kolmapäev, mai 24, 2006

kadunud kass

Vahel põgeneb mõni loom kodust ja selle põhjuseks pole tavaliselt muu kui looma truudus ja abivalmidus. Koduloomad toetavad haiget või muidu hädaolukorras inimest oma energiaga, ja kui loomal tekib vastumeelsus peremehega suhtlemisel, tähendab see, et vahelduseks vajab loom enda kõrvale mõnda teist, tervet või õnnelikku inimest, kelle juures ennast täis laadida, sest loom on oma energiaröövlist omaniku kõrval tühjaks jooksnud. Raskem on anda energiat pereliikmele, kes on ise harjunud teistele energiat andma, sest ta ei oska korraga hakata teistelt energiat vastu võtma. Siis võib loom ära väsida oma energiat pakkumast ja meeleheites kodunt minema joosta.
Kui pere peal lasub needus või lähenemas on mõni õnnetus, mida loomad alati ette näevad, võivad nad minna vabasurma ja õnnetus pereliikmega jääb olemata. Pererahvas ei tea sellest loost muud, kui et koer või kass kadus ära.

http://lynxie.2itb.com/nuudveidiloomatarkust.htm

Aferist üksi teab, mille vastu ta meid kaitses... mina aga tunnen tõsiselt, et ma ei taha enam ühtegi teist kassi.
Mäletan ka Pärtlit. Tema tõin ma meeleheitehoos ise ohvriks, sellele eelnes pikaldane agoonia, kui ei mina ega Aleks enam Raudtee tänava majas ei elanud. Pärtel oli seal üksi... ma ei mäleta, mida naabrinaine tema kohta rääkis. Kas seda, et ta käib näugumas ja seltsi otsimas või seda, et ta ei lase kedagi ligi... ei mäleta. Mina viisin ta lõpuks loomaarstile ja pidasin seda halastuseks. Tegelikult oli see teise looma naha ohverdamine oma ebaõnnestumiste pärast.
Aferist toodi mulle varsti pärast seda.

Nagu loomatapjadki, hoiame me enamasti kõik enda juures vangis oma lemmikloomade hingi. Loom jääb kinni, kui leiname neid taga või ei suuda andestada loomale tema kadumist või mõnda muud pisiasja, mida arvame ise unustanud olevat, kuid mis on endiselt meie alateadvuses aktuaalne. Oma endistele loomadele tuleb andestada sedagi, mida arvame olevat unustanud, ja omakorda paluda neilt andeks kõige eest, mida oleme samuti enamasti unustanud, siis pääseb looma hing oma arengus edasi.

esmaspäev, mai 22, 2006

unistus oma kodust

avar maja paksu metsa sees pluss kõik tänapäevased kommunikatsioonid. See unistus pani mu und nägema.. sellest, et olime sunnitud mingil põhjusel metsa pagema, lisaks oma perele kaasas kaks ebamäärast päritolu teismelist poissi. Metsatee käänu tagant tuli meile vastu karu kes päris inimkeeli pomises: energiat on vähe, energiat ei jätku. Noh, mina teda ei kartnud, läksin juttu tegema. Tanel hüüdis mulle küll, et temal ei ole puu otsa ronimiseks sobivaid saapaid, ta kirsad on libeda tallaga, et ma võiksin võtta Oti ja puu otsa ise ronida, aga mina olen kehv ronija ja seal polnud ühtegi mulle jõukohast puud. Niisiis andsin Oti Tanelile ja läksin ise karuvanaga juttu tegema. Küsisin, et kui energiat ei jätku, kas polekls mõistlik varugeneraator muretseda. Mõte meeldis karuvanale,ta ajas enda püsti, võttis karukasuka seljast ära ja kutsus sealsamas oma maa-alusesse koopasse külla. Koobas oli avar, paljude ruumidega ja kuidagi väga valge ning modern. Teismelised imbusid otsekohe karuvana flatekraaniga arvuteid uudistama, karuvana aga juhatas meile suure mitmetasandilise toa, mille kõrval oli suur basseiniruum. Teismelised koos Aabiga küsisid, kas internet ka on karuvanal - ja see vastas, et on küll, väga võimas pealegi, 50 karubaiti vms, aga selle kasutamise õigus tuleb metsatööga välja teenida. Meie vaatasime Taneliga vaimustunult üksteisele otsa - siin oleks hea elada... kase- ja kuusemetsa all.

kolmapäev, mai 17, 2006

Elu on valus... Tahate teada miks?

Räägin.Kui ma olin just sündinud, tuli doktor ooteruumi ja ütles mu isale: "Me tegime kõik, mis võimalik, kuid ta pressis end läbi." Oleksite pidanud nägema siis isa nägu ,see oli olnud veel hullem kui Michael Jacksonil. Mu ema ei toitnud mind kunagi rinnaga; ta ütles, et armastab mind lihtsalt kui sõpra ja mis lapsepõlv mul küll oli! Kui ma alles käima õppisin ja oma esimese sammu tegin, pani mu isa mulle jala ette. Ma võiksin öelda, et mu vanemad vihkasid mind. Mu ainsad vanni-mänguasjad olid röster ja raadio. Kui ma väike olin, viis mu isa mind loomaaeda. Ta ütles mulle, et ma poeksin leopardi juurde ja mängiksin tema tähnidega. Kui mind kord ära rööviti ja isalt lunaraha välja nõudmiseks üht minu sõrme juppi näidati, ütles isa, et tahab rohkem tõendeid. Lapsepõlves hoidsid kõik minust eemale, isegi mu jo-jo ei tulnud tagasi. Vahel mängisime teiste lastega peitust. Nad isegi ei otsinud mind. Halloweeni ajal saatsid kõik vanemad välja oma lapsi, kes nägid välja nii nagu mina. . Naeratada ma yldse ei saa, sest kunagi oli meil ilus roosa sohva, mille peal meeldis mul mängida. Aga ma pissisin selle täis suures mänguhoos nagu ikka ja siis isa ükskord käratas “Kurat ,ma löön sul selle viimase hamba ka välja!”. Kui ma olin väike, töötasin loomakaupluses. Inimesed küsisid pidevat, kui palju ma maksan.Ma ütlen teile, et elu on raske. Aastaid on olnud mul kõrvades pidev helin. Nüüd on asi läinud hullemaks. Nüüd annab kinnist tooni. Hakkan vist juba vanaks jääma. Ma ütlen teile, et minu suhtes pole mingit respekti. Ma olin uppumas. karjusin: "Appi, appi!". Vetelpäästja läks mööda. Ta ütles: "Ok, anna minna, anna minna!" Mäletan esimest korda, kui ma hääletasin. Siis peksti mind korralikult läbi. Ma kasutasin vale sõrme.Kord käisin psühhiaatri juures, kurtsin, et tunnen end nagu koer. Ta ütles, et ma ta diivanilt maha tuleks. Käisin oma arsti juures. Ta ütles, et ma peaksin oma joomist rohkem jälgima. Nüüd joon ma peegli ees. Tahtsin minna iludusvõistlusele. Mulle öeldi, et seal on mulle vääriliseks vastaseks ainult üleeilne okseloik.
Kui ma oma mehega seksida tahan, näitab ta mulle peeglit ja küsib: kas sa tahad oma lastele samasugust saatust?
Tegelikult ma ei ole nii loll. Ükskord oli mul isegi üks mõte... aga see kadus üksinduse kätte ära…

esmaspäev, mai 15, 2006

Mul oli kole häbi

kui titeriiete poes kena müüja andis mulle tulbi. Emadepäeva puhul. Vaadake, ma ju ei ostnud sealt midagi, niisama tiirutasin oma tolmuse ja porise käruga, täieliku võõrkehana, pasteltoonides puhaste kaupade riiulite vahel ringi. Aga sain tulbi ja naeratuse.
Teist korda oli mul häbi Novaluxis, kus Ott täiesti läbi- ja läbiväsinuna tuima rahuga vankris lebaskles, kuigi käru sõitis läbi rohkete ahvatlustega riiulite vahelt. Samas oli üks ema oma kolmeaastase tütrega, kes vaikselt torises et tahab oma konna, oma KONNA!
Ülinärviliselt sõitles ema teda: vaata kui ilusti poiss kärus istub, mitte ei kisu kõike (mina küll tüdruku poolt mingit kiskumist ei näinud) nagu sina! Sinuga ei saa ÜLDSE poodi tulla!
Kusjuures tüdrukuke ei kiskunud riiulitest asju, ei kisanud ega trampinud, ei viskunud maha, ainult nõudis vaikselt aga kangekaelselt, et tema tahab oma konna. Ema tiris ta värisevate kätega poe ukse taha ootama, millal issi konna ära maksab ja jätkas näägutamist laadis: vaata kui ilusti teine tita kärus istub.
Mul oli tahtmine minna ja talle ütelda, et ta tütar käitub ju jumalast hästi kolmeaastase kohta ja et Ott oskab ka lõuata ja nõuda kui vastav tuju on...
aga noh, ma olen kontaktiarg eestlane, ma ei teinud seda.
Hiilisin häbiga minema.

pühapäev, mai 07, 2006

armastus

on nagu laul, jaa, aga kust te võtate, et laul lihtne asi on?
Isegi ürginimeste omaaegne kahenoodijorin võis mõnda ürgkogukonna peenenud maitsega liiget häirida, mõnele ebamusikaalsele ürginimesele aga hoopis pohker olla. Samamoodi ei olnud armastus tol nuaiagapähejakoopasse ajastul niisama lihtne asi...
mis siis veel tänapäevast rääkida, kui on vist suisa miljoneid erinevaid muusikastiile, klassikast houseni (ja isegi kui võtta sellest valikust ainult vokaal... noh, on laule, mida ei saa eistada teisti kui ainult instrumentaali saatel, niii on ka armastust, mis ei tule kõne allagi ilma mersude, kaelakeede ja kasukateta... ega see sellepärast vähem armastus ei ole)
lisaks veel need vanad viisid ja stiilid, mida hoolsast püüdmisiest hoolimata ei ole jõutud ära unustada...

kui armastus on nagu laul - ja võtame eelduseks et ta on - siis juba õige stiili valik on kaelamurdva keerukusastmega ülesanne. Armastusestiili kiputakse vahel nagu muusikastiiligi, sõprade eeskujul valima...

aga räägime siia juurde veel sellest et sugugi mitte igalühel ei ole häält ega muusikalis kuulmist

ja

dueti laulmiseks on vaja KAHTE inimest
kes mh. teineteist ka kuulavad.

Ning kui teise kuulamine ja teise järgi häälestumine tunduvad ahistavad, piiravad, aheldavad, mida veel.... siis mõnele lauljale on soolokarjäär ainumõeldav.

Selline küsimus

kas teha seda, mida
1.hing ihaldab (väga, väga)
2.või seda, mis oleks kasulik perekonnale aga kah suht meeldiv tegevus
3. või hoopis seda, mida ma teoreetiliselt oskan, aga mis on mulle juba liiga vana ja tuttav?

Niimoodi kirja panduna tundub see kolmas võimalus küll kõige mõttetumana

laupäev, mai 06, 2006

tärn ja trellid

ma ju ütlesin, ma kuradi ammu ütlesin,

MIKS MIND KEEGI EI KUULA!

hüüdja hääl, teadagi, kõrbes

teisipäev, mai 02, 2006

Kevad käes!


lihvime pekki ja treenime kanni!