neljapäev, veebruar 25, 2010

loogika puudub

Palk kahaneb (jah, meil kärbiti. esijalgu kujul kohustuslik palgata puhkus. nüüd jõudis kärbe kohale) ja kehakaal kasvab. No mida???
masendav.
enam pole isu võimeldagi
mis mõttega, kui see ei aita

teisipäev, veebruar 23, 2010

Kes tunneb seda tegelast?

Noored läksivad peole, mukkisid ja lakkisid üksteist enne kohe kövasti, Aap lubas ennast pildistada, Tütarlaps ei lubanud.
Mäletate, milline Aap kunagi oli? Väike valge lokkis peaga tupsu. Nuh...
Aap ise küsis irvitades ükspäev, et kas ma üldse ette kujutasin omal ajal, milline ta ükspäev välja nägema hakkab. Ja et kui ma oleksin teadnud, kas ma oleksin teda teisiti kasvatanud. Sain vastata ainult, et kui ma oleks teadnud, milline lugemispõlgur ja lauluvastane temast kasvab, siis ma oleks selle nimel rohkem ponnistanud. Aga et välimus ei ole tähtis*. Kuniks ta dressinimesena ei riietu. Misjärel pidin talle ka dressiminese fenomeni natuke rohkem lahti rääkima. Sest täämbä ei ole nagu sellest rahvast palju midagi järel. Nemad olelesid meie lapsepõlve- ja noorusraadel, daamid. Mäletate?
------------
*Midagi ei ole teha, minu lapsepõlveaegne kodune kasvatus on oma juured musse sügavalt ajanud.

Kopp on ees

lumest. Siiski, eile oli mul 18 kraadi sooja toas, saun, ma ütlen.
Oti ja suuskade pärast (vt eelm. post) pean aga soovima, et lund veel mõneks ajaks jätkuks. Kui ainult majaomaniku perel ei oleks lollakat kommet seda minu keldri akna alla hunnikusse kühveldada. Sula tuleb - kõik keldrisse voolab. Mina praegu hunnikut teisaldan - tühja tööd teen. Sest lugupeetavad ei viitsi labidat kaugemale lükata. Nõme.
Soojaveetoru ei ole veel lahti sulanud. Aap pesi külma veega nõusid. Istusime täna ka Otiga kodus, igaks juhuks, jne. Ma ei salli selliseid sunnitud kodusistumisi.
Mis veel? Juuksehari kadus ära, ahi laguneb tasapisi, autojuhid nõmetsevad, pargivad kõnniteedele, vähe sellest, ka värava ette, niiet jalakäijad lennaku üle majakatuste. Elu on hall, aga reedel sõidame Otiga Tartusse.


laupäev, veebruar 20, 2010

Õõhhh

On meil masu või ei oleb?
Postkasti potsavad sellised kuulutused:

http://www.ut.ee/231185

http://www.ut.ee/223451

http://www.ut.ee/295575

Kõiki neid kolme kuulutust ühendab pakkumine: vahetusüliõpilasele on tagatud tasuta toit, majutus, transport ja nojah, ka õpe.

Teate, mida mul veel vaja läheks, et selline pakkumine vastu võtta?
Et mu laste isad oleksid nõus ja võimelised ühe semestri jooksul oma lapsi ise hoidma ja toitma, et mul oleks selle semestri jooksul piisavalt vaba raha neile elatise maksmiseks (eee... see tähendab umbes 2X2175X 5=21750 vaba raha) JA et mul selle ühe semestri jooksul säiliks siin, Eestis, töökoht.
Ulme.
Nojah ja... tampoone peaks seal kohapeal ka millegi eest osta saama.
Ah niisama virisen.

reede, veebruar 19, 2010

enne magamaminemist

kirjutan ruttu üles eelmisel ööl nähtu -
olin ühes hüljatud linnakeses. Majad, sh ühepereelamud olid lihtsalt maha jäetud ja linnakese võttis üle viisakas vanamoodne vampiirikogukond.
Linna sisse sõites avastasin vankrist Kaarnaproua, kes vampiiride poolt sisustatud ja täiendatud interjööre huviga jälgis. Ühel vampiiriperel oli suur valge koer, Kaaren teatas, et koer hakkab kohe poegima ja tema läheb koerale seltsiks. Ehitas koerale kuskile kastide vahele pesa ja roniski ise ka sinna. Esimene kutsikas oli juba käes, kui pidin edasi minema.
Jõudsin suurde villasse, selle kõrvalhoonetel oli katus poollagunenud. Vampiiripere teismeline poeg oli katusele päikese kaitseks palakaid peale tõmmanud ja endale katuse alla pesa teinud. Mulle leiti plats sealsamas pööningul. Kuna hommik hakkas jõudma, sättisid kõik ennast (ja mind) uinuma.
Häda oli selles, et mina polnud vampiir, aga pidin seda võõrustajate eest varjama. Sest et... Putuk oli sealsamas ja tema jällegi oli vampiir. Vanust umbes 7-10 a, pikem, kõhnem, endiselt suure peaga. Ma ei saanud teda ju sinna üksi jätta.
Putuk ei tahtnud uinuda, rübeles ringi, tuul tõstis katkise katuse pealt palakaid ja päike kippus sisse piiluma, aga vampiiridele teatavasti päike ei sobi. Kõrvetab tuhaks. Kargasin Putukale järele, tirisin teda katuse tervema poole alla varju, lootes ise, et keegi ei märka, kuidas mina üldse päikest kartma ei pea. Vampiiripere nimelt oli hilisest ajast haigutades kogunenud pööningule, aitamaks meil ennast sisse seada.
Kuidagi saime päikese käest ära, kui selgus äkki põhjus, miks linn üldse maha jäetud oli. Hullud teadlased nimelt tegid seal oma katseid, läbi katkise katuse jõudis meie pööningule kitsas kiir ühest observatooriumist, see kiir tipnes miniatuurse auguga singulaarsuses, see särises siniselt, kärises, näitas korraks paralleelmaailma ja kadus siis. Vampiirid vahtisid seda huviga, ei kartnud valgust. Kui suurem auk kadus, hakkas toolide ja muu kola all hüplema pisike, nööpnõelapeasuurune singulaarsuse auk. Mind tegi see kammajjaa kole närviliseks. Aga polnud ju viisakas võõrustajatele märkusi teha.

neljapäev, veebruar 18, 2010

Multikaid

Kunagi minu lapsepõlves näitas televiisorist ohtralt vene multikaid. Sh üks, mida ma eriti ei sallinud, kuna eesti keelde oli selle pealkiri "В гости к мухе цокотухе" tõlgitud kui "Kärbse Kärdil külas" Õu mai. Loomulikult mind narriti lasteaias selle multika pärast nii et laksus.
Aga aeg kõik haavad parandab.
Nüüd nägin Maximas dvd-d pealkirjaga "Kärbse-Kärdil külas" ja võtsin nostalgiahoos väikese raha eest kaasa. Et Otil hea vaadata oma ema lapsepõlvemultikaid. Oligi, ehkki tegemist oli sama muinasujutu hoopis teistmoodi versiooniga ja nagu guugel näitab, varasemaga (1960). Ehkki värvilisemaga.

Täiesti tolleaegsete ameerika multikate stiilis, muusikast tantsudeni ja tantsukostüümideni välja. Sama plaadi peal on veel pesutäis (kokku kaheksa) tolleaegset samas stiilis muusikalmultikat. Ott vahib neid, silm punnis, hommikust õhtuni ja sätib kunagi ammu-ammu Taneli poolt meisterdatud poffermõõka endale vööle. Joonistab suuri koledaid ämblikke ja nõuab et mina mängiksin kärbest. Suure peaga pisike prints, lai vöö ümber ümmarguse kõhu, näeb ülimalt liigutav välja.

Kutsusin Aabi ka nostalglema, tema kommentaar asjale oli, et jumala hull värk võis olla selle multika helindamine, suur orkester ja kõik puha käsitöö. Kultuurisokk. Ja lõpuks viitas ta, et Aivar sarnleb sääserüütliga. Mis on tõsi, eriti kui meie pikkusvahekorda vaadata.

Hilisem versioon meeldib mulle joonistuslikult rohkem, varasemal on aga rohkem muusikat. Juutuubis leidus ka mõlema multika algmaterjal - Kornei Tšukovski valm, videosse loetuna.


Tõsiselt valus

Sain kirja. Äraütlemiskirja.
Teate, tõsiselt valus hakkas. On asju, mis saavad mulle haiget teha, on-on.
Ja teha pole midagi. Kedagi sõimata või kolkida ka ei saa. Ainult... istu ja oota, millal valu ise üle läheb.
/valutab

kolmapäev, veebruar 17, 2010

Mõmm-mõmm.

Kui eelmisel semestril elas meie juures allüürnikuna Ilja, väike, vaikne ja tagasihoidlik noormees, siis oli see vaid sissejuhatus. Kuiv trenn.
Nüüd viibib meie juures väga sageli Aabi tütarlaps, kõvasti aktiivsem ja jutukam. Enamasti läheb ta õhtuti koju. Eile õhtul jäi ööbima. Kõik oleks mu poolest okei - aga ta ei läinud täna hommikul ka kooli mitte. Sest ta lihtsalt ei tahtnud. Ja kõik.

Ja see viimane asi mulle ei meeldi.
Mitte üks põrm.

Võite ju öelda, et ma olen kade vana bitš ja see pole minu asi, aga...
minu meelest peavad kooliealised lapsed käima koolis. Või ok, tööl, aga alaealised eelistatavalt siiski koolis. Igatahes mitte niisama kodus istuma.

Ainult, et kuidas ma seda reeglit tütarlapsele serveerima peaksin? Nüüd ma põrnitsen lauda, sügan nina ja üritan mingit inimlikku formuleeringut leida. Kuidas see peaks kõlama? Oskab keegi nõu anda? Sisuks umbes see, et palun mine hommikul kooli, tule õhtul tagasi, kui tahad, ole siin, aga tee oma koolitükad ära - vms.

Ma ei ole mingi kuradima suhtlemiskeenius ja ma kardan, et minu öelduna kõlaks asi väga kurjalt. Positsioon "poissõbra ema" pole selliste põhimõtete edastamiseks ülearu hea. Ehkki mind on seni peetud täiesti jahmatava avameelsuse vääriliseks. Ja küsimusele "Kas su ema teab, et sa siin oled" vastati jaatavalt.

Ma võin muidugi ultimaatumi ka esitada - kui sa koolis ei käi, siis ela palun omas kodus* - aga mingil põhjusel tundub see liiga karmina.
--------
*Või siis - kui sa koolis ei käi, pean ma su emaga rääkima?** Pekki, see oleks muidu minu moodi käitumine küll, a ma tahaks leida sellist lähenemisviisi, mis ka funkab, onju.
**Aabile ma ütlesin, et mind koolismittekäimine häirib, aga ka see tundub kuidagi ebapiisavana.

õudne uni on

Ilmselt seetõttu, et (kevadsemestri esimene) õppesessioon sai läbitud puruhaigena, praegu paranen, aga ainult magaks.
Teiseks, õpin. Moodle on palju ilusam õppekeskkond kui web-ct, Tartu Ülikool kujundas enda moodle kenasti omades värvides ära ka. Kasutamismugavuse kohta ma ei oska veel öelda. Kuda ma saaksin ntks moodles html koodi kasutada? Ei saagi? Mingit kkk-d kuskilt ei paista ja üldse tundub kogu köögipool olevat liiga hästi ära peidetud. Aga kuni ma ülearu palju ei taha, on seal mugavam õppida.
Säästvat arengut toetav haridus on lihtsalt ökoloogilise mõtteviisi pedagoogikateooria ja õppejõud, Margit Teller, paistab igati normaalne inimene olevat. Ka selles aines peaksime juba moodle kursusele ligi saama, aga ei saa miskipärast. Loengus antud parool ei tööta ja mingit avalikku teadet pole ka veel saadetud. Eripedagoogika aluste õppejõule, Ants Reinmaale, valmistab muret sama teema, mis mulle - erialaste terminite moondumine sõimusõnadeks ja selle läbi vastavate puuete stigmatiseerumine. Sotsioloogia õppejõud, sarmikas Tarmo Strenze, alustas jälle oma laboritrikkidega, katseloomadeks auditooriumitäis keskealisi õpihiiri. Seekord tegi ta meie peal ressursijagamise katse, tõestamaks (ja edukalt), et inimene ei ole ratsionaalne olevus. Pedagoogilise eetika õppejõud, Margit Sutrop , lubas tudengitel loengus elevust tekitada teemadel "mida peab õpetaja tegema, kui näeb koridoris musitavaid õpilasi", "või mida ta peab tegema, kui näeb oma õpilasi ööklubis" jne. Saate aru - ma käin loengutes, mille kuulajaskond koosneb peamiselt tegevpedagoogidest ja need... te teate... pedagoogid on juba täiesti omaette inimkontingent*. Kutsekoolide õpetajad ei ole siiski nii peast pedagoogid kui üldhariduskoolide õpetajad, aga omad kiiksud on neilgi - kui vaid tuletada meelde, kuidas üks kallis koolivend esimesel kursusel Kripsi läbirääkimiste praktikumis möirgas: ma tean, mis mu hind on ja alla selle ma lihtsalt ei lähe tööle! Krips suudab muidugi igas loengus ja praktikumis kirgi üles kütta, päris kahju, et meil enam temaga ühtegi ainet ei ole :D Ise on ta selline väikest kasvu mees, aga auditooriumi ees ülimalt mõjuv. Tõhus argument kõnepidamis- ja läbirääkimisoskuste kasuks.
Kellest ma veel räägiks, kui juba rääkimas olen? Ainet "Sotsiaalsed probleemid virtuaalmaailmas" juhendab meile eelmisel aastal digididaktikat (eks ole võluv nimetus?) andnud Piret Luik, kelle fiksideeks näikse olevat moodsate võrgulahenduste (ära) kasutamine pedagoogiliseks tegevuseks. Tal on häirivalt palju nimekaime, nii ei tea ma, kas see ajaveeb on tema üllitatud või mitte.
Õppejõude on loomulikult veelgi, kõik ei jäta lihtsalt nii eredat muljet.

Üldiselt aga on mul hetkel olemas 105 EAP-d, keskmine hinne 3.9, kaalutud keskmine 3.8, ühtegi mittearvestatut või läbikukkumist hetkel mu kontol ei ole (vedas rsk) praegu on otsustamisel kevadsemestri õppetoetused, ma arvan et ma ikka saan midagi, päevad lähevad pikemaks, ööd soojemaks, jne.

Uni, uni. Putuka pärast ei saa, muidu magaks õhtul kuuest hommikul kaheksani.
------------
*väljend õpilaskontingent oli üks terminitest, mille kasutamise pärast Ants Reinmaa muretses. Nimelt, kuna see muudab õpilased üksnes statistilisteks ühikuteks ja nomen est omen.

esmaspäev, veebruar 15, 2010

Loomaaed

Vastu hommikut kobis (eelmisel õhtul magavana koju toodud) Ott mulle kaissu, sõnade saatel: issi.... emme! emme, mul on sõpra vaja!.
Kööki kuulis meie jutuajamist Triibu ja otsustas, et on saabunud aeg õiglus maksma panna ning ülekohtuselt suletud toauks lahti murda. Mida ta tegi kolm korda raginaga lingile hüpates. Olin liiga unine, et teda uuesti toast välja tõsta.
Hommikul Oti voodit tehes aga leidsin jalutsisse puntrasse jäänud teki alt Täpi+ väikese julga. Rott oli ilmselgelt stressis, tundis ennast vales kohas olevana ja vaatas mind altkulmu ühtaegu alandlikult ja kurjalt.
Sina jeekim, sina jeekim.
Kuigi rotipuuri uks on meil alati lahti, ei käi Täpi sealt ise kunagi rohkem välja, kui vaid puuri katusele ja tagasi. Puur asub kõrge raamaturiiuli otsas, kuhu ja kust ronimine on rotile ebamugav, ehkki mitte just võimatu. Söandan oletada, et roti maandas Oti voodisse kass, kes sai ta enda kätte tõenäoliselt just selliselt katuseretkelt. Ja kelle käitumine hommikul oli reetlikult ennasttäis&erutatud. Ja kes on varem rotile tema puuri küllagi roninud, jne. See kass on hull. Ja geenius. :P
Rott oli täiesti terve. Läks hästi, et keegi talle peale ei istunud, vms.

pühapäev, veebruar 14, 2010

Kehv skoor

Tegelikult on mul juba mõnda aega plaanis kirjutada oma intiimelust pisike sadistiline ülevaade*, algusest tänaseni, see on lihtsalt nii depressiivne teema, et olen kirjutamise seni poole pealt katki jätnud ja midagi aktuaalsemat üles võtnud.

Nagu juba mainitud, kaotasin süütuse 17ndal eluaastal; ja ma pidin selle nimel üpris kõvasti pingutama, sest Mittehumanoidne Eluvorm, kes hämaratel põhjustel minuga toona "käima" hakkas, ei pidanud vajalikuks mind ise voodisse viia. Kuramaaž oli meil nii pool aastat kestnud, kui ma tema juurde voodisse ronisin, oma ränka häbelikkusekrampi ületades. Me ei rääkinud seksist. Me ei rääkinud üldse eriti millestki omavahelisest; tema rääkis peamiselt enda suurtest saavutustest; eriti aga sellest Kuidas Asjad Olema Peaksid; ja mina kuulasin, nagu täieline lammas. Edasi järgnes kolm aastat hektilise sagedusega suhet, mis päädis pooleaastase reaalse kooseoluga, mille jooksul ma jõudsin järeldusele, et: Ta Ei Armasta Mind, pakkisin oma seitse pluss-miinus x asja ja lahkusin pisaraid valades ja pateetilist kirja maha jättes.
Järgnevalt kohtusin ma Aabi isaga, me armusime, abiellusime ja saime Aabi. Ja läksime mõne aasta pärast lahku, mitmel erineval põhjusel, minu meelest ühel, tema meelest teisel, olgu see pealegi. Leinasin seda suhet kaua. Aastaid. Kuni Oti isaga kohtumiseni välja. Mul on suhteid küll kerge sõlmida, aga alati ränkraske lõpetada, mu lein kestab kaua. Nii leinasin ka suhet Taneliga (mis kestis 4 a) päris tükk aega, praegu aga on see minevik** ja ma jagelen temaga siiski vaid juhul, kui ta mulle hetkel aktuaalseid probleeme tekitab, Otiga seoses.
Püsisuhete vahepealsete aastate jooksul ei elanud ma kaugeltki mitte tsölibaadis, vaid, et oleks seltsis segasem, hankisin endale uusi leinapõhjuseid juurde ja juurde. Ühtekokku olen ma tänaseks seksinud 22 mehega. Vaid 3 suhet nendest on läinud täpselt nii, nagu alguses plaanitud - st vaid 3 korda elus olen ma algusest peale plaaninud ajutist, lühiajalist suhet ja suutnud selle ka õigeaegselt ja ilma emotsionaalsete komplikatsioonidega lõpetada. Järgijäänud 18st 3-ga olen ma niisiis pikemalt koos elanud, kahega lapsed saanud, lahku minnes, nagu öeldud, kaua leinanud, isegi, kui lahkuminek sündis minu initsiatiivil ja otsust mööda. Ülejäänud ja ajutistest suhetest olen ma alati palju rohkem lootnud, kui olen tegelikult saanud ja see tähendab, et, nojah, mu kontol on 21-3***-3=15 totaalselt ämbrisse läinud suhet. See ongi kehv skoor. Ülimalt kehv. Suurem osa sellest oli võrdlemisi ebavajalik, põhjustades ometigi tänini aegajalt meenudes valusaid hetki ja enesehaletsust.

Mis edasi? Prognoos ei ole ülearu hea. Mul pole aimugi, kaua saab kesta 22-ne, praegune suhe. Ma ei ole väga kindel, et ma oskan nüüd suhet luua, üles ehitada ja hoida. Seega hoian ma kinni hetkest - praegusest, mis on nauditav - ja ei planeeri enam tulevikku, või vähemalt, ei võta oma tulevikuplaane enne tõsiselt, kui need on teoks saanud. Ühes tobedas romaanis öeldakse: armastus on iseenda igavik. Võtame seda asja siis esialgu nii.

Mida ma siiski õppinud olen? Et mul ei pea iga hinna eest Oma Mees**** olema, saan ka ilma hakkama, mis omakorda tähendab, et ma võin valida selle, keda ma tahan - või üksi olla, kui tema mind ei peaks valima.
Et mul on õigus andmise kõrval ka nõuda. Ka oma laste heaks. Ja et viisaka mulje jätmine ei ole alati nii oluline, kui eesmärgi saavutamine.
Jne.
------------
*saage aru, vanainimese asi, mälestusi hea heietada
**lahkumineku põhjustest olen ülearugi palju kirjutanud siinsamas ja ma ei pea vajalikuks neid üle korrata. leiab postitustest sildiga Tanel
***kolme pikemat ehk püsisuhet ma pärast mõningast järelemõtlemist siiski päris totaalseks ämbriks ei pea. kuna esimesest tulin ma suht puhta nahaga välja (oleks võinud ka hullemini minna) ja teisest kahest on mul lapsed
****kui on, siis olgu Õige Mees, mitte lihtsalt isane KT

kolmapäev, veebruar 10, 2010

Turgatus

Unustasin kudumise rongi kaasa võtta.
Uni tikub peale. Poolmagavasse pähe tikkus aga mõte asutada rokkbänd, millele panna nimeks „Platsenta".
Loogilise järjena tuli turgatus, et esinejate lavanimed peaks kah samast ooperist olema. Solist (mina muidugi) olgu Neonatoloog. Klaveri taga istujale sobiks Neljakümne Esimene Nädal. Basskitarri mängijale Epiduraalanesteesia. Jne

Laulaksime peamiselt emakast. Jne
/jääb uuesti magama

Sitt lugu

Aleksi elatis ei ole sel kuul veel laekunud
Taneli käest ei ole ma ka elatist saanud
kohe lähevad kõik maksud arvelt maha, st arve läheb miinustesse
kass vaja ära steriliseerida, kui juba ei olegi liiga hilja (ta on kahtlaselt paks, ehkki pole väljas käinud)

Maksmata on ka
telefoniarve
üür
elekter
lasteaiamaks (keskmisel 900 kuus)

jne.

Täna sõidan Tartusse. Kandsin Aabile viimase nutsaka toidurahaks. Tanel üritab mind veenda, et ma läheksin "hilisema vahendiga" et siis on tal hea muretu ilma Otita paadimootorit osta (mitte endale, kellelegi teisele), aga "hilisema vahendi" pilet on oluliselt kallim ja teiseks saab meil eestis piletit krediitkaardiga osta küll rongist aga mitte bussist või bussijaamast. Niiet sorry, Tanel, sinu mugavuse pärast ma küll midagi sellist ei tee. Kord kuus peaksid ikka suutma lapsevanem olla.

Mis veel? Varsti saab Ott 5, pärast mida tuleb jälle temaga ülevaatusele minna. Mis vähemalt Oti puhul tähendab järjekordselt eriarstide (neuroloog, logopeed, endokrinoloog, võibolla ka psühholoog) vahet sõelumist, kusjuures osa nendest asub kesklinna lastepolikliinikus ja osa seal Mustaka karuperses. Mul ei ole mõtet Tanelilt paluda, et ta omaenda last arstide vahet sõidutaks, igatahes eelmisest talvest on mul eredalt meeles, et ta ei raatsinud talvisel reedeõhtul Otti ujulast koju sõidutada, sest ta oli juba linnast välja sõitnud, Keila poole... ja ei saanud ta ka endokrinoloogile minna Otiga, sest tööajal pole tal aega... ega muudegi arstide vahet sõita. Ohjaa, ja kui Otil juhtus olema arstiaeg siis, kui Tanel teda hoidis, reede hommikul, ei jõudnud T loomulikult arsti juurde, ega pidanud ka vajalikuks helistada ja aega tühistada.
Kõik need eitavad vastused moodustavad nii vastiku ja alandava kogemuse, et seda ma enam korrata ei taha. Ennem küsin sõiduabi Taneli vanemate käest - nende suust pole vähemalt äraütlemine nii alandav, sest, olgem ausad, nemad ju tegelikult ei pea Oti eest vastutama nii nagu Tanel peaks (nagu normaalsed isad* vastutavad). Ja kui nemad tõesti ei saa, eks siis veedan veebruari tagumise ja märtsi esimese poole koos Otiga ühissõidukeis loksudes**. Masendav. Mh tuleks lapsel siiski ka adenoidid&mandlid üle vaadata ja arvata on, et ka eemaldada - sama lugu, pärast op-i tuleb tõenäoliselt trolliga koju sõita. Lõbus.
-----------
*Olen kuulnud isadest, kes ISE käivad lapsega arsti juures, tunnevad tervise vastu huvi, panevad aja kinni ja üldse vastutavad. Räägitakse koguni isadest, kes isegi emast lahus olles on võimelised oma lapsi igal hommikul ise (autoga) lasteaeda viima ja õhtul ema juurde koju toimetama, aga küllap see on ulme.
**Kui ükskõik millise arsti aeg antakse mulle hiljem kui kell 10 ja enne kui kell 4, tähendab see üksiti terve tööpäeva raiskuminekut, sest sellisel juhul pole mul sel päeval mõtet last lasteaeda viia. Tõenäoliselt tuleb mõni palgata puhkuse päev võtta.

teisipäev, veebruar 09, 2010

Õäöü. Lallaa.

Muuseum annab ruume näidendile "Simo Karli peaasi on pea asi". Näidendis on näitleja. Näitlejal on muuseumis vaja ruumi, kus ümber riietuda ja kehastuda. Etendus toimub kolmanda korruse saalis, sellele kõige lähem ja kõige kergemini vabastatav ruum on minu kabinet, kus ma istun üksi ja kust ma juba niikuinii tahtsin teiste juurde, alla kolida. Mida mulle alguses ei võimaldatud ruumipuudusel. Nüüd (mil ma olen üksi kabinetis istumisega harjunud) otsustatakse, et kord nädalas käival näitlejal on seda nii palju rohkem vaja, et mind mahutab alla ära küll.
Esimese vaatuse lõpp.
Reaalne kolimine, juhtmed, arvuti, monitor (mitte lcd vaid vana, suur ja raske), printer (värviline laser, seega kah suur) skänner, klaviatuur, hiir, programmiplaadid karbis). Kalle aitab arvutit alla tassida, lauale paigutada, ühendada, vajutan nuppu, arvuti tööle ei hakka. Kahtlustan seinakontakte, Kalle eitab seda võimalust. Tema kahtlustab ups-i, võtab upsi vahelt ära, torkab voolujuhtme otse arvutisse, lendab sädemeid, korgid väljuvad endast. Diagnoos on toiteplokk.
Teise vaatuse lõpp.
Tuleb itimees, võtab arvutil külje maha, vangutab pead, kardab, et sirakas on kogu arvuti sisemuse läbi kärsanud. Lähen rõõmustan uudisega direktorit. Nagu ikka, juhtuvad sellised asjad siis, kui on vaja kiiresti mõni plakatifail trükki saata ja need failid istuvad reeglina ainult minu arvutis. Küsin juba Kaljult (kellel on ka Corel) et kas ma tohin oma kõvaketta tema arvutisse paigutada, kui itimees (sale noor blondeeritud siilipeaga, kergelt gei välimusega poiss) tuleb ja teatab et ta vahetas toiteka ära ja arvuti läks käima. Kepslen oma arvuti juurde ja kurdan veel üht kui teist muret - noh et arvuti undab aegajalt ebmeeldivalt jne. Itimees leiab, et mu kaks kõvaketast asuvad natuke valede kohtade peal ja sellep undavadki, võtab ühe neist ja paigutab natuke madalamale siinile.
Kolmanda vaatuse lõpp.
Arhiveerin suure hirmuga oma faile, ilusti iga näitus süsteemselt eraldi plaadi peale, kusjuures üks cd mahutab enamasti kõik ühe näituse tööfailid(cdr), trükifailid (pdf) ja ka kasutatud materjali eraldi kaustas, pluss näituse avamisel tehtud pildid. Jõuan arhiveerimisega tagasi aastani 2007, sellest varasemad failid on mul teise kõvaka peal, süsteem ei leia seda üles. Kõvaketast ei leia üles. Helistan microlinki helpdeski ja teatan ülbelt et mul on mu kõvaketast VAJA. Mikro kohiseb kohmetult ja lubab KOHE itimehele teatada. Itimees lubab tulla esmaspäeval.
Neljanda vaatuse lõpp.
Ott on haige, istume kodus, teisipäeval on voolimistund, kauplen Aabi Otti hoidma ja lendan tööle, pärast tundi pöörduvad naised mu poole erinevate soovidega kohe mingi asi ära kujundada, lülitan arvuti tööle, saan musta ekraani ja veateate. Helistan helpdeski, 20 min pärast on itimees muuseumis ja avaldab kartust, et c ketas on tuksis. Bios näitab, c ketas on olemas, aga windows ei lähe käima. Itimees võtab arvuti kaenlasse ja läheb ära, mina installin paari kolleegi arvutisse oma võrguprinteri, annan juhised, jooksen koju, teen oma läppari peal asjad valmis, saadan meiliga ära, ootan tagasisidet, kõik on korras. Jätan tööpäeva mõttes enamvähem selja taha, kui helistab Blondie ja teatab, et väiksem kõvaketas (mitte C, mille peal on windows vaid see teine) on katki. Aga ta sai andmed kätte ja kopeeris need juhuslikult käepärast olnud samasuguse kõvaka peale ära, paigaldas selle mu arvutisse ja praegu on arvuti korras, ta toob selle mulle homme ära.
Viienda vaatuse lõpp.

Mida toob homne päev?
Ja kas kultuuriministeerium vastab jaatavalt uue arvuti ostmiseks raha küsimisele? 17 tonni, mikro tegi meile sellise hinnapakkumise. Ubleble.

esmaspäev, veebruar 08, 2010

Odekolonn

Laupäeval, Otiga ema juurde brantšile sõites, tundsin trollis meie taga istuvate naiste intensiivset imalavõitu odekolonnilõhna.

See tõi silmapilkselt meelde malendikarbi, mille tüdinud isa meile, kaksikutele mängimiseks loovutas. Pärast seda, kui meil kuningliku balli mängimise käigus mõned vigurid kadunuks olid jäänud.

Vist oli malendikarbile paha hais juurde tulnud, või oli mul lihtsalt muinasjuttude mängimiseks seda vaja, igatahes küsisin emalt, kas ma tohiksin mängunuppe millegagi lõhnastada. Ega tol ajal (80ndad) häid lõhnu N.Eestis saada ei olnud. Olid ikka need vänged vene odekolonnid. Midagi normaalsemat sai Soomes käivate sõprade käest. Ema loovutas kähku ühe kollakat vedelikku sisaldava klaaspudeli, mille metallikarva plastkorgist ulatus vedeliku sisse voolikuke ja mis nupuvajutusel magusat lõhna pritsis. Lõhnastasime õega neid malendeid ikka hoole ja armastusega. Ema käis pärast alati meie tuba tuulutamas.

Hiljem sattus printsessimängus mõnigi malenupp ärevusega hammaste vahele ja maitses seebi järele. Imalmagus lõhn segunes sülje ja päikese käes seisnud puidu lõhnaga. Ja lööge mind või maha, sama, puidu ja sülje segu, tundsin ma täiesti selgelt ka minu taga istuvate daamide lõhnabuketist. Kuigi see ei saanud võimalik olla.

Küüslauk

Mäletan, et ma ei käinud veel koolis, aga jutt oli, et me (kaksikõega) kohe lähme. Oli suvi, Mustamäe kahetoalises valitses tolmune päikesevalgus, meile tulid külalised, aeti juttu, anti üle mingeid kompse, ema läks kööki. Kaksikõde elas kusagil väljas oma aktiivset sotsiaalelu. Minul hakkas raamatu taga igav. Kõndisin kah kööki.
Köögis lõhnas ahvatlevalt. Kirbe, soolakas, kange ja meelitav lõhn tuli väikestest piklikest valgetest kribulatest, mida ema tusaselt kooris ja tükeldas. Minu pärimise peale vastas, et need on küüslauguküüned. Tusatuju võis tulla sellest, sain ma aastaid hiljem aru, et tegu oli tõeliselt nirude ja väikeste küüntega. Palusin ühte maitsta, ema arvas, et mulle ei meeldi: "aga kui sa just pead, eks proovi" Maitse oli jumalik. Suu täitus hõrgu kibedusega. Palusin veel ühte. Ema vaatas mind imeliku näoga: " Ei saa, mul ei jätku, ma pean need kõik kalmaarisalati sisse panema" ja jätkas tükeldamist.
Hiljem pakuti mulle ka salatit aga see ei olnud hea. Küüslauku armastan tänaseni. Eriti neid pisikesi, mida seemneküüslaukudeks nimetatakse.

Nostalgia

Kui teismelise poja tütarlaps vajub minu tuppa, ajab julgelt* juttu ja muu jutu seas teatab: aga muuseas,  kas teate, et XXXXXXXXXXXXXXXX***
siis tekib tahtmatult tunne, et vanadus ongi kätte jõudnud.
Kui vanadus kätte jõudnud, hakkab grafomaanikalduvustega inimene mälestusi heietama.
Kohe tuleb.
____________
*Mulle tõsiselt meeldib, et see tüdruk nii julge on. Kui mu esimene peika üleüldse oleks mind suvatsenud oma emale tutvustada, oleksin ma ilmselt esimesed paar aastat tummaks hirmunult nurgas seisnud.
**Jah, ta teietab mind, Võsuke komistab ka aegajalt mulle temakese eeskujul teie öelda. Putukas teietab mind juba ammu. Dziisöös. Ma tunnen, kuidas mu veri sinakamaid toone omandab.
------------------
***Et T selle teema peale liigselt erutus, tsenseerisin ma tütarlapse ütluse lihtsalt ära. Kõik muu jäi, nagu oli.

pühapäev, veebruar 07, 2010

Jätke vanainimene rahule.

Jehoovakad käisid akna taga, vingerdasin naeru tagasi hoides minema ja jätsin Aabi nendega vestlema, kuulsin toast, kuidas Ott neile suure vaimustusega ka omalt poolt midagi seletas: "Teate, mul on selline leiutis!"
Tervis pole suurem asi, Ott köhib, kooriproovi ma ei läinud, oli ette nähtud vaikne vanainimeseõhtu, tass linaseemneid, ruuduline pleed, Trueblood jookseb plaadi pealt, aga mingil hetkel kargasid tuppa Teismelised (Aap+Tema Tüdruk) ja kukkusid ekraani ees virvendama, täispuhutud siniseid kondoome (kondoomidest saab kõige ägedamad õhupallid) loopima; Otil oli lõbus, mina pidin äärepealt heegelnõela ära kaotama. Mida fakki? Jätke vanainimene rahule. Ma tahan selle neetud sohvapadja ükskord valmis saada.
Territooriumivaidlused Aabiga: "Sa oled SEITSE aastat lubanud oma tuba elutoana kasutada, miks see sind JUST NÜÜD on häirima hakanud?" Tjaaa... Puberteet. Rebastel kihutab rebase-ema teismelise poja lõpuks pere juurest minema, tütred ja ema jooksevad veel mõnda aega koos jahti pidades ringi. Rääkimata sellest, et reaalset oma tuba mul ju polegi, on minu ja Oti tuba. Aabil on. Oma Tuba. Mitu õhtut kestnud karjumise, vaidlemise, selgitamise, küsimise, vaidlemise ja uuesti kõik otsast peale naaksumise tagajärjel Aap VIST sai aru, et pere ainukesel leivateenijal on siiski teatud määral kah õigus privaatsusele, ehkki, ah mis me sest räägimegi.
Ei, ma siiski ei taha veel Otti arvutimänge mängima õpetada.
---------
Ahjaa, naised. Ma sain sellega hakkama - eile keetsin suure potitäie kanasuppi (kas tükeldatud mustrõigas kanasupi sees on väga suur kokanduslik ketserlus?) jätsin Oti Aabi ja tema umbes 5 mitmest soost needistatud ja punksoenguga sõbra hoida ja läksin muuseumi kassasse näidendivalvesse. Minu tagasitulekuks oli supp (minu loal) sisuliselt otsas, seega ma olen* nüüd Aabi sõpru toitnud. Jeah! Aap pesi nõud ära. Ja Ott vaatas selle aja peale loomulikult juba Cartooni, mida ma ise kodus olles ei luba. Aga muidu oli kõik korras.
---------
*kas ma nüüd lõpuks kõlban emana vä?

reede, veebruar 05, 2010

Uni

Uni kivistab näo&põsed valguvad patja
maki keeras just kinni viisakas surnumatja
öös ei krigise voodeid, ükski peni ei haugu
hilises peretülis ükski naaber ei paugu
Väsinult veeren vette, libisen kaldast alla
unustusse, kus rahu isa käsi ei kalla
--------
keegi pätsas mu mojo
anna tagasi, raisk
vahel olla on hale
enamasti on laisk
kärsitus ketrab kaasa
miks veerleb aeglaselt ilm
aeg miks ruttu saab otsa
kus on nägija silm
--------
madalrõhkkond. veebruar.
akna peal aksessuaar.
korjab tolmu kuldne bling
närbub letinurgas hing
saadan shoppamas ei käi
masu ajal ta ei täi

Sigavihane

Mida Kuradit See Moodle Raisk Tahab Et Talle Minu Parool Ei Kõlba, On Ju Kuramus Vähemalt Üks Number Vähemalt Üks Suurtäht Ja Kõik Muu Sees Ei Ikka Ei Kõlba Persse Küll Raisk!

/veresoon paisub peas/
------------
VEEL VIHASEM
Jah, sisse sain, aga kas meie lugupeetud õppejõud ei oleks siiski võinud mainida, et siseneda võib ka TÜ siseveebi kasutajatunnuse ja parooliga - huvitav, kas ta ei teadnud seda või... Õppejõud?
Aine nimi on sotsiaalsed probleemid virtuaalmaailmas - olge lahked, raisk, siisn ongi teile kohe esimene sotsiaalne probleem, nimega pisskommunikatsioon, persse küll, lallaa. Õäöü!

teisipäev, veebruar 02, 2010

Muudest asjadest ka

Kahjuks ei saanud ma endale uut tööarvutit, kuna lauaka eile kärsanud toiteplokk vahetati uue vastu välja ja kõik muud osad osutusid korras olevaks. Tööarvuti on üle 3 aasta vana ja... saate isegi aru.
Tegelikult vajaksin ma muidugi lisaks arvutile tööjuures ka Adobe Premiumi komplekti ja vastavat koolitust. Muuseumil ei ole selleks kõigeks raha.
--------
Õudne uni on, aga pole lootustki välja magada, kuniks Dexterit normaalsemal ajal näitama ei hakata.
--------
Kas ma mainisin, et soojaveetoru sulas ööl vastu esmaspäeva lõpuks lahti? Kell viis ärkasin kraani tähendusrikka korina peale ja jõudsin kuuma vee taassünnivalusid tunnistama. Vähemalt esialgu ei paista kusagil midagi lekkivat.
--------
Jätkuvalt on uni. Leidsin huvitava tööpakkumise. Kui ellu ärkan, siis kandideerun. Aga seniks... joonistama, naised, konkurs on vaba.