esmaspäev, juuni 30, 2008

missioonid

Minul ja mu sõpradel on oma elus mitmeid erinevaid missioone. Minu missioon on siuke naljakas - eksmeestest inimesed ja laste isad kasvatada. Selle projekti kohta on nii mõnigi öelnud, et jäta see asi sinnapaika ja kasvata oma lapsi ise. Millega mina ei saa nõus olla. Sisemisest vajadusest, mida ma praegu ei oska isegi analüüsida. Ma lihtsalt pean seda tegema.
Mõned teised inimesed leiavad, et nad peavad oma vanemaid ümber kasvatama, vanavanemateks või lihtsalt inimesteks. Olen siin ja seal pillanud märkust, et mis te nii vanu inimesi enam... Aga mul hea rääkida - minu vanemad on normaalsed inimesed. Ja teistel inimestel on teistsugused missioonid.
Ega ma ka ei kannata, kui minu missiooni arvustatakse.
Ja mine sa tea, põhimõtteliselt võib inimestel õnnestuda ka see ilmvõimatuna tunduv missioon - oma lapsevanema kasvatamine.

Laiem järeldus aga on, et selliste missioonide käigus üritab inimene kasvatada ennekõike iseennast. Oma sisemist ema ja isa näiteks. Rebida ennast sellise kasvatuse käigus häirivast minevikust vabaks. Ja mina siis üritan ümber kasvatada oma sisemist meest? Oi kui naljakas! (tegelikult peab seegi mingi vanemliku värgiga seotud olema)
Põhiline et tuleb kaitsta oma sisemist last - seda kes omal ajal millegi tagajärjel viga sai, hüljatust või allasurumist koges.

Vabastavas hingamises räägitakse - sa oled täiesti kaitstud. Sa oled täiesti süütu! Muutused on turvalised.
Jätke see endale meelde.

Lihtsalt... me oleme nüüd juba nii suured inimesed, et peamegi ennast ise kaitsma. Keegi teine seda meie eest ei tee ja kelleltki pole enam võimalik sisse kasseerida seda, mis omal ajal saamata jäi. Aga ise on meil enda heaks võimalik palju rohkem ära teha, kui tavaliselt arvatakse. Olla ise oma ema ja isa, tõesti.

laupäev, juuni 28, 2008

hoolimisest mina ka

öeldakse et teistest ei oska hoolida see, kes iseendast ei hooli. Mul on tulnud endast hoolimist päris kaua õppida, sest meie kultuuris õpetatakse ju ikka, et tuleb oma ego alla suruda ja ennekõike teistega arvestada. Ja selles lõksus olen ma osaliselt tänini, mis ka paneb mind pidevalt tegema järeleandmisi asjades, kus ma seda tegema ei peaks, inimestele, kellele ma ei peaks.
Ent laste emana ei saa ma enam seda teed minna, sest
1. laste edukaks üleskasvatamiseks peab inimene olema piisavalt egoist, sest laste saamine ON egoistlik akt
2. laste edukas üleskasvatamine tähendab, et need lapsed peavad suurtena oma eluga ISE toime tulema ja minu lõputu eneseohverduse küüsis nad sellisteks kindlasti ei kasvaks

Ego ei ole halb asi, olen seda korduvalt varemgi öelnud. Iseendast hoolimine ei ole halb. See on süütu. See võimaldab oma lähedastest ka hoolida.
Halvad asjad on teistsugused. Näiteks - valetamine. Lubaduste ilma põhjuseta täitmata jätmine. Need muide viitavad selgelt, et inimesel puudub piiritunnetus, et inimese ego ei ole saanud korralikult küpseda või on katki. Joodikud, muide on samasugused nagu valetajad - ka joodiku ego on väga katki. Selle varjamiseks ta joobki. Narkomaanid. Ja minu meelest ka väga padureligioossed fanaatikud.

garantiid?

Igaks juhuks - lastekaitseametniku juures kinnitatud graafiku kohaselt peaks Tanel Ott hoidma:
4 juuli kella 18st kuni 6 juuli õhtuni (või järgneva esmaspäeva hommikuni, see ots, mil Ott mulle tagastada, on meil üldiselt libisevaks jäetud, peaasi et ma pühapäeviti oma kooriproovis saaksin käia)
18 - 20 juuli samamoodi
ja esimesest augustist peaks ta Oti võtma täiskohaga, kusjuures mina hoiaksin siis Otti nädalavahetustel
8-10 august ja
22-24 august

jaa nii edasi.
Seni võttis Tanel Oti reede õhtul lasteaiast, võõraste ametiisikute käest, nüüd, minu puhkuse ja lasteaia kollektiivpuhkuse ajal peaks ta Oti võtma reede õhtuti minu käest, aga kui ametiisikuid ta alt vedada ei julgenud, siis mind julgeb küll. Nii et ma kardan. Mida fakki ma siis peale hakkan, kui ta lihtsalt ei tule Otile reede õhtul järele? Nagu tal ikka kombeks - lubab ja ei tule, lubab ja ei tule, lubab ja ei tule.

Kust ma saaksin mõne ametiisiku, kes suvel, padupuhkamiste perioodil, aitaks seda lapse üleandmist vahendada ja kellele Tanel ei julgeks niimoodi perset näidata, nagu ta mulle kogu aeg näitab?

Tahtsin kehtestada mitteilmumiste puhuks Tanelile leppetrahvi, kahjuks aga ei näe seadus ette sellist võimalust ja selline leppetrahvi-leping saaks olla ainult vabatahtlik. Tanel sellist lepingut muidugi ei sõlmi. Lisaks tahab ta läbi viia järjekordse graafikumuudatuse, nimelt orgunnis ta endale tulevaks nädalavahetuseks firma suvepäevade pidamise. Aga mina ei ole enne nõus talle selles osas vastu tulema, kui on leitud minu murele lahendus ja Tanelipoolsed lepingurikkumised ei jää enam niimoodi karistamatuks nagu seni.

reede, juuni 27, 2008

oli lõpetanud kooli


abiellus, lapsed sai, nagu Malin laulis raamatus "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" (juhuks kui mõni tõesti ei tea, panen autori ka: Astrid Lindgren)

Aga kuulge, kas te arvate, et elu saabki sellega otsa või? Ei, ei saa, ei ole turvatunnet ja õnne elu lõpuni, karid ja komad, augud ja paugud võivad täiesti lõbusasti muudkui jätkuda ja jätkuda. ja kui muu ei aita, saab alati ka lahku minna.

Elu on... ohakas. Millel on muide väga ilus õis.
Teate... see on ikka täielik jama, kuidas tüdrukuid peedistatakse, et peaasi et sa mehele saad ja peaasi et sa mehele saad ja kui sa mehele saad, siis on kõik kombes. Ja et peaasi et lahku ei lähe. Tramaeivõi.

Selline totaalne peedistamine rikubki naised ära.
Minu paps ikka... tema oli normaalne inimene. Tema ütles, et olgu muuga kuidas on, aga haridus peab inimesel olema. Et tulevikus läheb elu nii keeruliseks et isegi põllumeheks pole mõtet ilma kõrghariduseta hakata. Et juba traktori manuaali lugemine nõuab hiina keele oskust.
Jah.
Ja väikelapse kasvatamise käsiraamat kuluks ka ära. Ja inimesed, kes pole kasvatuskursustel käinud, tuleks preventiivselt steriliseerida ja viljakus taastada alles pärast vastava tunnistuse ettenäitamist.

neljapäev, juuni 26, 2008

noored ja ilusad


See 10 aasta taguste tegemiste meenutamine viis mu kapitaalselt nostalgialainele, lisaks otsis Ott minult luba küsimata üles kapipõhja peidetud vanade piltide tasku - mis ma sealt leidsin, oo...



Minu väga noor ja ilus paps iseloomulikus poosis - oma globaalseid ideid üksipulgi seletamas. Mingile võerale tibile, kelle ma digitaalselt pildilt välja lõikasin, sest kuigi see võõras tibi oli ka väga ilus, pole tal ausõna minu papsiga samale pildile asja.
Minu väga noor ja ilus mamps, kes on praegu alati väga imestunud, kui ma mainin, et paps oli noorena hirmus ilus mees:
Ja ma tõesti väga soovin, et mamps oleks meile õega meie lapsepõlves vahel ka öelnud, et me oleme ilusad või vähemalt armsad. No ikka oleks enesetundele hästi mõjunud.
Mina ei jäta oma lastele seda ütlemata, ehkki ma muidu olen üks tasakaalutu kräu. Ma ei tea palju sest kasu on.
Võibelt see on lihtsalt mu oma lapsepõlve vajakajäämiste ülekompensatsioon.
Paganama mamps lihtsalt kogu aeg rääkis, et välimus ei ole tähtis... faking intellektuaal. (või kui on tähtis, siis selles kontekstis, et välimus ei tohi olla silmatorkav - ei mingeid kiilaid lagipäid ega neete ninas, dohh!)
Psühholoogi sõnutsi oli sedalaadi juttude rääkimine meile signaaliks, et meie isiksus ei olegi üleüldse tähtis. Et ainuke asi mis loeb, on olla tubli ja vastata ootustele.
Mulle meeldib papsi suhtumine rohkem - ta küll kippus vihastudes VÄGA endast välja minema ja see ta tervise viiski, aga ta vähemalt iialgi ei andnud meile mõista, nagu me isiksustena oleks tähtsusetud...
Paps mõnevõrra vanemas eas, minu meelest üsna vahetult enne seda, kui insult ta maha rabas- see oligi nii kümmekond aastat tagasi.




Meie kaksikõega olime siis umbes ehk 25sed ja kuigi ma ennast siis padukoledaks pidasin, vaatan ma praegu et polnud meil viga midagi. Pilt samalt peolt, vasakpoolne on mu kaksikõde, parempoolne mina ise.

Ja Aleks oli ka seal, kohe eriti noor ja ilus. Mis aga siiski ei vabanda tema tookordset ülalpeetavust. Aga ehk seletab minu ogarust?


kolmapäev, juuni 25, 2008

veeretan ka blogipalli

Mida ma kümme aastat tagasi tegin?
No shitt. Lamasin voodis, tekk üle pea, ja ahastasin. (olin just Aleksist lahku läinud) Väike Aap - tookord siis viieaastane - leidis endale ise tegevust ja võileiva laualt kätte.
Ja tegin mitmekesiseid lollusi, ntks andsin oma lapse suu kõrvalt eksmehele (kes elatist loomulikult ei maksnud) söögiraha, proovisin narkootikume ja magasin jumalast suvaliste tüüpidega. Hilinesin krooniliselt tööle, kuna öö möödus patja nuttes - hea et mind lahti ei lastud.
Mul on hea meel, et see aeg on läbi. Ma ei kavatse seda enam korrata.

Viis asja nimekirjast, mida vaja teha?
Leida suveks lisatööd, maksta võlad ära, teha endale selgeks adobe flash programm, õmmelda lõpuni valmis keskaegne kleit, õele sünnipäevakink meisterdada.
Nimekiri jätkub...

Lemmiksnäkid?
Kala. Kuivatatud kala. Tshillipähklid. Tomat - värske küüslauguga ja suurtes kogustes. Rukkinäkileivad rohke võiga.

Mida teeksin kui oleksin miljonär?
Üle pooleteise miljoni ei olekski vaja. Ostaksin oma kodu, pisikese ökoauto (õpiksin juhtima ka) ja maailma kõige änksama mäki arvuti. Ja adobe graafikaprogrammid loomulikult.

Kohad kus olen elanud?
Tallinn, Kingu (Läänemaal) Tartu ja nüüd jälle Tallinn
---------
sõbrad võiksid ka veeretada

alleaa

ma olen õnnelik.
kuigi mul ei ole... (meest, autot, maja, oma korterit, edevat ametit, kõrgeid sissetulekuid, tõukoera, missifiguuri, lapse konkursiauhindu kapi peal reas, midaiganes

isegi mäki kompjuutrit ei ole, ohh... )

aga missiis?

ikka olen.
ei või vä? :D

mida ma kardan?

Pimedust, liiga suurt kiirust, kõrgust, seda et minust saadakse valesti aru, seda et mind ei märgata, et mind ei ole olemas,
seda et ma lähen hulluks, teen oma lastele liiga, unustan nende olemasolu

kardan vett - ma ei oska vees hingata, ma suudan ujuda ainult sellili

kardan et mind ei ole kellelegi vaja, et ma ei leia iial armastust.
kardan et mind ei peeta armastuse vääriliseks.

aga kõige veidram hirm, mille ma viimasel ajal olen avastanud -
ma peab kõik verbaliseerima
ma kardan seda, mida ei saa sõnastada

kuigi sõnastada saab üpris palju, ma ütleks enamusi asju, on siiski minulgi kogemusi, mis pärinevad kõne-eelsest perioodist
hirmus, hirmus.

hirm kui ennetav meede?

mõnikord on tunne, et kui mõnda asja piisavalt palju karta, millegi pärast piisavalt palju muretseda, pabistada, ette kannatada - siis se hirmus asi läheb mööda.
Ja et halvad asjad tulevad siis, kui sa neid karta ei tea - see peakski nagu tähendama, et karda, pigem karda.
Aga... niipalju olen elu näinud - halvad asjad ei jää sellepärast juhtumata, et neid kardetakse.

Võibolla siis saaks kuidagi ikka ilma kartmata kah... halba ära hoida? Ah?
Äkki ei peaks oma ajurakke paanikaga tapma selleks et kõik oleks hästi?

Sa oled täiesti süütu

on üks vormeleid, mida vabastava hingamise juhendajad kasutavad. Teised on: "muutused on turvalised" ja "sa oled kaitstud".
Asja mõte ei ole panna inimesi süüdimatult amokki jooksma vaid hoopis selgeks teha, et adekvaatne käitumine ja teistega arvestamine on võimalik ka ilma sisemise süütunde lakkamatu piitsutamiseta.
Iseasi on elu õppetunnid - kui sulle saab osaks saatuselöök, siis see, kuidas sa sellega toime tuled, kas sa üldse kavatsed sellega toime tulla, põgened selle eest ära või annad enesesüüdistamise ihale alla, on sinu õppetund. Aga uskuge mind, sajaprotsendiliselt õige ja aktsepteeritud käitumine ei pruugi anda sajaprotsendiliselt õiget ja aktsepteeritavat saatust... ega ka mitte õnne. Ja see, kas sul on jalas õiget värvi sukad, kas küünelakk ja kübaralill on toontoonis, kas sa pööritad oma silmi õiges suunas, ei pruugi anda sulle ainuõiget partnerit elu lõpuni igaveseks aamen.

Elus on meie teha nii umbes 50 protsenti. Sellest, mis meile osaks saab. Tegelikult täitsa palju. Aga teist samapalju on juhuse määrata. Ja juhus ei tea, kas me oleme käitunud hästi, "nii nagu peab". Hindeid paneme endile ikka ise.

Vabastavas hingamises, muide, hindeid ei panda ja mingeid tulemusi ei eeldata. Igaüks läheb edasi just sealt kus ta parajasti leiab enda olevat, sellises tempos, nagu soovib. (NB! kui satute sellise vabastava hingamise juhendaja juurde, kes teie "vabanemist" pendli vms asjaga mõõtma kukub, siis teadke, et see ei ole õige asi ja laske sellise juurest jalga nii kiiresti kui suudate)

Mulle nipitiri muidu meeldib, aga ma ei saa nõus olla väitega, et vägistamise ohver on vägistamises ise süüdi. Küll aga usun ma, et see, kuidas ohver reageerib, mida ta endaga pärast ette võtab, on enda valida. Kahjuks just mõte, et ohver võib olla ise süüdi, ongi see, mis laseb mõnel inimesel korduvalt ohvriks langeda - kuna tümaks tehtud enesehinnang ei võimalda ennast kaitsta. Ja vägistamise ohvriks langevadki reeglina mitte mingid üliseksikad vaid just ebakindlad isikud.

neljapäev, juuni 19, 2008

fotokonkurss

Eestimaa liigub

Noortele ja vanadele.
aega 5.septembrini

ja tuletan meelde ka ühte teist fotokonkurssi:

Kultuurid meie tänavatel

nagu ma aru saan, oodatakse sinna peamiselt sotsiaalpornot
kallid sõbrad

süütu, muretu lapsepõlv

Aabil on praegu pikkust nii 184 cm jagu ja seda alates detsembrist - ehk on siis sellel hullumeelsel kasvamisel nüüdseks pidur peal. Kuigi ta ise arvas lõbusasti irvitades, et 2 m võiks täis visata.
Hambad on terved, aga puseriti, ent kui ma breketitest räägin (kallis laps, praegu saaks need odavamalt kui 4 aasta pärast!) möiratab Aap: EI TAHA! HULL OLED VÕI!
Selga hoiab ta koledasti kühmus. Ähvardasin, et ma võtan ta arvutiparoolid ära, kui ta nüüd vaheajal ei tee iga päev kätekõverdusi ja kõhulihaseharjutusi.

Mata ja kemma järeltöö tegi ta ära ja sai tunnistusele kolmed. Möönis et vähemalt matemaatika järeltöö tegi teda ka targemaks.
Aap on suures vaimustuses oma bioloogiaõpetajast, kes on muide meesterahvas. Mis näitab, et damn, koolidesse oleks ikka rohkem meesõpetajaid vaja. Mitte et nad tingimata alati paremad kui naisõpetajad oleks, aga... samasoolisest õpetajast on kergem eeskuju võtta.

Räägin talle, et õppigu ikka keemiat ka, äkki tahab kunagi loomandust õppima minna.
Võibolla ma peaks Aabile võtma..mmm.. kodulehma? Kass meil juba on.
Kuigi, võibolla on minu hirm selle ees, et ta koolitee poolikuks jääb, ka veidi jabur. Lõpeks, kas see ikka on minu asi üldse?

Või võtaks mõne roomaja. Neid peaks olema lihtsam pidada kui lehma ja huvitavam kui akvaariumit. Nastiku või...
kui tohib muidugi.
Mulle endale meeldivad maod tohutult.

assa pagan!

tervisejooksust:
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/tervisejooksu.htm

teisipäev, juuni 17, 2008

küsimused ja vastused

K: millele sa mõtled?
V: robotile
K:robotile?
V: suure sipelgapeaga robotile
K: mida ta teeb?
V:liigutab pead
K:ainult pead?
V:muud tal ei ole. Metallist sipelgapea on umbes inimese pea suurune ja asub jämeda liigenditega varre otsas. Vars on kinnitatud puldi külge.
K:?
V:seadeldis on mõeldud inimeste piinamiseks. Hallis hämaras kongis, selle puldi ees asub tool, kuhu piinatavd kinni seotakse. Sipelgapea lõuad paistavad küll väikesed, aga need on liigenditega, nelja lõualuuga ja väga teravad. Saavad hammustada mitmel erineval moel.
K:keda seal praegu piinatakse?
V: üks naine
K:naine?
V:... ei... tüdruk. Laps. Ta on tooli külge kinni seotud.
K:kuidas?
V:mäkaiveriteibi ja koheva valge pesunööriga, nagu ameerika filmides
K:aga suu?
V:suu on lahti. Teibiga on kaetud silmad. Ta ei tea mis on tulemas.
K: mis on tulemas?
V: sipelgapea liigub tema poole ja avab lõugu. Seekord tegutseb robot omapead. Keegi ei juhi seda.
K: kas sa tunned seda tüdrukut.
V: jah. Tema nimi on Kärt. Ta on viieaastane.
K:kas sa ei saa midagi teha?
V:ma ei pääse tema juurde.
K: ÄRA ÕIGUSTA ENNAST!

Ning

tegelen praegu vabastava hingamisega, mis tõepoolest aitab, aga mida ma siiski veel ei jaksa siin laiemalt lahti seletada. Keda huvitab, vaadake siia: http://www.sansaara.ee/?q=Vabastav
ja nagu iga ravivõttega, ei pruugi see kõigile sobida. Ennekõike - peaks esimesed 10 korda tegema seda toetava ja pädeva juhendaja juuresolekul.
Minu psühholoog läks suvepuhkusele, suurepärane ja osav psühholoog, tõeline leid. Ma ei ütle teile ta nime :P tema peale on niigi rebimist.
Tallinna kriisiabikeskuses, kus see imeline inimene töötab, saab Tallinna kodanik mingi perioodi (kas aasta?) jooksul 10 korda tasuta käia. Mis on ka väga oluline, sest minu rahakoti põhjas näikse olevat põhjatu auk.

Jah

vahepeal oli nii ilge väsimus peal, et jaksanudki kirjutada, ammugi mitte headest asjadest, aga:

*30. mail, reedel osalesime Catenaga Pärnus rahvalaulukonkursil. Jäime napilt joone alla, aga see pole mingi häbiasi, meie konkurendid olid ülikõvad, esikoha sellel konkursil sai Soome naiste joigumiskoor Slavonic Tractor - jätke see nimi endale meelde, nad on KUUUUMAD!!! Kahjuks (häbiasi!) ei ole nad veel oma plaati välja andnud.
Tanel hoidis samal ajal Tallinnas Otti. Laupäeval sõitsin Pärnust Tartusse, Tanel tõi Oti sinna ära. Pühapäeval oli Kudzu juures pidupidupidu, kus ma jõin ennast liiga täis ja rääkisin asju, mida ma oma emale ei räägiks :P Ärge mulle rohkem juua andke!
*Vahepeal saime muuseumis üles 2 suurt näitust "Eesti arstid eksiilis" ja (põhiliselt Helena tehtud) "Defitsiidist Hügieenis Nõukogude Eestis". Need on üleval suve lõpuni ja väärivad vaatamist, no tulge palun vaatama!
*6.juunil esinesime Catenaga Tallinna Vanalinna Päevade raames Vahemereäärsete laulude kavaga
*kaklesin jälle Taneliga lapsehoiugraafiku pärast - nimelt on meil nüüd lastekaitseametniku juures paika pandud graafik, mille kohaselt Tanel peab Oti võtma igal teisel reedel lasteaiast ja tagastama ta mulle kas pühapäeva õhtul peale kooriproovi või hoopis ise esmaspäeva hommikul lasteaeda ära viima. Aga Tanel oskab väga osavalt livida, ära vingerdada, ja siis kui see talle kasulik on, graafiku ära unustada, küll aga hakkab ta graafikus näpuga järge ajama siis, kui on minu kord nädalavahetus Otiga veeta.
Olgu nüüd siia kirja pandud - 20-22 juuni, 4-5 juuli, 18-20 juuli, jne igal teisel nädalavahetusel on Taneli kord Otiga aega veeta ja minu vaba aeg!
Sel nädalal on Ott vähemalt PÕHIMÕTTELISELT Taneli hoole all nii, et ööbib issi juures, issi viib ta hommikul lasteaeda, õhtul toob ära ja üldse. Tõsi, Tanelil õnnestus ka sellest juba pisut ära livida - ta ei tulnud esmaspäeva hommikul kokkuleppe vastaselt Otti lasteaeda viima, millega ta mu muidugi jälle kapitaalselt välja vihastas. Ja minu plaanid kõik põhja lasi.
Kolmapäeva õhtul toon küll mina Oti lasteaiast ära, aga seda juba sellepärast, et mul on endal raske Otist niikaua eemal olla. Tanel läheb samal ajal kuskile jooksma. Muuseas üritab ta jälle livida - "hoiatas" mind et ta ei pruugi täna jõuda ja tahtis minult ka reede õhtut oma jooksmiste jaoks ära võtta, aga mina ei taha enam järeleandmisi lubada, sest selle nädala mõte peaks olema hoopis see, et Tanel saaks natukenegi aimu, mida tähendab väikelapse üksinda töö kõrvalt kasvatamine ja oma ajakava koostamisel lapse olemasoluga arvestamine...
ja kurat võtaks, mina tahan ka joosta, missiis et ma teen seda üksinda, oma lõbuks ja ilma esindusfunktsioonita.
Lastekaitseametniku töö ametlik tulemus:

teisipäev, juuni 03, 2008

väsinud

väsinud kogu sellest shlikerdamisest, luiskamisest, keerutamisest, varjamisest, vihjamisest jne
mis näib olevat inimsuhete aluseks, pagan võtaks.
ilma flirtimise ja meelitamiseta ei saa vist bussipiletitki osta, aga flirtida ma ei oska.