Ma ei räägi endast, mina mõistan väga hästi. Istun koha peal paigal ja kasvatan juuri alla. Mõned õhujuured pealekauba. Loen Vera Stanhope-i ja mõtlen, kuidas seriaali näitlejanna on ikka kõvasti palju tarbetult seksikam kui raamatus kirjeldatud massiivne muigav monoliit.
Jah, oligi sportlik nädal, rullisin kaheharulise tõukerattaga mööda Kliinikumi ringi, apteeki, verekeskusesse, laborisse ja tagasi; viisin ja toosin patsiente uuringutele ja -lt. Mõni patsient ohkis, et küll teil on ikka raske elu, peate minusuguse pärast. Teavitasin neid rõõmsalt, et aga mulle ju makstakse selle eest palka. Ja sport võidab. Kardio ning jõud. Tagasi palatisse jõudes nad ikka tänasid. (oleks siis, mille eest). Oleks et ma ei peaks koolis käimise jaoks endale vabu äripäevi tekitama, siis ma põhiliselt transatöö peal olekski.
Ning see tähendab, et mu puhkus on auga välja teenitud. Kui ainult Viidik. Ma armastan seda meest, aga vahel ta ajab mind närvi. Tema nädal (ja eelmine ja üleeelmine) on olnud sama sportlik kui mul, isegi rohkem, sest tema liigutab eluta asju ja ei pea neile vahepeal kampsunit selga aitama (st lõputu kannatlikkusega ootama, kuni kannatlik kannataja käe käisesse saab) ega teekonna teises otsas ootama, kuniks protseduure tehakse. Puhkaks siis kodus vähemalt! Ei! Värvib seina, trimmerdab... Töö! Töö tahab tegemist! Ja üksi ei jõua kõike! Tuli minu juurde ja küsis ettevaatlikult, et millega ma tegelen. "Loen," vastasin hapult, sest et see oli ju kaugele näha, et mul on raamat ees, "mis siis?"- "Kas sa liigutada ei taha?" - "Ei, ma tahan lugeda." - "Ahah." ja läinud ta oligi. Ma kiristasin mõttes hambaid, sest ma ju teadsin, kuhu ta selle vastusega läheb. Muru faking niitma! Ei mõista inimene puhata.
Mul pole muru niitmise vastu midagi (sammud!), aga ma parema meelega teen seda nendel päevadel, kui mu jalad ei valuta, ehk homme. Vahepeal ma puhkan. Saite aru, puhkan! Eestlase sinimustvalge südametunnistus üritab minus küll kõnelda, aga ma astun talle lihtsalt peale. Vingerdagu!
Ainult et raamat sai läbi ("Ma kardan, et sa teed oma tervisele liiga (?), kui kolm tundi liikumatult paigal püsid," ütles Viidik süngelt) ja ma kahtlustan, et ma nüüd läheks siiski. Midagi tegema. Oh hurjohh. Krdi eestlased.
Kuidas teil on, kas mõistate vahest ka puhata ja kuulata kuidas muru kasvab? Või loete krimakat ainult siis, kui selget valget vett taevast alla tuleb, raheteradega segi, ja sedagi kummikud jalas, et saaks esimesel võimalusel jälle NIITMA tormata? Kas ka teil on mõnikord tahtmine kallis kaasa koormarihmadega kinni siduda, et ta natukenegi puhkaks?
9 kommentaari:
Minu kaasat ei ole küll vaja koormarihmadega kinni siduda, et ta puhkaks. Teda tuleb koormarihmadega udjata, et ta puhkamise asemel ka miskit kasulikku teeks.
Mina loen näiteks siis, kui kõik muud tööd on tehtud ja seepärast juhtub see põhliselt öösiti, muul ajal ajab üks töö teist taga ja mul südametunnistus ning kohusetunne ei luba töid tegemata jätta või edasi lükata. Õudselt tüütu, ma tean ;)
Sind ennast tuleks kinni siduda, seda sa tead ka.
Mul ebaeestlaslikult puhkamisega probleemi pole. Kui keegi räägib kui töökas tema või mõni teine tüüp on vastan, et töökus pole miskit muud kui mõisaajast külge jäänud ajuloputus. Inimkonna progress seisneb võimalikult väikese tööga võimalikult suure tulemuse saavutamises - tehnoloogia areng seda eesmärki teenib.
mul väga ei ole probleeme, kui just kuskilt mingi tuli takku ei lenda, ja mu mehel ka mitte. Aga vat mu ületeenaaber! ma juba mõtlen, et peaks talle mingi high maintenance aiakultuuri kinkima, siis ei üritaks ta paarisentimeetrist rohtu ja selle ristikunutte maha niita.
kusjuures tundub, et ta katsub end veel vaos hoida - temast on osaliselt elik omandisuhete kaudu saanud ka mu aianaaber ja ta hoiab vist kõiki oma kehaosi ristis, et oma niitmiskirega mulle mitte närvidele käia. Niidab ainult aeg-ajalt seda lappi, kus ma ei saa näpuga näidata, et siin nää kasvab see lill, ja niidab tihedasti selle lapi sisse rada, mis viib kompostikasti juurde, mille ta ehitas (kuigi ma oleks tal meie oma ka kasutada lubanud).
põhiline, et ta pole eestlane, aga vastab kõigile eestlase klišeedele rohkem kui ükski päriseestlane, keda ma olen näinud.
mingi aastake tagasi küsis ta häbelikult, kas ta võib meie tara üle peitsida. Ja millalgi varem, kas ta võib meie tara otsemaks kohendada sealt, kus see ära oli hakanud vajuma. me ei olnud kadeda ka, lubasime.
Mul oleks Pärnusse sellist naabrit vaja. Aga paistab, et poeg on selles suuas teel. Puhkamisega, tänan küsimast, mul probleeme ei ole. Väga hästi oskan. Hoopis raskem on end midagi tegema sundida.
Ma ei töötagi kuskil, olen koduperenaine 😁
Mul hakkab halb, kui ma kaua yhes asendis vedelen, sest aju ei saa piisavalt värsket verd. Raamatuid loen kyll hea meelega, näiteks noodiraamatuid, betoonivalamise õpikut ja mõne masina spekside nimekirja. Niisama juturaamat on amorfne infokogum ja vajub mul silmadest sisse ning kõrvadest välja, no luuletused veel kuidagi, aga tehnilised strukuurid ja mustrid on mõnusaim kraam puhkehetkedeks.
Mina puhkaks pidevalt! Tööle on vaja ennast sundida. Aga viimasel ajal on hakanud selgeks saama, et tee asjad kohe ära, sest muidu võib juhtuda, et pead haigena AirBNB koristama või muud jubedat tegema siis, kui seda kohe mitte üldse vaja pole. Ehk universum vihjab tugevalt...
Postita kommentaar