laupäev, oktoober 29, 2011

Fläss

Fläshiga multika tegemine sisaldab endas ikka paganama palju rutiinset tööd ja ridahaaval nokkimist. Vähemalt ei pea päris käsitsi tegema. Kannatlikkus ei ole minu tugevam külg.
Allpool toodud video joonistasin Adobe Flashi 5.5-ga kaaderhaaval ilma automaatseid tween-e ( muundumisi) kasutamata. Tween-e, sümboleid ja automaatikat kasutades ilmevad uued vigurid ja vead. Motion Tween ei taha üldse tööle hakata. Sümbolisisesest liikumisest ei õnnestu teha bloggeri mootori jaoks sobivat videot - tehniliselt peaks see nagu võimalik olema, kui QuickTime on installitud, praktiliselt aga annab Flash  video tegemise protsessi lõpul veateateid. Nuhtlus, ma ütlen, nuhtlus. Miks ma sellega üldse tegelema hakkasin?

reede, oktoober 28, 2011

konnalaul

Mööda mättaid, liugu laukaid, lirisevas soos
kõndis konn ja serenaadi laulis, hambus  roos
kaelas kõlkus tal kitaara, musikaalses voos
viljeledes kõrgeid kirgi - see ei olnud poos.

Ref: Konn-konn-konn-konn,
konn-konn-konn-konn (jne)

See ei olnud poos, sest enne poldud konn vaid poiss
uhkelt riides, palju penne taskus - pisut laisk,
pisut laisk sest prints ei pea end halliks rabama,
tema asi ratsuta printsesse tabama.

Leidis neiu kõrgest tornist, kahmas kaissu ta,
kukkus ülikergemeelselt kohe suudlema.
Neiu suudles vastu, suudles suure huviga...
kuni konnaks muutus poiss, sa helde jõhvikas!

Nüüd siis kõnnib soida mööda laule laulev konn,
kellel kõrge päritolu, kidra õlal on,
neiud, ärge kiirustage teda suudlema -
iial pole teada, kuidas see võib lõppeda.

neljapäev, oktoober 27, 2011

Kiusamiskäitumine

Kiusajatel on oma käitumise õigustamiseks alati palju argumente. Mõned neist on nii veenvad, et kiusatav jääbki lõpuks uskuma, nagu oleks ta kiusamise ära teeninud.
Loomulikult on kiusamiskäitumist ennast ka väga värvikirev palett.
Aga ma tahtsin rääkida siiski kiusamise õigustustest:

"Inimene ei saa naljast aru"
"Selliseid tulebki peksta, see on nende enda huvides"
"Mis ei tapa, teeb tugevamaks"
"Et ta ükskord õpiks. Ma tahtsin talle õppetundi anda."
"Mis ta siis on selline? Ärgu olgu niisugune!"
"Sellistega ei pea viisakas olema"
"Hoidku minu teelt eemale, kui ei meeldi!" (kui kiusaja ja kiusatav on mõne regulaarselt kokku saava grupi liikmed, siis on selline teelt eemale hoidmine võrdlemisi raske)
Ja kõige geniaalsemad:
"See on minu inimõigus! Minu õigus ennast vabalt väljendada!"
"Mida ma halvasti ütlesin? Ma olin lihtsalt aus."

Hmjaa....

Iseloomulik on seejuures, et kiusaja peab ennast paremaks või rohkem inimeseks ja kiusatavat vähem inimeseks, teise järgu inimeseks, kelle õigused ei maksa mitte midagi. Kellekski, kelle üle on kiusajal täielik võim ja voli.
Noh ja loomulikult on kiusamine korduv, regulaarne, süstemaatiline, seda ei lõpetata selle peale, kui kiusatav teeb selgeks, et selline käitumine ei ole vastuvõetav. Kui kiusatav hakkab ennast kaitsma, siis saab kiusaja sellest lihtsalt uue põhjuse kiusamiseks: "Ise ta noris!". Teine võimalus on, et kiusaja püüab kiusatava enesekaitset tasalülitada argumendiga: "Ta on lihtsalt kade!". 

kolmapäev, oktoober 26, 2011

Kirjutamine

Kirjutamine teeb mind alati õnnelikuks, isegi, kui sellest suurt tulu ei tõuse. Varem ma kirjutasin rohkem enda jaoks. Nüüd ka teistele.
Delfi rahva häälest pole ma mõnda aega raha saanud. Kirjutan nüüd mujale. Sealt on rohkem lootust midagi saada.
Leidsin endale testamenditäitja. Olen alati mõelnud, et mul ei ole ju midagi pärandada... Tegelikult on küll. Lood. On terve hulk Lugusid, mida ma ei tahaks praegu avaldada, aga mida ma ei taha ka täiesti kaduma lasta minna. Mis võiksid ilmuda nt peale seda, kui ma olen endale inimliku lolluse peale aneurüsmi vihastanud või muud sellist. Esimene neist on juba testamenditäitja juures hoiul.

Kirjutaks rohkem, kui aega oleks. Ulmejutulaborisse pole tükk aega jõudnud midagi kirjutada. Süümekad. Mis teha. Tegelik elu on hullem ulme, kui inimese piiratud fantaasia eales jõuaks kokku keevitada. Joonistada pole ka ammu midagi suutnud. Homme hommikul on seminar.
Mul oleks mingi kolme elu vaja, et kõike teha, mida soovin.

Mingi rõve katk on kallal. Istun Putukaga nädalavahetusest saati kodus, aegajalt lööb tal palaviku üles, täna hommikul oli 39,3...* Ise olen ka haige. Nõrkus, süda peksab, lihasvalud, öökima ajab. Palavikku mul üldiselt tekib väga harva. Roomangi haigena rongi peale nüüd, Putukale tuleb isa järele hilja õhtul, seni hoiab teda Võsuke.
Putuka isa alguses muidugi arvas, et tema haige lapsega kodus istuda ei saa, siis mõtles ikka ümber. Eh, soorollid. Sootsium, sootsium, üks-kaks-kolm. Sootsium nagu soo, mädasoo. Sookollid.
-------
*Ei, meie perearst ei tee koduvisiite, tänan küsimast. 

teisipäev, oktoober 25, 2011

Hoidised.

Korduv refrään: purgid said täiesti otsa. Enne Viidiku juures, nüüd minu juures.

Eelmisel nädalal tõi Putuka isa oma vanaemalt meile kotitäie marineeritud kurke, vist mingi 6 purki. Ühe sõin mina tühjaks. Kui pühapäeva õhtul Tartust tagasi jõudsin, sain teada, et teismelistegäng ("Ainul kümme inimest!" ütles Võsuke solvunult) on edukalt tühjendanud kõik ülejäänud purgid. Oi ma olin vihane... Ma ei toida neid, meelega ei toida. (ok, vahel pakun plaadikooki, seda lihtsat) Olen muidugi kalk ja südametu inimene, kes eksib absoluutselt kõigi külalislahkuse seaduste vastu, aga tõsiselt - mul ei ole ressursse toita kutsumata külalisi enda äraolekul kõigega, mis iganes kodus leidub. Just kõige sellega, mis oli mõeldud kauem vastu pidama. Samal ajal, kui supp potis hallitab.
Nojah.
Vähemalt sõid teismelised midagi muud, kui kiirnuudlid ja vähemalt oli mul nüüd pisut vabu purke (leidke alati igas olukorras midagi head). Aga mitte kauaks.
Ema saatis mulle fragmendi elajalikult suurest kõrvitsast, tegin selle koos antonovkatega moosiks. 16 purki moosi, õunad otsas, aga kõrvitsaveerandikust on veel pool järel. Marineerin? Kuhu? Tuhlasin läbi oma riiulid, sundisin kuivaineid keermega purkidest suvalistesse topsidesse kolima, jätsin pesuseebi ja kruvidepusa kodutuks. Eks vaatame.
Varsti tuleb uuesti see refrään:
purgid on täiesti otsas!
Tartus, Viidiku juures igatahes juba on. Purgid täiesti otsas. Õunad aga lähevad vaikselt raisku.
Moos. Moos, moos, moos. Õunamoos, õuna-kõrvitsa moos.

Kui ainult mõelda, et ma olen siin mitu kotitäit purke lihtsalt ära visanud... 

esmaspäev, oktoober 24, 2011

Konsensus.


Lesime voodis, minu pea Viidiku kaenlas ja meie mõlema silme ees lahutamatu kolmas- arvuti. Lööme aega vigaseks.

Viidik: hobusele lubatakse sel aastal jälle huvitavat elu, nagu ikka.
Mina: on see kunagi teisiti olnud?
Viidik: ei, mu meelest on alati sama. Palju uusi tutvusi, uusi töökohti, ja nii edasi. Loed sa vahel horoskoope?
M: ei viitsi enam... Aga sa seda tead ikka, et hobune ja rott ei pidanud üldse omavahel sobima?
Viidik lohutavalt: Aga ega me ju ei sobigi. Kohe üldse mitte.
----------
Võtame välja oma... telefonid. Google Lattitude - rakendus, mis peaks leidma sinu asukoha, jagama seda su sõpradega (kui need oma asukohta ka jagavad) ja aitama leida teed nendeni. V telefonis (HTC)  näitab GoogleMaps, et me asume suht samas kohas, ainult et mitte majas. Tema teekond minuni oleks umb 1 m Via Route. Minu Nokia Google Lattitude andmetel aga olen mina küll V majas, tema ise on aga veidi lustlikumas kohas, mõnekümned kilomeetrid kaugemal.Teekonna arvutamine ajab mu telefonil juhtme kokku.

laupäev, oktoober 22, 2011

Maal+MOOS



Rõske ilm. Paras toas istuda, moosi keeta, sauna kütta, lapsega "Tsirkust" mängida ja paberist nukke meisterdada. Triibu on kõhn aga musklis, hulgub väljas, magab ahju peal ja teeb söögikausi juures kõva häält. Sööb nagu... loom. Pole ka imestada, kui ta jahti peab hoolega, aga saaki ise ei konsumeeri. Kellele ta neid jätab? Pisikesi karvaseid kehi on terve majaümbrus täis.

Putukas jäi haigeks, kurval kombel just enne seda, kui meil oli plaanis Kudzu lastele külla minna. Kaebas, et mõelda on raske, venitas ennast mööda elamist ringi ja pakkis asju, tahtis ikka minna ja lõppuks lihtsalt viimasel minutil vajus voodisse. Ütles siis õnnetult: "Mulle ei meeldi üldse haige olla!" Nojah, mis teha... Haigus ei küsi. Nüüd magab. Loodetavasti magab rongileminekuks ennast enamvähem korda.

Moosi sai metsikult palju, aga õuntehunnik keldris väga märkimisväärselt ei kahanenud. Purgid said TÄIESTI otsa. Viimase potitäie moosi äramahutamine nõudis kõvasti manööverdamist. A küsib viimase lootusetusega, kas ma ei tahaks kotitäit moosiõunu koju kaasa võtta. Võtaks kah... aga 1. äkki ma pean Putukat jaamast koju lihtsalt süles tassima ja 2. ning olulisem - kas ma jaksan nendega midagi ette võtta (riknema kipuvad), sest kolmapäeval on ju jälle Tartusse tagasi tulek. Kõhklen.

Õunamoos, õuna+sõstra moos.

neljapäev, oktoober 20, 2011

Reklaami ohver

Teen süüa, Putukas siiberdab köögis sihitult ringi. "Emme, tule loe mulle muinasjuttu!".
"Kullake, muinasjuttu loen ma sulle hiljem, enne magamaminekut, praegu võta ja loe ise. Näiteks ämblikmehe koomiksit."
Putuk mühatab ja trambib tuppa.
Hiljem toas:
Putukas: "Emme, miks meil ei ole nõudepesumasinat?"
Mina: "Sellepärast, et nõudepesumasin maksab palju, mul ei ole selle jaoks raha ja meil pole köögis ruumi kah."
Putuka nägu läheb mossi: "Ma tahan, et sa oleksid naine, mitte nõudepesija!"
Mina: ???


Köögist kostis nõudepesu rahustavat kolinat*. Võsuke oli koju jõudnud.
------------------
*Tove Jansson, "Trollitalv"

kolmapäev, oktoober 19, 2011

nimi, nime, nimme

"Tere. 
Kirjutan lapsevanemate listi ühe pealtnäha võib-olla pisikese, aga minu jaoks siiski suure murega.
Nimelt olen ma märganud, et minu lapse nime teiste laste poolt päris sageli moonutatakse, öeldes seda välja kujul, mille sisu on solvav ja alahindav.  Kusjuures minu lapsel on lihtne eesti nimi, mida ei ole tegelikult üldse raske õigesti välja öelda. Õige on seda käänata i-lõpulisena omastavas käändes, mitte -u lõpulisena. Teiseks on imelik lihtsalt lapse poole pöördudes kasutada mitte nimetavat käänet vaid omastavat. 
Kasvataja sõnul on rühmas sellest ka räägitud, et inimese nime niimoodi moonutada ei tohi. (mitte kellegi nime) Järelikult ei saa ma võtta oma lapse nimest halvakõlalise hüüdnime tegemist kui teise lapse teadmatust, kogemata eksimist või süütut mängu. See on ikkagi tahtlik tegevus.  Halvemal juhul isegi pahatahtlik.
Palun rääkige oma lastele ka kodus, et inimese nime tuleb kasutada kas nii, nagu on selle ametlik vorm, või, eelistatavalt nii, nagu nime omanik ise seda tahab. Ja et hüüdnimed on aktsepteeritavad ainult siis, kui inimene ise sellega nõustub. Ja loomulikult, et ka enda suhtes ei pea nad leppima neile mitte meeldivate hüüdnimedega.
Kuueaastased üldjuhul peaksid juba olema suutelised sellist asja mõistma, igal juhul aga tuleb neil nimede moonutamise või pahatahtlike hüüdnimedega kokku puutuda koolis, kuhu nad lähevad juba järgmisel sügisel. Kui neile veel ei ole vastavat selgitustööd tehtud, siis nüüd on selleks absoluutselt tagumine aeg. 
Lugupidamisega
Putuka ema"

Kui ma sellise kirja lasteaia lapsevanemate listi postitan, kas ma olen siis laamendav maniak või midagi sarnast? 

Öeldakse

et hullumeelsuse tunnus pidi olema, et sulle tundub, et maailm su ümber on hulluks läinud ja sina oled ainukene normaalne...
Noh, mul on praegu täpselt selline tunne.
Tõepoolest.
Inimesed viskavad näppu maniakile, kes postitab oma blogis teiste isikuandmeid, kirjeldab ülemäära detailselt teiste inimeste eraelu, ignoreerib, kui talle selle kohta öelda: ära tee! ja lõpuks arvab, et ta suudab olukorda kuidagi lappida kosmeetiliste vahenditega, nagu isikunimes ÜHE tähe äramuutmine.

teisipäev, oktoober 18, 2011

Loen

teiste blogisid ja mõtlen, et... kurat, kus mul on vedanud. Et mul on normaalne mees, kelle meelest on normaalne olla normaalne. Kes on suuteline tegema süüa, koristama elamist ja pesema nõusid, ilma et oleks põhjust seda tema juures kuidagi eriliseks pidada. Kes lõhub puid, roogib lund ja riisub lehti, ja käib loomulikult palgatööl ilma, et autasu küsiks.
Aga normaalsuse eest on raske kiita, see pole nii intrigeeriv, kui õnnetuse ülekompensatsioon. Pealegi pole V normaalsus minu teene, ta on lihtsalt ise selline. Ja kindlasti on võimalik asjasse ka nii suhtuda, et kuna me ei ela koos, ega ole abielus, siis see suhe ei lähe üldse arvesse.
-----
Võsuke teatas, et nende kool e-kooli enam ei kasuta. On küll olemas siseveeb, aga sellega on kogu aeg mingid jamad. Ja üldse ei huvita enam kedagi, kas lapsevanem on vaadanud lapse hindeid või mitte. "Me oleme täisealised, ise teame" ütles ta. Mjaa... Ühest küljest on lapsevanem kohustatud ülal pidama ka täisealist last, kuni see õpib kas kutsekas või gümnaasiumis (kuni 21 eluaastani), teisest küljest ei huvita kooli, kas lapsevanem on oma lapse  õppeedukuse ja käekäiguga kursis. Ma muidugi usaldan Võsukest praegu täiesti, tema motivatsioon õppida püsib hetkel ühtlaselt kõrgel. Samuti, nagu teismeliste läbirände intensiivsus meie korteris. Mitte, et mul oleks põhjust kurta. Ma ei toida ega jooda neid, lisatööd nad mulle ei tee ja minu koju saabudes korjavad nad endid kärmelt Võsukese tuppa kokku. Lihtsalt naljakas on. Tulen uksest sisse ja Minu Toast lahkuvad väga kärmelt mõned noored inimesed, mööda seinaääri ja kiirelt kaitsevärvudes. Peaksin hakkama ette helistama? Alarm, Ema tuleb!
------
Käisime Putukaga Energiakeskuses. Tasuta meelelahutus ruulib, elatis Tanelilt ei ole ikka veel (jälle kord) õigeks ajaks laekunud ja kuidagi on vaja selle imetabase päevani välja venitada, mil see kohale jõuab.
Energiakeskuses on muude vidinate ja kolinate hulgas selline masin, millele tuleb laulda heliredeli noote - ja kui sa need puhtalt, õigel kõrgusel, välja laulad, süttib roheline lambike. No shitt, ausõna, mind on ometigi lauljana kiidetud - ja ma sain pika undamise peale sellest masinast üksnes mõnel harval korral rohelise tule kätte.  Muul ajal põles ikka punane. Vau, selline junn võiks kodus olla. Kus ma harjutaks. Ja fakiiri naelavoodi - minu vana lemmik, see võiks ka kodus olla. Nõelravimassaaž. Kui ma naelavoodile heitsin ja kangist tõmbasin, karjatas Putukas hirmunult: emme, ma tahan, et sa sealt ära tuleksid! Emme, ma ei taha, et sa viga saaksid! - seda hoolimata minu mõnulevast näost ja kinnitustest, et hoi, see on ju mõnus, kas sa ei taha proovida? Nõelad-naelad-paelad.
Õhtul vaatasime ETV2 pealt saadet Inimkeha ja Putukas küsis talisuplejast vana mehe kohta kaastundlikult: Kas ta läheb sinna külma vette selleks, et surma saada?
------
Nokitsen fläši koolituse kodutöid teha. Sain Bossilt loa järgmiseks koolituseks Tartusse minna, kuigi täpselt samal ajal toimub Tallinnas Keelekümbluse muuseumipedagoogide koolitus ja muide, täpselt samal ajal toimub ka mingi andmeturbeseminar, kuhu Boss arvas, et kui üldse, siis peaksin mina minema. Ehkki ma tegelikult ei ole. Iti...isik. Mis imelik aeg see 26-28 oktoober küll on, et kõik siis muudkui koolitusi pakuvad?
Tanelile tuleb meelde tuletada, et nagu eelnevalt kokku lepitud, võtab ta Putuka lasteaiast 26nda õhtul. 
------
Elame normaalset, igavat elu. Milles pole midagi imetabast ega imekspandavat. Normaalne!
Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud.

laupäev, oktoober 15, 2011

Miks te ei loe?

Küsisin Ilja käest (mäletate, Võsukese sõber kes ainult korraks meile kolis ja nüüd juba vist kolmat aastat siin elab): Kas sina loed raamatuid?
I: ma vihkan raamatuid.
Mina: Mis neil viga...
I: Liiga pikk... või aeglane protsess.

Võsuke ütleb lihtsalt, et ta ei viitsi.

Pesen nõusid ja mõtlen. Kirjaoskuse kadu. Omal ajal, kunagi väga ammu, leidis aset nähtus "kirjaoskuse teke". See võttis kauem aega, palju kauem. Aga ma kujutan ette, et sellegi suhtes osutati vastupanu. Kui uuema aja kõlvatu kombe suhtes. Meile omal ajal oli suuline traditsioon hea küll. Jne.

neljapäev, oktoober 13, 2011

Museoloogilist

Kolleeg Kalju tuli mu laua juurde, vaatas otse silma sisse ja ütles sisendaval toonil:
Ma lähen nüüd arhiivi. Ja jään sinna.
Laulsin talle vastu:

Sa lähed arhi-iivii! 
Ja sinna sa jääd!
Eks mine, kui pead nii,
 kes teab millal näeb!

Kolleeg arvas optimistlikult: kui ma olen arhiivis, saab ju mind vaatama tulla igaüks, kel selleks soovi.
Palusin tal ennast korralikult kataloogi kanda lasta, muidu ei leia teda ju üles.
So inside.
Kuid laul jätkub:

Nüüd kanname kaardile sind,
ja andmed süsteemi!
Su vanus, su nimi ja hind
ja muud parameetrid!


Refr: Arhiivi nüüd kestma  jää sa (kestma  jää sa)
kannad informatsiooni,
sind kohapeal uurida saab (uurida saab)
kui on kellelgi soovi...

Ma palun vaid, endaks sa jää
ristviidete rägas.
Tean küll, olla ajaloo hääl
on ränkraske pagas. 

laulda romantilise ninahäälega, nagu joala laulis, 80ndate tüüpilise pop-rokk viisiga.

kolmapäev, oktoober 12, 2011

Teine artikkel

mis on nii masendav, et ei jätku sõnu:

Tiina Kangro: juhtmega seina küljes - Tervis - Tarbija24.ee

Artikkel

Kallid lugejad, palun vaadake seda artiklit ja öelge, kas ma olen ainukene idioot, kelle meelest siin on midagi väga kõvasti valesti:


Inimene kõigepealt kaebab Eestis käiva sildistamisemaania üle ja siis hakkab ise ka kohe silte laksima: alles magistritasemel on inimene võimeline iseseisvalt mõtlema ja toimima. Kõigepealt kirub inimene seda, et ametnikud liigselt kuulavad ülaltpoolt tulevaid käske ja sealsamas rõhutab haridusliku subordinatsiooni ainukehtivust. Kurdab, et koolidesse õpetama ei lähe piisavalt helgeid päid ja siis teeb selgeks et kõik alla magistri - sh järelikult ka need, keda need helged pead õpetama peaksid, ei ole niikuinii mõtlemisvõimelised... ja mis huvi peaks helgematel peadel siis üldse minna õpetama kedagi alla magistritaseme?
Veider, et Ruutsoo ei märka omaenda konstrueeritud vastuolusid - kui eeldada, et kooliõpilasel iseseisva mõtlemise võime puudub, siis saab sellest pahatihti automatism ja isetäituv ennustus, nii jõuabki ülikooli järjest vähem iseseisvaks mõtlemiseks võimelisi inimesi ja...  ausõna, pelgalt magistritiitel seda võimet ka ei anna, kui terveid põlvkondi on samas vaimus õpetatud.
Hariduslik shovinism on shovinism nagu iga teinegi. Kahju, et seda kuulutab mees, kes ise peab ennast õigluse paljukannatanud eestvõitlejaks Eesti riigis. 

Nostalgialaks

Nädalavahetus möödus aneurüsmi vihastamise ohu tähe all. Tõdesin, et kõrgesti haritud tropp on nagu miljonärist varas. Vajadus teda ka välja ei vabanda, aga võimalusi oma käitumise varjamiseks on tal rohkem, kui teistel. Lõpuks meenusid ka kaks koolikiusajast neiut põhikoolist, kes täpselt samamoodi põhjendasid oma sadistlikku käitumist sellega, et see on ohvrile kuidagi kasulik, arendab või karastab või lihtsalt "mis ta siis on selline, sellistega ei peagi hästi käituma" argumendiga. Olen nii vana küll juba, et selliste meenutuste peale heldida. Oh lapsepõlv...

Unustamatu Papirull. Ideaalne maalimiseks.
Nii nagu toona, nii ka nüüd.
Teisipäeval käisin Kunstikoolis algajate flash-i koolitusel. Kuigi minu kunstikoolipõli möödus hoopis teises majas, hoopis teisel tänaval, hoopis teisel ajal, tabas mind Eha 41 hoones valdav koduhõllandus. Tahtsin klammerduda esimese kõlbliku sanga külge ja karjuda: Tartu Kunstikool! Ma ei lahku siit enam kunagi. Nojah...On vähe kohti, mille suhtes ma luban endale tunnet, et olen... kodus. Kodutunne jätkus ja kasvas PC klassis, kus muhe, sõbralik ja nunnu keskealine pedagoog õpetas sama nunnudele keskealistele õpihiirtele (kokku umbes 6 in) nunnut ja nutikat Adobe Flash programmi, millega saab teha VÄGA muhedaid ja nunnusid asju. Lõpuks tundus maailm värviline ja magus nagu kalevi Merekivikeste kommipakk. Ja vaniljesai Buratino limonaadiga.

Viidikul oli samaaegselt hoopiski mitte nii roosalilleline tegevus, väike vajalik operatsioon. Pärast mida oli ta kodus suht hale ja lääbakil, niiet ma topsutasin ja poputasin teda ja tassisin ööpimeduses küttepuid ja kõrvitsaid õuest tuppa (tänu kuupaistele polnudki nii hirmus pime). Täitsa süda hakkas valutama, et kuidas ma sõidan täna ära ja jätan ta sellises olukorras üksi...Aga ta oli hommikul juba reipalt jalul ja kappas hommikusööki ning -kohvi tegema. Ja mind ootab Tallinnas Putukas, kelle ma kaheks päevaks isa hoida surusin.

Ringirändamine on kurnav. Mul ei ole probleemi ei bussis ega rongis ega paljukirutud Võõrastes Kohtades (ok, Viidiku juures pole enam võõras vaid tuttav koht) magamise, heegeldamise, blogimise (kui on wifi) vms rekreatiivse tegevusega, aga mind kurnab vajadus oma vaim ümber lokaliseerida, ma ei saa magada kodus enne minekut - pakin asju, kondan toast tuppa, kontrollin Olukordi, ega eriti ka peale tagasitulekut (sama). Kogu aur kulub Kohanemise peale. Ma ei tea, kas pidada boonuseks Eriti Värvikaid unenägusid, mida ma Viidiku juures näen. Viimatises unes olin Putukaga telkimas, laenutasin laagriplatsi omanikult kaks vesipiibutoru (vesipiip ise jäi omaniku kontorisse) ja me tegime Putukaga telgis patjadel lesides suitsu, kuni magama jäime... Ärkasin selles unenäos sel maagilisel tunnil, mil koidutaevas kergelt hahetab ja miski ei paista tõeline, ning avastasin, et meil on piibud pooleli, ajasin Putuka üles, hakkasime edasi suitsetama, panin korraks piibu (nüüd oli see tavaline, mitte vesi-) käest ja see süütas minu riided. Loopisin telgi tühjaks, kustutasin oma riideid vastu kastemärga muru ja teatasin Putukale, et nüüdsest on telgis suitsetamisel lõpp. Taamal kõrgus kolhoosisöökla, kuhu pidime minema hommikuputru sööma.

Kas saab veel jaburamalt...


laupäev, oktoober 08, 2011

Arvutisõltuvusest

Õigupoolest ärgitas üks perekooli  teemapüstitus mind sellele uuesti mõtlema. Ja rahva häälde veel ühte nupukest kirjutama (artikkel on loomulikult utreeritud ja konstrueeritud, pigem iluajakirjandus, mitte dokumentaalmonumentaal) See ei ole tänapäeval siiski naljaasi. Päris palju noori mehi on oma elu arvutisõltuvuse tõttu tuksi lasknud, ühte mainitakse perekooli teemaski. Halvemal juhul võib arvutisõltuvus ka surmaga lõppeda ja seda ilma naljata. Aga alguse saab see kõik ju noores eas. Kui koolieelikuid pannakse hoidma telekas ja digimängud, kui algkooliealisi lastakse piiranguteta arvutisse, siis ei ole mõtet eriti loota, et vanemas eas inimene tunnetaks kasvõi vajadust teha midagi muud... ja tulemuseks on halvemal juhul täisealised hariduseta ülalpeetavad. Neid lapsi, kelle puhul see "Jäta kommikauss lauale ja lõpuks ta ei tahagi" töötaks, on siiski väga vähe. Eestis pidi pealegi oldama oma lapse internetikasutamise kontrolli suhtes palju muretumad, kui "mujal maailmas", asugu see siis kus tahes. Olen seda sõda pidanud ka oma perekonnas ja lõpuks jäi terve mõistus võitjaks, nüüd ma tõesti ei pea vajalikuks hilisteismelist last arvuti tagant kella järgi üles peksta, ta lihtsalt ei istu seal nii palju. Aga oli periood, mil... tjah. 
Ent paljudele lapsevanematele ei näi see olevat probleem, kas ma siis pinguta(si)n üle?.

kolmapäev, oktoober 05, 2011

Käpuli

Muuseumis veetsin päeva peamiselt laudade all, printereid ühendades. Okei, vahepeal ka natuke kõrgemal, neid printereid installides. Ja võrgu kaudu jagades ja teise arvutisse seadistades. Funkan muuseumis nii veerand kohaga itinaisena. Vastavat kvalifikatsiooni mul pole, küll aga on suur hulk jultumust, veendumus, et ükski jumal (ka itijumal) pole ei äraseletamatu ega ilmeksimatu ja lisaks palju häid tuttavaid, kes jagavad matsu rohkem ega keela hädakorral nõu. Aga ikkagi ma ei saa aru, miks ma ei saa teistest arvutitest kätte ylle printerit... K jagas selle võrku; äkki ta jagas valesti? Homme vaatan.


Kudzu küsis laenuks kerilauda, mille Võsuke mulle mu tellimise peale meisterdas. Ise mul seda hetkel mahti kasutada ei ole, aint tegemist ei ole just väga väikese asjaga - et Kudzu teaks, mida ta õigupoolest soovis, panen Kerilaua pildi siia üles. Lauda kotis ei laenata. Laua kõrval on kah Võsukese poolt (kütteklotsidest) kokku klopsitud pingike, selliseid on meil mitu tk ja ikkagi neid ei jätku. 

Kerilauda lae alt alla tõstes leidsin sealt veel mitugi kola, nt ülaloleval pildil näidatud endavilditud Kaabu ja terve hulga sellist,  mida ma enam üldse ei tarvita. Kas kellelegi ei lähe vaja:
Samsist saapaid nr 38,5 , rohelised
Seljakotti, ehtsast nahast, kulunud


Kass on piltidel kogemata, teda ma ei anna.