teisipäev, jaanuar 30, 2007

mis kohe ei tapa

see murrab.Muserdab.
sellepärast ongi poolkatkisi inimesi nii palju. Kes usuvad, et ära minnes saavad terveks. Kah naiivikud!


Kas keegi teab, miks mehed ebameeldivaid uudiseid kohe ei räägi vaid siis, kui midagi ette võtta on juba hilja?
Vastused mida minule on edastatud:
Ma ei tea!
ma ei tea...
Ma ei tahtnud sind ärritada (tere till! lõpuks sain ma ju niikunii teada ja ärritusin 108Xhullemini)
Ma ei tahtnud KOHE sõimata saada (öhömm. mis see hiljem parem on?)

Külm on

Ott on permanentselt haige. Istun kodus ja intersurfan. Ja vihastun võõraste tragöödiate peale. eriliselt mõttekas, eksole?
Kui oksendamiseni aus olla, võiksin oma aega ka tulusamalt kulutada. Joonistades ntks. Tööd tehes.
Kirjutasin näidendi valmis - täpsemalt retsisin Arvo Vallikivi raamatu "retk ooboluste riiki" koolinäidendiks. Seoses sellega... hakkasin autoriõiguste pärast muretama, nuhkisin kod. Vallikivi järel internetis ja avastasin veel nii mõnegi nördimapaneva fakti teiste inimeste eraelu, lastesse suhtumise ja vastutuse kohta. Ei hakka linkama, otsige ise. Tegelikult ma ju tausta ei tea... miks ja kuidas...

Ella oli näidendiga ülimalt rahul, nagu ikka minu töödega. Muidugi on selline entusiasm ja vähenõudlikkus talle alati omane olnud... eee... mugav klient? Natuke rusuv, kui inimesel kriitikameelt üldse ei ole. Või oma arvamust. Teisest küljest - kes peale paduentusiasti mulle veel selliseid võimalusi annaks? Äkki ma lähen veel lavastajaks kah? Meeletult lahe oleks. Ja butafooriks.

ma olen tegija, tegija...

ei usu armastusse

ei usu.
sa annad oma hinge teise inimese hoolde, kes selle reedab
sa teed teisest inimesest kogu oma maailma ja tema tallab su ükskõikselt jalge alla või siis lihtsalt unustab koju, nagu külmkapi
sina hoolid, temal on hooletu
sina oled iseendastmõistetav, tema on vaba inimene

armastus on lõks. Ärge armastage!

aga elementaarne lugupidamine oma laste ema vastu ja elementaarne õiglustunne perekonna/karjakaaslase vastu võiks meestel ka ikkagi olla.
mees kas sa ei saa aru või, et minul on täpselt samasugune õigus väljas lõbutsemas käi kui sinul?
palun kujuta ette, et sa päevast päeva oled lastega kodus ja ootad ja ootad ja ootad ja kõik mis sulle on öeldud: ma tulen siis kui tulen/jõuan/saan/pidu lõppeb/keegi sealt autoga sõitma hakkab/need, keda mina autoga sõidutan, peo lõpetavad

kujuta ette, kui mina arvestan sinu ajaga sama vähe kui sina minu omaga?

pane ennast korrakski minu nahka! ela minu mustvalget filmi tolmuses unustuses!

on lõbus? ei ole?
noh, mille eest siis mina üksi? miks sina ei võiks solidaarsusest minuga koos igavleda, midagi ühist ja huvitavat välja mõelda, meist ka hoolida?

esmaspäev, jaanuar 29, 2007

Nuta või naera

Leidsin Perekoolist Tõnn Sarve blogi aadressi ja kujutad sa ette - ka tema on naisest lahku läinud. Ometi läks ta Taimaale kindla veendumusega, et leiab sealt õnne.
Ta pole üldse paha mees, kuigi armastab vaid väga noori ja ilusaid tibisid, hoolimata omaenda vanusest ja saatanlikust väljanägemisest (või siis just selle tõttu). Tema juures nägin ma esimest korda PulpFictioni, Rockys Horror Pictures Showd ja mis kõige tähtsam - Prospero päevikuid, mille koopiat, kahju küll, pole mul tänini õnnestunud kuskilt leida. Sellest, et tahab Taisse või kuskile mujale idamaadesse rännata, rääkis ta juba tookord, kui me lävisime.
Ja nüüd siis läks niimoodi...

Pean küll ütlema, et Tõnni hilisemad postitused, pärast baaritegevuse lõpetamist ja Tai tibinast lahkuminekut, on huvitavamad.

pühapäev, jaanuar 28, 2007

ahjaa


kas ma ikka mainisin, et minu kõigeilusam noorem õde Madli sai ka emaks? Ta sünnitas meie poistekarja keskele tütre, kelle isaks on saarema mees Karmo, kes ehitab kuskil kaugel... laevu vms. Käisime Aediga ja Otiga neid vaatamas. Tütre nimi on esialgu Emma.
Ta on selline kõhnake kulend ja väga pikkade sõrmede ja varvastega. Ott suhtus temasse distantsilt aga lugupidamisega. Käis vahepeal rindasaava tite käppa pigistamas (stiilis "jou krae, hiljem räägime") ja hiljem püüdis mähkimise peale protestiva tütarlapse voodisse ronida/dialoogi arendada. Emma on selline iseloomuga preiln. Ega ta Otist eriti välja ei teinud.

Võrdluseks kõrvale Oti pilt (okei, paar nädalat vanemana vist) http://www.beebifoto.ee/pildid/M/MG7S_tibulind_2.jpg
ja ärge tulge mulle rääkima, et "need imikud on kõik ühte nägu"

Opera

Opera on väga naljakas netilehitsemisproge. Esiteks ei meeldi talle blogid - korralikult küljendatud teksti saan ma oma blogisse ainult vana hea/paha IE-ga. Teiseks ei aktsepti F-secure online viirusekontroll Operat. Ja kolmandaks leidsin ma täna Opera nuppe näppides, et rubriiki Ntes (ehk siis märkmed) on ilma minu tahtluseta lisandunud järgmine tekst:
1. igal hommikul peale arvuti avamist on perekooli leht järjestuselt vähemalt kolmas, mille avan
2. perekooli leht on mu "feivoritsides"
3. perekooli leht on mu arvuti avaleht
4. kui lapsele riideid vaja, vaatan esmalt mida pakutakse perekooli ost-müügi all
5. veedan päevas vähemalt ühe tunni perekoolikate seltsis.
6. peale lugemise avan ka ise tihti mõne teema
7. kui ma tänaval kassipoega kohtan, mõtlen kohe, kas kuulutada sellest perekoolis
8. vähemalt paar korda, olen perekoolis mõne teema peale ärritunud olnud ja vähemalt korra tõelisse vaidlusesse langenud.
9.räägin või vähemalt mainin vahel sõbrannadele/sõpradele asjadest (asju) mida perekoolis räägiti
10. külastan perekooli juba 2 aastat või rohkem.
Kusjuures sinised punktid peavad minu kohta ka paika. Aga mis imekombel see tekst mulle Operasse salvestus?

Sead muidugi

on kõik mehed. Nooremad on sellised armsad väiksed põrsad.
Samas Tanel, kuigi ta on siga, on pealekauba veel tark ilus ja osav. Ta tõi isa juurest printeri, paigutas selle Aabi lauale ja ühendas ära, niiet nüüd saab kohtvõrgu kaudu printida ka meie arvutist, kui Aabi oma on sees. Aap alguses protestis: Kuhumaomalaeva panen??? (suur mudellaev) Kõikteiekolaonminutoas!Mulpoleüldseenamruumi!Kusmaõpin? Aga me kasutasime juhust, et ta oli täna öösel aedilas ja tegime ikka tüki ära. Ja telefoni teel suhtus ta asjasse üsna rahulikult. Eks ma enne pidasin temaga ka pika nõupidamise teemal aabitoasuurpuhastus ja ruumi säästlik kasutamine.



Nagu neti ja muudes avarustes kuulukse, jätnuvat Agur Helbe maha. Noorema prinkpepu pärast. Ja ei tahtvat oma lapsi toita ka. Paha mees! Mitte siga vaid... ma ei teagi kohe. Sigu ei maksa ilmaasjata solvata. Igatahes on suur pettumus, et ka paar, kes altari ees paari pandud ja teineist heas ja halvas hoida tõotanud, sugugi koos ei püsi, isegi mitte niikaua, et bioloogilised ühised järglased saaks üles kasvatatud (noh kooli-ikka). Ja Helbe on kusjuures nii ilus tüdruk ja - nagu ma nende juures käies nägin - ka hea perenaine. Nii puhas ei oleks minu elamine ka siis, kui ma üksi elaksin.
Mida fakki need "mehed" siis veel tahavad?

laupäev, jaanuar 27, 2007

kunagi

kui ma läksin esimesse klassi, oli meil joonistamise tund. kohe esimesel nädalal. Õpetaja andis ülesandeks joonistada suvest, vabal teemal. See oli tooaeg, kui kooliülesanded lastele olid väga rangelt piiritletud. Vaba teema põhjustas hõiskeid, kuigi see oli absoluutselt esimene koolinädal kõigil lastel üleüldse ja mingist koolistressist poleks me veel pidanud midagi teadma. Mina joonistasin maastiku - mets, muru ja taevas. Teadsin kuskilt, et taeva ja maa vahele ei tule jätta tühja triipu ja nii ma värvisin hoolikalt oma sinise pliiatsi jupiks. Ja kriipsudega kollase kera asemel joonistasin van Goghi päikese.
Lõpetasin oma pildi kõige esimesena ja viisin õpetaja lauale. Õpetaja tõstis töö üles, näitas kõigile ja kiitis. Muide, lasteaias olin ma oma joonistuste pärast pigem riielda saanud - kui ma ei tahtnud kasvataja poolt ettepandud nukupilti üksühele maha joonistada vaid tegin oma pilte.
See oli esimene faking kord kui kui mind massi/klassi ees positiivselt esile tõsteti. Sellest hetkest teadsin, et saan kunstnikuks. Võibolla pole ma mingi kuradima geenius, aga see on lihtsalt ainukene asi, mida ma tõepoolest oskan. Ja läbi kogu piinarikka igava ja tüütu alg-, põhi-, ja keskkoolistuudiumi olen ma alati klassi parim joonistaja olnud.
Kunstikoolis ma mudugi kaotasin selle lapsgeeniuse positsiooni, kuigi... nojah.

esmaspäev, jaanuar 08, 2007

edu

Aasta on edukalt ära vahetatud, suured tööd on valmis saanud ja väiksed valmivad ka takkaotsa. Ott on jälle/ikka nohune, no mis värk on, maeivõi. Katsetan nuluõliga. e-riik moosib mind e-valima. Peaks ideekaardi lugeja ära ostma. Paraku on raha ka väga edukalt kulutatud -remont, remont ja vahepeal natuke remonti ka. Rsk.
Aga mul on oma skänner, nännänää!