esmaspäev, veebruar 27, 2012

7+

Jätkupidu toimus Langel. Putukas, kelle isa neljapäeval lasteaiast võttis, toodi mulle laupäeval kätte ära ja tüdrukud tulid laupäeva õhtul Putukale külla, jäid ööseks ilma vanemateta (pidžaamapidu!), tegelikult oli isegi A sel ajal mujal külas ööbimas. Lapsed sisuliselt omapead, sest minust madalrõhkkonna ajal väga palju ei jätkunud. Nendel oli lõbus ja kui aus olla - mul ka. Vahepeal sain isegi natuke lugeda ja telekat vaadata. Põnevust lisab sellistel puhkudel, et ainukese täiskasvanuna paksu metsa vahel üksildases majas ärkan ma öösiti kloppiva südamega ja käin kontrollimas, kas uksed said lukku ja ega mõni karu või röövel ei ürita majja tungida. Igaks juhuks majutasin lapsed ööseks seekord ülemisele korrusele, enda juurde. Põnevust pole tegelikult kunagi liiga vähe... 

Muidu aga kujunes sellest üks mõnusalt igav ja mahatukutud pikk nädalavahetus. Patriotismi meil isamaaliste saadete tarvis ei jätkunud. Vaatasime Viidikuga (kuni ta kodus oli) hommikust õhtuni fantastikat ja ühte totakat Vene miilitsaseriaali. Mai viitsinud isegi kududa, suurejoonelistest käsitöövalmimisplaanidest ja kaasataritud arsenalist hoolimata. 

Eesti vabariik on nii omavahel öeldes praeguseks täiega perses. Pole just see teema, mil tahaks midagi mõelda või arutella.
----------
Rong Tartust Tallinna oli üle mõistuse täis. Miks ei panda ometi vaguneid juurde, kui juba reisijad seisavad ja istuvad maas? Koos Putukaga otse rongist trolli ja kooriproovi, kiire kottide ümberpakkimine, Võsuke võttis mu käest ülearused kompsud trolliukselt. Kooriproovi toimumiskohas on imepärane Kakaomasin, mida on nii meeldiv kuritarvitada. Pane aga tass kraani alla ja vajuta nuppu. Suurepärane lapsehoidja.
Hiljem käisime sealsamas veel saunas. Õnneks toodi meid autoga koju. Nüüd noriseb laps magada, kass surub oma kasukat kõditades vastu mu jalgu  ja mul ei tule und.
Olme.

reede, veebruar 24, 2012

Oludeline

Kõigepealt supiretsept:
600 gr suitsukonti
loorbeeri
pippart
peotäis odrakruupe
1 paras porgand
2-3 kartulit
marineeritud või soolaseeni, niipalju kui arvad vaja minevat. Suuremad seened tükelda, väiksemad võib suppi tervelt panna.


Keeda õiges järjekorras, st kauem keevad asjad viska supi sisse kõigepealt. Soola pole väga vaja lisada. Enne seente lisamist õngitse suitsukondid supist välja ja kougi nende küljest nii palju liha lahti, kui saad, tükelda ja lisa supile. Supp saab tume ja lummatummine, nagu ürgpuljong, millest Esiema Ainurakne välja hauti.
----------------

Õues puid ühest riidast teise ladudes.
"Mis on leitmotiiv?"*
"Mingi värvikas ja äratuntav motiiv, mis kordub teosest teosesse. Näiteks Barbara Cartlandil on leitmotiiv vaesest, valesti mõistetud ja halvasti koheldud imekaunist orvust, kes kohtub muskulatuurse miljonäriga, kellel kogu aeg kusagil midagi tuksleb"
"Kogu aeg tuksleb? Kas see natuke patoloogiline ei ole?"
Mõtlik vaikus.
"Ma pakun, et ega Cartland - tal on alati palju tegelasi - ka kogu aeg oma miljonäridel silma peal hoida ei jõua ja nii kui ta selle tüübi unarule jätab, lõpetab too natukesekski tukslemise. Et pärast uuesti vajadusel pihta hakata."
"Aaa. Siis küll."
-------
Minu elegantne riietus puudeladumisel valmistas Viidikule palju rõõmu. Ta oli ka ise täiesti vastupandamatu, oma mütsilotuga.
--------
Nagu ikka, nii ka nüüd, tutvustas just Viidik mulle uut lahedat fantastikasarja - Grimm. Pikemalt kirjutasin sellest siin: Lühidalt on tegu järjekordse "Naabermaja Kolli" teemalise sarjaga. Mulle täitsa meeldib see mütokoletiste argiellu toomise suund fantastikas.
------------------
*Õigem oleks juhtmotiiv.

kolmapäev, veebruar 22, 2012

7

Putukas on nüüd seitsmeaastane.
Mul on kergelt paanikaosakond, aga temal on lõbus, see ongi peamine.
Väikeste poiste üks moehullus on praegu Ninjago spinnerid.
Minul ajumahtu jääb väheks, et sellest aru saada.

reede, veebruar 17, 2012

Kalakeel

Putukas leiutab järjepanu uusi sõnu. 
Täna hommikul ennast riidesse uimerdades (tal kulub sellele tegevusele alati määratu aeg) küsis ta mu käest kavala naeratusega:
"Emme, kas sa tead, mis asi on pokk?"
Mina: "???" (See on Putukaga suhtlemisel tavaline reaktsioon)
"Pokk on uisutamine, ainult keerulisem, kui tavaline. Seda tehakse suusakeppidega ja seal lüüakse palli väravasse"

Sellistel puhkudel pole ma kunagi eriti kindel, kas olla rõõmus, et mu laps on nii andekas fantasöör, või olla kurb, et ta pole "nagu tõised". Igaks juhuks ma lihtsalt naeratasin ebamääraselt, seisukohti võtmata. 

Meie peres on muidu sõnamängud alati au sees olnud, kui meenutada - noorema õe leiutatud "See pole üldse pedaasiline!" (täiskasvanu mingil moel kohatu käitumise pihta) on igatahes juba suguvõsa parooliks kujunenud, on muudki. Mängud nähtamatute asjadega - ("Emme söö kooki", kusjuures emme poole sirutatakse tegelikult tühi käsi) - ma sain hiljaaegu üllatusega teada, et mõne lapse jaoks on see võõrastav tegevus. Nähtamatud sõbrad. See kõik on kuidagi loomulik. Lihtsalt Putuka puhul tunduvad need fantaasiad kõvasti üle võlli minevat. 
Ja sügisel pean ma ta kooli panema.
Korrat. 
Ma ju mäletan. Kooli. Algklasse. See oli õudne. Lasteaiaga on meil vedanud, aga kool... *
Võsuke, kes oli meie pere kohta tähelepanuväärselt kaine mõistusega ja rahulik laps, sai kuidagimoodi hakkama, tänu Hea Alguse klassile, kus ta Tartus käis - aga Tallinnas sellist ei ole. Ja ma ei leia kuidagi Tartusse töökohta. Waldorfkoolid on tasulised.  VHK, mis ainsana mammutkoolidest kõne alla tuleks, samuti. 
Võidaks miljoni või nii, teeks hoopis koduõpet. 
-----
*käime praegu koolides muuseumitunde andmas ja kaugele on näha, et muutunud ei ole vahepealsete aastatega haridussüsteemis mitte midagi, igatahes mitte paremuse suunas.

kolmapäev, veebruar 15, 2012

Suppi

Kohe rändab see segu
kapsasupi sisse
Viidikul on hapukapsasupi tegemiseks oma viis. Ta paneb selle lihtsa, labase näljasurma-vältimisvahendi sisse kõvasti pipart-vürtsi ja loorberi lortsi. No ikka kõike mõeldavat - nelki ja kaneelikoort, muskaati ja terapipart. Meie esivanemad keeraksid ennast hauas ringi, kui kuuleksid - ma ei oskagi öelda, kas ausa toidu sellisest solkimisest või kulla hinnaga vürtside sellisest kasutamisest. Jaa...

Muide, kas nelk kui vürtsitaim on meie kliimas koduõuel kasvatatav? Teab keegi? 
Ma jumaldan hapukapsast niigi üsna mõõdutundetult, kunagi kuulasin David Vseviovi "Müstilist Venemaad" andunult just seetõttu, et ta rääkis seal ka supist. Selgus, et vürtsitatult on hapukapsasupp VEEL parem, eriti järgmisel päeval. Tegin seda kodus ka ja loomulikult lapsed ei söönud. St mitte rohkem kui kausitäie. 

Võid kindel olla!
Supp-supi-suppi. Möödunud laupäeval oli Supiklubi (kes teab, see teab) filmiõhtu. Kuna Tanel ei saanud edasilükkamatute asjaolude tõttu last hoida, majutasin Putuka Kudzu juurde ja lehvisin ise, nagu pesueht Paabeli Hoor, jooma ja lamisema ja vaatama halbu filme, millest esimene, "Kolm Musketäri" " 2011, oli halvimatest halvim, tõeline Halva Filmi apoteoos. Kohe algusest peale - sellesse filmi on nii paljude teiste filmide menukaid paradigmasid kokku topitud, et kui maailmas valitseks õiglus ja kord, siis Actavistid peaksid selle filmi kõik koopiad kokku koguma ja lõkkel pidulikult ära põletama. Duma`s kangelaste ajastusse ja kostüümidesse, tema kangelastesse on topitud 007, Tomb Raider, Indiana Jones, kasutatakse Matrixi ja Tiigri ja Draakoni võtteid, ühe varasema Kolme Musketäri eeskujul on kuningast tehtud nooruke ja liigutavalt abitu ohver poliitilistes mängudes ja kogu selle ühepajasupi krooniks ilmub sinna ÕHULAEV! tuues sisse ühtlasi Kariibi mere piraatide ja ilmselt ka Da Vinci koodi teema. Omq! Üldine sündmustik oleks nagu samaks jäänud, kaelakee, selle kadumine ja tagasitoomine, aga... ÕHULAEV! Supiklubi on 80% maskuliinse koostisega seltskond, niisiis kujutage ette kampa turskeid keskealisi mehi hullunult ekraani põrnitsemas ja aegajalt möiratamas: Mida! No tule taevas appi! Mis film see on?

Sööge seemneid!
Sööge, loomad!
Kogu selle jõleduse äravaatamise tasub lõpustseen - nagu kord ja kohus Athose poolt surma mõistetud, aga dekaputeerimise asemel lihtsalt ÕHULAEVAST alla lükatud Mileedi jääb ellu ja korjatakse üles vihase lord Buckinghami poolt, kes sadadest alustest koosneva ÕHULAEVASTIKUGA purjetab Prantsusmaad nuhtlema. See on hea. Mileedi on mu meelest alati olnud ülemäära valesti mõistetud kuju - tore, kui tal mõnes versioonis ka pisut paremini läheb. 

Pärast nii uskumatut jura ei olnud enam muud teha, kui fooliumist mütsid pähe panna, seemneid süüa ja kosutada oma südant tüüpiliste poistekatega, nagu Real Steel, vms. Ja kududa. 

teisipäev, veebruar 07, 2012

Lumekuningad

Praegusel aastaajal kummitavad mind ühtlugu katkendid ühest mu kõigi aegade kõige lemmikumast raamatust -  Ursula LeGuinni "Pimeduse pahem käsi". Talveplaneediga sarnaneb meie kallis kodumaa märgatavalt, ehkki soojemat aega on siin vist rohkem, puud ei õitse lume langemise ajal ja ülejäänud Pall naudib enamasti, siinsele rahvale kadedust genereerides, tublisti soojemat kliimat. Ühtlasi - kust on arvatavalt pärit müüt eestlastest kui rahumeelsest rahvast? Lõunapoolsed naabrid võisid teha sama järelduse:
"Lõppude lõpuks pole neid ju kuigi palju. Ja pealegi tuleb arvestada kliimatingimusi. /.../ Ääremaade rahvad, rassid, kes vaid kuidagimoodi ära elavad, on harva sõjapidajad. Ja lõpuks pole Getheni elus domineerivaks faktoriks mitte seks ega mõni muu inimlik nähtus, vaid keskkond, nende külm maailm. Siin on inimene vastamisi endast julmema vaenlasega. /.../ma tõepoolest ei mõista, kuidas saab inimene omistada veel mingit tähtsust võidule või kuulsusele pärast seda, kui on veetnud Talveplaneedil talve ja näinud Jää nägu
(lk72, Ursula LeGuinn, "Pimeduse pahem käsi", 1981, tlk Krista Kaer)

---------
Tanel tõi jälle pisukese portsukese puid. Ellujäämise piiri peal balansseerides ei taluks ma reaalselt, et kelder on tühi ja ahjus viimne halg, nii olen sellise olukorra Tanelile paari koti võtta varasemaks luisanud. Võsuke reetis mu kavala strateegia ilmsüütult. Kahju, kahju. Nüüd ma seda enam kasutada ei saa ja pean ilmselt sel talvel korra tõemeeli taluma närvesöövat puudetut olekut. 
---------
Et jääjumal on armulikult natuke taanduma soostunud, on mul nüüd (mis progress!) suisa 16 kraadi toas, ja seda kõigest kahe kütmisega. Me oleme kohanenud selles kuradima saras elamisega ega mässi ennast villavakka. Putukas kügeleb, isegi aeleb külmal põrandal oma müstilisi ja mõistetamatuid mänge mängides, ise ei pane ma sokkegi jalga, kui arvuti tagant tõusen. (Uuendusena on mul nüüd siiski läpakas voodis süles, mitte välisseina ääres laua taga) Võimalik, et igapäine külmetamine annab külmas talves teatava harjumuspärasuse eelise. Tsiteerides jälle mu lemmikteost:
"Tuli on Karhiidias selleks, et soojendada vaimu, mitte ihu. Tehniliste leiutiste ajastu on Karhiidias kestnud vähemalt kolm tuhat aastat, ning nende kolmekümne sajandi jooksul on karhiidlased välja arendanud suurepärased ja ökonoomsed keskküttesüsteemid, kasutades auru, elektrit ja muid vahendeid, kuid oma majadesse nad keskkütet ei paigaldanud. Kui nad seda oleksid teinud, võibolla oleksid nad siis kaotanud oma külmakindluse, nagu arktilised linnud, kellel külm jalad ära võttis, kui nad pärast soojades telkides pidamist lahti lasti."
(lk 22,1981)
Ma usun sellesse jäägitult -  mis mul muud üle jääb? ja kordan seda jäistel hommikutel paljajalu ahju kütma minnes nagu mantrat.

Kui LeGuinni raamatus ei räägita loodusjõudude ülimuslikkusest ja nendega kohanemise möödapääsmatusest, siis räägitakse seal poliitikast, ja võib-olla isegi tähtsamana - sõprusest ja reetmisest ja valestimõistmisest. Viimane tsitaat: 
""minu missioon tõrjub kõrvale igasuguse isikliku võla ja lojaalsuse"
"Kui nii," vastas võõras kirgliku kindlusega, "siis on see ebamoraalne missioon"" (lk78)

esmaspäev, veebruar 06, 2012

Järgmine intrigeeriv laul

mida me kooriga harjutame. Kavatseme seda esitada Tartu Hansapäevadel, ja kõik rantsuskeeleoskajad võivad tulla siis meie häälduse peale nina kirtsutama.

laupäev, veebruar 04, 2012

Eksistentsi võimalikkusest.

Rõuge muinasmaja elanikel on toas umbes sama palju sooja, kui mul. Ok, võib.olla paar kraadi vähem. (praegu näitas 12) Aga neil on heinad ja lambanahad ja täisvillased riided. Mul ei ole.
Meenus, et kolleeg rääkis sügisel, et neil, Saaremaal, kui lambaid tapetakse, siis nahad visatakse lihtsalt ära. Ma ei uskunud. "Aga keegi ei oska või ei viitsi neid parkida" ütles see elegantne daam nukralt. "Pargime ise," tegin ettepaneku. "Tervishoiumuuseumi õue peale (meil on selline pisike munakivikattega sisehoovike vanalinnas) lammanahatöökoda."

Kolleegil oli sest palju nalja, mh leidis ta, et keskaegsed parkimisodöörid annaks muusemile ajaloolist hõngu küll. 
See oli sügisel. Praegu ajab sellele mõtlemine nutma. Kusagil kõdunevad tulised head lambanahad niisama. 

neljapäev, veebruar 02, 2012

Külm on..

Putuk kooli koridoris. 
klots, tikk ja pankrot 
.....
Käisin eelmisel reedel eksamit tegemas, Putukas vahelduse mõttes kaasas. Tema istus raamatukogus, mina kribasin eksamit. Normaalne. Haridusteaduste Instituudi rampsis on rõõmustavalt palju lastele sobivat kirjandust. Laenutasime dinosauruste raamatu. 

Laupäeval-pühapäeval toimus laste pidzaamapidu Langel.  Tundub, et kõik jäid rahule, igatahes ellu.