reede, aprill 28, 2017

Ei saa mitte vaiki olla

Kustutasin ühe postituse küll maha, sest see teema tundus nii läbi nämmutatud, aga.
Empaatia. Tore asi. Tegelikult üldinimlik asi. Aga mis asi?
Olen enne ka (juba palju aastaid tagasi) tähele pannud, et inimesed, kes ise ennast iga nurga peal empaatiakunnideks kroonivad, kipuvad mõnes olukorras (minu jaoks) talumatult kalgilt ja hoolimatult käituma. Ennekõike arvab nii mõnigi nendest, et neil on õigus teistele inimestele ette kirjutada, kuidas ja mil viisil peaks teiste vastu kena olema. Et mis on õigupoolest teiste-vastu-kena-olemine. 

Kas suhtlemine = kena, mittesuhtlemine = mittekena on ikka igas olukorras tõene võrrand, selle kohta püstitas küsimuse juba Nodsu. Kes oskab üldse ja igal pool segaseid küsimusi väga elegantselt selitada. 

Kahjuks arvatakse ka seda, et inimesed, kes on juba kord empaatiavõimetu sildi laksaki otsaette saanud, ei tunne valu ja/või neile haiget tegemine ei loe ja seda võib teha. Kuidas see empaatiakunni minapildiga klapib, seda ma tõesti ei tea. 

Miks see teema mind nii häirib? Empaatiavõimetu silti on kleebitud minu lapse külge.  Täiesti asjakohatult, võin ma öelda. See, et ta ei oska alati käituda nii, nagu sotsiaalne norm ette näeb, ei tähenda, et tal empaatiavõime puudub. Aga see, et seda silti üldse kleebitakse, teeb haiget. Mulle. Lapse osas ma ei tea, sest ma ei lähe teda torkima küsimustega, mis võivad haiget teha. 

Ahjah, mulle ju võib haiget teha, sest ka mina kannan seda silti. Mhmh. 

Oot-oot, mis nüüd selle reegliga sai, et ära näita oma veritsust avalikult (blogis?) No ma olen praegu tõsiselt vihane. Kui viha üle läheb, võimalik, et kustutan ka selle postituse maha, sest /tsenseeritud/

neljapäev, aprill 27, 2017

remontika ja maailmalõpustsenaariumid

Osutus, et paberkrohvi aknapiidale mätsimine ongi ülimalt rahuldustpakkuv tegevus. Selleks tuleb võtta paberihundi toodetud pudi - nii palju, kui saad, tassi aga kõik, mis tekib, kontorist koju. Siin soovitatud suvapaberi koduse märja purustamise meetod ei anna nii mõnusat massi, vähemalt minu meelest.
Teiseks on vaja metüültselluloosi, millest on tehtud enamus tapeediliime, nt tapeediliim "Metylan".
Segada need ained vähese veega, niiet tulemus jääb paksema pudru taoline (vajadusel saad paberipudi juurde lisada), metüültselluloosi pulbrit kulub sealjuures õige vähe.
Ja mätsi sinna, kuhu vaja.
Mass kuivab üsna kaua, aga see on mingis mõttes eeliseks, sa saad seda rahulikult viimistleda, käega siluda või lauajupiga siledaks patsutada; metüültselluloos ei hakka niimoodi sõrmede külge kinni, nagu nt lahjendatud PVA.
Teisalt saad sa niimoodi muidugi tulemusi üpris kaua oodata ja ruumi niiskustase kipub kah soovitavast kõrgemale tõusma. Ma näiteks siiamaani ei tea, kas see mudru tõmbab kuivades ka väga palju kokku või jah. 


Teiseks. Kui sul on keskraamatukogu lugejapilet, saad tasuta ja otse netist lugeda seda raamatut: "Viimased tuhat aastat".
Õõvastav, nagu nüüd on moodne öelda.
Aga realistlik ja aktuaalne:

"Kõik olid leppinud sellega, et inimese psühhobioloogiline ehitus ei sobitu välise abita kaasaegsete elutingimustega. Võib-olla polnud ta sobitunud ka vanadega, aga nüüd oli võimalik selles osas midagi teha"

Võtab mõtlema, et praegu suhtume me sotsiaalsesse sobimatusesse ja vaimsetesse häiretesse siiski kui haigustesse, st millessegi, millest peaks olema võimalik vabaneda; tulevikunimine ei peaks tablettide peal elama, kui need pole just proteiinitabletid. Samas on loogiline, et  mida vähem inimene sobitub, seda rohkematele saab ravimimanustamine olema elustiil; ainult et milleks tabletid, see on nii primitiivne. Võiks ju olla plaaster või implantaat.

Või teisipidi võttes, äkki see keskkonnaga mittesobitumine oli/on/on mõeldud olema hoopis evolutsiooniline arengustrateegia? Kõik õnnetud, kõik depressiivikud, ärevushäirikud, aspergerid ja aktiivsushäirikud on tulevikuinimesed?

Andke asu. 

Loen edasi.
Raamat on poole peal ja on mulle juba toonud kõikehõlmava eksistentsiaalse ängi. Kui siia satub mõni depressioonist mõne aja eest vabanenud inimene, kes oma depressiivsetest seisunditest puudust tunneb, siis selle raamatu abiga, palun, saab. 

teisipäev, aprill 25, 2017

Mida kõike ma keerasin sel nädalavahetusel


Kruvi riiuli sisse, et oleks, kuhu kassi kammi, küünetange ja furminaatorit riputada, muidu otsi neid nagu napakas mööda maja taga alati, kui vaja.

Pehmesse männipuitu ei ole seda kruvi tõesti keerulisem keerata, kui kipsplaati, pealegi ei vaja see seal tüüblit alla.


Seina sisse nagid, mille külge riputada kotid ja see pintsel, mille ma enne värvima hakkamist asjade kuhja alla ära kaotasin ja mis tuli välja alles siis, kui kõik seinad olid juba värvitud ühe teise, poole väiksema pintsliga.


Akna kõrvale kitsale seinaribale vana lagunenud näpitsaga näpitslambi - panin kahe toruklambriga kinni, sest lambi osa oli ju korras ja milleks raisata. Toruklamber sai natuke liiga avar, oleks pidanud enne poodiminekut mõõtma. Näpitsa jäänused pidin enne lambi küljest lahti lammutama ning see tegevus valmistas mulle palju destruktiivseid õnnemomente. Nüüd ma mõtlen, mida teha teise lagunenud näpitsaga näpitslambiga, millel sellist kena pikka vart ei ole.


Kõrvaklapid kaovad ka alati ära; ja sd-kaardi tasku, minu meelest on jumala normaalne need seinale panna, või kuidas? Liiatigi oli selles kohas seina sees üllatuslikult üks vana tüübel juba olemas, mida sai nüüd nagi jaoks ära kasutada.

Nojah ja need riiulid, mis enne olid selles seinas, kus nüüd on kõrvaklapid, panin ma hoopis teise seina ja seekord, nagu öeldud, tüüblitega; aga sellest ma pilti ei postita, sest need riiulid läksid imeliku kiirusega igasuguseid asju täis ja ma natuke nagu häbenen.

Lisaks ei saa ma praegu peast välja mõtet, kui rahuldustpakkuv tegevus oleks aknapalede viimistlemine paberkrohviga. Paberkrohvi võiks vabalt ise valmistada. Vanapaberit, mis kütteks ei kõlba, on kõik kohad täis. Vanad "Digi" ajakirjad näiteks.

Ma olen alati mõelnud, oma kõrges eas lõpuks aru saanud, et teistega arvestamine tähendab seda, et ma ei surgi tema elus küsimustega, aga kuulan ta ära, kui ta tahab rääkida. Et siis introvertidest ja et mis nendel viga on.

Tarbejutud on muidugi iseasi. Aga kõik need niisama suusoojaks plaanide järele pärimised. Ja veel kujul "Mis plaanid?". Vormistaks selle siis kuidagi pehmemalt, et: "On sul tänaseks plaane?" vms. Muidugi, õhtune "Kuidas su päev täna läks?" on niivõrd tugevalt perekondlikkus suhtlusetiketis sees, et seda võib ikka küsida.

esmaspäev, aprill 24, 2017

Lühidalt

*Ma saan igalt poolt särtsu
*Kui ma üritan igalpool mitte puutuda potentsiaalseid särtsukandjaid, nt autoukse piita, siis saan ma suraka kätte juuste kaudu ("Kujutage ette, Pantaloone, mõnel veel on juuksed!")
*Värvisin laupäev otsa seinu. Enne seda kruvisin riiuleid ja asju seintelt maha
*Kruvisin pühapäev otsa riiuleid ja asju seina tagasi, seekord korralikult, tüüblitega, mis tähendas kõvasti rohkem kruvimisi, sest tüüblid tuleb ju ka kipsi sisse keerata.
*Ja igaks juhuks kruvisin vanadele asjadele uusi asju lisaks, et ikka oleks kruvitud.

Nüüd olen keere.

reede, aprill 21, 2017

Mis on see õnn

Marca blogis tuli jutuks, et blogimise üks soovitav tulemus või isegi eesmärk võiks olla võimalus oma matusekõnes oma sugulastele äratuntav olla ehk tõejoonte paikapanek. Ja mis on sinu elu kõige õnnelikum periood. Pärast seda olen ma oma peas endale mitu matusekõnet koostanud ja mitte ühegagi pole rahule jäänud, sest kõik jõuab ju veel muutuda. Või miks matusekõnes inimese õnnelik olemine üldse oluline peaks olema? Kas "Tema kõige õnnelikum periood oli siis" äramainimine lunastab kuidagi ellujääjaid millestki? Ma ei tunne  matusekõnede etiketti.

Kui see aga peaks oluline olema, siis lapsukesed, seda ma teile ütlen, et õnn on meeleseisund ja seda ei saa tagada teised inimesed; seda ei tunne teised inimesed alati isegi mitte ära. Mul tuleb nt raamatuid lugedes tihti keskendumisest korts kulmude vahele (nagu seda muidu seal ei oleks...) või pigistub suu kitsalt kokku; või ohkan ma kopsuallveoolide restartimiseks tihti;  aga see ometi ei tähenda, nagu poleks ma raamatut lugedes õnnelik. 

Veel midagi. Laste olemasolu annab õnnetundele muidugi oluliselt lisa. Sellegipoolest, kui inimene pole mingil põhjusel ise võimeline üldse õnnelik olema ja üldine (lastele eelnev) murefoon on enamvähem põhjatu, siis ei suuda see laste antav õnn ka üldisest sitamerest kuigi palju kõrgemat saart tekitada, rohkem midagi laiu taolist; ja lisandub veel depressioonis inimese peas tavaline mure laste pärast, kasvõi näteks mure, et "mul on depressioon, ma olen halb ema ja rikun oma laste lapsepõlve ära." 

Aga laste sünd ise on nii meditsiiniline, valulik ja ebamugav asi, et seda elu kõige õnnelikumaks hetkeks lugeda on natuke kohatu; see on umbes nagu ma rõõmustaksin, kui laps saab murtud jalale lõpuks kipsi peale pärast pikka ootamist. Pelgast olemasolust rääkides, olemas on ta ju juba enne, mis siis, et minu kõhus; et ma teda ei näe ja mitu bioloogilist kaitsekihti on vahel, ei tähenda, et teda pole olemas. Okei, sünd ise on üsna riskantne protseduur ja selle elusalt üle elamine annab tõesti õiguse rõõmustada, kui sul selleks veel jaksu jätkub; aga neid perioode, mille üle elamine on olulise tähtsusega, tuleb ju veel, inimene sünnib küllaltki lootelisena, esimene eluaasta kulub lapse arengus selleks, et üsasisesena mõeldud areng väljaspool üska kuidagimoodi edukalt lõpule viia. Võibolla peaks lapse sündi tähistama umbes pool aastat pärast tegelikku sünnitust hoopis? Siis, kui ta keerama hakkab.

Inimese isendiarengus ilmneb üldise aeglustumise foonil ka üks oluline erandnähtus, nimelt üsasisese arengu suhteline lühidus. Rasedus kestab inimesel vaid pisut kauem kui inimahvidel (inimesel 40 nädalat ðimpansi 34 ja gorilla 37 nädala vastu). Kui see arenguperiood oleks pikenenud võrdeliselt lootelise arengu üldise aeglustumisega, siis peaks inimese rasedus kestma umbes 92 nädalat ehk 21 kuud. Seega sünnib inimlaps ðimpansiga võrreldes enneaegsena. Tema areng terve esimese eluaasta jooksul vastab inimahvi lootele, ta on täiesti abitu ja nõuab äärmist vanemhoolet. Üsaväline loode!
Ja nii edasi.

Kui aga keegi tõsiselt tahab teada, siis andke andeks, õnnelik olema õppisin ma alles pärast T-st lahkuminekut, enne seda oli mul järjestikku lapseea depressioon, noorema täiskasvanuea depressioon, esimesest mehest lahkumineku järgne depressioon ja nii edasi. Arvan tõesti, et sain millalgi pärast kõiki neid agooniaid mikroinsuldi, mis mu depressiooni generereeriva ajukääru lihtsalt välja lülitas.

Niisiis, kõige õnnelikum periood on praegu.
Seni.

Matusekõne koostajatel oleks kõige rohkem kasu ilmselt nendest blogides ringlevates paremusjärjestusmeemidest - sinu seda või teist seisundit kirjeldav/päeva laul, lemmikraamat, lemmikhommik, midaiganes. Olen neid ka teinud ja ausalt, rohkem ei viitsi. Vanad aga ei kirjelda mu praeguseid eelistusi kuigi täpselt.

neljapäev, aprill 20, 2017

Aru ma ei mõista

Mida on jaurata Aasta Ema statuudi ümber, kui seesama statuut üldse seesinasele emale abielus olemist või isegi mehega koos laste kasvatamist üldse ette ei näe:

Need täiendavad nõuded lisati alles pressiteatesse; kogu jauramine võiks käia hoopis selle ümber, kas pressiteade ja tõlgendajad tohivad statuudis puuduvaid täiendavaid tingimusi lisada või jah. Tohoo tillae, inemised ei mõista nüüd lugeda või? 

esmaspäev, aprill 17, 2017

Tõde tõuseb, vale vaob

Käisime laupäeval Hiiumaal. Hommikul minek, õhtul tulek, oleks ilm soojem olnud, oleks ehk pühapäeva hommikul alles tagasi tulnud. 

Ma olen oma laevasõiduhirmust rääkinud, nüüd aga tuli mulle alles poole tee peal meelde, et xanax jäi maha. 
Tagasi enam ei lähe, sest piletid juba ostetud. 
Rahvaliku alternatiivi ehk väikese suveniirse napsipudeli ostsin hinge hinna eest laeva pealt, sest enne kümmet ju ei müüdud. Ja jäi see ka minnes tarbimata. 
Meri oli nii vaikne ja uuel praamil oli nii palju pistikuid. Püüdsime pokemone.
Tagasi tulles võtsin samast pudelikesest umbes poole ära ja jälle rohkem polnud vaja. 

Simulant olen ma olnud kogu selle aja/ kõik need aastad! Ai-ai-ai, kas nii sobib iseennast petta?

Igatahes lisab see lootust, et ma suvise Rootsi kontsertreisi kuidagi siiski üle elan. 

neljapäev, aprill 13, 2017

Nädala naljanurk

Putukas tuli koju, vasaku käe sõrmed mitmest kohast plaasterdatud.
Vaatas mulle näkku ja vabandas: "Ah, ma astusin koolis jooksulindi peale"
Liikuva lindi peale muidugi. Neil on väike jõusaal, kuhu ühistegevustest stressis introverdid tohivad aegajalt närve puhkama minna.

Küsin rangelt: "Kas kehalise õpetaja sulle ohutusreegleid selgitas või pean ma seda ise tegema?"
Putukas: "Ah ei, ma tean isegi - kõigepealt tõused püsti, siis paar oiet ja siis arsti juurde."

Kitarri mängida ta täna nende sõrmedega ei saa.

kolmapäev, aprill 12, 2017

Ajab hulluks

Muuseumi lähedal vanalinnas tehakse mingeid kaevandamistöid (ilmselt puuritakse Maa tuuma poole tunnelit või midagi), generaator undab, madalasageduslik müra tuleb naabertänavast iidsete alusmüüride kaudu Muuseumi kontorisse täpselt minu laua juurde. Olukord on talumatu. 
Mõnikord müra valjeneb, mõnikord vaibub, siis on korraks kergendustunde ootuses hing kinni, aga ainult korraks. 
Küsin teistelt, kas neid see müra ei häiri. Sama maksimumijoone peal on veel ühe kolleegi laud, tema ütleb, et see on tõesti vastik ja töötab rahulikult edasi. Teine ütleb, et kuuleb küll, aga ei lase ennast häirida. Kolmas ütleb - mis müra? Ma ei saa aru. Neljas kehitab õlgu ja ütleb, et jah, seal tehakse remonti. Viies ütleb, et see tuleb hoopis sealt ja näitab näpuga vastassuunas. Kuues ütleb jälle, et ta ei kuule seda. 
Mina. Lähen. Hulluks.

Natuke toredamatest asjadest rääkides, siis Win 10 sai just suure süsteemiuuenduse, jee!. Panen selle käima ja lähen müramaksimumi joone pealt ära, kontorisse, kohvi jooma. Või siis hulluks. Või mõlemat. 

teisipäev, aprill 11, 2017

Mesmeriseeritud Mann

Minu kallis ja odav Nexus 5x suvatses pärast viimast opsüs uuendust jamamama hakata - lihtsalt võtab ja lülitab ennast poole protsessi pealt välja ja ei hoiata ega midagi. Korduvalt. 
Tegin talle (temakesele) tehaseseadete taastamise ja nüüd taastan andmeid sinna sisse, aga mure on meelel. Mul on kuidagi sageli (kaks korda) juhtunud seda, et mu seadme emaplaat kärssab ilma silmnähtava põhjuseta. Ükskord oli garantiiaeg juba läbi. Üks teine kord sain selle peale garantiikorras uue seadme. Uus seade oleks ju tore, kui ma ei peaks kahtlustama, et see on mingil moel minu viga. Ei, ma ei pilla seadmeid maha ega tee nendega muid rõvedusi. Võibolla on mul mingid sellised sisemised laengud. Hingelised pinged, mis nutiseadmeid katatooniliseks ajavad.

Niiet nüüd ma põrnitsen mureliku ja kahtlustava pilguga oma kallist nexust ja ei saa rahu mitte. Äkki ma peaks ennast Geigeri loenduriga kontrollima või miskit?

neljapäev, aprill 06, 2017

Peksa väärakat

Muuseumi plakat Vabaduse platsil on muidugi vana ja tuleks juba põhimõtteliselt välja vahetada (mul on fail juba valmis, aga juhtkonnal pole aega olnud seda üle vaadata).
Sellegipoolest on nörritav, et keegi pidas õigustatuks seda (ja ainult seda) pabergrafitiga reostada.
Ja ma ütlen seda, mida ma olen öelnud juba suhteliselt ammu ja vähemalt üks, kui mitte rohkem kordi: See, et just meie plakati tagumine sein on, erinevalt teistest samas rivis, lohkus ja kõver, ei ole hea. Selge, et erinev - selge, et väärakas - järelikult. 

Kehtib ka mitmekesistes muudes olukordades. Teistest erinev olla on riskantne. Sind võidakse tähele panna aga võidakse eristavalt kohelda, või mõlemat korraga. Tulemuse määrab ära see, kas erinevus on hetkel poppide omaduste suunas või kusagile mujale.

Olin kaks päeva haigena kodus, ilgelt sitt oli olla ja muud ei jaksanud teha, kui autismialaseid kirjutisi guugeldada ja lugeda ja tegin isegi pika segase postituse, mida ma aga ei avaldanud, sest see oli liiga. 
Päris mitmest kohast aga leidsin ma sama mõtte, mida ma ise olen haudunud - autismi ei diagnoosita praegu varasemast rohkem mitte sellepärast, et autiste oleks reaalselt rohkem, vaid sellepärast, et Ideaalse Inimese kuvand (ja nõudmised iga inimese isikuomadustele) on suhteliselt lühikese aja jooksul väga järsult muutunud. Autismi libiseval skaalal see normkeskmise pool olev ots sarnanes varasematel aegadel II-ga rohkem ja ekstraverdid on au sisse tõusnud alles viimastel aastakümnetel.
Lisaks on muidugi muutunud ühiskonna ülesehitus, laste koolitamise põhimõtted ja pakutavad töökohad, mis on suuremal määral sotsiaalsed, head suhtlusoskust nõudvad ja nii edasi, kui varem. ATH lapsukestel on ehk varasemast lihtsam, autistlikel lastel oluliselt raskem.
Ma arvan, et ürgkarjas poleks kummalgi midagi häda olnud. 

Teine mõte oli see, et süüdistus, nagu oleks autismispektriga lastel napilt empaatiavõimet või puuduks see täielikult, ei pea paika. Empaatiavõime on väga mitmekesine asi. See, et laps ei suuda sotsiaalselt keerulistes olukordades käituda nii, nagu ümbritsevad eeldavad, et ta peaks käituma või nagu on hetkel kehtiv ideaal, ei tähenda, et tal empaatiavõime puudub. Ega neurotüüpilised inimesed ka kõikides võimalikes empaatiat nõudvates olukordades parimal võimalikul viisil ei käitu aga kuniks see mittekäitumine mahub üldtunnustatud sotsiaalsete normide raamidesse, on ju kõik justkui korras.
Kõik, mis normidest väljas, isegi kui see on täiesti ohutu ja tegelikult aitab inimest, on aga... 
Veel üks artikkel.

laupäev, aprill 01, 2017

Noored inimesed

Kui ma ühel hommikul, nagu tavaliselt, pärast Putuka bussi peale saatmist vanalinnas ringi jalutasin ja pokemone püüdsin, sattusin Niguliste kiriku juurest alla Harju tänavale tulles nägema ühte vanemat naist, kes oli oma kotid müüriorva toetanud ja sobras neis ja (hilis)teismelist poissi, kes temaga intensiivselt jutles.
Poiss õõtsutas ennast aegajalt ühelt jalalt kerge keksatusega teisele, keerutas randmest käsi ning üritas neid varrukate sisse peitu tõmmata (kuradikülm oli) ja vadistas teismelise kurguhäälega:
"...ma ausõna oleksin äärepealt ära õppinud selle, äärepealt oleksin lugenud, oleksin äärepealt tundi ka tulnud, ausõna..."
Naine pomises midagi ebamäärast, ise kotis edasi tuhnides.
Poiss: "...oi kas te ostsite teksad?"
Tunderõhuga: "llavit!"

Läksin edasi ja mind jäi painama küsimus, mida sellise pugemisega tegelikult saavutada taheti, kas selline asi võib täiskasvanule tõepoolest kuidagi soovitud suunas mõjuda ja lõpuks, kustkohast isegi Tallinnas saab hommikul enne kaheksat teksapükse osta?
-------------------
Kui ma reede õhtul viimase rongi peale läksin, nägin jaamas just perrooni juures seismas politseiautot ja mõtlesin hapult, et ei tea, kas nüüd tullakse juba ennakult ja igaks juhuks mitmesuguste vahejuhtumitega tegelemiseks siia valmis või. 
Läksin rongi ja istutasin ennast esimesse klassi mugavalt maha, st torkasin juhtmed pistikusse ja klapid peaaegu et kõrva.  Selja taga võttis üks tüdruk telefonikõne vastu:
"Jaa, ma olen rongis. Ei, Kärolin ei ole minuga, ta viidi politseiga minema."
Tüdruk hakkas nutma.
"Ma tahtsingi koos Käroliniga koju tulla, aga ta viidi minema! Ma ei tule enam kunagi koju!"
Tarve nuttu jõuliselt alla suruda tekitas kõnesse pikki pause:
"Ma vihkan teid! Käi putsi!"
Tüdruk pani telefoni ära ja jätkas nutu allasurumist. Vaatasin tagasi. Täitsa lapsenäoga oli veel, maksimaalselt 15. 
Istusin natuke aega paigal ja juurdlesin, kas minna tema juurde küsima, kas ta vajab abi või mitte; selle aja sees hakkas rong sõitma, aga kui ma uuesti ümber pöörasin, oli tüdruk kadunud ja selle koha peal istus hoopis keegi teine, üldse olid kõik istmed juba inimesi täis.

See lugu painab mind praeguseni.