiiv

Tagasivaade, aga mitte möödunud aastale vaid lapsekasvatuskogemuste korjamisele. 
Lihtsalt selline mõte. 
Kui ma poleks pidanud Putukat nii vara lasteaeda panema. (Mitte et see lasteaed oleks halb olnud, see oli väga hea lasteaed, aga lihtsalt.) Kui ta oleks saanud vähemalt aasta jagu veel minuga kodus olla. Äkki siis ei oleks tal koolis probleeme olnud ja ei oleks pidanud teda suunama erikooli, kus õppimine on küll väga luksuslik elamus, aga süsteemi suhtes siiski erand, mille saamine ega jätkumine pole sugugi endastmõistetav asi. Eriti nüüd, mil sellistele koolidele üritatakse riiklikul tasemel vesi kolinal peale tõmmata. 

Sest närvisüsteem, see on treenitav, eksole, samas on, nagu ka füüsilise keha puhul, igal inimesel siiski omad tugevad ja nõrgad küljed ja kui närvisüsteem on treenitav, siis on see ka ületreenitav. Liiga karmi treeninguga vigastatav. 

Võsuke, muide, läks aasta hiljem lasteaeda, ta oli muidugi ilma selleta, st enne, ka muretum, sotsiaalsem ja iseseisvam laps, aga see aasta, see on fakt. Nii et mul pmst on olemas ka kontrollgrupp selles jõledas katses nimega "liiga varajase lasteasutusse paigutamise tagajärjed". 

Lastekasvatamine on üldse garantiideta töö, kus materjali vastupanu mängib ülimalt suurt rolli, aga kui ma üldse midagi soovitaksin, siis just seda - kui teil vähegi võimalik, siis ärge pange lapsi lasteaeda enne, kui nad vähemalt kaheaastased. Kõik võib ju hästi minna - aga te ei tea seda ette. 

Teine oluline moment on seotud kooliminekuga ja siin võib vist öelda, et ei maksa lapsele liiga vara liiga palju vastutust kaela keerata. Lapse eest koolitükkide ärategemine on muidugi nõme, aga algklasside lapsega koos õppimine ja hinnete/koduülesannete kontrollimine ja õhtul särgi triikimine  või brokkolikostüümi õmblemine on paraku lapsevanema üks põhiülesandeid. Kui kõik läheb hästi, teatab umbes kuuenda klassi õpilane teile  ühel hetkel ise pahaselt, et "rrr! Ära sega! Ma saan ise! Ma tean, kuidas!" ja ei ütle sulle enam, et "mul sai tintenpen tühjaks, miks sa mulle uut ei ostnud" vaid võtab ise sinu pliiatsitopsist pastaka, aga selleni viiv teekond tuleb paratamatult alguses koos liikuda ning välja kannatada ka teatav kogus ahastamisi laadis "Mis nüüd saab? Ma ei oska!!!". (Tegelikult oskab, aga selleni peab jõudma)

esmaspäev, detsember 11, 2017

Must huumor

väga eestilik huumor, täiesti süsihall, ma ütleks, on see film - "Luuraja ja luuletaja". 
Seda vaadates ei teki just tahtmist täiest kõrist naeru lagistada, küll aga on kael kogu aeg tagasihoitud irvest kõver. Eesti boheem kohtub eesti alkoholismiga ja neurootiliste eesti ametnikega ja keegi saab absoluutselt täiesti mõttetult surma või peksa ja mehed kogu aeg targutavad väga tõsiselt ja see kõik on kohutavalt naljakas. 

Jan Uuspõllu ilmed on muidugi ooper omaette. 

pühapäev, detsember 10, 2017

Täie teadmisega otse jõuludesse

Populaarne jõululaul "Carol of the bells" on tegelikult Ukraina helilooja Peter J. Willhoysky looming:

Ilus aeg, pole varjusid

Putukas on isa juures, mina olen Viidiku juures, täna kell 8:30 tegin silmad lahti (kellavaatamiseks muidugi) ja mõtlesin, et kas nüüd siis ongi nii, et magame päeva maha.
Viidik nohises nii magusasti, et ei raatsinud teda üles ajada. Lihtsalt vahtisin hommikuhalli akna poole. Praegu  - kui ei ole pime, siis on lihtsalt hall, kui on hall, siis ei ole tõesti varjusid.

Kas sina, kallis lugeja, ka mõnikord lihtsalt niisama vahid, mittemidagi tehes, ei feissbuugi, ei loe, ei maga, ei ürita magama jääda, ei tõuse üles ega hakka maniakaalselt toimetama, lihtsalt vahid?

Peale üheksat tõusime mõlemad põiekaga. Nüüd tiksume omi asju teha. Mina, näituseks, blogin. Ma pean millalgi rongi peale minema ja Tallinna sõitma.

Eile õhtul käisime Lõunakeskuse öömüügis, minu jaoks oli see esimene kord. Sellised üritused tekitavad minus jõulumasenduse ja globaalselt vastutustundlikke mõtteid - "appi kui palju inimesi" ja "neil kõigil on siis nii palju raha?" ja  "tulevased põlved maksavad selle kinni" ja "kui palju selle tootmine saastas" ja "kas neil (inimestel) on seda kõike tegelikult vaja?" -
ning enne neid mõtteid oli veel: "kuhu parkida" ja "milleks üldse parkida" ja "miks me üldse kodunt välja tulime?" ja "miks selle täiusliku parkimiskoha otsingul peab nii palju ringi sõitma, paneme siiasamasse" ja muidugi lõpuks: "ah suva, las Viidik muretseb parkimise pärast, ma vahin lihtsalt niisama enda ette." Viidik suhtus parkimisse hasardiga, mille ta hiljem maha salgas. Kollektiivne hasart - või õhinapõhisus - ongi ilmselt selliste ürituste peamiseks veduriks.

Igatahes jätsin ma seekord ostmata ühe jope, mis istus mul seljas korralikult ja mille hind oli taskukohane ja otsustasin, et mu praegune (veidi kulunud) lohmakas parka on kohustatud mõned aastad veel kestma. Sest õigupoolest - kuhu ma vana paneksingi, kui uue ostaksin?
Ostsin adapteri. Viidik ostis ruudulise särgi.

Üle künka

Putukal on  (varahommikuti, üle künka bussipeatusesse mineku ajal) selline mäng, et ta annab mulle kaks teoreetilist valikut, millest ühte pean ma eelistama. Vanasti olid need lihtsad - "Ema. Kas sa tahaksid olla traktor või helikopter?" - nüüd järjest keerulisemad.
Üks hiljutine oli selline:
"Ema. Kumba sa eelistaksid, kas abielluda mehega kes on VÄGA TUGEV, nii tugev, et oskab kõike teha, ta suudab isegi koristada! - või mehega, kes on väga rikas ja sureb varsti peale pulmi ära."
Kõik kurnatud koduperenaised saavad siinkohal kaasa mõelda.

Viimati küsis ta aga:
"Ema. Kumba sa eelistaksid - kas seda, et sul ei ole üldse kandu  - või seda, et sul on ainult need kolm sõrme-" näitas kolme keskmist sõrme, pöial ja väikesõrm peopessa surutud. 
Natuke häirituna küsisin vastu, kas mul oleks nimetatud kehaosad puudu sünnipäraselt või jääksin neist ilma mõne trauma tõttu.
"Ei, sa jääd lihtsalt magama ja kui ärkad, siis ei ole enam ühte või teist."
Mõttepaus.
"Aga teistel ümberringi oleks nii kannad kui sõrmed alles?"
"Jah. Teistel oleksid need alles. Aga mõtle, ilma kandadeta saaksid sa väga hästi kõrgeid kontsi kanda!"

Rasked valikud, neh. Ääremärkuse korras olgu öeldud, et ma ei kanna üldse kontsadega jalatseid.

Tahtmine

Mul on tõsine tahtmine asutada "Mailis Repsi vihkajate klubi".
Kuigi, võibolla on selline klubi juba olemas.
Ja ilmselt ei mõtle Reps päris ise oma lollusi välja, vaid on mõne ringkonna käpik.
Oh häda.

Kõrval tõlgib Viidik ühte järjekordset lolli sarja ja sisistab omaette: "Saatke pensionile see taat!". Varasemast: "Milleks, no milleks? Milleks selliseid sarju üldse tehakse?"

Nii palju vihkamist! :D

neljapäev, detsember 07, 2017

Globaalne

Ma räägin, see ongi globaalne soojenemine. Seesama. Ega ta ei tule sellise seksika hoo, tormi ja tungiga nagu ollivuudis. Ega ühekorraga ega isegi mitte sirgjooneliselt. Tuleb igavate vastikute nõmedate pisiasjadega, mis ei kata kogu maad kohe hiidlainega, ent hammustavad elamiskõlblikke alasid tasapisi väiksemaks. Ei tule lämmatavalt palavate suvedega vaid nilbelt märgade talvede ja ühtlaselt hallide ilmadega.
Nii ongi. Harjuge ära.
Ärge ranna äärde ja madalikele kinnisvaru ostke.

pühapäev, detsember 03, 2017

Näpusoojendus

Tegin paar visandit, kontrollimaks, kas mu silmad ja käsi toimivad veel nii enam-vähem. 
Teismeline konsoolimängur
istub joogapallil

Viidik oli nädalavahetusel siin, käisime Revalspordis (koos lapsega) ja suhkrunäitusel (ilma lapseta.) "Teil võiks siin rohkem istumiskohti olla" arvas Viidik. Videoklipid on meil üsna pikad. Ent see-eest sisukad.

Täna oli pikk proovipäev, nüüd kummitab "Si laude Maria"
Tuule suund on muutunud ja enam ei puhugi korterit päeva jooksul 20 kraadi pealt 15-kraadiseks vaid jahenemine piirdub viisakalt paari kraadiga; see on hõlpsasti tasaköetav. Viimasel ajal olen soojemat tuba hakanud eelistama ja selg valutab. 



Karvane kass
Oma kalduvusest napakaid unenägusid näha olen ma enne ka kirjutanud. Nüüd nägin ahjuukse ees tukkudes põgusalt pilti liivarannal konutavast kiivriga poisist.

Unenägu


laupäev, detsember 02, 2017

Päästame eesti keelt

Väidetavalt ootab väljasurm neid keeli, mida google ei toeta, seega toetagem.
Kirjutasin siin: et ma lugesin Google jaoks eesti keelt sisse (etteantavad laused oli väga elamusipakkuvad) ja siin: et ma ei saanud selle eest nutsu kätte. Lionbridge on mind vahepeal järjekindlalt pommitanud palvetega saata talle minu paypaly konto ja mina olen sama tuima järjekindlusega seda kontot talle saatnud, nüüd lõpuks said nad mu andmed kätte ja panid raha - tervelt seitse eurot ning 34 senti! mulle paypaly kontole.

Ühtlasi palusid nad mul, juhul kui ma tean mõnd täisealist, eesti keelt kõnelevat inimest, tunda ennast vabalt kutsumaks seda inimest projektiga liituma. Ma siis tunnen ennast vabalt - kallid lugejad, palun liituge projektiga, kui te olete vähemalt 18 aastat vanad ja kõnelete eesti keelt emakeelena   https://fs30.formsite.com/LB2014/form196/index.html. Hoiatan, et te vajate reaalselt siiski 3-4 tundi segamatut aega, parim on seda teha androidi telefoni või tahvliga ja peamine, mis te sellest saaksite, oleks rahuldatud missioonitunne.

reede, detsember 01, 2017

Kasvatatumatus

Putukas armastab kohutavalt vaielda. Ko-hu-ta-valt.
Ühest küljest on see õudne peavalu, sest enamikel juhtudel tal siiski ei ole õigus. Näiteks sellistel puhkudel nagu: "Ma vaatasin juba oma koolikotti, seal EI OLE mu pinalit!" Ning mina lähen ja tõmban selle urrima pinali ta koolikotist välja, nagu jänese kübarast.

Teisest küljest on sellega muidugi sama lugu, nagu vanas 1182 reklaamis - "minu poiss!"

Täna lõpes meie vaidlus igatahes sellega, et ma võtsin uuesti messengeris ühendust ja ütlesin:
"Kuule, sul oli õigus ja mina eksisin."
Eks ta läheb selle peale veel rohkem ennast täis, aga faktide vastu ju ei saa. (faktid ma kontrollisin üle)
Ja mulle endale ka meeldib, kui teised inimesed on võimelised vajadusel selliseid asju ütlema. Et ma siis olin täna selline inimene, nagu need, kes mulle kõige rohkem meeldivad.

Oh, lapsed kasvavad, muudkui kasvavad.

neljapäev, november 30, 2017

Hoolt kandma 2

Muuseumis tehti kõigile töötajatele, kes selleks soovi avaldasid, gripivastane vaktsiin. Loomulikult ma avaldasin soovi, kui tasuta saab.
Viidik arvas, et kas sellel on mõtet, tulevad uued tüved juba järgmisel aastal ja... 
Aga no kui tasuta saab. 
Tegelikult oleks talle endale rohkem neid vaktsiine vaja, tema puutub tööl paljude inimestega kokku, mina istun enamasti laua taga. 

Kahte pead ei ole mulle veel kasvanud, varasemast autistlikumaks pole ma muutunud. (Ärge saage valesti aru. Ega ma ei arvagi, et ma varem mingi normaalne olin). Halvatust pole ka tekkinud ja rohkem kõrvalmõjusid ei suuda ma hetkel välja mõelda. Nädalavahetusel oli natuke kõhe olla, teate see tunne, mis ütleb umbes 65% tõenäosusega, et nüüd sa jääd haigeks. Aga ei jäänud. Palavikku ka ei tõusnud, ent see ei tõesta midagi - kui mul juba kraadiklaas 37 näitab, siis ma olen ikka väga halvas seisus, praktiliselt haiglakandidaat. 

teisipäev, november 28, 2017

Video



Mõnus zombiapokalüptiline Võluflööt. Võsareporteri võtmes säästlike taaskasutuskostüümidega. :D

Oh, ma tahaks ükskord selle etenduse otsast lõpuni päriselt ära näha.

Ja see on päris südantlõhestav:

esmaspäev, november 27, 2017

Hmmm

Kõik värsissepad, ärgake!
http://menu.err.ee/644862/lase-inspiratsioon-valla-err-otsib-joululuuletusi

Kümme aastat tagasi kirjutasin ma sellise luuletuse:

läheme, sõbrake, koos nüüd päkapikkusid püüdma
ai pekkadi pekkadi padavai
läheme neile heliseb aisakell hüüdma
mytsaki mytsti pekkuli aiai
läheme hiilime küpsevaid kompvekikarpe
ai pekkadi pekkadi padavai
varrega võrguga tabades rabavaid arpe
mytsaki mytsti pekkuli aiai

läheme jõuluni aega on mõni kuu ja üks nädal
piilume järgi kuis käib päkapikk hädal
vaatame kas see jõulumees memmega seksib ka
hüüdes peibutussalme neid püüame eksita

aga kui küsid milleks mina ei tea
lihtsalt sinuga koos on luurata hea

 ai pekkadi pekkadi padavai
mytsmytsaki mytsti pekkuli aiai

- ega vist seda küll ei või avalikkusele esitleda.

Ma olen ikka täitsa... roppe luuletusi kirjutanud. Ja see luuletus on vist kusagil avaldatud ka, aga ma ei ole enam tagantjärgi eriti kindel.

reede, november 24, 2017

Niisama

Tünjas linlane tolknes pleekinud palkoni all,
veetleva leedi peegeldus lombiveel huvi veel pakkus tal,
usjate kaslaste nahkades nägusa daami
poole ta pilkude keel saatis veerema soovide aami.
Linlase süda on puhas kui tuhaga uhutud linad,
siiraid ta soove ei varjuta ihade tupruvad vinad.

Hoolt kandma

Kui Lutsu raamatutes räägitakse vajadusest oma hinge eest hoolt kanda (selle pidi paelaga kaela riputama) siis tänapäeval on popp kanda hoolt oma keha eest. Hing saagu ise hakkama, selle eest vastutagu teised või siis võib selle mõne ainelise objekti - kristalli - külge kinnitada. Jeah.

Töökoht maksab mulle spordiklubi kuukaardi kinni. Vahepeal ma ei käinud, nüüd ütles töötervishoiuarst, et peab käima ja ma kuuletusin. Ma pole mingi hull spordihai, aga õde mõtles kavala strateegia välja - tuleb käia sageli, aga lühidalt, ja ennast mitte üle pingutada. Ja hommikuti. Õhtud on liiga magus aeg kodus olemiseks.
Niisiis olen ma nüüd natuke aega hommikuti "ujumas" käinud. Ma olen kohutavalt vilets ujuja, pigem teoreetik, kui praktik. Kõik räägivad reipalt, et noh, kümme korda käid ja siis on asi selge ja palju lõbusam, aga.
Olen vist enam-vähem selgeks saanud vette välja hingamise (ujumistreenerid langeks küll kõik karjakaupa minestades basseini seda nähes) ja usaldan silmi ujumisprillide taga lahti ka hoida, aga ma pean ütlema, see viimane ei ole lihtne.
Sest veealune maailm on õudne.
Seal on kõik vales kohas.
Kõik on liiga suur, liiga lähedal, liiga eepiline, liiga aeglane. Täna hommikul oli ujula hämar ka, panen pea vee alla ja tõstan kohe jälle välja, sest mind haaras õõv ehk kahmus kujutluspildi ees, kuidas moondunud vaatevälja ujub (vasakult) mõni välkkiire varjukoletis ja jääb mind vee all jõllitama. Pungis silmadega.

Pungis silmadega veealune basseinikoletis
Ujumisejärgne tunne on mõnus, minu seljas on mõned surnud tuimad punktid vaikselt sipelgaid ajades ellu hakanud ärkama. Revalspordi veekeskuses on palju suruvett väljastavaid torusid, mille ees seismine mõjub nagu karmimat sorti soonetasumine - juhul, kui sa suudad ennast selle survevee ees paigal hoida. Varahommikul on veidi vähem rahvast ka.

----------------
Eile õhtul käisin koos lapsega - kuna minu kuukaart on piiramatu kasutusega, siis pidin lapsele lihtsalt lapsepileti juurde ostma. Esimesed pool tundi tegelesime peamiselt Putuka ninaverejooksuga, siis saime tund aega vees olla - ja juba hakkas uneaeg ähvardavalt lähenema. Nüüd ma mõtlen, kas me oleme võimelised nii vara ärkama, et hommikuti enne lapse kooliaega ujulas ära käia. See oleks üsna hull projekt. Vist nõuab pool kuus tõusmist.

neljapäev, november 23, 2017

ei leia laulu

Kunagi laulis Tartu Sensatsioniline Kevadbänd sellist laulu:
"Kroonuaia tänavas
on meeste tugikeskus.
Naised seal ei ole oodatud.
Seal ei peeta vestlust."

Jne.
Nüüd ma ei leia seda laulu enam kusagilt.
Kõik guugeldatud lingid on tühjad.
Teab keegi?

teisipäev, november 21, 2017

Niisiis


Suhkrunäitus pandi üles ja on valmis, ametlikult avatakse küll novembri viimasel päeval ja eks nipet-näpet on veel teha, aga ei nipe ega näpe nõua enam hullumeelset rabamist ja suuri ehitajate horde. Surmanäitusest olulisemaks peetud osa sai viidud püsieksposse, endisesse Klaasnaise ruumi. Umbes pool jäi üle ja ladustatakse, sest äkki annab taaskasutada.

Klaasnaine viidi endisesse apteeginäituse tuppa ja apteeginäitus pakiti kokku ja sellele otsitakse kosilast.
Klaasnaise uues asukohas ehitati lastele istumiseks poodium, ka suhkrunäitusele ehitati poodium, niiet meil on nüüd muuseumis kohe poole rohkem istumis- ja ronimiskohti, mis on tore. Suhkrunäituse tarbeks sai üldse hullult palju suurt mööblit toodetud, mille suhtes ma mõlgutan ka juba murelikke taaskasutusplaane, sest mis saab siis, kui see aasta pärast maha võetakse?

Aga täpsemalt ma ei räägi, sest et tulge kohale ja vaadake ise ja üldse.
Võrdlemisi imelik tunne on, kui polegi pidevat ujuvat hullumaja ja rööprähklemist.


"Tulge, lapsukesed, istuge mulle natuke!" Klaasnaine.
Näitus "Loomulik surm" - täitsa loomulikult nüüd püsinäituse osa

esmaspäev, november 20, 2017

Uussõna

"Kui sa suhkrunäitust vaatama ei tule, jääb see sul nägemata"
Tervishoiumuuseumiste 

Täna

Täna nägin arboristi,
kellel köied rästi-risti,
mornilt harutas ja kammis,
sitke, lihastes ning trammis.
Suits oli suus ja kiiver peas,
puud olid ootel sirges reas. 

Tööteraapia

Palju räägitakse sellest, et tänapäeva lapsed on ühed kuradima hellikud sest nad ei tee tööd ja ei pea tööd tegema ja sellepärast on ilm hukas. Ja noh, et igasugu häired on puhas laiskus, mis on ülehoolitsevate vanemate poolt sisse kasvatatud.
Minu arust on siin fookus vales kohas natuke, ilm on hukas küll ja lapsed häiritud, aga mitte niivõrd pahatahtlikust tööpõlgusest kuivõrd kompleksse vaimlis-füüsilis-pragmaatilise tegevuskogemuse puudumise tõttu. Et lastel ei ole VÕIMALUST tööd teha, mitte et vanemad kasvataks valesti. Ei ole laiskus vaid on kehakasutuskogemuse puudulikkus. "Sa ei tea, milleks sa võimeline oled"

Põhimõtteliselt pole mingit vajadust kohustada eelteismelist suviti igal hommikul kasvuhoonesse 10 ämbrit vett tassima või peenraid rohima ja pahandada temaga, kui see ununeb või on noh, halvasti tehtud. Ent iga lapsuke peaks saama katsetada erinevaid vajalikke füüsilisi kodumajapidamistegevusi, sest see mõjub ta arengule hästi.
Et pane lapsuke laudadest naelu välja tõmbama ja kui sa ise oled ka läheduses ja kui sa ei pane talle üle jõu käivat kohustust kogu su vana kuuri jagu laudu ära naelutustada, siis on see midagi tema vaimse tervise heaks.
Või lund lükkama - lumelükkamine on nii meeldiv tegevus, et ei raatsi hästi lapsele anda. Või muru niitma (sama lugu). Erinevad tegevused meeldivad või ebameeldivad erinevatele lastele muidugi erineval määral, näiteks olin ma täiesti jahmunud, kui Putukas avaldas vastumeelsust sellise mõnusa tegevuse, nagu puude ladumine, vastu.  Ladusime koos ja see ei hakanudki talle meeldima. Mis mõttes nagu? Aga seevastu augu kaevamine oli tema meelest tore.
Kindlasti leidub kusagil ka lapsuke, kelle meelest näiteks rohimine (brr) on tore. Oluline on, et tal oleks võimalik see tegevus enda jaoks avastada. Päris ilma suunamiseta ka muidugi ei saa. Ja tööteraapia pole võluvahend, mis absoluutselt kõigi hädade vastu aitaks, aga igatahes on see asi, mida tasub katsetada juba ennetavalt. Ideaalne oleks, kui mõned võimalused selleks oleks koolide juures, ma ei mõtle "peseme klassiruumi aknad puhtaks" vaid noh, näiteks kanateraapia või peenrateraapia või. Muruteraapia pärast läheks kindlasti rebimiseks.
Sport on ka üks võimalus, kui vaid leiduks kohti, kus spordijuhendaja ei pürgiks peamiselt medalite poole. Ja muidugi on lapsi, kellele see kõik ei sobi.

pühapäev, november 19, 2017

Ja lubadus

Täna sai laiseldud; homme hakkan heaks.

Kas

lihtlabane tulumaksu tõstmine pluss tulumaksuvaba määra tõstmine poleks andnud enamvähem sama tulemust, mis praegu? Et rikkamad maksavad rohkem ja vaesemad vähem, sest noh, sama suur tulumaksuvabastus moodustab väiksemast sissetulekust suurema osa ja suuremast sissetulekust väiksema osa.  Ja üleminekud oleks sujuvamad ja inimestel ei käiks asi üle mõistuse ja.
Mina ei tea muidugi rahaasjadest midagi, aga.

Rongis juhtub

Rentsi blogis oli postitus nõmedate koeraomanike kohta, mille all epp kommenteeris, et aga nõmedikud saavad lihtsalt rohkem tähelepanu, et seda, mis on igapäevaselt hästi, me üldse ei kommenteeri. Tsitaat: "sa ei korruta ju kogu aeg, et ah mis kena sile asfalt."
Ma mõtlen, et ma nüüd natuke kommenteerin. 
Regulaarse rongireisijana olen saanud nii mõndagi kena koera näha, näiteks see uudishimulik tšau-tšau, kes üritas Blondiele sõbralikult tere öelda, mille peale see oma puurist katkise autokummi häält tegi. Koer vaeseke astus ehmunult sammu tagasi ja ei osanud enam ööd ega mütsi kosta. Ilmselt polnud ta nii vaenulikku kassi enne kohanud.

Üks teine kord oli rongis noormees taksikoeraga, kellel oli imepärane seadeldis - kokkupandult läpakakoti kuju ja suurusega õhuke pehme madrats, mis võeti lahti ja pandi istmele, mille peale see taks siis ronida tohtis ja meid Putukaga üle laua murelikul ilmel mõõtma asus. Kuni ma tema peremehega vestlesin, rahunes maha, otsustas, et me oleme ohutud ja jäi magama. 

Üks kolmas kord oli tegu keskealise paari ja nende pisikese suurekõrvalise buldogiga, kes oli vähemalt viisteist aastat vana. Istusime esimeses klassis üleval otsas, meie ühel pool vahekäiku, koeraomanikud teisel pool ja koer otsustas, et kogu see ülemine ots ja seltskond on nüüd tema valvata. Kui aga Putukas käis vetsus ja sealt tagasi tuli, pidas peni teda algul võõraks, võttis hoiatavaid poose ja hääli. Lõpuks aru sai, et ikka "oma"inimesega tegu ning puges häbenedes laua alla peitu. 

Rongis juhtub muidugi nõmedaid asju ka, ma praegu neid ei viitsi. Üldiselt mulle elroni rong meeldib. Eriti esimeses klassis. 

laupäev, november 18, 2017

Jälle küsimus

Et kuidas ma peaksin suhtuma, kui Putuka poolt korda tehtud voodi meenutab pigem surevat kaamelit, kui tehtud voodit?
Hommikuti pole enamasti aega ka käsutada teda uuesti tegema ja õhtuks läheb meelest ära ja niikuinii minnakse kohe magama.
Teiseks, kui ta jätab oma asju üks-kakshaaval minu tuppa/elutuppa vedelema, siis on vaja teatud kriitilist piiri (~7) enne kui ma käsin tal need ära korjata. Kas see on halb kasvatus, mille all tema tulevane elukaaslane hakkab ükskord kannatama?
Mustade sokkide kaitseala tema toas tooli all saab samuti mõnikord päris kaua rahu nautida, enne kui ma märkan ja urisema hakkan.

Ma ei mäleta 12-aastase Võsukese sarnaseid liigutusi, aga tema vist oligi nooremana üks nendest ebaloomulikult korralikest lastest, kes on võimeline õues mängimise järel puhtana tuppa tulema. (see läks puberteedi kohale jõudes üle)

Ja mu emal oli põhimõte, et uni on püha, mistõttu ma ei pea õigeks teki alla pugenud last sealt välja ajada, et ta enne magamaminekut kõige õrjetumad segadused ära klaariks. Mõnikord muidugi kannatus katkeb ja põhimõtted ununevad.

neljapäev, november 16, 2017

Nuggan seda teab

...kuidas sellesse nüüd suhtuda, aga.
Putukas, kes on muidu siuke tore poiss, on haridusliku erivajadusega ja erivajadus on tal just väikese seltskonna ja rahuliku, rutiinse õhkkonna järele, eksole. Mingeid muid olulisi karke polegi vaja peale mõistvate õpetajate, aga no andke armu, kas see vajadus on siis ERIvajadus? Minu arust vajavad mõistvaid õpetajaid kõik õpilased, lihtsalt mõni saab suures klassis hakkama ja mõni ei saa. 
Aga kuna erivajadusega õpilased, kelle erivajadus on vormistatud, paberdatud, pitseeritud ja riigipoolse toe saamiseks kinnitatud, pannakse kohe Luubi Alla, siis oleks tegelt vaja, et Putukas läheks Uuringutele. 

Uuringuid tehakse haiglas, uurimiseks kulub umbes nädal. Kivistunud idee on, et Uuritav viibib haiglas ööpäevaringselt. Sellest polnud ma vaimustatud juba siis, kui Putukale esimeses klassis Uuringuid pakuti. Mis mõttes te loodate adekvaatset pilti saada, kui te lapse tema normaalsest keskkonnast eemaldate? Tahate Eksperimenti? Võtke mõni nn normlaps (issand kui õudne sõna) toppige ta nädalaks haiglasse ja seejärel valige endale meelepärane häire välja, sest te võite täiesti kindel olla - kogu assortii ilmneb sellise prokrustika korral. Mis siis veel rääkida autismispektri häirekesega lapsest, kes reageerib igale uuele olukorrale eriti tugevalt.
No võibolla põlvekedra paistetus ehk ei löö välja nii ruttu, jah. 

Põhimõtteliselt on Uuringuid võimalik teha ka päevastatsionaaris, nii et Putukas tuleb õhtul kenasti koju ja hommikul jälle läheb sinna ja õppetöö toimub ka seal. Sellega ma oleks nõus. Samas on mul küsimus, et kui praegu on nagu kõik hästi, koolis on hästi*, kodus on hästi, siis kas on üldse vaja Uuringuid? Äkki ei kisuks last tema mugavustsoonist (haha**) välja keset kooliveerandit, sest pärast neid Uuringuid peaks ta ju koolis edasi käima, puhkust ma talle anda ei saa aga niisugune keskkonnavahetus pole Putukatele just kergete killast. Isegi päevastatsionaaris. 
Äh, ideaalne oleks tegelt, et see Luup, mille Alla lapsi on vaja toppida, veetakse kooli kohale, mitte vastupidi, aga mis ütleja mina ka olen. 

N. Õutu.
-------
*Samas ma ei tea, äkki ei ole koolis hästi, sest hiljuti sai ta tavapäraste viite asemel kolm nelja järjest. Seega ma palusin Uuringuid organiseerival meedikul koolist üle küsida.
**See on sarkastiline naer.

esmaspäev, november 13, 2017

Kas suudate ette kujutada, millist õudust ma tundsin...

... kui üks meie külastusjuht kirjeldas suhkrunäituse juurde planeeritavat ja kõige nooremale vanuserühmale mõeldud ainevahetuse mängu nii:
"...ja siis tulevad rasvarakud [st neid mängivad lapsed] ja korjavad [verest] ülejäänud suhkrumolekulid [st poroloonist mulaažid] enda sisse kokku..."

Karjatasin nii valjusti, et kajakad kindlasti hülgasid meie pea kohal oleva katuse. Minu ärevuse energiaga oleks võinud pool nutitelefoni ära laadida.
Meie oma töötaja! Kes peaks asjaga kursis olema! Kuidas ta võib!
Igatahes tuleb nüüd koosolek.
-----------
Mul ei ole absoluutselt mitte midagi laste ega porolooni vastu, lihtsalt... rasvarakud ei korja glükoosi, ammugi mitte verest.
----------
Veel natuke õudust - panime eelmisel nädalal juba Kolm Tähtsat Mudelit vitriinidesse valmis. Pärast paaripäevast vitriinisseismist otsustas ATP mudel ühel hetkel laguneda ja aatomite pallid üle vitriini ja põranda laiali veeretada. Urrima ebapüsiv makroergiline molekul.

pühapäev, november 12, 2017

lameda Maa teooria:

Putukas:
"Ema, kui maakera oleks lapik. Ja kui see koosneks mitmest ülestikku kihist, igal kihil muidugi oma valgusallikas. Siis kompassidel peaks olema olemas kolmas, lisasuund. Ehk siis kompassid peaks olema 3D".

Harjutusi iseseisvaks eluks

Seekord ööbisid meie juures kolm last - Putukas, veel üks poiss ja üks tüdruk, kõik vanuses 11-12.  Õhtul tuli jutuks ajateenistus ja kõik kolm kinnitasid veendunult, et nemad kindlasti tahavad sõjaväkke minna.
Mis seal ikka, tegin neile hommikul natuke pehmot sõjaväedrilli (kell kümme alles alustasin!). Voodi briljantselt korda, 20 kätekõverdust, 5 ringi ümber maja ja kõik kolm köögitoimkonda!
Ütleks, et kõige paremini on ajateenistuseks ette valmistatud tütarlaps, kes tegi vastu vaidlemata kiiresti ära kõik, mida vaja. Poistega on nii ja naa. Putukat, vaesekest, ootab ilmselt distsiplinaarkaristus selle eest, et: "Ma ei talu kartulikoorimist, ma parem hakin sibulat." Mismoodi Eesti kaitseväes sellistesse avaldustesse suhtutaks, ei tea - mina olin pehmo, nagu öeldud, ja selle sibula ta ka peeneks hakkis. Samal ajal said teised kaks kartulid ära kooritud - skooriga 10/2 tütarlapse kasuks - ja edasi tuli vabalt, rivitult.
Iffand kui armas on vaadata, kuidas lapsed midagi kasulikku teevad!
Aga Putukas tuleb sagedamini kodus toimkonda panna, jah.

teisipäev, november 07, 2017

Raamat

Täna ma tahan, või õigemini pean, sest sellest on saanud painajalik sund, kirjutama ühest raamatust. 
Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat".
Kui keegi kunagi vajab õpikunäidet väljendile "lohutu düstoopia", siis seep see ongi. 
Lõpetasin selle lugemise mõned nädalad või paar kuud tagasi, olles selle vahepeal suvel pooleli jätnud, see oli lihtsalt liiga ränk. 
Raamat räägib maailmast, kus tehisintellekt on inimesed oma hoole alla võtnud, keegi ei pea tegema - ja ei teegi - tööd, kõigile on äraelamine tagatud, kõik vajalik olemas, ja just tänu sellele on inimesed praktiliselt välja suremas ning lemmikloomad kipuvad sooritama enesetappe. Sündmustik areneb tuima kurbusega loogilise lõpuni, aga lõpp ei too lunastust vaid viskab lugeja poole nüri mütsatuse ja kahjuks ei sure lugeja selle peale samamoodi nagu lugu. 

See pole halvasti kirjutatud, see on sujuv ja mõjuv lugu kogu oma lohutuses. Ja selle mõju ei lähe üle. Tunnet rõhutavad ka igatsugu tehnoloogiaportaalidest tulevad uudised selle kohta, kuidas robotid varsti paljud töökohad inimestelt üle võtavad ja kuidas see on progress. 

Nägin täna öösel unes, et kõik inimesed olid välja surnud ja meie Putukaga viimased inimesed maa peal. Jalutasime kenas päikesepaistelises Tallinna kesklinnas, kus tühi tramm rööbastel seisis ja tuul kortsus pabereid mööda tühja tänavat keerutas. Teadsin selles unenäos, et suren varsti vähki ja laps jääb täiesti üksinda. Ärkasin nii suure masendusega, et isegi pisar ei tulnud silma. Aktiivsusmonitor kinnitab mulle, et ma magan kehvasti ja pealegi olen keset ööd pikki perioode hoopis ärkvel - millest ma hommikul ei mäleta midagi. 

Nii raske pole veel kunagi olnud ühegi raamatu mõju alt vabaneda. Mulle  meeldiks, kui keegi veel oleks seda lugenud, et saaks ängistust jagada; aga samas ei saa ma seda soovitada mitte ühelegi inimesele, kes isegi ängistusega kimpus kipub olema. 

reede, november 03, 2017

Ah et raha vähe?

No elada ei oska siin mõned lihtsalt.
https://elu24.postimees.ee/4296877/maaletoojad-on-arritunud-paljas-porgand-muub-reklaaminanni-taskurahaks

"Muidugi ei ole blogija elu ka meelakkumine" - Jüri Paltser.
Mul on purk mett, kui tahan, siis lakun. :D


neljapäev, november 02, 2017

Kellad

Võiks ju arvata, et kuna kella keerati taha ja justkui hiljem peaks tõusma, siis peaks see tõusmine justkui kergem olema.
Aga ei.
Muidugi, kõik muud asjad jäävad ka hiljema peale ja magama saab ka hiljem ja - aga kõige raskem oligi esmaspäeva hommik. Kus on loogika, ma küsin?
Lisaks muule on pidevalt nõme kõripõletiku tunne, vilets olla, nagu jääks kohe haigeks - kuigi otseselt ei jää. Mi Band väidab järjekindlalt, et uneaeg, eriti sügava une aeg, jäi liiga lühikeseks. Lapse kohta sama.

esmaspäev, oktoober 30, 2017

Rahaküsimus

Võtab mõtlema küll see teade, et aastast 2018 on elatise miinimummäär 250 eurot lapse kohta kuus. Mis tähendab, et kui ma kohtus elatist tõsta ei lase, maksab T uuest aastast juba 70 eurot kehtivast miinimumist vähem. Ehk siis maksab ta kehtivast miinimumist ainult 72%.

Mõtlema võtab selle tõttu ka, et mu kunagine argument, et tema sissetulekud on palju väiksemad, kui mul, ka minu teada enam ei kehti. Kui proportsionaalse panustamise peale rõhuda.

Hakkama justkui saame, aga kuhu jääb õiglus?

Niisiis, mida teha?

laupäev, oktoober 28, 2017

Iu, rõve

Nägin unes, et hakkasin uinuva Viidiku reiel olevat vistrikku pigistama, sellest tuli välja aga asjandus, mis paistis olevat inimkeel - lihaseline, niiske ja soe. Viskasin selle õudusega voodi ette põrandale.
Järgmisel hetkel oli see sealt kadunud, läksin vaatama, voodi all liigutas väiksemat sorti kaheksajalg ja ajas mulle välja.

Viidik ärkas ning teatas rõõmsalt, et ta tunneb ennast suurepäraselt ja magas hästi välja. Kutsusin ta voodi alla vaatama - "näe, see tuli sinu seest välja!" - tema ainult kehitas õlgu.

Unes ma kusjuures ei teadnud, et und näen, nii see vist kirgaste unenägude alla ei lähe.
Päris elus ärkas Viidik hirmsa peavaluga ja ütles resigneerunult, et tema oma unenägusid kunagi ei mäleta.

Kaheksajalad on huvitavad loomad. Nad ehitavad endale varjualuseid ja hiljuti leiti isegi kaheksajalgade linn. Usun, et nad on inimese järel järgmine intelligentne liik planeedil Maa.
Sel põhjusel ma ka ei suuda süüa mereandide hulgas serveeritavaid beebikaheksajalgu.

pühapäev, oktoober 22, 2017

Kaks lugemist

Sofi Oksaneni "Stalini lehmad". Olen Oksaneni vältinud just seetõttu, et ta oli nii hirmus populaarne, kõik lugesid, see oli peen, ma võtsin ühe raamatu nüüd, kui enam vist ei ole patriootlik moeasi olla Oksaneni lugenud.  On ikka äge küll, kui soome preili meie valusast minevikust kirjutab.
Tema minevikuihaluse räämas Eesti ega ka aega enneminusündi jäävad siinsed üldrahvalikud tragöödiad pole midagi väga uut, Remsu kirjutab samasugustest asjadest reljeefsemalt, kui kellelgi on hirmus isu rääsunud nõukaromantika järele, siis lugegu Remsut. Uudne on hoopis kogu raamatut ja kõiki selle tegelasi lakkamatult pingule krousiv iha praegusest parema elu järele, iha, mis on sama igal pool, ka kapitalismi rüpes, iha, millest raamatutes kirjutada on peetud enamasti ebasündsaks. iha, milles pole ainsatki peidupaika ega võimalust korraks lõdvestuda - vähemalt enne raamatu lõppu mitte. Lõpus on lihtlabane tervenemine, muidugi kergenduseks, aga see tuleb ilma võitluseta, seega puuduvad seal ka auhinnad ja täiendav hüvitis läbielatud kannatuste eest.
Kaasakiskuv raamat.

Sam Kean "Haihtuv lusikas" - elementide perioodilisustabelist, universumist, kõigest, veidi poliitikast ja muust. Humoorikas ja lennukas ja kohati natuke liiga uskumatult seiklusrikas. Naljakas on, kuidas tõlk aegajalt enda tõlgitavale autorile vastu vaidleb, ühel korral lausa ebaõiglaselt karm olles. Tasub lugeda.

Kas teie teate ilma kuugeldamata öelda, mis on levinuim element universumis? Vihje: vastus on loogiliselt tuletatav. Aga levimuselt teine? Levimuselt kolmas on juba veider ja ebaloogiline.
Planeedil Maa on levimuselt teise elemendiga natuke halvad lood, selle kasutamist meelelahutustööstuses tahetakse hakata piirama ja selle hinda peetakse teadlaste poolt ebaõiglaselt madalaks. Säh sulle turumajandust.

reede, oktoober 20, 2017

Selleks, et ühe koha peal püsida, peab üha jooksma

nagu Äliss peeglitagusel maal.

Miks ma üldse jaapani keelt õpin? Sellepärast, et Putukas õpib jaapani keelt, Memrise äpis. Miks Putukas õpib Memrises jaapani keelt? Sellepärast, et ma eelmisel aastal panin ta Memrises vene keelt õppima ja sel aastal ütlesin, et ta võiks teise keele lisaks võtta ja ta valis jaapani keele, aga kuulge, kas ma siis saan lasta lapsel õppida keelt, mida ma ise üldse ei oska?

Miks ma panin Putuka eelmisel aastal äpi kaudu vene keelt õppima? Nad ju koolis niikuinii õpivad? Sellepärast, et isegi kui koolis antav vene keel on tasemel, on äpi kaudu saadav siiski vähemalt teistmoodi, lõbusam ja mängulisem ja sellepärast ka, et kui inglise keel juba niikuinii on absoluutselt kõikjal, kasutame seda siis ka muude keelte õppimiseks ja sellepärast, et inimene harjuks mõttega, et maailmas on palju keeli, mida kõiki võib õppida, aga mitte selle mõttega, et on ainult üks suur ingliskeel ja tühine ning unustatav eesti keel; sellises kahevõitluses jääks pisike emakeel kaotajaks; kui aga teisi keeli on palju, siis oleks ta üks teiste hulgast ja tal oleks võimalus. Nii ma mõtlen.

Praeguseks on Putukal Memrise pro versioon; tasuline jah, aga ilmselt maksaks vene ja jaapani keele ringides käimine oluliselt rohkem; lisaks on inimesest õpetaja juures käimine Putuka puhul alati seotud riskiga, et tema sotsiaalse suhtluse omapärad panevad õpetaja mulle rohkem kui ühel hetkel ahastavaid noote saatma; ja kui ma ka paneksin üles kuulutuse "Otsin jaapani keele õpetajat 12-aastasele autismispektri häirega poisile", siis kui mitu sellist riski võtma nõustuvat JA samal ajal usaldusväärset õpetajat mulle pakkumise teeks? Rääkimata, taas kord, sellise teenuse maksumusest.

Niisiis. Memrise, Duolingo ja muud sellised äpid on odavaks mugavlahenduseks juhul, kui jõud väga stiilsetele lahendustele peale ei hakka, aga päris käed rüpes ka istuda ei saa, nagu mu sisemine mõrd arvab.

Alustasime vene (ja mina läti) keelega eelmisel õppeaastal; suvel ma küll üldse ei viitsinud; nüüd pärast mõnekuulist pausi jätkasin ja ülla-ülla, täitsa meeles olid nii mõnedki asjad. Läti keele sõnavara läks imelikuks, sellega ma ei jätka. Kui kauaks meil praegu auru jätkub, ei tea, ma ei kavatse meeleheitlikke sihte seada, võtan vabalt.

Sul vähemalt midagi on

Mõni aeg tagasi oli selline olukord, et Putuka üks sõber, kes käib väga tihti meie juures, sai meie peale pahaseks. Sest ma ütlesin rõõmsameelse tähelepanematusega, et Putukas läheb nädalavahetuseks isa juurde. Mis omakorda tähendas, et sõber ei saa Putukale külla tulla. Nädalavahetusel.
Sõber väljendas oma solvumist sõnutsi ja turtsus jutu lõpuks: "Olge õnnelik, et teil üldse ON isa!". Ja läks minema.
Ja mina mõtlesin (aga välja ei ütelnud) täiesti jahmunult, et ma poleks küll kunagi selle peale tulnud, et minu lapse perekondlikus või koduses olukorras võib olla just selles plaanis midagi kadestamisväärset. Et noh, ma tean, et Putukal on üle prahi EMA, aga see teine pool?

Igatahes on see mõte, mida hoida.

Sõbraga oleme jälle sõbrad edasi.
-----------
Selles postituses on vist kohane väljendada ka ühte teist hämmingut. Putukas ja tema sõber eelistavad  omavahel suhelda ingliskeeles. Eks see väheke puine ju on, aga kõik jutud saavad nad sellega aetud.
Küsisin ka, et miks. Sõber vastas, et oskab inglise keelt paremini kui eesti keelt.
-----------
Putuka ema on karm ja kuri. Kui Putukas ütleb. "Mul on sellega okei", kasutab lausepehmenduseks liiga palju "nagusid" või kuripruugib muid amerikanisme, siis ema tuletab talle meelde, et eesti keeles nii ei räägita. Ja muidugi oskab Putuka ema une pealt öelda: "Oota - ma ei saanud sellest aru. Sõnasta teisiti."
Ega ma seda muidugi alati kohe ei märka, kuidas mu enda eesti keel murenema kipub, nagu külma kätte jäänud tina, nagu raud merepõhjas, nagu maha langenud männiokkad. Nagu.

neljapäev, oktoober 19, 2017

Ma saan vist aru

miks see ahistamiseteemaline kampaania mõnedele, sh mulle endale, niimoodi vastu hakkab.
Nii mõneski kohas teevad oponendid sellest kohe järelduse, et ahah, kõik mehed on sead; või siis: ahah, kõik naised arvavad, et kõik mehed on sead.
On muidugi väljendatud ka, et: "mina küll ei usu, et need "me too" kirjutajad on päriselt KÕIK ahistatud olnud, nad panevad selle kirja ainult sellepärast, et mõista anda, et neid on ka kunagi tahetud"
Võimalik, et minu jaoks on see viimane mõtteavaldus olnud peamiseks põhjuseks, miks ma kampaaniaga ei ühinenud. Sellise mõtteavalduse märklauaks saamine oleks võrdlemisi ebameeldiv, ükskõik kui vähe see ka tõele vastab.
Aga see esimene mõte - ei, need "me too" kirjutajad ju ei arva, et kõik mehed on sead. Pigem on üsna suur tõenäosus, et ühest perverdist jagub väga paljude traumeerimiseks ja sellepärast on neid naisi inimesi nii palju. Oletan, et kunagi ahistamisi kogenud meestel on kampaaniaga mitteliitumiseks veel olulisemaid põhjusi, mitte et neid (ahistatud mehi) üldse ei oleks. Liitumine on vabatahtlik.

Oluline on mõista, külgelöömine ei võrdu ahistamisega mitte mingil moel - ahistatud saamine ei võrdu iial tahetud olemisega. Ahistatakse suurima lõbuga ka neid, keda reaalselt ei taheta, nagu Nodsu kirjutas, on see üks kiusamise liike - mr M.K. näiteks, kes mind oma naise seltskonnas korduvalt ahistas, tegi seda lihtlabasest sadismist ja võimunäitamissoovist, mitte millestki muust. Midagi meelitavat selles kindlasti ei olnud. Kui ma lõpuks oma sõbrannale, tema naisele ütlesin, et ära võta oma meest enam minu seltskonda kaasa, esitas M.K. oma naisele ultimaatumi: "Vali, kas mina või tema" - ja mina jäin sõbrannast ilma. Puhas võimunäitamine ja egobuust, muud midagi.

PS: Kui ma peaksin valima just selle ühe asja, mida ma pole lihtsalt võimeline T-le ka tagantjärele andestama, siis selleks oleks just tema käitumine tol ajal - M.K. hakkas mind pärast ahistamiste ärakeelamist kättemaksuks oma blogis rappima ja T läks selle postituse sabasse hästitama, et jah, Morgie on tropp ja ma ei saa aru, kuidas te teda seni talunud olete. Nojah. Lihtne mees, kes kasutas lihtsalt avanenud võimalust oma pisikeseks isiklikuks võimumänguks.
PPS: Sellest kõigest on muidugi juba aastaid möödas.

teisipäev, oktoober 17, 2017

Kaks asja

Esiteks, FB-s liigub kampaania "Me too", kus palutakse kõigil, kes oma elus on seksuaalset ahistamist kogenud, vastav tekst oma seinale postitada.
Mina ei taha seda teha, kuigi ahistamisi on olnud. Kõige ebameeldivam neist oli pubekaeas oma kodumaja liftis, kust ma ilmselt ainult tänu pimedale juhusele ära pääsesin. Hiljem on olnud sellised juhtumid, kus ma olen üldiselt olnud võimeline ahistajale vastu hakkama.
Aga vaat mis, ma ei taha ennast kod-nimega ja muude mustvalgel kirjas olevate seostega varustatuna avalikult ohvrina märgistada. Sest see oli minevik. Ma olen ammu ära õppinud vastulöömise, kui mulle haiget tehakse - ja seksuaalne ahistamine pole kaugeltki mitte kõige hullem haigettegemine, mis üldse saab inimesega juhtuda. See on lihtsalt üks osa paletist. Nüüd ennast märgistades annaks ma neile nõmedikele üle pika ajavahe küll ülearu suure võimu uuesti kätte. Ei kavatsegi. Saavad jalaga. Mõttetu prügi. Tsau-pakaa.
---------

Niisiis. Kuhu me jäimegi?
Katsumused ja Arengud. Neid pole kunagi liiga palju!
Kui igapäevane töö muutub õudustäratavaks kihutamiseks teadmata graafikuga, mõjub ajule õudselt rahustavalt millegi uue õppimine. Kui pole aega und raha kusagil tunnis käia, tuleb appi digimaailm.
Nagu juba varem öeldud, kasutan keeleõppeäppi Memrise, millel on olemas ka kodukas ja loomulikult Apple versioon. Äpi vooruseks on hõlbus kasutamine ja nunnu välimus, puuduseks seal saadaolevate keelde mõnevõrra kummaline sõnavara. Näiteks läti keel ei alusta mitte tänan-palun-üks õlu, tere-headaega sõnadega vaid täiesti ebaloogiliste "uus raamat" "vana laud",  "roosa kleit", "noor mees on ilus ja rikas" ja "vana naine on kole ja vaene" väljenditega.
Hämming.
Ma vist selle läti keele kursusega seal rohkem edasi ei lähe.

Suuremad keeled on natuke parema sõnavaraga. Siiski, kuna äpp ei ole päris võrdne elusa õpetajaga, võtsin kasutusele ka rakenduse Duolingo.  Pole nii mugav kui Memrise, seal on vaja natuke rohkem nuppe litsuda, et edasi liikuda, samas on seal võimalik oma edasijõudmisse enesekriitiliselt suhtuda ja vanu tunde üle korrata ja pakutav sõnavara on ka kuidagi loogilisem. Kõige parem ongi tuupida sama keelt paralleelselt mõlema äpiga. Kummalgi on oma lähenemine ja üks võib täiendada teist.
Võimalik, et Duolingo on arvutis mugavam, kuivõrd ise kirjutamist on seal oluliselt rohkem. Mulle meeldib keeleõpet just õhtul enne magamajäämist näppida, pimedas ja teki... peal. Rahustav, ma ütlen.

Aju rahustamise kohta veel niipalju, et jaapani keel mõjub väga rahustavalt, kuna mul pole illusioonigi, et ma peaks seda juba oskama, aga vene keel, mida ma teoreetiliselt siiski olen aastaid õppinud, tegelikult ei oska, ajab mind kohutavalt närvi ja selle kursustest venitan ma ennast tõesti jõuga läbi. Umbes, et: "tee nüüd see vene keele päevanorm ära ja siis tohid natuke jaapani keelt vaadata".

Mõlema äpi peamiseks õppekeeleks on ingliskeel, mis aga sugugi ei sega. Kõik ju oskavad, eksole. Duolingo pakub ühte koma teist ka mõne muu suurema keele baasil õppijatele. Üldiselt, vaadake ise järele, soovitan.

esmaspäev, oktoober 16, 2017

Väga nilbe

Kui pühapäeva õhtul rongiga Tallinna tagasi sõitsime, istus meie vastas üks paarike. Ja selle paarikese mees kogu aeg katsus naise nägu.
No lihtsalt suvalisel hetkel sirutab näpu välja ja katsub nägu. Või sõrmenukiga, mitte näpuotsaga, tõmbab teisel mööda põske.
See oli nii jäledalt ärritav, ning vältida seda vaatepilti ka ei saanud, kuna nad istusid neljases vahes otse meie vastas. Ükskõik, kui pingsalt ma oma telefoniekraani ka ei jõllitanud, ühel hetkel viburdas jälle vaatevälja servas see nilbe liigutus.
Naine ise paistis olukorraga rahul olevat. Niiet poleks justkui minu asi.

Aga kui näiteks Viidik minuga sellist liigutust üritaks, siis ma hammustaks tal käe otsast. Katsu tissi või miskit, kui vaja (konsensuslikult muidugi) - aga nägu? Tõsiselt?

Mingi lapsepõlvetrauma mul vist jälle.

Ma olen vist enne ka öelnud

- mulle ei meeldi probleeme niisama jätta *. Nüüd on kellelgi töö juurest minuga Probleem. Kaebas bossile. Üritasin selle peale bossile selgeks teha, et Probleem on tavaliselt kahe inimese vahel ja et saatku tema mind ja seda teist nõustaja juurde. Sest niimoodi kaugelt ja kolmanda isiku kaudu seda korda ei aja. Boss naeratas ja viis jutu mujale.
Kõige lollakam lugu on, et ma isegi ei tea, kas see Probleem on isikul A või isikul B või äkki hoopis isikul C. Minuni jõudis ainult info et kellelgi on minuga Probleem. Ma raalisin välja vastava olukorra  - Probleem tuli sellest, et ma kritiseerisin kellegi Ideed, öeldes, et seda ei maksa nii teha, teeme hoopis naa. Kuna minult taheti selle Idee teostamist ja ma tõesti leian, et sellisel juhul on mul kah kaasarääkimisõigus. Mitte nii, et neeger, värvi muru roheliseks. Äkki neeger tahaks seda urrima muru hoopis kasta natuke? Äkki oleks mõttekam?**
Aga ma ei raalinud välja, kelle jaoks kolmest võimalikust see nii häiriv oli, et pidas vajalikuks paar nädalat hiljem kitule joosta.
Kui ma teaks, kes, ma läheks ja küsiks, et, hei, sul on minuga Probleem, räägime sellest õige? Aga inimesed ei taha sellistest asjadest rääkida. Tõepoolest.
Samas just selliste olukordade jaoks nõustajaamet ju leiutatigi. Muide, kas Tallinnas üldse keegi teeb noh, kolleegidevahelist paarinõustamist? Sest otsing viis mind ainult mingite grupiteraapiateni, mida mul hetkel ei ole vist vaja.

Need on siis need Arengud ja Katsumused. Inimene peab, igatahes, elama ohtlikku elu, nagu Kalle Blomkvist ütles.
-------
*Välja arvatud juhul, kui Probleemi teine osapool on mõttetu ja lootusetu tegelane, kellega edaspidi kokkupuutumine on välditav.
**Kusjuures, hmh, neeger ei öelnud, et see on nõme idee, ärme teeme seda. Neeger ütles hoopis, et miks memsahib läheb ringiga, kui otse saab? Teeme otse!

Hei-hei!

Kuulge, kas kellelgi siinsetest lugejatest on vahepeal Katsumusi ja Arenguid veidi vähemaks jäänud? Minul on neid korraga ebaharilikult palju. Mingi tasakaal võiks ju looduses valitseda, eijjahh?
Mitte et ma kurdaks, oh mis nüüd mina.

neljapäev, oktoober 12, 2017

Veel üks tõdemus

Mõneaastase kogemuse põhjal julgen üldistada, et edukate disainerite hulgas on düsgraafide suhtarv elanikkonna keskmisest mõnevõrra suurem .
/sügab lõuga/

kolmapäev, oktoober 11, 2017

Küsimus laiale ringile

Kui mu kuiv näonahk hakkab juba ~2 mm läbimõõduga soomustena maha kukkudes paljastama minu sisemist illuminaati aga kodus ei ole mitte ühtegi näokreemi (oli aga otsa sai ja apteeki unustan minna, sest kellel see apteek meeles seisab kui on näitus) -
ja ma pärast pesemist sinna lihtsalt aasta jagu külmikus seisnud kookosrasva peale määrin, kas mul siis on lootust homme veel inimese moodi välja näha või?

Ole õigel ajal bitš

Millal on õige aeg? Ammu enne, vahepeal, ja igaks juhuks mõned korrad veel.
Ma sain just täna aru, et disainifirma ei teinud ühte kahest suurest inimfiguurist mehe asemel naisekujulisena sellepärast, et ma ütlesin varem väga leebelt, et no kui üks on mees, siis teine võiks ikka naine või vähemalt androgüünne olla, sest et ühe peal on rinnanääre ka vaja ära näidata. Ma ei trampinud õigel ajal jalgu, ei löönud rusikaga lauale, leebust ignoreeriti ja nüüd on need figuurid juba lõikamisel ja noh, eks see rinnanääre tuleb siis sellise kaunikesti maskuliinse figuuri peale, sest üks memmeke ei osanud õigel ajal bitš olla.

Ahjaa ja valikuvõimalusi ei tohi ka teistele anda, sest kui sa jätad teoreetiliselt lahti võimaluse, et DNA-d võib kujutada (illustratsioonina) nii monokroomselt kui ka neljavärviliste pulkadega, ja sinna kõrvale kirjutad, et värviline oleks täpsem ja õigem, juhul kui need neljavärvilised pulgad moodustavad kindlad aluste paarid, siis võid kindel olla, et disainerid haaravad selle monokroomse variandi ja pärast ei jäägi muud üle, kui peeglisse mõmiseda, et "ise olin loll, andke andeks."

Ja nii edasi.
Aa, DNA-ga ma sain siiski korda, niiet mõnikord aitab see ka, kui tagantjärele bitš olla, aga selle hinnaks on kõigi osapoolte rikutud närvid, tuju ja õhtu. Kui ma oleks neid närve, tujusid ja õhtuid natuke varem rikkunud, siis oleks see praeguseks juba unustatud asi, onju.

Sul on igav elu? Liiga vähe erutust ja proovilepanekut? Hakka näituse kuraatoriks!

esmaspäev, oktoober 09, 2017

Minu isa ütles ikka

"Ma ei saa aru, kuidas sa aru ei saa?"
Kuldsed sõnad, kuldsed sõnad.

Mul oli tahtmine üks pikem solvunud pobin postitada, panin selle kirja, sain aru, et sittagi see paremaks ei muuda, kustutasin maha, panin midagi muud kirja, sama lugu.

Saaks kuidagi välja magada, siis oleks homme hommikul juba olukord palju parem, aga üle minu triivib majesteetlikult üks suure inertsiga unehäire ja selle jalaga tagumine ei anna erilisi tulemusi.

Aga kõik on vaatenurga küsimus! Kui ma vaatan, mis vägitigudega saab hakkama Lendav, siis ma läheb ja häbeneb oma pisikest peavalu nurga taga omaette niiet  väga hea, et ma siia täpsemalt midagi ei kirjutanud.

pühapäev, oktoober 08, 2017

Tõdemus

Kui inimene kinnitab kirglikult, pikalt ja pidevalt, et mingi asi on talle täiesti ükskõik (või et ta (enam) üldse ei hooli), siis see inimene suure tõenäosusega sellel konkreetsel juhtumil siiski eksib. 

Nüüd ma jäin mõtlema, kas ma olen ka millegi kohta nii väljendunud. Ei tule meelde. Niikuinii olen, lihtsalt ei tule meelde. Mida ei mäleta, seda ei ole. 

neljapäev, oktoober 05, 2017

Stiilinurk

Mulle meeldib meie presidendi utilitaarne suhtumine moesse. Kui on avalik rahvapidu, siis rahvarõivad. Kui on vaja ametlikult esinduslik olla, paneb selga riided, mis mahuvad täpselt kategooriasse "Ametlikult esinduslik". Kui ei ole vaja, siis on teksad, jope ja müts. Mis siis veel? Iga kuradima praamisõit ei peaks olema imagoloogilistelt tähendustiine.

Võrnole tahaks tõesti nüüd juba mõne diagnoosi (või mitu) ära panna. Tegelikult vist polegi enam ilus tema üle ilkuda. Muidugi, kui ajakirjandus poleks seda kellukest mõnuga kõlistama kukkunud, ei teakski enamik eestlasi, et midagi nii lolli üldse öeldud on.

kolmapäev, oktoober 04, 2017

Ettevaatus on tarkuse sohilaps

Kas sinul on juba kodus oma kriisipakike?
Digikriisipakike?`
---------
Mis võimalused edasiõppimiseks saavad olema Putukal pärast praeguse superluks väikeklassi lõpetamist? Gümnaasiumides ju väikeklasse ei ole.
Täiskasvanute gümnaasium?
---------
Täna hommikul bussipeatusesse jalutades rääkisime eesliitest meta-. Sellega sai palju nalja, eriti meta-Putukast ja meta-Morgiest rääkides. Muuhulgas selgus, et mingis arvutimängus figureerib metarüütel.
Järgmiseks seletasin empiirilisust. Sellega sai ka mõnevõrra nalja, siis tuli buss.

teisipäev, oktoober 03, 2017

Klišeed on need, mis töötavad

Vihm akna taga, 
norskav kass külje all, 
laps teises toas magab,
kell tiksub seinal,
raamat ja ruuduline pleed,
puudu on ainult küdev kamin,
kakaod ei jõua ka keegi nii palju sisse kallata. Või miskit.  

Lillekuller - tarbimispostitus

Pagan võtaks, avastasin täna hommikul Facebooki avades, paganapaganapagana värks, appi, mu ema saab täna 70. Appi!
Ema elab Haapsalus ja mul on see urrima suhkrunäitus...
Aga meeleheitlik aeg nõuab meeleheitlikke inimesi ja pärast seda, kui olin koosoleku ja logistika vahel natuke aega paanitsenud, tegin kiiresti netiotsingu - lilled neti kaudu Haapsalus - googel pakkus selle peale teksti, milles oli sõna "lillekuller" - tegin uue otsingu - lillekuller Haapsalus - ja leitud.
Ja esimest korda elus saatsin emale veebi kaudu lillekimbu koju. Kimbu sai valida kodulehelt ja tellimuse sai naksti pangalingi kaudu ära maksta, aga et inimfaktor kah korralikult kokku õmmelda siis helistasin üle ja sain teada, et minikrüsanteemid on otsas, aga nad asendavad millegi sobivaga.
Moodne aeg, vaadake, krimiromaanides ja muudes nad kogu aeg saadavad juba eelmise sajandi keskpaigast peale kellelegi poe kaudu kimpe, normaalne ju.
Kapitalismus seesinanegi.

Partnerivahetuse nipid

Ehk kolm lihtsalt turvareeglit, mida peaksid ühest suhtest teise liikudes järgima - nii, nagu autos pannakse turvavöö peale ja ei vinguta, et vanasti.
1. Lõpetatud suhte ja uue suhte vahel hoia mõistlikku pikivahet.
2. Enne uue suhte partneriga kokkukolimist oota, vaata ja pea aru
3. Kui sul on lapsed, siis küsi nende arvamust ka. Küsi ENNE, mitte pärast otsuse tegemist.

Mis on mõistlik pikivahe? Kurat seda teab. Mind omal ajal ei aidanud umbes 5-7 aastane (ei mäleta enam) pikivahe hoiduda kolladi uude ämbrisse astumast. Aga räägitakse küll, et kui miski asi tundub kohe alguses olevat liiga hea, et olla tõsi, siis ta üldiselt ei olegi tõsi.
Kogu postitus on muidugi ajendatud ühest teisest blogist leitud kiire lahti-kokkuhaakimise kirjeldusest, mis tundus lugedes... häiriv. Põhimõtteliselt mindi seal ärakulunud suhtest lahku alles siis, kui blogipidaja endale uue partnerikandidaadi leidis ja temaga kohe asjatama hakkas. Aga peres olid lapsed ka.  Postkristlikus maailmas  ei tundu püsipartneri nii libisev ümbervahetamine (aga garantiikomisjoni hinnang? Remondiperiood?) eriti kombekas.
-------------------
Püsipartner om üits kena asi, see on (täiskasvanud) inimene, kellega sa kepid, keda sa tunned ja armastad ja kellega sa koos elad.
Mõnikord juhtub, et kõike kolme ei saa, mina eelistasin oma praegust suhet ehitades ära jätta selle kolmanda pügala  - mõtelge kui õudne oleks suhe, mille ainuke omadus see viimane just on.
Lisaks on elukohalahusus hea turvalahendus  - kui see suhe peaks ka nurja minema, tuleb lahkuminek kiire, odav ja vähemalt kolmandatele osapooltele suhteliselt muretum. Nojah, ma unustasin selle, et aastatepikkuse (nüüd vist juba seitsme aasta?) kurameerimise tulemusel kasvab teine inimene lõpuks päriselt ka südame külge kinni ja siis leiadki ennast ühel hetkel olukorrast, kus sa ostad tema juurde muruniiduki ja rajad istutuskastid - mis on sama hästi, kui elamuehitus. Järgmiseks mis saab? Ehitan sinna kapitaalse PVC kasvuhoone? Õudne mõeldagi.
Aga tomatid tahavad ju kasvatamist.

Millises perevormis on lastel parim elada, on muidugi väga maitseasi vastata küsimus, just lugesin Robert A. Heinleini romaani "Kuu on karm armuke", kus kirjeldati mitmikperesid, polüandriat ja muud segast/raskesti hallatavat, Kusjuures mitmikpere kasuks leidis Heinlein päris arvestatavaid argumente, lugege. Heinleini järgi oleks eespool mainitud blogipidaja pidanud pidama hoopis mõlemat meest korraga ja samas majas. Ja siis veel ühe naise võtma. Ja nii edasi.

pühapäev, oktoober 01, 2017

Kuidas ma soolisi stereotüüpe tsementeerisin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tunnistada, et muuseumis, meie muuseumis, on kohe-kohe valmimas näitus suhkrust.
Et see oleks võimalikult toekas ja samas suupärane, oleme mõnede keerulisemate teemade selgitamiseks loonud multikad.
Et personifitseeritud lähenemine tegevat keerulisemad teemad lastele arusaadavamaks, siis on nendes multikates tegelased. Kes käituvad.
Algses valikus oli neli multikat ja viis käitumist, alles jäi eelarvelistel põhjustel kolm multikat ja neli käitumist. Kuna tegelastel on nimed, siis on neil ka sugu. Ja... Ausõna ma üritasin. Ma üritasin algseid stsenaariume kirjutades tegelasi jagada nii, et ka meessoost tegelasele jääks mõni destruktiivne ja oma tervisele ohtlik tegevus, aga..
Minu tegelased vahetati ära ja lõpuks kukkus ikkagi nii välja, et meessoost tegelane nendes multikates on läbivalt ratsionaalne ja naissoost tegelane kõigub kahe äärmuse - impulsikontrolli täieliku puudumise ja enese surma äärele piiramise ning piitsutamise vahel. Eks see ainevahetuse eripärade illustreerimise mõttes ongi ehk loogilisem ka, aga seda lõpptulemust vaadates tundsin ma teravalt puudust universaalsest, st kõigekõlblikust Otto-Triinust.
Ja ma ei jaksanud selle pärast enam sõdida, sest barrikaadidele on veel niikuinii vaja minna mitokondrite nimel. Las ta sitt jääda.
Aga nüüd siis teate. Mu võrdõiguslikkusetaotlus on ainult poos. Ma annan alla. Suurema eesmärgi nimel. Nõrk.

reede, september 29, 2017

õõõõ

Ja nüüd olen ma haige.
/nördinud
/luristab ninaga
Selline tunne, et kael on juba peast paksemaks paistetanud. Peeglisse ei julge vaadata.
Pea muidugi ei tööta. Hapnikupuudus.
Putukas läks hommikul üksi kooli ja mul on kõik sammud tegemata.

Kiusan disainifirmat, kes teeb meie suhkrunäituse jaoks suhkru ainevahetuse multikaid. Aru ma ei taipa - enda meelest kirjutasin ma neile kena selge stsenaariumi, tartust teadlased kontrollisid selle üle, aga tulemuses on ikka mõningaid valesid ja minu stsenaariumist erinevaid kohti. Niiet saadan aga muudkui storyboardi tagasi ja palun ümber teha. Ei saa ju lasta valesti jätta. Või saab?

Kas see on liigne norimine ja juuksekarva lõhestamine, kui ma rasvumisest rääkiva multika puhul palun, et nad ei joonistaks ülearust glükoosi maksast välja otse rasvarakku lendamas vaid jätaksid selle maksa sisse, kus sellest kõigepealt tehakse vabad rasvhapped ja triglütseriid, mis siis lipoproteiinide poolt rasvrakku viiakse? Sest glükoosi rasvaks tegemine ei toimu ju rasvarakus, rasvarakk ainult talletab lõpptulemuse.

Ai ma olen haige ja pea on paks. Kas ma norin liigselt? Ma ju isegi jätsin ütlemata, et hee, kuulge, las see glükogeeni hargnev ahel koguneb ikkagi lõpuks suureks keraks (nagu oleks õige), et noh, kama kaks, las jääb hargnev lähivaade, aga no... Mul on see kurb ja hale ma-olen-liiga-kuri-inimene tunne praegu. Üldse hale.
Vaadake nummit multikat (ei, see ei ole see meie oma):


neljapäev, september 28, 2017

Probleem või mitte?

Viimasel ajal on mind muuseumis hakatud kohtlema nii, nagu mul kas puuduks mõtlemisvõime või lihtsalt õigus mõelda.
Väike näide - üldkoosolekul kaotas projektor laptopiga ühenduse. Inimene, kes parajasti kõneles, ei leidnud kohe põhjust ja nii ma hõikasin talle, et kontrolligu, kas HDMI juhe on korralikult pesas. Mulle vastati, et see ei saa põhjus olla. Pilt ikka ette ei tulnud ja järgmiseks leidis meie IT tehnik, et juhe tuleb välja tõmmata ja uuesti tagasi panna - mis loogiliselt andis tulemuse, et projektor saigi jälle arvutiga ühenduse. Ainult, et minu arvamus oli see, mida oli vaja ignoreerida.

Eile oli koosolek muuseumi sünnipäevapaketi loomise asjus - ja kui ma ütlesin, et üks lastele mõeldud tegevustest sisaldab liiga palju sisuga mitteseotud vaheettappe, hakkas koosoleku läbiviija rõhuma argumendile, et aga ta lihtsalt palub mul selle mängu kujundada. Vaidlesin üsna kõvasti, mulle ei meeldi teha asju, mida ma pean ebaõigeks. Pakkusin välja ka, kuidas seda loogilisemalt teha. Mingil põhjusel võttis too inimene selle peale hoiaku, nagu ma lihtsalt ei oskaks teha seda, mida tema tahab. Kui rääkisime teisest sünnipäevatoa paketi osast ja ma ütlesin, et see on lihtne (sest see oligi loogiline ja töötav idee), tõstis ta käpakesed üles ja muutus sarkastiliseks: "Jumal tänatud, lõpuks ometi!" Nagu? Mis mõte oli mind üldse koosolekule kutsuda, kui minu arvamust teada ei tahetud. Andke ülevalt poolt käsud kätte ja laksutage piitsa.

Sarnaseid näiteid on veelgi. See kõik on väga tüütu. Ja üldse pole mul selle pasa jaoks aega. Suhkrunäitus on vaja valmis saada, sellega on väga kiire.

kolmapäev, september 27, 2017

Silmad imestusest punnis

Loen FB-st seda arutelulõnga:
mille sisu on, et poed ei tohiks mänguasju ja maiustusi panna kassade lähedusse, kuna lapsed tahavad neid asju, nutavad ja karjuvad ja lapsevanematel on stress.

Heldeke.
Ma saan muidugi aru, et mind on elu hellitanud, mul on ainult kaks last ja Võsuke nendest oli see, kes suurte inimeste reeglid kohe selgeks sai. Putukas on küll mitmesuguseid huvitavaid triangleid teinud, aga eriline mammonahimuline pole temagi.
Siiski. Ma olen neid probleeme näinud. Ma olen karjuva lapsega poes olnud ja sealt välja tulnud. Ma olen seda teinud rohkem, kui vaid kord. Olen vaeva näinud ka muude reeglite kehtestamisega - Putukal puudus vahepeal absoluutselt igasugune ohutaju autode ja parklate suhtes, see kestis aastaid ja aastaid ma muudkui kehtestasin ja õpetasin ja võimlesin ja tõin näiteid. Ja see oli õudne.
Aga mulle üldiselt ei tulnud sellist ideed, et ma oleks tahtnud Putuka koduteele jäävad parklad autodele sulgeda või miskit. Näiteks. (Kuigi ma olin sitaks kuri nende idiootide peale, kes oma autod keset kitsast kõnniteed parkisid ja kutsusin mõned korrad MuPo ka)

Ühe asja õppisin ma nende aastate jooksul ära. Ei, kolm.
1. Sinu õpetussõnad lapsele ei jõua alati ja ei peagi jõudma kohe esimese korraga kohale. Lepi sellega ja seleta uuesti. Nii kaua, kui vaja.
2. Lapsed on erinevad. Mõne jaoks on rohkem vaja naaksuda, teise jaoks vähem. Lepi sellega. Mis siis, et su lapsuke käitub avalikus kohas võimatult - loeb hoopis see, mida sina sellega peale hakkad
3. Teismeliste eri. See, et ta sulle vastu vaidleb, ei tähenda, et ta su jutu mõttest aru ei saaks.

Noh ja muidugi on see poodidest veits alatu, panna lastele meeldivad asjad laste käeulatusse just kassade juurde, aga näiteks... ürgajal kasvasid ja olid laste käeulatuses mitmesugused otseselt ohtlikud ent põnevad asjad, nagu mürgised marjad, mürkmaod, lõkketuli, kivid, ja üldiselt - ellu jäid neist minu meelest need, kelle vanemad viitsisid neile (korduvalt, kui vaja) seletada, et päris kõike ei maksa katsuda ja suhu toppida.

esmaspäev, september 25, 2017

Multiversaalne

Tõestatud: Putuka seljakotis on värav teise universumisse  - võibolla mitmesse.  Kui mul õnnestuks see endale varvuni pähe tõmmata, saaksin paralleelseid ilmu näha.
Variant B oleks palgata väikesekasvuline, uudishimulik ja kohanemisvõimeline inimene, varustada ta mõningate visuaal-auditiivse materjali salvestamise seadmetega ja sellesse kotti toppida. Käsuga õhtusöögiajaks tagasi olla.

Kes on siin püsilugejaks, see ilmselt mäletab rahakoti kadumise lugu. Hiljuti oli nädal aega kadunud Putuka 3DS, mis lõpuks tuli välja sellestsamast kotist, mida me olime juba mitu korda läbi raputanud, otsinud, tuhninud, sobranud. Mõni teisedimensioonlane vist mängis sellega. Ma olen peaaegu kindel, et kui ma umbes nädal hiljem uuesti vaatan, siis ikkagi on selles kotis see laadija, mille kohta T eile küsis ja mida ma eile noh, ei näinud.

Nad* võiks muidugi omalt poolt ka huvitavaid asjusi meie kotti jätta.
--------
Eile, üleeile ja täna oli suvi, kui märkasite. Täitsa kahju oli lopsakaid kõrvitsataimi istutuskastist üles katkuda, aga no maasikad tuli asemele istutada ja nädala pärast olla juba öökülmad, st nad peavad juurduma ju ka.
--------
*Teisdimensioonlased.

laupäev, september 23, 2017

Õhtune film

Vaatame seekord Jack Reacheri filme. Mind jätkuvalt ärritab see, et Tom Cruise sugune moosinäost kämbu on pandud mängima kahemeetrist, vastavalt laia, sõjaväelise taustaga ja usaldust mitteäratava välimusega mehemürakat. Tõsiselt - kas teie ei võtaks Tom Cruise-i autole, kui ta tee ääres hääletaks? Siukest nunnut?
Aga Jack Reacherit? Katkise ninaga mürakat? Nnn-never. Onju.
Sellest igatahes ei piisa, et nad on selles filmis Tomile kõvad pelmeenid silme alla ja kortsud näkku keevitanud.

Film kõlbab vaadata siiski. Ainult et.
Miks on Reachri filmides nii, et kui üks mees kakleb kolmega, siis politsei tuleb ja peab kinni just selle ühe?
Viidik arvas, et ameerikas on nii lihtsalt kombeks.

neljapäev, september 21, 2017

Asendustegelus

Millise prokrastineerimismeetodi valid sina?

Minul pole siin midagi valida, minu aju otsustab minu eest, et nüüd on aeg välja lülituda ja ma jään arvuti taga istudes magama, pliiats käes, vektorid nihkes. 

Heidutaval kombel samamoodi, nagu siis, kui mul depressioon oli ja ma täiesti lambist suvalistes olukordades ära loojuma juhtusin. Ükskord nt kõndides. Ühtlasi oli mu unevajadus siis kümnetunnine (selleni pole ma praegu veel jõudnud) ja muud huvitavad nähud. 

Moodu värk



Muidugi kõneleb minus ainult puhas kadedus, et mina ei saa endale moodsaid rõivaid lubada ei rahalises ega figuuri mõttes ja puha, aga lubage mul siiski imestelleda mõne nähtuse üle, mis on pealinna moepoodide akendele ilmunud.

Esimene ja kõige imelikum asi on läbi liibuva ent vist mitte nii hirmus õhukese püksi kumavad taskuservad. Jääb mulje, nagu oleks kandjal tagumised paled ette keeratud ja lapikuks triigitud. Ja kuna riie ei jäta odavat muljet, siis paistab, et see on meelega. Nagu. Tõsiselt.

Kas sulle, armas lugeja, ei tundu selline asi natukene rõve?




Kõnnin omaette imestades Ivo Nikkolo akna juurde Umm, elegantne seelik, kontsakingad ja spordisokid. Olen kuulnud, et see pidi uus mood olema aga. Olgu, minu viga, ma olen konserv.

Teen kiire järelduse, et kui piduliku riietuse juurde kõlbab kanda SPORDIsokke, siis kõlbab sinna juurde kanda ka Suva kauneid rahvus- ja muude mustritega sokke ja ignoreerin fakti, et selle juurde justkui oleks nõutav süsimusta värvi sire säärejooks.

(Võibolla tohin teha külmal ajal selle liigutuse, et panen jalga paksud sukad ja nende otsa villased sokid ja siis kingad)



Aga sokid on tühiasi. Näikse olevat eriti moodne kombineerida lillega kübar, pildiga pusa, üsna konservatiivse pikkusega (alla põlve) seelik ja lampassidega püksid nende all.

Veel mõned aastad tagasi võis sellist kombinatsiooni pealinna tänaval näha kodutute naiste (täpsemalt ühe, ses kodutuid naisi on vähe) seljas, või siis kandis ta pikka karusnahkkasukat ja selle juurde valget bibot. Või siis olin mina loll ja tema polnud kodutu vaid kõrgmoodi esindav lihtsalt natuke rikkis neerudega küps daam.

Hea uudis asja juures on, et enam pole kellelgi vaja endale moe nimel põiekat külmetada. Meesmannekeenid lampassistatud naismannekeeni kõrval näitavad, et palja pahkluu mood kaob minevikku.


Ja lõppudelõpuks oleme üle elanud palju hirmsamaid ja/või ebatervislikumaid moevoole - paljanabamood, kohustuslik ka talvel; poole perse pealt küljest rebitud säärtega püksid, mis perse vaatlemisel fantaasia hooleks enam kuigi palju ei jätnud; uggid ja haaremipüksid.
See praegune, jah, on vähemalt soe. Mõnus.

kolmapäev, september 20, 2017

Ilgelt kiire

ja stress ja kui on stress, siis hakkab mul nägu valutama.

Kuidas viisakalt ja diplomaatilisel öelda järgmist:
"ora perses, teine tules ja iga kuradima kuli, kes saab aidata, peaks KOHE käed perse alt välja tõmbama ning kaasa lööma"?

Meil on vaja:
inimest, kes oleks kodus nii vene keeles kui rakubioloogias ja loeks üle meie venekeelsed tekstid, sest tõlkebüroost tulid need ootamatult kehvas seisus (ja see avastati ühe vene emakeelega noorteaduri poolt, sest ise me seda ei tuvastanud)
Meil ei ole:
selle jaoks eelarves raha.

esmaspäev, september 18, 2017

Igas muus mõttes

on praegu õunaaeg ja ploomiaeg ja ma ei taha ühtegi frukti enam eemalt ega lähedal ka näha ja lähen ostan paki vinnutatud liha.

Kui seksist rääkida

Eks ole eakohane, et see osa seksist, millega ma kõige kauem eelistan hõivatud saada, sisaldab peamiselt selja silitamist parema abaluu alt. 

Visiitsuhte puhul on risk, et visiit langeb menstruatsiooniga samale päevale. Viimasel ajal on mu tsükkel kahanenud kolme nädala peale, päevad ise aga pikemaks veninud; ja sama tendents tundub jätkuvat. Väga ebameeldiv, aga paistab, et tuleb naistearsti poole pöörduda. Günekoloog, brrr. 

---------
Muudest asjadest ka. Ma ei multitaski. Mingi nõme müüt eeldab, et naine peab suutma korraga mitme asjaga tegeleda - esiteks on see ainult müüt ja teiseks on inimesed erinevad ja kolmandaks, minu tähelepanekute põhjal, rööprähklemise tulemusena tehakse palju asju ära korraga ja lohakalt, selmet teha üks asi ära korraga ja korralikult. Neljandaks, näiteks Viidik multitaskib - palju edukamalt kui mina, ehkki ka tema mitte veatult. Viidik on, muide, meessoost, ma võin kinnitada.  
Teisalt (viiendalt) on muidugi tema se sisustuskaupade poodide fänn ja ise ilutegija ja see, kellel on kodus moodne ahi, nii et ma nüüd ei teagi kohe. 

Stereotüübid on lihtsalt põhimõtteliselt nõmedad.

esmaspäev, september 11, 2017

Tuulispasaks käijatele hoiatuseks

Meie siin, väikeses eestis, loomulikult teame kõik, et tuulispask pole loomulik asi vaid naabertalu ahne perenaine, kes su vilja, küttepuid ja kariloomi tuleb varastama. Tuulispasa tulistamine hõbekuuliga olla nii mõnegi omal ajal liigsest ahnusest terveks või surnuks ravinud.
Amerikamaal olla kah üks terane noormees sarnase järelduseni jõudnuvat, kuigi hõbekuuli asja ta ise ei teadnudki mitte. Jaganud seda mõtet suhtlusvõrgustikuski. Florida šerif aga olla selle kurjasti ära keelanuvat. Paistab, et ta ise kah mõni tuulispasaks käija ikka on.

pühapäev, september 10, 2017

Hell jeah


Mul on kohe kahju draamat vähendada, aga lapsuke leidis oma kadunud rahakoti üles - peale seda, kui ma olin juba Tallinna sadamasse kirja saatnud ja Soomes elavale sõbrale kaevelnud ja  ajanud lapsukese tosse jalga ajama, et nüüd lähme jalutame käidud tee läbi ja vaatame maha ja.. enne väljumist vaatasin ma igaks juhuks sinna, kus ma ise lapse rahakotti hoian ja olgelahked - seal see oligi. 
Tere, noh, talv.
Laps oli selle ise püüdlikult korrektselt ära pannud ja unustanud, sest me kõik teame ju, et ta on hajameelne ja ei pane kunagi asju õigesse kohta, järelikult. 

Suure rõõmuga läksime ja ostsime meile mõlemale 1 jäätis.
Kui nüüd veel see ilmaasjata broneeritud raha ka tagasi saaks, oleks kõik hästi.
Nagu öeldud, reis oli tore. Ööbimispaik oli keskusest küll veits kaugel, käisime seal rongiga, kusjuures rongipeatuse ja hotelli vahele jäi 1,2 km pikkune imekaunis jalutusrada, mida oli lihtsalt rõõm mitmeid kordi läbida. (Kui just vihma ei sadanud.)
Programm oli meil järgine - hommikul laeva - sõit - laevast maha - orienteerusime läbi vihma linnamuuseumi. Tasuta muuseum, väga lahe lastega minna. Kõht läks tühjaks - otsisime, andke andeks, mäcdonaldsi, sest mujal kesklinnas olid hinnad natuke kõrged ja tänavatoidu tarbimist ei soodustanud ilm. Seejärel väike hulkumine raskete seljakottidega läbi vihma ja paari kaubanduskeskuse. Putukas tahtis kohalikke elektroonikapoode näha, aga me kuidagi ei trehvanud neid. Google maps juhatas meile teed, läksime raudteejaama, ostsime päevapiletid, otsisime oma rongi väljumiskohta - urrima keeruline, Helsingis on meeletult palju raudteid, Tallinn on sellega võrreldes täieline kolkaküla, mitte mingi päälinn. Pärast korduvaid teeküsimis kohalikelt - rongiga Haagasse, Googel, avita, jalutuskäik hotelli. Natuke lasin lapsel puhata, siis ajasin ta välja, et läheme uuesti, seekord ilma kottideta, kesklinna ja vaatame, mis muuseumi me minna jõuame.

Jalutuskäik jaama, rongiga kesklinna, kimame Ateneumi, sinna ei lastud enam sisse, uhh, kimame Kiasmasse ja - ausõna, see oligi õige koht, kuhu Putukaga minna. Vaadake, kui Putukas oleks muuseum, siis oleks ta Kiasma. Nii ongi. Muuhulgas andis ta mulle geniaalse idee ühe meie ületulevase näituse kujundamiseks. Ja siis sai kell nii palju, et ükski muuseum polnud enam lahti.

Okei, uuesti rongi peale ja hotelli minnes hüppasime Haaga kohalikust toidupoest läbi, et õhtuks juustu ja leiba osta. Mõlemad kutud. Hotellis oli tegelikult ka spa, aga me lihtsalt ei suutnud. 

Pühapäevaks oli puhtalt sisetunde pealt ja ilma pikemalt kalkuleerimata ostetud laevapiletid kella üheks, mis tähendas, et sadamas pidime olema kell 12, mis tähendas, et üks muuseum pidanuks minu meelest veel ajaliselt ära mahtuma, kuna me ärkasime vara ja lapsega kahe peale sai otsustatud, et mitte loodusmuuseum vaid disainimuuseum, mis asub sadamale lähemal, aga, võta näpust, selgus, kui olime ülesmäge ägades* kõige oma kompsudega kellakümneks selleni rühkinud, tehakse lahti alles kell 11. Kes kurat teeb muuseumi alles kell 11 lahti? Ookei. Ootasime ära, läksime sisse ja samuti väga lahe koht, kuigi me pidime sealt umbes 40 minutiga läbi kimama. Ikka lahe. 
"Kõik olid väsinud kuid rahul"
Kui ma oleks veits hilisema laeva pannud, me oleks siiski loodusmuuseumist ka läbi kapanud, aga olgu. 
Pilte olen pannud Instagrami ja kui viitsin, panen siia ka. 

*Ma ütlesin talle KOHE, et ärgu võtku oma läpakat Soome kaasa, see on RASKE, aga kas ta mind kuulas? Kas üldse keegi kunagi ema kuulab?

Majutuskohaga jäin ma rahule, kuigi vahepeal põrnitsesin pisikest pragu laes ja kujutlesin, kuidas sealt ühel hetkel ülemine naaber mulle kaela sajab, mõte, mis annab tunnistust üksnes minu seiklusjanulisest iseloomust; mul pole muidugi ülearu kõrgeid nõudmisi.

Bookingu kogemus on mul nüüd ka olemas, iseenesest lihtne ja mugav süsteem, kui sa just ei unusta enne broneeringu kinnitamist kuupäevi maniakaalselt üle ja üle ja üle kontrollida ja sellega seoses, need kes pole  bookingut enne kasutanud, saavad mulle veits rahhi teenida ja ise ka soodsamalt, kui logivad sisse selle lingi kaudu: https://booking.com/s/k0rt8594

Ilmaasjata kiitlesin

et ei kaotanud seekord ID kaarte ära. Kodus tagasi, avastasime, et Putuka rahakott on kadunud. Koos ID kaardiga, muidugi mõista. Viimane kord, kui me seda nägime, oli Soomes, enne laevaleminekut pardakaartide ja dokumentide kontrollis. Edasi torkas ta selle endale taskusse ja mina surusin maha mind alatiselt saatva mõtte, et peaks kontrollima, kui hästi ta selle ära pani vms. Noh et tal on nagu aeg suureks saada või nii, et ema kogu aeg ei kontrolliks. Või nii.
Pms võis see jääda: Katajanokkasse, laevalemineku ootamise alale; tunnelisse, mida kaudu laevale mindi; laeva; Tallinna sadamassa ja lõpuks - koduteel lihtsalt maha kukkuda.
Vaimustav.

Soome reis oli muidugi tore, käisime kolmes muuseumis - linnamuuseum, Kiasma ja disainimuuseum. Meeldis väga, aga kogu see dokumentide kaotus ja vajadus neid jälle tegema hakata rikub tuju ära.
Lisaks. Kui dokumendid jäid Viking Line, siis viiakse need Helsingi politseisse. Halleluuja. Kes need mulle kätte toimetab? Sinna helistamine on muidugi kirvehinnaga ja ega nad pühapäeval ei tööta ka; e-maili saatmise võimalust välja ei pakuta. Tallinna sadamasse sai vähemalt kirja saata.

laupäev, september 09, 2017

Oi ma oskan

Muuseum võitis üleelmise aasta eest parima püsiekspo auhinna ja eelmise aasta eest parima ajutise näituse auhinna (tõsiselt, kui keegi teine ei taipa surma teemat käsitleda, siis need ainukesed, kes taipavad, panevadki võistluse kinni, daa). Kõik ni väga tore, aga nõks on selles, et... Vaadake, ma olin mõlema näituse meeskonnas. Ja meeskondadele anti auhinnaraha, mis tuli ära kulutada kultuuriseisideks.
Reisideks. 
Ma olen kodusistuja, reisifoobik, laevasõidufoobik ja ilmselt kardan paaniliselt ka lennusõitu, igaks juhuks ma lihtsalt ei istu lennukisse. Laevu pole mul oma elus täielikult vältida õnnestunud ja need kogemused on olnud enamasti valulised. Need, kes teavad, mis on paanikahäire, saavad aru, need, kes ei tea, neile pole mõtet seletadagi. Aga oma elu vähesed reisid olen ma alati suutnud teha nii, et keegi teine 1. korraldab 2. broneerib piletid 3. organiseerib majutuse 4. hoiab kätt ja talutab mu kohale.

Oma eelmise aasta preemiareisi raha ma lihtsalt loovutasin, ma loodan, et keegi teine muuseumist sai seda kasutada. Sel aastal anti mulle korraldus see faking reis ise ära teha. 
Olguste, võtame Helsingi. Tuttav koht ja suht lähedal. Muuseume nagu muda. Ootan ära mõne suht tuulevaba nädalavahetuse (kuigi sel reedel olid kenakesed magnettormid).
Elus esimest korda lähen ma ainukese vastutava täiskasvanuna reisile. (Putukas on kaasas) (Viidikut ei saa kaasa võtta, sest tema kulud peaks keegi ise maksma, aga ta Remondib ja Parendab praegu oma maja)
Esimest korda ostan ise laevapiletid. (Tehtud)
Elus esimest korda broneerin ise majutuse. Booking.com kaudu. Mulle meeldib, et neil on äpp ka. Nii 21 sajand. Ma olen nii moodne mimm tegelt. Jeah. Meri põlvini. 
Ja nüüd lõi errori sisse. Broneerin, vaatan, et hind oleks odav ja asukoht hea ja osutub, et nii odav koht, et broneeringu tühistamisel raha ei tagastata, noh olgu ja siis kui ma täna hommikul kell viis appimamagansisse paanikaga üles ärkan, läksin eneserahustuseks oma broneeringut imetlema ning avastan, et midafakki, see on paigutatud 28 oktoobrisse!
Aga sõit on täna! Appi! Kas me oleme lapsega kuuse all? Mis nüüd saab? Kuhu ma jooksen? Soome keelt ei oska, inglis on vilets.
Aga, nagu öeldud, ma olen moodne mimm. Kui on äpp, siis ma olen käpp. Tühistan broneeringu, otsin kähku uue ja loodan, et see ei asu kusagil X-dimensioonis. Kirjutan eelmise broneeringu hotellile, et pliis return mai mani, umbes ja loodame parimat
Halvimal juhul olen ma lihtsalt sajaka niisama ära kinkinud (kui nad seda ei tagasta, siis ma nõuan, et nad annetaksid selle kodutute loomade varjupaigale).

Nüüd igatahes istume laevas, mul on Xanax sees ja suht tšill olla, Putukas mängib kaasasolevate nutiseadmetega ja ümberringi sumiseb ebaromantiline varahommikune sõitjatesumm ja ma mõtlen süngelt, mis imelisi asju ma selle sugugi mitte ülearuse sajakaga oleks saanud peale hakata. Ma oleks võinud selle investeerida! Või kasiinos maha mängida! Või raamatuid osta!
Vähemalt ei kaotanud ma seekord ID kaarte ära.