laupäev, detsember 27, 2014

22. päev - midagi, mis mul puudub

Ma pole kunagi olnud pai laps. Kuigi ma olen üritanud. Ausalt. Lihtsalt ei õnnestunud.

See ja ka eelmine pilt sai sikerdatud kiiruga telefonis, autos istudes. Aega ei ole...

21. päev - midagi, mida ma tahan

Ma tahan, et ma oskaks lennata. Päriselt ka.

neljapäev, detsember 25, 2014

20. päev - midagi oraanži

Oraanžid (ehk ruuged) asja on head. Jätkame väljakutsega, kuigi on 25s, nii suur püha et ükski kärbes ei köhi.

Väga sobilikud filmid jõulude puhul on Predestination - nartsissismi apoteoos ja enesearmastuse lihakssaamine* - ja üks paljudest Võimatutest Missioonidest. 
Ning eile vaadatud Prometheus ja eriti MR73, eriliselt masendav film korruptsioonist kui ühiskonda kooshoidvast liimist.

kolmapäev, detsember 24, 2014

19. päev - midagi uut.


Lumi on alati uus, kui sajab. Võrdlemisi ruttu võib see ka vanaks jääda ja surra. Saada nakatatud autorataste alt pritsivast porist, vigastatud rattajälgedest, kurnatud liiga soojast kliimast, noh ja surra, külvates oma laguneva laiba koos tõvetekitajatega inimeste saabastesse ja mütsidesse.


Aga kui ta tuleb, uus ja puhas, siis on ta ilus.
--------------------------
Vaatame jõulude puhul Alieni ja Prometheust; väga jõululik. Võtsin Blondie Viidiku juurde kaasa, neil oli Triibuga omavahel natuke ütlemist, aga nüüd magavad sama laua all erinevatel toolidel. 

teisipäev, detsember 23, 2014

18. päev - kritseldus

Tegin endale jõulukingituse, ostsin telefoni Autodesk SketchBooki (1.29) ja kritseldasin mõnuga, proovisin erinevaid pintsleid, jne. 


Puutepliiats on ka abiks. Hädisevõitu küll teine. Ilmaasjata on telefonitootjad stiiluse vajadust ignoreerinud. Nokia oleks võinud...  Nojah. Samsungil on Note, see on ainult kallivõitu. Apple pidada ka pliiatsit leiutama. Ma ütlen.

17. päev - lemmiktaim

Lemmiktaim on pirnipuu. 

pühapäev, detsember 21, 2014

14. 15. ja 16. päev

Jälle kiirvisandid. Olin vahepeal haige; siis oli kiire; siis olin haige ja siis käisin pikal proovipäeval, kuna meil on kooriga esmaspäeval esinemine. 

14. - Lemmikmuinasjutt on "Vaeslapse käsikivi". Inspireeriv lugu noorest naisest, kes nägi und, läks pikale reisile tundmatusse ja murdis viletsusest välja kõrgtehnoloogilise nõiariista abil. 


15. päev. Minu perekond. Mina olen kuninganna, muidugi. Kes siis veel? Võsukese jätame maski taha - nii suure poisi eraelu ma omatahtsi ei lahka. Pimeduse rüütel. Ja Putukas on see narr, kes tõe alati lõpuks välja ütleb. Viskab kildu. Paneb pirni. 
Ja kass, loomulikult. 

16. päev. Inspiratsioon.
Lendaks, aga...

kolmapäev, detsember 17, 2014

12. päev - viimane saavutus


Võibolla mõne jaoks poleks see eriline saavutus, minu elus aga mingeid väga suuri asju niikuinii ei toimu. Igatahes on mul hea meel, et hoolimata pisikesest pingelisest ajakavast saime me ikkagi "Koerhaldjas Mia" muusikali kirjeldustõlke valmis ja eelprogrammigi esitatud. Auh! 

teisipäev, detsember 16, 2014

11. päev - elu murdepunkt

Kui elu murdepunktiks pidada seda, mis muudab inimese ellusuhtumist kardinaalselt, siis  - mitte küll punktiks, aga niisuguseks perioodiks, üle paljude aastate ulatuvaks lärakaks oli minu jaoks kooselu T-ga. Esiteks keeras ta mu närvid nii põhjalikult tuksi, et nende ravimiseks kulus ikka mitu head aastat, teiseks viis ta mu veendumusele - mis mu varasematest taotlustest ja soovidest kardinaalselt erines - et ma EI OLE pereinimene. Ma otsustasin, et ma pole perenaisetüüp, ma ei taha enam iial mitte ühegi mehega koos elada. Mulle meeldib üksi rohkem. Ja meeldibki. 

Viidik on temaga võrreldes hoopis teisest puust, muidugi, aga ikkagi - mulle meeldib üksi rohkem. Ok, lapsega koos, mis ei ole päris üksi, aga üksi ses mõttes, et ilma teise täiskasvanuta kõrval. Ma ei pea kellelegi toetuma ja ma ei tahagi. Moraalset tuge ikka leian sõpradest. (üldisel suheteskaalal on ju Viidik ka pigem sõber - lisadega). Kriisihetkedel on küll mõnikord hirm, et mis siis, kui minuga juhtub...  aga see ei tähenda, et ma raskustele alla vannuks. See on lihtsalt ratsionaalne hirm selle ees, et missioon "laps" jääb mõne ootamatuse tõttu lõpetamata. 

T võib endale lubada väikese solvunud edevusenohina, et on ühe naise elu nii jäädavalt just selles osas mõjutanud. 
Igas muus mõttes on mu elu olnud pigem pisikeste märkamatute krõksude jada, millest ükski pole mind algsest suunast kuigi palju eemale viinud.

9. ja 10. päev


Jäin haigeks, ärkasin esmaspäeval palavikuga. Tere tore.

Mul ei ole põdemiseks üldse aega.  Tänane päev läks igatahes mahakandmisele. Praegu tundub juba täitsa OK olevat.  on enamvähem talutav olek, palavik on kadunud, nõrkus on jäänud, aga pole muud võimalust, kui poolhaigena ikkagi tööle minna. Mida ma olen teinud juba viimased kaks nädalat.
Daki näeb toredaid unenägusid; mina nägin palavikuuimas, vabandage, et pissisin magades voodisse, ise mõeldes, kas niimoodi saadaksegi vanaks. Ärgates kobasin mitmeid kordi aset, et kas. Ja kas ikka.
Esialgu veel ei olnud.


Aga jätkame väljakutsega
Lemmik TV saade on loomulikult True Blood. Lihtsalt võrratu. Muidugi, enamus inimesi fännab sealt hoopis teist meesnäitlejat/tegelaskuju, aga mulle sümpatiseeris see "süütuse ajast" pärit tüüp enim.
Kohe selle järel tulevad Supernatural (alates umbes teisest hooajast pole see enam ülearu naiivne) ja Padjaklubi. 


Lemmikkomm on lagritsakomm.
Tallinna on tulnud selline tore pood, nagu Tiger, seal müüakse muu nänni kõrval ka huvitavat valikut lagritsakomme. Nämm...

---------------------
Muud juttu ka - on viimase paarisaja aasta jooksul üsna laialt kasutatav müüt, et naised ei mõtle loogiliselt vaid intuitiivselt. (enne seda räägiti lihtsalt, et naised on rumalad). See müüt ise ei ole tegelikus elus kuigi palju tõendusmaterjali taha saanud. See kehtib hädapärast ainult juhul, kui ainsaks loogiliseks käitumisviisiks peetakse pidevat edasipürgimist, rohkema, suurema, parema, uhkema jahtimist, võimu, vallutusi, eksponentsiaalset kasvu... 
Lihtne talupoja (või naise-)loogika ütleb, et lõputult ei saa eksponentsiaalset kasvu taotleda. Maa on piiratud ressurss.
Kitsamas plaanis - ka üks inimene on piiratud ressurss, mitte lõputult ennast iseenesest taastootev. Üle laipade minek on inimeste raiskamine. Kui sa ei taha inimesi raisata, siis arvesta nendega, nende vajadustega.  Kas pole loogiline? Või ei ole mitte?  Selleks et me kõik jääksime ellu, tuleb suurimatel kulutajatel oma kulutusi tagasi tõmmata. Alati saab ära jätta mittevajalikud kulutused, nagu propaganda, sõjad, kõrtsid, kasiinod, folgipiletid ja kallid vidinad. Kas see pole ratsionaalne lähenemine?

Läheme natuke lähemale ja tuletame meelde, et kui sul juba on laps, siis tasuks oma lõbustustele kuluv raha ja aeg tõsta FUN-taskust LAPS-taskusse, sest muidu sa raiskad oma geneetilist tulevikupotentsiaali, oma surematuseviisat... ja siit algab juba sõda meheliku ja naiseliku loogika vahel, sõda, mille mõttekusest ma aru ei saa ega hakkagi saama. Mehed arvavad, et lapsega tegelemiseks on ükskord hiljem aega küll - siis kui nad ise on juba vanad ja muud ei viitsi  - naised miskipärast arvavad, et lastega tuleks tegeleda KOHE, kuni nad on veel kujundatavad.  Miks mulle küll see esimene mõtteviis vähem jätkusuutlik tundub?
Jälle pisut kaugemale minnes tundub mulle küsimus raha kohta poliitikas: "Kellelt me selle ära võtame?" ausam, kui valimisloosung: "Riigieelarves on selle jaoks raha olemas!". Rahakummi annab muidugi üsna kaua venitada, aga lõpuks tuleb see ju ikka plaksuga tagasi.

Ilmselgelt on mul liiga vähe loogilise mõtlemise võimet.

pühapäev, detsember 14, 2014

8. päev - multikategelane


Loodetavasti lähevad nukufilmid ka arvesse. 

Jälle raske valik. 
Multikaid on lihtsalt liiga palju, sh ka meeldivaid. Mulle meenus üks omal ajal mulle tugevalt muljet avaldanud tegelaskuju - liikuvate tissidega naine Hardi Volmeri "Nõiutud saarest". 

laupäev, detsember 13, 2014

7. päev - sõna


Kuidas kujutada sõnu? Kui sõna saab kuidagi kujutada, siis ei kujuta sa sõna vaid selle tähendust. Eset. Nähtust. On sõnu, millel tähendus peaaegu puudub. Muideks. Muuseas. Kummatigi. Üldiselt. Tegelikult.


reede, detsember 12, 2014

6. päev - raamatukangelane

Päris raske oli leida raamatukangelast, kes ei oleks juba ära filmistatud (mis oleks üpris segavaks asjaoluks oma karakteri loomisel). Lõpuks valisin Dworkini raamatust, millest tehtud filme fännid pikisilmi asjatult ootavad - "Amberi üheksa printsi" ja selle järjed. Dworkin oli lahe vana. 
Järjekordne kiirvisand. No ei ole aega.

Kaalusin isegi, kas panna üles lihtsalt üks varasem pilt Libahundi-Tiinast, aga see oleks olnud juba liiga kerge allaandmine.

Homseks tuleb välja mõelda lemmiksõna. Kas saab niisugune asi üldse olemas olla? Lemmik - sõna? Heldeke. 

(Kuna ma ei ole magama läinud, siis tehniliselt on veel täna, isegi kui kuupäeva järgi peaks juba homme olema, eksole.)

kolmapäev, detsember 10, 2014

5. päev - parim sõber

Kõigepealt mõtlesin, et joonistan mõne inimese, siis et raamatu. Aga olgem ikka ausad - kõige rohkem suhtlen ma selle asjaga:

Elu on selline

teisipäev, detsember 09, 2014

4. päev - lemmikkoht

Lapsepõlvekodu, suvekodu

Tõttöelda pole mul korralike piltide tegemiseks praegu lihtsalt aega. Haigus (mingi tatitõbi), töö ja lapsekasvatamine...  Hea kui väikese visandi päevas valmis visata saan. Jälle see "linnuke kirja" süsteem. See võib ju harjumuseks saada.

esmaspäev, detsember 08, 2014

3. päev - lemmiktoit

Kui Kudzu lemmiktoit on kartul, siis minul üks teine maavitsaline - tomat. 

Tegelikult on eestlase lemmiktoit muidugi teine eestlane. Natuke närimist: minu noorema lapse isal on nüüd suurepärane õigustus oma elatisemakseprobleemidele:
Eeh, kui kõik elu nii lihtne oleks.
-------------
Vahepeal jõudis detsember kätte, tuletame meelde advendiabi reegleid:

laupäev, detsember 06, 2014

bizi Mann, 1. päev


Koostasin kirjeldustõlke lastemuusikalile "Koerhaldjas Mia", see sai tehtud lõpuks 1-2 ööga enne esietendust, kuna - kirjeldustõlgil lihtsalt ei ole enne etenduse valmiskujul nägemist isegi mõtet üritama hakata, aga antud projekt oli ülimalt lühike ja kiire. Päev pärast peaproovi kohe esikas, 7 etendust kolmel päeval kahes linnas. Metsik tamp väga lühikese aja jooksul pluss magamata ööd, mmm, kes seda siis ei armastaks?* Mõnikord muidugi teisiti ei saa.
Minu kallis konsultant väitis, et kirjeldus tuli hea. Etendusele tõlget tehes on see väike häda, et elav esitus võib iga kord veidi erinev olla. Olen ühte etendust ju varem ka teinud, aga kui "No näed ise" oli kahe täiskasvanud(!) näitlejaga ja praktiliselt olematu lavakujundusega, kirjeldajale lihtne tükk, siis see praegune sisaldab suurel hulgal fantastilisi kostüüme, lapsnäitlejaid, rekvisiite, kulisse ja nii edasi. Suurepärane teos, eriti suurepärase muusika ja lauludega, ja boonusena sain ma lava taga viibida samas ruumis selliste kultuuriheerostega, nagu Kaari Sillamaa, Contra, Emil Rutiku, Kaire Vilgats, jne.
Selliste maratonide tulemuseks on aga totaalne väsimus, nii sodi olek, et näen napakaid poolerootilisi unenägusid täiesti irrelevantsete isikute osalusel ja - nagu Viidik kurtis - nihelen unes kõvasti rohkem, kui tavaliselt. Magneesiumi pole ma ka ammu võtnud.
----------------------
Emme saatis mulle oma suht kandmata Camel Boots saapad - "nad niikuinii seisavad niisama". Olid mu laiale jalale täpselt parajad ka. Jajaa, kadestage nüüd, pifid! Tavaliselt kannan ma maks 4-euriseid kaltsukasaapaid.

---------------------
Kudzu viskas õhku uue väljakutse:
Võiks teha küll. Väljakutsetel on see hea omadus, et kui neid lõpuni teha, siis on tunne, nagu oleks midagi Ära Teinud. Ennast Kokku Võtnud ja Ületanud. Tahtejõudu Arendanud. Ja tegelikult ei juhtu mitte midagi, kui asja pooleli jätad. Ja samas on kindel tähtaeg, st see ei kesta igavesti. Kui lõpuni vastu pead, siis ükskord saab läbi.

Niisiis. 1. päev - minaise:


----------------------
*Magamata öö pidi võrduma peapõrutusega. Tunne on küll selline.