pühapäev, detsember 31, 2017

Olen jälle teel

Kuhugi teel olekust on saanud rutiin, mille üle pole mõtet kurtagi. #olenjälleteel 

pühapäev, detsember 24, 2017

Ebapühad jõulud

Häid jõule!
Ho-ho-ho!
Ma tean küll, et jumalad ei salli ei hooplejaid ega hädaldajaid, aga las ma panen siia kirja, kuidas ma ennast praeguste jõulude ajal hästi tunnen, sest äkki mul muidu läheb meelest ära - ja lepitagu Nugganit mõte, et kui ma juba nii lihtsat asja pean vajalikuks üles kirjutada, siis järelikult on mul enamasti hoopis sitemini. 

Niisiis, ma tunnen ennast hästi. Ma ei korralda pidu ja ei kutsu külalisi ja kuigi me eile käisime Viidikuga linna peal - siis täna me lihtsalt vedeleme, tema teeb tööd, mina loen ja blogin, sööme ja vaatame äkšõnfilme (Jason Stathamiga, kes on meie mõlema meelest täiega seks.. tähendab, Viidik lihtsalt nõustus viisakalt sellise minupoolse hinnanguga). Patune taganemine kombest, et jõuluaeg peab olema vaev, valu ning  veri-ninast väljas pingutus! 

Tõsi, õhtul läheme väisame Viidiku vanemaid ja homme loodetavasti jõuame kolmandasse linna minu ema poole (sellest tõotab kujuneda retk "Tunne oma kodumaad"), nii et ärge muretsege, ma saan oma annuse jõule kah kätte. 

Ja nüüd ma tüdinesin vedelemisest ära, ajan ennast tagumistele jalgadele ja teen mõned liigutused. Hüva jõulu (st talvist pööripäeva, aasta pikimate ööde perioodi ja päikese taassünni tähistamist) kõigile!

neljapäev, detsember 21, 2017

teisipäev, detsember 19, 2017

Pühalikkusega on siin lood kehvad

Mul pole veel kuuskegi kodus, muust rääkimata. Vist peaks või?
Laps nagu küsis vahepeal, et kas sel aastal kuuske ei tulegi. Aga kuhu ma selle siin tikutoosis panen?
Jõulutunde vältimises olen ma muutunud üha osavamaks ja järelikult ei kannata ka jõulumasenduse all. Kõik ostavad ümberringi maaniliselt kingitusi, mina ootan rahulikult viimase hetkeni, paar asja on juba ammu enne eelviimast hetke ära ostetud ja lapse peamised jõulusoovid on niikuinii virtu-digi-taalsed. Mis tegelikult paneb mind nende mõttekuses kahtlema.

Sokid on muidugi toredad asjad. Ikka kuluvad ära. Lapsukese sokid on viimasel ajal sellise kiirusega kuluma hakanud, et ma karjatan ta tallaluseid nähes (saate isegi aru, et lapsed vahetpidamata neid tallaaluseid mitmel eri moel ka demonstreerivad): "Appi! Viska kohe ära!" Mispeale laps poetab (mõttelise) pisara ja teatab nukralt, et ta ei suuda. "Ema, viska ise." Ma peaks mingi väikese tseremoonia välja töötama, mis sellised asjad valutumaks teeks. Nutunaistega või.

Raamat on ka hea asi. Oskaks ainult valida. Liiga palju trükitakse neid tänapäevasel ajal, oh-hoh-hoo, jajah. Tasse on meil nüüd kodus jah ülearu, ehkki Viidik nuriseb selle üle, et minu tassid ei sobi omavahel kokku. Kui ma oleks kole rikas ja mul oleks kole palju ruumi, palkaks ma Viidiku endale kodukujundajaks-stilistiks, enne kirjutaks lepingusse, et meik, kunstripsmed ja kõrged kontsad on välistatud ja riietel peavad olema taskud. Taskud!

Lapsuke on 23-24 isa juures ja alates 25ndast minu juures tagasi. Mulle sobib. Mai saa tegelt aru, mis hirmtähtis päev just see 24 peaks olema, et sis peaks perega pika laua taga istuma, kätest kinni ja puha. Minu meelest vanasti oli 25. see pidutsemise päev, või aan ma midagi segamini? Pööripäev on niikuinii juba enne ära.  Ja üldse, kelle me tänavusel pööripäeval vereohvriks toome? Et päike ikka tagasi tuleks.

Suurepärane jõuluseriaal on Stranger Things
Kohustuslik jõulufilm on Rare Exports
Täitsa pühalik jõululaul on La Peregrinacion
Natuke lõbusam on Nouvé de Jan Antonin sellelt leheküljelt.
Jaa nii edasi.

kolmapäev, detsember 13, 2017

Retrospektiiv

Tagasivaade, aga mitte möödunud aastale vaid lapsekasvatuskogemuste korjamisele. 
Lihtsalt selline mõte. 
Kui ma poleks pidanud Putukat nii vara lasteaeda panema. (Mitte et see lasteaed oleks halb olnud, see oli väga hea lasteaed, aga lihtsalt.) Kui ta oleks saanud vähemalt aasta jagu veel minuga kodus olla. Äkki siis ei oleks tal koolis probleeme olnud ja ei oleks pidanud teda suunama erikooli, kus õppimine on küll väga luksuslik elamus, aga süsteemi suhtes siiski erand, mille saamine ega jätkumine pole sugugi endastmõistetav asi. Eriti nüüd, mil sellistele koolidele üritatakse riiklikul tasemel vesi kolinal peale tõmmata. 

Sest närvisüsteem, see on treenitav, eksole, samas on, nagu ka füüsilise keha puhul, igal inimesel siiski omad tugevad ja nõrgad küljed ja kui närvisüsteem on treenitav, siis on see ka ületreenitav. Liiga karmi treeninguga vigastatav. 

Võsuke, muide, läks aasta hiljem lasteaeda, ta oli muidugi ilma selleta, st enne, ka muretum, sotsiaalsem ja iseseisvam laps, aga see aasta, see on fakt. Nii et mul pmst on olemas ka kontrollgrupp selles jõledas katses nimega "liiga varajase lasteasutusse paigutamise tagajärjed". 

Lastekasvatamine on üldse garantiideta töö, kus materjali vastupanu mängib ülimalt suurt rolli, aga kui ma üldse midagi soovitaksin, siis just seda - kui teil vähegi võimalik, siis ärge pange lapsi lasteaeda enne, kui nad vähemalt kaheaastased. Kõik võib ju hästi minna - aga te ei tea seda ette. 

Teine oluline moment on seotud kooliminekuga ja siin võib vist öelda, et ei maksa lapsele liiga vara liiga palju vastutust kaela keerata. Lapse eest koolitükkide ärategemine on muidugi nõme, aga algklasside lapsega koos õppimine ja hinnete/koduülesannete kontrollimine ja õhtul särgi triikimine  või brokkolikostüümi õmblemine on paraku lapsevanema üks põhiülesandeid. Kui kõik läheb hästi, teatab umbes kuuenda klassi õpilane teile  ühel hetkel ise pahaselt, et "rrr! Ära sega! Ma saan ise! Ma tean, kuidas!" ja ei ütle sulle enam, et "mul sai tintenpen tühjaks, miks sa mulle uut ei ostnud" vaid võtab ise sinu pliiatsitopsist pastaka, aga selleni viiv teekond tuleb paratamatult alguses koos liikuda ning välja kannatada ka teatav kogus ahastamisi laadis "Mis nüüd saab? Ma ei oska!!!". (Tegelikult oskab, aga selleni peab jõudma)

esmaspäev, detsember 11, 2017

Must huumor

väga eestilik huumor, täiesti süsihall, ma ütleks, on see film - "Luuraja ja luuletaja". 
Seda vaadates ei teki just tahtmist täiest kõrist naeru lagistada, küll aga on kael kogu aeg tagasihoitud irvest kõver. Eesti boheem kohtub eesti alkoholismiga ja neurootiliste eesti ametnikega ja keegi saab absoluutselt täiesti mõttetult surma või peksa ja mehed kogu aeg targutavad väga tõsiselt ja see kõik on kohutavalt naljakas. 

Jan Uuspõllu ilmed on muidugi ooper omaette. 

pühapäev, detsember 10, 2017

Täie teadmisega otse jõuludesse

Populaarne jõululaul "Carol of the bells" on tegelikult Ukraina helilooja Peter J. Willhoysky looming:

Ilus aeg, pole varjusid

Putukas on isa juures, mina olen Viidiku juures, täna kell 8:30 tegin silmad lahti (kellavaatamiseks muidugi) ja mõtlesin, et kas nüüd siis ongi nii, et magame päeva maha.
Viidik nohises nii magusasti, et ei raatsinud teda üles ajada. Lihtsalt vahtisin hommikuhalli akna poole. Praegu  - kui ei ole pime, siis on lihtsalt hall, kui on hall, siis ei ole tõesti varjusid.

Kas sina, kallis lugeja, ka mõnikord lihtsalt niisama vahid, mittemidagi tehes, ei feissbuugi, ei loe, ei maga, ei ürita magama jääda, ei tõuse üles ega hakka maniakaalselt toimetama, lihtsalt vahid?

Peale üheksat tõusime mõlemad põiekaga. Nüüd tiksume omi asju teha. Mina, näituseks, blogin. Ma pean millalgi rongi peale minema ja Tallinna sõitma.

Eile õhtul käisime Lõunakeskuse öömüügis, minu jaoks oli see esimene kord. Sellised üritused tekitavad minus jõulumasenduse ja globaalselt vastutustundlikke mõtteid - "appi kui palju inimesi" ja "neil kõigil on siis nii palju raha?" ja  "tulevased põlved maksavad selle kinni" ja "kui palju selle tootmine saastas" ja "kas neil (inimestel) on seda kõike tegelikult vaja?" -
ning enne neid mõtteid oli veel: "kuhu parkida" ja "milleks üldse parkida" ja "miks me üldse kodunt välja tulime?" ja "miks selle täiusliku parkimiskoha otsingul peab nii palju ringi sõitma, paneme siiasamasse" ja muidugi lõpuks: "ah suva, las Viidik muretseb parkimise pärast, ma vahin lihtsalt niisama enda ette." Viidik suhtus parkimisse hasardiga, mille ta hiljem maha salgas. Kollektiivne hasart - või õhinapõhisus - ongi ilmselt selliste ürituste peamiseks veduriks.

Igatahes jätsin ma seekord ostmata ühe jope, mis istus mul seljas korralikult ja mille hind oli taskukohane ja otsustasin, et mu praegune (veidi kulunud) lohmakas parka on kohustatud mõned aastad veel kestma. Sest õigupoolest - kuhu ma vana paneksingi, kui uue ostaksin?
Ostsin adapteri. Viidik ostis ruudulise särgi.

Üle künka

Putukal on  (varahommikuti, üle künka bussipeatusesse mineku ajal) selline mäng, et ta annab mulle kaks teoreetilist valikut, millest ühte pean ma eelistama. Vanasti olid need lihtsad - "Ema. Kas sa tahaksid olla traktor või helikopter?" - nüüd järjest keerulisemad.
Üks hiljutine oli selline:
"Ema. Kumba sa eelistaksid, kas abielluda mehega kes on VÄGA TUGEV, nii tugev, et oskab kõike teha, ta suudab isegi koristada! - või mehega, kes on väga rikas ja sureb varsti peale pulmi ära."
Kõik kurnatud koduperenaised saavad siinkohal kaasa mõelda.

Viimati küsis ta aga:
"Ema. Kumba sa eelistaksid - kas seda, et sul ei ole üldse kandu  - või seda, et sul on ainult need kolm sõrme-" näitas kolme keskmist sõrme, pöial ja väikesõrm peopessa surutud. 
Natuke häirituna küsisin vastu, kas mul oleks nimetatud kehaosad puudu sünnipäraselt või jääksin neist ilma mõne trauma tõttu.
"Ei, sa jääd lihtsalt magama ja kui ärkad, siis ei ole enam ühte või teist."
Mõttepaus.
"Aga teistel ümberringi oleks nii kannad kui sõrmed alles?"
"Jah. Teistel oleksid need alles. Aga mõtle, ilma kandadeta saaksid sa väga hästi kõrgeid kontsi kanda!"

Rasked valikud, neh. Ääremärkuse korras olgu öeldud, et ma ei kanna üldse kontsadega jalatseid.

Tahtmine

Mul on tõsine tahtmine asutada "Mailis Repsi vihkajate klubi".
Kuigi, võibolla on selline klubi juba olemas.
Ja ilmselt ei mõtle Reps päris ise oma lollusi välja, vaid on mõne ringkonna käpik.
Oh häda.

Kõrval tõlgib Viidik ühte järjekordset lolli sarja ja sisistab omaette: "Saatke pensionile see taat!". Varasemast: "Milleks, no milleks? Milleks selliseid sarju üldse tehakse?"

Nii palju vihkamist! :D

neljapäev, detsember 07, 2017

Globaalne

Ma räägin, see ongi globaalne soojenemine. Seesama. Ega ta ei tule sellise seksika hoo, tormi ja tungiga nagu ollivuudis. Ega ühekorraga ega isegi mitte sirgjooneliselt. Tuleb igavate vastikute nõmedate pisiasjadega, mis ei kata kogu maad kohe hiidlainega, ent hammustavad elamiskõlblikke alasid tasapisi väiksemaks. Ei tule lämmatavalt palavate suvedega vaid nilbelt märgade talvede ja ühtlaselt hallide ilmadega.
Nii ongi. Harjuge ära.
Ärge ranna äärde ja madalikele kinnisvaru ostke.

pühapäev, detsember 03, 2017

Näpusoojendus

Tegin paar visandit, kontrollimaks, kas mu silmad ja käsi toimivad veel nii enam-vähem. 
Teismeline konsoolimängur
istub joogapallil

Viidik oli nädalavahetusel siin, käisime Revalspordis (koos lapsega) ja suhkrunäitusel (ilma lapseta.) "Teil võiks siin rohkem istumiskohti olla" arvas Viidik. Videoklipid on meil üsna pikad. Ent see-eest sisukad.

Täna oli pikk proovipäev, nüüd kummitab "Si laude Maria"
Tuule suund on muutunud ja enam ei puhugi korterit päeva jooksul 20 kraadi pealt 15-kraadiseks vaid jahenemine piirdub viisakalt paari kraadiga; see on hõlpsasti tasaköetav. Viimasel ajal olen soojemat tuba hakanud eelistama ja selg valutab. 



Karvane kass
Oma kalduvusest napakaid unenägusid näha olen ma enne ka kirjutanud. Nüüd nägin ahjuukse ees tukkudes põgusalt pilti liivarannal konutavast kiivriga poisist.

Unenägu


laupäev, detsember 02, 2017

Päästame eesti keelt

Väidetavalt ootab väljasurm neid keeli, mida google ei toeta, seega toetagem.
Kirjutasin siin: et ma lugesin Google jaoks eesti keelt sisse (etteantavad laused oli väga elamusipakkuvad) ja siin: et ma ei saanud selle eest nutsu kätte. Lionbridge on mind vahepeal järjekindlalt pommitanud palvetega saata talle minu paypaly konto ja mina olen sama tuima järjekindlusega seda kontot talle saatnud, nüüd lõpuks said nad mu andmed kätte ja panid raha - tervelt seitse eurot ning 34 senti! mulle paypaly kontole.

Ühtlasi palusid nad mul, juhul kui ma tean mõnd täisealist, eesti keelt kõnelevat inimest, tunda ennast vabalt kutsumaks seda inimest projektiga liituma. Ma siis tunnen ennast vabalt - kallid lugejad, palun liituge projektiga, kui te olete vähemalt 18 aastat vanad ja kõnelete eesti keelt emakeelena   https://fs30.formsite.com/LB2014/form196/index.html. Hoiatan, et te vajate reaalselt siiski 3-4 tundi segamatut aega, parim on seda teha androidi telefoni või tahvliga ja peamine, mis te sellest saaksite, oleks rahuldatud missioonitunne.

reede, detsember 01, 2017

Kasvatatumatus

Putukas armastab kohutavalt vaielda. Ko-hu-ta-valt.
Ühest küljest on see õudne peavalu, sest enamikel juhtudel tal siiski ei ole õigus. Näiteks sellistel puhkudel nagu: "Ma vaatasin juba oma koolikotti, seal EI OLE mu pinalit!" Ning mina lähen ja tõmban selle urrima pinali ta koolikotist välja, nagu jänese kübarast.

Teisest küljest on sellega muidugi sama lugu, nagu vanas 1182 reklaamis - "minu poiss!"

Täna lõpes meie vaidlus igatahes sellega, et ma võtsin uuesti messengeris ühendust ja ütlesin:
"Kuule, sul oli õigus ja mina eksisin."
Eks ta läheb selle peale veel rohkem ennast täis, aga faktide vastu ju ei saa. (faktid ma kontrollisin üle)
Ja mulle endale ka meeldib, kui teised inimesed on võimelised vajadusel selliseid asju ütlema. Et ma siis olin täna selline inimene, nagu need, kes mulle kõige rohkem meeldivad.

Oh, lapsed kasvavad, muudkui kasvavad.