esmaspäev, veebruar 12, 2018

Õu kui õudne

Ma ütlesin teile, et sõiduõpe on õudne? On jah. Ma olen küll vist kõige keskealisem ja memmem sellel teooriakursusel, ja arvestades minu senist tahtlikku (ma-ei-taha-sellest-asjast-midagi-teada) võhiklikkust autojuhtimise kaunis kunstis, on loogiline, et ma olen tunnis vait, mitte ei plagise, nagu mul mõnel teisel kursusel kombeks oleks. Aga ka kahemeetrised piimahabemeist nolgid tagapingis kuulavad sõiduõpetajat aupaklikus tardumuses. Võib-olla on neil ka õudne.
Ainuke, kes õpetaja küsimuste peale (vastik liiklusolukord-küsimus-ootav paus) reageerib, on üks ümarapoolne noor naine teise pingirea esimeses pingis, kes on varem korra juba teooriakoolitusel käinud.

Muidugi õnnestus mul tänases tunnis (esimeses pingis otse projektori kõrval istudes) ka paaril korral tukastada. Õpetajal on rahulik sugestiivne meeshääl, ilma suuremate kõikumiste ja paisutusteta, no umbes nagu eesti rahvalaul, ja kuigi teemad olid ärevad (fakk, kas te tahate öelda, et need urrima eesõigused peavad mul TEGELIKUS LIIKLUSES pidevalt selged ja arusaadavad olema või?) läks mul silm plumpsti kinni ja avanes juba järgmise teema peal, milleks oli, näiteks, ringristmik või midagi. 
Aga ma vähemalt üritan. 

neljapäev, veebruar 08, 2018

Ilus või tore?

Tavainimene kirjutas ikka sellelsamal aegumatul teemal, ehk siis kohustusest ilus olla või vähemalt selle poole meeleheitlikult püüelda. 

Rõhk sõnal meeleheide. "Võta poose, milles sa oled ilus." "Tee ennast ilusaks" Ja see kõige jubedam: "Naerata! Miks sa ei naerata? Miks sa nii kuri oled?"

No ma siis naeratan:

Lahke naeratusega mustvalge portree
Meeleheide on haletsusväärne asi. Minu meelest, kui emake loodus pole naturaalset ilu andnud, ei maksa seda endale meeleheitlikult külge pookida, mis sest meelest ikka heita, seda võib päriselt ükskord vaja minna. Laske ma olen kuri ja kortsus, aga las mul olla tore. Nagu jubejussil, kui ta oma ilusaid jubepilte postitab. Las mul olla lõbus, kui ma ennast jõuga naeratama sunnin, siis ju ei ole tegelikult.


Hommikul vara haigest peast tehtud mustvalge portree
Mina olengi sinu neandertali vanaema

teisipäev, veebruar 06, 2018

Oleme haiged

Putukas hakkab tegelikult juba paranema, aga ma igaks juhuks hoian teda natuke kauem kodus. Rangel režiimil.
Tegin eile kanasuppi, panin sisse ingverit ja tšillit, viimase küüslauguküüne ja ohtralt sibulat. Sai tõsine tuleneelajasupike, see lööb paistes kõri kenasti sirgeks.  Sundisin last ka sööma, tal hakkas selle peale ninast verd jooksma.  Kuigi kiitis jah, et mõjub.
Haiguseaja kokkamised.

Kuulan üle oma autokooli materjale ja laps sättis ennast selleks ajaks minu ligidusse. Teda huvitab. Nii-nii, ilmselt saab ka tema (sarnaselt Võsukesele) oma load enne tehtud, kui ema...

Põetaja Blondie
 

laupäev, veebruar 03, 2018

vilets olla

"Ma hakkan vist natuke terveks jääma," ütles nohulöristav lapsuke mulle täna õhtul optimistlikult.
Mina aga hakkan natuke haigeks saama, sitt küll. Gripp see vist siiski ei ole. Pigem paragripp.
"Selge, homme tood sina keldrist puud ja mina pesen nõud," vastasin ma lapsukesele, kes oli päev otsa arvutis mänginud. Mida sellises olukorras üldse tehagi?
Mina lugesin läbi "Kui näeme, siis teretame".  Soovitan.