esmaspäev, november 25, 2013

Weider elu

Täna pärastlõunal helistas mulle mobiilinumbrilt (!) tugeva vene aktsendiga kõnelev neiu, kes kutsus mind tasuta näohooldusele DeSheli ilusalongi. Üks klient oli neile andnud minu numbri. Kes? Ei tea. Kahtlane. Mingi räme vihje? Kellelt? Või salaplaan minu neerude sissevehkimiseks, ajal, mil ma abitult kosmeetiku toolis vedelen? Kasutu, need organid on suht halvas seisus, võibolla saate kollektsiooni neerukive, vms.
Igatahes homme ma lähen. Inimene peab elus kõike vähemalt üks kord proovima, üks kord on ikka esimene kord, jne. Aitäh anonüümseks jääda õnnestunud soovitajale.

Koduteel murdis minu suunas läbi dimensioonide teine nähtus paralleelmaailmast, see juhtus Toompuiestee-Tehnika skisofreenilisel ristmikul, kus enamasti kipuvad (eriti parempööret Tehnikasse tegevad) autod sõitma Tehnika tänava algust lõikavale ülekäigurajale jalakäijate rohelise tule ajal - ometigi on seal autojuhtidele eraldi pööret lubav foorituli, mis süttib alles siis, kui jalakäijatele on juba punane. Ja see punane põleb seal kaua-kaua, et läbi Tehnika tn pudelikaela jõuaksid kõik soovijad ära voorida. Nii ma võtsingi sebrani jõudes ja üle tee punast nähes sisse tšilli poosi, mõtlesin omi mõtteid, sest oli selge, et need jõuab ilusti ära mõelda... kui äkki üks auto (tumedam väikekaubik) sebra ees peatus. Ja kui ma kohe ei reageerinud, lasi pasunat. Et mine üle tee. Vms. 
Tänan väga. Tõmbasin käe taskust ja näitasin hämmeldunud sõrmega jalakäijatele ikka veel sirava punase poole - ei teagi, kas autojuht seda žesti üldse eristas või mõistis. Kaubiku taga tuututasid teised masinad. Kaubik võttis uuesti tuurid üles ja liikus edasi, kaks autot pääses tema sabas üle, siis alles süttis mulle roheline. 
Sellel ristmikul autojuhid lihtsalt ei näe foore, muuga ei anna neid anomaaliaid seletada. Ning - jah, ma lähen vahel punasega üle tee küll, aga siis, kui tee on tühi, mitte siis, kui see on täis närvilisi ennast vasakult ja paremalt pisikesse lukuauku pressivaid autojuhte.

Ja lumi tuli maha. 

reede, november 22, 2013

Remontikat

Korstnapühkija käis. 
Kuni korstnapühkija katuselt harjaga krabistas, läks Blondie täiesti lolliks. Mustas mundris mees tuli alla, tegi kassile kudi-kudi ja rääkis lõbusalt, et kui just omanikku kodus ei ole, siis teevad ahjust kostvast luuakrabinast hulluvad kassid tihti närvilisi loike kodunurkadesse. Noh, mina olin kodus. 
Kinnitas ammu teada fakti, et minu ahjuke-vanapoiss (miks poiss? Mu meelest on mul jumalast emane ahi) elab oma viimaseid hingetõmbeid. Liiga kangete asjadega kütta ei tohi (ma ei kütagi; aga et saarepuu on ka juba liiga äkiline, see tuli mulle uudisena) ja isegi puhastada enam lõõre ei julge, kuni ta veel vähegi tõmbab; ja talvel loomulikult remontida ei saa, aga pole võimatu et langeb ühel hetkel lihtsalt seest kokku. Majaomanik seisis kõrval, kuulas ja liigutas kõrvu. Sellise "ahah... ma parem ei ütle midagi..." näoga. No ma oskan ka sellist nägu teha. Aga ma ütlesin siiski, et ahju kehvast olukorrast oli juttu juba mitu aastat tagasi. 

Ma vist ei maininud, et käisin selle neetud juureravi saava hambaga viimast korda arstil ja talle ehitati nüüd plomm peale? Nii oli. Kokku kestis see tund aega, tund aega lahtise suuga, klombid ninas ja aegajalt ärritav kemikaalidebukett suus, vahepeal veel lisaks lihvimistolm, mis ladestus ühtlaselt kõikidele limaskestadele. Pidin kahel korral pildi taskusse pistma, õhupuuduse tõttu. Ma pole elu sees olnud vaikselt ja viisakalt minestada raugev (või üldse minestamisele kalduv) tüüp, hakkasin peksleva südamega õhku ahmima ja hingeldama, arst manitses mind rahulikumale hingamisele ja lõpuks lasi tooli seljatoe nii alla kui sai - see aitaski. Veri voolas pähe. Aju on üks energiakulukas asi.
Kaks väiksemat auku on veel hambais, nende parandamine jääb ootama kas paremaid (rahaliselt) või halvemaid (hammaste seisukohast) aegu. Kuid see aeg ei ole praegu. 

Tervis on viletsavõitu. Putukas köhib. Jne. 

neljapäev, november 21, 2013

Unenäod teevad rahutuks

ehk miks mõned inimesed mäletavad unenägusid ja mõned mitte või miks mõned unenäod püsivad meeles ja mõned mitte.
Mälestused, muljed, aju poolt talletatud info, küllap seda võib nimetada failikogumiks. Pole needki failid kõik samas formaadis või sama tüüpi, mõni on passiivne, ohutu .jpg, .avi või .mp3, teised on aktiivsemad, hõlpsamat töötlemist võimaldavad ja võõra tarkvaraga mitteavanevad - .cdr, .ai, .fla, kindlasti on ka .exe faile. Mõnikord pakivad mälestused ja muljed ennast kusagile kõvasti kokku ning ilma spetsiaalse lähenemiseta neid kätte ei saa. Tihti moodustavad nad omavahelisi siduskatalooge ja meenuvad üksteise kaudu. Ka ideedel, sünteesitud infol, võib olla sarnaseid omadusi
Unenägusid, hirme ja eelarvamusi, mis on ju tegelikult aju enda sünteesitud asjad, näen ma nurjatute .exe-dena, millel on kalduvus omaette tegutseda, aju omaniku korraldusi ära ootamata. Suure tõenäosusega on ununemine just unenäo, mitte aju baasiline, programmiline omadus ja igal nägemusel eraldi küljes; sellise käskluse minemahäkkimiseks peab olema kas erisorti teadvus või mingi vastav seisund. Mitte aju ei viska unenägusid minema vaid unenäod hävitavad end ise - ja kellel häkkeriteadvust ei ole, see unenägusid "ei näe". Põhimõtteliselt on unenägude meeldejätmise võime sellisel juhul programmiline viga, mõnikord tahtlikult esile
kutsutud.
Või siis tuleb ideid vaadata kui midagi orgaanilist; unenäod on sellisel juhul nagu lühikese elueaga rakud, mille apoptoos peaks toimuma kohe aju ärkamise hetkel; meeldejäävad unenäod on sellisel juhul patoloogia, kasvaja, atavism.  Unenägudel on teadvuses oma roll, nad ei ole seal ilmaasjata, aga nende kestmine üle ärkamise piiri ilmselt ei ole looduse poolt ette nähtud. 
Unenägude mäletamise nimetamine haiguseks või veaks ei kahanda muidugi nende inimeste nördimust, kes tahavad näha unenägusid aga ei saa; või nende inimeste naudingut, kes on oma unenägemisvõimega rahul. Vead on evolutsiooni tööriistad. 

teisipäev, november 19, 2013

Kuramus

Ei ole tore, no mitte ei ole. Sain just teada, et Putuka klassikaaslased olid üritanud talle vahetunnis hüpenööri ümber kaela panna ja teda kinni siduda; Putukas oli päästnud ennast vetsu pagemisega.  Teada sain seda üksnes tänu kriimustusele lapse otsaees, mille tekkepõhjuseid ma välja pinnima asusin. Putuk ise võttis asja üsna suvalt. 

Lapsed ja nende lollid mängud, ja, antagu mulle andeks, veel lollimad vanemad. Jah, ma olen öökimiseni kuulnud seda: "Ah, poisid ikka peavad natuke kaklema" ja "see käib meheks kasvamise juurde". Mida asja, ülemiste hingamisteede ja aju verevarustuse tahtlikus vigastamises osalemine käib kuidagi kasvamise juurde?? Käige kanni. Kaklemine käis vanasti rusikatega, mitte nööri, jms asjadega. Ma tean küll, see on see laste loll mäng. Seda liikus minu ajal, liigub praeguseni. See ei tähenda, et mul tuleks sellega leppida. 
Teine sama loll mäng oli kilekoti pähetõmbamine. Ausalt, ma ei poolda füüsilist vägivalda, aga selliste asjade eest võtaksin küll tukad pihku. Aktiivsetel osalejatel. Nagu Tarass Bulba: "mina olen su sünnitanud ja mina su..."

Kirjutasin klassijuhatajale. Aga süda on paha. Saada veel laps hommikul muretu näoga kooli...

Kaur Kender nussis oblikate vahel

Ma ilmselt isegi ei viitsiks sirbiteemat oma blogis üldse käsitleda, kui korraga poleks selle ümber käiv mäsukene teinud mõnda mulle (digi)tuttavat või minu poolt jälgitavat inimest kohutavalt õnnetuks, kurvaks, pahaseks või nördinuks; minus endas äratas see vähem pahameelt kui Pai skandaal ja selle tagant väljakooruvad vanad hapud pahandused. 
Üks nördinutest nt oli Mikepattons... (jne) - ära nuta, Mike! Ärge nutke teised ka! Jah, tõesti oli Sirbi juhtkonna koondamine vastik ja alatu JOKK-skeemitamine, mille oleks andnud ka korrektsemalt läbi viia. Jah, Notsu (vt selle blogi kommentaariumis), korrektne vormistamine on oluline ning vaibaalused mängud jätavad kogu loost üsna halva mulje. Ei, ma ei usu, et Kaur Kender oleks toimetajana jätkusuutlik või et ta peaks Sirbi toimetajaks ka JÄÄMA, aga - ilmselgelt asjaolu, et KK Sirbi toimetajaks PANDI, lööb korrakski tolmu koltunud grimuaaridelt ja äratab kultuurihuvile natuke laiema avalikkuse, kui seni. Polnud ma ise ammu Sirpi lugenud, nüüd otsisin nende veebiväljaande üles ja nägin täitsa mitut vana head artiklit. Ilmselt poleks ma ilma KK ja kulmini (anti)reklaamita selleni veel niipea jõudnud. Suure tõenäosusega otsin üles ka raamatukogu ja loen vastukaaluks natuke Kenderit, kellest ma olen küll palju kuulnud, aga keda ei ole mitte lugenud. 
Ei, praegu toimuv ei ole otseselt halb. Kultuur vajaski väikest vapustust - Kender võib lunastajalikult rusikat raputada, et tema ep ole tulnud rahu tooma vaid mõeka. Halb saab olema see, kui lunastust ei viida lõpule, Kenderit ei lööda risti (mis katarsisest me niimoodi räägime?), Saulusest ei saa Paulust, variserid jäävad troonile ja võim pärib vaimu osa täielikult. Kultuur ei ole tegelikult elitaarne, osa kultuurist võib küll olla vaid vähestele mõistetav, ent see peab siiski kuuluma, kuidas nüüd öeldagi, rahvale. Kultuur peab olema elav ja muutuv ja see ei saa iial olla väga selgelt piiritletud nähtus; subkultuur ei ole vähem kultuur kui tipu hõredas õhus toimuv või mittetoimuv. Kui seosed kultuuri eri osade vahel venivad liiga kaugeteks, siis tuleb üks väike raputamine ette võttagi. See ei vähenda vaid lähendab.
Igaks juhuks kordan siiski üle, et kuigi kultuur võib selle kultuurina määratlemise hetkel tunduda elitaarse mittetulundustsirkusena, saab sellel kaugemas ja pikemas plaanis ometi olla täiesti praktiline kasu; kuna selle tulevase kasu laad on aga ennustamatu, tuleb kogu kultuur selle kõigis avaldustes siiski alal hoida ja sellele arenemiseks ruumi ning ressurssi jätta. Ning teiseks, kultuur ei saa eksisteerida ilma teatava materiaalse baasita, seega ei ole kultuuri ja mammona vastandamine teineteist justkui välistavate nähtustena sugugi mitte õiglane ega ammugi mitte asjakohane. Ei ühelt ega teiselt poolt. Praegune kultuuriminister käitub kohati küll nagu lühinägelik militaarpiloot, või nii see vähemalt rohujuuretasandile paistab. Aga - elame üle.
Lisaks - võim on elitaarne, kultuur peab ideaalis olema egalitaarne, suur võrdsustaja, vähimalt teksti kujul kõigile kättesaadav. Tegelikult Sirp, mis on ju vaid üksainus leht paljudest, mis kultuuri eri ilminguid nii või teisiti käsitlevad, ongi kõigile kättesaadav täiesti vabalt oma kodulehel. Kui Kender Sirbi võrguversiooni tasuliseks peaks muutma, siis on õige aeg tomateid pilduma hakata. Seni aga...

Mussi ka:

reede, november 15, 2013

Laps ütles

Laps läks poodi nätsu ostma, mina tulin samal ajal pööningult. Laps jäi välisukse juures seisma ja palus, et ma tooksin talle toast poekoti.
Mina: "Nätsu jaoks pole ju kotti vaja?"
Laps: "Aa, jajah. Aitäh, et mulle aru pähe panid!"
--------------------
Samal päeval pidi Putuk veel teist korda poodi minema, seekord juba tõesti kotiga. Tuleb tagasi ja kaebab, et tagasisaadud raha, paarkümmend senti on kadunud. Soovitan tal kotti raputada, ehk kõliseb.
Laps teebki nii ja: "Ei, see kott on täitsa tühi. Või noh, mitte täitsa tühi, sest midagi siin ikkagi on - õhk."

:)
Minu laps. 

kolmapäev, november 13, 2013

Jõulud, kuradilised, jõudvad.

Kiri, mille ma lapsevanemate listi lõpuks siiski saatmata jätsin:
Jõuluvana koolis käimise ja klassis jagatava jõulupaki vastu pole mul midagi (v.a. selle hind, 8 eurot, aga, nagu ma juba ütlesin, kuna mind lapsevanemate koosolekul ei olnud, ei saa ma selle vastu ka protestida). Ma lihtsalt leian, et koolist väljaspool toimuvad jõuluüritused, millel ju pole õppetegevusega mitte kõige vähematki seost, võiksid vähemalt järgmistel aastatel olla privaatsed. Ja et niigi ülemäära vohavat jõuludeaegset tarbimishullust ei peaks lisaks veel ka kooli- ja klassisiseselt takka õhutama. Ma saan aru aastalõpuekskursioonidest, ma saan aru klassiga teatriskäigust, aga ma tõepoolest ei mõista vajadust perepühade ajal kogu klassiga poolkohustuslikus korras kalleid väljasõite teha, mis paratamatul toob kaasa selle, et osad lapsed peavad ennast suurema osaga võrreldes ebamugavalt või kõrvalejäetult tundma. Ning paraku, sotsiaalne surve ei muutu sellest nõrgemaks, et me nimetame selle mitteametlikuks. 
See, et kõigil polnud võimalik lapsevanemate koosolekul osaleda, ei anna tegelikult alust neid edaspidisest diskussioonist välja lülitada. Loodetavasti saan ma järgmisel aastal kohale tulla ja asja arutada ENNE rahakogumiseni jõudmist. Loodetavasti piirdutakse siis ka mõistlikumas suurusjärgus hinnaga kommipakiga. Aga et asi oleks kindel, räägin ma sellest parem nüüd ja kohe. 
Lisan, et eelnevalt olin ma juba saatnud vähemalt kaks kirja samasuguste mõtteavaldustega. Mis mind seda üldse kirjutama ajendas - Putuka klassis planeeritakse klassiga jõulumaale sõitu, aga kuna juba koolis jagatava jõulupaki enda hind on ulmeliselt suur ja T on jätkuvalt kõvasti elatist võlgu (kaks suvekuud täielikult, üks osaliselt, kolmandiku võlgu ka seni jooksnud sügiskuude eest) siis ma ei saa seda lihtsalt lubada.  Seega - käsitlen teemat omaenda väiklaselt kitsast vaatenurgast, eksole. Aga tõsiselt - kas ma peaksin normaalseks pidama, et koolis toimuvatesse üritustesse tuleks jõulude ajal nii umbes 20-40 eurot taguda?
Ja kas ma oleksin selle kirja ikkagi pidanud ära saatma? 

teisipäev, november 05, 2013

Uudist pole


eriti. 
Sügisväsimus. Teen muuseumi jaoks multikaid. Suht nüri flashi tampimine ja korduv ümbertegemine, -tegemine, -tegemine, -tegemine. Ümbertegemine seetõttu, et kogu aeg leiame uusi andmeid selle kohta, kuidas immuunsüsteemi toimimist üldse kujutada ja eri allikad ei ole omavahel üksmeelses kooskõlas.  Samas on pingeline, sest et kiire on. Ekspositsiooni see osa pidi juba ammu valmis olema. Palk sellele pingutusele loomulikult ei vasta.

T ei ole suvist elatise võlga ikka veel ära maksnud. Sügisesed elatise laekumised on kõik olnud kolmandiku võrra väiksemad, kui kohtuotsuses kirjas. Huvitaval kombel selgus täna, kui ma T peale telefonis karjusin, et tema meelest oleks suvisest võlast vähemalt osa juba makstud pidanud olema. 

Täituri peale ma karjusin kirja teel ja mingit konstruktiivset vastust ei saanud.

Hambaravi jätkub. Juureravi on selline asi, mida ei saa pooleli jätta, kui sellega juba kord alustatud, aga mul on ju kaks väiksema auguga hammast veel... Neid ei saa vist küll sel aastal ravida. 

Putukas tahaks kitarritundi minna aga raha ei ole selle jaoks. Raha selle jaoks ei ole seetõttu, et elatis isalt laekub kolmandiku võrra väiksemana; ei ole ka seetõttu, et suvekuud, mil ta üldse mitte midagi ei maksnud, lõid minu rahakotti suure-suure augu ja seda auku lappida ta nähtavasti üldse ei kavatse. 
Niiet. Sama vana sitt igal pool.