teisipäev, oktoober 30, 2012

Lõikab nagu noaga


taustapilt arvutis. Oh issand, ma vaatan seda ja tahan minna väga sügavale ekraani sisse. 
Mäletate, kunagi oli suvi...

pühapäev, oktoober 28, 2012

Kassid

Kass soostus lõpuks pildile jääma
Iga fotokaomanikust kassiarmastaja või kassiomanikust pildistamishuviline teab, kui raske on kasse kaamerasse püüda. Küllap on paljudel mainitud inimestel arvutis/prügikastis/ajalooanaalides luge-matuid kaadreid "kassi saba pildi nurgas", "kass lahkub pildilt", "kassikujuline udukogu", jne. Koertega peaks asi ideekohaselt pisut parem olema, koeri on räägitavasti võimalik õpetada.

Viimaks sain õe kassi normaalselt pildile.

Mängin talle juba mitmendat päeva bonnet, kuna õde ise on Üritusel ja õe laps kasvas ootamatult suureks ja kolis kodunt ära. Sama saatus ootab mindki, kui Võsuke lõpuks oma ähvarduse täide viib. Tõsi, mulle jääb siis veel üks laps, kelle suurekssaamiseni on praegusest nii 12 a aega vähemalt, õde elabki praegu täiesti üksi, kassiga. Kõhedad perspektiivid! Äkki ma peakski Putuka isale nõretamiseni tänulik olema, et ta lapse seltskonna on peamiselt minu eesõiguseks jätnud? Sorry, see oli nüüd sarkasm. Aga tõsi on, et kuni sul on peale enese veel üksainuski inimhing majas, olgu kaasüüriline, vanaema või väike titt, sa ei ole reaalselt üksi. Kas kassist piisaks üksinduse täiteks, see on mõnevõrra küsitav. Kas koormuse vähenemine ja "aeg iseendale" kaalub üles seltskonna puudumise, pole veel teada.

Siinkohal sobib natuke reklaami teha: teisipäeval, 30. oktoobril kell 17 on Tartu linnakodaniku muuseumis külas minu suur iidol, zooloog ja jutuvestja Aleksei Turovski, kes räägib linnakasside elust. Kahju, et ma siis Tartus ei ole, muidu läheksin raudselt Turovskile näppu viskama.

Õe juures on soojem, kui ma harjunud olen, ja ma saan seal magades alati peavalu. Praegu istun ma Viru hotellis heategevuslikul täikal ja ootan ostjaid oma kraamile. Võimalik, et olen liiga optimistlik või lihtsalt vales kohas. Glämmikraami mul eriti ei ole. 

laupäev, oktoober 27, 2012

Keskmine

Õudne Laps
Ma olen selline igav kesklassi mamma - lahutatud, kahe lapsega, käin palgatööl, nurisen eksmehe kallal, pooldan koduste ülesannete tegemist ja laste varajast lugemaõpetamist, nõelun sokke, keedan hommikuputru ja maalin lapsukesele halloweeni kostüümi veriseks.
Nõelus Võsuke oma hilpu siiski ise. Multitasking-man-style - hetkel ta joob teed, meigib ennast ja föönitab kostüümi kuivaks, kõik ühekorraga.
Putukas on lõpuks isa juures, rahu maa peal, inimestest hea meel. Oli juba khm-khm kildu* visanud lumiste autokatuste teemadel.
----------
*minu tsensuur ei lase seda läbi.

teisipäev, oktoober 23, 2012

Arstil käidud nigu niuhti

Koolivaheaeg
Ei võtnud kahte aastatki, nagu mu ema ütleb. Turbekuliiniproovi streigi tõttu teha ei saanuks, aga vereproov ja kopsupilt näitasid, et ma olen täiesti terve. Kui vinget skolioosi mitte arvestada. Mida me ei arvesta. Mis sellega ikka teha annaks? Streigi ajal.
Ei, mul ei ole raha eraarstile minekuks. 
-----------
Kohutav uni on. Võsuke veedab päevi selili auto all. Putukas arvuti ja teleka taga. Koolivaheaeg.
On tõsi, et laste rakendamine kodutöödel nõuab organiseerimiseks rohkem energiat, kui kuluks nende tööde ise ära tegemiseks. Samas on kasvatuslik moment ka ikka tähtis.
-----------
Tuhat ja tuline
Kaks nädalat tagasi algas mul ametlikult küttehooaeg ja sellest ajast saadik olen vahelduva eduga ka kandnud Kudzu tehtud tuhat-ja-tuliseid kindaid. Eriti selle haige käe otsas.
Aitab ikka küll, peab aitama!
Seda nimetatakse värvusteraapiaks.
Kui värvusteraapiast väheks jääb, peab aitama mustriteraapia.
----------------
Viidik võttis ette ja tegi uue blogi seriaalidest. Seni põhiliselt Vene seriaalidest. Mõnda olen tema kõrval ise ka piilunud, kui just ei ole sõjaseriaalid, mida ma ei kannata. Olmelisemad, nt miilitsaseriaalid on põnevad, ehkki ma kannatan akuutse võõrkeeltesoolikapuudulikkuse all. Kuna Viidik ise valdab vene keelt vabalt, pole tema jälle viitsinud neile subtiitreid üldse teha. Noh jah. 

pühapäev, oktoober 21, 2012

Appi, koolivaheaeg!

Appi-appi! Kass tuli kapist, st garaažist välja, aga Putukal on nüüd koolivaheaeg!
Ühest küljest tore, ma võin senisest poolteist tundi hiljem tõusta. Teisest küljest peab 7aastane leidlik lapsuke päev otsa üksi kodus olema. Üks nädal. 
Õnneks on olemas kohustuslik kirjandus.
Sinine.

Võsukese auto tuli nüüd koju ja seisab õue peal, kuniks Võsukesel load tehtud saavad. Täitsa päris auto. Sinine. Loodetavasti viiakse emme ka ikka vahel sõitma või nii.
Vähemalt on nüüd riistapuu olemas, miska Nibiru eest katitari õuele pakku sõita.

----------------
Tahvelarvuti ilmutab ülesütlemise märke, keeldub sisse lülitumast või ei tunne mälukaarti ära, oh viletsust. Garantii vist õnneks kehtib veel. Probook ei saanud jälle netti sisse, kuigi ma seisin pea peal, liigutasin kõrvu ja varbaid, kustutasin wifivõrkude listi tühjaks, restartisin nii arvutit, ruuterit kui modemit, läksin Safe Mode-i ja tegin veel sada imet. Lõpuks hakkas PB oma kõvaketast mingite rikete suhtes skännima ja tegeles sellega kohe hulk aega. Nüüd siis sain lõpuks netti, pärast mitmetunnist agooniat. Nibiru teine tulemine? Magnettormid?
Ärge naerge, te ketserid! Ka Rents kirjutas sellest.
Üks prohveteist käis juba merre rauatolmu külvamas, saavutades seega lõhepopulatsiooni suurenemise (vaaladest see uudis ei räägi). Varsti lastakse karusloomakasvanduste rebased kõik puuridest välja ja siis te alles näete! Kährikud juba trügivad tuppa. Aga ma pean ütlema, et katitari desorienteeritud mesilastele ja vaaladele teevad maailmalõpumärkidena pika puuga ära hüperseksuaalsed sügiskonnad:

Kõigi mehhiko seepide ema

on Akvitaania Eleanori elulugu, vähemalt selle Wikipedia versioon. Läks lahku prantsuse kunnist, abiellus inglise kunniga, mõlemale sünnitas lapsi, siiberdas üle väina edasi-tagasi, intrigeeris poliitikas... ja ühe tema poja, Richard Lõvisüdame, fänn oli ka kuulus ja lõbus Robin Hood, kes oma lõbusate vabatmeestega metsas töllerdas ning massiliselt looduskaitse-eeskirju rikkus. Akvitaania Eleanorist pole kahjuks teadaolevalt lugulaule tehtud, lõbusatest meestest aga küll, ühe alternatiivina näiteks see film, millest Viidik niigi juba pikalt kirjutab.  Muidu aga paistab vähemalt selle filmi näitel, et polnud see keskaeg nii hirmus pime midagi, lahutused ja see... sarimonogaamia? oli täiesti aktsepteeritav, vähemalt kõrgseltskonnas. Identiteedivargused polnud biomeetriliste passide puudumisest hoolimata kuigi hõlpsad ja maa-aadlikud polnud ülearu pepsid, leedi Marion käis isiklikult üht oma väärtuslikku oinast poriloigust päästmas, öös viljavargaid hirmutamas ning ei peljanud üldse koibi mudaseks teha.

Kass ilmus välja, Triibu, maal, Viidiku juures, olles olnud kadunud ligi kaks nädalat. Eile, mis oli üks kurdistavalt vaikne päev, ütles üks naaber, et kusagilt nagu kostab näugumist...  kusagi suunas kõndides leidsin teise naabri lukus kuuri, kus tõesti kass kaebles, ja õnneks oli nende naabrite sugulased seal lähedal kolmandas majas, nendel oli nimetatud kuuri võti. Kass ei tahtnud algul kuurist välja tullagi. Viisime ta koju, söötsime kõhu täis ja juba kimas ta uuesti õue. Puhta hull, vastu hommikut soostus siiski tuppa tulema. Ta on siin terve küla oma territooriumiks kuulutanud ja aeleb kõikides majades ringi, kuhu aga sisse saab.

neljapäev, oktoober 18, 2012

Üldiselt mulle Saagim ei meeldi

See jutuke on aga küll päris nunnu: Pool aastat surmani.
Mida mina teeksin, kui kindlalt teaksin, et surmani vaid pool aastat jäänud? Suurt midagi. Tähendab, jätkaksin ikka vana rada, üritaksin oma laste elu korraldada nii, et nad ka pärast mind ilusti ellu jääksid.  Nagu senigi. Võsukese puhul on see töö juba tegelikult tehtud. Putuka puhul tähendaks see, et ma ei saaks siiski käega lüüa ja loobuda nn last isale peale surumast. Juriidiliselt peaks ju isa olemagi see, kes niisugusel puhul teatepulga üle võtab, mh, ah? Ja kui ei ole, no siis minu sugulased tulevad Putukaga toime igal juhul, neid ei ole vaja selleks eraldi koolitada.
Töö juures püüaksin kõik süsteemid dubleerida, noh jälle täpselt nagu senigi, et minu kadumisega andmed ja tehtud tööd kaduma ei läheks. Korraldaksin põhjalikuma meeleavalduse nägemise toa disainikavandite vastu. Esitaksin mingigi omapoolse nägemuse, kuigi see pole päris minu töö ja asi.
Ilmselt püüaksin ka Viidikuga sagedamini kokku saada. Mingeid meeletuid orgiaid ei peaks ma küll vajalikuks. Üritaksin kiiremini heegeldada. Maaliksin midagi. Äkki teeksin siiski ühe näituse. 
Oleks ja Pidi on kaks paha meest, eeldame, et ma elan siiski igavesti ja seega ma ei tuleta lapse isale just väga tungivalt meelde, et ta lubas selle nädalavahetuse lapsega veeta ja lükkame kõik näituseplaanid määramatusesse ja...
----------
MuPo püüab täna jalakäijaid, kes punase tulega üle tee lähevad. Kolleeg sai just trahvi.
----------

Miks ma eluga rahul ei ole?

Miks ma ei lepi munakoorega poole muna asemel, ratsionaalse valikuga õiglase asemel, ühe euroga pool-või-mitte-millegi asemel? Või miks ma ei oska lahtuvate lahenduste ja petukauba eest tänulik olla. 
Näib nii, et õiglus on inimkonna liim, inimloomuse lahutamatu osa ja minagi olen ju inimene. Inimene ja õiglus:
Olgu veel mainitud, et kõik tänapäeva suuremad ideoloogilised liikumised baseeruvad just inimlikul õiglustundel: rassismi ja homofoobia vastased ning võrdõiguslikkuse ja tolerantsuse eest võitlevad liikumised. Võite seda uueks religiooniks nimetada, kui soovite. Ka kristlus oli omal ajal peamiselt patustele ja tölneritele mõeldud, enne institutsionaliseerumist. 

kolmapäev, oktoober 17, 2012

Õudus jatkuu

Mitte just ammendav pilt pärliriiulist
Inimesed loobivad raha, kaks inimest, täpsemalt, aga sellest ju piisab üldistuse tegemiseks? Enamasti piisab ühestainsastki, onju.

Telliskivi tänava CoMarketi juures baari ees seisva kolmese joodikutepundi taga maas vedeles viiekümbine.  Hõikasin möödudes, et hei, teil raha vedeleb. Üks joodik võttis raha üles ja sirutas minu poole: "Teie leidsite, proua,". "Ei, see pole minu oma," taganesin heitudes. Teine joodik kinnitas esimesele: "See on sinu raha muidugi, sa siin enne vehkisid rahadega".
Asi oli sellega lahendatud.

Karnaluksis on lõngariiulite linnad
Teist nägin täna trammipeatuses, luges oma taskus olevat metalli ja ilus kaheeurone münt pääses veerema. Mees astus ise juba ülekäigurajale, hüüdsin talle järele: "Kuulge, te pillasite kaheeurose!" Ta pööras pead küll, aga vist ei saanud aru.
Mul oli trammile kiire, edasi kihutades nägin, kuidas üks teine mees ümmarguse raha järele kummardus.

Nuhklooma unelm
Kus ma käisin? Käisin disainifirmas. Arutasime uut ekspositsiooni, kuni lõpuks tuli see jutt, mida enam edasi lükata ei andnud - ütlesin, et nägemise toa disain on mulle absoluutselt vastuvõetamatu. Direktorile seesama paraku meeldib. Argumenteerisin. See justkui ei lugenud. Disainifirma esindaja kuulas meid viisakalt distantsilt. Muutusin lõpuks täitsa vihaseks*.
Nägemine on nii atraktiivne teema, selle kohta on väga palju huvitavaid asju teada, praegu plaanitav kujundus matab ja tapab sisu kõik ära.

Koosolek lõpetati ses osas konsensusele jõudmata, sain väiksemat sorti närvivapustuse, läksin enda rahustamiseks Karnaluksi.

Tahtejõu proov
Mõni ostab stressi maandamiseks veini, mõni kingi, mina ostan lõnga. Oo, nendest riiulitest möödumine nõuab meeletut tahtejõudu! Eriti villaheide riiul! Eriti ka kõik muud riiulid!

Arvet maksta (seal saab kohapeal ülekannet teha, aga kaardimakseterminali ei ole) üritades raiskasin hulga aega ära, kohalik arvuti lihtsalt ei jõudnud makse digiallkirjastamiseni. Lisastress.
Lõpuks pidin väga ebaviisakal kombel võõra arvuti veebibrauseri sisikonnas sobrama ja sealt java lubama, et üldse maksta saaks.

-------------
*On ülimalt ekslik arvata, et kui inimene on vihane, siis ei ole tal õigus.

esmaspäev, oktoober 15, 2012

Hüpohondriahoog

Aga äkki mul on tuberkuloos või on hiljuti olnud infarkt?
Mis siis, kui ma reaalselt käin ringi nagu bakterioloogiline pomm?
Toetame meedikute streiki!





Kui uskuda jutte, et vara ärkamine ja pudru söömine on tervislikud, siis elame kõik lastega praegu väga tervislikku elu, rahustan ma ennast. Ärgatus kell 6.30, puder raudpoltkindlalt - hommikusöögihelbed ei täida kõhtu, nuriseb vahel Võsuke, kui mina eiviitsinud ja lükkab 6.40 tatrapoti tulele. Õhtuti vastavalt vara magama. Käin jala - kooli juurest tööle ja hiljem samamoodi tagasi. 2X2,3 km. Kuhu see tervis siis jääb? Perearsti number annab kindlameelselt kinnist tooni.
Lapsevanemate koosolekul otsustati, et esimese poolaasta lõpuni lapsukestel puhvetist ostelda ei lubata. Et ei juhtuks nii, nagu juba oli - sööklas on lauad tühjad ja esimese klassi lapsed seisavad saiakesesabas.

Mujal maailmas elavad barbarid

Kolleeg ütles, et Münchenis, Saksamaa muuseumis, ei saa kaardiga maksta. Piletit osta, noh. 
Mis MÕTTES nagu? 
Tsivilisatsioon puudub. Nibirul pole millegi kallal nagistada, kui ta tuleb.
-------------
Tulen Tartust koju, see on alati ette teada, et ma tulen Tartust lõpuks koju. Helistan veel ette ka: tehke mu tuba, mida te niikuinii kasutasite, korda!
Jõuan koju ja leian padja alt võõra sõrmuse, kapi pealt võõrad viltpliiatsid ja kaustikud. Väga ilusa käekirjaga oli konspekteeritud, mul ei saa iial olema nii ilusat käekirja. Sellegipoolest..
eelmisel korral avastasin kätekõverdusi tehes Putuka voodi alt tühja viinapudeli. Kas on raske aru saada, et tegelikult elavad selles toas mina ja Putuk, see on korduv refrään. Siia julki maha ei jäeta! Punkt, koma, semikoolon.
Ja ei, ma ei saa lahkudes oma toa ust kinni keerata, kuna minu toas on Modem, Ruuter ja telekas ning üldse kokku meie korteris ainult kaks pisikest tuba ongi ja teises toas elab lisaks Võsukesele juba mitmendat aastat tema sõber. Ma olen ikka räigelt tolerantne inimene. Kes kurat ütles, et ma´i ole? Raisk. Me kõik oleme.

Kunagi leidsin niimoodi kõrvaklapid ja omastasin need vihaselt.
Sõrmus oli mulle väike.

pühapäev, oktoober 14, 2012

Weider uni

Vist elu parimaid unenägusid - istusin rahvast täis kõrtsis pika laua taga ja hakkasin ühtäkki laulma Yankovici "Saga begins". Refrääni ajal ühines minuga kõrvallauas istuv neiu, siis selgus ka, et oli laulu alustanud natuke liiga madalalalt. Pole viga, järgmise salmiga alustas see neiu terts kõrgemalt ja varsti ühinesid meiega ka teised kõrtsilised - lõpuks üürgas kogu kõrtsitäis rahvast - "Soon I`m gonna be a Jedi!". Kõik ilusti viisi pihta ja samas helistikus, puhtalt. Oh seda õnne.

laupäev, oktoober 13, 2012

Nõrk

Siin Viidiku juures on internet nõrk. Väga nõrk. Aga see-eest kõikuv.

Mina olen nõrk nagu kevadine kapsauss, pool tunnikest riisumist ajas hingeldama,  selja märjaks ja südame kloppima. Nõrk. Äkki ma peaks... aa, vabandust, arstile ju ei saa praegu. Suurepärane, ma ei salligi arstil käimist. 

Putukas oli teisipäeval-neljapäeval koolis peavalu kaevanud ja nõrk palavik oli tal ka olnud. Liiga nõrk, et minu kraadiklaas seda mõõta suutnuks. Kooli õde: "Need elektroonilised kraadiklaasid ongi parajad lastele mängida anda. Kõige paremad on piirituse baasil". Praegu kappab Putuk mööda õue ringi nagu poleks midagi olnudki ja vehib puumõõgaga.

Triibu on kadunud, juba nädal aega. Siin maal on kahjuks palju kohti, kuhu kaduda. Lootus teda veel leida on üsna nõrk, mure aga on tugev. 

Fantastika- ja seiklusfilmides on loogika kohati ikka VÄGA nõrk. Omq. Kuigi Alien on muidu hea film.

Lootus sel kuul elatis lapsele normaalsel (mitte õigel, õige aeg ongi juba möödas, lihtsalt normaalsel) ajal kätte saada on üsna nõrk. Väsin juba mõtte juures, et pean sel teemal KA sõdima hakkama.

Jälle auto

Võsuke helistas täna enne 12, ma mõtlesin et MIS LAHTI ON, laupäeval nii vara - ja teatas: ostsin auto! Natuke tahab tegelemist, muidu korras! Järgmisel nädalal toon selle Tallinna ära.
Oh.
Hakkab pihta.
------
aga prioriteedid, prioriteedid! Endal on püksid pidevalt katki, pidevalt emme, nõelu! ja tema ostab auto! Selle raha eest oleks juba viis paari pükse saanud. Jah ma tean, et ma peaks põhimõtteliselt vastama: nõelu ise; aga seda on kaunikesti raske teha, kui ta teeb mu eest ära kõik füüsiliselt rasked vastikud asjad, nagu puude keldrisse loopimine. Ja mis peamine, ta teeb seda siis, kui vaja ja on kohal siis, kui ta on lubanud, seda hoolimata sellest, et puud ise laekusid lubatust ikka tunduvalt hiljem, niiet puudeloopijad pidid nädal otsa ilmaasjata valvel ja valmis olema. 
Niisiis emme nõelub. Teab mitmendat korda juba.

reede, oktoober 12, 2012

Haiguste ravi

Oleme Putukaga mõlemad kodus haiged, erineval viisil. Minul pea valutab. Putukas: "Kui sa peavalutabletti võtad, siis su peavalu läheb iga päevaga aina väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks kuni viimaks on laiaks litsutud!".
Mina: "Ja kui palju päevi see siis võtab?"
Putukas lahkelt: "No umbes nädal."
Lootustandev.

Haigus ei seganud Putukal mulle 8.30 laulmast: "Puhuvad pasunad! Tõuske üles, magajad!". 
Tegelikult ongi see kaks tundi hilisem meie tavalisest igapäevasest ärkamisajast.
----------
Mõtlesin hiljuti, et kui Putukas ükskord suureks saab ja hüüdnime teema mingil põhjusel oluliseks muutub, siis  emakeelne Putukas ei oma eriti matšopotentsiaali, aga Bug kõlab mingil põhjusel üsnagi hirmuäratavalt.
----------
Tšättisin Viidikuga, viskasin talle küsimuse: on sul StarWars olemas?  Ja jooksin kööki sööki kõrbemisest päästma. Laps hõikas mulle rõõmsalt järele: Tal on StarWars olemas, DVD peal!
Vaat nii. Kui vanasti oli kiirsõnumside igati privaatne suhtlemisviis, siis nüüd enam ei ole. Õpeta veel laps lugema.

Väsimus on

Setupalju jõudsingi teha, enne kui arvuti otsustas,
et tema seda programmi enam ei jooksuta.
Päeval. Paneks pea klaviatuurile ja magaks. Ei saa.
Öösel aga und ei tule.

Putukas helistab mulle tööajal koolist pikapäevarühmast mitmeid kordi ja esitab iga kord teavet imeliste loomade kohta üle kogu maailma. Raamat "Loomad eri mandritelt". See mõjub väga virgutavalt. Tööd teha küll eriti ei lase.

Installisin ühe programmikese, millega saab digitaalselt... voolida, ütleme nii. Lihtsam versioon on tasuta: http://www.pixologic.com/sculptris/ Paraku kipub isegi see lihtsam mu arvutit kokku jooksma panema. Või siis ongi see uus HP Probook täiesti lootusetu juhtum. Ega, kinni jookseb see tegelikult ka paljude muude asjade peale. Mis seal ikka tahta, tasuta saadud ja muuseumi oma, ma lihtsalt lootsin... Tootekirjeldus netis oli ju üsna vinge. Et muuseum sai selle probooki kõige nuditumad versioonid, on ilmselt paratamatus. 

Mul ei ole raha endale korralikku arvutit osta. 
Mul ei ole raha, et Putukas mõnda võitluskunsti ringi panna, kuigi seda oleks hädasti vaja. 
Mul ei ole aega ja ruumi, et teha mõnd päris skulptuuri. Täiendava stressifaktorina selgus, et ei saa ma modelleerimiseks seda kuradima  demoprogrammikest ka kasutada. Fak, ma ütlen.
Mul ei ole aega ja võhma teha oma bakatööd. Ma pean keskenduma kooliga raskesti kohanevale esimese klassi lapsele. Lapse isast ei ole selle juures abi. Isegi elatis on ka sel kuul juba hilineda jõudnud. Traditsioon.  Puid lubas kaks nädalat tagasi tuua, ei ole siiani toonud. Muid asju ei tasu enam mainidagi.

Ja nüüd puudub siit veel vaid mõni targutaja, kes tuleks näpuga torkima ja tänitama, et ise oled süüdi, et tegid elus nii kehvad valikud.

kolmapäev, oktoober 10, 2012

Kust ma leiaksin

filme, milles näidataks  võimalikult täpselt ja ehtsalt soenguid Flavia perioodist, st 69-96 pKr?
Otsingud annavad ainult neid filme, mille juures pole pilte, mis ütleksid ära, kas seda filmi tasub üldse lähemalt uurida, võis siis neid, kus vanad roomlased kannavad Shakespeari ajastu rõivaid. Kas ja kes on teinud normaalseid kostüümidraamasid ajastust peale Nero surma?
Täpsemalt on mul vaja lihtsalt väga korralikku pilti Flavia perioodi daamisoengust. Google leiud on täiesti masendavalt teemast mööda, ainuke lootus on filmide peal.
-----------
 Või siis tuleb see soeng kellelegi naturaalselt pähe keerata ja maha pildistada.

esmaspäev, oktoober 08, 2012

Elu


Mina H-le: 
-Kuule sa pead mulle varsti töötrauma kirja panema, mul jälle käsi hiire kasutamisest valus. Las muuseum ostab mulle salvi.
H protestib.
Teine kolleeg nurgast: 
-Ei tea midagi, see käsi on sul meeste pärast valus hoopis! Sadamalinna värk. 
-----
Sain töö juures muidu mugava, aga mõttetult valge arvutikoti koos loaga seda enda äranägemist mööda tuunida. Markeri pidin küll ise ostma.
-----
Tegelikult valutab mu käsi vist hoopis heegeldamisest. Käisime Putukaga Karnaluksis ja muudes lõngapoodides. Muidu hea lapsena käitunud Putuk pani Kaubamaja all Lian-lõngadesse jõudes oma telefonimängu käest, osutas roosale lõngakerale ja teatas, et sellest tuleb talle Angry Birdsi uus tegelane heegeldada. Mõmisesin, et mul olid nagu muud plaanid. 
-paalun, ainult see üks! moosis Putukas. 
Nii jäigi.

Nüüd magab laps, pikk puust mõõk peatsis ja hunnik heegeldatud vihaseid linde ja põrsaid kaisus.
-------
Maailm tundub viimasel ajal kuidagi pragunev. Seda ikka teate, et Indo-Austraalia laam ähvardab rebeneda? Kui ma sellele mõtlen, tunnen maa õõtsumist jalge all. Pööritust. 

pühapäev, oktoober 07, 2012

Une näod

Nägin unes, et elasin majas, mida ümbitses suur hulk vett. Sõitsin maja taga paadiga ja leidsin vees ulpiva surnud neiu. Üritasin teda paati tirida, aga neiust väljus suur hulk mardikaid, kes kõik mind ümbritsesid ja minu peale ronisid. Õudusega tundsin, et mõned nendest on minu sees.
Põgenesin majja, seal oli hulk varjatud rahvast. Näiteks istub laua serval ritsikas, aga lauaplaadilt peegeldub tumedapäine kahvatu tüdruk. Selliseid oli palju, kui ma nendega rääkisin, vaatasid normaalsed inimesed mind kui hullu. Nende hulk aga kahanes järjest, kõik nad muudeti millekski muuks. 
Läksin jälle majast välja, vesi oli kadunud. Taga-aed meenutas mu vanaema aeda kunagi ammu. Kruusateel kõndisid 4-5 tumedas rõivas inimest. Jäin nendega rääkima ja siis avastasin, et neid ei ole olemas, neil polnud peegelpilti. "Jälle jätsin endast hullu mulje" mõtlesin meeleheites. Varjud libisesid minust mööda, maja poole. 
Nagu vanaema majal, nii oli ka sellel maja ja garaaži vahel tunnelit meenutav varjualune. Kõndisin sealt läbi, värava poole, mul oli vaja bussi peale minna.

laupäev, oktoober 06, 2012

Teflonist veel kord

Viimati blogosfääri virvendama pannud õelutsemistelaine* tuletas mulle tegelikult meelde MINU omaaegse sisenemise tööturule. 
Lõpetasin kunstikooli, mul oli mees ja laps toita ja käisin meelt heites järjest läbi erinevaid firmasid, nii kiviraidumis- kui kujundusfirmasid. Igal pool öeldi mulle ära peamiselt selle põhjendusega, et ma olen naisterahvas, mul väike laps ja nemad vajavad inimest, kes suudaks vajadusel ka öösiti tööd teha. Oma arvutit mul ka normaalset ei olnud. Vähe siis selline asi ei kibesta...
...ühe väiksemat mõõtu tööandja laua ees istudes puhkesin lõpuks nutma ja too andis mulle seepeale katseajaks kujundaja koha. Tööd, st tellijaid oli seal tõeliselt vähe, mis erafirma puhul tähendas loomulikult ka puudulikku ja viibivat palka. Oli selge, et nii firma kui ka töö ise oli vaid ajutine.
Juhuslikult kohtusin kunstikooli toonase direktoriga, kes sama juhuslikult soovitas mind muuseumisse kunstnikukohale. Siililegi selge, et tänapäevalgi saadakse enamus töökohti tutvuste ja soovituste kaudu ja tänu parameetritele, mis reaalset töötulemust tegelikult mõjutada ei saa. Mõnes mõttes aga otsustas kõnealune juhus minu saatuse tänaseni. Muuseumikunstnik ei teeni iial suurt palka, samas ei loksuta teda nii kõvasti ka masu ja aega laste kasvatamiseks leiab vajadusel alati. Eriliseks boonuseks on huvitav amet, iga teema nõuab alati erinevat lähenemist ja ka mäkaiverioskusi.

Laias laastus võttes olen ma muidugi totaalne luuser. Pole mul tänaseni oma kinnisvara ega rikast meest, esimese auto perekonnas ostab nüüd Võsuke.** Samuti tegin ma omal ajal just sama vea, mille kallal õelutsejad tolles teises blogis enim irisesid - sain oma esimese lapse rahatuna ja hariduseta. Lõpetasin kunstikooli lapse kõrvalt ja vanemate rahakoti peal. Ma pean ütlema, et üks INETUMAID irisemisi teise inimese valikute kallal on just nimelt see: mis sa siis said sellest lapsest, kui sul nüüd nii raske on. Inetumaid ja mõttetumaid ja alatumaid. Kui laps on juba kord olemas, siis on ta olemas ja sellised irisemised kahjustavad enim just kõnealust last. See on samal pulgal kahetsemisega "oh oleks ma ometi aborti teinud". Edasi mõelge ise.

Sellise luuserina aga suutsin ma ometigi (vanemate abiga) toita ja koolitada oma esimese mehe, ning aastaid hiljem uue suhte alguses neli kuud toita ja pärast tööle peksta ka oma teise mehe, praeguseks samuti eksi. Lisaks olin mina, luuser, see, kes võttis selle mehe tolleks ajaks hapuks läinud võlgade maksmiseks laenu... Ka praeguse töökoha oma praegusele eksile sebisin omal ajal mina. Talle ei meeldinud tema toonane töö, minule ei meeldinud mõte, et ta ennast töötuks möllib, pöördusin ühe sõbra poole, too küsis oma bossi käest ja boss ütles, et sellist meest on neil just vaja. Näete - jälle viis juhus ja (intiim)tutvus inimese tema töökohani. 
Iseasi, et vahepeal on seal firmas mõndagi muutunud, ning palka makstakse vaesele eksile nüüd nii vähe ja nii suurte hilinemistega, et elatis lapsele (miinimum!) ei jõua iial õigeks tähtajaks kohale; samas on tal tööd nii metsikult palju, et oma lapsega kohtumisteks pole ta selle aasta algusest piisavalt aega leidnud. Igal juhul polnud eksil tegelikult õigust oma õelutsemiste kaitseks väita, nagu poleks temal iial keegi kätt all hoidnud. Mina hoidsin. Korduvalt.

Moraal on, et inimese töölesaamine oleneb sõpradest, geograafilistest koordinaatidest ja juhusest enamasti siiski rohkem, kui enda pingutusest, ent kui see enda pingutus täiesti tegemata jätta, siis juhuseid kas ei tule, või soovitav seisund ei jää kestma. Eks pingutus ongi tegelikult ju ka see, kui sa üritad meeltmööda olla inimesele, kelle käes on mõni oluline ressurss - elukoht pealinnas näiteks.  Ent mõningast vilja võib siiski kanda ka potentsiaalse bossi laua ees nutma puhkemine. Proovida tasub alati. Kuigi emotsioone ja nende väljaelamisi peetakse tänapäeval üldiselt oluliselt ebasündsamateks, kui näiteks nibude paljastamist avalikus kohas. Nüüd tuleb see koht: inimene siiski ei pea teflonist olema, tunded on loomulikud.
-------
*Kes teab, see teab.
**Kui mõtlema hakata, siis Võsuke leidis oma töökoha küll täiega ise ja tõemeeli töötas ennast ise üles, tehes mitu kuud miinimumpalgaga praktikat. Ja enne seda mõnes viletsamas firmas veel minimaalsema palgaga praktikaid. Samas on Võsukesel ebaõiglane looduslik eelis  - ta on pikk, rahulik, noor ja meessoost, see avab tema ees rohkem uksi kui nt minule avaneks. 

Võluv digimaailm

Sõna "antiikne" omandab moodsa tehnoloogia võidukäigu vältel hoopis uue tähendusvarjundi. Toimub nii-öelda sininihe tähendustes:  http://www.osta.ee/antiikne-lapakas-toshiba-30015970.html

Kinnitan, et ma pole enam esimeses nooruses. See esimene noorus jäi umbkaudu 28 aasta tagusesse aega, mil ma isa töö juures esimesi personaalkompuutreid ja mingit paintist natuke vingemat joonistamisprogrammi näppisin. Selle aja jooksul on arvutid palju muutunud.

Mind teeb murelikuks mõte, et pean tulevikus ehk mõne sootuks uue süsteemiga arvutikasutuses kohanema hakkama. Ma väga hästi vist varsti ei jaksa enam. Vajadus aga tekib raudselt. Kui praeguseni toimunud arenguid vaadata.

reede, oktoober 05, 2012

Kuri karuema

Kes ON minu arvuti kallal käinud -
-ja eilsed setingud kõik täitsa ära kaotanud???

Kuri
------
Viimase aja paroolid:
Api, mu arvuti/kõvaketas/misiganes on rikkis! Tule vaata, mida ta teeb!
Jooksen.
Aa, noh, ei, see on windows7/eset node, ta tahab uuendada/formaatida/pakub sulle võimalusi. Luba/ignoreeri/mine mööda.
Ahah.
------
Ja üldse kirjutan ma siin täiesti ennastsalgavalt, ilma et keegi kommenteeriks.


neljapäev, oktoober 04, 2012

Lapsesuu jälle

Piiluvad Palli Sisse
Laps ametlikul toonil:
"Räägime nendest hiiglastest, kes universumi leiutasid" (vaata siia:)
Mina:
"Olgu.."
Laps:
"Tead, et nad käivad aegajalt enda tehtud universumitesse piilumas? Piiluvad pallide sisse."
Mina:
"Meie universum on palli sees?"
Laps:
"Jah. Aga NENDE universum on Hiinas ja Jaapanis:"

--------
Kui sa oskad lapse võimatud või lapsikudki ideed ära kuulata, siis annab see talle julgust edasi mõelda. Sa ei pea selleks midagi väga erilist tegema. Lihtsalt ole kohal - ja ole olemas. Õigel ajal. Mitte siis, kui juba liiga hilja.

Digiteerin


pilte. Omal ajal võeti muuseumi fondi sisse uskumatu kogus fotosid, millest masendavalt suur osa TEGELIKULT  ei oma ajaloolist väärtust.
Aga fondi need kuuluvad, maha kanda ei saa neid ilma ministri käskkirjata ja uue muuseumiseaduse kohaselt tuleb need igal juhul digiteerida ja MUIS-i kanda. Niisiis...
Kilest fotonurgad on igatahes digiteerija karmavõla tasumiseks välja mõeldud. Fotod tuleb skännimiseks sealt ju välja võtta, aga tagasi saamine on neetult raske. Fotod lähevad halvemal juhul lihtsalt kortsu  - säh sulle sälitamistingimusi.
Saate isegi aru, et mul on igav, kui niisuguse asja üle vingun.

Seda igavat tööd leevendab muusika. Kannan maailma kõige kriiskavamat värvi kõrvaklappe, telefoni ei kuule ja muu maailmaga ei kontakteeru. Kasutage veebitšätti.
The Blues Brothers,  Metsatöll, True Bloodi muusika, Corou de Berra.  Jne, jne, jne. Elagu digiajastu.


kolmapäev, oktoober 03, 2012

Jäin täna ellu

India restoranis, ema ja õega. Tõmbasin kanget tšilli-ingveri kastet hingekurku ja mul tekkis kõriturse. Elus esimest korda. On teil sellist kogemust? Päris õudne. Kõri paisub seespoolt paksuks ja ainult tibatilluke auk jääb õhu jaoks - ainult murdosa vajaminevast õhust jõuab kopsu. Meeletu paanika, pilt tahab tasku minna. Öelda ka midagi ei saa. Kõõksusin koleda häälega ja üritasin jõuga õhku läbi aheneva augu sisse tõmmata, valus oli ka. Õde ja ema arvasid, et mul on võõrkeha kurgus, tulid seljale kloppima, pidin käega neid eemale peletama. Kui natuke rohkem õhku peale sain, ropendasin ja kõõksusin edasi - `ntihstamiiini! kõõksusin. k`riturse! loll`k`s! See viimane käis soovituse kohta turse alandamiseks jogurtit neelata. Paanikas kargasin püsti ja kukkusin mööda kohvikut edasi-tagasi trampima, aegajalt jälle kõõksudes `ntihistamiini! `rsti!. Trampimise vahele peksin rusikaga ühe kena värvilise inkrustatsiooniga laua vastu ja ropendasin nii koledasti, kui mitteläbitava kõriga võimalik.*
Sedaaegu, kui ema ja õde eespool ruumis leti ääres teenindajate käest mingeidki abivahendeid välja pressida püüdsid, hakkas mu turse tasapisi vähenema, õhku rohkem läbi tulema, setupalju, et sain kõrvalruumist minu juurde aru pärima tulnud meesterahvale kägiseda: kiir´bi p´le vaja ja emale: l´heb juba üle. Sain leiget teed juua. Ema ja õde istusid lõpuks jälle laua äärde maha ja ema rääkis, et larüngiidist tingitud turset võetakse väikelapsel maha adrenaliinilisandiga kuuma auruga. Etsa kae, sõnasin päris rõõmsalt, see ropendamine ja jooksmine oli siis kogemata õige tegu, kui adrenaliin tõesti aitab turset maha võtta. Ema arvas, et ropendamine on siiski ebasünnis, eriti avalikus kohas.

Hiljem, töö juures tagasi, rääkisin muidugi kolleegidele ka, et näe, esimest korda elus kõriturse ja jube ebameeldiv. Kolleeg K - tõeline teadlane - mainis melanhoolselt käega lüües, et, ega, enamusel inimestest esinebki sellist asja ainult üks kord elus ja see jääb tavaliselt viimaseks ka. 

Noh, mina jäin ellu. Loodetavasti rohkem ma midagi sellist enam läbi elama ei pea. Kahjuks ei julge ma enam elu sees süüa indiapärast ingveri-tšilli kastet. See on tõesti kurb.
---------
*väga koledasti ei ole võimalik

Inimesed on väga ilusad

Kolikotis koli ramat.
Täna hommikul bussipeatuses: üritan Putukale selgitada, miks Tallinna linn tahab, et inimesed ennast elanikuks registreeriksid - ja muid peatuses rippuvaid plakateid. Suure seletamise saatel ronimegi bussi. Seal aga astub meie juurde samas peatuses lapsega oodanud vene mees ja ulatab mulle sinise koti: ženssina, eta vaš? Appi! Me olime Putuka ujumisasjad peatusesse maha unustanud ja kena inimene tõi perek. Udupeadele selle bussi järele.

Viinud Putuka koolimajja ära, kõnnin mööda Telliskivi tänavat tööle. Kena igahommikune jalutuskäik. Raudteeületuskoha juures sõidab mulle vastu koolikotiga õbluke varateismeline tüdruk, ÜHERATTALISE ratta seljas. Vapustav vaatepilt! Tüdruk on väga osav.

Eile: koolimaja juures staadionil võrkaia ääres istuvad seespool pingi peal mõne noormehed ja väljaspool aeda seisavad kaks tüdrukut. Käib innukas vestlus. Üks tüdruk taob erutunult käega vastu võrkaeda ja seletab: Jaa! Kuule, ma tean! Ma tean seda asja, aga - sina, mis su nimi nüüd on? - Poiss ütleb oma nime ja vestlus jätkub.
Mulle meeldib, kui inimesed teevad midagi kirega.

Eile bussiga koju sõites - Putuk maandus tagumisel istmel, mina jäin seisma. Putuk ütles nördinult: miks sa minu juurde ei istu? Sa oled ju niigi piisavalt kõhn. Ma nüüd küll ei mäleta, kellele ma tegelikult rääkisin, et seistes kulutab inimene rohkem kaloreid kui istudes ja sellepärast mina bussis tavaliselt ei istu, aga vaat, meelde see Putukale jäi.

Tänaseks loodusõpetuse tunniks oli Putukal vaja korjata erinevate puude lehti ja vilju. Selgus, et nädalavahetusel isa juures oli ta neist osa juba ära korjanud ja jopetaskusse talletanud. Nii armas - isa teeb lapsega koolitükka.*
-------------

*Selle kohta öeldakse muidugi ka, et kõik asi on hea, mida harvast saab. Ja et üldise tegelematuse foonil paistab vähenegi tegelemine kaugele silma. 

esmaspäev, oktoober 01, 2012

Zombifilmid pole minu jaoks

Jah, vaatasin ühte, Viidiku selja tagant igati turvalisest kohast. Ilmelt päris hästi õmmeldud ja suuremate loogikavigadeta film Norra arstitudengitest*, kes sõidavad mägedesse pidutsema ja puutuvad seal kokku lume alt välja kaevuvate natsizombidega. Soe soovitus: hullemat libiidotapjat kui zombiefilmid pole olemas, niisiis, kui teil on probleeme liigse seksihuviga....
Filmi kiituseks peab ütlema, et see polnud ämerika zombifilm ja lollakaid jalgadega vehkivaid ja "seksikalt" kiljuvaid tibisid, keda masendava järjekindlusega ära päästetakse, seal ei olnud, ka ei söödud esimesena ära ebasümpaatset nohikut vaid hoopis see kohalik vanamees, kes noori zombide eest hoiatama tuli ja siis päris sümpaatne tragi neiu. Tehti küll mõningaid tobedaid valikuid, aga vabandage, kui adekvaatselt te ise suudaksite otsustada natsizombide rünnaku all lumistes mägedes, tsivilisatsioonist eemal? Oli huvitav stseen, kui üks teine neiu vaatas ise oma avatud kõhuõõnt, mida natsizombid samal ajal hoolikalt tühjendasid. Zombid, muide, ei komberdanud tavapäraseks saanud tühmi lollakusega mörisedes ringi, vaid ründasid noori saksa ornungiga ja rividrilliga varustatuna, olles seejuures reaalsusega päris heas kontaktis, mis tegi kogu asja tõeliselt õudseks. 
Kas keegi ellu ka jäi, ei tea, ma ei suutnud lõpuni vaadata. Unes nägin, et läksin ühe vana sõbrannaga poodi vargile ja naersime seda tehes koos ühe ühise sõbrapoisi üle. Meil oli tõeliselt lõbus.
----------
*"Ah see või?" küsis Võsuke, natuke silmahammaste kohal ülahuult kergitades, halvasti varjatud lõbusus silmis, "Issn`d küll, see p`le ju üldse õudnegi, lihtsalt natuke naljakas."
Kmoon, oli küll õudne. Just oma vaoshoituses ja tavaelulisuses, mis tegi kogu toimuva ootamatult tõenäoliseks juhtuma. Ja äratas oma peldikustseenidega ellu ühe minu lapsepõlvest pärit õuduka - ma olen alati kartnud hämaras puupeldikusse minna, peljates seal istudes hõreda seina taga mingit õudust luuravat. Aga ega sellest keegi ei hoolinud küll...