esmaspäev, september 30, 2013

Põrr põrr

põrnitsen facebookis värskelt laekunud kettkirja, mis lubab elu, ilu ja armastust, igatahes "midagi head" ja keelab karmilt selle kettkirja saatmist katkestada. Ma ei näe, kas nende inimeste arv, kellele ma justkui peaksin selle saatma, on ette antud või on see vaba bisnis (mida rohkem, seda uhkem). Ma ei vaata sinnapoole. Ma mõtlen. 
Kas saata kettkirja läkitajale kuri vastus: ära röövi endale hingerahu teiste inimeste hirmutamise, häirimise ja utsitamise teel? Ta on mu sugulane. Tal on raske elu. Ma niikuinii keerasin kinni tema tegevuse teated oma uudistevoos, need sisaldasid ka liiga palju esoteerikat, spirituaalseid seansse ja muud sellist; ja ta pole kaugeltki ainus. Otsene blokeerimine oleks näha ja omakorda solvav, uudistevoo kinnikeeramine tundus mõistliku valikuna, kuni selle.. .privani. 
Kas saata talle lihtsalt kiri, et ära palun seda rohkem tee? Ta võib isegi selle peale haavuda. 
Kas avaldada oma facebooki seinal võimalikult vaimutseval toonil põlgust niisuguste kettkirjade levitajate suhtes, et keegi teine kettkirjade põlgaja mu avalduse üles korjaks ja omakorda ketina levima laseks? Niimoodi õnnestuks mul solvata korraga väga paljusid ja ma olen siuke demokraat, rahvamutt.
Aga ma ei viitsi. 
Las ta olla. 
Ehk keegi teine teeb seda ükskord. Arni või. Vms.
Tühiasi.
Mul on palju eksistentsiaalsemaid teemasid, millega endale halba karmat koguda ;) Teeme siis jälle rõõmsa näo pähe ja ütleme endale, et las ta turgutab pealegi oma enesetunnet esoteerilise puuk(s)lusega, see on nüüd see koht, kus mina võin ka enda meelest hea inimene olla ja ignoreerimisega piirduda. :)

Sök. Ubadega, ilma ubadeta. Niksid-näksid.


Kuidas toitis Jeesus kahe kala ja viie leivaga suure hulga rahvast ära? Tal oli palju sibulat ja/või porrut ning mune ja ta tegi quiche-i.

Ehk gišši. 
See on äärmiselt demokraatlik ja tegelikult väga lihtne toit, lahtine munapiima pirukas leivatainal, mille täidisesse võite surada mida iganes ja tulemus on maitsev ja tapvalt toitev. Terve möödunud nädal on mul läinud quiche-lainel.
Ise tegin taignapõhja rukki- ja nisujahu segust (pooleks), täidise kahel esimesel pirukal (millest teine läks koorilaagris rivitult) 200 gr lõhest ja sellest suuremast hulgast sibulast (ai mu silmad) ja riivitud porgandist. Kindlasti peab sibulat olema rohkem kui kala, muidu jääb täidis kuivavõitu! Kolmanda tegin täna, täidiseks natuke suitsupeekonit, suvikõrvits, porru ja paprika. Kujutan ette, et ainult suvikõrvitsaga saaks sama hea ja natuke vähem rammus, praegu sõin ma ilmselgelt kaks tükki ülearu. 

neljapäev, september 26, 2013

tegin

Tegin täna hommikul hummust - ja kuna poes ei olnud eile tahinit, tegin ka selle ise. Kiire väike guugeldamine telefoniga poe maitseaineriiulite vahel viis mu leheküljele, kus reipalt lubati: Tahini paste is easy to make using only two ingredients: sesame seeds and olive oil. Tavai. Oliiviõli mul kodus oli, seesamiseemnepakk paistis kohe nina all riiulis. Mõtlemata - tehtud. Nirti aitas hiljem ülejäänud tekstist aru saada ja see oligi lihtne. Kuigi vahepeal küll paistis, et need pisikesed kiuslikud seemned keelduvad mögistumast, viisid visadus, saumikser ja lenduvate purude vastu mikseri varre ümber mässitud kilekott lõpuks sihile, tulemuseks beebikaka välimuse ja hõrgult mõrkja maitsega pasta. 

Hummus ise nõudis veidi rohkem jandamist - õhtul herned likku, hommikul esimese asjana keema keerata ja viis minutit enne uksest väljumist oligi õige aeg need pudruks mikserdada. Mulle kohe meeldivad toidud, mida peab leotama, seista laskma, hapendama, kerkida laskma. Nendes toitudes on midagi turvatunnet tekitavat, meditatiivset, järjepidevusele viitavat. Mida halba saakski juhtuda naisega, kellel on kikerherned leos? 

Käisime Nirtiga disainikonkursi  "Juurte juurde" auhinnagalal. Sellepärast käisime, et ma osutusin selle konkursi üheks nominendiks. Auhinnalisele kohale ma küll ei tulnud, füüri ei saanud, aga feimi natuke siiski - minu töö on praegu disainigalerii akna peal koos nimega näha. Galal oli tore. Tööde videoesitlus, korraldaja ülivabandavad avakõned, väga lahe bänd "Kolm pead" ja moešõu Bangladeshi riidevabriku jääkidest tehtud rõivastest. Õhtu lõpus telgist lahkudes saime kirsiks tordil veel valgusšõu, mida mängiti disainiöö telki ümbritseva tosinkonna prožektoriga - nende taevasse suunatud kiirtevihud vehklesid algul juhuslikus kirglikus stepptantsus üksteisele lähenedes tsükliliselt, kuni iga tsükli lõpus koondusid kõik samasse kohta ähmastes pilvedes Tallinna kohal, moodustades pulseerivalt ereda G-punkti. Jaa... siis jälle otsast peale. Ja jälle.
Orgastiline disainiöö.

kolmapäev, september 25, 2013

Oi, uni on

Käisin ndlvh Viidiku juures, laps oli niikaua oma isa juures. Kolasime palju ringi, sh käisime Palamuse laadal, pildistasime palju, Viidik tirriteeris ilmsüütuid müüjaid ja üks kohalik ee... kunstnik üritas tirriteerida teda. Võtan hoogu, et pilte üles panna, aga jube uni on kogu aeg. Ja elu nõuab multitaskingut, kokku umbes vähemalt viies erinevas valdkonnas kõrgemal tasemel. Eile nt oli kooriproov.

Mõned pildid laadalt ja põllumuuseumist (mis oli küll kinni, kui me kohale jõudsime, aga mille õuel sai siiski kolada)
Laadaloomad. Kutsud.
Laadaloomad. Inimsööja jänku.
Laadaloomad. Poni.

Laadaloomad. Lambad.

Sügis Põllumuuseumis

Põllumuuseumis

Põllumuuseumis

neljapäev, september 19, 2013

Ravum

Kiidan seda rohtu- saan üle hulga aja jälle ägisemata toolilt tõusta. Kange asi. Valesse kohta sattudes on põrguvalus. Nagu ikka, nagu ikka. 

Tänu Nirtile avastasin enda jaoks kikerherned. Pakitäis on erinevatel viisidel ära degusteeritud, kohandasin seda retsepti - eelistan kuivatatud herneid, ise leotada, keeta ja siis röstida. Hea. Ainult kallis on rõip. 

esmaspäev, september 16, 2013

Bonsai!

hüüdis Putukas, kui mulle täna kabes pähe tegi või seda kavatses. Sel sõnal on uskumatult sõjakas kõla. Kabenupud (paremal ülemisel pildil) on mu enda tehtud, Cernitist. Oli vaja ja materjal oli olemas ja mis siis, et pole kõige kaubanduslikuma välimusega. 

Kui ma paar aastat tagasi raske raamiga lasteratta abirattad ära võtsin, tõi see endaga kaasa pedaalimishuvi kadumise.  Putuk ei saanud ega saanud tasakaalu hoidmist ja sõitu selgeks, lõpuks ei tahtnud enam proovida ka. Koridoris seisvast riistapuust mööda käies vaatasin seda alati süüdlasliku pilguga ja ratas vaatas mulle süüdistavalt vastu.

Kui ma aga nüüd küsisin Putukalt, kas võin kasutult seisva ratta maha müüa, teatas ta, et ei, ta kavatseb veel sõita. Lõppenud nädalavahetuse jooksul oleme selle neetud rauakolakaga mitu korda pargi vahet käinud ja täna sõitis Putuk juba nagu vana postiljon rõõmsalt mööda kruusateed. Jee!
Tahvlid-krihvlid aeguvad mõne aastaga (hunt seda teab, mis asemele tuleb), aga rattasõidu oskus on midagi, mis ei kao. 

Ema andis mulle paar üle olevat suvikõrvitsat, mina leidsin netist suvikõrvitsa ikra retsepti, ostsin (liigagi suure) kuhja küüslauku ja tegin kõrvitsa sisse. Täiendasin retsepti paari porgandiga, minu meelest sobis. Kuigi ma läksin vürtsidega liiale, sai plöga nii hea, et keerasin umbes klaasitäie valmis asja endale süüdimatult kerre.  Ega see vist madala kalorsusega ei ole. 

Hammaste osas sain ootamatut abi täiesti tundmatult inimeselt, seda umbes hetkel, kui ma juba täiesti tõsiselt mõtlesin kuulujutule, et vanglates on kinnipeetavatele hambaravi tasuta. Imesid juhtub. 


esmaspäev, september 09, 2013

Vaat mis

Ära tõin selle pilli
juhtus, kui me laupäeval Putukaga mööda Vabaduse platsi üritusi ringi tuiasime, tuli mul tahtmine minna sealsamas Kunstihoone alla Enn Põldroosi näitust vaatama, aga tema tahtis promotelkide vahel edasi jalutada. 
Suur poiss, ma teda keelama ei hakanud, leppisime kokku, kus jälle kohtume. Kumbki tegi oma tiiru ära ja kui kokku saime, toppis laps mulle peotäie flaikusid kotti, koos nendega täiesti mitteametliku välimusega loosikupongilipaka. Haribo kooliloos. "Emme, saada ära see kood, kui võidame, saan mina arvuti endale!" 

Mäng on väikese inimese töö.
Oki doki, saatsin koodi kuhu vaja, ise midagi lootmata, manitsesin last ka, et eriti palju ei maksa loota, loosimises üks võidab ja paljud kaotavad. Aga jebeibe, täna oli postkastis kiri, et tulge oma Samsungi tahvlile järele. Galaxy Tab 2. Opaa... 
Õpeta veel niimoodi lapsele elu kibedaid reaaliaid :P 
Lõunapaus kulus auhinna äralohistamiseks.

Igatahes sai Putukas täna õhtul imeliku kiirusega oma koolitükid tehtud (ma kontrollisin) ja mängis pärast maniakaalse rõõmuga androidimänge. Pagan, Samsung on ikka tegija - mängud lippavad kenasti, miski kinni ei jookse.


pühapäev, september 08, 2013

Pühapäev


Hambavalu läks selleks korraks üle. Juba eile, aga siis ma ei uskunud oma igemeid, jalutasin linnas lapsega ringi ja mõtlesin, et kas tõesti, kas tõesti, oh kas tõesti?

Valujärgne kergendus toob tavaliselt kaasa mõningase iseenesliku joobe, tunnen ennast kergena ja rõõmsana. Endorfiinilaks. 
Ehk jaksan isegi ära oodata, kuni ma selle hamba ravimiseks raha kokku saan (kui saan). Üle poole sellest on ju veel alles.
Pean meeles pidama, et magusat ei söö ja selle suupoolega ei naerata. 

Laps osales Edgar Kommionu üritusel lastejooksus ja sai sealt kaks pakki kummikomme. Täna tsillib vanavanematega ringi.

Meie juures elab kustukasööja. Ausõna - ma ostsin eelmisel sügisel tosinase paki kustukumme ja nüüd oli nendest üksainus järel. Üks laps ei suuda ju aasta jooksul 11 kustukat ära kasutada? Minul peab üks kustukas aasta jagu vastu ja peaks rohkemgi, kui ära ei kaoks. 

On raamatute pakkimise aeg. 

reede, september 06, 2013

Väsimus, hambavalu ja raha pole

Mul valutab saba ja valutab naba.
Kedagi vist ei üllata teade, et Tanel pole ikka veel oma lapse jaoks elatisi ära maksnud, olles seega võlgu nüüd vanade summade järgi kolme kuu elatise täiega (juuli, august ja september, sest tuletame meelde, elatis tuleb maksta ettemaksuna kuu esimeseks päevaks) ja juuni oma osaliselt. Kui aga vahepealset elatise tõstmist arvestada, siis oluliselt rohkemgi. Küsimustele vastab ta hämamisega. Lapsega ei kohtu. Sest et palju tööd on. (Mismoodi saab inimesel, kellel on palju tööd, olla vähe raha?)
Andke talle peksa, kui näete. Minul selleks enam jõudu ei ole.

Hambaarsti jaoks raha muidugi ka ei ole ja üldse sureme me kõik hirmsat surma.
-------------
Teemaväliselt - Rents linkis head artiklit ajutegevuse treenimise kohta: Ma saan juba selle lugemisest täiendava masenduse. Eriti see multitaskingu jutt. 

pühapäev, september 01, 2013

Kool algas

Ja selle kooli traditsiooniks on alustada uut aastat alati 1. septembril. St laupäeva õhtuks pidime Tallinna tagasi tulema, et pühapäeva hommikul pidulikult kohal olla. 
Aktus oli lühike, kaks esinemist ainult. Jätkuvalt ajab mind pidurdamatult pisardama, kui laste laulmist kuulen. See ei ole halb tunne, aga tekitab vajaduse musta looriga kübara järele. 
Jätkuvalt on Putukas teistest pisem. 

Võtsin reede vabaks, käisime ikkagi Tartus. Putukas sai Segasummasuvilas möllata, meie Viidikuga maal kahekesi. Leidsime peotäie seeni, ta üritas mulle ajastamist õpetada ja valutasime koos oma selgi. Keskea rõõmud. 
Vahepeal tshillisime natuke mööda kingapoodi ja mängisime seda mängu, et "millised kingad sulle meeldivad? Mulle meeldivad need, kas sulle ka?" Seekord langes meie maitse isegi üllatavalt ühte kasti, tavaliselt eelistab tema blingimaid ja mina rustikaalsemaid asju. Häda aga selles, et kõik meile mõlemale meeldivad (naiste)kingadepaarid kandsid üsna hirmutavaid hinnasilte. 50 euri ja rohkem ühe jalatsipaari eest välja käia on liig mis liig. 
Viidikus on tubli annus stiilibeibet, kui ma eelmistesse eludesse usuksin, siis ütleksin, et tema oli eelmises elus suurilmadaam. Oleks see tema teha, käiksin ma hoopis teisiti (moekamalt?) riides, kui ma käin. Ja oleks see minu teha, kannaksin ma muretult 10 a järjest samu sokke, särke ja mantlit, paraku, asjad lagunevad ja jäävad väikeseks ja aegajalt annetab keegi (kolleeg või sõber) mulle mõne oma seismajäänud riidehilbu või veab mu kaltsukasse.

Kudzu andis mulle vaadata Woody Alleni filmi "Sa kohtud pika tõmmu võõraga" See on hüsteeriliselt naljakas ja samal ajal kummaliselt liigutav teos sellest, kuidas inimesed oma halli argipäeva ja äpardumisi illusioonidega ilusamaks võõbata üritavad, mõni neist koguni kelmuseni minnes. Kes usub, et saab end nooruse atribuutikaga ehtides ja 30 a nooremat naist võttes surma ja vanaduse paratamatust edasi lükata, kes usub, et galantne boss võiks olla temast sisse võetud, kes usub, et pärast lahutust korrapealt mõttetuks muutunud elu pole tal ainus ja lohutab ka äparditest noori sama teooriaga: sellel pole tähtsust, et sul selles elus ei õnnestu, küllap kõik läheb korda mõnes teises elus. 
Ehkki selles filmis piir pahade ja heade tegelaste vahel on enam kui hägune, võib küll öelda, et halvad teod* saavad karistuse juba sama filmi lõpus, naiivne usk aga leiab hüvituse just siis, kui olukord tundub kõige lootusetum. Meie teiega ehk teame, et päris elus nii hästi enamasti ei lähe. 
--------------
*Anthony Hopkins on nii õudselt nunnu näitleja, et tema tegelaskujust hakkab siiski päris kahju lõpuks, kuigi, nojah, ise ta endale selle augu kaevas. ;)
Vabandust, et spoilerdasin.