pühapäev, jaanuar 31, 2010

Häiritud

Tanel kipub viimasel ajal ära unustama, millal mul just täpselt sessid on, igatahes on vastav teade talle mõnikord nn viimase minuti halva üllatusena tulnud. "Oota, mis mõttes sel kolmapäeval pean ma Oti võtma?" Seda hoolimata sellest, et ma postitan talle meilitsi oma sessiaegu umbes 4-7 korda semestri jooksul, ehkki need ajad pannakse paika semestri alguses ja hiljem ei muutu.
Vältimaks vajadust uuesti ja uuesti pareerida palveid "Kas sa saaksid Oti sel kolmapäeval ikka ise võtta" otsustasin teda teavitada nädal varem ja postitasin mingil hetkel kolmap või neljap talle messengeri teate: ära unusta, et järgmisel nädalal on mul sess. Ja sõitsin reedeks Tartusse saksa keele eksamit tegema, kusjuures Otti hoidis sel ajal Lagle*.
Peale eksamit helistas Tanel ja küsis, mida ma talle messengeris olin öelnud. Järgneva dialoogi käigus selgus, et seekord olin ma ise sessinädalad segi ajanud ja kõnealune lapsehoidmisvajadus pidi esinema hoopis nädal hiljem. Kontrollisin selle ÕISist järele ja kõik klappis. Okei, mulle tundus et saime selle selgeks räägitud ja justkui tülli ei läinudki...
....aga täna avastasin Taneli blogis huvitava postituse.**
Kuna Tanel on mind ja ka minu sõprade kommentaare ennegi maniakaalselt valesti tõlgendanud, lisaks veel omistanud mulle väljendi "Telc on igavene munn" - mida ma tegelikult pole tema kohta iial öelnud - läksin veidi närvi. Küsisin ta käest messengeris ja telefoni teel, et keda ta oma neljandas lõigus esitatud vihjega õieti mõtleb. T vastas umbes et: see pole sinu asi. Keniaalne raisk. Minu meelest, kui süüdistatakse mind, siis on see minu asi ja kui ta ei süüdistanud mind, oleks ta võinud mulle seda öelda. Loomulikult naudib ta nüüd teadmist, et sai mu närvi ajada. Täielik tõbras. Koeranael talle tagumikku - võimalikult ebamugav.
---------------------
*Mul ei tulnud mõttessegi Taneli käest eksami ajaks lapsehoiuteenust paluda, kuna talle teene võlgu olemine läheb enamasti kalliks maksma - emotsionaalselt vähemalt
** Selles postituses mainitud kohtutäiturikeiss ei ole minu põhjustatud. Ma pole seni veel Tanelit elatise pärast kohtutäituriga ahistanud ja ma loodan et selleks ei teki ka vajadust. Miks tal täitur kaelas on - ei tea ja ei huvita ka.

laupäev, jaanuar 30, 2010

Meemi

Pole just suuremat meemimise tuju, aga okei -
1. pulmamarsiks sobiks see:



Võiks ka Sisaski saatel mööda pikka vaipa kepselda, kui radikuliit pole selleks ajaks maha murdnud - või siiski, ka ratastooliralli oleks stiilne:


2. minu matustel esitage midagi sellist:


Või sellist:


3. aga kõigepealt iseloomustaksin ma iseennast, mitte kedagi teist, ma leian, et minu tunnuslaul on see:


teiste iseloomustuse üle pean ma pisut mõtlema.

Koolivaheaeg

Sain tehtud viimase, saksa keele vahearvestuse - hakates seda õppima vaevalt mõni nädal varem. Tõsiselt piinlik, tegelikult oleks pidanud mind läbi kukutama, aga ma rääkisin õppejõu ära oma "ma tahaks ikka jätkata" jutuga... ja nüüd, luban ma pühalikult, nagu üks teatud kooliõde, hakkan ma õppima Õigel Ajal. Jaa! Ma hakkan tubliks! Õigel Ajal!
Ega ma saksa keelt loomulikult ikka veel ei oska, meeldima jõudis see mulle küll hakata. Mul on keeleõpingute ees ürgne ja vääramatu hirm. Süüdistan selles siinkohal oma lapsepõlve traumaatilisi kogemusi üldhariduskooli küündimatute keeleõpetajatega. Sain viimasel hetkel siiski hirmust üle - või roomasin alt läbi - ja väga uduse aimduse selle keele loogikast. Jätkan, samamoodi ka vene keelega, mida ma ei oska, kuigi omal ajal õpetati seda koolis pikalt, põhjalikult, pidulikult ja täiesti loogikavabalt.
Igatahes on mul nüüd koolivaheaeg. Poolteist nädalat.
Postkasti potsatavad järjest kursusekorraldaja teated registreerimiseks avatud õppekavasse kuuluvate ainete kohta. Just keeleõpingud kipuvad kattuma nii muude ainete kui üksteisega. Õnneks on tegu peamiselt veebipõhiste ainetega, seega saan ma need ikkagi õpitud. Kahjuks ütleb iga vähegi kogenud inimene, et keelt ilma praktiseerimata kõnelema ei õpi.
Teiseks potsatavad postkasti ahvatlevad kutsed õppida välismaal, Jaapanis, Usas, Kanadas, Austraalias, Hollandis... Osadel pakkumistel pole isegi keeleoskuse nõuet. Erineval määral lubatakse kulutusi katta ja stipendiume. Põrnitsen neid kadeda kala pilguga - läheks, jah. Aga laste kõrvalt... ja töö... ja raha mul ka ei ole. Kui saaks sellise õpilaskoha, kus kõik kinni makstakse ja lisaks lasteaiakoht viieaastase jaoks leitakse, siis.. Utoopia. Las noored ja lastetud reisivad. Mina saan seda teha võibolla kunagi pensionieas.
Seniks on õppimine ise piisav seiklus, ehkki kohustuslike ainete nimekiri muutub järjest kummalisemaks:
Säästvat arengut toetav haridus
Elukestva õppe põhimõtted ja korraldus
???
Arusaadav on küll järgmiste intrigeeriva kõlaga ainete mõttekus:
Sotsiaalsed probleemid virtuaalmaailmas
Pedagoogiline eetika
ja ootuspärased olid sotsioloogia alused, eripedagoogika alused, kutseohutus ja ergonoomika, kutseõppe praktika (väga põnev). Pluss kaks keelt, mis ei ole enam kohustuslikud* vaid rubriigist "mina tahan ja kõik".
Midagi võib ju Ema ka isiklikult enda jaoks tahta, eksole.
---------------
*Kohustuslik oli 3 punkti ulatuses ükskõik millist keeleõpet läbida.

kolmapäev, jaanuar 27, 2010

Ausõna, naised

gümnastika aitab külma vastu. Lihased kütavad. Tehke trenni. Trenn ei pruugi aidata kaalus alla võtta (mind ei aita), ilusamaks, saledamaks ja mehele saada, aga tervem püsida aitab raudselt. Külmakindlam. Ja parema enesetunde annab, sest lihased teatavasti töötades toodavad heaoluhormoone. Mõnna-mõnna.
Jaa, ma olen pervert, aga täna hommikul võimeldes tegin koguni akna lahti, nii 5 minutiks. Higistama ajas. Ja õues külmetavad mul ainult nina ja sõrmeotsad, need viimased ka vaid siis, kui ma, Ott käe otsas järel lehvimas, lasteaia poole kappan, sest siis ei saa ma käpiku sees sõrmi rusikasse suruda. Ninalihaste treenimist ma kahjuks ette ei kujuta.
15 kraadi toas on täitsa ok temperatuur, kui vahepeal õues jalutamas käia. :P Huvitaval kombel hoiab minu tuba 15 kraadi sees igal juhul, vahet pole, kas õues näitab -22 või -10 (ainult tuulutamise ajaks langes 12 peale). Aabi toas on oluliselt soojem, 22 kraadi. Saun. Õudne.
Ott on ka kohanenud, enam ei lähegi tal põrandal mängides sõrmed jääkülmaks, ka suudab ta õues nüüd palju kiiremini liikuda, kui enne. Ainult et suurte külmadega juhtub tal aegajalt ikka piss voodisse ja see on juba jama. Kardetavasti on see jama, millega peab lihtsalt leppima, kuna ükski uuring pole mingit põletikku näidanud.
------------
Ja vaadake notsusid.

laupäev, jaanuar 23, 2010

Mõnus väikekodanlik


õnn. Käisime Putukaga emal külas, meil on selline peen komme - kui minu ja õe pudilased on terved, läheme sinna laupäevahommikuti putru sööma. Putukas demonstreeris endast paar aastat nooremale ja kõvasti malbemale Emmale jälle maskuliinset tarmu voodi peal hüpeldes ja tuba möbleerides; ja õpetas "issi-issi-sa! ooled mulle kaalis!" laulu. Samal ajal saime meie, naised köögis pläkutada, enam ei mäletagi mis maailmaasjad kõik läbi hekseldasime. Emal on uus köögilaud (pildil kassi all), mis viis jutu kiiksudeni ehk isiksusehäireteni, kuivõrd ema häireks on alati ennast süüdlasena tunda, kui ta mõne uue asja ostab (millest johtub, et ta ostab uusi asju harva, õnneks kvaliteetseid - ja siis õigustab oma ostu nii umbes vähemalt pool aastat tagantjärele muu jutu hulgas). Antud juhul Õigustas sellist kõlvatut priiskamist asjaolu, et ema teeb köögilaua taga arvutiga Tööd, aga vana laud on ümmargune, ammu logisev ning vale kõrgusega. Mis segab Töötamist. Töö on Püha. Miski muu ei oleks küll uue laua ostmist Õigustanud.
------------------
Üritasime kodus natuke aknaid pesta, need olid väga räpased, Võsuke läks hoogu ja klaasipesuvahendiga ka akna välise külje kallale: "See sisaldab ju alkoholi!". Kahjuks mitte piisavalt, külma on 14 kraadi, köögiaken jäi väljast kenakesti jääviiruline ja musijälgi ei saanud ikka maha (hügieeniline huulepulk?).
Putukas magab, Võsuke vaatab oma toas filmi, Triibu kondab jooksuajavaevustes mööda tuba, Täpi puges oma puuris soki sisse ja magab. Hernesupp keeb pliidil (ah! hernesupp! ma pole seda aastaid keetnud, sest Võsuke lihtsalt ei söö herneid), tuli humiseb pliidi all, mina närin salatit, mille retsepti sain ammu Marialiisalt - hiinakapsas, punane sibul ja päevalilleõli, mida päevalillearoomisem, seda parem. Ja õige natuke soola. Surfan netis ja õpin. Villane pleed ja ruuduline suursall ümber, sest meil on ikkagi külm, küta palju tahad.* Ja mõtlen Viidiku peale. Igatsus on ainuke nukker noot tänases päevas, vajalik nagu sibul salatis.
Võsuke võib endale makarone keeta. Ja kanafileega midagi põnevat ette võtta, kui soovib.
Hernesupp!
---------
*Vana maja ja seinad hõredad.

kolmapäev, jaanuar 20, 2010

Külm või? Ostke hantlid...

...tehke kepikõndi, kätekõverdusi. Raiuge jääd. Sõtkuge tainast.

Lihased toodavad soojust, füüsiline liikumine paneb vere käima, minul hakkas igatahes ropult palav, kui ma eile õhtul oma 10 tuhandest (päevanorm) puudujäävaid 4 tonni samme tegin. Jah, mul on sammumõõtja. Mis näitab, et igapäevaste käimistega saan ma umbes 6tuhat sammu täis.

Tõsi, esmaspäeva hommikul (eks ma olin pühapäeval Väga Haige ka) tekkis mul idee, et pükste alla võiks sukkpüksid (puuvillased) ja jope alla kampsuni panna, selle idee ma ka teostasin. Imekombel mahtus jope eest kinnigi. Aga pärast kodu-lasteaed-töö marsruudi äravuhkimist on mul alati liiga soe.

teisipäev, jaanuar 19, 2010

Nägija silm

Käisin täna uut ISIC kaarti tegemas, vana kaart tõmbas
uduje.
Kuna ma olen Talina kodanik, tasub see kaart mulle ennast väga ära.
Oli ka uut pilti vaja. Viskasin fotograafi juures kiiresti pealiskaudse meigi näkku, et külmast lapilist näonahka varjata ja üldse - ei olda ju enam esimeses nooruses.

Naljakalt suure lõuaga ja kandiline pilt sai. Eks ma võtsin kähku ka fotograafi esimese versiooni ära. Tavaliselt kipuvad mu silmad välklambi peale vastupandamatult pilkuma ja tulebki mitu korda klõpsida, kuna seekord saadi minust kohe lahtiste silmadega pilt, ei
viitsinud ma rohkem jaurata.

Võrreldes varasügisel Aivari poolt tehtuga
- kas see on ikka sama inimene nende piltide peal? :D

Aivar on professionaalne fotograaf, nagu ka passipildi teinud neiu peaks olema.

Või oleneb foto tõesti tegijast ja tema nägemusest nii palju? Kas aparaat ei olegi erapooletu?


Viimane pilt näitab, kuidas ma ise - või minu telefonikaamera - mind näeb. Telefonikaamera kipub nägusid meelitlevalt pikaks venitama, mulle see meeldib. Mõnikord liigagi pikaks :D
Ent päris tihti saavad inimesed mind pildile punetava- ja paksunäolisena, mis ei meeldi mulle põrmugi. Kuna kaamera on.. kui mitte erapooletu, siis vähemalt objektiivne* küll, ei saa ma neile piltidele siiski vastu vaielda.
----------------
*kuivõrd kaamera näeb läbi objektiivi

esmaspäev, jaanuar 18, 2010

loksumine

Kui ma peaksin olema mänguasi, eelistaksin ma iga kell olla legotüdruk, mitte barbi.
Legode hulgas on poisse kõvasti rohkem, nad on liikuvamad ja neil on põnevamad tarvikud. Näiteks lennukid.
Kas barbidel on lennukeid?
Statistiliselt peavad barbid jagama ühte Keni ehk nii paarikümne barbi peale, legodel on asjad vastupidi, pealegi esineb legode hulgas ka androgüünseid kujusid, keda võib nii ühte kui teise soorolli paigaldada.
Ainuke asi, millega natuke maadelda tuleks, on väikeste poiste šovinism, kes väidavad, et "Eeei! Tüdruk istub taha! Poiss peab lennukit juhtima! Tüdrukud ei oska lennukit juhtida!"
Aga sellega saame hakkama.

neljapäev, jaanuar 14, 2010

käsitöö

Teadupärast tahetakse nüüd poiste ja tüdrukute käsitöö koolides kokku panna, poisid õpiks õmblejaks ja tüdrukud müürsepaks, mis on teha kleit see kerge või mis teha müür see paks/ H. Runnel
Väga armas. Kui tekib probleeme laste motiveerimisega (sest teismelised on soorollide kõigutamise osas teinekord üllatavalt konservatiivsed, või vähemalt selles osas, mis nende üllast laiskust segab), siis palun, metallikahuviliste noorte puhul on asi lihtsamast lihtsam:
1. aktsepteeri lapse muusikamaitset ja stiili
2. hoolitse selle eest, et tal ühel või teisel moel oleks taskuraha
3. lase ta linna peale lahti (enne kontrolli, et selles linnas oleks mõni hevimetali pudipadi pood)
4. kui ta koju tuleb, keeldu teda õmblustöödel abistamast

5. aga ole valmis vajadusel juhendama, ehkki see juhendamine on vastikult närvesööv tegevus

Piltidel olev alaealine SURM on tegelikult minu poeg, kes sai oma tädilt jumalast tutika pika musta Sangari meestemantli ja tegi sellest soliidsest rõivaesemest kolme aplikatsiooni abiga kiiresti midagi... muud. Ise, oma kätega ja umbkaudu 4 tunniga.
Kui tema nahast jope seljale embleemi õmblemise juures pidin (nõrkusin) ma veel natuke abistama, siis villase mantliga sai ta otsast lõpuni ise hakkama. Motivatsioon, noh! Kolmanda embleemi juures porises ta küll minu suunas, et kas ma võiksin aidata... mispeale ma lugesin ette 4 olulist kognitiivse arengu tulu, mida ta sellest tegevusest saab ja ütlesin, et mina kui Hea Ema temalt seda ära ei võta. Aap naeris mörinal ja õmbles edasi. Ma küsisin ka, kes ta sõpradele embleeme õmbleb, mispeale ta vastas, et 1. neil ei olegi neid või 2. "eided" õmblevad. Tuletame meelde, et EIT on lühend väljendist Eriti Ilus Tüdruk.
Mulle meeldib hevimetal. :) Oma poja küljes küll vähemalt. Mitte, et mul EIT-ede vastu midagi oleks, aga, nagu Leiutajateküla Lotte filmis mainitakse, naine pole ori.

teisipäev, jaanuar 12, 2010

kellel on ja kellel pole

Hangitsesin endale uue vifi ruuteri, kuna vana tõrkus juba pikemat aega koostööd tegemast. Eriti häirival kombel just vifi kaudu võrgu jagamisel. Ei saa ju elada, kui pole võimalik läpakaga kus iganes lebotada, sh ka kaablitest kaugemal.

Pärast uue ruuteri paigaldamist ja paroolistamist testisin kiiruseid -
just vifi kaudu. Starmani test andis tulemuseks 11 mega alla, aga speedtest.net näitas sootuks müstilisi tulemusi:
Einoh. Ulme. Mu leping ei võimaldagi sellist ilu, tegelikult. Ruuter.ee andmetel ei saa ma ka kiiremini, kui 10.3 Mbit/sec.

pühapäev, jaanuar 10, 2010

sinine


Mulle sobib sinine nahavärv.
Milline oleksid sina avatarina?
Filmi pole ma veel vaadanud. Aap käis ja kiitis, eriti just 3d efekte. Käskis kindlalt kinno minna.

laupäev, jaanuar 09, 2010

sess

Väsimus, unevõlg, ja saksa keelest tuleb ka esimene õppevõlg. Üritan küll muude asjade vahele aegajalt seda õppida, aga... Lootusetu, eriti kui on nii kõva pea keelte suhtes. Lihtsam on miljon mõttetut referaati kirjutada.

esmaspäev, jaanuar 04, 2010

vidiit vidiit vidioot

Kui akna taga käivad tihased ja on käepärast kaameraga nutifon, tekib tahtmine neid filmida.
Kui tihased on kaamera-kartlikud, tuleb kaamera (telefon) kleeplindiga akna külge kinnitada, käima panna ja ise vaikselt taganeda.
Kui filmi saab kõva 10 min jagu ja see on pisut üksluine ja mitte eriti huvitava heliga, siis... siis selgub, et sellesama nutifoni sees on võimalik videoklippe lõigata ja ka klipile uus heli külge kleepida. Mitte küll igasugust heli, aga osad mp3 laulud täitsa haakuvad.

Olgu siinkohal kaks* neist esitatud, tihaste saateks:
Esimese videoklipi taustaks panin Juhan Viidingu "Pojaga restoranis", autori poolt sisse lauldud. Viidingu nasaalne, justkui kodukootud hääl ja taustamuusika jultunult hommikuvõimlejalik klaveriklimberdus on elamused omaette.

Teise videoklipi taustaks mängib Yat Kha , loo pealkirjaks "Amdy Baryp". Ma valisin Tuva Rock-i albumist selle loo tihaste taustaks põhjusel, et teiste lugude solisti põrisev bassihääl ei sobi väikeste väledate linnukestega. Et nende muusikapalade kasutamine sel meelevaldsel viisil on sisuliselt siiski autoriõiguste rikkumine minu poolt, riputan need katsetused ainult siia, kinnisesse blogisse, muidu aga on tegu minu kahe lemmikuga. Keda ma meeleldi promon.

-------------------
* võiks ju arvata, et ühest tihaste klipist piisab, aga esiteks oli mul filmimaterjali kokku kõva 10 min, teiseks tahtsin ma mõlemat muusikat esitleda, mp3-e ükspäinis aga ei võimalda blogimootor üles panna.

reede, jaanuar 01, 2010

uus aasta jõudis

Võtsime uue aasta vastu Kudzu juures, kohal olid neli karmi blogijamutti, Kudzu, Sol, Lendav ja mina, ning lapsed. Vanuses 6 kuud kuni 10 a. Ja mehed, suhteliselt keskealised.
Räägitakse, et mida teed aastavahetusel, seda teed terve järgmise aasta, noh, ma veetsin üsna mitu minutit, võimalik et tunni, jäätunud lumeklompe lõhkudes ja kühveldades, et autodele parkimisruumi teha; sama tegid mr A. ja Lendav. Nuuu...jah. Okei. Juunikuus lumi on maas, lallalallaa.

Keskööl ajasime kõik lapsed riidesse ja õue, kus me teeristil, nagu ikka, ilutulestiku süütasime ja mujalt paistvaid ilustikke imetlesime. Lapsed kisasid, kilkasid, ronisid mööda tänavapühkimisautode jäetud teeäärseid lumevalle ja olid rõõmsad. Keegi vähemalt naudib talve.

Järgmisel päeval...
õhutemperatuur -15 ja lapsi see ei heidutanud. Kui mu käed (nutifoniga) filmimisest ära külmasid, läksin tuppa, nemad keeldusid. Laekusid alles kõvasti hiljem, kui Ott ja Miranda tülitsema hakkasid. Raskete "kullakamakate" tassimine annab ilmselt sooja.
---------
Lisatud: kõik asjaosalised ja muidu huvilised võivad pilte vaadata privaatlingiga Nagi albumist