esmaspäev, mai 31, 2010

mobiiligaa

Tallinna lillefestivali pannakse praegu Tornide väljaku parki üles. Ideed ajavad juba poolikunagi näppe sügelema. Pildid tegin mobiiliga, saadan m-interneti kaude iiiiimeiliga. Pildil klõpsamine näitab seda suuremalt ja mõnda asja tõesti tasub lähemalt vaadata. Nagu ntks paberraha purskaevus...

Või seda keraamilist tootempuud, mis korralikult kaadrisse ei mahtunudki...

või kampsuniga kive... hea mõte, mida saab vabalt ise ka teha :D

aaahh!

Mul lähevad põlved nõrgaks ja süda tõuseb kurku:
Või siis see - Xperia X2 - ekraan on küll väiksem, ent tal on füüsiliselt olemas qwerty klaviatuur...

Aahhhh...

aga see hind... see hind!
Ja minu Nokia EM 5800 teenib mind senini vankumatult ja ustavalt, nõnda pole uue telefoni soetamine vähimalgi määral õigustatud.

Elektroonilised raamatud on ka muidugi üsna märg teema, aga see nõuab veel arendamist.
Rahvaraamatus müüdav luger on ülearu väikese ekraani ja laia raamiga, kallis kah, selline asi aga tundub esialgu veel kergelt ulmeline.

kolmapäev, mai 26, 2010

kelle armid, kelle armud, võitmata ja kaotmata

Nirti blogi kommentaariumis arutellakse avameelsuse, normist erinevuse ja sootsiumi suhtumise üle.
Et oma nahk on ihule ligem, räägin mina jällegi sellest. Ja siin.
Ma ei ole veel suutnud välja mõelda selgitust, mis oleks üksiti õpetlik ja aus, seega piirdusin kolleegidele lihtsalt ausa selgituse esitamisega - oma käsivarrel laiutavate armide kohta ikka. "tegin depressiooni ajal, aastaid tagasi, tükk aega pole julgenud seepärast paljaste käsivartega käia, aga nüüd hakkas palav. "
Aga kohkunud ja manitsevaid hüüatusi kuulsin ma ikka:
"Issand, kas sa oled peast põrunud või?"
"Oli sellest siis kasu ka?"
Ja nii edasi, üsna pikalt, tahtmata järgi jätta, selgitusi vaevu kuulates.

Niisugune asi... Pärast seda käin jälle pikkade käistega. Nõutu lugu, teate. Arvasin, et mu kolleegid on ohutu testgrupp - tunnevad mind ammu, teavad, et ma olen veidrik, jne. Ent kui nemad juba nii reageerisid, siis pole tulevikuprognoosid kuigi head.

Muide, seda, et ma psühholoogi regulaarselt väisan, seda, et ma antidepressante võtan, seda nad ka juba teavad ja see ei kutsunud mingeid erilisi reaktsioone esile.

Ma ei saa aru.
Arm on... armid ei nakka. Armid on minevikust. Armid - mis on nendes nii andestamatut? Miks peab nende ümber nii pikalt ahhetama? Miks mu selgitus ei kõlvanud?
Tätoveering tuleb ära teha, pääsu pole.

õudselt hea mäng

:D

Väike flirtimisõpetus :D Meestele:D
Ma saadan selle lingi oma pojale.
Aga teie, daamid, mängige. Lõbus on!

teisipäev, mai 25, 2010

Oma tuba

Minu psühholoogilkäigud annavad vahel ootamatuid tulemusi. Võiks ju arvata, et hingearst tegeleb peamiselt selliste väärtustega, mida koi ei söö und rooste ei riku, aga võta näpust -
jõudsime ühisele järeldusele, et mul oleks vaja Oma Tuba.
Praegu elame me Otiga igati ühiskasutatavas elutoas. Pole mul kohta, kuhu asetada molbertit või rabarberiveini punsut või kasvõi Aivarit.
Seega - kolimisplaanid. Olgu Talina piires, aga siiski.

Naanna.
Naannannaanaa.
Naannaannaa.
Ooujee.

esmaspäev, mai 24, 2010

uni on

Mingis hiljutises telefonikõnes Soliga jõudsime järeldusele, et 30-40 vahel on naisele sotsiaalses mõttes kõige nõmedam vanus. Mitte et ise ennast selles vanuses nii väga halvasti tunneks, aga sootsium esitab kõrgeid nõudmisi, ent ei mööna mitte ainsatki nõrkust või, vuih, koguni hobi. Noored tüdrukud on pandavad ja kaubanduslikud, vanad memmekesed ohutud ja nummid, meie pole kumbagi. Jne.
Kahjuks oli mõlemal laste järele vms kohta kiire ja kuigi me lubasime seda teemat õhtul edasi aretada, takerdus seegi ilmselt perekondlike sebimiste taha. Ja nüüd enam ei mäleta kõiki neid hiilgavaid üldistusi, ainult magada tahaks.

Kui 17aastane poiss mulle hommikul möriseb, et temavanused ja nooremad inimesed (soost sõltumata) on kõik niii lollid ja järjest lollimaks muutuvad, siis mida pekki ma talle ütlema peaksin? Selline misantroopia on raske koorem.

neljapäev, mai 20, 2010

vol järgmine

Tänu Taneli jamamisele, hämamisele ja valetamistele, millele ma olin sunnitud mõõdutundetult vaba vaimujõudu kulutama, noh ja osaliselt ka tänu kõhugripile läks mul kapitaalselt meelest ära, et eile oli tegelikult Aabi sünnipäev.
Oma kingituse sai ta küll tublisti varem kätte, nagu meil kombeks, peo pidas ka varem ära.
Kahju, et ma unustasin teda kõige iiveka ja paanikaga eile hommikul pidulikult üles laulda. Kui mõtlema hakata - siis selline fopaa juhtus küll esimest korda elus. Nojah, pole midagi teha, jänesepoeg ongi suur poiss, 17*, silmad suured peas, mineb ja hangib ise endale... hommikulaulu. :P Ja nii ongi, õhtul poetas Aap mokaotsast, et kas ma ka tean, et täna on 19. mai.
Opsassaa.
Orgunnisin kiiresti ühe pitsa (küünlaid ei pannud) ja rohked vabandused.

Traditsioonilise sünnipäevalaulu sõnad on sellised:

miks magad sa nii kaua
ei tõuse ülesse
ei kuule kukelaulu
ei lähe pissile!
-----------
Et kõik oleks täiuslik, sai Aap (ilmselt minult) endale täna hommikuks ka kõhugripi.
-----------
*Aap ütles filosoofiliselt, et ta tahakski sellesse vanusesse jäädagi. Et aasta pärast, kui kuupäev kukub, on korraga nii palju vastutust ja jama kaelas.

esmaspäev, mai 17, 2010

Saaga jätkub

Maksis ära suurema osa. Seebiooperi järgmine vaatus kuu aja pärast samal ajal.

Oh, ei maksnud. Mu arvele laekunud raha pärineb hoopis haridussüsteemist ja kujutab endast õppetoetust - telefoni teel saldot küsides ju maksja nime ei kuule. Ma ei oodanud toetusi enne 20ndat, aga nüüd need tulid, maksin ära Oti lasteaiamaksu ja õige pea, hiljemalt ülehomme, on mul taskud jälle tühjad.

Ja noh, musta stsenaariumi järgi - kohtutäitur oli nõus küll, et ma võin suht kohe temale avalduse teha, aga kohtutäituri asjaajamine võtab ka oma aja - ning kolmandaks, Tanelile makstakse praegu ju palka suuremalt jaolt mustalt.... Sealt ei ole täituril ka võtta midagi. Perses värk.

Elatis

Jajaa, kallid sõbrad. Ei ole midagi uut päikese all.
Tanelil on mulle elatis jälle võlgu (seekord 100%), lubadusi jagab jälle nagu herneid matustel, aga kasvama hakkavad need sama edukalt kui kruusakivid.
Mul on konto täielikult tühi, viimased 50 kr andsin Aabile nädala söögirahaks. Või oleksin pidanud andmata jätma? Oti lasteaiamaks ootab tasumist - 891.-, tähtaeg kukub kohe. Ok, senikaua Ott lasteaias ikka süüa saab, aga mina? Talina liikluses kasvanud naat ei kõlba kahjuks kah toiduks. Plii ei kuulu inimorganismis vajalike ainete hulka.
Flux on ka otsas, Tartus, Aivari juures polnud mul seda nagu vajagi, praegu oleks hädasti, aga vat, mille eest ma selle välja ostma peaksin?

pühapäev, mai 16, 2010

ei roosteta


Ilmad olid nii soojad, et pidin üle hulga aja jälle lühikeste varrukatega käima, muidu poleks ellu jäänud.

See aga tähendas, et aastaid tagasi Suure Depressiooni ajal käsivarde lõigutud armid said nähtavaks. Väga nähtavaks. Hoolimata mu kätel vohavast tihedast karvastikust.
Piret Luik, kes annab meile ainet "Sotsiaalsed probleemid virtuaalmaailmas"*, heitis Salme tänava maja trepil mu käsivarrele professionaalse pilgu, aga ei öelnud sõnagi. Üks kooliõde küsis loengu ajal nende kohta ja mainis siis enda vastavaid arme, mis olla nüüdseks juba peaaegu kadunud.
Minu armid ei ilmuta kadumise märke.
Kui Aivar mind ja Aeti (me majutame ka mu õde, kui ta sessil käib, jah) autoga maale sõidutas, märkas Aet neid arme ja küsis, et oi, mis sul seal on. Selgitasin. Huvitav, et ta seda varem ei teadnud. Aga kuna asi juba jutuks tuli, ütles Aivar seepeale pahaselt: oli sellest lõikumisest siis abi ka või?
Mis ma oskan kosta?
Tol hetkel, aastaid tagasi - oli jah abi. Ma olen püüdnud seda selgitada. Näib et kasutult.
Lihtsalt - see oli valu, mis oli minu kontrolli all, erinevalt kõigest muust valust, mida ma toona tundsin.
Füsioloogiliselt - organism toodab valu leevendamiseks endomorfiine ja eks need rahustavad ka vaimu.
Olen kogu selle aja eelistanud kanda pikki varrukaid, et mitte jagada oma häbi, mitte jagada oma valu ja hoiduda vajadusest ennast õigustada. Nüüd ma enam ei viitsi, ei tunne valu ega häbi. Ning palav on. Ainult et - mul oles vaja mõnda head eneseõigustust. Mis lõpetaks need küsimised. Või mis oleks kuuldav. Sest inimesed ei taha kuulda seda, mis nende reaalsusega ei klapi.
Aedi pärimised loodetavasti lõpetas minu jaatav vastus küsimusele, kas vabastav hingamine** aitas sellise käitumise vastu. Kuigi see polnud just 100% tõde, sobis see tema reaalsusega. Ja 65% on ka parem kui pikk seletamine.

Aga Piret Luige pilk trepil pani mind mõtlema, mida ma ütleksin oma kunagistele hüpoteetilistele õpilastele nende armide kohta. See peaks olema midagi õpetlikku. Ja samas tõele vastavat. Muidu ma õpetajaks ei kõlba.

Epileerisin oma käsivarred, ma ei kannata kehakarvu jäsemetel (enda küljes). Nüüd on armid eriti näha. Oleks mul raha, laseksin sinna tattoo teha. Roti, vonkleva sabaga.
-----------
*eriti palju räägitakse selles aines vägivallast, kiusamisest ja muust destruktiivsest.
**Aet fännab kõvasti vabastavat hingamist, aleksandertehnikat, phtoitumist ja muud alternatiivset elustiili ning eneseravimist. Ma olen nõus, et kõik see saabki inimest aidata ja on ka mind aidanud, kuid ma ei kummarda kõike alternatiivset kui ainuma tõe viimset instantsi. Ma eelistan mõelda, et maailmas on igas asjas palju valikuid.

kutu

Kutu, ma olen kutu, ma olen kutu.
Miks?
Sest ma saan seda endale lubada :P
Ott on praegu isa juures ja ma võin piirduda ainult iseenda peale mõtlemisega*. Täna õhtul tuuaks laps mulle ära ja siis pole mulle mõneks ajaks kutuolemine enam lubatud. Ajee!
/kukub ära/
______
*Aabile juba helistasin, tema jõuab oma kust-iganes-kohast koju umbes seitsmeks, on suur poiss ja saab ise hakkama.

esmaspäev, mai 10, 2010

Suhtlemistehnikad

Ott hakkas eile õhtul - ja täna hommikul ka - jälle rääkima, et tema ei taha lasteaeda minna, et Martin on paha ja narrib kogu aeg.
Seekord oli mul meeles kasutada suhtlemistehnikaid H. Kripsi raamatust. Et laps saaks oma mure lihtsalt korralikult välja rääkida.
Sest et.
Mida ma ikka teha saan?

pühapäev, mai 09, 2010

Haiguste ravi

Fluxi võtmisega kaasneb üks ebameeldiv kõrvalnäht - mul on hakanud esinema iseeneslikke orgasme. See pole nii mõnus, kui kõlab. Pisikesed juhuslikud orgasmikillukesed suvalistel hetkedel, kusjuures normaalseid orgasme õige tegevuse tagajärjel on viimasel ajal palju raskem saada. Võib vist öelda, et ravim on killustanud mu rahulduse saamise võime ja killud on ajas ning teadvuses suvaliselt laiali - igal pool. Killustatud orgasm ei tähenda rohkem orgasme, see tähendab üksnes hulka kallihinnalist prügi.
Niiet kenake dilemma. Kas langeda masendusse ja kogeda kõrghetki või elada enesega rahulolus, mis liiga endastmõistetaval tarbimisel lõpuks devalveerub. Kuidas väärtustada elu?

Meenub, et ma pole kaugeltki esimene, keda selline dilemma vaevab.

laupäev, mai 08, 2010

hhommik

Laubaomik.
Mul on üks lohmakas t-särk(pildil), lai ja pikk, ulatub kenasti poolde kintsu ning ma armastan selle väel (ilma püksata, ilma pük-sa-ta) hommikuti ringi tuiata - tähendab, siis, kui ma ei pea vara tõusma ja marsruudil lasteaed-töö kiirkomberdama hakkama. Nagu täna. Olime Otiga kahekesi kodus, (Aap oli sõitnud Haapsallu) hiline hommikusöök söödud, mõnus olla, läksin kööki kohvi tegema. Kui äkki koputati aknale.
Koputati aknale?
Köögiaken asub tagatrepi kohal täpselt nii, et hea tahtmise korral saab aknast kasvõi tuppa ronida, meie külalised koputavadki tihti aknale, aga ma ei oodanud külalisi täna hommikul.
Kardina tagant paistis täiesti võõras, sale, graatsiline käsivars ja pisikese elegantse käe sõrmenukid koputasid uuesti, rõõmsameelselt, reipalt ja nõudlikult. Tegin akna lahti ning jäin vaatama kahte nägusat naist, tumedate juustega, naiselikus kontoristiilis rõivastatud, üks keskealine, teine ehk 20ndates ja loomulike lokkidega. Minu juures sedalaadi rahvast tavaliselt ei käi, olen harjunud suleliste, karvaste, gootide ja folgiinimestega. Daamid naeratasid säravalt:
"Oi tere, kas Aap on kodus?", "Me eelmine kord rääkisime siin Aabiga ja siin oli veel ka teisi noori inimesi,", "Oi tere Ott!", "Me juba tunneme siin kõiki!"
Nende hääled olid leebed ja sulnid nagu haldjakoor, nad olid sõbralikud ja armastusväärsed, kaunid ja elegantsed.
Põrnitsesin neid.
"Me rääkisime Aabiga usuteemadel ja ta kuulas meid hea meelega, me andsime talle ka mõned ajakirjad"
Ilmselt oli mulle juba mu kõige agnostilisem ja ignorantsem nägu juba pähe tulnud, sest daamid tõsinesid pisut.
"Kui me tohiksime Aabile mõne ajakirja jätta ja jälle tagasi tulla, kui ta kodus on" ja noorem daam võttis oma kenast maitsekast käekotist kaks ajakirja. Üks Vahitorn ja teine mingi suitsetamisvastane trükis. "Me ei hakka teid praegu kinni pidama, teil on lühikeste käistega siin akna peal külm seista", lisas ta mu tsärki (vt ülal) silmitsedes.
"Emme, kes need on? Mis nende nimed on?" küsis Ott uudishimulikult pingi peale ronides.
Panin akna kinni.
Selline hommik.
Aga ma tahan näha, et Aap need ajakirjad ka kaanest kaaneni läbi loeb - ja kui need daamid veel minu kaela tulevad, siis otsigu endale uus ema!

kolmapäev, mai 05, 2010

Ikka juhtub

Meie võluv kassapidaja Kaarin tuli kapakuga trepist üles minu juurde: Kärt, ma pean oma postkasti parooli vahetama, aga mul lihtsalt ei ole seal Options-i.
Mina: Option on alati kusagil olemas!
Läksime alla, kassa arvutisse.
Nimelt, mlx-kalender-ja postkastisüsteem, mida muuseumi jaoks Mikrolink pakub, nõuab iga 3 kuu tagant paroolivahetust, ent meili teel saadetav juhend on koostatud täiesti arusaamatult. Sisaldab palju tarbetuid märksõnu ja mitte ühtegi vajalikku. 3 a4 lehekülge kasutut jura, selle asemel et õpetada:
mine aadressile mlx.microlink.ee->
logi oma kasutajatunnuse ja parooliga sisse->
võta paremast ei, VASAKUST!* ribast eelviimane alumine lahter Options->
mine Options lehekülje lõppu ja vali sealt käsklus Change Password.

Onju lihtne? Aga selle pidin ma ise välja nuputama, sest ametliku juhendi järgi polnud võimalik niisugust tegevuskava kokku panna. Või noh, vaadake ise seda... kasutusjuhendit. Kui soovite.
-------------
Varsti olen ma nagu see mees (Ostap Bender?), kes ütles: Elul poleks väga vigagi, kui mind ei ümbritseks idioodid ja võhikud. :D

Ei, tegelt on mul toredad kolleegid ja kui see eurojutt maha arvata, ka väga nupukad. Egas iga inimese pea ole nagu prügikast, et peaks kõiki arvutioperatsioone meeles pidama. Jah, Sol, ma kohe lähen ja tervitan Kaljut. Ta teeb praegu pisikest ülevaadet antropoloogia ajaloost. Muuseumiöö jaoks. Eks meil vastuolusid omavahel esineb, aga kui me ka ei suuda saavutada konsensust, siis kompromisse ikka leiame. Ta on ju intelligentne inimene.
----------
*jah, ma ajangi tänini aegajalt vasaku ja parema poole segamini.

teisipäev, mai 04, 2010

Hrrr

Vestlus tervishoiumuuseumi kohvilaua taga:
-mitu eurot siis saab palk olema?
-no 15 krooni eest saad ühe euro... mingi 200 eurot siis? see on tõesti naeruväärne summa, mis sa selle eest ka saad...
-ja meie muuseumi pileti hind tuleb 1 euro
-ei, üks ja pool ikka ju
-no mis hind see ka on, miks ei võiks meil 5 eurot olla muuseumipilet?
-ei või ju hindu tõsta euro tulekul!
-no aga tõstame enne ära? õpilase pileti hinna.
-masu ajal? kes sul siia muuseumisse siis enam tuleb?
-no aga ikka 1-2 eurot on ju naeruväärne hind...

Ja mul viskas kopa ette. Tulin tulema. Ons see võimalik, et täiskasvanud inimesed ongi päriselt ka nii lollid, vabandage? Nõukaaegse taustaga - ons nad unustanud aja, mil jäätis maksis 12 kopikat vms? Ja rubla oli suur raha?
Õnneks peaks meie direktor arvutada siiski oskama. Loodetavasti, loodetavasti!
Sisisen nüüd siin vaikselt omaette, et mitte kellelegi halvasti öelda.

esmaspäev, mai 03, 2010

thäiega nöme

Mul lõug logiseb. Alalõualuu.
Juba vähemalt kolmandat nädalat.
Valus ei ole, aga väga ebameeldiv küll. Aegajalt funkab normaalselt, aegajalt käib jälle naksuga üle liigese. Nõme on olla, aga arstile minna ka ei viitsi - veel.

pühapäev, mai 02, 2010

käsitööd

Mul oleks vaja:
korralikku minifreesi komplekti
gaasipõletit
haamrit ja alasit
jootekolbi
ja veel ühte koma teist.
Njaa.