neljapäev, september 30, 2010

Feminismi selgituseks

Ja eneseõigustuseks mõistagi.
Meeste hulgas, ka parimate hulgas, on väga laialt levinud arvamus, et meestel on juba ainuüksi seetõttu rohkem õigusi ja rohkem õigus, et nad on meessoost. Olenemata konkreetsetest isikuomadustest.
Sama hoiakut meessoo ülimuslikkuse kohta igas vallas jagavad kahjuks ka paljud naised.
Minule tundub see ebaõiglane.
Väga ebaõiglane. Mis on ebaõiglane, selle vastu ma sõdin.

Inimesed erinevad individuaalselt palju rohkem, kui soopõhiselt.

Kes kõigutab paati..

..ja kes laseb aerud lihtsalt loha. Samas paadis istuda on mõlemat sorti isendiga raske. Oh ja kindlasti on veel kõige raskem istuda samas paadis isendiga, kes viimast jõudu välja pannes aerutab ning aegajalt läbi hammaste tänitab, et võta, kurat, sina kah aerud kätte ja TEE midagi. Selline tänitav isend ei lase ju paadisõitu nautida ning teeb sellest tüütu kohustuse.

Aga alati on lihtsam süüdistada seda, kes midagi TEEB, mitte seda, kes mittemidagi ei tee, ei tänita, ei õienda, ja on niisama ilus ja tore inimene.

Perekonnaelus ja suhetes on selleks vastutavaks tegijaks läbi aegade olnud naine, lihtsalt seetõttu, et mehed on käinud mammutijahil - ja mammutid kolivad aegade jooksul järjest kaugemale abstraktsusesse. Mehe roll läbi aegade on olnud olla - ära, naine on alati pidanud olema kohal. Kena! Kui see oli majanduslikult põhjendatud, oli see veel enamvähem okei. Sellest ajast on aga pärit ka igikestva naiseliku süü kontseptsioon. Naised kui kohalolijad on süüdi kõiges - ja eriti on naised süüdi selles, et naisi koheldakse ühiskonnas halvemini kui mehi! Kuum teema praegu - vaata siia ja siia ja siia ja siia.

Minu kogemuse põhjal ei ole mehed usaldusväärsemad kui naised ja mind on minu elu jooksul ikka naised rohkem toetanud kui mehed. Okei - naistega puutun ma rohkem kokku kui meestega ja ma pean ütlema, et tõesti, naistepoolne halvustus ja patroneeriv suhtumine* ärritavad mind oluliselt rohkem kui meestepoolne - meeste rumalaid väiteid soorollide kohta võtan ma juba pikemat aega kõva huumorikoefitsiendiga. Alates Mittehumanoidsest Eluvormist, kes minu, toona verisulis kunstitudengi erialased saavutused (konkursivõidud) kenakesti põrmuks tegi väitega, et mis tost tühjast, aga tema toob ikka Raha koju... ja lõpetades meie muidu kena, nutika ja tavaliselt üldsegi mitte shovinistliku meessoost direktori geniaalse väitega, et voolimistunnis poisid võiksid voolida luukeresid ja tüdrukud... liblikaid ja ingleid. Direktorile tegin ma viisakas vormis märkuse, et kui mõni tüdruk tahab luukeresid voolida, ja mõni poiss ingleid ja liblikaid, siis mina kedagi keelama ei hakka. Ta on lihtsalt noor ja eluvõõras, ehk suudab veel õppida.

Kui aga mõni naine ise väidab et vendade vahel on vendlus ja õdede vahel õelus, et mehed on usaldusväärsemad, sõbralikumad ja abivalmimad aga naised kadedad ja diskrimineerivad, siis seesama väitmine on juba iseenesest naistevahelise vaenu taastootmine ehk naiste diskrimineerimine naiste poolt. Naiste halvustamine ja meeste paremaks pidamine.

Needsamad naised ise genereerivad sellele väitele sisu, ehk tegu on isetäituva ennustusega, maoga, mis hammustab oma saba, nõiaringiga, jne.


Naised, saage üle!
Naised on sama head, kui mehed. Lihtsalt teistsugused. Ja minu kogemuse põhjal - usaldusväärsemad, vastupidavam ja mõistvamad. Lisaks kõigele muule on enamus naisi alati valmis tunnistama, et nad ei ole mõnes valdkonnas piisavalt pädevad, seega ka valmis õppima. Mehed aga üsna tihti kannatavad üleväärsuskompleksi ja enese looduse kuningaks pidamise sündroomi all, seega ei tunnista oma eksimusi iialgi.

-------------

*üks vastikumaid selliseid kogemusi oli mu teise raseduse ajal, kui üks lastetu tütarlaps arvas, et minul kui rasedal ei ole niikuinii peole asja. Et seal suitsetatakse ja juuakse... ta oli väga hoolitsev, aga tra, ma eelistan selliseid asju siiski ise otsustada. Aga seda ei anna võrreldagi sellega, kui reklaamifirmade meessoost direktorid ei tahtnud mind aastail 95-97 tööle võtta sellepärast, et ma olen naine ja "kui laps jääb haigeks, siis istute ju lapsega kodus".

kolmapäev, september 29, 2010

Rahutu saba sündroom?

http://www.tartupostimees.ee/?id=319786

Jajah, te saate ju aru, et ma otsin lihtsalt mingitki ettekäänet oma tervis kah KNK meditsiinialtarile asetada. No seal on niii ägedad arstid.

Aga tõsiselt, mul ongi naljakaid unehäireid ja ma ikka peaks uneuuringutele minema küll.

Prints-järeltulija

Lapsed kasvavad, och seda õnne ja rõõmu. Aabile on tema nahktagi väikseks hakanud jääma. Tuleb uus osta. Õnneks nõustub ta nüüd ise kaltsukais shoplema.
Naljakas, Aleks on üsna väikest kasvu mees, ma pole ka pikk, aga ühine lapsuke kipub kõrgustesse.

teisipäev, september 28, 2010

Minu ema on ausus ise

ja võibolla just seepärast ei usu ma laialtlevinud seisukohta, nagu oleks naised valelikumad ja silmakirjalikumad kui mehed. Ehk ka mitte sellepärast, et minu elu olulistest meestest nr 1 ja nr3 ongi valelikkuse ja silmakirjalikkuse etalonid, nr 2 aga oli lihtsalt ülalpeetav, tore, armas ja lõbus inimene, kes käis sõprade juures remonti tegemas, sõpradega õlut joomas, sõpru aitamas, aitamas, aitamas, samal ajal kui mina väikese Aabiga kodus ise seinakontakti parandasin, briketti üksi kuuri ladusin ja uut solgiauku kaevasin. Ja mitte kuradima keegi mind seejuures ei aidanud. Nr 2 lubas küll, et kutsub sõbrad appi ja teeb briketiladumise talgud, aga pärast 24 tunni möödumist sellest lubadusest minusugune mõrd enam oodata ei mallanud. Aa, ma vist kutsusin mõne sõbranna appi ka... briketti laduma.
Naised ei ole valelikumad kui mehed. Mehed ei ole siiramad kui naised. Mehed ei virise vähem kui naised. Nr 3 meelest nimelt olen mina süüdi kõiges, sh selles, et ta mulle valetas ja antud lubadusi ei pidanud; nr 2 meelest olin mina süüdi selles, et ta meie ühisele lapsele elatist ei maksnud ka siis, kui ta sai lõpuks sama palju palka kui mina. Ma olin nii väga süüdi, et ta kustus meie ühise lapse spetsiaalselt enda juurde ja kaebas talle, milline mõrd ma ikka olen*. Kui see pole virisemine, siis olen mina Sylvester Stallone.

Mehed ja naised, dohh. Ei erine nad omavahel kuigipalju, muudkui et ühtedel on noku ja teistel tussu. Ja naised elavad kauem ja on rohkem ühetaolisemad, meeste hulgas on soosisesed erinevused suuremad.

Ning OK, olen nõus, et ühe elu kogemust ei saa kogu sootsiumile laiendada, aga tõesti on minu kogemus selline, et jutt meeste aususest, siirusest ja sõprusest ajab mind korraga nii naerma kui nutma.
-----
*türa, kogu selle aja, mis ma Aapi nii rahaliselt, moraalselt, kui füüsiliselt üksi kasvatasin, ei kuulnud laps mu suust isa kohta ainsatki halba sõna, vastupidi ma muudkui pesin musta valgeks ja rääkisin nr 2st head. Alles siis, kui pisarais ja vihane teismeline isa juurest süüdistustega koju tuli, mainisin ma paar sõna enda kaitseks ka.
**Ja ei kuule ka Ott oma isa kohta halba sõna. Tanel oskab ise täiesti geniaalselt oma suhted vussi keerata, sellele pole vaja hoogu juurde anda.

Minge...


ninavaheseina opile. KNK-sse.
Ausalt ka.
Mälu paraneb, tuju paraneb, uni paraneb ja seedimine saab korda.

Kui teil eelpoolloetletud protsessid mingeid probleeme valmistavad, võib teil täiesti vabalt olla ninavahesein kõver, mistõttu õhk ei käi korralikult läbi, mistõttu aju vaevab pidev hapnikuvaegus.
Võsukesel oli*, Võsuke lasi selle sirgeks ajada ja nüüd kiidab, et hoopis teine tunne on, et ta saab korralikult magada, hingata, nohu läheb rutem üle ja üldse. Tegelikult ta isegi käib sirgema seljaga kui enne, kujutate pilti?
17. a on muidugi parim aeg sellise opi tegemiseks, oluliselt noorematele ei tehta** ja oluliselt vanemate*** puhul ei pruugi see efekt enam nii suur olla. Ma arvan. Aga norskamisest ja unehäiretest saate ikka lahti.
-------------
*Võsuke oli väiksena väga terve laps, ainult kippus süües ja juues luristama ja matsutama. Kui ma temaga sellepärast riidlesin, vastas, et ta ei saa läbi nina hingata, kui sööb. Ja mina, loll ei uskunud. Nüüd teismeliseeas hakkas äkki järjest haigeks jääma, unehäireid kaebama, kupatasin ta viimases hädas LOR arstile ja see ütles, et mandlid on terved, adenoide pole, aga vat nina vahesein s-kujulise kõverusega. Ja see ongi kõigi hädade põhjus. Hea, et asjale saadi jaole enne mitmeid huvitavaid põletikke ja tüsistusi.
**Putuka kohta ütles arst pärast adenoidi oppi, et tal kah ninavahesein veidi kõver, aga nii noorelt ei võeta sellega midagi ette.
***Mu noorem õde oli 28, kui lasi enda nina kah seestpoolt õgvendada ja vabanes lõpuks mitmetest korduvatest tervisehäiretest. Olles enne seda lasknud eemaldada ka mandlid.
-----------
Mjaa, postitus nagu kettkiri... "farmer John Alabamast ei lasknud endale septoplastikat teha ja samal suvel suri 75% tema lehmadest katku! Saada see kiri edasi!" jne.

Igatahes on tegu praegu väga popi opiga, laseks või endale ka teha, kahjuks on mu enese nina seest sirge mis sirge. ;)

kolmapäev, september 22, 2010

Ürgne

võitlus ressursside jagamise pärast. Ema ja peaaegu täiskasvanud Poja vahel
P: Kas sa tõmbad jälle midagi?
E: (ajab lõua jonnakalt ette) Jah, tõmban. [seriaali, netist]
P: Kurat, ma ei saa MITTE MIDAGI teha oma arvutis praegu! Võrguühendus on null! Ükski lehekülg ei liigu!
E: Kas sa pead siis kogu aeg just mängima? [Perfect World, jt üle-võrgu-mängud]
P: Mis mõttes kogu aeg? Sul on päev otsa tõmmanud ju! Ma olin koolis!
E: See on nagu suht ebaõiglane, et mul ei lubata mu enda makstavat võrguühendust kasutada nii, nagu ma ise tahan.
P: (läheb järjest vihasemaks): Tra küll, ma ei keela sul võrguühendust kasutada, ma lihtsalt ütlen, et KUI sa tõmbad, SIIS on minul netiühendus null! Ma Ei Saa Mängid-Da! Ja üldse, kuidas sul see tõmbamine nii kaua kestab? Kui ma tõmban, mul tuleb keskmine film 20 minutiga ära! Midagi on sul seal valesti!
E: (mossitab väljendusrikkalt, oskamata enam midagi tarka öelda)
P: (lööb ukse prõmmiga kinni)

5 min hiljem lepitakse kokku mõningad KompraMissid ja tehakse ka mõned konstruktiivsed ettepanekud. Ntks leida võimalus võrguühendust jagada nii, et filmide tõmbamine ei riisuks kogu ressurssi ega jätaks teisi kuivale.
Aga jah, elu on karm, olelusvõitlus niidab. Kalk emasüda! Seton-Thompson kirjeldab, kuidas rebaseema fertiilsesse ikka jõudnud isased pojad oma territooriumilt ära ajab, tütardel aga lubatakse veel mõneks ajaks emaga koos jahti pidama jääda. Karm! Aga vist vajalik.

teisipäev, september 21, 2010

Häbe(me)likult


No tõesti, on pilte, mida ma (tulevase pedagoogina?) ei riski facebooki vms avalikku kohta üles panna, aga eksponeerida ikka tahaks. Salaja, pimedas ja teki all.

Nimesid hetkel ei pane.
Riistaks ikka Nokia 5800, Magic Brush

esmaspäev, september 20, 2010

Mitu lugu

Iga kord kui mina helistan Sol-ile või Sol mulle, tahab kolleeg Kalju (alloleval pildil) minu abi skännimise vms osas. Iga samunegi kord, kui kolleeg Kalju tahab minu abi skännimise vms osas, helistab mulle Sol. Nii ka täna hommikul. See ei saa enam olla juhus!

Nagu näete, on kolleeg Kalju igati kuum mees, parimais aastais, akadeemiline, filosoofiline, kõrgeste haritud ja valgete kinnastega. Sol, ma panen spets sinu jaoks selle pildi siia!

Ndlvh läks igati korda, käisime lennundusmuuseumis ja Kudzu juures, mina õgisin ennast Kudzu hõrgutistest kandiliseks, Aivar õgis silmadega Kudzu raamaturiiulit ja Ott mängis ja hängis nii, et polnud aega süüagi. Ennustasime. Näputöö oli mul kotis, aga välja ma seda (neid) ei võtnudki, ilma selletagi sai nalja. Nägime inimesi ja klatshisime inimesi. Padjaklubi ruulib!

Ärevushäire on kallal, tänan küsimast. Kui eelmisel nädalal kaasnesid sellega ka teatavad Eelaimused, mis osutusidki tõelevastavaks, siis praegu Eelaimusi ei ole, on nimetu ärevus. Ja keskendumisraskused. Ajasin ennustamisel ruunide järjekorra segi ning kui pärast selgus, et esimene pidanuks olema viimane, ei suutnud ma enam tulevikuennustus ehk võimalust meenutada. Kuna olin seda minevikuennustuseks pidanud. Pühapäeval läksin kooriproovi kella 18ks, kuigi see pidi erandkorras algama hoopis kell 19, aja parajaks tegemiseks shoppasin lähedalasuvas Mustika Prismas endale pudeliharja, Aabile t-särgi ja perekonnale muud vajalikku, ning unustasin kella vaadata, mistõttu jõudsin kooriproovi umbes 19.12.

/ohkab/

Aga vähemalt on mul nüüd välja trükitud kõik, mis pidi välja trükitud saama. Muuseumiasjadest st. Homme läheb näitus Narva.

Ootan Kudzut oma köögilaua alla ööbima, pikkade kurbade silmadega.

Lallaa.

Õäöü!

reede, september 17, 2010

hea inimene?

"Kärt on hea inimene" arvasid mu kolleegid, kui ma täna kohvilauas neile oma kodust elu juhtusin kirjeldama. St et mina Otiga ühes toas, Aap oma sõbraga teises toas ja kui mina kodunt pikemaks ajaks (nt Tartusse) lahkun, kolib kas sõber või Aap kiiresti minu tuppa ja kutsub oma pruudi külla. Tingimuseks, et nende sealolu jäljed koristatakse täiesti jäljetult ja kui mina koju naasen, on tuba minu ja Oti jaoks vaba. Ja kui meie Otiga oleme kodus, siis pole Iljal minu tuppa asja. Nagu mainitud, on Aabi sõber vaikne, rahulik, viisakas, praktiliselt nähtamatu noormees. Kuidas ta ise sellise elamispinnaga lepib - enamuse osa ajast siiski kitsas toakeses nn allüürnikuks (Aabi allüürnikuks, Aap vastutab tema eest), ase põrandal mattide peal - mina ei tea. Ok, mul on vifi. Suht hea ühendus pealegi. Kui ma vahepeal Aapi ähvardasin: kui lased ennast koolist välja visata, läheb internet kodunt minema! kuulis Ilja seda pealt ja lubas netipulga osta.

Heaks inimeseks ma ennast ammu enam ei pea. Ilja-sugune allüürnik mind (seni veel) ei häiri, pärast mõningaid üsna tasaseid kiirlahinguid teemal "minu ja Oti tuba on meie oma ja kõik, punkt!". Nojah, hommikurüselused köögis ja vannitoas... need on kahe teismelise olemasolul tõesti natuke tihedamad kui ühe teismelise olemasolul. Aga mitte nii traagiliselt.

Mul on lihtsalt savi. Kui Oti ja minu asju ei näpita, toas ei suitsetata (mul on konihaisu peale masendavalt hea nina), kõik enda järel korda tehakse ja mina olen vaieldamatult Suur Valge Pealik... on kõik korras.
Tõsi.
Sellesse korterisse ROHKEM küll ühtegi inimest püsivalt elama ei mahu. 1 Kudzu, vms, mahutan ma oma toa põrandale 1-2 ööks ära. Kõikvõimalikud pruudid ja peigmehed, nende perretulek nõuaks kolimist. Ainult ma ei tea veel, kelle.

neljapäev, september 16, 2010

Hallo, kas te magate?

Mind on sõbranna Sol üle toa padjaga visanud. Ma olin läbi une korduvalt nii võikalt oianud, et ta ei kannatanud seda õudust välja.

Aivar väidab, et mul on rahutu jala sündroom. Ise ma sellest mõistagi ei tea. Mida ei tea, seda pole olemas. Aga kui mul oleks saba...

Triibu, see meie paks hall kass, kes praegu Aivari juures vaba metsaelu naudib - temal on rahutu saba sündroom. Kass magab toolil, käpad ripakil, täiesti lõõgastunud, aga saba vehkleb lakkamatult.

Koorilaagris kuulsin toanaabrilt, et ma olin õhtul uinudes resoluutselt teatanud: ei. Ei-ei- Ei. Ja hommikul enne ärkamist leebelt: jaa. Jaa-jaa. Jaa. No hommik ON õhtust targem.

Aapi on mõnikord (üsna harva õnneks) raske hommikuti üles saada. Klassika on, et ta vastab mulle: jaajaa, ma kohe tõusen, issandjumalküll! Ja pool tundi hiljem kontrollkõnet tehes selgub, et magab edasi. Sellistel puhkudel palun tal midagi keerulist ja vähemalt kolmesilbilist öelda. Täna hommikul teatas ta mulle: komplikatsioonidega... ajuvähk. Sellest saab aru, et laps on vähemalt osaliselt ärganud.

Tänase teema staar on aga Aabi sõber ja kauaaegne allüürnik Ilja, kes konkreetselt laulab läbi une. Öösiti. Viisi pihta. Mingeid rokklaulukesi. Öö suhtelises vaikuses kostab see läbi seina ilusti ära. Sõnadest küll aru ei saa. Ka räägitakse, et ta olla kord oma tüdruksõbrale läbi une molli andnud. Aap keeldub teda seetõttu hommikuti äratamast. Ilmsi on tegu äärmiselt sõbraliku ja vaikse, peaaegu nähtamatu noormehega.

Noh, ja Ott vahel naerab läbi une. Laginal ja lambist.
Kord oli aga juhus, kus ta unes hüsteeriliselt nutma hakka ja nõudis kelleltki: ei! vajuta siia! sa teed valesti! Mainigem, et sama päeva õhtul vaatas ta pikalt pealt, kuidas suurem poiss arvutimängu mängis.

Pentsikumatest unehäiretest veel niipalju, et ma jään vahel koorilaulus magama, seda kasvõi poole laulmise pealt. Räägitakse, et ma laulan läbi une edasi, aga mitte eriti täpselt vms.

Vaene Tanel

Mõnikord on mul Tanelist suisa kahju. Tal ikka üldse ei vedanud, kui minusuguse mõrra otsa sattus. Vaene jänku.
Aga nüüd on juba hilja.

Elatis (vähemalt jupike) laekus täituri kaudu.

Jah, raha laekumine teeb mul alati südame härdaks.




Pilt: siit

kolmapäev, september 15, 2010

Retsept

Võsuke ei ole kunagi soostunud sööma minu keedetud hernesuppi. Küll on ta söönud minu ema keedetud suppi. Nüüdsete ilgete ilmadega on soe supp parim mõeldav toit, frikadellidest on mul aga kõrini. Küsisin ema käest, mida tema teeb teisiti. Üllatus-üllatus! Ta ei pane hernesupi sisse liha. Minu meelest kuulub suitsuliha hernega kokku, nagu laulatatud...
Aga olgu. Võsukese heaks ei ole ju kahju lihast loobuda. Tegin suppi oma ema retsepti järgi:
1,5 klaasi leotatud herneid
1suur porgand
pidanuks panema ka porrulauku, aga seda poes ei olnud, niisiis asendasin selle
ohtra tilliga.
Passeerida tükeldatud porgand õlis, keeta koos hernestega pehmeks, lisada till. Maitse järgi sool.
Ja Võsuke sõi ja kiitis. Ja ka Putukas sõi seda.. paastutoitu. Sõin isegi. Täitsa hea oli.

hrrr


Corel Draw paneb jälle sajaga näkku. Adobe Premiumi ostmiseks muuseumil raha ei ole. Piraatse Adobe Photoshopi kasutamise eest sain ma juba konkreetselt Microlinki itimehelt riielda.
Mis elu see on.

teisipäev, september 14, 2010

naanna


Tegin paar nädalat tagasi hirmsa raharaiskamise ja ostsin oma Nokiasse Ovi poest programmi nimega Magic Brush, ning siis hoogu minnes ka suht sarnase programmi Magic Pencil. Kogu kulu kahe proge peale oli vist 8 dollarit (laristaja! bich!).
Programmid ongi mõeldud puutetundlikule ekraanile. Eriline mõnu -joonista stiilusega "nagu päris", aga tulemus saab olema digitaalne ja korduvalt ümbertöödeldav. Joonista õhtul voodis teki all kui tahad (ja nii ma teengi), anna lapsele igavatel ootetundidel näppida, kui tahad (ka seda teen)...

Magic Brushi pintslid on pealekauba nii stiilsed, et nendega teeb stiilset kuntsi ka see, kelle jaoks joonistamine-maalimine on muidu võõras tegevus.

Üks järjekordne pluss puutetundliku ekraani kasuks!

Pildid:
"Jalutuskäik lemmikutega", 2010, Nokia 5800, My Magic Pencil

"Häbelik kükloop", 2010, Nokia 5800, Magic Brush
------------
Magic Brushil on üksainus pisike viga, kosmeetiline kala. Muidu saan ma oma puuteekraaniga telefonil kasutada qwerty täisklaviatuuri. Võin seadetest valida ka tavalise tärgiklahvistiku või koguni käsikirjalise kirjutamisreziimi. Magic Brush aga tunnistab pildi nime kirjutamisel ainult tärgiklavhistikku ja pärast selle programmi kasutamist teevad sama trikki automaatselt ka kõik teised kirjutamissüsteemid. Ega luba uuesti qwerty kasutuselevõttu. Et qwerty-t tagasi saada, pean telefonile restardi tegema...

reede, september 10, 2010

Oh õnne,

lõpuks ometi on meie (kutseõpetajad 3) kohustuslikud ained regamiseks avatud! Bakatöö projekt tuleb esitada hiljemalt 31.oktoobriks, selles osas valitseb mu prünetis (tehismõistus!) peakses küll täielik tühjus. Mäletan, et sisse astudes oli mul bakatöö idee olemas, aga nüüd tundub see kuidagi... liiga ulmeline, emotsionaalne, uurimatu või sõnastamatu teema olevat. Täpsemalt teema sellest, kuidas inimese loomingulisus ja julgus katsetada juba väga varakult mõnes valdkonnas alla surutakse, ja seda täiesti põhjendamatult (rida elulisi näiteid). Ma võiks sel teemal luuletusi kirjutada ja pilte maalida ehk kujusid teha, isegi tantsida ja laulda*, aga sellest bakatöö kokku õmmelda tundub hetkel olevat ületamatult raske.
Teine huvitav teema oleks vastutus - õppiva nooruki õigused ja kohustused. Aga ka see on kuidagi udumaiguline. Ma olen uduu.
------------
*Või võtta täiendavalt loovuse psühholoogiat, ainet, mida TÜ pakub ka AÜ-le...**
**ma võiksin seda tõepoolest teha***
***ja ma tegin seda. einoh, ma olen peast soe. aga see aine mahub mu tunniplaani peaaegu ideaalselt äragi.

Prognoos.


Arvata võib, et nüüd lähema aja jooksul ma Taneli poolt elatist ei saa. Kuna elatise väljanõudmine on nüüd täituri käes, kohtutäitur arestis ta arve ja palga - laseb ta palga asemel endale nn kuluhüvitisi teiste ja kolmandate inimeste arvetele kanda. Ja elab nendest. No lõputult see muidugi kesta ei saa, mõnda aega aga tuleb lapsed kartulipudru peal ülal pidada. Hea, et kartuleidki on.
Muidugi on alati olemas ka võimalus, et Taneli boss, kes on samasugune sahmerdaja nagu ta ise, paneb Taneli ametlikult miinimumpalga peale ja edastab muu tasu talle ümbrikus. Sellisel juhul on kartulipuder (koos koortega) garanteeritud pikemaks ajaks. Variant on võtta õppelaenu. Vms.
Hakkama saame igal juhul. Vähemalt on elatise väljanõudmine minu vastutusalast väljas - las nüüd kohtutäitur jookseb ja karjub, mina võin tegeleda kreatiivsemate asjadega. Jah, enne kui mina skandaale tegin ja kisa tõstsin, laekus see raha mulle vähemalt LÕPUKS kohale, aga see tähendas igakuist jubedat emotsionaalset pingutust. Närvesööv. Nüüd võin oma käe sellest puhtaks pesta. Vasaku käe.
Mis selle loo moraal oleks? Jah. Õiglus on mu jaoks rahast olulisem. Oli ebaõiglane, et ma pidin elatist iga kord eraldi välja kerjama, ebaõiglane oleks olnud ka sellest vabatahtlikult loobumine või asja sinnapaika jätmine. Nüüd olen olukorras, kus õiglus on maksma pandud laekumise tõenäosuse hinnaga ja see ei tundugi mulle liiga suur, see hind. Õigupoolest tunnen ennast päris hästi ;) Pervert ja friik, nagu ma olen. Tshill, beibed, elu on lill!

Pilt: siit

kolmapäev, september 08, 2010

Blondie

Valge kass elab endiselt meie juures. Vahepeal on küll mõned inimesed helistanud ja kassi kohta küsinud, aga kõik on lõpuks leidnud, et tegemist pole nende valge kassiga. Kohale, kassi vaatama, pole ka keegi helistajatest tulla viitsinud.
Tõmban otsad koomale ja teatan, et käesoleva seisuga loen Blondie enda kassiks, ning võtan järelikult tema eest kogu voli ja vastutuse.

bioloogia

Seda lugedes hakkab mu haiglane fantaasia manama mulle pilte sellest, kuidas ma pojakestele partnereid otsides võimalikke konkurente kaikaga eemale peletan. :P

Ei, aga... miski inimlik pole loomadele võõras.

Selle sõiduki ma võtan ;) Sõltumatu! (absoluutselt sõltumatust on olemas täpselt sama vähe kui absoluutset tõtt kui absoluutset alkoholi) öko ja mugav. Väga lahe oleks sellega Otti lasteaeda viia. ;) Kuigi samas, igapäevane väike kõndimine on siiski tervislikum. Ka lapsele.

teisipäev, september 07, 2010

tra

Mul hakkab nüri. Millal ometi meie tunniplaan üles pannakse? Millal hakkab saama ainetele regada? Hassh... Meie õppekorraldusspets Karin Orro, seni nii korralik olnud, on koos nimevahetusega vist ka iselooma muutnud. Või.
Rahustuseks tehke testi:

Ja uurige aju ehitust

ommik

juuksed unised ja silmad puha sassis
ajan mööda maja jalgalasknud kassi
ühes jalas sukk ja teises saabas
huuled heldelt hambapastavaabas
vaatan külmikusse vaatan kohvitassi
kähku aega raisata ei tõesti passi
kukub kell ja keskit pole püüdmas
hommik seisab uksel lapsi hüüdmas
juuksed unised ja silmad ikka sassis
jätan pooleli jääb pastak kohvitassi

esmaspäev, september 06, 2010

nina vol2

Vanem võsuke läks ka täna ninaopile, täpsemalt nina vaheseina õgvendamisele. Hommikul viisin ta haiglasse, andsin alaealise eest allkirjad ja närveldasin natuke temaga koos ja tema eest.
"Kas ma tohin sind pildistada?" küsisin võluvalt lotakasse sinakasrohelisse haiglapidzaamasse ja eriliselt veetlevasse juuksekatesse rõivastunud pubekalt.
"Ei!!!" mörises minust kõvasti üle pea jagu pikem lapsuke ja heitis mu poole krousitud pabermütsi alt kartliku pilgu - hull mutt, muudkui käib ja klõpsib oma nutifoniga, mine tea, kas kuulab keeldu. *
Siis aga tuli juba anestesioloog (kuidagi väga ruttu. Oti adenoidioppi sai kõvasti kauem kohapeal oodatud) ja lapsuke viidi opisaali. Ehh. Kehv tunne oli sealt ära tulla, aga tänu minu geniaalsele organiseerimisoskusele pean ma täna muuseumis valves olema, nui neljaks. Aga nüüd tuli mulle sõnum: Uuh olen toibund juba :D, nagu oleks molli saanud^^ (kirjaviis muutmata). Niiet. Kõik on korras, lapsel on taksoraha, ütleb, et saab ise koju, kodus on külmkapis 2 jogurtit, telekas, avvuti...

...aastad lendavad linnutiivul ja ühel hetkel avastad, et su võsuke on, pagan võtaks, suur mees. Ämmastav.
-------
*kuulasin küll. Juuresolev foto pärineb hoopis fotosessioonilt tervishoiumuuseumist. Aap ja ta sõbrad on nüüd muuseumi reklaaminäod ;) facebookis ja kodulehel.

pühapäev, september 05, 2010

Wild-wild west










See mees mõistab nalja küll, aga temaga ei maksa siiski kergemeelselt naljatleda. Sinine veepüstol ilmub vajadusel kabuurist kätte kiiremini, kui silm jõuab tabada.





Roheline kummvanker õõtsub üle ääretu preeria. Kannatlik preeriakaamel veab kaht väsinud rändurit, uljast kauboid ja tema võluvat nõbu läbi metsiku maastiku...
...ja jõuab... koju.
Väsinud kaamel vajub ohates rohule.

laupäev, september 04, 2010

Kallis Kingu

talu. Minul on siin see kodutunne, millest Kudzu ükskord oma blogis rääkis.
Põldmarju küll eriti ei olnud, hallitus oli need õnneks võtnud. Aga vanad pirnipuud veel kannavad, van kollane ploom võttis ka sel hullumeelsel, viljakal suvel viljad otsa. Ja valged klaarid on sel aastal mahlased, nagu kuldsest klaasist tehtud.

kolmapäev, september 01, 2010

peedid

On mul aga unenäod.
ma nägin unes haldjat. majahaldjad või maahaldjat. lüheldane blondi poisipeaga ja tugevamapoolse kondiga keskealine naine seisis mu keldris ja sorteeris juurvilju. ega mina ei teadnud, et ta haldjas oli, mõtlesin, et niisama mõnus mammi. pakkusin abi, aga olin abistades üsna saamatu. haldjas liivakarva kitlis ja linahalli põllega ainult naeratas. pärast ladus laastukorvi noori peete täis ja andis mulle.
lahkusin keldrist, aga kui ma ema käest küsisin, et: kas see oligi see mesinik, kes pidi täna tulema? tegi ema suured silmad: mesinik tuli meie autoga, kus ta sinna keldrisse pidanuks saama? mesinik osutus hoopis nooreks meheks, kes kohe metsaääri uurima läks. keldris olevat keskealist naist ei näinud mitte keegi enam. siis sain aru, et haldjas vms. aga peedikorv oli mul ikka käevangus.

Tähendab see nüüd head või halba...?

Ja kelder oli vähe vales kohas kah. Ilmsi asub kelder eluhoonetest lääne pool, unenäos aga ida pool, isegi värava taga.