reede, aprill 30, 2010

Aprill ja grill

Jajah, andsin oma sõrme grillikuradile ja kaotasin ligi kaks (olgu, üks ning kolmveerand) tundi oma kallihinnalisest ajast Süüa Tehes. (Mina! Kes ma tavaliselt elan supist und pudrust!)), ennast suitsuhaisuga odöörides, kusjuures planeeritud raamatulugemisest vaikselt visiseva grilli ääres ei tulnud midagi välja. Kuna Aivari ostetud grillpeekon sütitas seni korralikud vagurad söed rasva tilkudes heleda leegiga põlema ja süttis seejärel ise, mistõttu ma pidin raamatu kivile jätma ja ümber grilli karglema ning vett ja vandesõnu pritsima. Vähesed vabad minutid veetsin Otti õue meelitades - Otil oli vist värskeõhumürgitus, igatahes sulgus ta mingil hetkel tuppa ja keeldus sealt väsitava välisõhu ja linnulamina kätte tulemast.
Samal ajal kühveldas, vedas ja rehitses Aivar taamal rahumeelselt, isesüttivat grilli ignoreerides, mulda laiali mööda oma niigi viimseni vuntsitud krunti. Eepiline võitlus Koletisliku Grilliga tuli mul endal maha pidada. Aga ma polegi kunagi ülearu osavalt abitut näitsikut näidelnud ja nüüd on sellega ilmselt ka hilja pihta hakata.
Selle spektaakli lõppedes hakkas taevast vaikselt vihmapiisku kukkuma. Kevadine vihm toob head. Enne grillima asumist oli Aivari koduõue õhk magus nagu vaarikakook vanillikastmega. Loodetavasti on homseks hommikuks sama värskus tagasi. Söögitegemine on üks haisev ettevõtmine.
Kuigi, liha sai hea. Ottki sõi.

Ott oli eile ja täna Soli juures, mängisid Piretiga, et Piret on printsess ja Ott päästab teda ja vahepeal kõiki ta mänguloomi merre upumast. Hiljem õues Pireti üle kraavi aitamine päädis küll sellega, et lõpuks olid mõlemad jalgupidi vees, aga eks algatus ja hea tahe on ka midagi väärt.

Ja teismeline sõidab nädalavahetuseks Haapsallu. Ilja (kes uuesti meie juures elab) jääb kassi-ning-rotivalvuriks. Peaaegu nagu suvi oleks käes.

kolmapäev, aprill 28, 2010

ikka kevadväsimus

vms. Haige olen jätkuvalt, suurem tõbi küll üle, aga selline vastik vinduv nõrkus on kallal. Curnatus acutus ja muud hädad. Sellest tulenevalt ei viitsi ma enamasti ei ülearu diplomaatlik* olla ega ka kuigi kaua viha pidada.
Patt tunnistada, aga ootan suve. St ei oota. Ootamine on passiivne seisund. Ma ei kannata ootamist. Ah ma ka ei tea.
Lapsed kasvavad, Aap kummutab pidevalt külmiku juures piimapakke**. Nõder, nagu ma olen, ei jaksa ma pateetiliselt karjatadagi: Kaltsium? Appi, kas sa ikka veel kasvad??? Vigisen niisama vaikselt, Aap mühistab bassihäälega naerda. (tegelikult 184 cm ei olegi niii palju, et sellele lisa ei võiks kasvada, aga... )
Ott õpib lugema ja... jutustama. "Emme, vanaemal on tööjuures kõik korrused tema omad! Kas sul on ka töö juures kõik korrused sinu omad?" Ei mul ei ole, ja ma tunnen, kuidas mu reiting mühinal langeb. Ott siiski suhtleb minuga veel, armulikult. "Vanaema töö juures olid politseiniku asjad, mina tahtsin ka politseinikuks hakata, aga need olid liiga suured, isegi müts oli liiga suur!" (Seda viimast ma ei usu. Pisike mr Suurpea kannab minuga sama numbrit mütsi)
Kooliasjadest ei taha ma praegu rääkida, nendega on kehvasti. Tööasjades on üks ora perses, teine tules, kolmas peos, pidevalt. Elu hõlbustamiseks mõtlesin lihtsa, ilusa ja lollikindla kujunduse põhja välja, Klaasnaise kahes ja enamas keeles stendide jaoks.
---------
*Kui oksendamiseni aus olla, siis ma praktiliselt karjusin lõpuks esmaspäeval Kalju, meie muuseumi kõige akadeemilisema teaduri peale. Sest et oma eriala võib ta ju überhästi tunda, aga teksti sõnastamisel lihtlugeja ehk muuseumi külastaja jaoks kehtivad omad pisikesed knihvid ja reeglid, mida ta silmas pidada ei suuda. Lihtsa keele reeglid, sidusa keele reeglid.
Ah,
tekstilise poole eest mina ju siiski ei vastuta.
Õnneks pole Kalju pika viha pidaja mees.


**Tegelikult päris hea, kui teismeline vähemalt minu silma all joob piima, mitte viina.

Pildid:Bartholomeus Eustachius, "Anatoomiline tabel", 1552
John Heartfield "Adolf – üliinimene", 1931

Nagu ikka, pildil klõpsates saate seda suuremana vaadelda.

esmaspäev, aprill 26, 2010

pahuralt

Aabil varastati roller ära; pool pühapäeva istusime politseis, et avaldust tegema pääseda. Kõik kolm - Aap kui rolleriomanik, mina kui alaealise rolleriomaniku ema ja Ott, keda polnud lihtsalt kuskile jätta. Mina kapitaalselt haige ja Ott ka nohus. Rumalavõitu, ent lahke olemisega politseikana tegi suured silmad, kui ma mainisin, et mina olen selle (pika) poisi ema. Mul polnud just naljatuju.

Tanel pole mulle ikka veel 500 järgijäänud elatisevõlga ära maksnud, väidab, et palk ei ole täies mahus käes. Valetab? Lõi raha laiaks? Jõi maha? See kuu hakkab juba läbi saama, kurat küll. Jätku suitsetamine maha ja elatise võla jagu on olemas.

Ja mina olen jätkuvalt haige. Töö juures on kergekujuline hullumaja ja kooliasjad keeravad üle pea puntrasse.
Tore lugu küll.
-----------
Ma ei tahaks küll Tanelile oma blogis nii palju ruumi ja tähelepanu pühendada, aga mis teha. ise ma selle nuhtluse omal ajal endale kaela võtsin -
Pühapäeval 4 paiku helistan talle: me oleme politseijaoskonnas, Aabi roller varastati ära, meil läheb siin veel paar tundi, kas sa saaksid Otti hoida, tal on siin igav?
Tanel - ei, ma sõidan parajasti just linnast välja

Sel neljapäeval tuleb mul Tartus kahetsusväärsel kombel sessivälisele ajale paigutatud kutseohutuse ja ergonoomika praks, küsisin, kas Tanel saab väljaspool graafikut Otti hoida. Eelmisel nädalal arvas, et hoiab küll Otti, aga Tartus. Ta olla siis niikuinii Tartus "Kaua see praks sul ikka aega võtab" No persse, praks on ette nähtu kestma kümnest neljani. Leppisin Soliga kokku, et tema hoiab, aga Solil on neljap hommikul vaja kogu (oma ja võõra) lastekarjaga läbi linna teise kohta minna. Küsisin Tanelilt, kas ta vähemalt sõidutab Soli, tema lapsi ja oma last - "Jah kui ma siis Tartus olen". Täna hommikul aga selgus, et mr T ikka veel ei tea, kas ta on neljapäeva hommikul Tartus või ei ole. Ülehomse päeva kohta ei tea! Mingu persse, selge et ta lihtsalt ei taha Otiga tegeleda ja varasemad lubadused olid antud vaid meeldida tahtes - äkki ma siis ei küsigi seda kuradima elatisevõlga.

Taneli asemel sõidutab tema last siis nüüd Aivar - ja see on Taneli enda valik. Ärgu ainult jumalapärast vingugu, et temal ei lasta isa olla, vms.

Niiet kallid sõbrad ja lugejad, meie ühine kangelane mr Tanel on publiku silme alt eemal viibides lihtlabane sitapea, ehkki jah, agoraal, avaliku au ja häbi nimel on nõus pungestama kas naba välja. Ja loobuma mõnestki kohast paremusjärjestuses. Daa!

neljapäev, aprill 22, 2010

kadeuss


Kolleeg käis Amsterdamis reisil. Istusid veel kolm päeva tuhavangis. Aga need muuseumid!
/rohetab/
Muidu on reisimine mu meelest suht mõttetu tegevus, aga.
Sinna tahaks küll minna.
Võidaks loteriiga vms.


Pildil: Van Gogh Iirised, 1889

kolmapäev, aprill 21, 2010

Juhhei ja hõissa

Meitel, st minul, vaja uut tööarvutit. Mitte et vanal viga oleks. Paremat vaja lihtsalt.
Sellist, mis Coreli pirtsakat graafikat kenasti jooksutaks ja.
Minu vana arvut mõnele kolleegile, kelle nõudmised nii suured pole.
Tegelt oleks meil veel igast manti vaja. Adobe Premium kuluks hädasti ära. Aga...
Võtsime hinnapakkumise meile kaela määritud itifirmalt Microlink, saime pakkumise 18 tonni peale.
Küsisime ministeeriumilt raha.
Ministeerium andis 20 tonni, aga tingimusel, et selle raha eest ostetakse vähemalt kaks arvutit.
Alleaa.
Programmidest ei kõssugi.
Ok, me ei pea ostma seda arvutit, mille alusel raha sai küsitud; me ei pea ostma samast firmast üldsegi, kes pakkumise tegi. Aga minu praegusest arvutist kehvemat riista pole meil ju ka ometi mõtet osta.
Masu võtab mõnelt inimeselt mõistuse? Kuhu see loogika jäi, et: me pole nii rikkad, et odavaid asju osta.
Krt, 20 tonni eest saaks suht korraliku riista+välise kõvaketta+ veel midagi (võibolla vähemalt Coreli uuenduse). Aga KAKS korralikku arvutit?
Võtab sügama. Kukalt, mida siis veel.
PS: minu rahulolematus leivaandja otsustega on rangelt isiklik, salajane, ja avalikustamisele ei kuulu. Nüüd on vaja lihtsalt välja mõelda, kuidas pakutud sitast saia saaks. Väga isiklikus plaanis eelistaksin ma muidugi, et ostetaks vaid üks, olgu 10tonnine arvut, aga sinna sisse korralikud graafikaprogrammid ja vidinad. Mis kasu on võimsast riistast ilma tarkvarata? Aga nii ei saa. Olen nõus ka loobuma uuest monitorist, sest mu vanal monitoril pole häda kedagi. Omal ajal sai see päris perspektiivitundega ostetud. Ei pea kõik aknad paberõhukesed ja popid olema. Aga see tähendaks, et muuseumis saavad olema mõned ilma monitorita arvutid. Mis tegelikult ei tohiks olla enam minu mure.

esmaspäev, aprill 19, 2010

Ilusaid asju on ka

Oti lasteaiakaaslased panid mind liiva seest konisid korjama; Ott loovutas selleks kühvli. Üks kühvlitäis sai ära viidud, kui kamp pisikesi prügidetektiive mu uuesti liivakasti meelitas: "Näe, seal on ka!". Hea teada, et sellised keskkonnateadlikud kodanikud kasvavad. Rõve mõelda, et eeskuju neile suuremat ei anta. "Millised rumalad mehed ja naised!" korrutas üks poistest moraalse edemuse rahuldustpakkuvalt positsioonilt. Parandasin ta kõnepruugi väga ettevaatlikult neutraalsemaks: "rumalad inimesed jah".
Ott nõudis koduteel kiirkorras pissile, lähim koht oli rahvusraamatukogu vets. Raamatukogu fuajees ripuvad (üüratult kõrgel; kui sa pole väike laps, kel niikuinii vaja kogu aeg üles vahtida, siis sa neid ei märka) mingid lipud, oletan, et Eesti maakondade v linnade omad. Ott luges need ära: Liblikalinna lipp, Politseilinna lipp, Karulinna lipp, Tähelinna lipp, Vesilinna lipp, Laevalinna lipp, veel üks Tähelinna lipp, Tornilinna lipp, jne. ;) Kuidagimoodi saime sealt siiski tulema. Mõtlen ikka seal käies, milline hullumeelne ja pillav aju selle tohutu kindluse moodi maja küll välja mõtles - ja milline ruumi ning kütte raiskamine see näib olevat. Aga lõbus.

Aap oli kodus, möödunud tüli pärast veidi häbelik, kui ma talle mainisin, et sain alles nüüd teada, millega see firma üldse tegeleb, kus ta praktikal käib, naeratas väsinult: "no oleks sa küsinud." Õige jah. Lapse vastu võiks siis ka huvi tunda, kui kõik on hästi, mitte alles siis, kui pahandus majas. Nüüd ma siis tean. Firma teeb treppe ja Aabi ülesandeks on trepiastmeid viimistleda. Umbes nii.

valelikud mehed

Ma ei tea, kas tegu on minu karmavõla või millegi muuga, aga valelikke mehi kohtan ma oma eluteel jätkuvalt rohkem kui valelikke naisi. Üldse paistab, et meeste meelest, meestemaailmas ongi valetamine või vähemalt varjamine OK tegevus.
Viimane uudis - kallis kolleeg Kalju oli kunagi oma vennapojale põhikooli lõputunnistuse võltsinud.
Mai äss!!!
Kasvata siis sellises olukorras poisslast.
Kuhu see jäi, et meest sõnast, härga sarvest?

Minul, valvefeministil, on rohkem põhjust vana head minevikku taga nutta, kui ükskõik millisel kodukanal.

Mis siis toimus? Tanel sebis Aabile praktikakoha, Aap ise palus. Mina sain sellest alles hiljem teada. Väga armas. Väga täiskasvanulik. Ema süda rõõmustas. Ma ei näinud mingit vajadust suurte meeste asjatoimetustesse sekkuda. Nii armas, kui laps suureks saab.
Mõned päevad tagasi aga tuli Tanel mulle vinguma, et Aap teeb talle plässi ja ei käi korralikult praktikal kohal. Minu teada... oli ta iga päev kohal käinud. Küsisin Tanelilt Aabi bossi telefoninumbri, noh, et ma olen valmis seda plässi ise edasi kandma, olge lahked - või siis, andku Tanel bossile minu telefoninumber. Ta ei teinud kumbagi. Polevat minul vaja sekkuda.
Kui mul pole vaja sekkuda, siis milleks mulle vinguma tulla, vabandage? Ja kui juba vinguma tulla, siis miks mitte kontakte anda?
Aap ise mulle ka bossi numbrit ei andnud, kui juba nägi et pahandused on õhus. Jaa, ilmselgelt on meil usalduskriis ja see on minu süü, olen nõus. Paha ema, jne.
Jätsin asja esialgu nii, aga pühapäeva õhtul Otti ära tuues esines Tanel minu juuresolekul Aabi suunas samal teemal epistliga. Püha müristus. Kui sellisest asjast räägitakse juba teist korda, siis peab asi ikka tõsine olema! Aga bossi telefoninumbrit ei andnud Tanel mulle ikkagi. Aap ka mitte.

Lühidalt, praegu mul on see number (koolist sain), bossiga on räägitud ja asi EI OLNUD nii hull, kui Tanel rääkis; aga pahandust tuli sellisest poolikust rääkimisest rohkem kui rubla eest.
Ja valetavaid* mehi on kah rohkem kui vaja.
--------
*Sh selliseid, kes ütlevad "pole vaja teada". Mis värk on meestel selle infoga? Kahju jagada? Salatsemine on viimane varjupaik feminiseeruvas maailmas?

kolmapäev, aprill 14, 2010

Paanikahoog

Pesueht paanikahoog. Täiega perses, hing kinni, silme eest kaob pilt.
Võiks ju arvata, et vanemaks saades muutub inimene rahulikumaks, aga ei.
Vanasti mul paanikahooge polnud, olid hüsteeriahood, mis siiski olid kuidagi paremini kontrollitavad või nii... või oli asi selles, et nendega kaasnes emotsioon. Paanikahooga ei tule mingit (tuttavat) emotsiooni, on lihtsalt õhhhk-ahhm-õhh, jeekim. Ja oma peast väljumise tunne.
Õnneks on mind õpetatud sellega tegelema. Tuleb püsti tõusta ja paigalsammumist teha, samal ajal käsi üles-alla liigutades. Ja loomulikult sügavalt hingates. Enamasti aitab see üsna ruttu.

esmaspäev, aprill 12, 2010

Uni, unekene

nägin unes, et kevadise eestimaa looduse keskel kulgeval maanteel, vahel poolsulanud lumekuhjade, hakkas sünnitama Jennifer Aniston. Mina olin tema tugiisik - talutasin teda esimeste kontraktsioonide ajal ringi, mööda karedat, talvest söödud asfalti, hoidsin kätt ja julgustasin. Issand, see kestis igavesti, peaagu nagu mu oma sünnitusel! Ma väsisin täitsa ära.
Vahepeal võttis minu ema mult Jenniferi talutamise üle, mina istusin tee äärde pehkinud piimapukile, pühkisin laubalt higi ja vaatasin, kuidas mu lapsed sellesama kareda asfaldi peal kelguga liugu lasid. Ikka alla orgu ja jälle üles. Üles vedas kelku muidugi Aap, Ott lihtsalt kilkas kelgu peal. Mõtlesin jõuetult, et tühja sest kelgust, peaasi kui pahandust ei tee. Ja veel mõtlesin, et "huvitav, mida Brangelina asjast arvaks". Puhus karge kevadine tuuleke, ilm oli päikeseline, jahedapoolne.
Minu vanaema - isa ema siis, ehk minu ema ämm - oli ka sealsamas juures ja jagas kareda pilke ja sentimendiga pooleks Jenniferile ja minu emale erinevaid soovitusi ning nõuandeid. Võimalik, et jagas neid ennist mullegi, aga ma ei pannud talutamise raske töö ajal seda tähele. Olgu öeldud, et mu vanaema on surnud juba pea 15 aastat. Ta oli pisike, hapra kondiga naine, kel seljas tohutu küür, lapsepõlveaegse trauma tagajärjel. Ta oli südamlik, labiilne, eelarvamuste küüsis, vähese haridusega ja äärmiselt nutikas ning arusaaja, st vastuoluline inimene.
Jenniferi last mul selles unenäos näha ei õnnestunud, enne ärkasin üles.

Krt, naised. Mai ole normaalne. Igatahes ajab selline uni mõnevõrra hirmu nahka.

reede, aprill 09, 2010

Pangaajalugu

Haha... Käisin oma määratud makseid Swedbankas korrigeerimas, nuh, maha kustutamas neid, mida pole ammu kasutanud.
Mh oli nende hulgas:
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Aabi mingi suvelaager
AS Falc, Tanel Jaanimäe *
Aleksander Müller, üür **
Aabi klassijuhataja Westholmis, söögiraha
Tallinna Transpordiamet, elaniku aastakaart***

Lustiline.
-------------
*enam ma ju Taneli trahve ei maksa :D. Aga et see mul kunagi määratud maksetes oli...
** jaa, ma elasin kunagi meie kultuurisaurusele kuuluvas majas.
***autot mul ka enam ei ole :D


esmaspäev, aprill 05, 2010

Las haiseb?

Rentsi blogis olen ma haiglase ja analooge otsiva huviga jälginud teemat "Nadia, tema kombed ja perekond". Mõnikord tekib küll küsimus, kas Nadia on päriselt olemas. Või tellimustööna konstrueeritud. Aga kelle tellimuse alusel?
See selleks.

Viimatine postitus sel teemal, kus Nadia ema tuleb kaugelt maalt Nadiale külla ja hakkab kohe maniakaalselt koristama, lastes ennast mh ka üsna halvasti kohelda, tekitas iseloomuliku soovi peeglisse vaadata ja küsida, mida mina analoogilises olukorras teeksin. No esiteks naaksun ma juba praegu oma esiklapse kallal, et: Korista Oma Tuba Ära - kusjuures selles osas on temaga asjad korras, et üldkasutatavale pinnale ei jäta ta iial oma sodi vedelema, ühiskasulikke töid teeb, vähemalt kui ma ütlen, et on vaja, ja oma pesu masinasse panemisega saab ka vajadusel ise hakkama. Mind häirib ometigi ka tema toas laiutav segadus, mida ma aegajalt verbaalselt terroriseerimas käin, sellise käitumise vastu on tal raudne argument: See On Minu Tuba, Ise Tean (ja mis on põhimõtteliselt täiesti arvestatav argument, ainult et... ma ei oskagi öelda. ). Aga ma ei mõtlegi näppu ise selle segaduse sisse pista ja seda koristama hakata, ennem võtan interneti ära*, kuniks tuba jälle korras... jumal teab, mis ilgusi** sealt voodi alt leida võiks, kas ma tõesti peaksin sellega oma käsi määrima, eksole?
Viimati juhtus selline õpetlik asi, et laps ei leidnud oma puhast pesu, täpsemalt sokke üles. Kergitasin ta küsimiste peale kulme - "alles eile panin sinu tuppa voodi peale kaks paari sokke, kuda nad juba otsas on?" mispeale laps stressis porises, et: "mh, miks sa teed nii?", mispeale mina kergitasin kulme veel rohkem: "Mis mõttes, miks ma teen nii, kuhu ma SINU sokid sinu arust siis panema peaksin??? Tee õige oma tuba korda ja sokid on olemas." Ja nii oligi. Leidiski.
Minu asi oli ta õigel ajal koristama õpetada***, aga mitte tema järelt igavesti kasima jääda, nii mõtlen ma praegu.

---------------
*jah võtaksin. See on minu internet. Hankigu endale oma internet ja maksku seda ise, siis ei ole mul enam miskit kobisemist. Kuni see nii ei ole, kehtivad kodusele internetile minu tingimused. Või käigu raamatukogus. Kodune internet on lukskaup, mitte inimõigus.
**mitme nädala vanuseid võileibu või... maksakastet. Vms. Hullematki.
***ja ta oskabki, ehkki enamasti eriti ei viitsi.

pühapäev, aprill 04, 2010

Näpud mullaseks

sain sel aastal juba varakult, esmalt Kudzu juures topinambureid üles kaevates ja teiseks Aivari juures neist väikest osa maha istutades. Suurema osa tõin Tallinna endale ja õele ärasöömiseks. Topinamburi juurikas on toorest peast maheda, pärast pikka pimedat talve lausa sõltuvusttekitavalt hea maitsega, mis põhiline, see on kasulik, räigelt kasulik, nii kasulik, et ükski normaalne karnivoor ei lubaks sellist vilja enda lähedussegi. Ja lihtne kasvatada, see mulle sobib, kuna ma pole just eriline rohenäpp. Muide - nagu Kudzu juures targast raamatust selgus, ei pea topinamburit ehk maapirni isegi mitte koorima.
Aiandustuhinas haarasin õhtul hilja kooriproovist koju tulles Prismast (Nuggan olgu selle poeketi eest kiidetud!) odava lillemulla koti kaasa. Seemned on mul nüüd käes. Nüüd tuleb mu taimekasvatuslik ebaõnn (minu käes suudavad maha kooleda kõik taimed, ka need, mis seda mitte kuidagi teha ei tohiks) kuidagimoodi üle kavaldada. Ja leida kohti, kus söödavat kasvatada - loodetavasti lubab Aivar enda juurde veel ühte koma teist maha külvata. Üsna tõenäoliselt saan ma tema juures sagedamini käima, ja seega rohiva käpana kohal olema, kui Kingul.
Mustjuurele, mis on teine põnev ja kasulik söögitaim, meeldiks muidu ehk Läänemaal rohkem, aga seal ei pruugi olla õigel ajal rohijat.

neljapäev, aprill 01, 2010

Brüüno

Te ju teate, et väikelastel on kalduvus punnissilmi vaadata alati just seda, mida nad ei peaks vaatama; ja kuulata just neid jutte, mis pole nende kõrvadele mõeldud.
Seevastu asju, mida lapsed peaksid vaatama ja jutte, mida nad peaksid kuulama, ei pane nad tähelegi.
Avastasin Brüno algusminutitel, kõige rõvedama stseeni juures, et Ott, kellele sai spetsiaalselt kärbsekärdi multikas mängima pandud, jõllitab minu arvutiekraanil toimuvat. Heldeke, oh heldeke. Eks tuleb siis õhtu ära oodata. Kui lapsed magama lähevad.
--------
Üldiselt on see nii kirjeldamatult rõvedalt naljakas film, et ei kannata ühe jutiga ära vaadatagi. :D
Soovitan teile soojalt, kallid sõbrannad.

Teismelisekspert Aabi hinnangul aga ei mõju see meestele sugugi nii hästi - eriti frustreeriv olevat kinos, suurel ekraanil olnud lõik Brüno tiirleva peenisega. Arvata on, et üleelusuuruses äratas see kindlasti mingeid ürgseid hirme.

Vaataks seda padjaklubis? :D