teisipäev, juuni 27, 2017

Kiheleb

Jaanipäeval käisime Külmanõmmel stiilipeol. Teemaks "trauma" - rekvisiitideks kargud, kaelalahased ja muu selline. Lõbus pidu nagu ikka. Ja nagu ikka, minu aju hakkas ennast 11 paiku jupphaaval välja lülitama. Kuidagi pidasin pooleüheni vastu. Külm oli ka.

Kõik kiitsid, et sel aastal on vähe sääski.
Paar päeva hiljem sügasin seljal koletult sügelevaid punne ja kaebasin Viidikule, et mis mõttes vähe sääski, vaata kus ma olen LÄBI PLUUSI üleni ära söödud ja miks see sügelus juba üle ei lähe. Sitt. Ma ütlen küll. Vihkan. Kuplasid.

Viidik vastas õrnalt,  bassihäälega: "Kalliss*, ilmselt olid need kihulased, mitte sääsed."

Ohjummal milline lohutus.
------
Tal on selline omapärane hääldus, mõnikord panna rõhk sõnas lõppu või lõpusilbile, kui seal see tegelikult käima ei peaks. Huvitav, mis murrak see olema peaks? Muidu räägib ikka kirjakeelt.

esmaspäev, juuni 19, 2017

Paranoiline nina

Tundsin suitsuhaisu ja kohe kolleegidelt küsimaie:
"Kas teie ka tunnete suitsuhaisu? Mäletate, kuidas meil naabermajas trafo põles?"
Kaske-kaske. Varahoidja lülitus järgmisena sisse ja käis akna juures nuusutamas:
"Ei seekord ei ole elektrialajaam, vähemalt siitpoolt see ei tule."
Teised kolleegid puhkeruumis arvasid, et nagu mõnus suitsuvorsti lõhn oleks.
Avasin siis interneti ja alleaa:
Põhja-Tallinnas põleb elumaja.
Ärkas kolmas inimene ja tunnistas, et nüüd ta tõesti tunneb midagi. "Sul on hea nina."
Jolki-palki.
Hirmus, hirmus on see elu.

reede, juuni 16, 2017

Tootepostitus

Suva sokid, mustriks vana värviteleri värvitabel.
Juba palju kordi kantud ja pestud, veidi topilised, aga värvid on OK. 
Muidu on sokid, nagu sokid olema peavad. Kand ja varvas ja lonti ei vaju. 
Ostke Suva sokke kõigist neid turustavatest kauplustest! Mina ostsin Suva poest Tallinna Kaubamaja alt.


Pildistatud on Huawei P9-ga, mille kaamera pole küll päris nii hea, kui oli Nexus 5x-l, aga muidu päris talutav. 

neljapäev, juuni 15, 2017

Mul on midagi viga

Reaalsus logiseb kõigist liidestest, iga moment on Déjà vu-sid täis, ärkan ühest ulmast teise, pidevalt on mõte, et kuule, ma nägin just und, aga mis see praegune on? Ja ootamatult kaovad meelest need asjad, mida ma just äsja teadsin. Ja miks ma kukkusin eksiga lapse transpordist rääkides äkki makroergilistest molekulidest, nagu ATP, heietama?

Mikroinsult? Maatriks läks kusagil katki? 
Üks reaalsus korraga, palun. 

Kui ma hakkan väga segast peksma, võtke mul hellalt käe alt kinni ja talutage arsti juurde. Mikroinsult on isegi võrdlemisi mõeldav variant.

Või siis sattusin ma kuidagimoodi valesse reaalsusesse, ikkagi, isegi veebilehed ja postkast laadivad täna väga aeglaselt üles. Või alla. Või kuidas võtta.

"Ammu tõusnud koopast, sügavalt ja kaugelt,
manalasi, kes nüüd mäletavad vaevu,
kuis kord veider uni silmi liugles laugelt,
ärkamisel pilgud leidsid ülalt kaevu. "
Uku Masing

Mälutest, mälutest, Kill, koll, kohaloleku kontroll. Krt, ei olnud vist "pilgud" Prse. Mul pole kogumikku ka, et kontrollida.

Midagi jäi vist vahele ja...
Nüüdap liival(?) istuvad, ei enam usu,
et võiks olla kedagi, kes nähes koitu,
tunneb, et ta varbailt pudenemas rusu
vastu päiksetõusu ebalevat loitu. 

Nägin eile inimesi

Vanalinnas kõndisin mööda kahest laialt naervast ja jutlevast õigeusu preestrist, mustad nagu tondid oma pikkade kuubedega, üks oli lühike ja suure peaga, teine pikk ja pisikese peaga, ma tükk aega mõõtsin vargsi pilguga, et ega ei ole optiline pete, aga jah, lühikese müts oleks pika pähe kõvasti loksuma jäänud.
Edasi läksin, siis kihutas mulle vastu mureliku näoga nunn, erinevaid kaustu tugevasti vastu rinda surudes. 

Kodutänavas kõndis mulle vastu nii umbes kuuekümbine proua, kellele oli mägiaivari soeng pähe lõigatud ja selle ülemine ots sujuvalt sinakasroheliseks värvitud. Hüüdsin talle, et kena soeng ja viskasin pöidla püsti, proua vaatas mind jahmunult, nagu ise ei teakski, et tal on ülemine ots sinakasroheline, siis naeratas.

Kooriproovi minnes ootasin üheskohas kõnniteel, kuni pisikese Fordiga sõidab hoovist välja täpselt Jude Law näoga, ainult ülimalt karmi ilmega noorem meesterahvas.

Ma näen inimesi tihti. Ükspäev nägin veel ägedamaid, aga läks meelest ära. Alati ei saa ka jooksu pealt üles tähendada.

teisipäev, juuni 13, 2017

Mis on õige armastus?

Mmurca blogis kirjutatakse armastusest, tahtest ja tahtmatusest. Esitatakse eksistentsiaalseid küsimusi. Näiteks: "Kas armastus on otsus (või stiihia)?"

Mul on selle küsimusega ammune isiklik suhe ja ma olen üsna ammu enda jaoks ära otsustanud, et jah, armastus on otsus, ainult et see ei ole alati arukas otsus. Üsna suur osa sellest otsusest tehakse ära alateadvuses, st teadvuse selles osas, millega enamik inimesi meelsamini ei suhtle ja mille sisust me enamasti midagi teada ei taha, ainult loodame, et see tegutseb meie huvides. Paraku on alateadvusega mittesuhtlemise tulemuseks see, et ka tema ei tea, mis on need meie huvid ja leiutab mingid hoopis enda omad. 

Armumise eesmärk, ma oletan ja üldistan, on lihtsalt täita endas olev tühik ja leida kaaslane, kes sellesse tühikusse kõige täpsemalt sobib, ei loksu aga ei aja ka üle ääre. Hea on, kui sa sealjuures oma tühikute kuju ja suuruse ise ära tead, mina pole enamasti teadnud. Igatahes aga on juba ka kellessegi armumine ise otsus, mis siis, et suuresti teadvustamata ja/või teadvuse eri kihtide omavaheline kompromiss... mitte sünergia.

Edasi, kui armumine juba korra pähe lööb, on omakorda võimalik teha jätkuotsuseid. Näiteks: "Ma võtan selles suhtes midagi ette", "Ma ei tea, mida selles suhtes ette võtta," või "On targem see asi niisama jätta," Mõnikord selgub armunud olemise käigus täiendavaid asjaolusid, mis kas õhutavad tunnet takka või jahutavad selle maha - st iseendaga vaidlemisse lisandub uusi argumente. Näiteks kehakeemia. Kas sulle meeldib teise inimese lõhn? Kui ei meeldi, kas sa suudad sellest ülimalt animaalsest argumendist üle olla? Aga hääl? Väljendusviis? Kirjaoskus? Elukombed? Jne. Vastuolulised väärtushinnangud vedelevate sokkide ja koristamiste suhtes muidugi tapavad lõpuks suhte muud argumendid täiesti edukalt, aga nende vastuoludeni peab ju alles jõudma, kuna evolutsiooniliselt on paljud muud omadused esmajärjekorras; kui neid muid omadusi, mida kontrollida, on palju, jõutakse sokkide lahkamiseni alles umbes kolmandal kooseluaastal ja siis on katastroof, sest suhtesse on juba nii palju investeeritud.

Ahjaa. Kui armumine osutub olema kahepoolne ja esimesed uued argumendid kohe tundeid lapikuks ei löö, siis tekibki ammu enne sokiteema lahkamiseni jõudmist kahe inimese vahel suhe. Suhtes olles tuleb otsuseid langetada üsna pidevalt. Kriisihetkedel näiteks: "Kas ma jätkan temaga koos?" jt. Parematel hetkedel otsustad anda hinnagu, et see suhe on hea. Või vähemalt talutav. Kui ei ole talutav, kas on alternatiivi (sest tühik sinus ju muutub ka halvast suhtest lahkumise tagajärjel uuesti/veel suuremaks). Aga võibolla on tühik isegi parem variant, umbes nagu ma mõnikord võtan oma vastikult hõõruva proteesi ööseks suust, kuigi instruktsioonid ütlevad, et see peab olema kohal ööpäevaringselt. Jne. 

Saatusesse, karmasse ja kõikehõlmavasse vääramatusesse ma ei usu. Aga samamoodi ei usu ma, et katkenud/katkestatud suhtest on võimalik pliks-plaks üle saada ja see selja taha jätta noh... paari kuuga või isegi vähemaga  - ja ometi olen ma kohanud inimesi, kes kinnitavad mulle, et nemad küll said.
Mulle ei meeldi aga samas tundub palju realistlikum kunagi plikapõlves kuuldud teooria, et ühest suhtest üle saamine võtab umbes sama kaua aega, kui see kestis. Loogiline - kõik need tehtud otsused tuleb ilusasti lahti harutada ju. 

Pildid

Neljapäeva õhtul läksime. Kõigepealt olime öö otsa laevas, mina Xanaxi mõju all, üldse ei kartnud, ainult masetsesin. 

Viidik pildistas. Kõigil oli lõbus, keegi käis karaokes. Vajusin vara ära magama.

Järgmisel hommikul tulime laevast maha, mul oli xanaxipohmakas ja peavalu ja ma ärkasin alles viie-kuuetunnise sõidu lõpuks nii paljuke, et märgata:



Õhtuks jõudsime kohale, meile tehti väike ekskursioon kohalikku ürgmetsa - pöögikaitsealale. Asusime kenakesti karuperses. Nett oli suht sitt, kuigi pmst midagi siiski leidus. Lõhestatud graniidipinnas pakkus palju vesist silmailu:




Järgmisel päeval harjutasime, natuke laulsime, siis palju laulsime, väike paus, käisime lähima asula poekeses, ostsime süüa, läksime kaitsealale tagasi ja õhtul laulsime ka. Göteborgi endasse me ei jõudnudki. Sest aega polnud. Nii idülliliselt kaunis kohas tekib ikka mõte, kuidas siin saaks mõne koletu krimiromaani tegevustikku arendada. Või siis, et siin elavadki trollid ja kui sa oled õige inimene, veerevad nad lagedale ja kukuvad sinuga suhtlema. Väga õdus!
Graniit kasvas seal igal pool jumala suvaliselt maa seest välja. Viidik oleks hea meelega mõne väiksema rahnu kaasa toonud. 

Pühapäeval alustasime tagasiteed, mina seekord ilma xanaxita. Pärast kiirteele jõudmist haaras mind - ja enam lahti ei lasknud - kõikemattev õudustunne, sest nii suurtel kiirustel pole võimalik ellu jääda. Ma ei öelnud selle kohta midagi, autojuhti ei tohi segada ja laevale oli vaja sissemöllimiseks õigeaegselt jõuda. 


Tegelikult kannatan ma ka klaustrofoobia all, Rootsi tunnelid pakkusid täiendavat närvikõdi. 
Laevas tagasi olles ma enam nii väga ei kartnud, öösel tuli küll korraks idee rahusti sisse võtta, aga see idee läks jälle ära. Selles mõttes oli hea, et last kaasas ei olnud, muidu ma oleks kahe eest kartnud. 


pühapäev, juuni 11, 2017

Linnulaul ja norskamine

Ma vist olen enne kurtnud, et mul on telefonineedus peal. Või üldse seadmeneedus. Ma ei pilla neid maha, ei mõrasta klaasi, pesumasinasse panin kunagi üle 12 a tagasi mittenuti Siemensi ja õppisin sellest - aga minu telefonid kipuvad läbi põlema. Kunagi oli Sony, mille emaplaat läks garantiiajal ja anti uus asemele, enne seda oli Samsungi tahvel, mille emaplaat andis otsad üsna varsti peale garantii lõppu ja neid juhtumeid on veelgi. Nüüd tegi sama triki Nexus 5x, sain üleeile garantiist sõnumi, et teile antakse samaväärne seade vastu - LG lahkus Eestist ning täpselt sama mudelit anda pole ilmselt võimalik.
Nojah. See Nexus on väga vähese raha eest väga suurepärane telefon, ma ei usu, et ma sisuliselt samaväärse ilma juurde maksmata saan. 

Olen veel Rootsis, eile esinesime Rootsi eestlaste kogunemisel, täna alustame pikka tagasiteed, vähemalt viis tundi risti läbi Rootsi ja öö otsa laevaga. Siin on ilus, eestlaste puhkekeskus asub kohalikus valgepöögi kaitsealas, kui saan normaalse neti piirkonda, panen pilte ka üles. Praegu ei viitsinud ma arvutitki välja võtta, või õigemini, ei taha üles ajada aknast kostva linnulaulu saatel norskavat Viidikut, kelle uni on niigi kergesti häiritav, kes ei jää pärast häirimist enam tihti uuesti magama ja kelle jaoks iga uneminut on kulla hinnaga. Kirjutan telefoniga, kirjavead võin parandada hiljem.

Kogu siinset ürgset ilu varjutab minu jaoks pidevalt mõru mõte maha jäänud lapsest, kuigi Viidik arvab jätkuvalt, et tal olnuks siin igav ja tal võib õiguski olla. Unustasin maha ka muid olulisi asju, õnneks noodid ja pleedi ikka võtsin. Eile õhtul ööbla ukse ees sai koorijuhi ja -kaaslastega juteldud erinevatest vanainimestest, kes enne surma seniilseks - ja enne seda kurjaks muutunud. Tulin ära magama (minu aju hakkab ennast 11 paiku õhtul jõuga puhkerežiimi lülitama, eriti, kui olen päev otsa suures seltskonnas olnud), üritades ennast vanusega jõudva seniilsuse skaalal surmast võimalikult kaugemale paigutada.
Täna hommikul läks minu uni ära nagu ehtsal vanainimesel plõksti pool seitse kohaliku aja järgi. Hommikul pikutada on ka mõnus.
Aga nüüd tuleb mul ikkagi kolistama hakata, mees üles, puder ja kohv sisse ja kiirteele, muidu jääme laevast maha.

9:20 - ja läksime. Esialgu mööda loogelist külavaheteed.

reede, juuni 09, 2017

Mu süda tilgub verd

Kogu see lugu on veel palju koledam ja haledam. Tulin kurvalt ilma Putukaga laeva peale ära, olles eelnevalt kodus veel kõik kohad korduvalt üle otsinud. Muuhulgas muidugi lapse seljakoti. Pmst ma pakkisin seda kotti lahti ja kokku kolmapäeva õhtul, neljapäeva hommikul mitu korda ja kodus Viidikut oodates samuti. 

Kui olin juba laeval, poolel teel Rootsi, sain teada, et rahakott oli sellestsamast kotist välja tulnud pärast minu lahkumist.
Hullumaja.
Tõsi, T elukaaslane tuleb reedeõhtune kruiisiga samuti Stockholmi, teadmine, mis seadis mu üpris suurde kiusatuse, aga... Meie sõidame ju täna hommikul kohe Göteborgi poole teele. Mõte sellest, et 12 aastane peaks homme hommikul üksi bussiga Stockholmist Göteborgi sõitma, ei ole hea mõte. Eriti, kui see 12 aastane on Putukas. Ja esimest korda Rootsis elus üldse.
Nüüd ma istun kurvalt Viidikuga kahekesi laeval, vaatan ilusaid vaateid ja kurvastan, et Putukas ei ole minuga kaasas ja seda puhtalt minu enda süül. Ilmselt olin ma enne reisi lihtsalt paanikas, kui ma seda rahakotti ei näinud. Oleks pidanud mingit tagalat kasutama. Laskma Viidikul lapse kotti vaadata, kui ta tuli. Vms. 
Viidik küll lohutas mind, et Putukas oleks niikuinii suurema osa ajast tahvlis olnud ja küllap tal on õigus, aga ikkagi. Istun ja marineerin oma enesehaletsuses.

Nüüd on mul ainult see lootus, et T jälle midagi õelat ütleb selle asja kohta, siis ma vihastab ta peale ja mul on jälle natukeseks ajaks lõbus.

neljapäev, juuni 08, 2017

Andke validooli!

Laps käis nädala alguses kolmepäevasel väljasõidul Remnikul (Tallinnast sinna 2,5 tundi autosõitu ja tagasi teist sama palju). Eile õhtul jõudis koju, siis läksin mina kokku saama oma õega, kes meie äraolekul minu juures ööbida tahab, viisin talle võtme. Jõudsin tagasi, laps oli magama läinud, hakkasin ise ta kotti pakkima. Sokid-särgid-laadijad... ja see kõige olulisem. Rahakott. 
Rahakotti netu. 
Rahakott sai talle väljasõidule kaasa antud ja sest ning oli vaja mitmel otstarbel. Tagantjärele ei jõua ma muidugi ennast ära kiruda, et ma sealt ID kaarti eelnevalt ei eemaldanud. 
Keerasin kõik mõeldavad kohad pea peale, üritasin magavat last ka küsitleda, aga tema rehmas (sõna otseses mõttes) läbi une käega ja ignoreeris teemat. 
Ega ma eriti magada ei saanud. Hommikul tuustisime koos lapsega uuesti kõik mõeldavad ja mõeldamatud kohad läbi, tulemusteta. Küsitlusel selgus, et pmst on kaks varianti - rahakott on kas koolibussis või jäi teisipäeval Iisaku Meie poodi. Sinna Remniku lähistele. Või äkki eile koju tulles linnaliinibussi.
Nüüd ma siis ootan, millal selgub mis ja millal saab kuhu paaniliselt helistama hakata. Igaks juhuks ajasin lapse isa ka juba tujust ära teatega, et kui Putuka dokumendid välja ei tule, peab ta lapse pikaks nädalavahetuseks (täna õhtust esmaspäeva hommikuni) enda hoolde võtma, sest ilma dokumendita last Rootsi laevale ei lasta, aga mina ei saa sellelt kontsertreisilt puududa, ma oleks pidanud sellelt puuduma juba vähemalt pool aastat varem, nüüd on väga paljud laulud sellised, kus ma olen faking solist; seal, kus ma pole solist, olen ma kahestainukesest aldist see üks. Ja kuigi meie koorijuht on naine nagu orkester, ei suuda tema ka päris igal pool kõike korraga üksi laulda.
Lapse isa leidis muidugi, et see on sobiv moment mulle mingeid pädematusi ette heita. Esiteks, et ma olla talle öelnud, et me reedel sõidame, mitte täna*, teiseks see, et tema on kunagi käinud mingeid Putuka kaotatud asju linnaliinibusside leiulauast ära toomas** ja üldse.

Validooli mul ei ole.
---------
Helistasin tallinna linnaliinidesse ja küsisin, ega sinna ei ole jäänud eilsest ühte rohelist rahakotti. Lõbus naishääl vastas, et ei, rohelist ei ole, must on. Endas kaheldes palusin vaadata, ega ei ole Putuka nimelisi dokumente selles... mustas. Ei ole, vastas lõbus naishääl. Küsisin, et kui eile õhtul sõitis, kas siis täna... Jah, kui oleks eile leitud, oleks eile ka ära toodud, sellel liinil vähemalt.
See variant sai välistatud.

Helistasin Iisaku poodi, seal ka ei ole.
---------
*Täiesti raudselt olen ma viimase kuu aja jooksul rääkinud, kirjutanud, joonistanud ja jagatud google kalendrisse kirja pannud, et me sõidame välja neljapäeval. Eile helistades rääkisin ma mitte reedest vaid sellest, et homme, st eilne homme on tänane täna, eksole.
**Suurepärane argument minu peale karjumiseks. Jah, ma poleks pidanud tookord paluma, et ta selle faking telefoni sealt faking leiulauast ära tooks, sest faking ema peaks faking ainuvastutaja olema, fakk.

Tegelt on nii õudne, et varsti hakkab juba naljakas. Ütlesin T-le, et kui ma selle praeguse jama peale peaks saba viskama, insuldi vms saama, siis on Putukas tal eluksajaks täiskohaga kaelas, lõpetasin kõne ja naersin oma hea nalja üle ise tükk aega. Pmst ju õige, nii ongi. Vähemalt ma loodan, et Putuka muud sugulased ei luba T-l last lastekodusse panna või miskit. 

teisipäev, juuni 06, 2017

Mis on see õnn?

Loen Tiina Jõgeda raamatut "Õnne valem" - sest meil on homme selle autoriga kohtumine. Hästi loetav.
Muuhulgast räägitakse seal armastusest raha vastu, õigeks ajaks jõudmisest, tabletikultuuri ajastust, Prozacist, raske lapsepõlve mõjudest ja psühhedeelsetest seentest Eestis, Pärnamäe kalmistul.

Aga kerkib tasapisi küsimus, kas õnnelik olemine on elu peamine eesmärk? Kas inimene, kes pole õnnelik, on vähem väärt, kui see, kes on õnne saavutanud? Evolutsioonilisest vaatenurgast - inimesed on erinevad, mitte selleks, et oleks huvitav, vaid selleks, et see sotsiaalne loomaliik oleks grupina paindlik ja kohastuv. Ju siis on mitteõnnelike inimeste sort kah evolutsiooniliselt millekski vajalik. Mitte pidur õnnetaotlejate jalus vaid oluline koostisosa. 

Loen edasi. 

reede, juuni 02, 2017

Ühiskond, mine persse

Ma olen Putuka rehakeskusesse andnud Putuka isa kontaktandmeid umbes miljon korda, alguses ankeete täites, vahepeal ja nüüd hiljuti. Päris mitu korda olen ma neile ka öelnud, et saatku lapsesse puutuvaid pöördumisi; ja eriti neid kirju, kus on kirjas, et vaat 25.05 on teil perenõustamine, isale ikka ka.
Ma kaebasin oma muret, et neid kirju ei saadeta, perenõustajatele (noil korril, kui ma nende juures üksi istusin) ja nõustajad nõustusid, et selline asi imeb sajaga, kirjutasid isa kontaktandmed (uuesti) üles ja lubasid adminniga rääkida. 

Võta näpust, nüüd saatis adminn mulle suure tabeli inimestest, kelle kontaktandmeid tal vaja oli, sh oli tühi lahter lapse isa taga ja lapse isa vanus oli kah valesti kirjutatud (minu meelest peaks nende arhiivides olema Putuka sünnitunnistuse koopia, seega...). Kõige humoorikam aga on, et küsiti ka (minu käest!) Putuka isa sugulaste ning elukaaslase numbreid. 

(Hiljuti üritas Putuka kooli psühholoog T-ga minu kaudu suhelda, aga ma muutusin emotsionaalseks, tema ehmus ja suhtles T-ga edaspidi ilma minu vahenduseta. Tuleb välja, et see on isegi teostatav.)

Igatahes muutusin ma selle ankeedi peale kah emotsionaalseks ja vastasin umbes, et mul pole volitusi neid numbreid jagada, küsige lapse isa käest. Ja et lapse isa ei ole eestkostetav ega piiratud teovõimega inimene. 

Isegi kui reaalsus on see, et emasid lihtsalt peetaksegi alati ja igal juhul lapse eest ainuvastutavateks, siis mina niisuguse reaalsusega ei lepi. Vähemalt mitte iga kord.
Kas reaalsusega mitteleppimine on tunnuslik skisofreeniale?

Nu vahelduse mõttes on mul keegi teine peale T, keda kiruda; võin vist isegi öelda, et T on olude ja sotsiaalse tellimuse ohver ja katsu sa niimoodi eksmeest/lapse isa kuidagi inimeseks kasvatada.

Igas muus mõttes - Reidi tee praegune planeering on nõme, töövõimereform ei tööta ja Rail Baltic selle praegusel kujul pistetagu kah otsustajatele sinna, kus on pime ja päike ei paista. Vist olete kuulnud arvamust, et neid ökodukte pole sinna nii palju vajagi?