laupäev, detsember 24, 2016

neljapäev, detsember 22, 2016

Süsteem

on meil kodus selline, et digiboxi puldid ja muud vidinad käivad väikeses rahakarbis (algne sisu eemaldatud) rahakarp käib lukus ja võtme asukoha ütlen lapsele siis, kui tal on kodus vajalikud asjad tehtud ja/või ei ole Stuudiumis ühtegi pahandust v tegemata tööd kirjas. 

Usaldan sõna peale, ei ole veel koju veebikaamerat üles pannud. Väike plekist karbike on muidugi selline, et tõsiste sõltuvusprobleemidega nutifanaatik murraks selle kööginoaga lahti. Võtmepeitus on rohkem mäng või keskendumisele kaasa aitav rituaal.

Aga. Mul hakkavad peidukohad otsa saama! Täna arvas ta võtme asukoha ise ära. Kõik vajaliku oli õnneks enne ära teinud. 
Teinekord hoopis kipub liiga nutikas peidukoht mul endal meelest minema.

Arutasime seda teemat hiljuti Putukaga ja tema arvas, et oleks tore, kui ma saaksin puldikarbi töö juurest interneti kaudu lahti teha. 
Mina leidsin, et hea oleks, kui ma saaksin karbi lukule telefoniga sõnumi saata. Või siis mingi äpiga.
Reaalselt otsisin täna sellist võimalust netist, aga väikest ja jõukohase hinnaga vastavat jubinat ei eksisteeri. Või ei leia ma õigeid märksõnu. 
Eks tuleb rohkem ajugümnastikat teha ja uusi peidukohti nuputada. Ent kas tõesti on selline ülimalt vajalik nutividin veel leiutamata? Väike karbike, wifiühendusega, äpiga ja suletav? Kuidas siis niimoodi?

Palju lahedam video



Inimene mängib programmiga "Universe Sandbox 2"

Magada tahan, magada, ma tahan magada

On vast tihe nädal olnud. Täna viimane hiline asi on jõulukontsert Kohilas, millal ma sealt ükskord koju tagasi jõuan ja magama saan, oiappi, maitita. Õnneks ei pea homme hommikul enam kell kuus tõusma.

Tahtsin kirjutada kena vingupostituse selle kohta, kui raske või õigemini võimatu on leida pluusi, mida ma kandma nõustuksin, mis mulle selga läheks ja mille hind oleks jõukohane, käisin selle nimel üleeile Kristiine keskuse läbi aga ootamatult leidsingi New Yorkerist kombo õhuke särk + õhuke puuvillane kampsun, täpselt õige mustriga (rästik) ja kokku alla 15 euro. Ok, natuke kallim, kui ma plaanisin, aga kord aastas ju võib. 
Vastav vajadus tekkis seetõttu, et mu kaks lemmikpluusi hankisid viimatise pesuga endale masinas kaks auku sisse. Veits kulunud olid nad juba ennegi.

Niisiis. Natuke pühademeeleolu ka - päriselt viitsivad mingid inimesed teha selliseid eksperimente? 1000kraadine nuga kokakoola vastu? Hullud. 




See on veel toredam:

teisipäev, detsember 20, 2016

Katastroofistsenaariumid


Berliini jõuluturgu sisse sõitnud veok pani mu peas jälle käima vastikud stsenaariumid "mis siis kui" ma olen koos lapsega (üksi poleks nii hirmus) jõuluturul, kui sinna mõni siuke tuleb. 
Või kui koguni laps on seal üksinda. 

Tegelikult oli Putukas paar tundi täitsa üksinda - uneajal kodus, kui eile hilisõhtul Muuseumi pidu metsas/mõisas liiga pikale venis ja isakene enne kriitilist kellaaega minu teadmisel koju ära läks. Noh, 11-aastane võib. Minu meelest peaks ta teadma, mida teha, kui majas nt tulekahi puhkeb - ennast välja päästma.  Lihtne. Ma igatahes olen talle seda rääkinud. "Jätad kõik asjad maha, kui võimalik, haarad kaasa teki või jope ja jooksed välja."
Vist peaks veel rääkima. 
Või õppusi tegema.

Esmaspäev algas meil Muuseumis tuletõrjeõppustega, sh praktiline pool. Mis tuletas mulle meelde, et mul ikka veel ei ole kodus tulekustutit, häbiasi. 
Pärast seda sõitsime karulaande, kondasime seal mööda libedaid laudteid nii 6500 sammu jagu (üldse pole palju ju), kuulasime jäägri loengut karusnahkadest ja erinevate loomade perekondlikest tavadest ja sõitsime Kolga mõisa, kus meile samuti tehti väike ekskursioon ja Väga Suur Õhtusöök. Iga üritus üksikuna venis plaanitust natuke pikemaks, mistõttu tagasisõiduaeg venis omakorda ja juba üpris palju.

Bussijuht oli eilse peo hilja peale jäämise pärast nii pahas tujus ja tee peal oli nii paks udu, et poolel teel linna hakkasin ma juba kahetsema oma kokkulepet T-ga "võta üks võti ja mine ära koju". Ma nimelt kujutasin ette, kuidas järgmisel päeval on ajalehes pealkiri "tige bussijuht rammis majaseina, kõik hukkusid" või siis pooled, aga ma istusin eespool otsas, seega... 
Kõik said siiski ilusti koju ja Putukas ei pidanudki hommikul üksi ärkama.

Igatahes. Metsas oli väga ilus. Minge metsa! 

kolmapäev, detsember 14, 2016

Rotirokk

Ole oma sõnadega ettevaatlik, vana toimiv õpetus - eelmise postituse all lootsin, et apokalüpsis jätab lisaks tarakanidele ja inimestele ka mõne roti ellu ja täna hommikul kimas mööda vetsu seinaääri ukse poolt vanni alla pisike pruun elukas, endal kangesti asjalik nägu peas.
Krt, närilised, ma sain teie kuninganna kätte, mida te veel üritate? 

Esialgu midagi inimkõlblikku ära söödud ei olnud. 
Ma võiks ju neile, nagu tihastele, rasvapalle panna, aga kardetavasti kukuvad nad siis ohjeldamatult sigima, noh umbes nagu inimene. 

teisipäev, detsember 13, 2016

digidigidigi

Kui mõni lugeja tahab oma Bloggeri blogi külge seda kastikest, kuhu viimased kommentaarid ilmutuvad, siis õpetuse ja koodi leiab siit: 
Kerige ainult lehekülg ikka lõpuni, et olulisi näpunäiteid ära näha.
Kunagi oli bloggeril endal sellise vidina võimalus sees, aga see läks katki ja korjati ära.
----------
Putukas korjas kogu aasta visalt oma taskuraha, nüüd ostis selle eest Nintendo 3DS konsooli. Võrreldes PSP-ga, mis oli kunagi Võsukesel, on see pettumust valmistavalt koleda disainiga, aga samas muidugi uuem, võimsam ja edevam ja Nintendo, mis tähendab, et seal jooksevad mängud, mida muude platvormide pealt ei leia. Muide, Sony pihukonsooli Eestis enam justkui ei müüda või seda äkki lausa enam ei toodetagi?
Jõuluvanale mõeldud soovinimekirjast kukkusid kohe kolinal välja kõik muud soovid ja asendusid 3DS mängudega. Mis on rõvedalt kallid. 

pühapäev, detsember 11, 2016

Kodused tööd

Milline laps ei armastaks pannkooke?
Min igatahes jälestan neid. Peamiselt selle tõttu, et ma pean neid ise tegema.
Selline pealesunnitud Muumimamma-roll on mulle üdini vastumeelne.
Sel suvel tegin pannukaid 1 kord Viidiku meeleheaks, sest ta on lihtsalt nii nunnu. Tavaliselt teeb ta neid ise.

Eile tegi Putukas pannkooke, virutades entusiastlikult kahele inimesele mõeldud taignaportsu sisse neli muna. Jahu panime siis sellevõrra vähem. Lapsega koos analüüsides, miks teine ja kolmas ülepannikas ümberkeeramisel kortsu kleepusid, taipasin äkki, et isegi see tegevus võib lõbus olla. Kui see pole rutiinne.
Muidugi ei pane see laps pannuka peale moosi (võeh) vaid juustu ja sinki.

Lisaks peseb ta regulaarselt (üle ühe) nõusid, koristab, vahetab oma voodipesu, on tuttav kaevu kontseptsiooniga ja võimeline kartuleid koorima, teeb mulle kohvi ja endale kakaod ja hiljuti suutis isa panna ta ahjus tuld süütama (räägime headest asjadest ka vahepeal)  - enne ta lihtsalt kartis tuld sedavõrd, et keeldus tikke puutumast. Näete, isast on ikkagi kasu.
Et siis pmst kui jahipidamise ja koriluse ka selgeks õpetaks, oleksime tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseks valmis.

Raamatud

Loen Miles Vorkosigani seiklustest ja see õrnalt jõhker sari on tekitanud sõltuvuse. 
Põhimõtteliselt algab iga sõltuvus pigem harjumusest, mõne asjaga kulub harjumus tekkimiseks lihtsalt rohkem aega. Kellel on trennisõltuvus, kellel suitsu, kellel halbade suhete sõltuvus (see viimane on nii tappev, et pikema aja jooksul enamus inimesi siiski õpib midagigi). Eks igale oma. Mul pole õnnestunud tekitada endale nikotiinisõltuvust, kuigi oli aeg, mil ma proovisin. Ostsin elegantse piibu ja kübara. Elasin siis Tartus. Piip tolmub nüüd koos ammu kõlblikkuse kaotanud tubakaga oma kotikeses ja isegi minu tavaline ihnsus (kah omamoodi sõltuvus) ei ole suutnud mind panna selle kraami lõpuni tarbimise vastu huvi tundma. 
Kui mul kanepist kaifi saamine ei õnnestunud, räägiti mulle, et esimesel korral ei saagi, tuleb harjutada. Jee ma viitsin. Liiga palju võimlemist.

Aga raamatud. 
Esimesed raamatud, mida ma sellest sarjast lugesin, ei tekitanud veel püsivat kirge, tundusid olevat sellised tavalised "kangelane rabeleb rasketes oludes, kangelane võidab iseenda, kangelane saab auhinna ja austajate kiidulaulu" lood. Huvitavaks läkski asi siis, kui kangelane auhinnast ilma jäi. Keskmisi raamatuid pole ma kätte saanud ja viimastes on kangelasi juba kaks, kloonvend Mark on nendest raudselt huvitavam. Nagu neetud, on raamatukogu kinni. Mis mõttega on raamatukogu PÜHAPÄEVAL kinni? Inimene loeb laupäeval kõik pooleliolevad raamatud läbi ja on loogiline, et ta tahaks kohe uued laenutada, aru ei saa või? 

Kuigi kell pool kaks magamajäämine pole eriti tervislik valik, kui järgmine päev on tööpäev. 

Teisest ooperist - lugesin läbi "Marslase".  Muidu mõnus lugemine, aga selle tõlk ja toimetaja on teinud täiesti kohutavat tööd, õigemini oma töö suuremas osas tegemata jätnud. Mis mõttes "platform" eesti keeles? Jne. Ei, seda ma oma lapsele enne lugeda ei anna, kui tuleb parandatud trükk.

Hea ja väga õpetlik lugemine on "Astronaudi soovitused eluks maal". Eriti tahaks sealt mõned kohad alla joonida ja näkku suruda ühele isale. Teisalt, vana karu enam tantsima ei õpeta. 
Lapse jaoks võib see veidi igav olla. Väga palju arutlusi selle ümber, miks kangelane ei tohiks olla Kangelane. Ega ülbe. Ega arvata, et ta teab kõikidest rohkem.

kolmapäev, detsember 07, 2016

Kiire on

Togin Putukat kiiremale astumisele ja vabandan siis: "Nojah, ega tagantkiirustamine sulle ju ei mõju."
Putukas: "Ma pole öelnud, et ei mõju. Lihtsalt see mõju ei ole selline, nagu sa tahad."  
--------
Hissand hjummal, jõulugraafik, MIDA MA OLEN ÜRITANUD DOKUMENTEERITULT* VÄHEMALT 29NDAST NOVEMBRIST KOKKU LEPPIDA, sai vist paika. Jesus Crisis, nagu Putukas ütleb.
19. dets - asutuse jõulupidu, laps isaga
25.-FT** laps isaga, edasi vaatab.
---------
*Aga telefoni teel juba varem
**FT on füsioterapeut. Tallinnas. 28. detsembril kell 9. Kohustuslik. Aega ümber tõsta ei saa. Selle aastanumbri sees rohkem aegu ette nähtud ei ole.
---------
Ma ei tea, kuskohas on need isad, kes oma lastega kohtumiste nimel ise ka pingutavad, võibolla isegi kohut käivad, aga selles kärgperes mina pean alati olema see, kes lapse kokku pakib, talle šleifi ümber seob ja siis isakest mööda ilma taga ajab, et millal talle SOBIB lapsega kohtuda. kusjuures isake annab oma sobivad kuupäevad teada moka otsast ja viimasel minutil. Ma ei kujuta ette, kui palju mikroinsulte ma selle isakese tagaajamise käigus saanud olen...
Kui ma vahepeal ei viitsi ja ootan, et teine ka mingeid samme astuks (oktoobris nt) või kui ma sellise totaalse huvipuuduse peale enne ise mõnede kuupäevade osas otsused langetan, no kurat, kas see pole mitte lõpuks loogiline? Sisyfos väsib ka vahepeal ära. Ärgu vingutagu. Kui ÕIGEL AJAL asju KOKKU EI LEPITA, siis pärast ongi hilja.
PS: Aastaks 2017 on mul ettepanek. Teeme kõik täpselt vastupidi.
Mina ainult teatan, mis kuupäevad on lapsel kinni ja isa ise pakub välja kohtumiste kuupäevad ja võtab minuga omal algatusel ise ühendust. 

teisipäev, detsember 06, 2016

Väikesi mõtteid

*Meie praegune president  on liiga täiuslik, nii täiuslik, et paneb kahtlustama - tegemist on robootika moodsaima katseeksemplariga, mille isikuomadused ja elulugu on spetsiaalselt Eesti jaoks kokku pandud pikemaajaliste sotsioloogiliste uuringute alusel.

*Tapsin roti. Nüüd saan magada. Oli kahju küll, kui ma teda lõksust välja võtsin, tegu oli ühe kaunima rotisoo esindajaga, keda ma näinud (välimuse järgi Rattus norvegicus) aga iseendast ja oma magamata öödest on mul natuke rohkem kahju. Miks ta vaiksemalt ei võinud toimetada? Tühja nendest kartulitest, kotlettidest ja saiadest, aga see igaöine kolina peale ärkamine oli üsna talumatu.

*Kui ma töö juures bossile mainisin, et olen rotikolina tõttu pikemat aega magamata ja uimane, tegi ta meelevaldse järelduse, et ilmselt pistsin ma rotti nähes kiljuma. Inimesed on ikka veidrad. Ainuke kord, kui ma roti peale karjunud olen, oli mitu aastat tagasi maal, kui mürgitusse surev rott maja alt välja piinlema ronis. Võtsin labida ja talle halastavat hoopi andes, nojah, röögatasin. Kuidagi oli ju vaja adrekas üles saada.

*Inimesed kipuvad üldse meelevaldseid järeldusi tegema.

*Kiljumisest. Möödunud reede õhtul Viidikuga raudteejaamast sinna päramaale sõites, kus ta elab, kiljusin kõigepealt suurest rõõmust, kui auto eest lipsas läbi kährik ja seejärel tõepoolest ehmatusest, sest keset teed ootamatult valgusvihku sattunud, lõpnud (määramata liigist) looma soolikaid katkuv rebane nägi esimesel hetkel välja tõesti nagu nülitud mütoloogiline elukas. Kahjuks ei viitsinud Viidik tema juurde tagasi sõita, et lähemalt uurida.

*Mütoloogilised elukad päriselus oleks tegelikult üsna õudsed. Filmis on nad muidugi lahedad.

*Kui ma unustan jutu käigus ära oma lemmikluuviljalise nimetuse, kas siis on tegu Alzheimeri ohumärkidega või?

Panin eelmise postituse luku taha, kuna selgus, et mulle esitatud andmed olid puudulikud, õigemini lausa eksitavad ja ma olin nende puudulike andmete põhjal ise kah meelevaldseid järeldusi teinud.
Moraal on siiski, et infovahetus peab olema piisav, adekvaatne ja vajadusel dubleeritud, /varasem tekst vääritimõistmise tõttu kustutatud/ aga lihtsalt inetuid sõnu õhku loopida ja seejärel igasugused kontaktivõtmise võimalused ära blokeerida tekitab probleeme juurde.

Info liikumine ja vares signaali vahel vol mitmes - Putukal oli stuudiumis märkus, et loodusõpetuse kodune töö tegemata. Putukas: "Õpetaja ei öelnud, et seda oleks vaja teha!". /pikk vaidlus teemal, kas ta ütles või mitte/. Mina: "Vahet pole, tee ära". Putukas kimab varakult kooli, et töö ära teha ja saadab mulle 07:57 sõnumi "tuleb välja et mul tehtud".

Tere varahommikust, kui inimesel on kommunikatsiooniprobleem iseendaga, siis on minust tõesti liiga palju tahta, et ta mäletaks kommunikeerumisi teistega. Või?

neljapäev, detsember 01, 2016

Kiirsõnumite kultuur

Eile käis Muuseumis Baumer loengut pidamas, ta on nagu eleklektiline elektrijänes, kes aga hüpleb pidevalt ümber oma kindla liini ja ei lase ennast peajuhtmest kaugele eksitada. 

Ema ütles mulle kunagi, et kiirsõnumid on skisofreenilised. Ta eelistabki praeguseni e-maili saata või helistada.
Nõustuda või mitte, eks kirjaoskus võis ka oma tekkimise hetkel skisofreenilisena tunduda. Samas nt Putuka jaoks on see kõik argireaalsus.  Kogu aeg olemas olnud. 

Igatahes me vestleme, kui ma olen näiteks poes ja tema kodus:
Putukas: Rotid tegid köögis puhta töö
Mina: Oh jummel. Leivakast? Kas see jäi jälle lahti?
P: Ei nad lükkasid blondi kausist vett välja ja siis lükkasid teepakke sisse.
P: Njaaaah
M: Ajuvabad rotid. Kas nad tahtsid teed juua?
P: Ma ei tea
M: Leiba on?
P: Jah
M: Piima on?
P: Ma ei tea
M: Ole hea, vaata
P: Ok
M: Et mida ma poest ostan
P: Pizza
P: or
P: Peeelmeeeenoooooo
M: Miks see mind ei üllata...
P: Ma ei tea
...
Täna hommikul natuke peale bussi hüppamist saatis ta mulle sõnumi:
Oled sa ELUS?

On vist skisofreeniline kultuur tõesti. Keskealine mimm keset poodi nutitelefoni näppimas on samuti veits... 

Viidikuga me suhtleme kogu aeg messengeritsi ja väga mõnus on. Kuna meil ühiseid majandus- ja logistikamuresid enamasti ei ole, siis lihtsalt vahetame mõtteid. Helistame ainult siis, kui on midagi eriti pakilist. Mulle helistamine suuremat ei meeldi. Seal kipub oluline sisu müra ja korduste taha kaduma.

Samas võib muidugi ka messengerivestluses sõnum elik signaal kaduma minna. Nt kui ma ütlen T-le, et 24. kuupäev on mul juba kinni pandud, aga ta võib saada 25-27 ja ta selle peale mitte midagi ei vasta, kusjuures eelnevale jutule ikka vastas, siis ma ei tea, kas ta ei saanud infot kätte või ta lihtsalt paneb pahaks ja ignoreerib.
Suhtlus on keeruline, aga vältimatu asi. Paljude erinevate kanalite olemasolu muudab valiku laiemaks aga ühised mängureeglid segasemaks. 

pühapäev, november 27, 2016

Sünge

Nägin hommikupoole ööd unes, et jäime Viidikuga autoga mäest üles sõites toppama. Meie taga sõitnud lömmis helesinisest sapakarisust, mis oli just tee peal paar tiiru ümber oma telje pöörelnud, kargas välja noor mees ja hakkas meie autot mäest üles lükkama. Tee oli libe, nagu õlitatud.
Järgmisel hetkel tuli mäest alla ja üle kahe sõidurea meile vastu suur veoauto, sõitis lömmi Viidiku auto esitule ja juhipoolse ukse. "Nüüd on halvasti, väga halvasti," hüüdsin mina ja ärkasin üles. 
Hirmus unenägu.
Viidik ärkas koleda peavaluga ja me sisustasime veerandtunni, jagades meelehärmi selle üle, et eesti keeles ei kasutata "massaaži" asemel väljendit "soonetasumine" ja et sama puudujääk esineb vist ka paljudes teistes keeltes - ning vastava tegevusega. 

Ilm on nii tusane, pahur, hämar ja lohutu, et lihtsalt mõnus. Käisin tiiru metsas ja tegin mõned morbiidsed maastikupildid.

Täna oli vanade filmide laupäev. "Amadeus", "Flashdance", "Top gun", natuke uuem ja igas mõttes väga jõhker "Matilda" ja praegu käib öine seanss "Final Countdown". Vahepeal riisusime ka natuke. 

Vestlesin isa juures oleva Putukaga messengeris. Päeva viimasele sõnumile vastas see nurjatu lapsuke kell 22:34!

Küsin lapselt:
Aga miks sa ei maga?'
Kell on pool üksteist, sa pead magama
Ja tema vastab:
Kohe ma tegelen sellega
Einoh.

------------------------
Viidik küsib: Kas sina oled juba oma kodu püha puu* põletamisega puhastanud, nagu soovitab Marilin Kerro?

Ma jään talle vastuse võlgu. Aga võlg on teadagi võera oma.

reede, november 25, 2016

Üks pilt ütleb


rohkem, kui tuhat sõna, vaieldamatult. 
Kui saadan kujundajale kirja selle kohta, mida tema kujunduses muutma peaks, tuleb sellest nii pikk oopus, et mitte keegi ei viitsi seda läbi lugeda.

Kui aga ise teen kujunduse, saadan pildid ära küsimusega: "Kas nii sobib?" Ja initsiaalid.
Rohkem pole vaja.

Tööd kipuvad kuhjuma; kaks nädalat on rahu ja vaikus ja siis äkki selgub, et pooltel (kirjanduslik liialdus) inimestel on umbes eilseks vaja mingit väikest kujundust. Kokku saab juba hunniku. Ja selle hunniku otsa viskub sageli veel ülikiire arsti/nõustaja/konsultatsiooni vajadus. 

Kommunikatsioonist - üpris sageli väljendatakse oma mõtteid nii, et see, mida oleks tegelikult oluline öelda, on kusagil all vasakul nurgas, see, mida tahetakse öelda, on all paremal, see, mida lõpuks peetakse sobivaks öelda, ei olegi nende kahe vahel vaid ütleme, üleval paremal ja seda ümbritseb omakorda harjumuspäraste sõnakasutuste (aga mis ma halvasti ütlesin?) huumori! ja parasiitväljendite segane muster; kuulajale ei saa tegelikult pahaks panna, kui see kuuleb midagi neljakümne kaheksandat; kui ta kuuleb mingit osa sellest huumorist ja peab seda sisuliseks tõsiasjaks. Ma võiksin siia ka kauneid graafikuid joonistada, aga ma seekord ei viitsi. Võibolla teisel korral viitsin. Blah. Aga suhtlemise edukus määrab suhte edukuse, loogeline.

Retoorilised küsimused pole kah ülearu head suhtlemisvõtted, mitte kunagi. 

kolmapäev, november 23, 2016

Tv

Kui tuju on sitt ja ma pole parajasti Viidiku juures, kes võiks mulle serveerida järjekordse filmi kaustast "Musi, sa polegi seda veel näinud?", siis ma vaatan, mida telekommunikatsiooniteenuse pakkuja mulle heaks arvab näidata.
Naersime Putukaga kõhud kõveraks viimase Luciferi osa juures. Sitt tuju läks minema ja linnukesed laulsid jälle. Hullumeelselt naljakas :D

Loodan, et Putukale mõjus see sama hästi kui mulle, sest ta esmaspäevane koolipäev oli stuudiumi märkuste põhjal küll täielik põrgu. Ja temal polnud selles põrgus troonikohta.

teisipäev, november 22, 2016

Järjest imelikumam ja imelikumam

Koolist helistati ja küsiti, kas ma olen nõus, et nad lepivad Putukale kokku uuringud Lapse Vaimse Tervise Keskuses. Muidugi olin nõus, mis mul uuringute vastu. Igasugused nõustamised, uuringud, testid - andke ainult tuld. 
Aga: "Kas vastab tõele, et Putukas üldse mitte mingisugust ravimit praegu ei võta?" Ee, nagu jah, ükski arst pole seni pidanud kas a. vajalikuks või b. võimalikuks, sest Putuka diagnoos on totaalselt segatüüpi ja ravim, mis ühe diagnoosi puhul annaks soovitud tulemuse, võib teise diagnoosi puhul hoopis häireid suurendada. Ja nii ongi talle seni ainult Esprico toidulisand määratud. 
No saame teada.

Hoopis teisest vallast - T elukaaslane, kes seni on kogu segase olukorraga väga kenasti toime tulnud (või vähemalt sellise näo teinud), teatas ühtäkki, et Putukas tuleks kuskile kinnisesse asutusse panna ja:"mina teda enda juurde enam ei luba". Selle avalduse aluseks olnud faktidest vähemalt osa jõudis minuni praegu väga vana kuulujutu tasemel ja ei kõla eriti usutavalt. Teine osa esitati mulle refrääniga: "Ta peaks ise taipama!". Kuidas sellega haakub T poolt kevadel (või millalgi) psühholoogile deklareeritud: "Minul Putukaga probleeme ei ole.", ma ei tea. Võimalik, et see pole jälle minu asi teada. Ema peab ju olema selgeltnägija, eksole. 

Ma nüüd ootan T seisukohavõttu*. Kui ta asub samale positsioonile, siis mis seal ikka - saime varem (kui Putukas oli väike ja abitu) ilma temata hakkama, saame ka edaspidi, eriti, kuna Putukas on nüüd suur ja asjalik. Kui ta Putukaga enam reaalselt ei tegele, siis tõstan elatise vähemalt** miinimumini ja minu jaoks on asi lahendatud. Kui aga tahab tegeleda, siis muutub nende kohtumiste logistika küll väga huvitavaks.
-------------------
*See on tegelikult päris raske punkt. T ei kipu eriti seisukohti võtma ega esitama ja eelistab enamasti näo teha, et tema oli puu otsas, kui pauk käis. 
**Oleneb vajadustest. 

laupäev, november 19, 2016

Film

ja raamat, ma hakkan kindlasti seda raamatut ka lugema. Sergei Lukjanenko "Öine vahtkond" ja selle järgi tehtud film
Filmi vaatame praegu Viidikuga. Täiesti geniaalne! Mitte ainult sündmustik vaid ka kõik pisidetailid. Nojah, kohati on natuke niimoodi vene stiilis üle dramatiseeritud, kaameraga vuhinal suurde plaani sõitmisi ja koheseid tardumisi, aga ülearune see küll pole. Mõni koht on natuke halvasti mõistetav. Ilmselt raamatus on põhjalikumalt selgitatud. Lõppvaatus läheb natuke liiga segaseks, aga kulminatsioon suudab isegi üllatada.
Teadmata põhjustel on IMBD-s selle hinne ainult 6,5, uskuge, see on teenimatult madal hinne. 

Kogu kompotti tumestab pisut Lukjanenko poliitiline võhiklus, aga no kuulge! Ega Roald Dahl ka mingi tolerast polnud. Vahtkonna lugude läbivaks ideeks on, et hea ja kuri pole alati selgelt eristatavad ja kõik sõltub suuresti vaatenurgast.

Filmis mängib väiksemat osa venelaste armastatud ja praeguseks surnud Žanna Friske; üldse olla filmis osalenud näitlejate ja nende lähedaste hulgas suremus süngelt suur olnuvat. 

reede, november 18, 2016

..ja sa ei mürista...

Minu sisemisele paranoikule meeldib kõige enam selline variant toimunust:
Kurtis piiskop, Luteri kiriku pea, noorukesele Kerstile, et rahvas on muutunud usuleigeks ja ükskõikseks, ei käi enam kirikus.
"Tule no sinagi," lausus papp meeleheites, "tule nii moe pärastki, Kerstikene!"
Kerstike mõtles ja kavalalt muigas:
"Kas sa muretsed, et rahvas on ükskõikne? No küll mina juba head nõu tean! Ma just ei tule kirikusse; sina aga kirjuta sellest seitungis ja kurvasta avalikkuse ees. Ütle, et institutsionaalne kohus!"
"No kuidas nii, Kerstikene," kohkus papp. "Kuidas sa siis nüüd ilma õnnistuseta? Mis saab emakesest kodumaast niimoodi?"
"Emakesel kodumaal," vastas Kersti targasti, "on põhiseadus ja paraad. Küll meie omadega hakkama saame! Aga pea meeles, mina üksnes külvan skandaali seemne - sinu mureks jääb selle põllu harimine ja lustete ning aganate eraldamine! Kui sa oma asja osavasti ajad, küll siis rahvas sulle kaasa tundma hakkab ja kirikusse tuleb!"
Ütles vahvasti, tõusis püsti ümmarguse laua tagant, pilgutas silma väärikale preestrile ja läks aga jälle välimissioonile.

Vot nii.
------------------
Täna hommikul vanalinnas kõndis, õigemini lööberdas, mööda Harju tänavat üks kummikutes memmeke, mitu mantlit seljas ja kaks rätikut peas, kes kiitis valju ja kileda häälega vaterdades jumala häädust. "Kõndimine on kasulik, vanale inimesele ka! Kas sa näe, kuidas jumal meie eest hoolt kannab ja laseb advendiajaks jälle teed ilusaks sulada! Aga enne näidati lastele lund ka natuke!  Küll on ilus! Kui mina laps olin, me läksime läbi paksu lume jõulukuuse järele! Mitu kilomeetrit!"

See olin mina, tulevikust; minap see olin. Ajahüpe. 
-------------------
Aga tänases päevas mängin ma varahommikuti, pärast lapse bussi peale saatmist, Pokemon Go-d. Võtsin maha Vabadusristi ja Solidaarsuse Gymi, kihutasin Metskitse Gymi juurde, et sedagi vallutada. Selles Gymis käis juba üks teine lahing. Punased vallutasid selle enne mind. Ometi polnud lähedal ega kaugel, paremal ega vasemal ühtegi telefoniga jobu näha - peale minu.
Ootasin lahingu lõpu ära ja tegin oma lahingu, sain Gym-i enda valdusesse ja asusin saaki korjates Muuseumi poole teele. Tulid-kõndisid mulle vastu kaks keskealist joodikut. 
"Kas sa näe, kes siin on!" hüüdis üks neist. Teine ajas juba haarmeid laiali ja liikus minu poole.
Eks nad vastasmeeskonnast olivad, mis seal ikka. 
Hädavaevu sain plehku, telefoni higisesse pihku peites. Kes ei riski, see ei riski. 

esmaspäev, november 14, 2016

Tühjendusmüük

Soie sarjast "Tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi!".
Täna tõmmati mul JÄLLE üks hammas suust. Ülejäänud kaabiti puhtaks (sitt, kui valus see kaapimine oli!) ja plommiti ära. Alumine lõualuu. 
Oo sulnis valu! Mul on kuri tunne, et mul on valuvaigistite suhtes tolerants tekkinud; aga valu* enda suhtes ei ole teps mitte. "Teil on väga tundlikud hambad," ütles arst (õnneks kaastundliku, mitte kärsitu tooniga, aga ikkagi kuidagi fatalistlikult). "Ilmselt võtab teil proteesiga harjumine rohkem aega." 
Rohkem kui ...?

Pvoteefid. Šuupp. Ma avmaftan šuuppi. Tegelt ka.

Igatahes ei  ole väljatõmbamine seal sugugi kallis teenus; kui sama lahendusega jätkata, saavad mul enne hambad otsa, kui raha. 
-----------
*"Valumeel reeglina ei adapteeru, sellele on omane pigem vastupidine reaktsioon - kergesti tekib sensibiliseerumine ehk tugevnenud vastus"

neljapäev, november 10, 2016

Tragöödia teine vaatus

Jalanõukurbmäng.
Putuka jalanumber kasvas ootamatult 38-ni.
Olen rõõmus, väga rõõmus, sest natuke veel ja ma saan talle saapad osta näiteks siit:
Ehk peavad vähemalt ühe talve vastu.
Ei, ma mõtlen ikka neid, mille hind jääb arvestataval määral alla saja. Või poolesaja.
-----------------------
Umbes 5 min hiljem.
Nuggan olgu tänatud!
Ma leidsin saapad!
Ostan ära. Juba ostsin. Kui laps ei kanna, kannan ise, kannan kasvõi kiuste. Aga kui laps kannab... 
ähk saavad minu silmad veel seda talvepäeva näha, mil Putuka jalad on päeva lõpus soojad ja kuivad.

Töörõivaste maailm on paeluv. Äkki saan siit Putukale näiteks mütsi? Vaja pea uuesti ära mõõta. Aga jope? Pikkusele 152. Ei, need tööjoped on natuke võigastes toonides. Samas, kui neid oleks suure kapuutsiga...

Pedagoogiline boheem

Tegin täna hommikul selle taktikalise vea, et vaatasin lapse hindeid stuudiumis. Viga, kuna hommik ei ole probleemide arutamiseks hea aeg ja kuna minu pudrumulgu pidur pole ka kunagi eriti hea olnud. Hindeid tuleks vaadata õhtuti, jättes piisava aja asjadest rääkimise ja magamamineku vahele. Aga eile õhtul oli mul kooriproov.
Tuli välja, et Putukal oli kaks selles aines, mida ta peaks valdama raudselt paremini kui mina praegu. Ainus mõeldav põhjus - ei õppinud.
Seda tunnistas ta ise ka. "Ma ei korranud". Arvutivaba periood tuleb, ütlesin. Ütlesin veel mõnda. Dialoog muutus kiiresti monoloogiks ja ühel hetkel istus laua ääres sõnatu kivikuju. 
Vahemärkuse korras olgu öeldud, et meil hommikused toitumisliigutused ära jagatud. Mina panen pudru keema ja teen kohvi, tema niikaua ärkab. Järgmiseks lähen mina oma privaatseid hommikutoiminguid tegema ja tema mõnikord tõstab pudru kaussi aga alati paneb kohvile ja kakaole piima peale, sest hommikune aeg on kallis ja miks ema peaks kõik üksinda tegema? Seekord istus kivistununa. Korduvad meeldetuletused tsementeerisid teda veelgi enam. Sellist asja pole kunagi varem olnud. Päris jahmatav. 

Ma tean, mida minu ema oleks teinud. Ta oleks selle urrima piima ise kohvi peale valanud ja sinna juurde intensiivselt mossitanud. Väike asi, onju. Mis see siis teha ei ole.
Mina nii ei teinud. 
Teatasin lapsele, et kell on palju, aega on vähe, hakaku liigutama.
Ei mingit vastust. Kivikuju.
Mõtlesin oma emale. 
Ei, korrat, mingi põhimõtted peavad olema! Ma pole teenindav personal; tal ei ole käsi kipsis; me ei maganud sisse; see pole minu süü... "Kui sa kohe liigutama ei hakka, jääd kooli hiljaks," istusin maha. "Kell on kohe seitse." Minul endaga ju kiiret polnud.

Lõpuks hakkas. 

Tegin teatavaks oma väga konstruktiivse idee, et kui pikapäevarühmas õppimine ei edene, peab ta hakkama asju koju vedama ja me õpime kodus koos, õhtuti. See idee kutsus esile uusi kivistumisi. Lõpuks: "Kell on 7:17. Kui sa tahad õige bussi peale jõuda, tuleb sul üle mäe joosta 15 minutiga."
Tavaliselt me jalutame seda maad koos. Seekord, kui väike kivikuju uksest välja sai, pistis ta sõna lausumata jooksu ja nojah, ta on minust kiirem ja vastupidavam. Ma kõndisin lihtsalt järel ja vaatasin*, et ta ikka õiges suunas jookseks. Küllap jõudiski õigeks ajaks kooli, aga kardetavasti väga halvas tujus.

Jah, hommikuti ei tohi stuudiumi vaadata.
------------------
*Jajah, stalkisin, nuhkisin, jälitasin, midaiganes.

reede, november 04, 2016

võimalik

et mul on valusõltuvus.
Käisin JÄLLE (HAIGENA, eksole) hambaarsti juures, lasin JÄLLE ühe hamba välja tõmmata ja kuna see pole esihammas, jään ilma eksistentsiaalsest kriisist. Nüüd on elaani täis tunne ja tahtmine põlvini meres Soome sulbata. 
Seekord tuleb äravõetav protees, nagu vanainimestele kohane. Pole raha millekski edevamaks. Niigi võlgu. Hambad järelmaksuga. Kui mul raha otsa saab, kas seda sulnist valu annab miskise trenniga ka tekitada?
------------------
Ametissevannutamisejärgne jumalateenistus on iseenesest nii pisikene asi. Selle ärajätmine osutus aga korraga nii suureks asjaks. Ei, kõva mutt on see meie uus president! 

Nädal

Küte käes ja keldris. 0,98 tonni sai 11kiloste kottidena keldrisse veetud, vuhh-lahh.
Pärast aga tekkis palavik. Lambist. Koorikaaslane soovitas mul lampi rohkem mitte näppida. Hea nõu on kallis!
Jäin haigeks. Tegelikult läksin eile haigena tööle, aga boss vaatas mulle otsa ja kamandas koju.
Kudzuga kohtuma lennujaama ei jõudnudki.

Putukas köhib, aga väidab, et on terve. Talvesaabaste tragöödia esimene vaatus, teine pilt: viisin lagunenud saapad parandusse, ostsin kaltsukast talitossud. See laps teeb oma jalatsitega Õudseid Asju, kui ema ei näe. Positiivse poole pealt on tal nüüd sama jalanumber, mis mul. Kui ta veel midagi Sellist teeb, saab ta endale minu papud jalga ja enam ei köhi!
Kahjuks pole mul bling-bling-roosalillelisi papusid, millega teda tõhusamalt terroriseerida.

Blondi leiab, et minu kodusviibimine on spetsiaalselt tema huvides korraldatud ja lamab mu säärekontide peal. Kuigi ma ju kütan ahju.

Talituli, illallallaa.

teisipäev, november 01, 2016

Hambad

"Oi kui ilus!" ütles E tänaval kohtudes mu hambaid nähes. "Anna mulle oma proteesiarsti number! Ma enda omasid juba täiesti häbenen. Aga sa oled vist harjunud hambaid varjates rääkima? Nüüd saad ümber harjuda!"
---------------
Oli üks oomen: õige natuke aega enne tolle viletsa ülemise esihamba äramurdumist jalutas mulle tänaval vastu kena, pisut hobusenäoga daam, kelle lai naeratus näitas nelja täiuslikku ülemist hammast ja sellest märgatavalt kollakamat ülejäänud komplekti. Mul valiti küll kroonidele mu oma hammastega sobivaim värv, aga mine sa tea, mis hiljem saama hakkab. Õnneks on mul selline kulplõugne hambumus, mis peale esipaneeli palju muud ei näitagi. Vastand hobusenäole (ärge saage valesti aru, mulle hobusenäod väga meeldivad, võtke või Viidik).
---------------
Vahetult pärast nelja ülemise esihamba (uuesti) suhu saamist, ige veel hell, jooksin ma arvutipoes õega kokku. Olin talle just öelnud, et lähiajal ma talle laenu teha ei saa, maksan oma hambaid.
Õde oli kassas, kui ma teda märkasin. Kihutasin ligi, naaldusin õe ees letile ja naeratasin laialt, hoolimata sellest, et huuled veel hambaarsti sikutamisest valutasid ja paistes olid. Õde vastas mulle väga ebaleva naeratusega ja ei vaadanud oma tehingu kohalt korralikult üleski. Näh. Talle ei meeldinudki?
--------------
Ülemine rida on korras, aga alumine (tagant) pooltühi. Proteesiarst manitses, et alla tuleb ka kiiresti proteesid panna, muidu ülemised vajuvad ära. Nüüd on mul hoog sees ja tahan selle ära teha. Loomulikult pole mul enam kuigi palju raha järel. Tuleb teha see kõige odavam, äravõetav versioon. Seniks, kuniks.
--------------
Käin ja harjutan hammaste näitamist.

Väsimus

Ootan kütet. Lubati, ei tulnud. Järelikult tuleb homme hommikul, kui lund maha ei saja. 
------------
Näitus on avatud, tulge vaatama ja tulge loengutele. Ise oleme rahul. Mõned inimesed on intrigeeritud, mõned jällegi kardavad seda näitust. Oli kuulda kommentaar, et vene publik ei usalda eestlasi selliste teemade juures, et eestlased kipuvad tundlikke teemasid natuke kirvemeetodil käsitlema, et selle tõttu võibolla liigub esialgu meil vene publikut vähe. Loodetavasti tuleb neid rohkem, kui aru saadakse, et puuraidureestlased tegid seekord siiski nikernoaga tööd. 
-------------
Pärast led-lampide kättesaadavaks odavnemist võiks kellakeeramise jandi tõesti ära jätta. Mingit kasu sellest (keeramisest) ei ole.
Heameelega magaks talve maha.
-------------
Vaatan, et eelmine postitus oli liig kriitiline, ilmselt kippus näituse valmimise lõppjärgus juhe kokku kärssama. Mikita raamatud meeldivad mulle väga, ma olen lihtsalt moosimise suhtes umbusklik. Head raamatud, lugege! 

neljapäev, oktoober 20, 2016

Ulme

Svante Pääbo raamat "Neandertali inimene" lõpeb nagu vilets ulmefilm, millele plaanitakse järge - sisestasime inimese kõnevõimega seostatud valgu hiire genoomi ja tulemusena saadud hiirepoegade "Piiksatused ja viiksatused/.../ erinesid vaevumärgatavalt kuid selgesti nende mitteinimlikustatud pesakonnakaaslaste omadest."
Kõnevõimega hiired! Pikk ja kaasahaarav raamat põnevast ja piinlikult teaduslikule usaldusväärsusele tuginevast uurimisretkest läbi iidsete kudede ja siis selline lõpp,  no anna olla. Millal järg ilmub? 

Mikita "Lingivistiline mets" ei ole päris sama hea, kui "Metsik lingivistika" (mille ma ostsin siis, kui selle esimene trükk läbi müüdi, mingil hetkel teadmata kellele välja laenasin ja mis on mul ikka salapäraselt kadunud!). Esimeses raamatus justkui ei meelitatud eestlasi nii hirmus palju. Eks meelitamine on muidugi alguses vaimustav, aga liialdamise peale kisub väheke läila poole ära. 
Mikita võiks eestlastele uue pühakirja teha. Äravalimata rahva prohvet. 
Ei tegelt muidugi meeldib, ikka loen, häid kohti on palju, oleks lihtsalt võinud üle suhkurdamata jätta. Pühakirjas on teisalt väike suhkurdamine  (nagu ka pipardamine ja soolamine) siiski omal kohal. Preestrid lisavad hiljem selle hapu. 

kolmapäev, oktoober 19, 2016

kas mul üldse on midagi öelda

Äämm... näitus "Loomulik surm" avatakse 27ndal, pärast seda võivad kõik vaadata. Tulge vaatama! Muidu lihtsalt silmad valutavad. Ma ei mäleta, kas ma mainisin, et sain hambad suhu*, või ei maininud. Igatahes sain. Nüüd naeratan nii, nagu ma pole tahtnud seda viimased 10 aastat teha.
Ää.
----------
*Aia, ma ütlen, aia!

pühapäev, oktoober 09, 2016

ERM

Muidugi käisime ERM-is ära. Üks neitsimaarja skandaal ei lähe mulle ses mõttes korda, välja arvatud see, et kui mulle fotode põhjal tundus see olevat holoekraaniga ja seega muudetava sisuga eksponaat, siis kohapeal selgus, et tegu oli monumentaalse klaasigravüüritaiesega, kus liikumise kaadrid manatakse esile erinevate klaaslehtede küljelt valgustamisega ja sisu muuta seal enam ei saa. Noh, seda enam oleks selle sisu võinud natuke paremini läbi mõelda ja läbi joonistada. Niipalju sellest. See skandaalne eksponaat oli tegelikult kohapeal üsna märkamatu ja ma ütleksin, tühine. 

Maja on üüratu ja eksponaate ning disaini otsani täis. Arvatavasti on seal ka ruume, mis alles vajavad täitmist, nendeni jõudmine nõuaks aga tõsist pingutust või halbade asjaolude kokkulangemist.
Kõige uhkem osa ekspost on Uurali Kaja - maja alumisel korrusel asuv Soome-Ugri püsinäitus. Viimseni šikk-modern ja stiilne, hämaravõitu, nii et kehva kaameraga pole seal mõtet vehkida, selfisid teha eriti ei saa. Vanu lugusid illustreerivad vaimukad eksponaadid ja multifilmid, lastel on kindlasti huvitav, ainult et pange neile rihm või telefon külge, et  nad kuhugi karuperse ära ei kaoks, kuni teie silte loete. (Niipalju võib viriseda, et mõned sildid klaasi peal ei olnud hämara valguse tõttu hästi loetavad)
Esimest korrust läbiv ajajoon kipub kaootiliseks ja juhuslikuks ja tegelikult oleks mõistlik alustada selle läbimist hoopis B-sissekäigu juures. B-sissekäigu juures olev parkla oli pealegi tühi, samas kui peasissekäigu parkla sai laupäeval kella kaheks juba pilgeni täis ja ajas üle ääre.
Vanad asjad, vaibad ja kindad ei ole kusagile kadunud. Vaipade saalis oli suurendusega kaamera, mille all sai (ma ei ole kindel, Putukas avastas selle) vist omaenda kinda mustrit kuidagi tuvastada. Või oli see mõeldud millekski muuks. Rahvariided komplektidega on eksponeeritud päris inimeste pealt 3D skaneeritud ja vahtplastist freesitud mannekeenide seljas.
Õllekapad ei ole ka kusagile kadunud, nende jaoks on omaette saal. See võiks olla üsna naeruväärne saal, kui selle keskel poleks põranda-akent, mis avaneb vanade sõidukite hoidlasse.

Üldse on led-valgustuse kätte toodud palju, väga palju seni peidus püsinud aardeid. Kukruse emand näiteks. Kellegi isetehtud muruniiduk. Aurumasin. Voodid (milles külastaja võis ka ise lesida). Ja nii edasi. 
Kahe ja poole tunniga ei jõudnud me pooltki muuseumi läbi vaadata. Ning kuigi me läksime sinna üsna vara, oli seal juba natuke ülearu palju rahvast, sh giididega gruppe. Mu vaim väsis Putuka tagaajamisest ära (teinekord ma tõesti panen talle telefoni külge) ja pea hakkas otsas jaurama. 

Kaks märkust. Stiilne lainetav sein muuseumis on ohtlikult kõva ja kare. Klaasist käetugi keldrisse mineva trepi kõrval on ääristatud mõttetu ja inetu teravaservalise plekiribaga. Vaadake ette, et te ennast ei veristaks. 
Vastukaaluks on üüratusse fuajeesse paigutatud rannakivide kujulisi pehmeid sohvasid, mille peal meie lahkumise ajal hulk lapsi mängis "mitte põrandat puutuda" mängu. :D Nendel istumine on tasuta. Soovisin, et mul oleks termosega kakaod kaasas olnud. 

neljapäev, oktoober 06, 2016

Hambad

Käisime Putukaga hambaarsti juures ja...  jah, tõesti, ma läksin 11. a lapsega arsti juurde kaasa, sest laps ise ei oleks viitsinud muret tunda sellepärast, miks tal piimahambad ikka veel suus on ega ei oleks tema lõualuust röntgenit ka tehtud ilma minu aktiivse paanitsemiseta. 
Pildil selgus, et hambad igemete sees ikka kenasti kasvavad ja seda nüüd juba üsna õiges suunas, ükski ei kavatse esialgu ennast keset suulage või igeme peale sättida. (Eelmise pildi peal moodustasid need hambaalged ikka väga suvalisi puntraid) 
Muus osas - uusi auke pole, vanade aukude täidised istuvad kenasti nendessamades piimahammastes, mis ei taha suust lahkuda ja valehambumuse osas tuleb ortodondi poole pöörduda, kuhu me praegu aega ei saanud, helistage 20ndal uuesti. 
Ära tulles kiidan lapsele: tore, lase samas vaimus edasi, sinu hammastega on kõik hästi. 
Putukas teeb kiire järelduse: ilmselt hästi tuulutatud hambad.
Mina: ?
P: Noh ma ju räägin nii palju kogu aeg. 

Kallid lapsevanemad, ärge keelake oma lapsel lobiseda! Lobisemine on lõualuude arenguks hädavajalik tegevus!
-------------------------
Paar päeva hiljem käisin endaga dentisti man. Aia, ma ütlen, aia! Ma isegi ei ütle (sest valus on) vaid mõtlen: AIAIAIAIAAA! 
Lühidalt:
Üks ülemistest esihammastest on mu suust enneaegselt lahkunud. 
Teised vajasid ka niikuinii põhjalikku ravi.
Kolm allesjäänud hammast lihviti osaliselt maha, et neile kroonid panna.
Tühiku  kohale tuleb protees, mis kinnitatakse sillaga kahe kõrvalasuva hamba kroonide külge. Neljas saab krooni lihtsalt ilu pärast, et esihambad oleks ühelaiused. 

Mulle tehti kolm süsti ülemiste esimeste kohale igemesse ja lõualuusse. Selline tunne, et süstlanõel libises näokolju uurdeid (ja närve!) mööda sujuvalt ninani ja silmakoopani välja. Augud nendest süstidest on igatahes praeguseni tunda.
Kolmas süst oli üleüldse vajalik seetõttu, et kauakestnud lihvimise jooksul hakkas valuvaigisti mõju kaduma ning alasti kaabitud hambanärv teatas oma probleemidest pikalt, pidulikult ja piinarikkalt. Pole midagi nii absoluutsena mõjuvat kui hambanärvi viibe üle peapiirkonna neuronite süsteemi, seda saaks täiesti edukalt ajupesu tegemiseks kasutada.

Järgmisel esmaspäeval lähen uuesti piinapinki, siis peaks asi lõpetatud saama. Minu suus saavad olema hambad, mis originaalidega enam kuigivõrd ei sarnane - teine kalle, teine laius, üldse. Võibolla on see ilusam ja parem, aga see ei ole oma. 

Ja kogu selle piinamise kinnimaksmiseks tuli mul lihtsalt laenu teha. 

laupäev, oktoober 01, 2016

Eksponaadikadedus*

Kuulge, ma ju tean, kuidas neid valikuid tehakse:
Ma täiesti kujutan ette, kuidas suure muuseumi meeskond andis disainerite ohjad käest ja...
"Oh, kuule, vaata, lahe holoekraan! Selle ostame!
"Oh, on jah! A kuule, millega me selle käivitame?
"Mingi... käed külge värk. Kangiga või?"
"No kinekti jaoks igatahes enam eelarves raha ei jätku."
"Kõik kohad (muuseumid) on selliseid käed-külge asju täis, ära tüütab."
"No teeme jalad-külge?"
"Oh, lahe mõte!
"Aga sisu?"
"Las olla midagi ägedat. Peaasi, et mingit mõttetut vokki ei pandaks sinna ketrama."
"Jah, parem mingi reformatsioon või värki. Miskit draamat nagu. Globaalset!"
"Kuule, las mõtlevad midagi, mida oleks lihtne animeerida. Mul on ilge peavalu. Ja see ei lähe kolmapäevaks ka üle."
"Kaks-kolm kaadrit, maksimum."

Odavad sellised ekraanid ei ole. Võin kinnitada. 
Olen jah kade.
Googeldage holoscreen ja näete ise, kui lahedaid asju annaks sinna teha. Kellegi usuliste tunnete riivamine on sellise raiskamise kõrval tühiasi. 

*vrd peenisekadedus, vituviha, etc.

Oodates maailmalõpu kuulutajaid

Loen Mikitat ja vaidlen mõttes vaikselt vastu. Mitte kurjalt - ta ei ütle midagi valesti - aga kogu aeg meelde tuletades, et teistsugused kogemused ja värki. 
Mõni asi, millest ta kirjutab, on väga lohutav, nii on mul nüüd näiteks igati noobel ning üllas põhjendus sellele, miks Putukas tänaval kõndides kätega vehib ja omaette (viimasel ajal ingliskeeles) räägib. Kui keegi peaks küsima, on mul kohe vastus valmis, on kohe vastus valmis. 

Mõni asi paneb mind mõtlema, et ma olen eri-eriline. Tinnitus, mul ei ole tinnitust. Enamasti ei ole, st, paaril-mõnel korral on olnud (ja need korrad olid kohutavad). Hiljuti sain sokeerival kombel teadlikuks sellest, et väga paljudel on pidevalt. Et just vaikuses kuulevad väga paljud inimesed kõrvus vilinat või pininat. 
Mina kuulen vaikuses vaikust. See pole kunagi absoluutne. Ikka ja jälle toimub kusagil mõni liikumine, mille kaja on olulise tähendusega ja mida ei tohi kõrvust lasta. Seetõttu ma ei taha helitausta. Ma pean kuulma, kasvõi läbi une, kas on kõik rahulik või murrab keegi parajasti mu aknast sisse, kaevab maja vundamendi alla auku, hädamaandab lennuki, veeretab UFO üle lageda välja, valmistab ette maailmalõppu... Viidiku juures on vaikus kahe rongi vahel nii täielik, et ma kuulen metsloomade kõndimist ümber maja. Nojah, ilmselt on need kõigest siilid ja võõrad kassid, mitte karusuurused pimeduse peletised, mida mu uinuv mõistus maalib. Ning nendel paaril tinnitusega korral, mida ma olen kogenud, oleks see olnud võimatu, see tinin lõikas mu maailmast ära tõhusamalt, kui silmade sulgemine. 

Seetõttu oli mul kuni viimase ajani raske mõista ja andestada inimestele vajadust pideva tahtliku tehismürast kardina järele. Nüüd ma siis tean. Pange pealegi oma muusika mängima, see pinin on tõeliselt õudne. 
-----------
Üks tõsisemaid asju, mida uuele presidendikandidaadile ette heidetakse, on see, et ta on ametnik. Tubli ametnik.* Teeb mida kästakse, mis ongi tinginud tema praeguse ootamatu platsiilmumise (käsu peale). Loen ta intervjuud  ja mind tabab samasusrõõm - ka mina pidasin komsomoli astumist mõttetuks ja eriti mõttetu oligi selle vajadust põhjendada argumendiga "aga sa ei saa muidu ülikooli". Keeldumine koormata oma mõistust asjadega, mis pole otseselt tema vastutada, nagu nt tema abikaasa kunagine töökoht on samuti sümpaatne ja tühistab raamatupidamisliku mõttelaadi süüdistuse kenasti. 
Mis ei ole sümpaatne, on avalikkuse kibelev huvi nimetatud abikaasa isiku vastu. Kui palju teatakse teiste presidendikandidaatide abikaasadest?
Noh ja eestlane ei ole muidugi kunagi mitte millegagi rahul - kui Kaljurannale heideti ette liiga luksusliku käekoti omamist, siis Kaljulaid pälvib kriitikat stiilse riietuse puudumise eest. Einoh!
------------
*St ei ole loov, ei ole südamlik, ei ole inimlik, vms.

reede, september 23, 2016

Meele heide

Boss ütles, et ma (kui arvutigraafik) võin saada uue monitori, suurema, parema, etc.
Nüüd olen ma meeleheitel, millist valida. Tahaks nii 27-30 tollist ja kõrge resolutsiooniga ja kiiret, aga nende umbes kolme hulgast, mis mulle hinnapiiri sees meeldivad, ühel on reageerimisaeg 1 ms ja teistel 5 ms, aga sellel, millel on 1 ms, EI OLE DÜNAAMILIST KONTRASTSUST!
Kes kurat mulle nüüd lähema 5 ms jooksul selgeks teeks, miskuradima asi on see dünaamiline kontrastsus ja kas see on kuradima üldse vajalik?
Viidik ka ei teadnud. Seni oleme kõik niisama läbi ajanud. Aga äkki! Äkki ongi ilgelt oluline asi kas see DCR või siis selle puudumine?
Ahjaa, keeratav-pööratav-tõstetav võiks see monitor kah muidugi olla.
Iti(kaup)mees, kellele ma seni olen niisugused küsimused usaldanud (laadis: tarni mulle midagi, selle ja selle töö jaoks:) on äkki kusagile kadunud, meilidele ei vasta ja ma pean selle küsimuse TÄIESTI ISE ÄRA LAHENDAMA!

kolmapäev, september 21, 2016

Headest asjadest ka

Käisime T-ga jälle psühholoogi juures, see on meil nüüd uus, kusjuures seekord see käimine ei kujutanudki endast katkematut spektaaklit teemal "vaata, kuidas sa need seitse ja pool aastat ja natuke enne seda ka oled käitunud, tõbras" minu poolt. T oli ise ka seekord niipalju tark, et jättis ütlemata asjad laadis "MINUL Putukaga probleeme pole..." etc. Ja lõppkokkuvõttes andis psühholoog talle * võttis T endale kaks lapsehalduslogistikavaldkonda kuuluvad ülesannet, mille lahendamist aga ei lubatud (psühholoogi poolt) minul enne kontrollida, kui T enda antud tähtaeg kukub.
Minule ei jäetud/jäänud ühtegi otsest ülesannet, mis on tagantjärele mõeldes natuke ülekohtune, aga jäi paar ideed, mida ma pean veel seedima.
Ma ei pea õigeks enne kevadet tibusid loendada, ent mõnikord natuke tundub, et äkki ikkagi inimesed on võimelised muutuma või midagi. 
-----------------------------
*Tegelt oli see seda kena sorti psüholoog, kes laseb inimestel ise järeldusteni/äratundmisteni jõuda. 

pühapäev, september 18, 2016

Sulnis vaikus

Ainult kell tiksub seinal.
Pean hakkama Viidikut üles ajama, et ta mu rongi peale ära viiks.
Üldse ei viitsi.
Need ongi need oh-viibi-veel-hetked.

Võtsin natuke taimi üles, aga kõrvitsaid ei raatsinud. Tõsi mis tõsi - selle koguse varte ja lehtede kohta on vilju natuke vähe. Äkki tuleb mõni veel otsa? Õisi on ka.

esmaspäev, september 12, 2016

Loomad

Nägu valutab sellest kohast, kuhu hambaarst nädal tagasi oma tuimestinõela surus. Päris ajuni välja ei ulatunud, aga silmakoopa alla küll, kui tundeid usaldada. 

Eile ennelõunal, kui oli vaja enne linnatulekut hästi kiiresti kõike korraga teha, avastasin lapse kartulikoorimise asemel mõtlikult oma naba uurimas. Niisugusel puhul reageerib inimene instinktiivselt või ehk õigemini reflektoorselt, karjatasin Viidikule, et kas tal näpitsaid on, sundisin Putuka pikali, lülitasin lambi põlema, sikutasin väga aeglaselt, ühtlaselt ja kindlalt ja nojah, saingi puugiraipe nabast kätte. Õige pisike, nii et kontrollimaks, kas pea ikka välja tuli, pidin telefonikaamera zuumi kasutama. Nägemine pole ju enam see, mis ta varem oli. 

Taimedega ringi joostes leidsin ukselävelt poolelusa karihiire, kelle tagajalad enam ei liikunud, kõik muu aga küll. See on tõesti ilge. Oletan, et Triibu tõi selle asjanduse Blondile, aga Blondi oli punases toas kassiliivakastiga kinni, et ta enne lahkumist jalga ei laseks ent siiski pissida saaks. Panin Blondile rihma ümber ja viisin ta hiire juurde, aga solvunud valge kass üksnes istus jälle hiirele peale, ära tappa ei tahtnud. Hiir rabeles esikäppade jõul kassi alt välja ja muru sisse. 

Kui lõpuks linna jõudsime ja ma kodus avastasin, et leivakorv on tühi, küsisin lapse käest nördinult, miks ta mind viimase leiva ärasöömisest ei teavitanud. Järgmisel hetkel sain aru, et olin ülekohtune - lauale jäänud võitükki kaunistavad rotihambajäljed andsid mõista, et mõni näriline oli lihtsalt endale võileiba teinud.
Öösel korraldas nimetatud näriline paraja lamendi, aga Blondi ignoreeris seda, kuni ma ta kööki tõstsin, kraanikausi kapi lahti tegin ja toaukse vahelt kinni panin. See loom võiks oma krõbinate nimel natuke tööd kah teha.

Ei tea, kas tänavu tuleb väga karm talv?

-------------
Leidsin natuke kontorihuumorit: hõh-hõh-hõh-hõh

neljapäev, september 08, 2016

Oca nummi


Aasta turunduspärl on sündinud -  Helmest on ajakirjanduses pilt, kus ta esiplaanil, tootsilikult ühele põlvele toetudes, hoiab käes elektriühenduse jagajat-pikendusjuhet ehk rahvakeeli vargapesa. Seljas hästiistuv ülikond, taustal palju rahvas ja klaver, kes kõik teda vaatavad. 
Pereväärtusi kilbile tõstva erakonna troonipärija poolt on see lihtsalt võrratu nüke, klišeesid pritsib kulmudeni. 

Mina aga aru ei saa:
1. kas valijamehed on kõik mehed? Miks?
2. miks toetuste saamiseks on e-riigis vaja ise mööda eestit ringi sõita, reaalselt?
3. a savi pole vä, kes preskuks saab? Päriselt? Valige mõni siledam poiss/tüdruk, kes võeraid keeli oskab ja kahvlit mõistab käes hoida, ega tal võimu ju niikuinii pole. 
4. aga keelake palun see ära, et presidendi abikaasale pärast ametiaja lõppu ka veel jätkuvalt pensioni makstakse, muidu läheb jälle inetuks madinaks, kas selle pensioni peaks saama esimene, teine või kolmas abikaasa.
5. äkki punktist kolm lähtudes olekski mõni helme parim valik? Saaks nad jalust ära...

Teisel põletaval teemal ka - loomulikult on üksikemad süüdi absoluutselt kõiges, nii kliimasoojenemises, Korea tuumakatsetustes kui ka selles, et Plaseri trennis ei käi nii palju maksujõuliste mammade lapsi kui ta tahaks. Seosetu artikli mõte (kui te ei taha seda paska ise lugeda) on lühidalt see, et üksikema, ära mängi isa, peksa oma laps minu trenni ka siis, kui ta seda ise ei taha, muidu on ta memmekas.
Nagu. 

teisipäev, september 06, 2016

Koolialgus

Punkt üks. Oma hambast ma ei räägi, vähemalt mitte oma rahakoti juuresolekul. Muidu see vaene elukas poeb kraanikausi alla, pistab pöidla suhu ja vajub katatoonilisse seisundisse.
Lähemad kuu aega pean ringi käima, auk ülemiste esihammaste reas naeratust kaunistamas.

Punkt kaks. Pistke sinna kohta oma kilekaaned!

Näide lapstööjõu sihtotstarbelisest kasutamisest
Punkt kolm: Putukas paberdas sel aastal õpikud ja töövihikud ise. Jõupaberiga. Neid oli  üpris palju, üle kümne kindlasti. Tulemus sai mõnevõrra ülearu kohev... aga pmst õige. Asi on põhimõttes. Tähtis pole täiuslik tulemus vaid sooritus õige inimese poolt, eksole, ja lapsele eluks hädavajalike oskuste õpetamine ja käelise tegevuse kasulik mõju lapse arengule ja mis iganes fraasid kõlbavad, millega saab lapstööjõu kasutamist õigustada. 
Niisiis. Üks lapsevanematöö jälle lõpetatuks lugeda. Võin jalad seinale sirutada ja hambavahest kõrrega kokteili imeda, päikesekübar silmil.
See tähendab, kui mul oleks kübar ja/või/ning kokteil.
Või päikest.

Punkt neli. Poes oli vaimustavaid pisikesi märkmikusuurusi päevikuid. Minecrafti kaanepildiga! Täiesti! Jaa. Teiseks oli seal vihikuid, mille kaanematerjal oli joonistatavast paberist, mitte libe; ja kaunistatud moodsa värvimismustriga. (Vaata punkt kaks)

kolmapäev, august 31, 2016

Kivid und kännud

Pranglilt olen eluga tagasi (elagu meditsiin!) ja seal oli koleilus olla. Kui ma ei kardaks laevasõitu, elaksingi seal. Absoluutselt.
Jätsin käimata Keri saarel, kuhu oleks pidanud tegema täiendava merereisi; hiljem oli kahju küll, aga ikkagi oli mul õigus ka.
Ja nüüd, halleluuja, murdsin ma õuna süües oma vana ja korduvalt paigatud esihamba ära ning näen välja nagu tõeline nõid. Mitte armas ja nunnu väike nõid ega seksikas vamp vaid see... teate küll. Oh issver ja sussver.

teisipäev, august 23, 2016

Kardan paaniliselt

laevasõitu. Praamisõitu, parvlaevasõitu, mida iganes. Mõte üle vaenuliku stiihia liuglemisest seadeldisega, mille koostöövalmidus oleneb ilmast, poliitikast ja seda ehitanud inimeste teoreetilistelt võimalikest probleemidest on absoluutselt talumatu. 
Samadel põhjustel kardan ma igaks juhuks ka lennukisõitu, ehkki ma pole seda kunagi kogenud.
Ärge esitage lolli küsimust, kas väike naps ei aita. Ei, alkohol ainult suurendab mu paranoiat. Ei, mul ei ole süda paha, ei ole merehaigus. Mul on hirm. Olen näiteks loksuvas reisipaadis istudes hirmu kuidagi vaos  hoida püüdes vastu koormaks olnud ehituspuitu käega tagunud nii, et kaldale jõudes oli sõrmus sõrmes pooleks. 
Elu vähesed aga vältimatud laevareisid on kõik mu halle ajurakke märgatava hulga kaasa võtnud. 
Vajadust merele minna pole aga alati võimalik eirata.
Nu ma leidsin lahenduse - perearst leidis. Üks xanax tuleb enne reisi sisse võtta ja minust saab triibuline merilõvi. Pärast muutun uniseks ja kui magada ei saa - natuke tigedaks. 

Niisiis, me käisime Saaremaal ära. Ärge naerge, kurat! Triibulisele lõvile on 25 minti läbi tormi ja udu seilata kah paras katsumus. Õnneks on Muhumaa ja Saaremaa vahel sild. Magada sain vähe, sest esiteks oli vaja õele kogu reisi vältel Amanda Leari häält tegev kass ära viia ja teiseks oli vaja iga nuka peal instagrammida. Kirikus, kus mu vanaisa kunagi töötas ja ema üles kasvas. Kuressaare kindluses, Sõrve Säärel, Kaali kraatris, AlGusti juures ja järgmisel päeval Viidiku sugulase juures. Kõik oli väga ilus. Putukas kohtus vanade sõpradega ja lobises nad oimetuks. Lapsed vehkisid pimeduses lõkke ääres põlevate tokkidega mustreid. Sõrve Sääre rannas on juhuslikud inimesed ladunud sadu väikestest rannakividest torne, kuhilaid ja linnuseid. Inimesed on nii toredad!
Tagasi saime ka kenasti, hoolimata hullumeelsest praamijärjekorrast. 

Nüüd ootab ees sõit töökaaslastega Pranglile. Üritan välja mõelda, kas mul ehk õnnestuks selleks ajaks kuidagi haigeks jääda - kopsupõletikku või midagi. Ega selle xanaxiga kah liialdada ju ei maksa. Tegelt.
----------
Tegin igaks juhuks elukindlustuse ka ära. Selgus, et seda peetakse normaalseks. Et mu kolleegidest vähemalt kolmel (ja üks nendest on minust noorem) on elukindlustus ammu olemas. Et see pidi imelik olema, kui ei ole tehtud. Et mina olen imelik.
Olengi.
Olin.

Kas teil on elukindlustus tehtud? 

reede, august 12, 2016

Nähtamatu kass ja teisi jutte.

Kus on mobiiliäpp "Eesti liblikad", ma küsin teilt?
Seni vaadake siit: http://www.ut.ee/BGZM/diurna/

Kui ma äsjamöödunud suvel ühelt oma järjekordselt lõunaeesti retkelt vms tagasi tulin, jooksis mind välisuksel nurka ähmis naabrineiu. Küsis, kas ma kuulen näugumist. Oota - kui me liigume, siis ta ei häälitse.
Seisime natuke aega vaikselt, siis algas kaeblik kassiving. 
Ma lähen hulluks, ma pole kaks ööd magada saanud, ohkas naaber. Ma ei saa aru, kus ta on. Keldris?
Tõin toast keldrivõtme, jätsime ukse lahti ja ahvatluseks piimatassi, ise taandusime. Niipea, kui me liigutasime, jäi vinguja vait. Keldris on pealegi loendamatu hulk kohti, kuhu üks kassiniru ennast peita saab. 
Seisime liikumatult paigal. Vingumine algas uuesti. Ei, ei ole keldris. 
Naabermaja garaažis? Aga garaažiomanik oli oma konku läbi otsinud, seal ei olnud. 
Lõpuks tuvastasime heli asukoha - hoovis punase auto all. Või sees. Mootori sees näiteks. Kassid pidid olema võimelised küll altpoolt lähenedes auto mootorisse pugema. Heitsin auto kõrvale pikali ja üritasin oma kätt toppida sinna, kuhu pole vaja, aga ei ulatunud. 
Helistasime omanikule. Too oli maal ja ei pidanud enne esmaspäeva tulema. 
Panin auto alla kassitoitu ja piima. Läksime tuppa. Natukese aja pärast kostis läbi seinte uuesti kassinutt. 
Naabritar sai vihaseks ja tellis päästeameti auto. See tuli kohale ka. Üks pikk, õlakas, sale ja musklis, pika blondi patsiga, mehine päästetöötaja seisis hoovis auto kõrval, vilkurite apokalüptilises valguses ja teatas mulle humoorikalt: einoh, me võime kuvaldaga selle auto lahti lõhkuda, aga kas see kass on auto hinda väärt?
Kas muud võimalust ei ole? Ei ole. Aga kui see kass sinna sisse sai, küllap ta siis saab ise välja ka. 
Päästeamet sõitis minema. Läksin magama häiriva tundega, et mitte midagi ei saanud ära tehtud. Kass enam ei näugunud.
Järgmisel päeval helistas auto omanik mulle, et ta on nüüd linnas ja vaatas kapoti alla, aga seal ei ole ühtegi kassi. Ja teie pandud piimatass on tühi, ütles ta. 
Vist lõpp hea, kõik hea. 

esmaspäev, august 08, 2016

...

Puhkus sai läbi.
Sai palju niidetud. Putukaski sai ära pügatud.
Marju korjasin aiast, metsa ei jõudnud. Seenel ei käinud (krt).
Pokémone korjasin.
Täna hommikul ärkasin ehmatusega: olen Tallinnas!
Tallinnas on teistmoodi pokémonid.

Jõudsin Muuseumi.
Tööga tuleb alustada tasapisi ja ettevaatlikult.
Aga päev ei ole sellega lõppenud.

Kolleegil oli sünnipäev. Külastajaid esmaspäeval ei ole. Istusime kontoris koogi taga.
Keegi justkui kobistas kolmandal korrusel. Boss läks alla vaatama. Polnud kedagi. Istusime edasi.
Kobistati uuesti, seekord auditooriumi taga koridoris. Boss läks vaatama. Küsis: mida te siit otsite? Hüüdis meile: kutsuge keegi politsei, tal on nuga!
Mehed (2 tk) tormasid bossi suunas, mina helistasin politseisse. Keegi aeti alla, fuajeesse (meil on maja tõeline labürint). 112 dispetšer vatras noast kuuldes mul toru otsas ligi seitse minutit hingestatult. Läksin alla patrullile vastu. Nad oleks muidu maja peal ära eksinud. Meie mehed vilkusid mööda maja ringi ja ajasid pätti nurka.
Patrull läks neile järele, võttis päti, vestles, tühjendas ta koti (mille peale pätt pistis sõimama) ja viis ta lõpuks minema.

Nüüd kirjutavad mehed uurijale olukirjeldusi ja mina tunnen, et adrenaliinitaseme ootamatu tõus ning sellele järgnev langus on mu viinud loiduse ja une seisundisse.

teisipäev, juuli 26, 2016

uni

Uni seisis ukselävel
Kuulas, aga ei koputanud
Silmi ära ei loputanud.

Uni seisis uibu tüvel
Käed olid taskus, jalad paljad
Õunad oksal alles haljad

Uni istub mulle tasku
heljub ja ta veel ei lasku
kannan kaasas kogu raskust
katsun tasa une vaskust.

Kuidas saada lapsi ebameeldivaid asju tegema

Elame vaga maaelu ses mõttes, et kommikauss ei ole volilt laua peal vaid kapis peidus ja kommi antakse eriliste teenete eest kahekaupa või vähem, sobivate ajavahemike tagant. Uue kommikoti järele on mõnikümmend kilomeetrit sõita.

Osutus, et lehmakese kommid on Putuka lemmikud.

Putukas on see mees, kes ei söö marju. Ka moosi sees mitte. Isegi mitte arbuusi. Õun ja banaan veel kuidagi lähevad. Mahla ikka joob aga moosivett mul ei õnnestunud talle sisse petta (no mis vahet seal peaks olema?).

Pärast õhtusööki ütles laps:
"Nüüd ma tahan oma kommi saada!"'
Mulle tuli idee:
"Sööd ühe tikri, siis saad kommi."
Putukas: "Siis ma tahan kaks kommi!"
Mina: "Üks tikker - üks komm. Kaks tikrit - kaks kommi."
Putukas: "Kolm tikrit - kolm kommi?"
Mina; "Kusagil on ikka piir ka."

Ettevaatlikult lõugu keelest kaugemale nihutades manustas Putukas ükshaaval kolm tikrit. 
Sport võitis! 



laupäev, juuli 23, 2016

Võtsin rahulikult

Võtsin oma sünnipäeva rahulikult, suuremalt jaolt seda ignoreerides ning nii sai see ka üsna valutult mööda. 

Tegime 21sel Pärnust lahkudes väikese treti Lätti, Kabli kaudu. Rannailm sai selleks ajaks otsa, ent Kabli on muidu ka ilus koht, olgugi see taevas hülgehall. 

Internetiühendus kadus riigipiiri läheduses ära ja meie kui reisivõhikud hakkasime usinasti roaminguid lubama. Pärast piiri ületamist Ainažis selgus, et olgugi Telia lahke lubama välismaal mobiilse neti kasutamist kodusega samadel tingimustel, pole sellest la persetki kasu, kui seal lihtsalt ei ole levi. Ei ole linnakeses, ei ole sellest väljudes ammugi. Polnud Tele2-l ka. See tähendas, et Waze ei funka.
Ja meil ei olnud offline kaarte alla laaditud, ütle nüüd idioote, tahvad väljamaale sõita, ette üldse ei mõtle, kuivikuid, kompassi ja sooje sokke kaasa ei võta. 

Minu tungival nõudmisel keerasime õige natuke tagasi ja läksime Ainaži kohvikusse nimega Helmi, kuna sellest möödudes tuvastas minu telefon Helmi nimelise WiFi.

Ostsime kiiresti natuke suupistet (odav, nagu ainult perifeeria kohvikus toidud olla saavad) ja küsisime võrgu parooli (usun, et letitagune neiuke oli tühmakate Eesti turistidega harjunud, igatahes anti see parool meile kärmesti) ja kuni lapsed oma pelmeene ja friikaid hävitasid, laadisime vähemalt kolme seadmesse alla vähemalt kahe eri rakenduse Läti kaardid. Here maps ja Google Maps Offline.

(Ma tean, et mõni ostab paberkaarte, aga me ei tuvastanud pärast probleemi teadvustamist ühtegi kohta, kust seda teha saanuks. Ja suunaviitade järgi orienteeruda? Neid napib Lätis enamgi veel, kui Eestis. )

Võib-olla Viidikul oli mõni salajane rakendus veel, mina ei tea. Oluline oli kiiresti saada see urrima netiühendus, mida me Pärnus viibides polnud mõistnud vääriliselt hinnata.
Lätimaa sarnaneb väga Eestimaa lamedama osaga, ses mõttes oli pisut igav. Teed ja telefonipostid meie teekonnal olid nagu 20 aasta tagusest ajast pärit. Majakujulisi heinasaade ja ilusaid hobuseid oli kena vaadata. Netiühendust polnud jätkuvalt eriti mitte kuskil, natuke anti asulates, et seda siis kohe jälle ära võtta.

Mis seal ikka, jäime ellu. Sõime Valmieras jäätist ja põrutasime Võru poole edasi, sest et üks tütarlaps oli vaja koju emale toimetada. Meie väikesele retkele oli niigi ülearust põnevust lisanud mõte, et viisime lapse üle piiri ilma tema seaduslike esindajate kirjaliku volituseta.

Rannailmad on jätkuvalt otsas; tahaks reisiväsimust välja puhata, aga ei saa, sest miski ajab mind jätkuvalt varahommikuti üles ja Viidik rabab mulle süümepiinade tekitamiseks mitmesuguseid töid teha, nagu oleks kuri kannul. Olks, ma teen moosi. Erinevaid. Kuigi keldris on möödunud, ülemöödunud, üleülemöödunud ja veelgi varasemate aastate moose veel mitmeid.
Võibolla seetõttu, et need on segumoosid.
Mulle absoluutselt ei meeldi need moosid, kus on mitu marjaliiki segamini pandud. 

neljapäev, juuli 21, 2016

Ega päevad ole ühemunamitmikud

Esiteks ärkasin täna hommikul kell 5:25 ja ei suutnud enam uinuda. Lõpuks vaatasin postkasti ja sain teada, et mul on täna sünnipäev. Mis mõttes nagu? Eelmisel aastal alles üks oli.

Tagumiseks läks eilne päev pärast ligilähedaselt sama varast ärkamist šõuga edasi, kuigi kavatsused olid ju head. Käisime lastega minigolfi mängimas. Viidiku poeg (täisealine) toksis südamest tuleva metoodilise rahuga palle auku või mööda. Väiksemad lapsed emotsioonitsesid. 
"Jälle mööda. Ma olen sest mängust nii tüdinenud!" - "Te võite vabalt kohe ära ka lõpetada, ei pea lõpuni mängima;" - "Ei, nüüd ei saa enam pooleli jätta!". 
"Jee, ma tegin selle ühe löögiga ära!"
"Ähh, mul üldse ei õnnestu."
"Jess!!!"
"Ma ei saa aru, miks selles mängus peavad üldse mingid reeeglid olema. Võiks olla ilma, oleks palju lihtsam,"
"Nemad* teevad sohki!"
"Ma vihkan seda mängu!"

Lõpuks läks Putukas nii pahaseks, et hakkas printsi mängima. Eriõigusi nõudma. Komme, mida ma ei kannata. Absoluutselt. Unustage ära.  Ma saan aru, kui sul on paha tuju. Jätan sulle selle jaoks eraldi ruumi ja kui on jätta, ka aja. Ma suudan sel puhul kõrvust mööda lasta viisakussõnade puudumise või karvased lenduvad sõnad. Aga kui sa eeldad, et sinu paha tuju pärast peavad teised sind teenindama, siis ärkab minus kuri alfa. Ja, kallis laps, kuigi see alfa loovutab sulle suurema pitsatüki**, jookseb su haigele varbanukile plaastrit ostma ja jätab mittejaguva šokolaadi ülearuse ruudu sulle, siis see absoluutselt ei tähenda, et ma oleksin nõus kamandatavaks teenijaks hakkama.***

Kahjuks jäin ma selle peale pikemaks ajaks vihaseks ja muutusin õhtupoole ise ebaõiglaseks, kui arvasin, et... ja tegelikult oli hoopis. 

Lõpetasime päeva pokemonijooksuga rannas, lubasin Putukal selles mängus ka ühe "Võimla" ära teha. Rahu maa peal ning inimestest hea meel. Ja lastel peale K on ujumisest juba kõrimulguni.
------------------------------
*Samal väljakul liikuv teine (palju väiksemate) lastega seltskond. Tegid jah, no mis siis. Meie jälle põhimõtteliselt ei teinud. Punkt, koma; semikoolon.
**Kuigi tegelikult on asi selles, et ma üritan kaalust alla võtta :P
***Või ostma alaealisele lapsele vingema nutitelefoni/arvuti/värgenduse, kui mul endal on.

kolmapäev, juuli 20, 2016

Liiv ja savi

Liivalosside üks peamisi voorusi ongi see, et järgmine suur laine pühib need minema ja sa saad ehitamisega otsast peale alustada.

Õige, lapsepõlvest tuttav rand pole tegelikult Pärnu plaaž vaid võsatagune liivariba, kuhu minnakse parklast jala, kilomeetri jagu mööda kruusateed, kompsud palavuses õlgu soonimas. Nagu Valgerand on.

Savi kaevandamine merepõhjast on omaette lõbu. Saab pea alaspidi sukelduda, näidates vee kohal siplevaid varbaid; ja raske, nätske saagiga tagasi tulla ning seda võidukalt kaldale tassida. Saab piraate mängida.
Mingil hetkel arvasid lapsed loogiliselt, et võtavad leitud savi kaasa. 
Mina: Kes tahab oma savi kaasa, see ise tassib! Kordan: ise tassib! Ja ööbimiskohas ei vooli vaid alles kodus! Kordan: ise tassib! 
Putukas loobus. K mässis savipalli hellalt kilekotti: muidugi ma tassin. Andke kõik asjad mulle, ma tassin hea meelega!


Järgmiseks näidati mulle peotäit teokarpe. On ju ilusad? Noogutasin: on tõesti ilusad.
K: Tead, kui sa nii ütled, tundub mulle, et sa tahad lihtsalt viisakas olla.
Viidik hellalt: Aga niimoodi emad teevadki, et lihtsalt ütlevad oma sokinõelumise või pesutriikimise kohalt lastele, et oi kui ilus ja ise pärast ei mäleta, millest jutt oli.
Noogutasin: Jajah.
Jajah. :P

teisipäev, juuli 19, 2016

Täna sai väga-väga puhatud

Hommikul vara käisime Putukaga pokemonide jahil terviseradu mööda viis kilomeetrit maha. Päris nii palju mul plaanis polnud, aga ma eksisin õige natukene ära. 

Valgerannas sai käidud, piknik peetud, merihumur pildistatud.

Kunstinäitusel Uue Kunsti Muuseumis sai käidud... sinna minge ise.
 


Veel kord rannas. Pokemonid. Õhtu. Minu enesetunne.
 

Nullpunktis sõime õhtust.

Sammud lugesin kokku.
Ja nii edasi ja tagasi. Ega puhkamine pole nõrkadele.