neljapäev, juuli 28, 2011

Krokii

Sel nädalavahetusel, laupäeval kell 17. toimub Kudzu juures Tartus, Ihastes, krokii. Joonistajad poseerivad üksteisele kordamööda, valmisolek poseerida ongi osalemise tingimuseks. Võib poseerida päevitusriietega. Olemas on ka üks nn külalismodell, keda aga väga pikalt ekspluateerida ei saa, maksimaalselt paar poosi. Huvilistel palun helistada mulle 55927586.

Pliiatsid -paberid-joonistamisalused​ igalühel endal kaasa. Molberteid eriti ei ole, niiet tuleb arvestada vajadusega paberit+alust süles hoida. Seega A4, maksimaalselt A3 formaat. Mis krokii jaoks polegi tegelikult nii vähe.

Sürr

Eile õhtul toimus muuseumitädide ärasaatmise pidu Admiralil. Jäin väga vähesest väga täis, tulin lõbusas tujus koju. Kodus tekkis mul vaidlus veidi napsutanud teismelisega teemadel:
-kui tööandja keerab palgaga ja ei taha normaalseid lepinguid allkirjastada, kas siis on mõttekas kõigepealt pöörduda töövaidluskomisjoni või maksuametisse? Tööl on ta käinud nüüdseks 3 nädalat, ilma lepinguta. Puidufirmas, tislerina.
- kas see, kui lapse külalised (minu äraolekul) naabrite öörahu segavad, on välditav või mitte? Kas ta peaks olema suuteline oma külalisi ohjama või mitte? Küsimus jäigi lahtiseks.

Vaidlesime nii kaua, et Putukas jäi vahepeal ilma unejututa magama. Magama vajus ka teismeline. Taevas sähvisid välgud, mõõdukate vaheaegade tagant kostis mürinat, lõpuks hakkas sadama mahlakat äikesevihma. Mina istusin veel arvuti taga, kui aknale nõudlikult koputati - kell 1 öösel. Akna taga seisis kõhetu, porine, ilmselgelt purjus, lokkis peaga noormees, teatas, et Võsuke oli tal lubanud enda juurde ööseks jääda, "mul pole kusagile minna". Läksin Võsukese käest küsima, tema pomises: jama! see on jama! see uks hakkab ju igas suunas kriuksuma! ja magas edasi, ei ärganud kohe üldse mitte. Ma ei saanudki oma lapsega enne kontakti, kui talle teisest toast mobiilile helistasin, telefonikõnele Võsuke vähemalt vastas: ma pole kellelegi ööbimiskohta lubanud. Noormees akna taga vabandas ja vist lahkus.

Mina läksin magama. Mõne aja pärast ärkasin aknast kostva jubeda soigumise ja mürtsatuse peale. Võõras nooruk oli jäänud meie tagatrepile ööbima ning uinudes trepist alla veerenud... Helistasin 110. Lubati patrull välja saata. Võõras nooruk ärkas, koperdas trepist üles ja asus maja ust laht murdma. Käratasin talle aknast, et mida sa enda arust teed? Noormees vabandas ja koperdas trepist alla, mürts vastu majanurka. Helistasin uuesti 110 ja teatasin, et noormees koperdab ringi, on iseendale ohtlik. Jah, patrull kohe tuleb, vastati. Mõne minuti pärast välkusid pimedas sisehoovis vähemalt neli taskulampi, mida hoiti niimoodi rusikas, nagu Fox Crime seriaalides näha võib. Mundrikandjad vaatasid hoovis ringi, otsisid autode alt ja nurga tagant ja leidsid lapsukese jälle meie tagatrepilt. Mida sa siin teed? küsisid nad. Ma olen Võsukese sõber, vastas nooruk alandlikult. Kui vana sa oled? küsisid korrakaitsjad. 16 vastas alaealine joodik veel alandlikumalt. Kus sa elad? Jne. Lõpuks kamandati ta püsti, keelati rangel ära tuikuma hakkamine(?) ja viidi minema.

Ei noh teate, ma enam ei imesta mitte millegi üle. Vist. Lubada ei saa.

kolmapäev, juuli 27, 2011

Sügeleb

Sügelevad parmuhammustused säärtel, eriti pahkluu kandis, sügelevad isegi pärast katkikratsimist. Mu jalad on laigulised.

Ja sügeleb küsimus - millal ja kuidas me hakkame tegelema selle ühe lauluga, mida me nädalavahetusel korralikult purki ei saanud? La peregrinacion. Kahjuks on praegu välja kuulutatud kooripuhkus. Närvesööv. Ma sain just vaimu lahti. Hääl küll, tõsi, mis tõsi, muutus uuesti kähedaks niipea, kui õhutemperatuur üle 26 kerkis.

esmaspäev, juuli 25, 2011

Salvestus

Möödunud nädalavahetusel Leesi kirikus saime lõpuks purki kõik oma jõululaulud, kõik peale ühe, kõige ilusama ja keerulisema - Peregrinacioni. See lihtsalt ei häälestunud. Helitehnik Maidule (pildil >) meeldis see laul nii väga, et ta pakkus Peregrinacionile eraldi täiendavat stuudioaega, kui me vahepeal usinasti harjutame. Kõla oleks küll teine, kui kirikus, aga lõpuks ei pea kõik laulud plaadi peal sama kõlaga olemagi. Nuputan plaadiümbrise kujundust.

Panen siia La Peregrinacioni Mercedes Sosa esituses; kooriseade on muidugi natuke teistsugune:


Salvestamise lõpus arutati koori esinemist Pranglil, augustis. Kinnitasin õudusega, et mina ei osale. Saar on ilus - imeilus. Kirikuõpetaja oli seal väga muhe, looduslähedane, ma ütleks, suisa seksikas (kui nii tohib kirikuõpetaja kohta üldse öelda?). Aga ma ei suuda ületada merd, mis võib augustis pealegi tormine olla, selle pisikese kalapaadiga. Vabatahtlikult mitte. Pange mind narkoosi, siis on mõeldav. Selliseid ressursse kooril muidugi ei ole. Nii-et jääb ära. Ma sain juba pelgalt selle peale mõtlemisest paanikahoo.

Olin täna hommikul täiega uimane ja kutu, suurivaevu vedasin ennast lapsega randa. Seal aga puhata muidugi ei saanud. Putukas ainult vees elakski, ja kipub pidevalt ronima ohtlikku sügavusse. Nii pidin ma kõige oma kutususega kubemeni vees seisma ja valvama. Hiljem, kodus, pärast väikest uinakut jaksasin isegi paar planeeritud käsitööliigutust ära teha. Ma pole ilmselgelt ainuke inimene, kellel Nokia5800 (meil kooris kasutab seda telefoni hetkel suisa kolm inimest) stiilus pidevalt kaduma kipub, aga tõenäoliselt olen ma ainuke, kes on uute stiiluste ostmisest tüdinuna selle väikese plastist junni sisse augu puurinud, sealt paela läbi pannud ja telefoni korpuse külge kinnitanud. Sama triki tegin ka Coby Kyrose stiilusega.
Stiilus (ehk puutepliiats) ruulib - kas telefonis v arvutis mõnd joonistusprogrammi kasutades, samuti virtuaalse klaviatuuri puhul, eelistan ma raudselt teravat ja täpset pliiatsit laiale ja pehmele näpule. Seega eelistan üldjuhul survetundlikku ekraani mahutundlikule, ehkki mahutundlik on popim. Õnneks on hakatud ka kompromisse leiutama:

Teiseks heegeldasin ma juba ammu oma Nokia kõrvaklappide liiga pika juhtme kahekorra kokku ja kinnitasin nööbi abiga ümber kaela. Mulle ei meeldi liiga pikad ja tolknevad kaablid.

Eelmisel nädalal kammisin oma juustest välja kuivanud puugipea koos rindmikuga. Sügelev punn oli peas juba varem. Vaja minna vereproovi andma Merimetsa, ja lasta nakkuste suhtes kontrollida.

Võsuke laekus sõbra juurest ülimalt rahulolevalt koju, suur plekist kast kaenlas, nad oli ta uue (laua) arvuti kokku pannud. St vana arvuti korpuse sisse uue sisu. Mille jaoks ta aastavahetusest saadik on raha kogunud. 4 giga RAMi ja 320 kõvaketast ja muu ilu sinna juurde. Vaja oleks veel uut monitori (vana hakkab läbi minema) ja eraldi graafikakaarti (praegu kasutab integreeritud kaarti)

Igal inimesel peab ikka mõni hobi olema :P

neljapäev, juuli 21, 2011

Palju õnne mulle sünnipäevaks

Ma ei pea oma sünnipäeva sellepärast, et mul ei ole raha. Punkt. Millestki tuleb ju kuu lõpuni elada ka, ja laste söögiraha ei saa ühe lõbusa peo peale ära kulutada.

Ja see EI OLE üleskutse mulle välja teha, vms. Ma ei taha. Mul on sellistel teemadel tekkinud arusaamatustest kõrini.
-------------
Tegelikult pole mul vajadustki oma sünnipäeva kuidagi väga pidulikult tähistada. Ainuke oluline asi - helistasin oma kaksikõele, aga tema telefon oli väljas, loomulikult, normaalsed inimesed kella poole kümne ajal alles magavad. Eelmise aasta tähistamine oli sõprade poolt välja meelitatud, väga armas muidugi, aga mulle endale täiesti ebavajalik.

Palju meeldivam oli täna hommikul rahus ja vaikuses ärgata ja leida, et laps mängib rahulikult-vaikselt omaette ja suur laps on tööle läinud ja, nojah, väike hommikukepp ja -kalli olnuks sellel kohupiimakoogil martsipanist roosiks, aga see-eest sain nädala alguses neid roose ikka süle ja seljaga ja... ma mõtlen veel, mis ma teen. Lähen raamatukokku ja võtan midagi meeldivat, istun lapsega mänguväljakul ja loen. Näiteks. Ainuke asi, millest kahju - rahapuudusel ei saa ma endale ka setupalju vaba aega lubada, et ostaks kuskilt valmistoitu. Ma´p viitsi süüa teha. Ideaalne sünnipäev olekski mu meelest selline päev, kus ise mitte midagi tegema ei pea, aga kõik argine on ilusti olemas.

Kingituse ostsin endale juba paar kuud tagasi ära, teades ette, et suvi tuleb rahaliselt raske.
----------
Eile õhtul oli kooriproov, nädalavahetusel tuleb jälle Leesil salvestamine. Peamised pähklid on La Peregrinacion, Kommet, ihr hirten ja Quando nascette nino, samuti tuleb üle salvestada mõned laulud, mille kohta eelmine kord arvati, et käib küll. Meie koorijuht nimelt vahepeal kuulas senised salvestused üle ikka ka.

teisipäev, juuli 19, 2011

Maal

Salvestasime nädalavahetusel Leesi kirikus kooriga hulka laule, ilmselt tänu erakordselt meeldivale ja samas nõudlikule helitehnikule tublisti plaani ületades. Kõva töö oli-

inämb vaiva küllä laulijalla
kui tuu rihhe pessijällä
rihe pessi nii-u nõhti
laulu lauli, tõist mu rõhti.

Pühapeva õhtuks olin täiesti kutu. Lisaks muule oli mul ka Ott kaasas, kes algse plaani kohaselt pidanuks salvestamiste ajal kiriku eesruumis tundide kaupa hiirvaikselt Cobyga multikaid vaatama, õnneks aga leidis koha meie koorijuhi sugulaste juures paar maja edasi. Lahked inimesed võtsid ootamatult laekunud hoolealuse ilma probleemideta hoiule, ega tahtnud hästi kommikarpigi vaeva tasuks võtta. Randlaste värk. Siiski, niimoodi on piinlik. Loodetavasti sel nädalavahetusel ikka isa võtab Oti enda juurde.

Olen praegu ajutise salakaubana maal, Aivari juures, juukseid ei pese ja ripsmeid ei värvi, käin tiigis ujumas, laisklen ja joonistan. Täna õhtul kell 17 peaks Tartu Lastekunstikoolis krokii toimuma. Kolmapäeval lähen Tallinna tagasi. Ma ei pea oma sünnipäeva - raha ei ole kohe üldse.

Kui krokiist Soliga ennist rääkisime, jäi algul mulje, et modelli leidmine selleks korraks on kahtlane. Sellest sai alguse teemaarendus "mille eest modellile nii palju makstakse". Mina ütlesin, et see töö ongi raske - hoia poosi, seisa paigal, ära liiguta... Sol leidis, et teised tööd on raskemad. Küsisin Aivari käest, kas tema poseeriks, Aivar arvas, et igav hakkaks. Ütles, et siis võiks, kui samal ajal lugeda tohiks... aga lugeval inimesel on pea, kaela ja õlgade asend, ka näoilme, alati ühesugune, lõputult sama poosi joonistamine on tüütu. Telekat või raamatut jõllitavatest meestest võiks mul juba paks album koos olla.

teisipäev, juuli 12, 2011

Tartus

Aivaril lõpes esmaspäevast puhkus, sõitsime Tartusse, mina peatun Kudzu pool, Aivar siin ja seal - elu ja kass on ju veel maal. Käisin muuseumis töökoha pärast rääkimas, kohta veel ei saanud, mõned ideed aga küll. Kudzu vanem tütar tegi Otile vingeid näo-ja keha maalinguid, mis ei taha kuidagi pesus maha tulla...

Eile tolknesime lastega nii kaua rannas, et ma sain jõevee üledoosi. Lapsed oleks veel olnud, kui meil olnuks kaasas üks korralik nuumhärg ja mõned liitrid piima.
Muide, vesi kaotab seisusevahed - Ott nõustus isegi roosat ujumisrõngast kasutama. :P
Emajõe Vabaujulat asustavad prisked, infarktiohtu välimusega pardid ja röövellikud varesed, kes puistavad järelvalveta jäänud kotte tolliametniku osavusega. Vesi on soe. Miks nad ei võiks väikest ranna-ala lapsekindlate võredega ümbritseda? Päevitamisest küll unistada ei maksa. Ei, mis ma nurisen, eks see pidev vees patrullimine mõjub endale ka hästi siiski. Vüüsiline vorm ja puha. Ma vist peaaegu et oskan juba ujuda, midagi kroolitaolist tuli välja.

Otsin puhkuse ajaks lisatööd - rahadega ei tule välja. Võsuke käib ka esmaspäevast tööl. Lähen täna Tallinna tagasi. Nädalavahetusel on plaadistamine Catenaga, Leesi kirikus, enne seda kuluks mõni kooriproov ka täitsa marjaks ära, või kuidas?

reede, juuli 08, 2011

draama

Hm. Aivari isa viskas mu oma suvilast (kus Aivar aastaringselt elas) välja, sest et... me saame teatud asjadest erinevalt aru. Aivar vihastas ja tuli koos minuga. Tegime väikese reisi "tunne oma kodumaad" mis osutus, kui ma suutsin nutmise järele jätta, täiesti meeldivaks. Nüüd istume Tallinnas ja otsime lahendusi.
Ühest küljest on uhke ja armas, et Aivar arvas asja olevat seda väärt, et kodust lahkuda, teisest küljest tekitab mulle rõvedaid süümekaid mõte, et minu lahkhelide tõttu vana mehega on Aivar hetkel peaaegu kodutu. Ikka tikuvad pähe need geniaalsed tagantjäreletarkused "aga kui ma oleksin..."

Nii, kas Tartus kellelgi odavat korterit oleks pakkuda? Või tasuvat tööd muuseumikunstnikule. Või mõlemat.
Aga korteriga on hetkel kiirem, sest töökohad, ehkki mitte eriti tasuvad, on meil ju olemas. Mul Tallinnas ja Aivaril Tartus.

----
Minu ja Aivari ootamatu Tallinna laekumine eelmisel nädalal, kuigi Võsuke teadis, et ma kavatsen kolmapäevani ära olla, oli talle suur pettumus. Ta oli ju oma plaanid teinud - ja täielikult tühistada tal neid ei õnnestunud, mis garanteeris meile värvikaid ööbimisi minu kitsukeses korteris, täis öösel 3-4 paiku laekuvaid teismelisi, kes kõik ennast Võsukese tuppa pressisid ja enne seda minu sõrmkübarasuuruses köögis vahetuste kaupa sõid, ning, pagan võtaks NÕUSID PESID! Mis inimene hakkab papist seintega majas kõrvaltoas uinuda püüdvate inimeste agooniat NÕUDEPESU kolinaga pikendama? Paistab, et olen Võsukest liigagi hästi õpetanud, rõhutades talle, et mina tema sõprade järelt koristada ei kavatse. Ja tema on omakorda õpetanud oma sõpru. Ohjah, omadvitsad.

teisipäev, juuli 05, 2011

suvi hoos


Käisime lastega ja Kudzuga ujumas ja botaanikaaias, andsin lapse T-le üle, olime Viidikuga Subclubi kokkutulekul, tegime reisi "tunne oma kodumaad", tegelesin aianduse ja korilusega, kasvatasin telefonitsi teismelist, käisin krokiid joonistamas, tulin suurte kompsudega Tallinna (varsti lähen sama suurtega tagasi), pildistan muuseumi kõiki ruume igast asendist ja olen kõigest täiesti kutu.
Suvi.