kolmapäev, juuli 30, 2008

sujuvad üleminekud

alapealkiri:
Kus su silmad varem olid.

Lihtsalt nii. Inimesed ei jagune sirgelt ajuvabadeks sitapeadeks ja kenadeks-tublideks-tarkadeks inimesteks. Üleminekud nende kahe liigi vahel on hajusad ja enamuse inimeste iseloomude summaarne keskmine jääbki sinna hajusale piiralale.
Egas Tanel, keda ma siin palju kirunud olen, pole ka ainult halb. Ma ei julge ta headest omadustest lihtsalt sellepärast kirjutada, et mul selle erapooletu suhtumisega vist mingi karvavõlg eelmisest elust - iga kord kui ma kasvõi mokaotsast üritan Tanelit kiita, keerab ta mulle tahes või tahtmatult mingi jama kokku. (ja iga kord kui ma olen teda kirunud, on mõni segane asi korraks korda saanud) Niikuinii on mõni uus jama juba ainuüksi praeguse lause peale ka tulemas, aga õigluse huvides, blabla.
Ja mina ei ole kindlasti hea inimene, ma lihtsalt leian et mõnedes olulisemates lahkarvamustes minu ja T vahel on MINUL õigus. Paraku.
Ja ning - üks ja sama inimene võib mõnes situatsioonis olla kena-andekas-tark ja hea, mõnes teises aga täiesti ajuvaba sitapea. Täiesti vabalt. Me oleme hulktahksed elukad, inimeseloomad.
Ei ole maailm mustvalge.

blogi on suhtlemise viis

Suhtlemine tähendabki enamasti teatud riski võtmist, et sa annad endast midagi - informatsiooni, kohaloleku, vms. Ja saad seda ka vastu. Et sa pead olema mingilgi määral avatud.
tagasiside ei pruugi olla meile meeldiv või see, mida me ootame, blogimisega sama lugu. Blogimise puhul juhtub et tuleb sobimatu tagasiside, isegi sagedamini kui päriselusuhtlemisel, pole ju toeks kehakeelt, alateadlikke märguandeid - mitte kummalgi poolel. Pealekauba tuleb blogimise tagasiside viivitusega. Kirjutad millestki, mis hetkel hinge läks, virutad oma tunded kuskile serverisse ja paar päeva hiljem kui ise oled juba maha jahtunud, saad ootamatult täiendava külma sahmaka.

LIHTSALT KUULA MIND ÄRA

Tänapäevane kiire elutempo, mis teha. iga inimene vajab aegajalt et teda ära kuulataks. Mitte nõuandeid, hinnanguid, arvamisi, vaid just et teda ära kuulataks. Vanasti käidi samal otstarbel pihil või nõia juures. Ka külakaevul laterdamas, aga seal oskas tark inimene ikkagi arvestada negatiivse tagasiside võimalusega.
Kui lähedasi inimesi pole, või pole neil aega sind ära kuulata, või ei taha sa neid oma muredega koormata, siis tänapäeval ongi blogimine midagi külakaevu ja pihiisa vahepealset. Blogi on alati olemas, ta ei kritiseeri sind, ta ei vaju kaastundest ja murest kokku, kui sa talle oma muret kurdad.
Kahjuks on kommentaariumi näol alati olemas negatiivse tagasiside võimalus. Ja negatiivseks võib meie jaoks muutuda mõni selline kommentaar, mida selle postitaja ise vaenulikuna ei mõelnudki. Sedasorti pissunderstuudid on virtuaalsuhtluses täiesti paratamatud.

MIKS ME SIIS IKKAGI BLOGIME?

Kommentaariumi saaks sootumaks kinni keerata, miks enamus blogijaid seda ei tee? Miks meie, blogijad, ei kirjuta salajast päevikut oma arvuti kõvakettale või siis ei tee ainult kinniseid blogisid Ja ausõna, tervet blogi on võimalik nii kinni panna, et ükski puhver seda ei leia.

ISEGI NEGATIIVNE TAGASISIDE ON IKKAGI TAGASISIDE

Kommentaarid lihtsalt tõestavad, et tagasiside on olemas. et meid on nähtud, ära kuulatud, meie olemasolu fikseeritud. Inimene kes peab avalikku blogi ja väidab et teda ei huvita kas seda keegi loeb või mitte, valetab iseendale. Iseasi, et mõnele blogijale ei lähe korda selle tagasiside laad ja toon, mõnele aga läheb.

Siinkohal tänan neid mõnda-paari lugejat, kes on aasta jooksul saatnud mulle meili peale kirja teatega, et loevad mu blogi. Üpris hämmeldav ja väga liigutav oli neid meile lugeda. Ma ei ole meelega paigaldanud oma blogi külge loendureid (suudan vahel ikka kiusatusele vastu panna ka) ja olen otsustanud, et kui kommentaare ei tule, siis ma järelikult kirjutan igavalt, kogu lugu. Ja sellega pean ma leppima.

Mina panin oma blogi kinni anonüümsetele kommenteerijatele, sest ebameeldivad kogemused olid mul nimelt nendega ja ma eelistan igal juhul verbaalseid piike ristata (kui ristata on vaja) vastasega, kellel on mingigi identiteet. (mis netis võib ka valsk olla, aga see selleks) Muuseas peaks mu blogi võimaldama kommenteerimist ka wordpressi ja muude selliste kasutajakontode alt, vähemalt tegin omastarust seadetes vastavasse kohta linnukesed.

Sedasorti avalik suhtlemine, muide, on andnud mulle reaalset kasu - ja ka reaalset kahju - tegelikuski elus. Kui ma ühel hetkel peaksin leidma, et kahju suurus ületab kasu suuruse, siis ma võin ka oma blogi lukku panna vms. Seni mitte. Olgugi et mõnda inimest võib see häirida, millest ma kirjutan. Või mõnele inimesele minust halb mulje jääda just seetõttu millest ma kirjutan.
Ja olgu öeldud, et need kasud ja kahjud, millest ma räägin, ei seisne sugugi ainult võimaluses ennast välja elada ja pingeid maandada. Täpsemalt ma ei räägi :)

laupäev, juuli 26, 2008

no mida möhhi?

Jäin koos lapsega lõunat uinuma ja nägin unes, et Nirti õpetab mulle laulmist. Mingis hämaras suures koolimajas. Täpsemalt laulu:

Nu har jag dansat ut mina kängor
Nu har jag slitit ut mina skor
La da di damm du di du di deya
Nu får jag skäll utav far och mor


ma ei saanud kuidagi viisile pihta, ikka laulsin veerand tooni madalamalt või kõrgemalt. Vahepeal helistas mulle meie koorijuht, kuulis lauluharjutusi ja hakkas kaasa aitama; ja mina kuulasin meelehärmiga kuidas tema ja Nirti kahekesi jumalaõigesti laulsid aga mina ei saanud ja ei saanud.
Lõpuks laulis mürinal kogu meie koor Nirti juhtimisel sedasama. Ja mina ka. Ja ärkasin. Hästiajastatud happy end minu unenäol.
Öelge veel, et kodusistujatel pole elu huvitav.

Ütlemised ütlemisteks, aga nüüd oleme Otiga terve sellesinatse nädala nelja seina vahel istunud, ma kuulutan ta nüüd ametlikult terveks, ja me peame õue minema kohe kui ta ärkab, muidu muutume jubedateks asotsiaalseteks nõulaiferiteks, kes kardavad päikesevalgust, tuvisid, võpatavad ilmsüütute teedküsivate väljamaalaste peale ja ei tea, misasi on valgusfoor. Samal ajal kui pool tsiviliseeritud eesti folkab püüdlikult Viljandis.

Igavuse peletamiseks tuletame meelde vana hea muinasjutu surematute klassikute esituses:
Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet temal üksikasjalikumalt peatuda.

Mäluga on kehvad lood

Seekordsetel Hansapäevadel Tartus ööbisin Soli juures ja loomulikult pidasime seal ka väikest mokalaata. Mh rääkisime Hansapäevade korraldusest ja sellest, kuidas vanasti oli kõik parem (muru-sinisem, taevas-rohelisem, jne) Praegune korraldus on tõesti liiga palju kilbile tõstnud kommertsi ja vähendanud seda mängulist ja fantastilist osa, muuhulgas on lapsed tõrjutud eraldi platsile Lastelinna, kus suurema osa atraktsioonidest moodustavad moodsad ja tasulised. Vähesed vanaaegsemad mängud ning tegevused, nagu rahvalike lastelaulude laulmine ei leia seetõttu eriti publikut ega saa soovijad neile ka keskenduda, kuna silmapiiril vilgub ikka mõni suur, uus, moodne ja tasuline ahvatlus. Nurisesime ka selle üle, et kogu ajalooline stuff on lükatud jalust ära Jõelinna, kuhu oskavad tulla siiski vaid need, kes teavad, mida otsida - vanasti asusid ajaloolised lavastused ja taaskehastused raekoja platsil või Pirogovis . Ka Jõelinna meeleolu rikkus koledate suurte kõlaritega pisikene lava, mida ei lastud isegi muusikute puudumisel vaiki olla - siis pandi muhedat meelolu segama plaadimuusika.

Heakene küll, aga meenutuste käigus selgus, et mingitel Hansapäevadel oli üle raekoja platsi toimunud munkade patukahetsusrongkäik, millest ka mina olevat osa võtnud (paljajalu?) - ja ma ei mäleta sellest ise mitte midagi! Kuidas ma saan selliseid asju ära unustada? Mis mõttega ma üldse teen selliseid asju, kui ma neid pärast ei mäleta? Mulle ei meenu sellest tõesti ainsatki detaili.
Muid asju ma isegi mäletan. Kuidas ma ühtedel Hansapäevadel joonistasin soovijatest portreid - ja soovijaid oli - ja Sol õpetas sealsamas kõrval sõbrapaelu punuma. Kuidas ERMi näitetrupp pani püsti ennustamistelgi (sissepääs tasuta, väljapääs ümmargune raha) ja ajas sellega kabuhirmu ehtsa mustlase, kes tol ajal Tartu kesklinnas ennustamisega raha teenis. Kuidas selle mustlase poeg tahtis et ma teda joonistaksin tasuta ja et tema ema mulle siis joonistamise eest ennustaks (aga ennustust ennast ma ei mäleta jälle - kas seda siis ei tehtudki?) Kuidas järgmise aasta Hansapäevadel oli meil täitsa oma näitetrupp ja me etendasime minu kirjutatud ja minu ning Kaarnaproua kahe peale tehtud nukkudega nukuetendust Vahva Villem. Anni elas siis veel oma mehega koos ja see mees tagus enne ja pärast etendust uhkesti minutehtud (vana saapasäär, suur savipott) trummi. Trumme pidi seal rohkemgi olema... regilaulu ja muud. See etendus on meil koguni videos.
Aga tõesti, kummalisi asju olen hakanud ära unustama. Ntks, keda ma mängisin selles ERMi näitetrupi muistenditel põhinevas etenduses, kus mul oli seljas liibuv läikivate litritega kleit, mida Kaarnaproua õmbles? Majahaldjat? Ussikuningannat? Mul ei ole etenduse stsenaariumi, nagu meie trupijuht seda nimetas, ka enam alles. Volbrietenduses mängisin ma nõida, selle kohta on suisa fotod olemas. Mingis etenduses mängisin vanaema. Rohkem ei mäleta...
Ka Aap meenutas hiljuti mingit täitsa toredat seika meie Tartuselamise perioodist, mida ma üldse ei mäletanud - ja nüüd olen ma Aabi jutugi ära unustanud.
Nagu Sol ütles - ma pean hakkama häid asju ka üles kirjutama, oma blogisse näiteks. Muidu avastangi ühel hetkel jälle, et keegi teine mäletab toredaid asju, mida ma olen teinud ja mina ei tea asjast mitte kui midagi.

neljapäev, juuli 24, 2008

Robert on surnud

Läks nädal tagasi õue ja tagasi ei tulnud, mõtlesime et lihtsalt hulgub ringi. Ta on ennegi nii teinud. Aga täna õhtul nägi Aap teda meie üürimaja hoovis, nurga taga, muru sees. Ta oli ikka väga kaua surnud olnud - tõenäoliselt enamvähem sama kaua kui kadunudki. Vaglad, roiskuva liha hais, kõik see stuff.
Keegi oli temast lihtsalt autoga üle sõitnud - tagakehal oli täpselt autokummilaiune muljumisjälg sirgelt üle - ja siis visanud sinna, kust ta lõpuks leiti, sest selles konkreetses nurgataguses autod sõita ei saa.

Pidin ise välja mõtlema, kuidas poollagunenud kassilaip maast üles korjata ja enam-vähem transportaabliks pakendada, kuna kasside varjupaiga tädi ei soostunud mind selles osas juhendama ja vastavat tasulist teenust neil ka ei ole. Kui teil teinekord endal seda oskusteavet vaja, siis küsige minu käest, poole klaasi viski abiga, aga toime ma sellega tulin. Ja nüüd ootab Roberti maine põrm homset autot, millega ta viimasesse rahupaika viia... sest mul endal autot ei ole. Kassi matuseid komplitseerib ka asjaolu, et Ott on veelgi nakkusohtlik oma tuulerõugetega, ainuke saadaolev autojuht (üks meie koori poistest) aga ei ole teadaolevalt rõugeid põdenud. Ja kuna ta on täiskasvanu, ei saa ta Otiga samas autos viibida. Aap aga on homme hommikupoole töömalevas, õhtul sõidab Kingule (huvitav, ta vandus, et ei lähe sel suvel kordagi maale) ja saab Otti hoida ainult väga loetud tundide jooksul. Loodetavasti sellest piisab.

Praegugi kummitab mind see laibalõhn. Kuigi ma katsin kassi korralikult kinni. Ja ta asub niipalju teisel pool maja... Tegemist on ilmselt eriti kleepuva lõhnaga.

Aabi toas käies jäi mulle silma Robertit oodanud täis kassitoidukauss ja veeanum selle kõrval. Esimene mõte oli need kohe ära visata. Siis meenus, et ka inimestele jäetakse peale surma süüa. Millal täpselt, kelle kombestiku kohaselt ja kui palju, ma ei teagi. Mingi teema oli veel 40nda päevaga... Las jääb siis praegu kassi hingele ka sööki.
Tahaks magada aga und ei tule.

esmaspäev, juuli 21, 2008

Hm

ma ei tea, kas mul nii haledat sünnipäeva enne on olnudki. Üks laps rõugetes, teine pagenduses, ise täielikult rahatu ja õega olen kah tülis. Tere till, elu on lill.
Pealekauba on õhtul Catenaga kokkusaamine, aga ma endiselt ei tea, kas ma saan sinna minna. Kuna see oleneb Tanelist, kes lubas küll tulla Otti hoidma, aga noh...

Heakene küll, meeldivatest asjadest ka - käisime Catenaga ndlvh Tartus laulmas, 4 esinemist, kõik läksid väga kenasti. Me laulame tõeliselt hästi ;) Vanade sõpradega on meeldiv kohtuda. Jne. Aga väike pipar on selleski präänikus - üks meie kooriliige avastas hansalaadalt meie koori kostüümi müügist. Kostüümi kujundasin kunagi mina ja firma, kellelt me selle tellisime, hakkas seda meie käest küsimata müügiks tootma. Masendav.

reede, juuli 18, 2008

Tööasjadest ka

lühidalt - meil on aasta algusest uus direktor. Enne kui majanduslangus ametlikuks kuulutati, palus ta delikaatselt muuseumitöölt puhkama minna kahel meie pensioniealisel töötajal, ühel kohe, teisel selle aasta lõpul, kolmas lahkus ise, tehes enne veel valmis viimase suure näituse.
Vähemalt kaks kolmes pensionileminejast töötasid meil vaid poole kohaga, direktor otsustas poolikud kohad ühendada ja võtta tööle ühe täiskohaga ajaloolase. Inimene oli tal juba välja vaadatud.
Siis tuli majanduslangus ja kulminist ametlik korraldus personalikulusid 10% kärpida - seda muuseumis, kus hetkel lisaks saalitädidele umbes 8 inimest üldse töötabki, eksole.
Mispeale raamatupidaja oli nõus vabatahtlikult lahkuma, kuna raamatupidamine niikuinii tsentraliseeritakse.
Direktor lahendas siiski asja nii, et keegi rohkem lahkuma ei pidanud, lihtsalt uue töötaja koht külmutati ja kõik muud kulud tõmmati väga koomale.
Selleks aastaks siis... võime kergendatult hingata.
Järgmisel aastal võivad tulla uued korraldused.

Tegin proovitöid kahte kohta(kandideerinud olen muidugi palju rohkematesse), esialgu lootuses projektipõhist lisatööd saada. Ja muuseumi ikka niikauaks edasi jääda, kuni võimalik.
Ühest kohast sain eitava vastuse, teisest kohast pole veel midagi vastatud.
Proovitöö tegemine on umbes nagu eksam, väga stimuleeriv. Ent hea oleks siiski kuskilt ka positiivne vastus&lisatöö&raha saada.

neljapäev, juuli 17, 2008

Salastatud info ehk Vabariigi Kodaniku Seiklused

Lastearst ei võta toru. Võibolla on ta lauatelefoni number muutunud, võibolla on ta puhkusel. Perearst ei ole kohal, toru võtab õde, kes eestikeelsest jutust vaid vaevu aru saab ja soovitab helistada homme hommikul. Aga hooldusleht tuleb ju vormistada kohe esimesel haigestumise päeval?
Tahan helistada Pelgulinna Polikliiniku registratuuri et lastearsti või tema asendaja kontakte saada. Internetis on Pelgulinna Polikliiniku kohta ainult üks telefoninumber(Vanasti oli internetis Pelgulinna Polikliiniku registratuur ja kojukutsed, kumbki eri numbril täiesti olemas ja nendelt numbritelt sai registreerida ja koju kutsuda ja informatsiooni), sellele helistades kuulen automaatvastajat ütlemas: palun helistage Lääne Tallinna keskhaigla registratuuri lühinumbrile 1314, aga sellel lühinumbril, alleaa, vastab tädikene, et nemad ei registreeri ei perearsti ega lastearsti vastuvõttudele ja nendel ei ole ka informatsiooni selle kohta, kus saab registreerida perearsti või lastearsti vastuvõtule. Helistan haigekassasse 16363 ja esitan küsimuse, kus on minu lastearst või kes teda asendab või kust tema kohta infi saaks, ja haigekassa, alleaa! vastab mulle, et neil on informatsioon ainult perearstide kohta, lastearste neil üldse ei näita. Ja na ei tea ka, kust sellist infot saada.

Kaske-kaske.

Kallis lapsevanemast lugeja.
Kui sina planeerid säästa tulevikus haigekassa raha ja oma lapse tuulerõuged õigel ajal kergel kujul läbi põdeda, siis veendu enne, et su spioonioskused ei ole rooste läinud ja sa tead oma lastearsti asukohta. Sest - sedalaadi info on meil tänapäeval e-eestis SALASTATUD! Sssht! Vaenlane kuuleb!
Aaarrrgghhh!!

Tervishoiuametisse helistades olen ma juba võrdlemisi tige, õnneks on telefoni otsas kompetentsem neiuke, kes ütleb, et tema minu lastearsti ka internetis ei näe, aga äkki on abi Sõle Perearstide numbrist. Aga selles nimekirjas minu lastearsti ei ole, pole seal ka kojukutsete numbrit.

Helistan uuesti 1314 ja valmistun hirmsasti sõimama, kuid seekord satub toru otsa teine inimene, kes teab mulle öelda, et minu lastearst on tõesti puhkusel. Ja et temal ka ei ole minu lastearsti telefoninumbrit. Ja asendajat minu lastearstil ei olegi. Aga et kui lapsel peaks tuulerõugetega mingeid ootamatuid tüsistusi ilmnema, siis tuleb minna lastehaigla vastuvõttu.

Siinkohal minu soovitus - kuna haigekassa ei pea vajalikuks informatsiooni koguda, süstematiseerida ja elanikkonda selle informatsiooniga varustada - ravige ennast ja oma lapsi ise ja kui häda tõsine, siis 112 number meie riigis esialgu veel kehtib. Persse see säästlik mõtteviis!

kolmapäev, juuli 16, 2008

Murphi seadus

Täna õhtul helistas Tanel ja rääkis oma plaanist Otiga reedel Hiiumaale sõita. (18ndal algab Taneli otihoidmisnädalavahetus ja mina sõidan Tartusse. )
Ma vaatasin talle veel praamiaegu internetist.
Ja nüüd, olge lahked, on Otil palavik.
Kui need on need kauaoodatud tuulerõuged, siis ei saa reedel ju lapsega reisima minna või kuidas? Kuigi öeldakse, et palaviku puudumisel õue minna võib - reisimise stressi vist siiski pigem ei soovitata... ja nakatada inimesi, kes pole selleks eelnevalt soovi avaldanud, ei ole ka viisakas.

Ja need võivad täiesti vabalt olla tuulerõuged, kuna inimene.ee andmetel
tuulerõugete inkubatsiooniaeg ehk avaldumisaeg pärast kokkupuudet viirust kandva isikuga on 10-20 päeva. Lööbele võib eelneda väike palavik. Lööbeelemendid on väga erinevad ja võivad kehal esineda kõik üheaegselt – alates punastest väikestest laikudest, vistrikutaolistest lööbeelmentidest villide ja mädakoorikute ning armideni.
Kusjuures, vähe sellest et isa ja poja reis lendab praegu vastu taevast, ma ise plaanisin ju ka esmaspäeval maale minna Otiga. Nüüd ei saa seda teha, maal on mu noorem õde oma aastase lapsega, kellel on veidi vara rõugeid põdeda. Oh prse. Ma spetsiaalselt sättisin ennast möödunud kaheks nädalaks linna munele. Lootuses, et selle ajaga saab asjaga ühele poole.

Aga elus ei lähe alati kõik nii, nagu me planeerime ja eks tuleb tänulik olla sellegi eest, et see kõik juhtus siiski minu puhkuse, mitte tööperioodi ajal.
:)
Veel lugemist sel teemal:
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/tuulerouged_janikapalu.htm

http://www.tervispluss.ee/49726

seksi ja linna teemadel

et mis on siis targem, teeselda normaalset suhet või olla üksi -
oli tänaõhtuse seks&city kordussaate teema.
No kmoon.
Ma teesklesin seda Taneliga ju 4 aastat, teesklesin peamiselt enda ees, aga loomulikult ka publikule. Pole ju viisakas "musta pesu" avalikkuse ette vedada. (Osa sellest on tänaseni peidus. Osa on isegi unustatud.)
Kusjuures ma oleksin ju pidanud teadma - elada koos mehega, kes valetab, kes ei täida lubadusi ja keda ei saa usaldada, ei ole päris minu rida.
Loomulikult, ma armastasin teda, aga sellest alati ei piisa. Mitte igavesti.

Aga - kui ma ei oleks armastanud, aga kui ta oleks olnud selline inimene, keda saab usaldada, mis siis oleks saanud? Tramaeitea. Edukas teesklus võib mõnel puhul tõesti olla eduka suhte aluseks.
Ainult et kui minu valupunktiks on just usaldus, siis... kuidas ma saaksin edukalt teeselda edukat suhet? Teesklus ju välistab usalduse?

Mis siis on minu lahendus?

Igatahes.
Parem on olla üksi ja kasvõi õnnetu sellepärast -kui olla talumatus suhtes ja sellepärast õnnetu. Parem ja lihtsam on olla õnnetu ainult iseenda pärast kui olla seda lisaks endale ka teise inimese pärast. Kui valemis on vähem muutujaid.
Ja uskuge mind, kui valemisse, kus on kaks täiskasvanud muutujat, lisada veel teesklus, muutub selle igapäevane lahendamine (minu jaoks) ülejõukäivalt kurnavaks. Ma lihtsalt ei jaksa.

Ma ei ütle, et üksindus oleks minu valik. Teeseldud õnn pole seda aga hoopiski.

teisipäev, juuli 15, 2008

Vaatasin ära

Kuldse kompassi järgi tehtud filmi . Noh. Ilus-kaunis film, raamatu järgi tehtud, põhimõtteliselt võiks peaaegu et asendada raamatu lugemist, aga mingit erilist lisamõõdet see loole ei anna. Võib ehk öelda et liiga raamatutruu. Ntks Harry Potteri ekraniseeringud võivad olla kohati vihaleajavalt kärbitud aga kohati on filmitegijate fantaasia ikka lisaväärtusi ka andnud... nagu ntks see kõnelev kuivatatud pea Rüütlibussi esiaknal.
Näitlejad on muidugi võrratud. Nicole Kidmani vaataksin kasvõi pesupulbrireklaamis (uhh, ahh). Peakangelanna on ka imetore. Arvutigraafika on täiesti uuel tasemel. Vaadake ikka ;)

esmaspäev, juuli 14, 2008

unenäomajad

Leidsin ühest võõrast blogist oma selle unenäomaja pildi:


täpselt minu maja, ainult hall, mitte pruun.


Üldse on majadel, hoonetel minu unedes oluline koht, kord on need gooti lossid keset haldjametsa, kord kõledad kaubanduskeskused, kord aga ntks kuldne linn mägisel rannikul.


imetabaseid maju saab vaadata veel siin: http://unusuallife.com/category/outrageous-architecture/

osalege meie konkursil

kuulge olge nii kenad, osalege meie konkursil ja levitage seda ka tuttavate hulgas
Kuigi konkursi lõpuni on terve suvi on veel aega,
aga kuidagi jube uimane siiski see värk praegu...
Panin ise 3 pilti seemneks, rohkem ühelt kasutajalt panna ei saa
selle peale ilmus sinna veel 2 pilti eri kasutajatelt
ja nüüd on vaikus...



http://www.tervishoiumuuseum.ee/index.php?idc=104&keel=1

http://www.ilm.ee/index.php?44630

pühapäev, juuli 13, 2008

kadunud kass tuli välja

Neljapäeva õhtust oli Robert kadunud ja alles täna hommikul tuli mulle, oinale, mõte, et vaataks õige keldrisse. Seal see vaene loom oligi, Aap tõi ta tuppa. Ilmselt oli keegi keldrisse asja teinud, ukse lahti jätnud ja ei olnud tähele pannud, kui kass sinna lipsas
Ju pidi keldris hiirigi olema, ilma söömata kass kaua vastu ei pea. Teinekord oleme targemad.

Otil on praegu kõik asjad "ilusad ja pehmed". Mina olen ilus pehme emme ja tekk on ilus pehme tekk ja Robert, kes õgis oma kõhu täis ja nüüd poeb igasse kaissu, kuhu aga saab, on ilus pehme kiisu. :)

Jah ja minu ase, täpsemalt vana massaazilavats, on Oti jaoks laev, millega ta sõidab kaugele ära, vahepeal tädiga, nüüd Aabiga. Läheb poest läbi, aga igal juhul sõidab ära nii kaugele, et enne on vaja emmele kalli-kalli teha! "Emme ruttu kalli-kalli, laev sõidab kohe ärra!" . Aeruks on minu põrandahari ekstrapika varrega.

Ma tahan ka ikka seda "Kuldse kompassi" filmi näha. On vaja.

kolmapäev, juuli 09, 2008

näh nüüd

Kuna fotoka kaablit ei ole, siis joonistan.

sellise lille kinkisid töökaaslased- mis lill see on?

teisipäev, juuli 08, 2008

lahendused?


Eesmärk - tagada isa ja lapse korrapärane suhtlemine nii, et ka mina saaksin samal ajal oma isikliku aja.


Põhimõte linnavalitsuse määruse kohaselt - isa ja laps kohtuvad igal teisel nädalavahetusel. Juhul kui laps jääb nädalavahetuseks isa juurde, võtab isa lapse reedel lasteaiast (ehk siis hiljemalt kell 18) ja viib esmaspäeva hommikul sinna tagasi.

Vahend - seesama linnavalitsuse määrus.
Laiendus - sama süsteem ja samad kellaajad peaksid kehtima ka juhul, kui lasteaed on puhkusel ja isa võtab lapse otse minu käest-

Takistused - Tanelit eriti ei koti. Tema meelest minuga sõlmitud kokkuleppeid ei pea täitma. Lasteaiast suutis ta küll Oti õigel ajal ära tuua.
Lahendused -
1.kutsuda Oti üleandmise juurde usaldusisik, keda me mõlemad tunneme, kasutasin eelmisel reedel, 4. juulil - ei mõjunud. Tanel hilines ja piinlik tal ei hakanud.
2. mina viin Oti selle usaldusisiku juurde koju ja Tanel läheb sinna talle järele. Kasutan 18ndal juulil. Plussiks asjaolu et mina saan õigel ajal minema. Miinuseks see, et Tanel juba praegu kaupleb endale õigust hilineda. Mis tähendab, et ilmsüütu inimene peab tema järel ilma põhjuseta ja ilma igasuguse hüvituseta ootama. Tanelil endiselt piinlik ei hakka. Ja moraalselt oleksin ikka mina vastutav, niikuinii.
millest tulenevalt mõtlesin välja lahenduse
nr 3. Kui Tanel Otile järele minnes hilineb, siis mina hilinen omakorda täpselt sama palju esmaspäeva hommikul. See on suurepärane lahendus, kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud. Seda varianti kasutades ei ole usaldusisikut vajagi. Isa ja poja koosviibimise aeg jääb vähemalt teoreetiliselt sama pikaks, kui peaks ilma hilinemisteta olema. Ja Tanel ise vastutab selle eest, kas tal on võimalik esmaspäeva hommikul õigeks ajaks tööle jõuda või mitte.
Teavitasin sellest ka Tanelit, sest mina ei tee midagi salaja või tagaselja, nagu temal kombeks.
Lahendus nr 4 oleks leppetrahvi leping, mida Tanel ei ole nõus sõlmima.

inimeste vahel on piirid

need peavadki seal olema. Need ei pea kunagi olema väga jäigad või muutumatud, aga põhimõtteliselt need peavad olema.
Tanel ei tunneta neid piire. Ta on piirikkuja. Ta tuleb alati teisele poole, teise inimese isikliku ruumi ja aja sisse, kõigepealt meelitab selleks loa välja ja siis tuleb veel palju kaugemale kui lubatakse. Omavoliliselt. Kuritarvitab.
Mina ka ei taju neid piire. Siis kui me koos elasime ja praegu täpselt samamoodi - luban Taneli liiga kaugele oma isikliku aja ja ruumi sisse ja siis tunneb ta ennast seal nii koduselt, et lihtsalt kuritarvitabki seda. Kuritarvitused mul siiski märkamata ei jää ja neid avastades hakkan ma lihtsalt märatsema. Ja märatsemiste peale Tanel solvub.
Leping lastekaitseametniku juures sai sõlmitud just seetõttu, et minu eraelu mingilgi määral Taneli sissesõitmiste eest kaitsta. Nüüd on sellest lepingust tehtud väga palju lepingumuudatusi, mis enamasti või peaaegu iga kord on ka kaasa toonud tüli. Sest Tanelil on iga minu ja tema omavahelist kokkulepet harjumuseks tõlgendada enda suhtes kõikelubavana - ta ei pea vajalikuks minu isikliku elu piire austada. Küll aga arvab ta, et ei pea isegi mitte põhjendama seda, miks ta hilines, lubadusi murdis, pettis. Ja olgem ausad - mind tegelikult ei huvita tema põhjendused, sest ta on nii kohutav valetaja, et ma ei saa neid põhjendusi niikuinii uskuda.
Lastekaitseametnik ise arvas et leping on siiski täitmiseks ja muudatused peaksid olema pigem erand kui reegel. Ja kui ma selle peale Tanelile teatasin, et kõik, enam lepingumuudatusi ei tule, edasspidi suhtleme üldse kirja teel, mitte telefonitsi, enam ta minu juures pesu pesta ei või ja ma üldse ei taha, et ta minu koju siseneks, siis ta jälle solvus ja nimetas minu käitumist deklaratiivseks.
Nagu ilgelt lahe onju. Tuleb välja, et minul ei ole Taneli meelest õigust oma isikliku elu piire kaitsta, ma peaksingi absoluutselt igas asjas talle kogu aeg vastu tulema, kogu aeg tema vajadused esiplaanile seadma, kogu aeg arvestama sellega, et kui tema hilineb, siis mina olen kohustatud lahenduse leidma.. kogu aeg ise vastutama. No milleks, me ju läksime lahku! Miks mina peaksin temaga arvestama? Miks mina pean vastutama selle eest et tema õigeks ajaks kohale ei jõua? Mul on täiesti masendavalt ahistav tunne, nagu meie kooselu ikka veel kestaks kõiges halvas, aga see pool, mis seal head oli, on loomulikult läinud. Ma tunnen et ma olen vang.

Sellepärast ma tahtsingi sisse seada leppetrahvi lepingu - et kui Tanel kokkuleppeid rikub ja Otile järele ei tule, siis maksab trahvi. Kenasti impersonaalne leping, mis, muuseas annakski Tanelile ka võimaluse oma isiklikku aega rohkem saada - ta võib ju lihtsalt kinni maksta selle, et ta oma pojaga koos olla ei taha. Lihtne. Automaatne. Ja enam ei peaks teisi inimesi tülitama palvega vahendajaks olla. Ei tea küll miks talle sellise lepingu mõte ei meeldinud...

Lastekaitseametnikule igatahes meeldis, ta veel ütles, et kahju, et sellist asja pole seadustesse sisse kirjutatud. Et ta kasutaks seda heameelega veel nii mõnegi teise juhtumi puhul. Seadus on ju laste kaitsel kole hambutu.

pühapäev, juuli 06, 2008

ellujäämisvõimalused

Brought To You By http://theirtoys.com">Favorite Sex Toys


haikala mulle lemmikloomaks ei sobi, selge.

Leidsin selle Juta ajaveebist
Kes veel seda testi teha tahab, vajab ka mõõtühikute konverterit.

väsimus

on peal ja und ei tule. Jama värk. Tavaliselt tuleb mu uni, millal vaid tahan. Uni on ikka olnud viimane pelgupaik maailmamurede eest,  lohutus ja kosutus. Ja nüüd ma sinna pelgupaika ei pääse.
Kes mu une sisse vehkis, paluks tagastada.
Väikesed rohelised kuulikesed ka ei aita, panevad ainult haigutama, aga magama jääda ei saa.

laupäev, juuli 05, 2008

ja ennäe

tuleb välja, et minu blogi on juba rohkem kui 3 aastat vana. Hämmastav.
Vanem kui Ramlofi blogi.
Algust üle lugedes tundub, et ma selle ajaga eriti muutunud ei ole, kuigi kindlasti olen läinud kalgimaks, halastamatumaks ja vähem usaldavaks. No mis teha.
Õudne väsimus. Samas magada ka ei suuda. Tundub nagu oleksin vampiiri ohvriks langenud.
Peaksin enda heaks midagi ette võtma.

fikseerimine ellimineerimine, etc

Eile, reedel, 4. juulil kell 18.00 pidanuks Tanel Jaanimäe võtma oma poja, Oti, minu käest Toome kohvikus , kuna ma Tanelit teps ei saa usaldada, kutsusin selle üleandmise fikseerimiseks kohale oma koorijuhi, hea inimese, kelle nime ma hetkel ei avalikusta. Tanel helistas 17.30 ja küsis, kas ma saan väga pahaseks, kui ta pool tundi hilineb, mille peale mina vastasin et saan jah pahaseks ja ilmugu kohale õigeks ajaks. Mispeale Tanel teatas et tal on veel asjaajamisi, mispeale mina teatasin et see on 100% tema teha. Ta ei öelnud mis asjaajamisi.
Meie koorijuht ilmus õigeks ajaks Toome kohvikusse, Tanel ei ilmunud. Pool seitse helistasin ma talle ja sain teada, et ta jõuab kohale 7-10 min peale seitset. Kell seitse helistas ta ise, siis andsin ma toru meie koorijuhile, kellele Tanel teatas et on kohal 5 min pärast. Lõplikult kohale jõudis Tanel kell 19.20. Ta ei selgitanud oma käitumist, ega vabandanud, lihtsalt muutis omavoliliselt kohtumisaega.

Nüüd nõuan mina, et Tanel otsiks järgmiseks kohtumiseks, mis toimub 18ndal juulil, HILJEMALT kell 18, ise mõne oma tuttava (keda mina ka tunnen) puhverisikuks, kelle kätte ma Oti viin ja kes siis vaatab ise, kui palju nöökimist ta Taneli poolt suudab välja kannatada. Või kui Tanel sellist isikut ei leia, viin ma Oti 18ndal enne tööpäeva lõppu Taneli tööjuurde. Mina ei leia, et ma peaksin Tanelit veel emmetama, nunnutama, ja talle sellist käitumist MÖÖNMA. Mina ei ole Taneli emme, pruta, naine, lapsehoidja, vms, ma olen talle täiesti võõras isik ja tal ei ole õigust mind sedasi korduvalt alt vedada, minu ellu niimoodi sisse sõita ja minu eest otsustadam, et minul ei ole oma isiklikku aega vaja.

Ma räägin juhtunust ka lastekaitseametnikuga. Vaatab mis saab.

reede, juuli 04, 2008

lubasin jah aga

no mida ma Tanelist head saan kirjutada? Ta on osavate kätega, nutikas, taibukas. Kui mõnda asja ei oska, siis teeb selle endale selgeks või mõtleb välja. Tal on laialdased huvid, folgist langevarjuhüpeteni. Oskab hästi tantsida. Hea muusikamaitse. Tal on tuvastatud isegi muusikaline kuulmine.
Aga selle kõik nullib ära asjaolu, et teda ei saa usaldada, ta ei pea sõna, ta ei pea lugu kokkulepetest ega teise inimese ajast. Ta ei maksa tagasi võlgu, välja arvatud isikutele, kes on tema jaoks mingil moel autoriteetsed
- isikutele, kes on temast rikkamad, võimukamad, ülbemad.
No midagi ei ole teha. Taneli meelest näiteks üksikemale ei ole vaja 500kroonist võlga ruttu tagasi maksta, vallalisele, hästiteenivale poissmehele, kui see on temast pikem ja tähtsam, aga on vaja.
Täna algas jälle Taneli nädalavahetus Oti hoidmisel ja kuigi positiiivse poole pealt peab mainimima, et ta ILMUS KOHALE, rikub asja ära, et ta otsustas minu selja taga meievahelist kokkulepet omavoliliselt muuta ja tulla kohale 1,2 tundi hiljem. Alleaa. Ott oli ootamisest närviline ja väsinud, loomulikult.
Kui see trall niimoodi jätkub, siis hakkavadki Oti ja Taneli kohtumised Taneli enda initsiatiivil ära jääma, sest kui on kokku lepitud lapse üleandmine kell 18 ei pea mina sellest kauem küll Tanelit ootama.
------------
Käisime Tartus Kudzu juures ja seal oli tore, nii tore et kõik mured ununesid, eks mas nüüd kraamin nad jälle kokku ja vaatan üle. Vihmas küll kõvasti. Jõudsime isegi metsa seenele, kus mina isiklikult leidsin ÜHE pipratatiku, aga Ott sai täiega metsaelamuse kätte.
-------------
Aap oli seeaeg kahes kodus kassivahis - minu ja mu õe juures. Sõitis õelapse jalgrattaga ja nautis omaetteolekut.
-------------
edit - jah, üks asi tuleb veel Taneli kiituseks öelda. Ta ei ole mitte kunagi vaidlustanud Oti õigust elatisele. Ta on mulle küll ühe kuu elatise maksmata jätnud (selle ma klaarisin lõpuks teisiti ära, võtsin lihtsalt Nutifoni tagasi, ehkki selle nimel pidin enamuse Nutifoni järelmaksust ise maksma) ja ta on mulle elatise maksmisega hilinenud ja mulle valetanud, et rahakohetuleb, firmakoostabaruandeid, jne.... ja vahepeal julges ta arvata, et ma peaksin nende nädalavahetuste eest, mil Ott on tema juures, elatisest loobuma... aga põhimõtteliselt ei ole ta kunagi eitanud lapse materiaalseid vajadusi. Lihtsalt kuna Taneli finantskäitumine on nii kaootiline, olin ma sunnitud elatise ametlikult ja kohtu kaudu fikseerima, et mul oleks võimalik see kätte saada, kui ta konto arestitakse, vms.

Aleksiga on veidi teine tera. Aleks lihtsalt ei ole nõus elatist maksma, niisiis pidin ma tema puhul elatise nõude lõpuks täiturile andma ja kuigi mul sellest vaesest lastekodulapsest kahju - tema suhtumine rahasse on niikuinii ebapraktiline, romantiline ja totter - ei suuda ma talle ka enam halastada, mitte pärast Taneliga koos elamist. Saagu suureks ükskord, vat.
Aga Aleks ei ole mulle MITTE KUNAGI VALETANUD!

teisipäev, juuli 01, 2008

wada fak

kuda nii olla saab, et kudzu juures lippab internet minu läpakas 3 korda kiiremini kui mul kodus, aga interneti kiiruse test annab kudzu juures tulemuseks 486 kbt/s ja kodus 1 Mbit?
Mis valemiga, no mis valemiga?
/nagu puuga pähe saanu

istun rongis

sõidame otiga tartusse, vifi on muidugi aeglane nagu ärja ila aga mis eriti piinarikas - minu läpaka ekraan vabiseb ja vappub rongi rappumist tõttu nii valusasti, et ma parema meelega hoiaks seda käega kinni. Käsi vajaneb aga kirjutamise (loe - blogimise) juures. Leiutasin siinsamas plastmassist nurgatoed läptoppide ekraanidele, aga keegi peaks need ju ka valmis tegema... neid võiks olla igatsuguseid. läbipaistvaid, värvilisi, pehmendustega.
eile oli 30 juuni, minu viimane tööpäev enne puhkust, oti viimane päev vanas lastesõimes, sügisest läheb ta uude, suurte laste lasteaeda. kuna mu üle-eelmine nädal möödus põhiliselt nõmme noortemaja linnalaagrit tehes, pidin ma 11ndal tunnil veel kibekiiresti terve nädala töö ära tegema Olgugi ma olin seda juba ndlvhetusel ja vahepeal õhtul hilisel ajal juba teinud.
Üleelmisel nädalal hoidis nimelt Tanel Otti ja minul olid õhtud põmst vabad.
Aga mul pole kunagi enne nii kapitaalset "oh puhkus on käes" tunnet olnud, ilmselt siis just seetõttu, et viimased tööpäevad möödusid majahaldja moodi rügades.
Keegi tegi mulle kunagi etteheite, et ma võiksin Tanelist vahel head ka kirjutada, jah ma teen seda kui leian koha kus ekraan ei võppu või kui ma saan need endaleiutatud ekraanifikseerimiskaitsenurgad, palun jah, see oli vihje plastikdetailide tootjatele. Nägudeni Tartus!