teisipäev, august 26, 2008

natuke rahulikumalt

ehk: kuidas peaks lapsi kasvatama.
Lihtne küsimus, lihtne vastus.
Lapsi peaks kasvatama nii, et see oleks maksimaalselt nende laste endi huvides, tagaks lastele parimad oskused ellu jääda, hakkama saada ja ennast teostada.

Lapse ärahellitamine ei ole lapse huvides, see on lapsevanema huvides, kes tunneb ennast last hellitades hea inimesena ja last kasvatades halva inimesena.
Lapse ego maatasa tampimine ja lapse robotiks drillimine ei ole lapse huvides, see on "ühiskonna" huvides, kes vajab hingetut tööorja. Mille võib lihtsalt ära visata, kui see enam ei tööta.

Lapsel peavad olema piirid ja kohustused, aga lapsel peab olema ka vabadus. Näiteks vabadus ise otsustada, kas värvida oma juuksed roheliseks või ruuduliseks ja enamvähem ka, mida selga panna - seni, kuni see selgapandav vastab enamvähem ilmastikutingimustele ja oludele. Ja mis muusikat kuulata ja kas minna laulukoori või mitte. Kui põhikohustused on täidetud.
Laps tuleb õpetada oma eluga ise toime tulema, kuni, kurat võtaks, sinnamaani et puberteediealine peaks juba küll oskama kartuleid koorida ja makarone keeta, vähemalt. Ja pesu pesumasinasse panna ning välja võtta. Parimal juhul kuluks ikkagi ka ellujäämisretkele sobivad oskused ära nagu puupulgaga tule tegemine, jänese tapmine-nülgimine-praadimine ja külmas vees sokkide või jalanartsude pesemine, jah, aga kuna igapäevaelus on sellisteks asjadeks vajadust vähe, siis vähimalt võiks lapsele sisse kasvatada hoiaku, et kõik on õpitav ja ellujäämine võimalik ka väga kitsastes tingimustes.
Jah, laps tuleb õpetada kaasinimestega arvestama, ntks et võõrast vara loata võtta ega rikkuda ei tohi ja nõrgematele liiga teha ei tohi ja et autoteele jooksmine lõppeb enamasti väga halvasti just jooksjale endale. Aga - last ei pea drillima hingetuks robotiks, kellel on absoluutselt keelatud kaasinimeste häirimise sildi all oma tundeid väljendada - avalikkuse ees nutta või naerda, hüpata ja laulda. Lapse nutu pealtkuulmine ei kahjusta mitte kellegi tervist ega vara. Saage aru ja kannatage välja. Rullnokside autodest kostev tümps kahjustab tervist igal juhul rohkem... ja kestab kauem.

Ja täiesti ühiskonnakahjulik on kasvatada lapsi stiilis "see ei ole meeste töö" või "see ei ole naiste töö". Eluks hädavajaliku elementaarse enesehooldusega peab inimene toime tulema soost sõltumata.

huumor vä?

Lastetusmaksust. Ja eriti humoorikas on idee, et lastetusmaksust täielikult vabastaks vaid kahe lapse olemasolu.
No andke andeks, lgp hr Mardna. Mulle sobib praegune süsteem, kus laste pealt saab täiendava tulumaksuvabastuse (ja mis tähendab, et iga aasta alguses algab lõbus võidujooks lapse lahuselavate vanemate vahel, kes enne jõuab lapse oma tuludeklarisse märkida) Mulle sobib, et inimesed kellel lapsi ei ole, ei saa täiendavat tulumaksuvabastust ja köhigu pappi või mõtelgu mingeid geniaalsemaid süsteeme maksuameti petmiseks välja.
Mulle eriti ei sobi süsteem, kus narkarid emapalga nimel sünnitavad ja lapsi endi juures poolteist aastat kehvades tingimustes peavad, misjärel need juba rikutud tervisega lapsed ikkagi lastekodusse kukuvad. Ma kaotaks emapalga suht ära, või siis kehtestaks nendele riiklikult kinnimakstud imikutele rangema riigipoolse järelevalve. Ja korjataks need lapsukesed ära, kui tingimused ei vasta elementaarselegi miinimumile, et anda nad inimestele kes mingil põhjusel ise lapsi ei saa, aga tahaksid ka natuke perekonda mängida.
Ja kohe kindlalt ei sobiks mulle süsteem, mis karistaks inimest oma ambitsioonide ja suutlikkuse adekvaatse hindamise eest, selle eest et inimene jätab lapse sünnitamata, kui tunneb, et ei suuda teda kasvatada.
Jummal, tõstke siis laste pealt saadavaid tulumaksuvabastusi, tagage laste päevahoid, andke toetusi otse lastele, tehke elu lastele turvaliseks, tehke rongaisade (ja ka mõnede väheste rongaemade), kes elatist ei taha maksta, elu põrguks - siis sünnib ka neid lapsi rohkem, keda hoitakse ja armastatakse... ärge poputage süüdimatuid sünnitajaid ja ärge karistage neid, kes justnimelt hoolimise nimel jätavad mõned õnnetud sünnitamata.
Mis mõttega leiutada uusi mittetöötavaid süsteeme, kui olemasolevaidki pole funkama saadud?
Näiteks - mis valemiga ma Aabi isalt lõpuks selle neetud elatise peaksin kätte saama? Kohtuotsus on, ametlik töökoht on, kohtutäiturile on asi üle antud, kohtutäitur aga muneb selle ettekäände taga, et neil ei õnnestu teadet isale edasi toimetada. Isale, kes lasi mul 15 aastat oma väidetavalt palavasti armastatud poega jumalaüksi kasvatada (ja esimesed 5 aastat sellest toitsin ma ka isakest ennast) ja nüüd lihtsalt edastab ametiasutustele enda elukoha kohta valeandmeid või jätab kirjadele reageerimata. Hambutu värk... Kusjuures, lastetusmaksu see isake ju kartma ei peaks, sest et laps on ametlikult tema nimel. Või noh, poolt maksu vist peaks kartma.
Aga mille eest näiteks peaks karistama inimest, kes avastab endal raske geneetilise haiguse, mis näiteks meessoost lastel lööb välja ja naissoost lastel ei löö - ja kui see inimene otsustab et tema enam ei sigi ja seda haigust rohkem edasi ei kanna? Ikka väänata talle lastetusmaks? Selle eest et ta ei taha sünnitada potentsiaalseid invaliide ja vara-ära-surijaid?
Lugupeetud hr Mardna haugub vale puu all.
Haukugu seal, kus lapsed ula peale jäetakse ja neid halvasti koheldakse. Seal, kus emapalga nimel sünnitatud bioloogilisest massist ei taheta inimesi kasvatada.

reede, august 22, 2008

googelda mind

tänapäeval on selline võimalus - kui tutvute mõne uue inimesega ja saate teada ta täisnime - ja kui see nimi pole liiga levinud - siis võite seda nime googeldada. ja leida nii mõndagi huvitavat.
aga mitte kõike.
seda ei saa nuhkimiseks nimetada, kuna netti lekkinud/pandud info kuulub juba niikuinii avalikkusele. ent see info ei ütle veel kõike.
see võib öelda, seda mida inimene soovib avalikkusele näidata ja ka seda, mida ta ei soovi, aga see ei näita kõike.
hoolimata infosajandist kobame me inimeste tundmise osas endiselt pimeduses. ent surve "mõista" ja " hingesugulust" leida on suurem kui kunagi varem.

neljapäev, august 21, 2008

Suguline võrdõiguslikkus?

Ma ei viitsi muude asjade üle jahuda, ütlen ainult, et ka naisel on seksuaalsed vajadused ja naisel on nende rahuldamisele sama suur õigus kui mehel.

Ja jutt et "mehel on vajadused" ei anna meestele rohkem õigust nende rahuldamiseks, kui naistele. Ega ka mitte vähem, offkoors.

Tõsi, võimalused nende vajaduste rahuldamiseks on erinevatel inimestel erinevad. Ja hind, mida keegi on valmis oma vajaduste rahuldamise eest maksma. Aga jah, vajadused ise on kõigil. Mitte ainult ühel sugupoolel.

esmaspäev, august 18, 2008

lõbusamale lainele


Saage tuttavaks - Täpi.
Aap pani ta just mulle õlale ja nüüd ta sibab lõbusasti mööda arvutilauda (ettevaatust, juhtmed!) ringi.
Täpi on hakanud ennast juba koduselt tundma, sikutas puuri peale pandud villatutsu puuri sisse, katkus mu kardinaid ja tuli ükskord koguni ise puurist välja mulle õla peale.
Kui talle mõnda maiuspala hankida, haarab ta selle käest ja sibab kiiresti puuri alumisele korrusele. Eile pakkusin tükikest praetud muna, selle tahtis koos sõrmega puuri viia.

depressioon väää

Ametlikult loetakse depressiooniks pikaajalist, rohkem kui kaks nädalat kestvat põhimeeleolu langust, mille puhul esineb tavalisest kurbusest sügavam ja kestvam meeleolulangus. Kurbus võib tekkida ilma välise põhjuseta ja olla sügavam, kui selleks põhjust võiks olla.

Mul esineb lühiajalisi ent talumatult ägedaid masendushooge, mille jooksul, jah mõtlen ka enesetapule. Tegelikult on mul juba viisakas enesetapumeetod ka välja mõeldud. Muide, selline mille ettevalmistamine nõuaks aega, sobivate asjaolude kokkulangemist ja süsteemset tegutsemist. Niiet kuna mu masendushood on lühikesed, siis ma selle meetodi lõpliku teostamiseni loomulikult ei jõua. Ja kui masendushoog on möödas, panen isegi imeks, et ma midagi sellist üldse kaalusin, sest elus on ilusat ja huvitavat piisavalt.
Aga need masendushood on tõeliselt sügavad, valdavad ja kohutavad. Ma olen nende käes täiesti abitu ja neid võib vallandada mõni pealtnäha täiesti tähtsusetu asi. Või miski, millele sellise masendusega reageerimine ei ole mingil juhul adekvaatne.
Äkki ma olen hoopis ära neetud vms?

vahepeal

tikub jälle masendus kallale. Kui Ott on kodus, või kui muud tegevust palju, ei ole sellele aega mõelda, ent kui sebimisratas korraks seisma jääb, siis selgub, et jah, foonil on see masendus kogu aeg olnud ja vajub lainena peale.
Ma ei saa sellest üksi jagu. Ei tea kas peaks antimasendusaineid neelama hakkama või? Keemia suhtes on umbusk.
Abiks võiks ehk olla, kui saaksin mõnele küsimusele vastuse, aga ma ju tean et see, kellelt neid küsimusi küsida, ei vasta mulle...

nipetnopet

Alustuseks minu poolt suured tänud Helbele, kes mu Mütokale üldse kutsus ja tasuta sisse smugeldas. Kuna kostüümide peale ka ühtkuiteist kulus, ei oleks ma oma raha eest saanud seda üritust endale lubada.
Olime seal vabatahtlike abilistena, kõrtsi nõudepesijanaistena. Soojas kohas :)
Kuninglikke praade saime mekkida :)

Aru ma ei saa, miks Mati Nuuti nii pahasti taga räägitakse nii palju. Kui inimene suudab teha nii toreda ürituse nagu Mütofest, kui ta suudab seal panna koostööd tegema terve karja ambitsioonikaid alfaisaseid ja alfaemaseid, kui ta suudab kogu selle hullumeelse logistikaga toime tulla, kui ta ise sugugi püünele ja troonile ei kipu, siis ei ole ta kirumist ära teeninud. Orjapidaja siis orjapidaja, aga sellist üritust, kus ise üldse liigutama ei pea, saate ntks raske raha eest viljandis näha, kui soovite.

Meie telgis - st telgis, mille Agur ja tema klubi püsti lõid, sibas ööd kui päevad ringi üks priske karihiir. Kahel korral tormas mulle kaissugi, kõrva taha, peatus hetkeks ja sibas edasi. Inimseltskonnast ta ennast üldse segada ei lasknud.

Kuuvarjutus toimus kogu selle Veritasu kohal.

Tegin endale luust nõela ja õppisin nõelkuduma või kuidas seda tehnikat nimetataksegi.

Õppisin tibakene keskaegseid tantse. Double, sample ja nii edasi.

Võistlesin käesurumises, esimeses voorus võitsin, teises jäin alla pikale tüdrukule, kes lõpuks kogu võistluse kinni pani. Pikk kehakasv annab selles võitluskunstis ebaõiglase eelise.

Muinasaegsed riided on seksikad. :-)

Ja lõpuks, täna hommikul küsis muuseumi direktor, et kas nii spuukil üritusel nagu Mütofest inimohvreid ka tuuakse. Minu nähes ei toodud. Võimalik et asi jäi vabatahtlike puudumise taha. :)

laupäev, august 16, 2008

Mütofestilt

Nurjatu netisõltlasena võtsin nutifoni ja mobiilse interneti võsa vahele kaasa. Õigustan ennast temaatilise pealkirja panemisega ja sellega, et kannan blogimise juurde autentseid ja üsna isetehtud muinasaegseid rõivaid. Särk on küll pigem viikingiaegse lõikega, aga vaipkleit, pearätik, sõba ja isetehtud pronksehted klapivad täielikult.
hea kontsert käib praegu, napilt enne südaööd, kes esineb, võite ise mütoka lehelt järgi vaadata. Eilegi oli kaks head kontserti. Kuna piiksude kontsentratsioon lavaserval ületab mu taluvuspiiri, kuulan kontserti meie laagriplatsil, otse lava kohal. Kassinurme on vapustav koht, täna illumineeritud lisaks tõrvikutele ka kuuvarjutusega.Kõrvaltelgis norskab Vanakaru ja festivaliplatsil hulgub keegi õnnetu härrasmees, kelle müts peaks karukese peas olema aga ei ole - vaatasin ise järele.

neljapäev, august 14, 2008

mäluabi

Kohtusin täna muuseumis Sirjega, kes genereeris otsekohe kaks ideed, mis tuleb üles tähendada, enne kui meelest lähevad.
Esiteks soovitas ta Vasja kolba kohale vitriini lakke paigaldada peegli, et Vasja aju üksikasjad lühemale publikule nähtavad oleksid. Vasja on meie muuseumi muumia, Peterburi Sõjaväemeditsiini Akadeemia eksperimentaalse tehnoloogia (silikooni süstimine kudedesse) abil balsameeritud inimene, kes enne balsameerimist leiti surnuna tänavalt ja enne surma oli eeldatavasti kodutu hulgus. Enne kodutuks hulguseks saamist aga pidi ta mõnda aega ka korraliku kodaniku elu elama, sest igatahes metallist hambaproteesid välguvad tal praegugi balsameeritud lõualuus. Vasja on parema vaatlemise huvides mitmest kohast lahti või pooleks lõigatud ja on praegu meie muuseumi üks uhkemaid eksponaate. Kelle ees mõnigi teismeline piiga on suisa minestanud.
Teine idee puudutab meie koori õnnetu saatusega esinemiskostüümi ja selle ma hoian esialgu enda teada, kirjutan ainult siia üles et ma ei unustaks. Nagu sõlm taskurätikus.

teisipäev, august 12, 2008

5 raamatut ja skleroos

tahaks ka seda raamatumeemi teha aga ei tule meelde ja ei suuda ära otsustada sest et pagan, igal eluperioodil on see kogum veidi erinev olnud...
aga ma proovin
niisiis, viis raamatut, mis on mind tugevalt mõjutanud.
1. Lapsepõlvest paks kogumik pealkirjaga Muumitroll, autor Tove Jansson. Tänapäeva lapsed teavad seda jaapani multikate põhjal, mis on originaalsest loost tublisti ninnunännum. Minu jaoks oli see peegel minu enda sisemisele üksindusele ja hüljatustundele - Trollitalvest ""Kui ma teaksin, et ta teab, et ma ronin tema pärast üle nende mägede, siis saaksin ma sellega hakkama," ütles Muumitroll iseendale. "Aga päris ihuüksi see ei lähe"" Jne. Igas selle raamatu loos on tugev rahuldamata vajadus tunnustuse, moraalse toe ja armastuse järele, tõsi, need lood lõppevad enamasti õnnelikult ja soovitu leitakse nn enda koduõuelt.
Ma pole aga kunagi tahtnud samastada ennast Muumimammaga, kelle rolli mind minu suureks nördimuseks ühel Taneli korraldatud larpil suruti. Mul oleks endal sellist mammat vaja hoopis. Ma ei jaksa seda teistele olla.
2. Paljupalju hiljem loetud Mika Valtari "Sinuhe". sama üksinduse ja kurbuse teema. Ainult et see lugu ei lõppe õnnelikult. Mõnes mõttes just sellepärast väga mobiliseeriv lugu ja kui mind vahel haarab meeleheide, et armastust ei ole minu jaoks olemas ega saagi kunagi olema, siis ma võtan ja valan selle vana köite kohal pisaraid - saab kergem (ärge oodake minult mingit süvaanalüüsi, palun, jah)
3. Pu Songlingi "Libarebased ja kooljad" Kahest eelnevast erinevalt hoopis lõbusam raamat, kusjuures õudukaid ja kurbust esineb selleski piisavalt. Väga sürr ja kuidagi... narkootiline. Õpetas elu väheke rõõmsamates või vähemalt iroonilisemates värvides nägema. Pealekauba annab seksist ja erootikast veidi muretuma pildi, kui meie, neurootilised eurooplased, tavaliselt oleme harjunud nägema.
4. "Tuhat ja üks ööd" araabia muinasjutud, kahes paksus köites, imeliselt kaunis raamat. Loetud väga õrnas eas, nii 13sena. Kahjuks süvendas selle raamatu lugemine minus veendumust, et minusugusele pole armastuses õnne ette nähtud, kuna ma ei ole imeilus, õrn, vooruslik ja alandlik seksikiisu. Sellest hoolimata lugesin ahnelt.
5. N. Tinbergeni "Loomade käitumine" ääretult lummav raamat. Lugesin seda kah lapsena ja lakkamatult. Mõjutanud on see mind nii, et ma mõistsin, et erinevate loomade käitumine ei allu alati inimlikele moraalinormidele ja et erinevad loomad tajuvad maailma erinevalt. Usun, et tänu sellele raamatule oskan liikidevahelisi erinevusi erapooletumalt võtta.

Uhh, vohh, valmis sain.
Tehku kes tahab.

reede, august 08, 2008

kana, kana, kana...

... hakkliha.
Sain Oti kätte pärast nädalast pabistamist. Nimelt on august see kuu, mille Ott veedab kokkuleppe kohaselt isaga. Ja kuna seesamune isa ei viibinud Otiga peaaegu üldse Tallinnas, siis ma pabistasin. Ja pabistasin. Ja pabistasin. Loomulikult ei karda ma et Tanel Otiga halvasti käitub, aga ma kardan et ta ülehindab enda võimeid ja alahindab Oti omi. Kardan, et ta laseb silma Oti pealt liiga kauaks ära ja Ott läheb sirgelt mööda teed minema. Või poeb põõsasse. Või topib näpud sinna, kuhu ei tohi. See kõik võib juhtuda loetud sekundite jooksul ja üldse ma tahakse selle lapse külge väikest gps seadet paigaldada... Ja seda kardan kahjuks ka, et ta paneb Otti hoidma mõne sellise inimese, kes temaga juba eelduste kohaselt toime ei tule - alaealise, liiga vana ja nõdra, liiga vähese kogemuse või motivatsiooniga inimese, vms.
Noh, selle nädala tulid nad kenasti toime, käisid ka kaljuronimas (jah aitäh Tanel, kust ma nüüd lapsele need kaljud ja köied peaksin välja võtma?) ja nüüd on Ott nädalavahetuseks jälle minu juures. Kusjuures ohhoo! Tanel hilines seekord Otti ära tuues, seega veetsid nad isegi graafikust rohkem aega koos. Esmaspäeva hommikul peab Tanel jälle Oti võtma ja siis saan jälle lõbusasti pabistada.
Tanel aga jälle... viskas Oti kähku mulle üle ukse, andis ka gaasipõleti, millega ma saan natuke ehteid teha ja siis lasi kärmelt jalga, jättes Oti ülejäänud asjad enda autosse. Öeldes, et tuleb ja annab need mulle homme kätte, et ta ei viitsi neid praegu otsida, jne. Ausaltöelda minu lihtinimese mõistus nii keerulist logistikat ei võta - palju lihtsam oleks tal ju olnud kogu kraam sealsamas ikkagi autost välja otsida ja mulle kätte anda, selmet homme täiendavaid kilomeetreid maha sõita. Mumeelest on asjade selline korraldus veits skisofreeniline (Tanelile muidugi väga iseloomulik - ajad kõiki asju nii keeruliselt ja nii paljude ringisõitmistega kui vähegi võimalik), aga noh, mida mina ka tean. Õnneks on Otil nii kole palju riideid, et saame ka ilma selle portsuta hakkama. Tahaks need lihtsalt ära pesta, enne kui hallitama lähevad.

neljapäev, august 07, 2008

head asjad tuleb üles kirjutada

käisime ööpäevasel rabamatkal K ja Ü-ga. Kolm inimest (kellest vähemalt üks tunneb teed) on ideaalselt paras punt metsas hulkumiseks. Ei liiga palju ega vähe. Ilm oli nagu tellitult ilus. Sain rabasauna, rabaveest keedetud kohvi ja magasin kuuse all, kus kahjuks hakkas öösel kohutavalt külm. Mahedat metsaelamust vürtsitas üks vaene väike metssiga, keda ma öösel hämaras kogemata karuks pidasin ja koleda karualarmi tõstsin, üritades K-d tema soojast magamiskotist põgenemisvalmiks välja raputada. Kuna "karu" lähenes meile jubedat soigumisesarnast häält tehes, hakkasime lõpuks kahekesi haukuma ja saime ta sellega põgenema. Hommikul näitasid tuhnimisjäljed kohe meie kuuse kõrval, et tegu oli siiski seaga. Oma napakat käitumist häbenedes tõusin kõige esimesena, nautisin hommikust rabaüksindust, keetsin ükspäinis hommikupäikese käes kohvi ja serveerisin seda oma kurnatud kaaslastele otse magamiskottidesse. Pärast vantsisime jälle kilomeetreid mööda lirtsuvaid metsateid tsivilisatsiooni lihapottide manu. Seljakotid olid ärajoodu ja -söödu võrra kergemad.

Ü juures sõime kõigepealt kõhud väga kõvasti täis ja siis vaatasime, kuidas Ü ja tema naine vastsündinud vasikat koos emaga üritavad karjamaalt lauta ajada. Vasikas oli kole suur ja raske, tema teisaldamiseks kasutati mootorkäru, vasika ema, kellele oli ette nähtud vaguralt käru sabas lauda poole kõndida, aga avaldas ägedat protesti ja ässitas sellega üles kogu karja, kes lõpuks kõik protsessiooni saatma tulid. Segadust suurendas pererahva hiiglaslik peni, kes pidas vajalikuks niigi ärritunud lehmaema peale haukuda.

Pärast viidi mind veel Varbola puupäevadele, kuhu ma olen ammu-ammu minna tahtnud aga pole erinevatel põhjustel jõudnud. Nägin seal Annit ja Marinat, saagisin ise ka hästi natuke mustrit ja siis sai aeg otsa - viimane buss talina suunas väljub Varbolast kell 19. Anni viis mu bussi peale, autos saime poolteist sõna lobisedagi.

Ma tahan kaa, ma tahan kaaa! Järgmisel aastal pean kuskile puuskulptuure saagima saama, nui neljaks! Selleks aastaks on vist hooaeg läbi. Aga Marina arvas, et kutsuvad mu enda asemel järgmisel aastal saaagima. No see oli kena kompliment - ma ju eriti ei oska.

esmaspäev, august 04, 2008

mitmesegast

Mul on nüüd kodus rott. Taneli andis mulle oma vana, aastavanuse looma. Põhjus pole oluline, aga Täpi jääb nüüd minu juurde päriseks. Mul pole kunagi varem rotti olnud ja ma sooritasin temaga käitumisel juba esimese vea - Tanel tõi ta mulle puuriga, milles oli kaks võidunud sametiräbalast rotipesa, kumbki eri korrustel. Eemaldasin neist ühe ja asendasin enda meelest paremini sobiva linase roguskiga. Teise jätsin õnneks alles. Hiljem avastasin, et rott istub allesjäänud sametiräbala juures ja hoiab sellest kramplikult esikäppadega kinni. Jeerum. Õnneks polnud ma teist pesa veel ära visanud, sain selle tagasi panna.
Rott pole nagu kass - rotiga peab tegelema, ei saa oodata, kuni ta ise sinu juurde tuleb. Rott vajab tähelepanu, aga ei nõua seda aktiivselt. Keeruline loom. Üsna minu moodi.

Võtsin Helbe käest tüki villast riiet sõbaks, värvisin selle pesumasinas roheliseks. Üllatav oli, et 2,5 meetri pikkune ja 1,5 m laiune tükk kahanes 1,3 m pikkuseks ja 1,3 laiuseks ruuduks. Hea et ma seda vähem ei võtnud. Kahju et rohkem ei võtnud, aga see ruudukene ajab ka siiski asja ära. Pärast oli pesumasin pisikesi vildistunud villatupsukesi täis. Eriti naljakas.

Kaalusin ennast ema juures noorema õe imepeenikese elektroonilise kaaluga ja sain tulemuseks 72,5 kilo kogumassi, 29,5% rasva, 51,5%vett ja imelikul kombel 34% lihaseid. Huvitav mis loogika järgi? Ja misse ülejäänu siis veel peaks olema? :P
Igatahes olen ma alla võtnud ja jõudnud lõpuks meditsiinilise normaalsuse piiridesse.

tüüpiline tüüp

Psühhotüübi testi tehes sain varasemast väga erineva ja minu jaoks mõneti mitteklappiva tulemuse - ENTJ
Samas oli nii mõnigi küsimus minu jaoks mitmetimõistetava ja vastust oli raske valida.
Näiteks küsimus nr 72 Konfliktid tekitavad minus ärevust ja ma püüan neid vältida või leevendada.
Konfliktid tekitavad minus ärevust küll, aga ma ei püüa neid hoopiski vältida, kuidas ma peaksin sellele küsimusele vastama?
Laiskadele mõeldud testi tulemuseks sain hoopis INFP
Eksole naljakas. Kogu see psühhotüüpide jutt tundub seepeale kapitaalse soolapuhumisena.
:)

ja tegin suure testi ka uuesti:
E = 18 I = 21 S = 15 N = 24 T = 20 F = 19 J = 22 P = 17
(E - I) (S - N) (T - F) (J - P)
Valige ülemisest tähepaaridest suurema arvuga täht, mis teil testi vastuses tuli. Nüüd on Teil neljatäheline kombinatsioon
I NTJ

No eksole.

üksinda

Põhimõtteliselt oleks Tanel pidanud Oti enda hoolde võtma juba möödunud reedel, aga mul ja Otil oli Tartus nii kena olla, et ma võimaldasin Tanelile veel täiendava lapsevaba nädalavahetuse, pühapäeva hommikuni. Pühapäev möödus mütofesti nn proovilaagris näputööd tehes. Käsitöö pole asi, mida saaks Oti juuresolekul teha - ta kipub sulle selga ja kaela hüppama just hetkel, mil sul on käes kõige teravamad ja ohtlikumad tööriistad.
Tegime kostüüme, vaatasime lõikeid, tudeerisime muinasaegset rõivastumist. Tutvustasin teistele kõladega kudumise kunsti ja sain isegi paar väärtuslikku näpunäidet.
Õhtul võttis Tanel, kes ise Otiga Tallinna sõitis mu auto peale ja siis hakkasid jamad pihta. Otil oli toidumürgitus või midagi sarnast- mina kahtlustasin alguses kõhugrippi - ja ta oksendas mitu puhku. Tallinnas võtsin lapse sellepärast ööseks ikka veel enda juurde, turvalisse kodusesse miljöösse, kuigi pidanuks olema jälle Taneli kord lapsega tegeleda. Aga - Tanel lubas et ta on vajadusel kohe Oti juures, kui Ott peaks öösel veel oksendama - ja ta siga lülitas telefoni lihtsalt välja. Ja Ott oksendas. Tänu sellele alustan ma pärast puhkust oma töönädalat magamatuna, uimasena, kõik muud plaanid ka vastu taevast. /tsenseeritud/
Õnneks oli Ott hommikuks terve, ronis mulle kaissu ja tegi aga muudkui emmele pai ja emmele patsu. Tal on terve hommikune-õhtune tervitustseremoonia - kalli-musi-pai-ninanina-patsu- ja sõrmede loendamine. Poleks mul vaja tööle minna, poleks ma Otti tema valeliku isaga minema lasknudki.
Taneli valed muutuvad järjest absurdsemaks. Näiteks valetas ta täna Otiga ära sõites et tal on täna kell kümme lastekaitseametnikuga kokkusaamine. No ei olnud, teate. Ma küsisin järele.
Korra varem valetas ta näiteks et ta on lastekaitseametnikuga rääkinud, aga järgmisel päeval ütles ametnik, et ei, tal ei õnnestunud isaga kontakteeruda, isa lihtsalt ei võtnud toru. Paar kuud varem kinnitas ta mulle, et on teinud töö juures avalduse, et elatis laekuks mulle tema palgast otse, mitte et ta ise maksaks aga ka see väide osutus valeks.
Mind ei huvitagi need jutumullid, mida ta oma muude asjade kohta mulle luiskab - tegelegu oma kohtutäiturite ja telefonivõlgnevustega ise - aga et ta kuramus valetab mulle lapsega seotud asjades, sellest on nagu natuke raske üle olla...

Igatahes olen ma nüüd täiesti omapead. Sellist aega on ka vahel inimesel vaja. Kavatsen täna töölt vara lahkuda, ennast välja magada, kostüümid valmis teha ja porkuni projekti eelarve ära saata.
/tsenseeritud/
Tegelt ma ei taha Taneli kohta väga pahasti öelda ajal mil Ott on tema juures. See tooks nagu halba õnne. Las tal siis Otiga läheb kõik hästi ja.. eks ma kirun teda teinekord, kui laps on jälle minu juures.

laupäev, august 02, 2008

laisad päevad Tartus

Kudzu juures mändide all, kus on nii mõnus, et juured kipuvad alla kasvama. Kui ma veel õitseda kah oskaks... siis kasvatakski. Ja Ott sai siin esimest korda sel suvel vette - Emajõe käärukeses oli selline mõnus madal lombikene. Millest ta välja tulla ei tahtnud kohe kuidagi mitte.
Ihastes sadas sel nädalal päris mitmel päeval vihma, ausõna...
Laglega hilja õhtul Tartu peal konnates sattusime nägema ehtsat kuldkalakest Tartu Ülikooli Raamatukogu ees purskkaevu basseinis. Kuldakalake korjas münte basseinist, lubas soovide täitumist ja kirjutas mulle autogrammi käsivarrele. Kena turske isane kalake oli. Andsin lastele münte, mida vette loopida, et ka nende soovid täituksid.
Öisel tänaval sibas hiireke, nagu pisike süsimust vari, pikalt mööda sõiduteed. Äkki oli see hoopis Rottide Surm?
Särgid oleks vaja mütofestiks valmis saada, aga sellisel laisal lainel libisevad nõeljaniit käest ära. Ok, sinna on veel aega. Mõnevõrra. Aga seelikuks ja sõbaks riie osta... villane.. Tallinna Abakhanis olid kohutavalt koledad&kallid kangad ja Tartu Abakhani ma mitte ei jõudnudki.
Üritasin ka Kaarnaprouaga kokku saada, aga temal on nii tihe ajakava, et ei õnnestu vist klapitada.
Loksun olemisel.

reede, august 01, 2008

Vaatasin ära2

Terry Pratchetti järgi vändatud filmi Orikavana - alguses tundus nagu veidi logisema, aga poole vaatamise pealt harjus aeglasema ja põhjalikuma tempoga ära. Raamatut lugedes ei saanud ma väga arugi, et nii morbiidse ja musta huumoriga tegu, film oli äärmiselt täpselt raamatu järgi tehtud, kui millegi üle nuriseda, siis ehk selle üle, et arvutigraafika arvelt oli kokku hoitud, aga egas lugu selle all ei kannatanud küll.

Ja sama kirjaniku loo järgi vändatud Võlukunsti värvi. Mahedam ja muhedam, mitte nii sünka. Kes raamatuid lugenud, see teab, et seal oli palju kirevaid kõrvalliine ja harusid, mis filmist arusaadavalt välja kärbitud - jällegi, lugu ise selle all ei kannatanud, aga mul oli siiski kahju, et ma ei ei näinud drüaade, kividega lendavaid druiide (tallatud spiraali laul ongi kontsentrilistele ringidele, mitte tarkvaraviga!), Vetevana, Poodi ja Läätse (vasakult kuus, kahekordistada, paremalt kuus, sallida, läks! või umbes nii) Kaahju, kaahju! Ehk vändatakse kunagi täiendatud versioon, kus need võluvad episoodid sees. Patriits oli kohutavalt seksikas mees! Tõeline südametemurdja ja natuke palju musim poiss kui raamatu põhjal kujutleksin.
UK filmide vaatamisel tahab ollivuudi omast aeglasem ja rahulikum tempo natuke harjumist. Väga maitsev elamus.