neljapäev, märts 30, 2017

Kastmed

Inimesed kirjutavad toidust ja kastmetes ja ma kirjutan nüüd ka:
Kõige parem kaste on manditips, nagu seda meil lapsepõlves nimetati.
Keedukartul (tingimata keedu! ahjukartul on enesepettus), hea kui on värskest saagist, selle peale roheliste asjadega ja soovi korral küüslauguga segatud hapukoor. Kui tahad midagi paksemat, võid hapukoore sisse ka kodujuustu segada.
Rohelised asjad ehk uugra võivad olla: till, sibul, spinat, rukola, malts, vms. Maitse järgi sool. 
Lihaasjandus sellise toidu juurde võib täiega olemata olla.

Aga hapukoore sisse ei tohi panna tomatit, see on jÕledus. Tomatit süüakse mittemilletagi või väikese äädikaga. Pluss sool ja pipar.

Oi kuidas mul praegu kõht korisema hakkas.
--------------
Päeva mõttetera: 
püüdke mitte sattuda niisugusesse lifti, mis hakkab vabalt langema

teisipäev, märts 28, 2017

Mida ma just lugesin

Eestlane peab ennast laulurahvaks uhkusega ja loetleb hoolega üldlaulupidude järekorranumbreid ja tähistab aastapäevi, aga tuleb välja, et esimese üldlaulupeoga olid seotud intriigid, nälg, väljasuremisoht ja võrdõigusettus:
Omq, omq. Eesti ajalugu ei ole igav asi. 
Ja see on ikka suurepärane blogi.
-------------
Vetemaa Enn, no see on nüüd kah surnud, jaa.
"aina nad surevad üksteise võidu"

pühapäev, märts 26, 2017

Haige uni

Appi appi, milliseid unenägusid ma näen.
Linn oli nagu Lasnamägi, aga suurem ja suure jõe kaldal. Üks mees, kes oli linna peale pahane, aretas hiiglasliku sääse, majadest kõrgema. Seega umbes 50meetrise?
Tulime Putukaga maalt, mõlematel rasked kotid seljas ja väsinud, astume selle nagu-lasnamäe korterisse sisse. Äkki hakkab raadio paanitsema ja mu ema helistab mulle ja kõik on selge. Aga ma ei taha last närvi ajada. Ütlen, et ta võtaks oma mingi Olulise Asja ja paneks kotti ja läheme. Laps muidugi nördinud, väsinud ja tüdinud, hoopis loobib vajalikke asju kotist välja ja juhuslikke tagasi. Korter on kitsas ja võõrast kraami täis, mida ei tohi puutuda, üürikorter. 
Kass kaob kusagile ära. Minu paanika kasvab. Lähen õue, hüüan Putukat, kes ei saa kuidagi tulema. 
See sääsk maandub otse meie maja taha. 
Putukas tuleb välja, teatab, et tema täna enam jala ei käi, ja istub pisikesse kollasesse maantemuhku. Käsutan ta sealt välja, ma ei oska ju juhtida. Laps kuulab sõna aga väljudes lööb põlvega vastu auto käsipidurit ja see hakkab vaikselt veerema. Veereb postini, põrkab tagasi, tagasisuunas lööb paigast ning katki meie taga seisvaid autosid. Lähedal seisvad noored saavad sellest palju nalja. Siis vaatavad murelikult üles. Kõrvalasuvate majade taga on ka need hiigelsääsed.
Nüüd märkab ühte neist Putukas, hakkab karjuma ja jookseb... jõe poole. Aga üle jõe seisavad paljud hiigelsääsed majade vahel rivis, näoga jõe poole. Nende elevandiluukarva kehad hakkavad õhtuhämaruses hästi silma.
Karjun lapsele et ta tagasi tuleks, tema karjub mulle: "Jookse, emme! Sa pead jooksma!" Ma ei jõua talle järele, ta tormab silla poole, otse hädaohu suunas. 

Ärkan paanikat ja õhku ahmides.
Ahjaa. Päris elus ei ütle ta mulle "emme". Ütleb pidulikult ja formaalselt: "Ema. Ma tahan sulle midagi rääkida."

----------
Päris elust ka:

Käisime kolleegidega Riias. Riias oli tore. Eriti tore oli nende motomuuseum.  Või siis oli juugendimuuseum toredam, see oli pesuehtsaks taastatud juugendiaegne korter, kus väga-juugend kaunis proua meile ekskursiooni tegi.

Riia meditsiinimuuseum oleks umbes nagu 20 aasta tagusest ajast välja kraabitud ja tolmust väga ettevaatlikult puhtaks puhutud. Võrdlemisi hirmuäratav koht, eriti see alko-suitsu ennetuse osa. Samas on neil väga muljetavad kogud. Neil on praegu uus ajutine näitus surimaskidest ja surmatantsust.

Riias maksab väljas söömine umbes sama palju kui Tallinnas.
Esimesel õhtul olime koos kõrtsis, kus ma võtsin ühe õlle ja kõige odavama suupiste, et oma eelarvet mitte väga palju ületada. Õhtu lõpus läks boss ja maksis kogu kamba arved ise kinni.

Samas kõrtsis nägin keskealist paarikest, kus mees hoidis üle laua naise kätt ja silitas tema peopesa erogeenseid tsoone. See tuletas mulle meelde, kuidas selline võte (ükskord ammu, ühes teises elus) mu enda peal väga tõhusalt töötas, momendil, mil mul seda tegelikult sugugi vaja poleks olnud. Vaatasin vaikselt järele, ei olnud sama mees.

Hiljem nägin teist keskealist paarikest, käsikäes Riia kesklinnas, rõõmsad ja hallipäised. Üks kolleeg tegi meile hilisõhtuse arhitektuurituuri.
Teisel õhtul olin üldiselt kurguvaluga voodis, enne seda natuke käisin linnas. Ilm oli vilets, aga rahvas rõõmus. Üks väike ja kõhn vanem naine liiga suure mantliga hakkas tänaval kõrtsist kostva rokmuusika saatel omaette tantsima. Minu möödudes heitis ta mulle kapuutsi alt kahtlustava ja tõreda pilgu. (Praegu sain aru, et mul oli vist sarnane mantel seljas.) Kõrtsist väljusid suurekasvulised mehed (lätlased on üldse pikad) kes hakkasid bassihäälselt naerma ja naist hüüetega ergutama.

Eile õhtul jõudsin tagasi, täiesti omadega läbi.


kolmapäev, märts 22, 2017

kevad, rsk

Ei ole minus seda, mida õiges naises,
ei ole peenust ega ülearu hella hinge;
ma leian üsna tihti, oma sitt ei haise
ja väike vandesõna kergendab mu hinge.

Näe, pori hakkab kinni minu saapa külge,
sest leviteerimist ma ammugi ei valda,
ma pruugin kriimustuste raviks esmalt oma sülge,
seltskondlike kuid suhteid hõlpsasti ei halda.

Ma usun, miski pole ilmas liiga kindel,
ma usun, üritada tasub siiski ikka,
saab mõni asi vaikselt korda ajapikka,

ei ole võite vaja päris igal rindel
las elupõlisena püsib perses pinde
kui ainult seda elu antaks pikka.

Villase viskamine

Putukas rääkis täna hommikul bussi peale kõndides mulle eesti keele kirjatööst, kus nad pidid kirjeldama erinevate korterite elanikke ja viienda korteri puhul jäeti üsna vaba voli ja tema asetas sinna elama: "Napoleoni, kellel on sõjataks. Tema hobiks on treenida oma sõjataksi. Ta töötab keraamikuna ja ta vihkab seda tööd, aga talle meeldib raha, mida ta selle eest saab."
---------------------
FB-s bioloogianaljade kommuunis ilmus universaalne tudengipalve, mis on liiga naljakas, et seda sinna jätta:
A Student`s Prayer

Now I lay me down to rest,
I pray I pass tomorrow`s test.
If I should die before I wake,
That`s one less test I`ll have to take. 

Anonymous

------------------------
Räägime võrdõiguslikkusest ka natukene. See lugu koolist, mis keelas algklassi tüdrukul KOOLIVORMI pükse kanda, kuna tüdrukud peavad kandma KOOLIVORMI seelikut. 
Kooli otsuse poolt olevad inimesed ütlevad, et kui koolis on koolivorm ette nähtud, siis selle mõte on, et lapsed oleks kõik ühtemoodi, muidu on üks teistmoodi ja see on kole-kole.
Samad inimesed, muide, kiruvad tihti ja intensiivselt nõuka-aega kui aega, mil kõik pidid olema ühtemoodi. 
Teiseks pole nimetatud koolis eraldi poiste ja tüdrukute klassid vaid on segaklassid, seega on seal lapsed niikuinii KAHTE MOODI, mitte ÜHTEMOODI. 
Kui nüüd see tüdruk, kes ei taha seelikut kanda, paneb jalga KOOLIVORMI püksid, siis peaks vormikandmise nõue iseenesest olema ju täidetud, ilma, et mingeid täiendavaid moode klassipilti sisse tuleks. Jälle, kas ma olen ainuke, kes asja nii näeb?

Inimesed, kellel muud argumendid otsa lõpevad, hakkavad siinkohal jaurama mingitest lepingutest kooli ja lapsevanema vahel, mille kohta mina ütlen, et okei, kui ma lapse sündides teen sõbraga lepingu, et minu laps abiellub suureks saades tema lapsega, siis järelikult nii ongi ja minu laps ise valis sellisesse perekonda sündimise ja selle sündimise aktiga kirjutas ise sellele lepingule alla, finito. 
-----------------------
Meeste tööd ja naiste tööd. Küttekott on absoluutselt jõukohane asi tuppa tuua keskealisele naisele, kes on oma suutlikust juba vähemalt kahe lapse sülestassimisega testinud. 10kilone küttekott on kergem, kui kaheaastane laps. Teisalt ma jälestan nõudepesu ja olen väga õnnelik, kui näiteks Viidiku pool sellega üldse tegelema ei pea. Mis on sellel pildil valesti?

teisipäev, märts 21, 2017

hommikust

Tänahommikune mõttetera: kui püüad kõigile meeldida, võib juhtuda, et vihastad kõik välja. 

Suhkur on see, mis ajab inimesed sõdimaie. 

Mina joon kohvi ilma lisatud suhkruta.  See ei tähenda, nagu seal suhkrud üldse puuduks. Pm on lauaplaat kah glükoosist. 
---------
Mulle meeldib üks laul (muuhulgas). Meeldimine ehk ei peaks sisaldama kriitikat. Ometi mõtlesin, et krt, selle laulu sõnum ei haagi hästi laulja isikuga - Johnny Cash kui stereotüüpne vihane valge heteroseksuaalne mees tollel stereotüüpsel valge heteroseksuaalse mehe ajastul ei tule ju ise selle peale, et mingid leegid võiks temast üle olla. Laulab küll hästi kuramus. Nagu tõrre põhjast. Ilmselt suutnuks ta ka telefoniraamatut nauditavalt laulda. Aga siiski. Midagi ei klapi. 

Ja väike guugel tõi tõe lagedale, et see laul ongi naiste kirjutatud. Bling-blong. June Carter, selle laulu looja esitab asja natuke teistmoodi. Ma ütleks, et suuremeelsemalt ja mõistvamalt.
---------
Eile saime kätte paki Inglismaalt, selles oli Minecrafti piltidega T-särk. Putukas pani selle selga ja ütles rahulolevalt, et tal oli just üks selline puudu. Aitäh, AlGusti!
---------
Mul on nüüd uus lemmikbänd:

pühapäev, märts 19, 2017

Mis nüüd juhtus?

Lugesin nädalavahetuse kohustuslikust lektüürist nimega Stuudium Putuka kohta kiitust:
"Putukas on väga suure südamega poiss!"
Oh. Mis? Tavaliselt eriti peale minu keegi nii ei arva. Mille eest? Seda polnud kirjas.

Pileteid kontrollivat klienditeenindajat sai täna rongis väga kaua oodata. Kui kohale jõudis, esitasin ma Putuka puudekaardi. 
"Siin on esimene klass, siin see kaart ei loe."
Mina (ausõna, täitsa rahulikult): "Ma tean, et siin on esimene klass ja ma tean, et siin saab selle kaardiga laps tasuta..." 
Ma ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui klienditeenindaja tõstis käe, keeras selja ja pages pikki rongi. Tagasi enam ei tulnudki. Minu meelest jäi ülejäänud esimene klass ka täiesti kontrollimata.

Mul on selline hirmuäratav immits. Saiko silmavaade. "Kodanik, miks te ei naerata?"

reede, märts 17, 2017

Topeltstandardid


meeste ja naiste vahel avalduvad ennekõike selles, et kui mina panen FB-sse natuke mittenaeratava profiilipildi, siis tulevad kohe igasugused õiendama, et vaheta pilt ära ja miks sa ei naerata, aga Jube Juss saab kogu aeg laike. Ja meeste piltide all ei igiseta, et naerata, naerata.

Kmoon mida asja ma FB pildi peal naeratama peaksin? Ma pole päris elus ka miskine päikesejänku. Kas FB profiilipilt ei peaks inimese igapäevast olekut näitama? 

Mingi teooria muidugi ütleb, et otse kaamerasse vaatavad aint psühhopaadid. "Neid otsib taga miilits". Või olid need nartsissistid?

kolmapäev, märts 15, 2017

uuu nii

Tekikoti muster altvaates. 
Jube väsimus on kallal. Võtan küll d-vitamiini, käin jalutamas, sunnin ennast kui vaja, aga ikka on väsimus. See omakorda moodustab nõiaringi - kuna olen väsinud, ei jõua asju tehtud, kui ei jõua asju tehtud, ei saa õigel ajal magama ja ei suuda uinuda, kui ei saa välja magatud, siis olen jälle väsinud. 
Mi Bandi unemõõtja näitab ka üsna haledat pilti. Keskmine on kuus tundi. Viimasel ajal vähem. 

Eile tulin koju, siblisin natuke ja no midagi ei ole teha - viskan korraks pikali. Magada muidugi veel ei saa, sest laps asjatab ringi, aga pikutan. Tõmban teki üle pea ja imetlen oma uue tekikoti mustrit, mille heledamad kohad läbi õhukese teki tungivas lambivalguses kaunisti kumavad. 
Mingil hetkel ütles lapsuke mulle läbi samase teki taunivalt:
"Ema, kas sa tead ka, kui ebatervislik see on?"
Ei, ma ei tea. On või? 

Kass jäi seekord Viidiku juurde, kuna meil oli pühapäeval Tartu peal pikem kondamine, nüüd on ilma temata väga tühi koju tulla, nii Putukal kui minul. Teisalt võib kassil ka igav olla terve päev üksi kodus meid oodata. Võtaks talle teise kassi seltsiks, aga kuidas me siis suvel maal käime? Kas kahekorruselisi kassipuure müüakse? 
Või äkki aitaks see kasside kergkäru, mida ma olen loomapoes näinud.
Aga vahet pole, Blondie annab niikuinii kõigile teistele kassidele peale Triibu lihtsalt peksa, seega ma ei saa talle sõpra majja võtta. Julm bitš. 

Maja on täis kahtlasi öiseid krabinaid ja naksumisi. 

teisipäev, märts 14, 2017

Lugemist

Hakkasin jälgima ERM-i ajaveebi, see on üks tõsiseltvõetav asi. Teadurid ning muud tõsiseltvõetavad tegelased kirjutavad.
Oh, väga hea peatükk: Riistapuud

Kunagi tahtis boss, et ma meie Muuseumi kohta kah blogi teeksin, küsisin, et mida ma seal kirjutan? "No mõtle ise midagi välja". Ei mõelnud ma mitte. Mulle ei meeldi alles tegemisel olevate näituste telgitagustest kirjutada, olemasolevatest aga tulevad pressiteated niikuinii. Jäi ära. Muidugi, meil on nüüd kommunikatsioonispetsialist... Esialgu toimetab ta teavet FB, Instagram-i ja Twitteri kaudu. Võibolla õnnestuks talle blogipidamine ka kaela sokutada? 
Samas võiks sellises blogis ikka miskit teadust olla natukenegi. Vabaõhu-jalutuskäigu-pisiuurimusi. Midagi sellist. Mina pole teadur. 

Eesti keelega on mul kah halvasti, nagu välja tuleb - selles testis sain ainult 12 õiget vastust. Kohe tuju rikub ära. Kuidas sinul õnnestub, kallis lugeja?

Veel üks nupuke: eestlased kasutavad küsimusi etteheidete tegemiseks. Blin.

Ja lõpuks üks kampaania. Mul pole midagi selle vastu, et kolmelapselistele peredele hakatakse preemiat maksma, aga midagi on selles kampaanias kohutavalt valesti. Jääb mulje, nagu esimesed kaks last oleks ainult kurvastuse allikaks. Või siis on kaks esimest vanemate eralõbu ja kolmas on juba riiklik tellimus. Sõnastus on oluline. 

pühapäev, märts 05, 2017

Läheb vaikselt persehe

Eesti elu. Tööhõivereform, metsade röövmajandamine ja imelikud lood Eesti lambavillatoodanguga, mille loogikast ma absoluutselt aru ei saa.
Rail Baltic ei meeldi mulle ka.
Ühesõnaga, kui seni oli Eestis hea elada, olgugi rahvas vaene, siis nüüd, tundub, hakkab kõik vaikselt perse poole veerema.

Muidu eraelus on mul kõik hästi ja isegi väga hästi.

reede, märts 03, 2017

Kasvuraskused

Käisime eile T ja Siiliga kolmekesi rehakeskuses perenõustamisel (krdi moodne perekond, ah) ja täiesti edukalt, kuigi alati tundub, et aega jäi ikka liiga väheks ja kas kõigest vajalikust sai ikka piisavalt põhjalikult räägitud. 
Enda jaoks leidsin ühe olulise mõtte, nimelt et putukate kasvatamise ja nn tavalise lapse kasvatamise vahel ei ole mingeid üüratusuuri erinevusi. Ei ole selliseid suuri põhimõttelisi erinevusi, nagu kõigelubavus versus reeglid, vms. Erinevused on põhimõtete rakendamismeetodite väikestes nüanssides, aga need pisikesed nüansid on ise üliolulised. 

Üks lause, mis jäi mul välja ütlemata: "Loomulikult peab tema kah maailma kaootilisusega kohanema, aga seda ei maksa meelega ja ilma põhjuseta üle forsseerida." 
Elu pakub kaoseolukordi niiehknii piisavalt. 

neljapäev, märts 02, 2017

prooviabielu

Selline "ma ei ole seda saadet vaadanud, aga see on nõme" postitus. 
Mde, naistevahetust ma ka ei vaadanud, aga nõme oli ka see saateidee. Siiski, naistevahetuse saatel on osalejatele vähemalt see kasulik punkt, et inimesed (naised) saavad natukeseks kodunt välja ja vaheldust ja näevad muid rutiinivariante ka. Ja pärast lähevad tagasi. 
Aga. 
Kuulge, prooviabieluks on umbes miljon privaatsemat võimalust, miks peaks seda kaamerate ees tegema? Kaamerasõltuvus?
Ja kui kaamerad ükskord ära võetakse, mis te arvate, et siis jääb see omavaheline mopiliigutamissärin ka kestma või?
Seks kaamerate ees on organiseeritav ka omade jõududega, aga nõudepesemine? Kui seda enam ei filmita, kulub teie armastus ju ära. 
Tegelikult saaks need noored, kes saates kokku saavad, hiljem muidugi oma youtube live-stream olmeporno kanali avada, sedand küll. Ei olegi tegelikult probleemi, ma olen niisama iganenud lubjakas.

kolmapäev, märts 01, 2017

Kärgpere rõõmud

Ehk: kuidas lapse sünnipäevapidu võimalikult vähese vaevaga ära pidada. 
Nädalavahetusel oli Putuka sünnipäevapidu, kuhu tulid kohale vanad sõbrad koos vanematega ja mõned sugulased (osaliselt kattuvad hulgad). Peokohaks tellis Putukas juba ammu Energia Avastuskeskuse. Nii sai. Broneerisin peokoha kohe veebruari alguses, 25ndaks veebruariks. 
Umbestäpselt päev pärast broneerimist sain ma teada, et meie kooril on samal päeval - ja järgmisel* ette nähtud plaadi salvestamine hommikust õhtuni. Oma viga, ei oleks vaja ju puududa just sellest kooriproovist, kus asja arutati. 
Ja teha polnud midagi. Lõpuks jäigi asi nii, et reedel tegime koos Putukaga valmis koogi "Kirju koer", pakkisin selle lapsele kotti ja Viidiku autoga viisime lapse isa juurde ära, tekitades sealjuures kahe pere/leibkonna/üksuse vahele lühiajalise kuid kergekujulise logistilise segadusseisundi. Kusjuures... Järgmisel hommikul või millalgi helistas T mulle: "Millal ja kustkohast me selle koogi siis kätte saame?". Mina: "Ömm, ää... kook on tal järelikult ikka veel kotis." T karjatas midagi emotsionaalset ja jooksis kooki päästma. Oi ma naersin, andke andeks, ausõna. Tegelt. Õnneks "Kirju koer" ei lähe pahaks. 

Mina veeresin laupäeval kenasti Kadriorgu laulma, Putuka isa+tema naine tegid omas kodus kiiresti näkse. Mina punnitasin endast õiget ja teistega sobivat häält välja, T+naine+lapsed pakkisid ennast kokku ja liiklesid peopaika, kus T maksis elatiseks mõeldud raha kohe peo eest peo peale sest ülekandega maksmise võimalust seal miskipärast ei olnud. Mina ja kogu ülejäänud koor hoidsime mõttelist münti kannikate vahel, et mitte ühe laulu jooksul tervelt pool nooti vajuda, T + kompanii võtsid vastu külalisi, karvaseid ja sulelisi, mõni oli minu sugulane ja mõni T sugulane ja  mõni oli Viidik ja Viidiku sugulane ja kogu selle perekondliku sasipusa, kellest mõned nägid üksteist esimest korda elus, mahutas Energia Avastuskeskus kenasti ära ja kõik jäid vist suhteliselt ellu. Täpsustuseks - minu sugulased on üht moodi imelikud, Viidiku omad teistmoodi imelikud ja kuigi ma ise tunnen ennast selles kambas koduselt, võib see mõne kolmanda inimese jaoks üsna ehmatav kamp olla.

Kui mina sinna lõpuks kohale jõudsin, oli kõik vajaminev juba täitsa ära tehtud, pidu lõpusirgel ja hakati sedasama paljukannatanud kooki sööma. Inimesed said vähemalt pealtnäha hästi läbi ja keegi kedagi kahvlitega ei pildunudki. Ma ei jäänud pärast isegi nõusid pesema, antagu mulle andeks, olin laulmisest niiiii läbi.

Jummel-jummel, mis minu vanaema oleks sellise Soodoma ja Komorra kohta öelnud? 
Plaadi vist saime kah enamvähem sisse lauldud. 
-----
*ja sellele eelneval nädalavahetusel ka.

Et miks me ei kirjuta

Dumat nada, ne prõgat.
Mul on üks asi, millest ma olen tahtnud kirjutada palju kordi ja kirjutanud ka ja siis avaldamata jätnud või hiljem maha kustutanud. NB! Mitte sellepärast, nagu ma arvaks, et mul polnud õigus või et ma sain asjast valesti aru. Ei. Lihtsalt. See ongi raske teema. 
Jutt on eelhoiakutest. Eelhoiakud on mugavad, neid kasutatakse elamise libestina, aga need võivad olla ka ohtlikud või eksitavad. Nt oli mul kunagi eelhoiak, et mees, kes minu vanema võsukesega nii toredasti mängida oskab, oleks kindlasti ka oma lihasele lapsele hea isa ja me kõik teame, kuhu ma selle eelhoiakuga jõudnud olen. Või see eelhoiak, et täiskasvanud inimene peaks suutma oma eemal elavale lapsele elatise õigeks ajaks ära maksta  on minus säilinud hoolimata sellest, et mul on olnud pikaajalised kogemused vähemalt kahe mehega, kelledel on ebapiisavalt põhjendatud makseraskusi esinenud korduvalt.

Väga palju eelhoiakuid on inimestel laste arengutaseme ja eale vastava võimekuse suhtes. Nende eelhoiakute tekkimine on ilmselt paljuski instinktiivne - imik peab olema võimeline imema, aastane laps enamvähem kõndima, kaheaastane rääkima ja nii edasi, sellistel eelhoiakutel on evolutsiooniline põhjus, ürgkarjas nappide ressursside peal elades oli ilmselt mõistlikum eeldustele mittevastav laps ee.. mm.. kuidas seda viisakalt öelda? Polegi võimalik viisakalt öelda. Igatahes oli targem uus laps teha. Laste käive oli üpriski kiire. Jah. Loomulik. Või nagu üks tark mees kunagi kusagil raadiosaates ütles: indiviidi tragöödias võib sisalduda kasu liigile tervikuna. 

Indiviidina ja tänases päevas aga seisan ma sama instinktiivselt selliste eelhoiakute vastu, mis mulle tunduvad mind ja minu järeltulijaid kahjustavat, aktiivselt ja kui lubate, mõnikord isegi mõõdutundetult. 

Ma jätan siinkohal arutelust välja need eelhoiakud, mida mul on loodetavasti võimalik mingil hetkel inimestega IRL arutada. 

Aga toon ühe kaugema näite - kunagi ühe teise blogi sabas läks jutt mäletamatutel põhjustel lapse arengu ja kõneoskuse peale ja mina argumenteerisin, et jätke loba, ma täiesti tean ühte last, kes kahe ja pooleselt veel eriti ei rääkinud aga on täiesti normintellektiga, mispeale üks isik, kelle nime ma ei nimeta, teadustas südamerahuga, et laps, kes ei oska kahe ja pooleselt rääkida, ei saa mingil juhul olla normintellektiga. 
Laps, kellest me rääkisime, on Putukas, minu oma laps, mida ma tol hetkel õnneks välja ei öelnud. Ei maksa ju ennast liiga haavatavana näidata, eksole. Ja kuna millekski nii nõmedaks võimelise inimesega pole mõtet vaielda, siis ma tol hetkel tolles kohas ka rohkem midagi ei öelnud, ainult et haiget tegi see ütlemine mulle veel pikka aega tagantjärele. 
Nii tolleks hetkeks kui ka pärast seda on mitmed erinevad spetsialistid mitmel erineval aastal öelnud Putuka kohta, et ta on intellektuaalselt eakohaselt arenenenud ja akadeemiliselt võimekas ja muud ilusad sõnad.  Putukas saab koolis (RÕK, mitte LÕK kool!) üldiselt häid hindeid või siis märkusi, kus õpetaja palub tal lähtuda õpikus kirjas olevast ja mitte originaalitseda. Sõnavara on tal temavanuse kohta väga lai, inglise keelt oskab oluliselt paremini, kui mina. Ja - ta pole ka päris kindlasti minu poolt hooletusse või unarule jäetud laps olnud mitte kunagi. 

Niiet see inimene tegi oma eelhoiakutest lähtuvalt täiesti vale järelduse. Õnneks ei puutu ta Putukaga kokku ega oma tema elus mingit tähtsust ja minu haigetsaamine jäi täiesti ainult minu isiklikuks asjaks. 
Mis teebki sellest juhtumist ohutu näite. Tõsisemate näidete blogisse kirjutamine, kui mul on lootust neid asju reaalis arutada, oleks liiga riskantne tegevus.  

Kui aga sarnastest eelhoiakutest lähtuvad lapse elus olulised täiskasvanud, siis kipub see kujunema ühel või teisel viisil ohtlikuks.  Muuhulgas võib sellistest eelhoiakutest kujuneda isetäituv ennustus. Igatahes on sellised eelhoiakud signaalisegajad. Samuti võivad juhul, kui reaalse elu olukorrad lähevad eelhoiakute ja ootustega vastuollu, tekkida tõsised sisekonfliktid, mis eskaleeruvad ruttu konfliktideks inimeste vahel, ja oh sa sitt kui pheenelt ma kirjutada oskhan. 

Moraali pole, lihtsalt kirjutasin ühe mure endast välja, teate küll, nagu mehed enne kohtingule minemist pihku löövad, et hilisema loodetava aktsiooni käigus enneaegset seemnepurset vältida. Et võimalikule partnerile esineda laitmatu sooritusega või nii. 

Blin. 
Olge terved!