kolmapäev, detsember 29, 2010

Siit tuleb ära kolida

Ülevalt naaber mängib koerapolkat. Nuggan, avita!

teisipäev, detsember 28, 2010

Töö&raha

Rikkus on suhteline, ütlesin ma. Rikkad on rikkad üksnes tänu sellele, et terve hulk inimesi on neist vaesemad. Ja kolleegid vastasid:rikkus on hea. Rikkamad annavad vaesematele tööd. Raha on fiktsioon, ütlesin ma, kokkulepe, leping. Aga Kalju Ütles: Raha On Hea.
Siis sai kell 11, mina läksin saali ja Kalju läks välja endale võileiba ostma. Tagasi tulles Ütles Ta: Maailma Lõpp On Käes. Ma küsisin: miks? Ta vastas: Sest Lund Sajab. Kusagil lõuna pool on ropult soe, globaalne soojenemine võtab võimust, aga meil tuleb jääaeg* Ja lisas: ära ainult ütle, et raha on paha, eksole. Mõtlesin ja vastasin: kui on tõsi, et globaalne soojenemine on inimeste kätetöö, siis on raha selles igal juhul süüdi.
Oo mind ketserit! Sol, kas sa andestad mulle?
__________
*On üldteada tõde, et globaalne soojenemine toob endaga kaasa lokaalseid jääaegu. Praeguse jääaja tippu ennustatakse aastaks 2015.

esmaspäev, detsember 27, 2010

Ärge sõitke

Taisto bussiga. Tsivilisatsioon puudub. Ja ma ei räägi siinkohal vifist.

Ma räägin sellest, et bussijuht vastas minu sellekohasele pärimisele - "Aga talvel ei tööta tualett, noh." Ilmselgelt olen mina eriline friik, kui mul talvel pissihäda esineb.

reede, detsember 24, 2010

Scarlet


Jajaa. Buss jõudis õigeaegselt Tartusse. Nüüd hakkame Tartust Langele sõitma, Scarlet saatjaks. Näis, kui kaugele me jõuame.
------
Jõudsime Lennumuuseumi omaniku eraparkimisplatsile, saime vähemalt tee pealt ära, tänu Aivari üliinimlikele sahkamisoskustele (vt pilt nr 1). Vehkisin ise ka natuke labidaga, haigusest veel nõrgana hakkasin väga vähesest juba hingeldama. Aivar arvas, et ma peaksin ikkagi autojuhtimise niipalju selgeks saama, et autoga kohalt ära võtta ja mõned meetrid edasi sõita. Küllap tal on õigus. Paraku ei usalda ma ennast autojuhina. Mina küll ei istuks autosse, mille rooli ma hoian. Ma parem võtan selle fkn labida.
Majani rühkisime jala, kompsud ja labidas seljas. Umbes 400 m vms, läbi peaaegu põlveni lume. Nüüd istume siin vangis. Veskioru vangid. Elul pole väga vigagi. Kütet on. Süüa on. Kõrvitsad on kapi otsas. Minu suvel konservitud seeni on ka keldris, niiet läheb aega, enne kui me siin kassiliha vms sööma hakkame. Ja esmaspäevaks saab loodetavasti vähemalt maantee niipalju puhtaks, et saab bussigagi linna ja edasi talina. Mul on teisip ja kolmap muuseumis töö. ;)

Kui oksendamiseni aus olla

siis piparkookide küpsetamine on suisa puhkuseks. Eriti, kuna minu üksainumas koolieelikust võsuke naudib seda tegevust täiega ja tal pole kakeldavaid õdesid-vendi. Ja kuna mu vanem Võsuke võtab ka vahel harva taignarulli kätte. Muude asjadega saime sedasi toime, et mina koristasin oma toa ja köögi, Võsuke peldik-vannitoa. Võsukese enda toa suhtes jäime vaikivale vaherahule (mina ei kobise ja tema ei korista) kindlaks.

Mu kõhugripp või mis iganes asi andis tänaseks järele, niisiis läksime Putukaga kella kolmeks minu ema juurde jõululõunale ja kinke jagama. Kingituste suhtes sai eelnevalt sõlmitud kolmepoolselt kohustuslik pakt - neid saavad ainult väikesed lapsed! Suurtele poistele tegi vanaema jõuluülekande ja Võsuke sai minu käest oma kingi ammu kätte.
Mis tähendab, et mingeid tapvaid jõulukokkamisi ma ka ette ei võtnud. Aabile sai koju ostetud suur ports verivorste, purgiga jõulukapsast ja pohlasalatit, küpsetagu ise endale. Muuseas läks ta jõuluks isale külla.

Tanel võttis Putuka minu ema juurest kell 18, mina jõin veel kohvi, klatšisime ema ja noorema õega natuke pedagoogilistel teemadel, siis kappasin bussi peale, flirtisin bussijuhilt vifi välja ja siin ma nüüd olen. Varsti jõuame Tartusse.
Mu mõlemad lapsed nende isade juures ja mina, va bitš, vaba jõule maha magama. Heegelnõel kaisus. Oh viletsust, see moor on raisus. Liig mugav elu. Kui lillelelu.

neljapäev, detsember 23, 2010

Palavik

Ärkasin palavikutukastusest selle peale, et minu oimetut keha raketodroomina kasutav laps toppis mulle külmad varbad ninna. See käib lapsevanemaks olemise juurde.

Mannaputru keetma, Ott tellis: valmista mulle midagi head!

Laps lõbustas ennast minu telefoniga pilte tehes:



Haige

Olen vastikult haige. Isegi SGU ei lohuta. Ott on esialgu suht terve. Aap on väljas. Tunnen ennast äralõigatuna, nagu tühjuses ulpivas süstikus.

kolmapäev, detsember 22, 2010

Raivo Järvi Juhtum

Kroonika versioon

Väga lühidalt ütlen, et autasu väärib see, kes lapse reaalselt üles kasvatab. See, kes kuskil kaugel 20 aastat niisama tshillib ning alles siis kui laps täisealine, tuleb halama, kui raske elu tal oli ja kuidas vastik eks tal lapsega kohtuda ei lasknud, ei vääri mu silmis isegi kaastunnet. Kus kurat ta varem oli, ah? Jumala ükskõik, kummast soost.

Hjah.
/Lõriseb natuke aega/
Retrospektiivsed enesehaletsushood ei aita lapsi kasvatada, ei aita.

esmaspäev, detsember 20, 2010

Katse nr 3

Ma panen selle neetud projekti nüüd uuesti üles:


Kui ei aita, siis... kui jaksan, panen ühel hetkel doc faili üles, see peaks ikka töötama. Praegu olen ma hommikust saadik pidu pidanud, ennast kaineks joonud ja lasteaias uuesti purju naernud.



pühapäev, detsember 19, 2010

rahu maa peal ja inimestest hea meel

Tartus ööbisin sessi viimasel ööl üle väga hulga aja Soli juures, linnas. Lange on nimelt selline jumalast ja inimestest mahajäetud koht, kust pühapäeva hommikul enam ükski ühissõiduriist mind linna ei too ja ma ei saa enne eksameid riskida võimalusega, et auto ei pääse hangedest läbi, vms. Laupäeva hommikul kell 7 tuleb sealt vähemalt rong, argipäeviti bussid. On omaette elamus pool seitse lumevalges öös bussi peale rühkida.
Aivar pidi sõitma koju kütma. Neil on küll korralik maja, mitte kuut, ka korralikud ahjud aga vähemalt Aivari enda hinnangul on seal praegu siiski külm, kui kaks korda päevas ei küta. Nojah.

Pühap hommikul eksam (läks vist halvasti), pärast seda Konguta segakoori kontsert ja piparkookide töötuba Jaani kirikus. Liisat oli hea näha üle hulga aja, Annit, jne. TT oli minu ja Soliga kaasas ja vist täitsa nautis toimuvat. Liisal oli oma nõks Eriliste Piparkookide tegemiseks - enne ahjupanemist teha piparkoogi sisse auk, panna sinna klaaskomm - ja see sulab ahjus klaasjaks plaadiks. Pilte on ka feissbuukis üleval.

Rongis magasin nagu surnu, nagu kolm surnut.

Tanel tõi Oti koos kuusega koju. Saime jõulaja suhtes kokkuleppele. Tülid on hetkeks päevakorrast maas. Sõidutas Aabi omal algatusel kuusejalga ostma ja tagasi. Meil on nüüd kuusejalg, au kolhoosikorrale.

Ehtisime kuuse äragi. Blondie vihjas, et Simoni kass on tema suur eeskuju, juht ja õpetaja.
gmail on e-õppe foorumiteateid täis. Ma ei jaksa neid vaadatagi.

Bakaprojekti suhtes arvab üks õppejõud nii, teine naa, kolmas ajee. Mine võta kinni, mis on õigem. Kui juba projekti kirjutamine nii hirmus on, siis mis selle päris bakatööga veel peab saama?

reede, detsember 17, 2010

hüpotees

kuidas teie mõistaksite uurimuse hüpoteesi, mis on sõnastatud nii:
1.Poisid käituvad nende endi hinnangul internetis ja reaalses elus moraalsemalt kui tüdrukud


Mina näen, et siin küsitakse ainult poiste arvamust asjast. Kallid kaastudengid ja uurimistöö seminari juhendaja väidavad, et küsitakse ka tüdrukute arvamust. Kas ma olen idioot?

Lisalugemist:

Sama doc-failina, allalaadimiseks:

siis

parasiitsõna. ärritav.
- mille poolest siis hollandi haridussüsteem eristub teistest euroopa liidu maadest?
- kutseharidus on siis kõrgharidusega võrdväärne
- haridussüsteemis ei ole siis tupikteid
- 50% noortest siis valib kutsehariduse
- hinnanguliselt siis 95% kutseharidusega inimestest siis omavad siis

Nojah noh. Huvitav ettekanne muidu. Siis.

neljapäev, detsember 16, 2010

Sõgedalt naljakas

Valdur Mikita:
Olenevalt sellest, millisele neist kolmest komponendist pööratakse kõige enam tähelepanu, võiks tinglikult eristada järgmisi tunnetusstiile:
1) Kontsentreerumine eesmärgile - PRAKTIK
2)Kontsentreerumine protsessile - MÄNGIJA
3) Kontsentreerumine probleemile - LOOJA

Kreatiivsuskäsitluste võrdlus semiootikas ja psühholoogias, Tartu 2000

Jihuu! Probleemile pühendumises on mul must vöö! Mikita järgi olen looja.
/naerab ja taob jalgadega suvalises suunas

teisipäev, detsember 14, 2010

trrraaaa

Toas oli minu koju jõudes 11 kraadi sooja (hommikul ei jõudnud kütta) ja samal ajal lebas Võsuke muretul ilmel minu lavatsil ja vaatas telekat. Kupatasin ta kütma. Natuke aega karjusin ka teemal: kussa varem olid, miksa kohe kütma ei hakanud???

Eriline polaarhüljes.

Eks inimene harjub kõigega.

nädalpildis3

Talveuni kell 12 päeval. Pildistatud Võsukese telefoniga, töödeldud sellesamaga, Photoshopi Androidi-versiooniga. Mm, Android ja SonyEricsson! Kahjuks on minu Nokia5800 jätkuvalt töökorras, järelikult ei ole mul moraalset õigust endale uut fuuni osta. Symbianile pole Adobe aga Photoshop-i kohandanud. Nurjatud krantsid. Angrybirds-i ka ei ole minu fuunile, vähemalt pole ma seda leidnud.

Plastiliinist põder, selle taga kuusepuu. Oti töö. Lasteaias.

"Emme ostame mulle selle auto! Seda autot ma tahaksin!" Auto on seest ja väljast valge. Ilus, jah, aga praeguste ilmadega oleks neoonroosa ohutum.

Naabrid viskavad katuselt lund alla. Teised naabrid, mitte Rikkurid.

Meie majaesine, mida korralikult mitme matsiga puhtaks lükatud. Tagapool Rikkurite maja ja kõnnitee. Lumevallid loovad kindlustunde. Võibolla petliku. Eelmisel aastal pidime oma kodutänavas rekka järelhaagise alla jääma - see läks kurvil libisema ja sõitis küljetsi (küll kõvasti madalamast) lumevallist läbi, kõnniteele. Jõudsime veel Otiga eest ära tagurdada.

esmaspäev, detsember 13, 2010

Öö

Monotoonse seose näitajad:
„ Pearsoni lineaarkorrelatsioon, Spearmani
astakkorrelatsioon:
„ Pearsoni lineaarkorrelatsiooni - kasutamine kahe
vahemikskaalal olevate tunnuste seoste leidmine
„ Spearmani astakkorrelatsioon – kaks järjestikskaala
või üks järjestikskaala ja teine vahemikskaala
Monotoonse seose näitajate e korrelatsioonikoefitsiendi
(Pearsoni lineaarkorrelatsioon, Spearmani
astakkorrelatsioon) väärtus paikneb
vahemikus -1 kuni 1.

/nutab

Ma teile näitan seost!
Post hoc propter hoc on mu argument!
Naised teevad koostööd, mehed peavad läbirääkimisi! Statistika on saadanast!

Erilised masohhistid võivad siinsamas SPSS-i manuaali uurida.

Lumesõda

Sahk sõidab mööda tänavat, kuhjab vallid kõnniteedele, eriti just autoväravate ette. Kohe kargavad ustest välja labidatega relvastatud Murelikud Autoomanikud, kelledele nende sõiduriist on kallim, kui soe lebotamine teleri ees ja kühveldavad lume Sissesõiduteelt minema. Seaduste järgi peaksid nad seda tegema ka kogu kõnniteelt, aga see, noh... on juba norimine ja tähenärimine.
Panin naabermaja fänsi autovärava külge kurja kirja: ärge kühveldage oma lund naabrite kõnniteele - ja vabastasin nende poolt ummistatud kõnniteeotsa üsna hoolimatult. Osa lumest lihtsalt Sissesõiduteele tagasi visates. Pure evil. Ja eks mind kannustab ka kadedus ning klassiviha, onju.
Aga see kiri mõjus - järgmisel päeval, st eile hommikul, oli öise lumesaju tagajärjed likvideeritud viisakalt, vähe sellest, naabrid olid jupi meiegi kõnniteest puhtaks rookinud. Moraal: suhtle inimestega.

Raskem on olukord oma kodumaja hoovis. Meil on ühine hoov ühe paralleelse tänava naabermajaga, kus elavad ka rikkurid. Neile kuulub kokku keskeltläbi seitse autot, mistõttu nad pargivad ka meie (Kristiina) krundipoolele. Kusjuures endal on neid pool krunti tühi, see oleks vaja lihtsalt korda ja parkimiseks ligipääsetavaks teha. Suvel ütles Kristiina ohates, et peaks ikka aia vahele ehitama... aga jätkas siiski oma auto alandlikult tänavale parkimist. Lund pole nad kuni viimase ajani pidanud vajalikuks ei enda hoovipoolelt ega üldse kuskilt koristada. Meie tegeleme lumelükkamisega üsna piiratud pinnalt.
Üsna pidevalt leian ma, et keegi korralik inimene on kuhjanud lumehunniku minu keldriakna alla. Paraku, kui lumi ükskord sulama hakkab, voolab kogu see kupatus mulle kolinal keldrisse. Ja kuna krundi peal on ruumi tegelikult laialt (kui autodest mööda pääsed), harrastan ma aegajalt ekstreemsporti lumehunnikute teisaldamise näol.
Eile õhtul veetsime Putukaga kaks tundi õues, puhastades oma maja otsast jalgrada, teed prügikastini, teisaldades valesse kohta lükatud hunnikuid, ehitades nendest hunnikutest lumeonne ja lõpuks - tühja hoovipoole peal puutumatu lume sisse tunneleid kaevates.
Te vaid kujutage ette. Tõesti, meil ongi pool hoovi täiesti puutumatu, niipalju, kui lund on sel aastal maha tulnud, niipalju seda seal on. Milline rõõm! Minul plastmassist lumelabidas, mis aegajalt tähendusrikkalt raksatas, Putukal plekist prügikühvel, nii müttasime seal labürinti rajades ja suurest rõõmust üsna valju häält tehes.
Õhtul Putukat magama pannes nägin üht naabermaja rikkurite paari oma parkimisplatsi puhastamas - ja seekord õiges suunas, st tühjale allale, mitte minu keldriakna alla. Mu klassiviha andis pisut järele. Moraal: eeskuju on nakkav; või siis: häda ajab härja kaevu. Ega nad ilma rookimata enam tõesti poleks oma autodega sinna pääsenud. Ühtlasi tähendab see, et kasutamata hoovipoolele on kerkinud mõned uued lumemäed...
Täna me Putukaga väga varakult tuppa ei saa.

Lumesõda aga jätkub mujal Linnas. Ärge rindeteateid oodake.

pühapäev, detsember 12, 2010

ohhoo

toatermomeeter arvutilaua ja akna vahel, kõige külmema koha peal, näitab tervelt 18 soojakraadi. Hämmastav!
Kas teha nüüd õhtul veel tuli ahju või mitte teha, vaat see on küsimus.

hmm

Kui inimene lubas, et maksab poole oma lapse judotrenni rahast, mina panin sellepeale lapse judotrenni ja laps on seal juba neli kuud käinud, mis tähendab, et mina olen neli kuud maksnud, aga poolt trenniraha ei ole teps näinud...
kas siis nüüd on juba õige aeg pahaseks saama hakata?
Ja kas ma viitsin.
Jah, Tanelist käib jutt.

Türa, kui väsitav. Putukas fännab trenni. Teeb koduski venitusharjutusi. Niiet mina maksan. Kasvõi veri ninast. Tanel, hea mees, on seni vaid lubadustega piirdunud. Pole midagi väsitavamat kui katteta lubadused.

Ahjaa, kui ma aegajalt üle küsin, et kas see pakkumine ikka kehtib, siis vastatakse mulle, et kehtib küll aga ta ei tea, millal saab maksta. Ma ei saa aru. Kui ta ei kavatse poolt trenniraha maksta, siis nii öelgugi. Öelgu otse. Aga lubada ja ometi maksmata jätta... mis mõte sellel on?

neljapäev, detsember 09, 2010

lapsed on toredad

Inglise Kolledzi kästiööõpetaja ja kunstiõpetaja on super, ma saan oma praktikatunnid täis,
ja nüüd tuleb see hirmus osa
pean hakkama oma praktikat paberitesse vormistama
analüüsima
oh berze
ma parema meelega heegeldaks
või kasvõi harutaks

või siis tikiks. Ma tean nüüd, mis on sämppiste. :P Seesama, mida ma kogu aeg servade palistamiseks kasutanud olen.

teisipäev, detsember 07, 2010

Närrrvvv

Kui hallid ajurakud täiega ää kärssavad, heegelda endale mõni uus. Villasest lõngast, siis saab selle pesumasinas pehmeks vanutada. Toodud mustri sinine osa on keerulisem versioon, musta ja punasega on lihtsam versioon närvirakust. Tegemist on lihtlabase ringselt heegeldamisega - ja kesksele ringile tuleb otsa heegeldada viis v rohkem sakki, mis tipnevad närvijätketega. Ühe saki otsa nendest viiest aga ei tule mitte närvijätke vaid akson. Nii närvijätked kui aksonid võib heegeldada oluliselt pikemad ja mitmeharulisemad kui skeemil toodud. Ja võivad olla üsna korrapäratud - looduses pole need ju täiuslikult sümmeetrilised. Vaata siit: http://et.wikipedia.org/wiki/Neuron

Ma panin lapsed sellist asja heegeldama, õudne inimene.

esmaspäev, detsember 06, 2010

Jõulud jõudvad

Oti soovinimekiri:
bakuganipüstol
puslepall (ükskõik, kas maakera, auto või hellokity ütles ta mulle kurbtõsiselt)
tahaks ujuma minna
ämblikmehe auto
ämblikmehe kostüüm
ämblikmehe misiganes
ilmselt veel pikeneb

Aabi soovinimekiri:
Nutifon (juba käes)
Ema ärasõit ja vaba pind.
Vabad varalised vahendid pidurdamiseks.
Suusamask (teate küll, see silmaaukudega sokk, mis pähe tõmmatakse)

Minu soovinimekiri:
Magada
Soojas toas magada
Soojas toas magada, ilma et peaks ise kütma.
Täis mandariinikauss laua peal.
Mitu eri nr heegelnõelu (mul on olemas numbrid 1,25; 2,5 ja 3) ja värvilisi lõngu
Keegi võiks toa ära koristada

Reageerimiseks inimestele, kellele see korda läheb.


laupäev, detsember 04, 2010

12 tundi

und ja kogu selle aja nägin ma unes ainult ühte teemat - Salatoimikute seriaali Eevade arendamise projekti ja seda, kuidas valitsus neid (ebaõnnestunud) Eevasid spetslaboris hävitas. Eevad olid praktiliselt hävimatud, neid sai tappa ainult põletades ja neid oli igas vanuses - imikuteni välja...
Üks eriti suur ja vana eeva ei hävinud ka põletades sugugi ruttu, lamas kõrbenuna spetsiaalses põletamiskambris, mille klaasseina taga maskide ja kaitseülikondadega laborant-tehnikud teda jälgisid - ja avas põlenud näos väsinud silmad.

reede, detsember 03, 2010

Teoreetiliselt

on täiesti võimalik harjuda elurütmiga 22 magama, 6 üles, 8-ks kooli...
tähendab, kui saab selle koolipäeva normaalsel ajal ära lõpetada, nagu normaalsed õpetajad lõpetavad. A mina lähen peale praksi lõppu veel muuseumi ja teen seal keskmiselt poolekuueni muuseumitööd ja olen üldse tapvalt tubli inimene.
Teiseks tähendab selline elurütm, et laps peab olema enne 8t lasteaias, aga järele jõuan ma talle keskmiselt alles 18. Julm, rsk. Väga julm. Ja kui tahan veel poodi minna, siis see saab toimuma koos Otiga, sest enne ei jõua lihtsalt.
Oma vanemat võsukest näen ma nüüd nagu kuuvarjutust - mina lähen - tema magab - tema tuleb - mind ei ole veel - mina tulen - tema tõmbab uduje - tema tuleb koju - mina juba magan. Kasvata siis niimoodi pubekat!
Keegi, kelle kõrvad ma häämeelega pihku võtaks, lubas, et kolmas kursus on koolis kõige kergem. Tutkit! Ok, neil ehk on, kelle põhitöökoht ongi õpetajana töötamine ja kes saavad oma praktikatunnid tavalise töö käigus tehtud.

Samas, minu praktikajuhendajad on suurepärased inimesed, Inglise Kolledzis on eriti valitud lapsukesed, keda lausa lust õpetada ja muuseumitööd siiski on võimalik loetud tundide
sse kokku pigistada. Ning praktika saab tehtud selle semestriga - peab saama, muidu ei saa saamagi. Ainult jõuludeni veel sellist rütmi. Ja Nuggan teab, et kui mu praks läbi saab, hakkan ma kooli taga igatsema.

Oh, homme laupäev. See tähendab, et ei olegi vaja mõnda järjekordset esitlusfaili ette valmistada, näidist heegeldada ega muud sellist. See tähendaks, et võiks kohe magama minna. Mitte kell kümme, vaid kohe. Kohe, kui Ott hambapesu lõpetab.

Nädal Pildis2

Igahommikune riietumine on nii piinarikas protseduur, et seda on võimalik taluda vaid mängides. Mängides, et me oleme kosmonaudid, kes poevad skafandritesse - ja need skafandrid peavad saama hermeetiliselt kinnitatud! Väljas on ometi avakosmos, lausvaakum ja absoluutne külm + hulk kosmoseprügi + kosmiline kiirgus. Kosmosekiiver pähe! Kosmosesaapad jalga! Kosmonaut Ott! Väljume avakosmosesse! Juba tuleb kosmoselaev nr 4! Kosmonaut Ott! Suundume kuule (lasteaeda).
"Emme, mina olen valge kosmonaut ja sina oled must kosmonaut. Mina olen sellest multiffilmisst - kolmanda planeedi saladus. Onju"


Ott voolis allveelaevaga sõitva naise, kes torust tulistab. Blond - eeskujuks juustupakil ilutsev daam.
Blondie sulnilt keras.
Oti redaktsioon Kudzu ühest kassist. Teostatud hi-tech, Kudzu puutetundliku ekraaniga samsungi fototöötlusnuppe kasutades. Pildistatud päevi varem, sellesama samsungiga.

Nädala suursündmus - prof Koti kauaoodatud külaskäik. Moedemm karvaste mütsidega. Pildistas Võsuke oma tutika nutikaga - SEricsson X8. Viitsis teha ainult ühe klõpsu. Tegelikult saab selle fuuniga paremaid pilte ka.

neljapäev, detsember 02, 2010

Et ära mainida

meie, kutseõpetajate rahulolematus tööpsühholoogia koduülesandega päädis sellega, et me kirjutasime ühise protestikirja, st mina kirjutasin valmis ja teised kõik (2-3 kursus) kirjutasid alla (mõned soovitasid sõnastuse parandusi ka. Pehmemaks, pehmemaks, mul on jube õel stiil). Ja saatsime oma ühise protestikirja tööpsühholoogia õppejõule ära ja tulemusena tühistatigi kohe meile sobimatu andmetekogumisetöö ja anti uus töö, mille sisu klapib aine mõttega ning tähtaeg on oluliselt pikem. Sport võitis, ütleme nii.

Mingil põhjusel pidasid nii 3. kui 2. kursus vajalikuks mind eelmise sessi ajal tänada, kommitada ja mulle sõna otseses mõttes mett moka peale määrida. Kingiks saadud kommikarbi lasksin ma kohe rivitult, sest et nagu et nagu teate... kui teised poleks minu kirjaga nõus olnud ja alla kirjutanud, siis poleks sellest ju midagi välja tulnud, või? Õppejõud oleks kolme paari õlgu kehitanud, kui ma selle kirja üksi omaenda allkirjaga oleks saatnud... Kingiks saadud meepurki ei andnud eriti rivitult lasta, niisiis selle tassisin koju.

teisipäev, november 30, 2010

Võsukese sonks

Uus. "Pika harjaga on liiga palju tööd" ütles ta filosoofiliselt ja lülitas masina käima. Tema pügas sõpra ja sõber pügas teda. Muide, kolba kuju ja liidete väljajoonistumine on tal täpselt oma isalt päritud.*
*mitte, et see nüüd midagi tähendaks.

esmaspäev, november 29, 2010

Ropul lainel

jätkame ropul lainel: vana sõber Marco! Siin!

Krt, ennem oleks tema võinud eesti esistrippariks saada, kui see lontis Gabriel. Ta on strippariks saamise nimel eluaeg jõusaalides rüganud.

Kui "laulu" sõnu jälgida, näete, et nii, nagu varemgi, austab Marco jätkuvalt küpseid daame (Salme Reek), ent tema vaimus on toimunud ka hämmastav areng eneseiroonia suunas: "I have no implants" jne.

laupäev, november 27, 2010

Füsioloogiline

Pikk koolipäev sai läbi. Nagu tasumata arve
mu kõhtu rõhub tüse ihuline tarve.
Selg istumisest kange, ronin tagatrepist alla,
saan kätte vaba poti, päästan püksinööbid valla.
Prillauale end poole kannikaga toetan,
toon kuuldavale ohke ja junni potti poetan.
Oh õnnis hetk... Kui vähe on vahel õnneks vaja -
soe, puhas vets. Siin majas on hoolas koristaja!
Teeb naaber seina taga kurval häälel juttu -
et tal sai otsa paber. Annan abi. Annan ruttu.
Pilk peatub põrandal, näen võõrast vitukarva.
Hetk rauge möödub. Mõtelusteks on minul aega harva.
Pean minema. Taas keeran enda ümber rõivaid mitmed kihid,
taas pitsitama hakkavad mind siviloni pihid.
Taas varjab komme mind ja peidab mitu tava
ja enamasti tõesti end nii kergelt ma ei ava.

neljapäev, november 25, 2010

pidin

pildi üles panema. Et padjaklubilised saaks selle kohal pendeldada. Pilt tehtud neljapäeva hommikul, Salme tänava koolimaja raamatukogus.

Eks pendeldage siis :P

esmaspäev, november 22, 2010

Ürgmees

Vanem võsuke tõmbas netist Jan Uuspõllu "Ürgmehe", kõrvetas selle plaadile, pani plaadi DVD mängijasse (millel on ka oma ajalugu, aga sellest olen ma vist juba rääkinud) ja kamandas mu seda vaatama. "Sa PEAD seda nägema, see on nii faking TÕSI!"
Etenduses oli palju kohti, kus võsuke oma suurte kämmaldega ekraani poole žestikuleeris ja mulle mõistaandvaid grimasse tegi. Kui ma üritasin midagi öelda, kohises: Vaata!
Muidugi ma vaatasin.
Vaatasin oma heegeldamistööd (nooremale võsukesele Ämblikmehe mask) ja vaatasin Jan Uuspõldu, ja kõige rohkem vaatasin oma võsukest ja mõtlesin, et issand kui tore, et laps on nüüd nii suur, et tahab mulle informatsiooni jagada ja mind harida.
Naistele teatavasti meeldib informatsiooni koguda ;)
See on nii faking tõsi.

pühapäev, november 21, 2010

Mul on nüüd

praktikakoht. Lapsed on toredad.

laupäev, november 13, 2010

Kill Bill

Ma oleksin eile äärepealt õppejõu ära tapnd. Meil oli sotsiaalpsühholoogilise nõustamise alused, kus ma jälle käitusin muidugi tavapärase provokatiivsusega, millest Tiiu Kadajas aga alati midagi väga suurepärast välja ehitab. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Vaid, et hiljem, kui surmväsinud tudengid trepist alla roomasid, mina sh, hoidsin oma kassikuselist läpakakotti sangast, selle pikk rihm tolknes vastu trepiastmeid - tuli Tiiu Kadajas minuga trepil rääkima, jäi kontsapidi selle rihma sisse kinni ning komistas. Trepil komistamine on iga tsiviliseeritud inimese hirmuunenägu alates päevast, mil linastus film "Tuulest viidud". Õnneks sai kleenuke õppejõud mul käisest kinni. Rippusime natuke aega, õudusest oietades, trepikuristiku kohal, kuniks mul õnnestus ta astmele tagasi tõmmata.
Õpetamine on eluohtlik töö, ma ütlen.

neljapäev, november 11, 2010

magada

põhiliselt tahan ma praegu magada. Mitte ainult täna, vaid üldse kogu aeg. Ja koolitöid teen järjest enam ära selle mõttega, et: Peaasi, et saaks tehtud, vahet pole kui hästi.

stressimaandus

Joonistan. Öösel voodis, bussis, rongis, suvalisi lõustu, suvalisi kõrvarõngaga onukesi Tartu-Lange bussis, suvalisi tänaval nähtud neiukesi tänavalt. Hea stressimaandus.

Mu arvutikott haiseb kassipissi järele. Blondie pidas vajalikuks selle enne minu lahkumist ära märgistada. Et ma ikka teaksin, kes mind omab.

Aet viis täna hommikul Oti edukalt lasteaeda, Aap tõi Oti eile õhtul edukalt lasteaiast ära, istun arengupsühholoogia loengus, nagu ikka - esimeses pingis. Sest esimeses pingis on rohkem võimalusi leida seinaauk arvuti laadija jaoks.
Ja minu kehvake aku ei pea neljatunnist loengut vastu. Kena psühholoog Triin Hannust ei lase ennast läpaka olemasolust häirida.

Sama häirimatult vastab ta minu tavapärastele provokatiivsetele küsimustele, nagu - kuidas inimese füüsiline pikkus mõjutab tema ruumilist kujutlusvõimet. Teadupärast on meie füüsiline tehiskeskkond loodud täiskasvanud inimese mõõtude järgi - 5-aastase ülevaade maailmast on lihtlabaselt napi pikkuse tõttu oluliselt piiratum kui täiskasvanul (kui ei usu, siis proovige. Liikuge natuke aega kükkasendis ringi. Kui edukalt te orienteerute?).
Piiratud ülevaade maailmast aga minu meelest võib mõjutada ruumilist tajumisvõimet üldse.

Triin Hannust vastas oma meeldiva madala kurguhäälega, et ta kahjuks ei tea, et selliseid seoseid oleks leitud. Ja jätkab juttu puberteedi alguse ajastuse olulisusest ja aju muutustest puberteedieas. Müelisatsiooni* kiirenemisest ja osade sünapsite (mittevajalike?) kadumisest.
-------
*närvirakkude ühendusteede kattumine müeliinikihiga.

kolmapäev, november 10, 2010

Tolerastia vohagu

*Ostan vanemale võsukesele telefoni. Tele2 müüb kodulehe&kontsepti uuendamise puhul väga magusaid seadmeid soodsa hinnaga. Leppisime võsukesega kokku, et saab seekord Vinge Pilli, mitte vananenud odavmudeli, nagu seni. Kaasvaraks, junõu. See saab olema ka viimane fuun üldse, mille ma talle oma raha eest ostan. Kõik väga kena, tele2 iseteenindus nussib täiega näkku, ei lase ühest ega teisest tellimise vormistamise asendist edasi, eile ilmutatud reklaamhinnad ei vasta tegelikkusele, Vinge Pilli tellimine on võimalik ainult 10-12 nov, lähen täna õhtul Tartusse ära, ma ei saa Pilli ise vastu võtta ja erinevad klienditeenindajad Tele2 infonumbril räägivad mulle mu võimaluste kohta väga erinevaid jutte.
Lõpuks saan Vinge Pilli tellimuse vormistamisega ühele poole, saan kokkuleppele, et võsuke tohib siiski Pilli ise vastu võtta ja Tele2 kodulehekülg paneb minu rõõmustamiseks maha viimase pirni (klõpsa pildil, näed lugeda ka):


Krt sellest nüüd aru saab. Olles ajude nussimisest surmani väsinud, litsun linnukese sinna, kuhu linnukene tellimisvormil käib ja varisen virtuaalselt kokku. Nuggan kõiki saidiuuendusi võtku!

*Minu ülevalt naabriteks on klaveriõpetaja oma perega. Klaver kostab alumisele korrusele imehästi ära. Kuniks lapsukesed harjutamise mõttes normaalseid etüüde klimberdavad, on kõik veel talutav. Aga kui emmet kodus pole, juhtub, et mängitakse, oh õudust, koerapolkat! Beethooveni "Fur Elise" vägistamist pole mu kõrvu veel juhtunud, võibolla jõuan ma liiga hilja koju. Jah, kaks asja on, mida ma ei talu, kaks, mis on mu kõrvus jõledad - koerapolka ja (saamatult mängitud) Elisele. Tahate mind hulluks ajada, siis kasutage neid vahendeid.

*Otti kiusatakse lasteaias. Ta on oma vanuse kohta väikest kasvu, suuremad poisid eesotsas Martiniga (aga teised usinasti takkajärele) on leidnud, et jõle lahe on teda väikeseks titaks narrida. Sitt. Ma ei talu kambakaid. Ma ei talunud, kui kambakat tehti Martinile, ja ammugi ei talu ma seda oma lapse suhtes. Mida kuradit ma tegema peaksin? Martiniga ma ükspäev rääkisin - sattusin vahetult peale. Minu meelest see rääkimine vähemalt mõneks ajaks mõjus. Aga ma ei saa kogu aeg ju seal kohal passida, hosemaria!

*Võin näiteks lapsega tänaval koos laulda. Oti viimase aja lemmikhitt on "Saatanlik naine". Umbes poole lasteaitee peal sakutab ta mind nõudlikult varrukast ja lõugab reipa lapsehäälega: minu õnnetus algas/ kui ma mustast kassist möödusin teel/ hiljem kohtasin kaunist daami/ jne. Ega mul ei ole varianti, laulan kaasa. Küllap möödujatel on huvitav. Lasteaias teistel lapsevanematel igatahes on. Poodides, ühistranspordis, jms kinnisemates kohtades ma siiski Otil laulda ei luba.

laupäev, november 06, 2010

Nädal Pildis


Vanem võsuke käis Zombiewalk-il. Ott arvas grimeeritud venda nähes, et: "See räägib täitsa Aabi keeles!".

Blondie kiimleb jälle. Vaja oleks lõikama minna, aga aeg... Mind pole ju koduski.

Nunnu. Nii nunnu.

reede, november 05, 2010

Ootamatu

Mõnes vallas olen ma edukam, kui oskasin karta.
Minu pisikene, kõhklevate küsimärkidega kiri aine "Tööpsühholoogia alused" läbiviimise kohta, mille ma postitasin kutseõpetajate listi, on andnud tagajärgi, mis on suuremad kui elu ise. Mainisin juba kommentaaris, et kutseõpetajad hakkasid listis sumisema. Noh, suuliselt oleme me ülesandepüstituste ja aine sisu üle pahameelt juba avaldanud loengute ajalgi ja saanud õppejõudude käest vastuseks, et kõik on nii kuis peab. Kirja teel väljendasid paljud uuesti oma pahameelt ja esitasid täiendavaid kahtlusi. Ja see pahameel jõudis ka mõne õppejõuni.

Nüüd siis uuris dr Piret Luik, kutseõppe programmijuht ja prodekaan, kärme sale naisterahvas, kes on meile andnud digididaktikat ja sotsiaalseid probleeme virtuaalmaailmas, asja lähemalt ning sügavamalt ja jõudis järeldusele:

Selle aasta õppejõud on aine osas kohutavalt omavolitsenud. SELLIST ainet pole keegi neilt tellinud ja sellist ainet pole vaja! Vaadake eelmise aasta ainekava. Seal on sellised tööd: Kodutööd:1. konfliktsituatsiooni analüüs (põhjused, mehhanismid, võimalikud lahendused)Tudeng valib ühe reaalse konfliktolukorra kas õppetööst või töökeskkonnast ning analüüsib selle olukorra tekkepõhjusi, mehhanisme, mis alal hoidsid ning lahendusi. Lisaks pakub välja omalt
poolt alternatiivseid lahendusi koos põhjendustega nende toimimise kohta. Töö pikkus on 2-4 A4 lehekülge.2. Töökeskkonna tingimuste kaardistamine ja nende mõju analüüs.Tudeng valib ühe konkreetse töökeskkonna (nt
klassiruum, töökabinett) ning vaatleb ja kirjeldab selle füüsilisi, sotsiaalseid ning psühholoogilisi tingimusi (nt temperatuur, müra, suhted jne).Lisaks analüüsib tudeng nende tingimuste mõju töökvaliteedile. Töö pikkus on 2-4 A4 lehekülge.

See, mis praegu on kirjas, et vasta üleüldse tööpsühholoogiale. Motivatsioonil pole üldse tööpsühholoogiaga tegemist. Eelmise aasta teemad on korrektsed, selle aasta teemad pole seda mitte. Kuna aine on meie (instituudi) koodiga, siis nad EI TOHI ainet omavoliliselt muuta, vaid peavad tegema seda, mida on neilt tellitud. Praegu on nad muutunud ja seda, mis on tellitud, seal pole üldse....

Ja ka aine maht ei vasta praeguste tööde puhul nõutavale. Kui aine on 3EAP-d, siis selliseid asju nagu praegu seal kirjas, ei saa kelleltki nõuda.

Seega oodake, meie instituudi juhatajat on juba informeeritud, ta on ka vastavad kirjad juba õppejõududele edastanud ja nüüd on vaja vaid kannatust.

Oih. Oioih. Ma olen teada-tuntud pahandustekülvaja, seekord õnnestus mul külvata täiesti viljakandev pahandus. No tore, mul ses kurjas kaamoses vähemalt ÜKS põhjus endaga rahul olla!

Moraal? Räägi inimestega. ;)

Närrv

Ma olen praegu närvis. Jäin ilma praktikakohast Kunstigümnaasiumis, kuna Tartu Ülikoolil ei ole kombeks maksta oma pedagoogikatudengite praktikajuhendajatele juhendamise tasu, aga Tallinna Ülikoolil on ja Tallinna Kunstigümnaasium ei võta praktikanti tööle ilma juhendajatasuta.

Ja Tartus ma ei saa nii pikalt viibida, et seal ära teha 60 tundi praktikat - auditoorset tööd. Muidu tartlastele pakutakse seda võimalust lahkesti Tartu Kutsehariduskeskuses.
Või siis teevad inimesed oma praktika ära igapäevase õpetajatöö raames, aga minul ju ei ole sellist tööd. Ok, midagi ma saan muuseumis ka tehtud, kuid 60 tundi ei tule täis mingi valemiga. Meil ple niipalju gruppegi.
Ja aega on nüüd veel ainult 1 kuu.
Igatahes.

Otsin edasi. Võibolla mõni Tallinna kutsekool leiab mulle tööd (ma ei taha ju palka, tahan ainult praktika sooritada).
Närrrrrv. Piip-piip, paanikaosakond.

Pilt on teine seeriast: Hey, sailor! My eyes are up here!
Nokia 5800, Magic Brush

neljapäev, november 04, 2010

Õhtu

Õhtu täis on muremõtteid
kõhklusi ja vaevu
vaatan arvutiekraani nagu
vaataks kuivand kaevu
häda ajas ennemuiste
suured härjad raevu
härjad raevu orjad kaevu
ujutama laevu
laevu paberist mil kirjas
nõudmised ja nükked
tee on püsti selles kurjas
ilmas ikka tõkked

kolmapäev, november 03, 2010

Avalik kiri kutseõpetajatele

Saatsin kutseõpetajate listi sellise kirja:

Merle Tamburi antud kodutöö tähendab, et iga 3-4liikmeline grupp peab vähemalt 25 in kollektiiviga ettevõttes levitama ankeete ja koguma nende ankeetide vastused. JA edastama need andmed tabelisse kantuna Merle Tamburile. Mul tekkisid sellised pisikesed praktilised küsimused.

1. Kas me peame ankeedid (3 ühelehelist ankeeti iga küsitletava kohta, seega siis minimaalselt 3X25, eeldusel, et kõikidele ankeetidele vastatakse) ise, oma kuludega välja trükkima? Riigiasutuste kulusid on teatavasti niipalju kärbitud, et paberit ei jätku tihti asutuse endagi töödeks. Ammugi mitte asutuse tootaja erahuvideks, st õppimiseks. Kas meile hüvitatakse trükikulud?
2. Mida meie sellest saame? Targemaks? Osavamaks? Või saame ainult hinde? Mis on selle ülesande täitmisel õpiväljundiks?
3. Miks ei ole selline andmete kogumine vabatahtlik, ja miks ei ole alternatiiviks pakutud soovi korral mõne muu kodutöö tegemist?
4. Mida meie kogutud andmetega edasi tehakse?
5. Kas tudengile hinde saamiseks VÄÄRAMATU tingimuse seadmine, et ta koguks õppejõule uurimuse jaoks andmeid, on ikka korrektne käitumine?

Sellised küsimused. Kui teile tundub, et need (ja võibolla veel mõned) on väärt küsimist, siis võibolla edastame need ka lugupeetud õppejõududele endile. Mis teie arvate, kallid kaastudengid?


tööpsühholoogia alused

Need majandusteaduskonna tüübid (1mees+2naist), kes meile praegu tööpsühholoogiat loevad, on küll täielikud... tühjad kohad, vabandage mu frentsi.
Jääb mulje, nagu poleks neil elu sees juhust olnud juhtimisteooriaid tegelikkuses ka rakendada, nii eluvõõrad on nad!
Kenad noored inimesed, tasakaalukad ja vaoshoitud ja eee... klanitud zombid. Kes neist küll elu niimoodi välja imes?

Kui ma küsisin meessoost õppejõu, Einar Killumetsa, käest, kas loovus ei kuulugi juhile vajalike omaduste hulka, vastas ta kategoorilise ei-ga. Põhiline olevat tahe juhtida. Motiveeritus. Alleaa!
Teine õppejõud, Merle Tambur, laseb meil, lollidel kutseõppetudengitel, enda eest oma doktoritöö andmeid koguda - "tahate hinnet saada, siis teete selle ära". Aga mida meie sellest õpime*? Võimu kuritarvitamist.

Issaristike, ja mina kunagi nurisesin meie filosoofi üle! Kui loll ma olin! Marek Volt oli ju jummalast normaalne inimene, elus inimene, vähemalt ma ei usu, et ta eitaks loovuse vajalikkust juhiomaduste hulgas. Oh, ma asendaksin kogu selle kenakese majandusteaduskonna kamba meie von Voldiga ja usun, et kõik saaksid targemaks.
--------
* Te ju mäletate, kallid keskealised õpi-ja muud hiired? Seda, kuidas meile koolis pähe raiuti: sa õpid enda, mitte õpetaja jaoks. Oleks see vaid nii.

teisipäev, november 02, 2010

Aeg

On siiski väga kurnav, kui nädalavahetus täielikult ära jääb. Pärast õppesessiooni tahaks väga vähemalt päevakese puhata. Ei saa.

esmaspäev, november 01, 2010

Hämming

Minu meelest on see ilus pilt. Tõemeeli. Oleks mul omaette tuba, ma paneks sellise endale seinalegi.

Kellelgi on sellega aga probleem. Kah tõemeeli.
Oh, ja kommentaatorid. Kommentaatorid! Parem tsirkus kui tsirkus.
parimad:
Siivo, 01.11.2010 11:06
to Kunst, 01.11.2010 10:26
Mingid metslased võivad ju alasti olla, sest nad pole ka kokku puutunud Jumala Sõna ja Tõega, aga meil kristlastena peaks ikka olema selge häbitunne neid vabalt voolavaid seksuaaltundeid tõkestamas.
mida veel, 01.11.2010 11:33
feminiilse ühiskonna hädad. ei au ega väärikust. pettus, silmakirjalikkus ja räigus on moes.

Kallid lugejad, mida arvate sellest pildist Teie?

laupäev, oktoober 30, 2010

Motivatsioon(ipuudus)

 Raske oli ennast käima joosta, aga nüüd on mu bakatöö projekt lõpuks esitatud, ja juhendajagi leitud - tegevus mille ma elegantse lohakusega jätsin täiesti viimasele minutile. Lõpuks sain Inger Kraavi, kes juhendas mu projekti viimase nädala jooksul täiesti edukalt.
Eile polnud õppejõududel asu, kõik viimaseminutitudengid tormasid mööda koolimaja ja ahistasid oma juhendajaid allkirjade küsimisega. Kusjuures pärast projekti äraesitamist andis mulle oma nõusoleku ka Mari Karm, nüüd on minul juhendajaid kogunisti kaks.

Nüüd on väga uim olek, kuigi hullumeelne hulk kodutöid ning ka bakatöö reaalne tegemine ootavad ja juba klõbistavad närviliselt küüsi mu kaustade vahel. Magaks. Aga loengud algavalt valdavalt 8 hommikul. On päris romantiline (adreka lööb küll üles) kõndida pool seitse pimeda männimetsa vahelt bussipeatusesse või lasta ennast laupäeval (mil Langelt bussi nii vara ei tule) paari kilomeetri kaugusele 7-mese rongi peale sõidutada. Abiks helkur ja taskulambifunktsioon telefonikaamera välklambil. Õppejõu rahulik madalalt kõmisev hääl loengus aga uinutab jälle.

Meie, valdavalt keskealiste pedagoogina töötavate aga pedagoogilist eriharidust alles omandavate õpihiirte hulgas on üks kena blond kurttumm (vabandust)naine, kes tuleb loengusse alati viipekeeletõlgiga. tavaliselt on selleks keegi vanem daam, viimasel paaril päeval aga üks noorem meesterahvas, kellel on kohutavalt ilusad käed. Laiad aga kõhnad, tugevad, kandilised, pöidlakõõluse kõrval olev lohk väga tugevalt näha, ilmekad ja sitked. Varsti ma enam ei pea vastu ja palun luba neid pildistada. Või äkki joonistaks? Ma jätsin jälle pastaka koju.

kolmapäev, oktoober 27, 2010

jah


loen oma õppematerjale ja tunnen hirmu.
Teadus on suur ja mina väga väike ja mannetu.
Midagi ma siiski oskan.
Materjale netist alla laadida.
Hirm.

irf

Keelealased vaidlused:

Kärt ütleb:
pede on nüüd tõesti muutunud nii üldiseks väljendiks
et see võib kõike tähistada
on autopeded
ja kapipeded
ja ee
ökopeded
ja tehnopeded
ja keelepeded
ja
eee
itipeded
Aivar ütleb:
autopeded on eriti jõledad
Kärt ütleb:
itipede on eriti ilus sõna
mulle itipede täitsa meeldib
Aivar ütleb:
need onaneerivad teiste inimeste autokapottidele

Tegelikult algas jutuajamine umbes sellest, et kas jutunaine on viisakas vaste naissoost jutumehele, või ei saa sellist sõna olemas olla; ja kas väljendit "jutulind" tohib kasutada naissoost mölapidamatusega või suure mölapädevusega isiku suhtes. Ja et poliitiliselt korrektne oleks vist jutuisik. Ja kuidas oleks eesti keeli "tolerast". Kas keel on elav nähtus või jaa?

Pilt on esimene seeriast "Hey, sailor! My eyes are up here!"
Nokia 5800, Magic Brush

esmaspäev, oktoober 25, 2010

Fööniksid ei ole vivipaarsed?

Nägin jälle und. Sõitsin parvega Mehhikosse, koos hulga teiste inimestega, kes kõik oma hädadele sealt abi lootsid leida. Mehhikos nimelt kuuldus imesid olevat juhtunud. Parvel oli üks kena, rõõmsameelne ja abivalmis meesterahvas, kellega ma üsna kohmakalt üritasin liini ajada. Kui mees lõpuks seda märkas, sain teada, et ta on põhimõtteliselt jumal, aga et tal pole semmimise vastu midagi. Oma jumalastaatust tõestas ta, näidates mulle fööniksit, kes oli äsja tuhastumise ja taaskoorumise protsessi läbi teinud, ja teiseks, üht varsti kooruma hakkavat fööniksimuna. Munas oli nimelt isane fööniks - jumala enda poolt äsja loodud - ja jumalal oli plaan neid kahte paaritada.
Hakkasin kartma ja üritasin nn suhtest taganeda, aga juba oli hilja, jumalaid üldjuhul ei huvita, kas nendega tahetakse suhtes olla või mitte. Viimane pilt enne ärkamist oli, et ma hiilin Mehhiko sadamalinnas kaubakuhjade vahele minema ja loodan, et fööniksite kohal rõõmsameelselt kudrutav jumal seda ei märka.

Võsuke rääkis mulle selle peale ühe oma unenäo:
tema nägi unes, et võtab Andu koera endale kukile ja jookseb teda vabadusse päästma. Tee peal peab läbima okkalise heki, mille sees vangis hulk lapsi, keda ta siis vabastama asub. Lõpptulemusena viib ta koera Andu juurde tagasi.

pühapäev, oktoober 24, 2010

Mehed ja naised vol mitmes

Alustuseks: sain lapsukesele papud. Hurraa! Rotermani keskus, odavad ja kirevad asjad, allahinnatud suvejalatsid - tähe ja pealuuga mustad ketsid nr 46 maksid ainult 195 kr. Ja lapsuke kinnitas, et kannab neid rõõmuga. (Me ei räägi siinkohal autoriteedist* ja prioriteetidest, asi on lahendatud. Ja ma ei dikteeri lapsele, mida ta selga ja jalga peaks panema ja kui lapsuke-nunnuke palub, siis ma aitan ta punksoengut värvida ja külgi puhtaks pügada, aga dammit, see olgu viimane kord, kui ma lapsukese jalatsite pärast varbad villi jooksen, edaspidi käigu paljajalu, kui õigel ajal poodi ei jõua!)

Järgmiseks. Reedel võtsid mõned grupid juhendada, kui ma fuajeesse esimesele grupile vastu purjetasin, haaras Kalju mul käisest: Kuule, Kärt, sina oled meil see tark mees taskus, tule aita. Põrnitsesin teda sallimatu pilguga ja inisesin rõhukalt: naine!** Kalju seepeale: No kui ikka tõsist tarkust vaja, midagi sellist tüsedamat, siis nimetatakse seda ikka mehise nimega. Põrnitsesin teda Eriti Sallimatu Pilguga, aga kuna mul oli kiire, ei hakanud ma paradigmade muutmisega tegelema, soovitasin vaid, et võtku oma probleemi lahendamiseks tükk läbipaistvat printerikilet (toeks ja kaitseks) ja natuke läbipaistvat kontoriteipi ja kinnitagu ebastandartse suuruse ja kujuga fotonegatiiv mäkaiverliku elegantsiga oma skänneri slaidiraamile, kuhu see normaalsel viisil lihtsalt ei mahtunud. Kalju seepeale: "Tead, ma olen nii tüdinud kogu aeg MacGyver-it mängimast!"
Mispeale ma nähvasin: sa töötad muusemis, kullake, siin mängivad kõik pidevalt paratamatult mäkaiverit. Ja purjetasin edasi. Grupp ootas... (sel päeval kantseldasin ma 4 gruppi, neist 2 tk 40pealised ja teismelised.)

Tõsi ta on, teeb küll tuju hapuks, aga kui muuseumil raha pole, siis aitabki ainult tükk teipi ja piraattarkvara. Mina nt räägin juba aastaid muuseumile, et mul on Adobe Premiumi vaja, aga muuseumi eelarve arvab, et ma saan samad asjad suurepäraselt ka Coreliga tehtud. Saangi. Tihti just teibi ja rohke nuputamise abiga.

Meestest veel - teismeline mees minu kodus, noor ja mõjutatav. Ma sain ta seljavaludega arsti juures käima, õnnekombel läkitasin just nimelt meremeeste haiglasse, kus asjalikud arstid ja mine tea, ehk mul nüüd õnnestus vältida ühe järjekordse mehe (või õigemini eestlase, sest eesti naistel on ju sama rumal harjumus - enne arstile ei minda, kui juba hilja) kasvamist inimeseks, kes põhimõtteliselt arsti juures ei käi. Ta on selle maja arstidest üsna vaimustatud ja ma teen siinkohal reklaami - kas valutab teil saba või naba, kui saate, minge sellega meremeeste haigla spetside juurde! Halb on asja juures see, et kompuutertomograafia tulemused panid arsti lapsele möödunud nädalal
helistama ning ütlema, et selg on... pikk meditsiiniline jutt, mida teismeline ei mäletanud, aga mille sisu oli umbes, et üsna tuksis. Mingi veri seal, kus ei tohiks olla. Kolmapäeval saame täpsemalt teada.

Noorem meesterahvas aga tahab jõuludeks bakugani ja eriti bakugani püstolit ja kirjutas jõuluvanale vastava kirja ka valmis.
-------
*vabandage, mis loom see autoriteet veel on ja millega seda süüakse?
**ma tõesti ei arva, et teatava nupukuse olemasolu minust kuidagi vähem naise teeb kui selle puudumine.

kolmapäev, oktoober 20, 2010

13. tund


Koolitööde tegemise viimasele minutile jätmine pole just parim meetod. Pole õige. Ja alati ei aita ka see kena pisike eneseõigustus, et: ma mõtlesin. Vaadake, muretsemine pole päris sama, mis mõtlemine, ehkki jätab ligimestele hea mulje.
Vähemalt on see nüüd tehtud. Projekt nimelt. Esitatud. Uuuh.

Ja millega ma veel hakkama sain - uskusin, et õppesessioon Tartus toimub sel nädalal, pakkisin enda asjad, pakkisin lapse asjad, "tuletasin meelde"* T-le, lohistasin kompsud lasteaeda ja enda tööle, kus kallis kolleeg küsis mõtlikult: oled sa kindel, et sa just sel nädalal Tartusse lähed? Selles graafikus, mis sa meile andsid, on kirjas järgmine nädal...

Appi.
Kiire pilk ÕISi kinnitas, et järgmine nädal, jah. Genitaalne! Õnneks sobib T-le järgmise nädala Putukahoidmine; aga mu vaesed lapsed! Üks läks täna hommikul lasteaeda teadmisega, et issi tuleb järele, teine läks kooli teadmisega, et ees ootab mitu täiesti emmevaba päeva ja ööd. Vaesed lapsed!
Võsuke ütles selle uudise peale: Hea Töö! Einoh jah.
Putukas alles kuuleb sellest...
------------
*noh. Ma mõtlen alati, et Tanel on see, kellele peab asju meelde tuletama, aga praegu juhtus küll, et pada müksis katelt ja tegi seda nii veendunult, et katel ei võtnud vaieldagi.

reede, oktoober 15, 2010

Mis mõttes nagu

ei ole seppäläs, noortepoes müügil madalaid tenniseid nr 46? Kõige suure nr on 44. Diskrimineerimine. Keka tunni jaoks ei osta ju hirmkalleid... Meeste diskrimineerimine.

Kasvatusküsimustest

No olgem ausad, suur osa kasvatustööst toimubki ebateadlikult, eeskuju alusel ja isegi ilma sõnadeta.
Nt kui 5aastane teatab, et "Aga Karl-Eerikul on kaaaa kokakoola klaas!" (see, mida hamburglast saab) ja mina teen selle peale: Hmm? siis see, mille ma ütlemata jätan (ei vaimustu aga ka ei halvusta) kasvatab last rohkem, kui sõnaline paikapanek kasvataks.
Ja kui ma suitsuhaisu tundes nina kirtsutan ja eemale tõmbun, siis pole ju sõnu vajagi, et laps aru saaks, mida mina asjast arvan. Et mina lapse nähes ei suitseta*, et suitsetav lapsevanem läheb selleks tegevuseks toast välja, see on palju kõvem kasvatus kui...
suitsu pahviva lapsevanema suust kuulduv: ei mulle ei meeldi, kui tüdrukud suitsetavad, see on nii kole.

Jah, teismeikka jõudnud lapse puhul jääb sellest natukene väheks, aga kui neid sõnatuid signaale ja eeskujusid pole enne üldse olnud, või on need olnud valet sorti, siis läheb kõvasti rohkem jõupingutusi vaja lapse õigele teele juhatamiseks, kui läheks eelneva noh... "õige"** kasvatuse korral. Ja on olukordi, kus mul on mõttekam teismelisele küsivalt silma vaadata, selle asemel, et tema esitatud seisukohta kärmelt maha teha ja enda seisukohta asemele pakkuda.
Muidugi peab teismeline oskama seda küsiva silmavaatamise signaali ÄRA TUNDA. Jälle eelnev harjutamine (vermimisperioodil) vajalik.
------
* Ma olen tegelikult üks kord lapse nähes suitsetanud, see oli selgesti eristuv protestiaktsioon millegi täiesti suitsuvälise vastu, mitte suitsetamine suitsetamise pärast. Ja ei olnud lapsele suunatud.
**"õige" on muidugi igaühe jaoks erinev.

neljapäev, oktoober 14, 2010

Nagu Aldous Huxleyl


Kiisu on kamina ees/tita on pudeli sees. Ma arrmastan uusi vidinaid.

Ema küsis hiljuti:
kas sul ikka on vaja nii kallist ja just sellist telefoni?
Vastasin naeratades jah
Ja kas sa ikka pidid panema oma saabastele sinised paelad? Vastasin naeratades jah
Kas teismelisele ikka pidi ostma nii kallid saapad?
Solvusin ja tõestasin 12,5 minutit, et selle kvaliteedi (AIPi tanksaapad) kohta pole need üldse kallid (1400) saapad. Kuni ema loobus mitte ainult oma hoiakust vaid ka küsimusest.

Muidu on mul hea ema, lihtsalt keegi pole täiuslik.

Telefoni (nokia5800) ainuke viga on, et sellega ei saa hiljem blogi postitusi editeerida - ei telefoni enda veebilehitsejaga ega
ka mitte opera miniga. Kuid see võib vabalt olla ka hoopis bloggeri viga. Muidu on selles fuunis KÕIK olemas - kõik! Telefon Kaamera (ok, ainult 3mega), puutetundlik ekraan, sh qwerty tähestik, fmraadio, gps navigeerimissüsteem... ainult kompassi ei ole.

Pruunidele saabastele eresinised nöörid panin ma suisa meelega - tulemus on õrritav, tavapäratu ja mittenunnu. Isiklikult minu jaoks meeldivam kui oleks nt punane-valge kombinatsioon.

Käisime kassiga süstimas, selgus, et tal olidki pärakupaunad liiga täis. Kena noor meesarst pigistas neid tühjaks ja sai laadungi tumedat ollust endale näkku. Nagu loomaarstid enamasti, suhtus ta sellesse muretult ja filosoofilise rahuga. 2 ndl pärast läheme lõikusele ja ehk lõppeb siis ka see lõputu jooksuaeg.

Sajab rahet.
Tellisin puid. Ei ole kallimaks läinud eelmise aastaga võrreldes. Klotsid küttekeskusest.

Ja muuseumis olen mina ainuke, kes teab, milleks ekraanipuhastajat kasutada saab.

teisipäev, oktoober 12, 2010

Paradigmade muutumistest

Laupäeval seminaris rääkisime teismelistest, maailmavaatest, Maslow püramiidist ja üldse kasvatusküsimustest, mh tuletati meelde nõuka aja lõpul esitatud surematut lauset: oleme nõus 10 aastat kartulikoori sööma, kui vaid vabaks saame! Kohalviibivad keskealised (ja mõned nooremad) õpetajannad (ja mõned õpetajad) ironiseerisid selle ümber, et tänapäevane teismeline ilmselt isegi vabaduse nimel küll nii vähesega ei lepiks. Mul turgatas:
"Kuulge, teismelised on täiesti võimelised aastaid kartulikoortest elama, kui neile vaid jäetakse nende internetiühendus".

Jaa... reedel oli meil võrdlev hariduskorraldus dr Kukemelki juhatusel. Ka tema mainis paradigma muutumisi ja tõi selgituseks võrdleva näite
"Kalifornia kanatiivakesed".
Nimelt elanud (mulle jäi arusaamatuks, kas 50 või 150 a tagasi) Kalifornias (töökas - minu märkus) restoranipidajanna, ühtlasi peakokk. Toona peeti kanatiibu sisuliselt toidujäätmeteks. Ühel päeval aga oli restoran rahvast puupüsti täis ja sõna otseses mõttes kõik söödi ära. Õhtul, pärast tööpäeva lõppu, palus restoranipidajanna mees: kuule, mul on kõht kole tühi, paar sõpra tulid ka külla, tee midagi. Nagu öeldud, kõik oli ära söödud - peale kanatiibade. Naine mõtles natuke, vürtsitas neid, grillis ära ja sai väga hea roog, mille ta lisas hiljem ka oma restorani menüüsse. Paradigma muutus - toidujäänustest sai delikatess.
Mina küsisin selle peale peaaegu automaatselt: aru ma ei saa, kas see mees oli invaliid või, et ta naisel peale raske tööpäeva lõppu pidi veel laskma süüa teha? Kas ta ise ei olnud võimeline kanatiibu grillima?
Mispeale meie vähesed (umbes 8% kogu kontingendist) meessoost õpetajakoolituse tudengid hakkasid mühisema ja kohisema ja kogu meessugu õigustama: sa vaata, mis aeg siis oli?! Sa vaata aastanumbrit!
Mina aga õelalt küsimaie: kas tõepoolest siis (kuratteabmillal) ei leidunud mehi, kes suutnuks suure näljaga oma kanatiivad ise ära grillida?
Õppejõud (meessoost) hästivarjatud solvumisega: Selliseid mehi leidub isegi tänapäeval.
Jutt otsas, loeng läks edasi.
Valve Feminist

Lohutuseks Kudzule

Sa pole ainuke eee... selline ema.
Dialoog pühapäeva õhtul:
Ema (tulnud just Tartust õppesessioonilt): majaperenaine kutsus kolatakso, selle konteiner seisab õue peal, viiakse homme minema, lähme viime keldrist risu ära
Poeg (tuli just väljast): Praegu või? Ma ei viitsii... ma ei jaksa, ma olen niii väsinud.
Ema: Millal siis? Homme viiakse konteiner minema, kiire on.
Poeg: Too bad! Siis jääb tegemata.
E: Mis mõttes? Kelder risu täis, see tuleb ära viia! Homme on hilja.
P: Aga mis see minu asi peaks olema? Mina praegu ei viitsi.
/kärin, mürin, paukumine/
E: Tegemist on perekonna ÜHISE asjaga!
/modem seinast välja/
E: Sinu valik. Mina lähen nüüd keldrisse - kui sa minuga kaasa ei tule, lõpetan homme internetilepingu ära (ja hangin endale netipulga). Ja kui sa jääd seisukohale, et see ei ole sinu asi, saab olema väga palju asju, mis on sulle tähtsad ja ei ole enam minu asi.
P/nohiseb/: no eks sa pane siis juba ükskord internet kinni, kui sa sellega kogu aeg ähvardad! Tee siis seda! Mina tõesti ei jaksa.
5 min hiljem
P: Hea küll, ma tulen. Lähme siis!
Keldris funkas Poeg juba täiesti hästi, suurema osa raskest tassimistööst tegi tema, Ema oli peamiselt otsustaja ja sorteerija rollis - mis läheb ja mis ei lähe konteinerisse. Naljakal kombel avastasime esmaspäeva õhtul, et Keegi (ilmselt Perenaine) on osa risust uuesti majja tassinud- Ju tal siis läheb vaja. See pole tõesti enam meie Asi.

Aga ega see pole ainuke selline jagelus. Neid esineb suht pidevalt. Ma ei viitsi, seda ei saa nii teha, selle jaoks ei ole vahendeid, miks nii hilja... jube raske on praktiliselt täiskasvanud inimesele selgeks teha, et teised ei ole tema tegemata asjades süüdi. Suvel - pakuti talle haltuurat ja pakuti ka ametlikku tööd - ei läinud. No mina toidan last, aga taskuraha ta ei saanud, arvutiostuks, nagu plaanitud, ka raha ei kogunud. Kui ta praegu vingub, et arvuti vana ja logu on, siis mina muidugi ei jäta talle suviseid otsustamatusi nina peale viskamata. Kui ta ise ei liiguta, siis peavari, supp ja seep saavadki olema ainukesed asjad, mida mina talle võimaldan. Kuni ta õpib.

On üks asi, mida ma kardan.
Kevadel saab Aap 18.
Elatist makstakse ka 18aastasele, kes jätkab õpinguid. Aga see 18aastane peab selleks ise avalduse esitama. Aap suhtub oma isasse üsna sentimentaalselt, ma kardan, et ta ei esita seda avaldust. Ja isalt, kellelt ma pidin seadusliku miinimumelatise kohtutäituriga välja nõudma, ei ole loota ka, et ta ise midagi maksaks. Ja kui see sissetulekuallikas ära langeb, siis... nojah. Mis valemiga ma vähendan Aabile kuluvat raha poole võrra? Taskuraha ei ole nii suur. Rõivaid ei saa ostmata jätta, ta kasvab. Ujula kuukaart... see jääb siis minu poolt küll ära. Elekter? Olge nüüd! Vesi? Mismoodi? Toiduraha koolis? See on arvestatav kulu, aga selle ärajätmine oleks sadism*. Kodused toidud? Me sööme ju samast pajast. Nojah. Ei mingeid kodutehtud pitsasid ega hiinaka toitu enam. Supp, puder ja ühepajatoit. /ohkab/ Interneti saan kas kinni panna või võtta kõige odavama pakutava paketi. Praegune uhke ühendus on just lapse vajadusi arvestades valitud.

Tegelikult pean ma lapsega maha istuma ja vastava eelarve paberile panema kohe praegu, et tal oleks aega mõelda, kas ta tahab oma isakese vastu ise ka kohtuliku nõudmise esitada või ei taha. Aga see on vastik ülesanne. Just üks nendest, mis jäetaksegi alati sellele lapsevanemale, kes on kohal ja olemas, samal ajal kui pühapäevavanem on see hea inimene, kes ebameeldivatest asjadest mitte kunagi ei räägi. Ja kes pole mitte milleski süüdi.
----
*Läksin peegli ette ja ütlesin: Aap, järgmisest aastast ma ei saa enam sulle kooli toiduraha kaasa anda, sest mul ei ole siis enam sinu jaoks vaba raha. Süda läks pahaks.**
**Aga kui ma ütlen: Aap, järgmisel aastal küsi kooli jaoks toiduraha ja muude kulude jaoks raha isa käest, sest siis ta mulle sinu jaoks enam elatist ei maksa? Ja internet... elementaarse netiühenduse (1 Mbit/s alla / 250 kbit/s üles) + telekanalid saan starmani käest uuendusena 169 krooni eest kuus (või 249 kr eest kuus, kui ma fox crimest loobuda ei suuda***). Kui tahad rohkemat, Aap, siis küsi isa käest raha juurde.
Jah, see pole minust ilus käitumine, aga see oleks... loogiline. Ja kasvatuslik. Ja mulle endale talutav.

***Äkki ma peakski. Crime tekitab räiget sõltuvust.

pühapäev, oktoober 10, 2010

Yhistöö

Mida teevad tudengid loengus?

reede, oktoober 08, 2010

Piip-piip

paanikaosakond! Piip-piip, paanikaosakond!

Moodulid, bakatöö, praktika. Iiuuuuu!


Teen jah kvalitatiivse uurimuse, olge hirmul, sõbrad.

Ahjaa, viimasel minutil selgus, et mul kestab laupäeval õppetöö kella kuueni, mitte kaheni, nagu ma enne arvasin. Seega padjakluppi jõuan ma eriti hilja. 

kolmapäev, oktoober 06, 2010

Närijas

1. Samsung on monitori puhul mitte tootjafirma vaid diagnoos
2. Kolleeg Kalju* õppis, Direktori käsul, minu soovitusel, lõpuks Microlinki klienditeenindusse helistama (sa võid rõõmustada Sol)
3. Ruik.
Riputasin alla kontorisse oma võrgukaabli külge (mis läheb Helena aknalaual asuvasse suurde ruuterisse) järgmise kirja:

See on Kärdi toa netijuhe.
Kui te selle välja tõmbate
ei ole Kärdi toas võrguühendust
ja võrguprinterile puudub ligipääs.
St, te ei saa siis ka värvilisse
laserprinterisse ühtegi trükifaili saata.
Suured inimesed, ise teate.

Aga enne selle järelduseni jõudmist pidin ma oma toa netijuhet jälitama kolmandalt korruselt teisele, läbi museaale täis kuhjatud ruumide. Ja avastama, et minu ruuterisse sissetulev juhe tolkneb Helena ruuteri juures vabalt ning ühendamatult. Õnneks on mul mu hommikune flux kenasti sees ja tšill olla. Mõnel teisel päeval...
Palun kujutage endale ette, et tulete tööle ja ei saa netiühendust. Ja teistel kolleegidel on see olemas ja mitte keegi ei tea asjast mitte midagi ja mitte keegi ei ole omateada ühtegi võrgujuhet mitte kusagilt välja tõmmanud ja teie arvuti ja Elioni modemi vahel on teadaolevalt vähemalt kaks jagajat... aga kes teab, võibolla ka rohkem? Ning juhtmete paigutust arvestades on alati olemas võimalus, et mõni entusiastlik remondimees mõne juhtme mingil hetkel suvalisest kohast lihtsalt läbi kaksab. Eriti, kui see on juba mitme värvikihiga kaetud. Või siis asetatakse mõni raske ja teravate servadega museaal just seal juhtmele, kus see pole tihedasti seinaprakku surutud.
------------
*Kalju Ütles:
Mis Kasu On Mul Töötavast Arvutist, Kui Monitor Ei Tööta Ja Ma Ei Näe, Mida Ma Seal Teen.**
**Tegelikult ütles Ta veel ka:
Jah, ma tean, aga...
Seda ütleb Ta alati. Sol, selle viimase lause võib küll seinavaibale trükkida tikkida, see pole liiga pikk.

esmaspäev, oktoober 04, 2010

väikekodanlusest


Jälle vaidlen, eksole, mõne kaasblogijaga, kuigi mitte nii kirglikult kui eelmises teemas.

Väikekodanlus, mis on väikekodanlus? Sol määratleb seda turvalise elu kaudu ja vastandab ebaturvalisele ehk asotsiaalsele, ühiskonnast ja normidest väljaspool asuvale elule. Algselt aga tekkis väikekodanluse mõiste ju hoopis vastukaaluks eliidile, aristokraadile - ja aristokraadid elasid omal ajal kahtlemata oluliselt turvalisemat elu kui kõik "allpool" asuvamad ühiskonnakihid. Väikekodanlus moodustas omal ajal hoopiski selle kihi inimesi, kelle turvatunne ja heaolu balansseeris pidevalt kadumisehirmu piiril ja kes pidid oma mugava elu säilitamiseks pidevaid köietantsijatrikke tegema. Ilmselt on sealt pärit väikekodanluse hoiak või arvatav hoiak selles suhtes, et staatuse säilitamine on
ülioluline ja allapoole kukkumine katastroof, mida ei saa lubada. Ülespoole, st aristokraatiasse pürgimine aga midagi võimatut ja seega ebasünnist.
Omal ajal olid just aristokraadid ka need, kes väikekodanlusele vastanduvaid ja ühiskonnaklassidest väljapoole astuvaid boheemlasi ülal pidasid ning elus hoidsid.
Noh, eestis, öeldakse (mitmete arvamusliidrite poolt) eliiti ei ole. Aristokraatiat. On küll hulk inimesi, kes eliidi nimele teistest kõvemini pretendeerivad, need on siis nn kodanluse ülemkiht... Aga kes need on? Kuulsad ja rikkad? No strippar Marco on ju ka kuulus ning mitte eriti vaene.

Alamkiht, aga, kelle hulka kukkumist karta - need on meil olemas ja enamus nendest elab sotsiaaltoetuste toel päris lõbusasti oma elu. Eesti sugusel väikesel maal, tundub mulle, ei saa siiski väga selgepiirilisi klasse eksisteerida, enamus meist on segaklassilise kuuluvusega ja segaklassilise päritoluga. Ja kõigis meis on mõõdukas killuke boheemlast. Muuseas, kui peavoolule vastandumine tähendab boheemlust, siis on kutsekooli õppimaminek Võsukese poolt boheemlik akt. Mässuline. Vähemalt seni veel.

Tore lugu

Lugesin Horisonti. Aleks kannatas düsgraafia all, Tanel on vasakukäeline. Ja minul on pisike bipolaarne. Kmoooooon...

Geneetika on hirmus asi.


Ott on rämedalt nohune, istume kodus. Ott ärkas hommikul, nördimuspisar silmas, ja rääkis, et unenäos tulid pahad (rohelised ja hallid) tulnukad ja sidusid tema issil käed kinni ja temal ka, aga tema (st Ott) sai oma käed lahti ja tegi tulnukatele liiga ja virutas neile jalaga.

Blondiel on vist pärakupaunade põletik. Ükski jooksuaeg ei saa nii kaua kesta.

laupäev, oktoober 02, 2010

Luulekogu

Soh. Panin oma luulekogu lõpuks e-raamatukokku üles. Rotsik on autorinimi, "Juhuslikku ja igapäevast" on kogumiku nimi. Piltidega.

5 a jooksul kribatud asjadest noppisin mõistlikumad välja.

reede, oktoober 01, 2010

Niisama meenutan

Ema istub vanemate magamistoas ja kirjutab. Ema on toimetaja, teeb nn haltuurat. Uks on kinni. Kirjutusmasina klõbin. Ma tean, et ema ei tohi segada. Õde ka teab. Noorem õde on lasteaias, isa pole kodus. Tal on pikad tööpäevad. Läheme õega tülli ja paratamatult segame ema. Isa pole kodus.
...
Oleme õega ja isaga maal, ema on linnas. Tal on haltuura tähtaeg lähenemas. Arvame, et ema tuleb õhtuse bussiga. Läheme bussi vastu, ema ei tule. Läheme tagasi ja laulame: emme, miks sa täna ei tulnud, me ju ootasime sind.
...
Mu esimene peika, Mittehumanoidne Eluvorm ei meeldinud mu emale ja isale absoluutselt. Isa jättis diplomaatiliselt oma arvamuse avaldamata, lihtsalt vältis M.E seltskonda. Ema vihjas, et me võiks peikaga rohkem väljas käia. M.E. oli pühendunud taimetoitlane ja karsklane. Kord peitis ta mu vanemate suitsupaki lambikupli peale ära. See sündis ajal, mil kõik, sh suitsud oli defitsiit.
...
Minu vanaemale ta meeldis. Eriti, kui vanaema kuulis, et noormees õpib meditsiini. Vanaema õpetas mind sosinal, et ärgu ma poisile enne "kätte andku", kui poiss on mu nn ausaks naiseks teinud. Kui ma selle peale imestunud näo tegin, küsis vanaema: "kas arvad siis, et kui ta on kord maigu suhu saanud, tahab veel?"
...
Kui me Tartus mõnda aega lausa koos elasime, arvas Mittehumanoidne Eluvorm, et kui tema toob toiduained koju ja mina teen nendest süüa, ja muidugi pesen nõud, siis on meil kõik hästi. Lisaks mainis ta, et tema ema hoiab oma kodu nii korras, et valge kindaga võib televiisorilaua alt tõmmata ja kinnas ei määrdu. Kord võitsin ma Kunstikoolis suure ja olulise konkursi - mina, esmakursuslane. Olin üsna uhke, aga M.E. tegi mulle sõbralikult selgeks, kui tähtsusetu mu saavutus tegelikult oli. Tema ju toidab meid.
...
Siis kohtusin Aleksiga. Tema kohta oli ka vanaemal oma arvamus. Täpsemalt kommenteeris vanaema Aleksit esmakordsel kohtumisel: ta on ju nii pisike... (minust täpselt 2 cm pikem)
...
Olen rase. Ise noor ja alles õpin kunstikoolis, mees veel noorem ja keskkoolgi pooleli. Räägin emale. Ema arvab, et mul on veel vara lapsi saada, peaksin enne kooli lõpetama. Isa arvab, et las ta tuleb, küll me hakkama saame.
...
Olen lapsega kaks aastat kodus istunud, Tartu Kunstikool jäi sünnitamise tõttu pooleli. Ema võtab teema üles, lõpuks helistab kunstikooli ja kuuleb direktori käest, et ma võin vabalt tagasi minna õpinguid jätkama.
...
Minu ema oli ka see, kes arvas, et Aleks peaks ikka muusikakooli minema. Isa ei arvanud midagi. Isa andis lihtsalt raha. Võibolla oli see rumalus... Aleks ise arvas alguses, et ta peaks minema tööle ja perekonda toitma. Läks teisiti, mina ja minu vanemad toitsime seda perekonda - Aleksit, mind ja väikest Aapi. Läks, nagu ta läks. Lõpuks läksime Aleksiga lahku.
...
Ema sõbranna tuli meile külla (kui me veel Aleksiga koos elasime) ja küsis imestunult: jumal hoidku, kas sul oma ateljeed ei olegi? Punastasin. Ma olin omaenda vajadused tõesti unarule jätnud. Aga...
...
Iseenesest oleks meie majapidamises ateljee jaoks ruumi olnud küll. Üürisime kahetoalist majakest, ühes toas magasime kõik kolmekesi Aabiga. Teises toas... ööbisid Aleksi sõbrad. Aleks oli väga sõbralik inimene. Ta kutsus pidevalt oma sõpru meile külla ja jättis siis minu nende eest hoolitsema, ise orbiidilt kadudes. Üks neist, Ahti, peaaegu et elas meie juures pikemat aega. Tihti juhtus, et Aleksit polnud õhtuti kodus (oli oma teiste sõprade juures) aga Ahti oli. Toitsin teda, lobisesin ja mõtlesin samal ajal murelikult, et milal ometi Aleks koju jõuab. Mul oli tema suhtes ikka tõsine sõltuvus.
Teine sõber, David, kanada indiaanlane, kah muusik, elas meil veelgi pikemalt ja pidevamalt. David on väga intensiivne inimene, läksin temaga raksu seepärast, et ta disainis tolle nn vaba toa kärmelt oma maitse järgi ümber ja lõi selle seintesse viis jämedat naela oma asjade riputamiseks. Minu käest küsimata! Minu kodus! Hiljem, kui ta tõi enda juurde elama vagura Liisa, saime temaga juba paremini läbi. David oli esimene kauaviibiv külaline, kes nn koju ise toiduaineid ostis, kes mõnikord ise süüa tegi - ja hästi tegi - ja muuseas nõud ka ise ära pesi. Kui me Aleksiga lahku läksime, hoidsid David ja Liisa mind emotsionaalses mõttes vee peal.
....
Maja, kus me elasime, asus Tammelinna uhkete häärberite vahel ja oli imepisike. Veevärki polnud, kaev, peldik ja solgiauk asusid õues. Seevastu oli rohkesti vanu ploomipuid. Mina niitsin suurelt krundilt rohtu, korjasin ploome ja riisusin lehti. Kord palusin Aleksit, et too uue solgiaugu kaevaks - vana oli täis. Aleks vastas, et tal selg valutab. Kaevasin ise. Teinekord tellisin koorma briketti kütteks ja palusin, et Aleks aitaks briketi KOHE kuuri panna, kõik ju teavad, et brikett ei kannata märjakssaamist. Aleks vastas, et oot, ta kutsub sõbrad appi ja teeb talgud. Ja läks välja. Ilmselt sõpru kutsuma. Järgmisel päeval ladusin ise koos paari sõbrannaga briketi ära.
...
Mõlemad käisime koolis, aga lapsele lasteaeda järgi jõudmine oli minu mure. Kui palusin, et Aleks ise lapse ära tooks, vastas ta enamasti, et tal pole aega. Mina käisin kunstikoolis ja tema muusikakoolis.
...
Tahtsin minna taj-chi trenni, suure vaevaga sain Aleksi nõusse, et ta kord nädalas õhtuti väikest Aapi hoiaks. Kui ta aga sel nädalapäeval hiljaks jäi, siis ma trenni lihtsalt ei jõudnudki. Lõpuks loobusin.
...
Kui olime Aleksiga lahus, semmisin ja sõpsisin erinevate meesisikutega. Üks oli Tallinnast, abielumees, kes tahtis endale Tartus armukest. Kauples selleks mind, kui ma keeldusin, teatas, et eesti naised on frigiidsed ja ainult raha peal väljas. Teine sõber oli muhedam. Ka abielumees ja seelikukütt, aga äraütlemisi suutis aktsepteerida ja lihtsalt sõbrustada oskas ka. Tema kirjeldas, kuidas ta kord oli molli andnud mehele, kelle oli oma ringilitutamistel naastes oma kodunt leidnud. Noh, ta kahtlustas, et see mees kurameerib tema naisega.
Kolmanda sõbra vend, ka abielumees, üritas mulle külge lüüa jutuga, et ega väikese lapsega naine niikuinii enam head meest päris endale ei leia, võtku ma hea mees (st tema) parem armukeseks, ikka parem kui mitte midagi. Tänan väga.
...
Vahepeal tekkis mul pisike romaan 50aastase vanapoisiga, kes ühel hetkel hakkas mulle toitu koju tassima. Ja esitas lõpuks ettepaneku, et meil ju võiks niimoodi täiesti toimiv suhe ollagi, et tema tassib toiduaineid koju ja mina teen nendest meile mõlemile süüa.
...
Kolisin Tallinna, vahetasin töökohta.
...
Ema rääkis mulle pidevalt, et ma peaksin ikkagi (pärast kunstikooli lõpetamist) veel edasi õppima. Kunstikoolist ei saanud ametlikku kõrgharidust. Ta rääkis seda aastaid. Ka siis, kui juba väike Ott sündinud oli. Tegin Kunstiakadeemiasse sisseastumiskatseid ja jäin joone all teiseks. Muide, Tanel hoidis nende eksamite ajal väikest Otti. PÕHIMÕTTELISELT oli ta nõus, et ma... eksameid teen. Mis edasi saanuks - ei tea.
...
Tanel oli alati PÕHIMÕTTELISELT nõus, et mees ja naine peaksid olema võrdsed. Selle põhimõtte rakendamine oli aga alati seotud raskustega. Ta ei öelnud kunagi: sinul, naine, pole õigust õue minna ennast tuulutama. Ta lihtsalt... haihtus. Läks ise välja. Jäi kauemaks. Sõitis minema. Nii, et ma reaalselt ei saanud ise õue minna. Imikuga koos ju väga paljudesse kohtadesse ei lähe.
...
Aga need kohad, kuhu me saanuks kolmekesi koos minna, sinna ta ei tahtnud koos meiega minna. Ütles, et tunneb ennast ebamugavalt, kui on seltskonnas koos lapsega. Paaril korral saime kaasa tingimusel, et lapsega tegelen ainult mina ja tema tohib täiesti vabalt suhelda ega ole mingilgi määral seotud. Ja nii oligi.
...
Kui olime Taneliga lahku läinud... seda olen ma siin blogis palju kirjeldanud. Lõpuks läksin ma lastekaitseametniku juurde, et isa ja lapse kohtumise kord kindlaks määrata, kusjuures minu soov oli, et see toimuks igal teisel nädalavahetusel, terve nädalavahetuse ja nii, et laps on isa juures kodus, mitte isa koos lapsega minu kodus, internetis. Tanel ise arvas enne, et tema ja lapse kohtumised peaksid sõltuma AINULT sellest, millal tema saab ja millal temal aega on ja nii, nagu talle sobib. Mina küsisin, kas minul on vähem õigust isiklikule ajale, kui temal? Hm, ta vastas tookord jaatavalt. Et jah, minul kui emal on vähem õigust isiklikule ajale kui isal ja tema ei pea mulle litutamisi võimaldama. Aga need inimesed, kes tunnevad teda isiklikult, ei suuda uskuda, et ta võiks midagi sellist üldse öelda. Ta on ju nii tore inimene.
...
Olen siin blogis mõnel korral kurtnud oma rahuldamata seksuaalsust. Lihtsalt kurtmise ja enese väljaelamise mõttes. Vastukaja oli huvitav. Üks anonüümne meesisik hakkas nurisema selle üle, et naised on kadedad ja ei raatsi suguõdedele oma mehi laenata, sõbrannasid hädas aidata. Teine, abielus mees, tegi mulle hmm... ettepaneku tema abi tarvitada. Kuna mina teistele naistele teadvalt selliseid käkke ei keera, olin lahkele pakkujale sunnitud ära ütlema. Pealegi polnud selline tulemus küll minu eesmärgiks. Ükski naine nii kaugeleulatuvaid järeldusi mu kurtmistest ei teinud.
...
Õde lohistas mu õppima, Tartu Ülikooli. Tegin Taneliga lapsehoiukorrad ümber - mitte igal teisel nädalavahetusel vaid 1 kord kuus ja natuke pikemat aega järjest, täpsemalt siis, kui mul on sess. Alguses oli ta sellega heameelega nõus. Sel sügisel aga tahtis ta, et tema ja lapse kohtumiste kord tagasi muudetaks - tema kohtub igal teisel nädalavahetusel olenemata sellest, kas mul on samal ajal sess või mitte. Kui ma protestisin, vastas irooniliselt, et ma peaksin üle jõu käivatest kohustustest (st koolist) loobuma. Pärast pikalevenivat sõdimist ja viimast kätši lastekaitseametniku juures jäime esialgu siiski selle juurde, et isa hoiab last siis, kui minul on õppesessioon
...
Hiljuti oli Narvas muuseumide festival. Ütlesin kolleegidele, et ma ei saa tulla, ma ei saa ööbima jääda ja last pole kuskile panna. Nördinud NAISkolleegid küsisid, kas siis tõesti isa ei või last hoida, et ma saaks ka korra konverentsile, jne. No pärast eelpoolmainitud lahinguid ei tahtnud ma sellist asja Taneli käest enam paludagi.
....
Tagantjärele on need kõik lihtsalt armsad mälestused, täitsa nunnu meenutada :D Kõike ei viitsi kirja pannagi, mõni ei sobi läbiva teemaga. Ja küllap leiaksin ma oma elust ka vastupidiseid näiteid, kui hoolega otsiksin. Vahet pole, lõpuks.