esmaspäev, detsember 31, 2012

Pekki, milline aastalõpp

Porno
Väike vahekokkuvõte: Viidik laekus mu manu Tallinna 21sel, Tartusse tulime 26ndal. Putuk oli 25ndani isa juures. Mõte oli pikka koolivaheaega lõbusasti ära kasutada ja kõvasti teha seda, noh... 
Mida vanainimesed teevad, kui omavahel on*.

Tühjagi.
Puuslik mäe otsas
Tallinnas olin mina VÄGA haige, Tartusse jõudsime, jäi varsti Viidik VÄGA haigeks ja on praeguseni. 38,4, alla ei lähe, tee või tinunni. Koogutan mäe otsas seisva puusliku poole hommikuti, õhtuti, ja pealelõunati, et Putuk terveks jääks. Plaanis on ju ka aastavahetuseks Kudzu juurde minna. Musta stsenaariumi kohaselt läheme sinna homme Putukaga kahekesi, lapsele sai ju lubatud. Kui ei lähe veel mustemaks. 
/koputab kolm korda vasaku jala keskmise varbaga vastu puud/
Pekki.

Ok, mis seal ikka, vaatasime filme (palju filme), tegin kolmele mehele süüa (Viidiku poeg ka siin.) koristasin ja kamandasin, helistasin koju Võsukesele ja muretsesin. Kena kodune olemine.
-----------------
Vahelduse mõttes kirjutan siia midagi enda kohta ka:
Mulle ei maitse 
absoluutselt:
mannapuder (Mis teema on meestel selle mannapudruga? Suured jämedad mehed armastavad mannaputru! Uimaivõi!)
sefiir šokolaadis
šokolaadijäätis
kuivad, rasvatud valgest jahust küpsised
verivorst
majonees

eriti:
pannkoogid
praesai, praeleib
peedisalat
Kiluvõileib munaga, wanted.
hapukoor
hamburger

Ma ei viitsi:
panni ääres seista ja väikesi asju praadida, v.a. kala, mille puhul motivatsioon kaalub tegevuse tüütuse üles.

Mulle meeldivad: tomat, ahjus tehtud toidud, liha, kala, kaalikas, lillkapsas, porgand, näkileib, muna, kiluvõileib - ma tahan kiluvõileiba munaga! Oi. 
Jt asjad.
--------------

*Näiteks puid ühest riidast teise laduda. 

laupäev, detsember 29, 2012

Olmelist

Pilt on siin lihtsalt ilu pärast.
Tallinnas küsis Viidik mu käest ühel hetkel sedasorti filosoofilise rahuga, mis omandatakse üldiselt läbi pikkade piinade ja paratamatuse mõistmise: "Kuidas sa küll minu juures maal magada saad, seal on ju nii vaikne? Ei kosta tänavalt autodemüra, ei müdise hotelli ventilaatorid, ei hüppa lae peal neiukesed aeroobikat teha - kuidas sa SEAL magada saad?" Midagi ma vastuseks mõmisesin, tõe kriteerium on aga alati praktika. Siin kohapeal selgub, et on küll vaikne (tähendab, suvel möliseb loodus) ent umbes kilomeetri kaugusel kulgeval raudteel sõidavad aegajalt kas reisi- või (öösiti) kaubarongid nii apokalüptilise mürinaga, et tuttavlikud paanikahood on ikkagi garanteeritud. Nagu kõmiseks muistine päikeseratas või hiiglaslik Sampo mööda maada majade poole. Vms. 

Möödunud ööl lõi Viidik palavikurekordi, visates termomeetri näidu korraks isegi 40,09 peale. Siin, Langel muutub olukord sellisel puhul pehmelt öeldes huvitavaks. Ravimid (peam. palavikualandajad) olid imeliku juhuse läbi kõik praktiliselt otsas. Minul pole lube. Ühistransport liigub vara hommikul ja hilja õhtul. Apteeki nurga taga ka ei ole. Helistasin kiirabisse, kes otsustas kohale tulla, haiget mõõta ja mõningaid soovitusi anda, aga minu suureks pettumuseks EI OLNUD neil kaasas pisikest mobiilset ravumipoodi, mis oleks ju maapiirkondadesse minnes igati asjakohane. Kaapisime kokku viimased palavikualandajad, mis meil olid, tegime viinasokkide jaoks lahti kunagi kingitud kallihinnalise kaunipakendilise lukspudeli ja saime Viidiku täna hommikuks nii palju ornungisse, et võisime Lõunakeskuses ära käia. 

 Kuidas inimesed maal ellu jäävad?

Misasja?

Ilus ekraanitaust. Pilt on siit:
Käisime kinos, Kääbikut vaatamas. Kui oled ette hoiatatud, siis polegi see suur pettumus - ilus vaatepilt igatahes. Tuleb lihtsalt teadmiseks võtta, et pisikesest lõbusast loost on järjekordne kolmeosaline film välja venitatud ja sellesse ajatäiteks pikitud kõike seda, mida originaalses loos ei olnud. Mõned täiendused olid isegi toredad, Radagast näiteks.

Thorin oli hale. Kui ta parajasti kedagi ei peksnud, tegeles ainult oma hiilgava mineviku tagapõdemisega. Välimuselt ja olekult kahtlaselt Aragorni moodi - tea, kas Jackson ei raatsinud armsakssaanud traagilise kangelase tüpaažist loobuda ve? Muidu olid päkapikud väga mõnusalt pungid tegelased. Laule oli vähe - kuhu jäi "Viisteist lindu viiel kuusepuul", ah? Miks see asendati mingi kuramuse eepilise võitlustseeniga? Ja "Alla poju, kollikoju" oleks ka marjaks ära kulunud. Olgu, olgu. Ikkagi kõlbab vaadata. Naistegelaste puuduse üle mina ei vinguks, sest Tolkieni algses loos ei olnudki neid rohkem, kui vaid korra meenutatud Belladonna Took, kes ise lavale üldse ei ilmunud. Väga palju oli neid kaadreid, mille puhul tekib tahtmine ekraanitõmmis teha ja arvutile taustapildiks panna.
-
Mis MÕTTES nagu?

Kinost välja tulles nägin sellist plakatit. ->
Mis mõttes, ma vanasti teadsin, et yakuza tähendaks nagu maffiat või nii, kas tõesti pannakse resto nimeks Maffia? Nojah siis. 

Oleme Tartus alates 26ndast. Nüüd on Viidik haige, tere, halleluuja.  Samamoodi kõrge, äkilise palavikuga nagu mina enne olin, kurk on ka punane. Tegelikult rohkem kui mina. Loodan, et tegu on sama tõvega, mille Putuk juba nädal tagasi läbi põdes. Loodan, et ta (Viidik) saab enne aastavahetust terveks. Loodan, et keegi teine enam ei nakatu. 

kolmapäev, detsember 26, 2012

Telefonimaniakid

Mul on olnud natuke piinlik sellest rääkida, aga ma ostsin uue telefoni. Väikese sisse- ja järelmaksuga, Klickist. Nokia Lumia 610
Etemateks versioonideks ma lihtsalt ei leidnud vabu vahendeid ja põhimõtteliselt kõik seesama, mis suurema ajuga Lumiatel, on ju ka 610-l olemas. 

Mitte et mu vanal, Nokia 5800-l midagi viga oleks olnud - see töötab täiesti perfektselt, tal on lihtsalt natuke väike aju (75mega põhimälu) ja ka aku ilmutab veidi väsimuse märke. Mina oma ahnuses olen sinna palju rakendusi installinud, sh osa tasulisigi. Installinud olen küll mälukaardile, paraku on Symbianile omane põhimälu aja jooksul digitaalse rämpsuga ära ummistada, noh, ja kuna 5800-l see on pisike, olen viimasel ajal tüütult palju pidanud kasutama selle lingi all toodud näpunäiteid. Alglaadimise järgselt aga ei installeeru sugugi kõik rakendused bäkapist automaagiliselt tagasi, vaid suurem enamus tuleb neist Ovi poest uuesti alla laadida ja installida. Õnneks ei nõua sama kasutajakonto alt installimine nende rakenduste uuesti kinnimaksmist (paari väikese erandiga), aga tüütu on see siiski. Samas mulle meeldis selle telefoni juures - ja meeldib praegugi - see, et seda sai kasutada stiilusega. 5800 ekraan on mõnusal vanamoodsal moel survetundlik ja reageerib peenikesele plastpulgale ka. 

Nii olen ma juba mõnda aega mõlgutelenud uut telefoni osta. Võimalikult väheste vaevustega rahakotile.
Mulle meeldib Nokia, tegelikult meeldib mulle Symbian ka, aga räägitakse ju, et selle päevad saavad loetud; samas oleks ju huvitav tutvuda Windows Mobilega, eriti, kuna ma siiski tahan sellist telefoni, mida ma saaksin kasutada ka wifi ruuterina; Androidist on mul kõrini. Teiseks ja kolmandaks ei tahtnud ma telefoni enam võtta mobiilioperaatorilt, kuna see seoks tähtajalise lepinguga. Ok, Klick pakkus Lumia 610 eriti soodsalt, tavai, sain natuke preemiat ka, võtsin ära. 

Pean ütlema, et mulle Windows Mobile meeldib, kui tal ainult ei oleks küljes paari hambaid krigistama ajavat mõttetu puuet - muidu täiesti töökorras bluetoothi ei saa kasutada failide transportimiseks ja sotsiaalmeedia kontode lisamine settingutes alates kolmandast kontost ei õnnestu, annab veateateid. Ok, sellest saab üle, kui installida mõned täiendavad rakendused, nagu IM+. Samas on sinna paljud funktsioonid mõnusasti juba sisse ehitatud, ekraan on hea suur ja allub ka eripliiatsile hästi (kõik mahutundlikud ekraanid ei ole nii kuulekad). Kõlar on väga vilets, aga kõrvaklappidega saab üsna normaalse heli kätte, vanal 5800-l oli heli ikka palju parem.

Järgmiseks aga juhtus, et Putuk võitis arvutijoonistuste võistlusel kolmanda koha ja sai auhinnaks Lotte telefoni. Hurra, tubli poiss, ainult... salaja ja siin omavahel ütlen, et ma oleksin digilaua vms asja üle palj rõõmsam olnud, sest ka Putukal ON juba kaks telefoni - nuppudega vana Nokia ja puutetundlik, aga üsna  mittenuti Samsung Star Wifi (millel pole isegi mitte Androidi opsüsteemi), aga noh, tema oli üpris rõõmus oma androidika üle ja tõmbab nüüd Google Playst mänge alla, mis koliseb. Kui wifit leiab, muidugi, sest Putuka numbrile olen ma kinni keeranud nii mobiilse interneti kui eritariifsed kõned ja sõnumid. 

Kogu selle pulli tagajärjel on meil praegu sahtlis seismas:
Nokia (eimäletanumbrit) millel on taskulamp ja FM raadio, aga muidu ainult helistamiseks, aku peab nädala ja rohkem;
Nokia5800, milles on pinu lahedaid rakendusi, mänge, GPS, välguga fotokas (3 mega, aga väga hea kvaliteediga) hea heli. Tegelikult liiga hea telefon, et ma raatsiksin seda Putukale nt kooli või matkale kaasa anda, liiga keeruline ka väikelapse jaoks (Symbian pole just intuitiivseim opsüsteem). Rohkem suurema ja arukama inimese nutifon. Tal on omad kapriisid ja vigurid, millega mina olen küll harjunud, aga mis nõuavad natuke tehnilist taipu.
Samsung Star Wifi, milles avatud opsüsteemi puudumise tõttu on rakendusi vähe, mõningad normaalsemad olen saanud osta (kui oma sim-kaardi sisse panin) Tele2 rakenduste poest, midagi leidsin ka Getjarist, millel on 3mega fotokas ja survetundlik ekraan, (stiilus ammu kadunud aga reageerib ka küünele ja muidugi näpuotsale) ja millel tänu väikesele ja vähenõudlikule ajule peab aku üllatavalt hästi. Sobib ka väiksematele.

Midagi nendest (kuni kaks) tuleks ära anda, muidu hakkan ma ennast päris nõmedana tundma. Ons soovijaid? 
*Ja kui ma ütlen "ära anda", siis ma ka mõtlen nii - annan ära, tasuta, heasse perekonda. 

esmaspäev, detsember 24, 2012

Olen haige

puruhaige. Tulin reede õhtul muuseumi jõulukalt veits purjusena koju ja magama minnes avastasin, et mul on ilmselt palavik.
Oligi, nagu järgmisel õhtul selgus, 38,3 ja üle selle.
Putukas läks õnneks laupäeval isa juurde ja Viidik on siin. Mina süüa ei teinud, midagi ei teinud, ainult põdesin (laupäeval otsustasin kergemeelselt, et tunnen ennast piisavalt hästi korraks välja minemaks. Valesti otsustasin.) Ma pole KUNAGI nii kohutavalt haige olnud! Palavik läks tänaseks ära ja siis hakkas põrgulik kurguvalu piinama, neelata praktiliselt ei saagi, iga neelatus tahab panna aknast välja hüppama. Mis muud, kui Viidik jälle apteegitretile saata. 
Öelge veel, et joomine olla "terviseks".
------------
Viidiku maitse jaoks on mu elamine liiga jahedavõitu. No ma ei saa aru, mis siin kurta, järjepideva kütmise tulemusena on 15 plusskraadi vähimalt kogu aeg sees. 
Ülevalt neiukesed alustasid täna jälle galopisessioone. Päev otsa kepslevad mööda tuba. Kuidas nad ära ei tüdine?
------------
Võsuke veetis nädalavahetuse sõbra juures auto all. Tagasi jõudes oli, tsiteerime klassikuid: "Väsinud aga õnnelik".
------------
Häid jõule kõigile!
/Rögiseva, piinatud häälega/

teisipäev, detsember 18, 2012

Pealt kuuldud kõnelusi

Mediteerib.
Putuka klassivend:
"Kui reedel maailm otsa lõppeb, kas siis tulevad tulnukad maa peale?"
/.../
Putukas: 
"Hinged tulevad hoopis maa peale. Tulevad sellena, kellena ise tahavad tulla. Kes tahab ninja olla, see tuleb ninjana, kes tahab, võib koguni tulla triibulisena, nagu tiiger!"
Klassivend:
"Aga see, kes tahaks olla maailma valitseja?"
Putukas:
"See tuleb jumalana."
Klassivend:
"Aga mõtle, kui keegi ei tahagi keegi teine olla, tahab olla just nii nagu tegelikult on?"
Häid jõule kõigile!
-----------------
Putukal on reedel kooli Jõuluhommik, umbes nagu klassiõhtu kingitustega, vms. Kostüümi pole keegi kohustuslikuks teinud, aga Putuk ise avaldas soovi, et ma võiksin ta riietada jääpurikaks. Hm.
Väga ei viitsi, aga idee on ju huvitav.
-----------------
Putukat tabas kolmapäeval mingi paganama kõhuviirus, oksendamistega. Läks kell 6 vabatahtlikult magama. Poole õhtu pealt keeras ennast minu poole ja jutustas läbi une:
"Emme."
"Kui ma natuke mõtlen, ma oskan su küll majast välja saata-"
"Mul on ju kaks pead. Ma saan neid korraga kasutada."
Küsisin jahmunult: "Kuidas sa said kaks pead?"
"Lõin jalgadega kõvasti vastu seina," vastas Putuk ja magas edasi. 

reede, detsember 14, 2012

Väike kasvatusküsitavus

Olen Putuka niru füüsise putitamiseks üritanud meid kahte võimalikult palju jala ühest kohast teise kuljetada, viimasel ajal ka hommikul kooli jalutades. See ei tundu lõpuks siiski väga hea mõte olevat - kipume nüüd hommikuti hiljaks jääma, mida bussi kasutades ette ei tulnud. 
Üleeile hommikul seisin garderoobi ukse taga ja utsitasin** Putukat kiiremini riietuma, kell oli just tundi helisenud. Putuk ronis pingile, et kombinesoon nagisse ära panna, ettevõtmine, mis pole just lihtne, kui kitsas garderoob on juba teiste laste pakse talveriideid ja ka mitmeid mahapillatud riideesemeid täis. Mööda jalutas keegi keskealine daam ja tõttas Putukale appi, sealjuures verbaalselt eraldi ära märkides:
"Oota, ma aitan sind!"
Nimetage mind nüüd bitšiks, kui tahate, aga ma hüüdsin nördinult: "Ei, ta peab ise saama!". Daam pöördus uskumatu ilmega minu poole, käsi ikka veel Putuka hilbu suunas välja sirutatud: "Peab ise saama?"
Mina kärsitult: "Jah, peab ise saama, muidu ta ei õpigi seda* ise ära."
Daam /laseb käe alla. Paus./Kehastunud põlgusena/:"Kui nii, siis küll."
Paus.
Daam: "Vabandage." /solvunult paremale ära/

Putukas oli selle ajaga oma kombinesooni juba nagisse saanud. Patsutasime teineteist rõõmsalt ja kumbki kappas oma teed. Nagu juba kombeks, lehvitasime teineteisele veel trepikoja suurest aknast.
----------
*midaiganes seda. Iseseisvuse kasvatamine algab minu meelest enesehooldusest.
**ma tean küll, et selline utsitamine pole ka päris hea meetod, targim oleks ignoreerida ja lasta tal oma saun hiljem ise vastu võtta.

neljapäev, detsember 13, 2012

Mida täna süüa teha?

See on üks õudsemaid küsimusi. Mida siis? Esitan selle küsimuse Võsukesele ja tema vastab: ah, ma ei tea... ükskõik, peaasi, et mitte (järgeb viimase viie päeva menüüde loetelu). Vaikimisi käib asjaga kaasas ka keeldumine süüa hernesuppi või kala või seeni. Tore-tore.
Ideed. Ideed on need, mis kannavad. Kui neid ei ole, siis on jamasti. Kust teie oma õhtusöögi-ideed saate?


Täna oli lihtne - Putukas teatas, et tema tahab lõunaks kiluvõileiba munaga. Ja punkt. Appi, kui nunnu. Muide - Võsuke on varasest noorusest peale kala jälestanud, ja nii pole ma kodus peale  väga kalalisi toite kuigi palju teinud. Peamiselt kalapulka või -kotletti, kui üldse. Viimati sõime Putukaga munaga kiluleiba Viidiku juures, millega seoses meenub, et oh pagan, ma unustasin täna sibula...

Olen tõbine, kurgukatarr. Ei viinud Putukat ka kooli ja ise ta sinna ei lähe. Veel mitte. Liiklus. Ohtlik. Puhkepäev kulub ka aegajalt lapsele ära. Joon põdrasamblateed - noobliess oblikas. Kui ma lapsi sunnin ülemiste hingamisteede haiguste korral seda jõledust jooma, siis pean selleks ka ise suuteline olema. Kosutavalt mõru. 

kolmapäev, detsember 12, 2012

Hhhh

Pilt on pärit siit:
See pulseeriv undamine ajab mind vaikselt hauda.

Täna õhtul üheksa paiku oli isegi lootustandev vaikus, pool kümme algas undamine uuesti.

See PEAB olema kas hotelli spa või mõni muu suurem asutus. Raudtee on siiski kuidagi kaugel.

Või siis on kellelgi keldris pisemat sorti rahapesula või kondijahutootmistsehh. Aga väljas lonkimas käies pole ma üle hotelli ja spa valju kahina (kahin ise tuppa ei kosta) suutnud ühtegi lähemat müraallikat leida.

Öö..
Loomulikult on just minu voodi see, mis asub kandva ja järelikult enim vibreeriva seina ääres. Ma ei pane ju lapsi sellisesse kohta magama. Nende voodite juures on müratase talutav. Pealtnäha. 
Kuidas see neilegi tegelikult mõjuda võib, ei tea. Mina lähen tasapisi hulluks ja halliks.

teisipäev, detsember 11, 2012

Mitmesegast

Piparkoogid müügiks
Esmaspäeval oli Putuka koolis jõululaat. Putukas pani ennast juba ennakult klassijuhataja juures kaupmehena kirja ja minu seadis sündinud fakti ette. Eks küpsetasime nädalavahetusel piparkooke ja katsime neid sinise(!) glasuuriga, mida sel aastal imekombel poes isegi leida oli. 
Esmaspäeval ma esimesse müügivahetundi ei jõudnud, Putuk tegutses ise, üksinda. Järgmisse kohale jõudes avastasin, et pooled piparkoogid on müüdud ja rahakarp kõliseb meeliülendavalt. Lisasin ta kaubavalikule mõned enda tehtud  vidinad, astusin eemale ja vaatasin.
Putuk müüs nagu vana juut.
Kollane mask müüdi
kooli jõululaadal ära
Selgitas uudishimulikele uudistajatele agaralt oma kauba eripärasid ja soovitas üht või teist asja individuaalselt. Pagan, mina tema vanuses küll nii julge ei olnud!

Pärast porises, et ta on nagu mingi muuseumi omanik - kõik vaatavad, aga keegi ei osta. Tegelikult kogunes lõpuks rahakarpi kenake summa, mis koos eelnevalt päkapiku toodud kaheeurosega võimaldas tal osta ammuihaldatud Lego Ninjago treeningtempli ja natuke jäi veel üle.

Lego Ninjago harjutustempel.
Müüjaid oli laadal palju ja enamus nendest pakkus just piparkooke või muud magusat, sekka natuke koolitüdrukute tehtud kõrvarõngaid, millede hulgast ka ise ühe paari ostsin.

Täna aga oli Putukal koolis kabeturniir. Skoori ma teada ei saanud, ainult neutraalse: "meeldis" kommentaariks.
-----------------
Võsuke ostab oma autole varuosi ja lisavidinaid kokku, käib neid sõbraga paigaldamas ja on õnnelik. Teeks ta siis load ka ära...
----------------
Mürin ja vibra kodus jätkuvad. Nüüd täiesti ööpäevaringselt, korduvate pulsipikkuste hoogudena. Eile öösel kell 3 taipasin lõpuks ennast voodis teistpidi keerata, pea vibreerivast seinast eemale, ja jäin lõpuks isegi magama.
Nägin omapärast unenägu:
Olime Putukaga koos Viidiku kodus, mis aga unenäos paiknes hoopis seal, kus ma ise kunagi 15 a tagasi Tartus elasin. Minu toonasest osmikust oli unenäomaja küll suurem ja oluliselt tühjem, aga sama rimu. Viidikut polnud "kodus". Kondasime mööda asustamata ruume ringi ja vahtisime üksikuid vanemaid ja uuemaid elektroonikariistu, mõni nendest isegi töötas, nt üks rohemusta suurepikslilise ekraaniga puutetundlik mängutahvel kummuti sahtlis.. Lõpuks tahtsime välja minna, igav oli. Väljusime uksest, mis asus, erinevalt minu kunagisest elamisest, maja tänavapoolsel küljel, ja samal hetkel pidin Putuka kiiresti tuppa tagasi tõmbama, sest Raudtee tänaval oli nii hirmus ummik, et suur reisibuss kihutas otse ukse ette hoovi, tema kannul veel teinegi. Taandusime kiiresti tagumistesse tubadesse, vahtisin aknast välja, mätastunud* ja ammu niitmata tühermaale ja mõtlesin, et kui ma nüüd kuidagi ikkagi õue saaks, siis peaks selle hirmsa kuumaastiku üle trimmerdama. Putuk mängis mainitud elektronmängtahvliga. 
Järgmiseks aga sisenesin ma Muuseumi uude majja. Osutus, et Disainifirma oli Muuseumi asemele ehitanud taevasse kõrguva klaasist torni, mille keskel keerdus üles välja DNA kaksikheeliksi kujuline metallist ja puust trepp. Torni keskpaigas oli ka paar rõdujat vahekorrust, aga üldiselt oli tegu hõreda ehitisega, mille alumisest otsast nägi kõrge torni tippu välja. Muuseumi ekspositsiooni leidus selles klaasmonstrumis minimaalselt. Trampisin nördinult mööda treppi üles ja põrnitsesin üliväheseid eksponaate, mis olid sokutatud trepi kõrval asuvatesse räigelt üle disainitud vitriinidesse. 
Keegi oli allkorrusel kinniseotuna nurgas maas. Ülejäänud muuseumitöötajad olid kõige ülemisel rõdujal vahekorrusel samamoodi kinni seotud, kuna Disainifirma boss oli hulluks läinud ja nad kõik pantvangi võtnud. Jõudsin trepist üles ja pistsin teda sõimama, et mida ta muuseumiga on teinud ja miks ei ole korralikku ekspositsiooni ja... Minu vahetu ülemus, kena, sõbralik ja arukas daam üritas mulle nägusid tehes mõista anda umbes et: "Ole vait, lollakas", aga see tal läbi ei läinud. Disainifirma boss, kes unes oli turske latiinotüüpi mees, haaras taskust püstoli ja kukkus mind tulistama. Varjusin kössitades trepi-DNA astmete taha ja püüdsin tagurpidi allapoole ronida.
Ärkasin uneapnoega, tundega, nagu oleks mulle liivakotiga pähe virutatud. Paganama lõbus. :)
--------
*Viidiku kodu ümbert päris elus niitmata rohumaid ei leia. 

laupäev, detsember 08, 2012

Hea oleks


lihtsalt rahulikult kodus vedeleda. Paar päeva.

Niisama.
-------------
Mingi põrin ja undamine on praegu. Naabermajas on õhksoojuspump? Põrin tuleb häirival moel põranda ja seinakonstruktsioonide kaudu tuppa ja ei lase olla. Südame ajab pahaks. Mõelda ei saa. Masendav. 
Mida ma teha saaksin?
Läheks ja peksaks kedagi, aga keda?
--------------
Käisin õues, vaatasin, naabrite õhksoojuspumbad ei saa mingi valemiga sellist vibrat teha, mis minu seinani ulatuks. Ainuke võimalik süüdlane on üht servapidi mu kodutänavas asuv suur hotell, mis laiutab koos spa-ga üpris suurel maa-alal. Sellest kostab tänaval seisjale valju kahinat, mis küll majaseinte vahelt sisse ei jõua. Ilmselgelt aga jõuab just minu tuppa maapinna kaudu vibratsioon, mida tekitab mootor, mis on selle kahina eest vastutav. Kuramus.
Luulud mul ei ole, teised inimesed kuulevad seda ka. Minu toas otse ukse juures on see tugevaim. Ja loomulikult on minu voodi just sellesama ukse kõrval. Võsuke tuli kuulama ja põristas bassihäälega: mida ma sulle juba AASTAID, juba KOLM AASTAT olen rääkinud, et siit tuleb ära kolida!

Veerevale kivile ei kasva sammal.

neljapäev, detsember 06, 2012

Pikkade juhtmete päevad

Nirti kaotas oma telefoni päriselt ära, aga meie...
Putukas ARVAS, et ta kaotas eile oma telefoni ära. "Kui ema tuisuga koolimajja jõudis, oli Putuka seljakott garderoobis, lukud lahti ja telefoni netu". Muide, kott oli garderoobis olnud nähtavasti juba mitu tundi, samas, kui Putuk ise pikapäevas oma aega õhtusse saatis. 

Pöörasin koolimaja pahupidi, saatsin Putukat seda otsima ujulasse ja üles koridori. Lõpuks arvas Putuk, et andis telefoni mängimiseks kasutada ühele klassivennale. Helistasin klassikaaslasele, kes kinnitas siiralt, et ta oli samal päeval pärast mängimist telefoni Putukale jälle kaela riputanud. Õues. 

Aga Putuk ei käinudki pikapäevarühma ajal õues, sest tal oli ujumine.
Mütsika.

Helistada samsungijuustule ei saanud, aku oli tühi. Igati loogiline oli oletada, et laokile jäetud kotist oli viimane väärtuslik asi lihtsalt kellegi poolt süütust ja mõistetavast kasumijanust kantuna eemaldatud. Ehk siis: "süüdi on see, kes oma vara vedelema jätab". Kodus otsisin veel kõikvõimalikud kohad läbi, sest lapsed on udupäised ja ehk ajasid mulle teadmatult pada. Ei leidnud. 

Kandsin samsungi mõttes maha ja läksin magama otsusega täna uus sim-kaart hageda ja telefonikeha lukku keerata lasta. Nn helistamise telefon on meil ju tagavaraks olemas. Täna hommikul äratas meid sellesama samsungi delikaatne tirin karvaste mänguasjade kuhja alt... See polnud eile hommikul Putukaga kooli jõudnudki! Lapsed lihtsalt ARVASID. Õnneks on tegu mudeliga, mis suudab äratuskella käivitada ka siis, kui aku muidu tühi. 
Hämmastav, mida kõike lapsed kokku arvata oskavad. 
Simkaart aga rändas nüüd puutetundlikust poolnuti-Samsungist nupukase Nokiasse. Aitab naljast. 

kolmapäev, detsember 05, 2012

Soh.

Mul ei õnnestu nüüd enam wordpressi kommente kirjutada. Milles kühvel?
Ärge öelge, et ma pean hakkama seda kuradima gravatari kasutama või midagi. 

laupäev, detsember 01, 2012

Hellad kellad

Esinesime Vanavanemate Liidu advendikontserdil. Enne meid laulis Jüri perekoor, kes oli üheks esitatavaks lauluks valinud Ehala-Viidingu "Vana mehe laulu". Teate küll, seda:


Jüri perekooris laulis seda küll mitte Ehala ise, nagu ses videos, vaid keegi erakordselt kauni ja mahlaka (bassi)häälega jeesuselokkidega härrasmees. Meie (aldi rühm) jaoks jäi koorirõdule, kus me oma järjekorda ootasime, õhku kaks küsimust:
1. Kas pensionäridele laulda "kord ka ise oled muld" pole natukene... julm või vähemalt otsekohene?
2. Kas khm... Buratino on nüüdsest uus jeesuslaps? Tehniliselt, miks ka mitte. Isa puusepp, saamine müstiline, jne, jne.
Eks oli sõnum seegi, et "ainult seda omaks võta, mis su hinge puudutab".

Meil on aldirühmas uus laulja, ka erakordselt kauni ja mahlaka (ehkki mitte mees-)häälega. On mõned kaasuvad ohud:
1. Ma kas nikastan oma kõri tema kõrval lauldes ja alateadlikult seda tämbrit matkida püüdes ära, või
2. Ma muutun laisaks ja ei viitsi nii jõulise hääle kõrval ise enam eriti pingutada.
Või siis mõlemad.

Koorijuht on meil küll kõvasti ära keelanud pärast kontserti kohe analüüsima hakata, mis NÜÜD JÄLLE valesti läks ja kes kus mööda laulis. Mõistlik. Vanasti kujunes sellest lõpuks masohismifestival. Aga midagi igatahes läks. Minu meelest läks "Il Cielo" aia taha. Vajus või. Eks ma homme kuulen.