esmaspäev, mai 30, 2011

Union


Sel nädalavahetusel häiris Trebla minu und huvitava tööpakkumisega - ma pidin tal ühte fonti kõbima, ja seda pikslites. Fondi iga täheala oli sama suure pikslite arvu kõrguse ja laiusega,mis tegi normaalse fondi kokkupanemise eriti keeruliseks. Kitsamad väiketähed (i, j, f, jne) jäidki lõpuks liiga suure ümbritseva tühiruumiga, kuna programm, mis neid kasutama hakkab, ei tunnista erinevaid tähelaiusi (st: see pole minu süü). Nokitsesime käigus ulpisid mu mõtteist mööda kõik omal ajal Kunstikoolis kirjatehnikas omandatud teadmised tähesuurustest, proportsioonidest ja muust, kas need siis puutusid asjasse v mitte. Kalligraafia polnud iial minu tugevam külg, ma hiilgan jätkuvalt koleda käekirjaga, ent teooriaosa tähe ehitusest on meeles ja on osutunud kasulikuks. Selle nokitsemise nahka läkski mul eileöösine uneaeg. Tasuks saan 16 giga micro sd-d. Pole paha.

Tänane päev kulus kolimise ja pakkimise peale, tühjendasin oma vana kabinetti muuseumis, et seda saaks klassiruumina kasutada. Koju jõudsin hilja ja kurnatuna, Võsuke hoidis kodus nooremat venda ja tegi süüa. Muuseumi vanade konude hulgast sain mõne lehe A1 paberit. Ott hakkas kohe joonistama, kujutate ehk ette, milline mõnu on kasutada endasuurust pinda eneseväljenduseks. Oleks endal kah jõudu kritseldada, pintselda, jne. Jõudu pole. Eriti.

Mulle jagati üks kenakene muusikavideo; natuke ajas naerma, natuke tegi kurvaks. Pikka aega kestnud kurnatuse peale ei ole emajumala teemad enam väga kosutavad. Tekib süütunne suisa, et ma pole ise vägev ja võimas, jne. Kuhu on jäänud head ajad, kuhu on kadunud noorus ja jõud? Oh heldeke.

reede, mai 27, 2011

Raamat

Maal Putukale ettelugemiseks kirjavara otsides avastasin Aivari riiulist tõelise pärli, kogumiku "Kirju-mirju". Ettelugemist koolieelsetele lastele, koostanud Eno Raud, 1969. Raamat oli jaotatud kolmeks osaks - noorem rühm, keskmine rühm ja vanem rühm. Palakesi leidus seal igast ilmakaarest, eestist, nliidust, euroopast, kuubalt, enamus mõistlikult moraliseerivad lastelood või rahvajutud, ja luuletused. Muidugi ka kohustuslik kimbuke Lenini-luuletusi, mis nüüd, aastakümneid pärast kommunismi, ei tekita enam isegi õõva vaid pigem nostalgiat. Ja sekka väga kummalisi vahepalu. Nt Lewis Carrollilt Kriiga ja Krääga. Kõige jaburam on aga kogumiku viimane peatükk - "Kui hiirepojuke Tulekojuke oli uppunud". Lastelugu? Koolieelikutele? Lugu räägib sellest, kuidas erinevad asjad, olevused ja loodusnähtused leinava hiirepojukest Tulekojukest, kõik kahjustavad ennast kuidagi iseloomulikul ja vägivaldsel viisil leina märgiks ja annavad teate edasi järgmisele nähtusele v olevusele, kes hakkab omakorda ennast kahjustama, viimasena saavad asjast teada inimesed, kellest tütar peksab savikannuga oma pea puruks, ema määrib poolelioleva leivateo taigna seinale laiali ja pereisa lõpetuseks puurib korgitseriga oma kaela sisse augu. Lugu ise kuulub sisukorra andmetel kategooriasse "lõbusad lood". Daah...
Putukale lugesin ma sealt paar viisakamat ja apoliitilisemat pala. ( Tiki ja Taki lugude kuulamisest ütles ta kategooriliselt ära) Ühte luuletust palus ta mul korrata:

Meie vahvad kosmonaudid oleme,
kihutame kosmoses mis kole me.
Kaugele seal kihutada võime me,
sest et maa peal hästi putru sõime me.

Mängida me oskame ka kisata,
peseme end ilma ema-isata.
Ise saame selga oma palitud:
sestap sai meid kosmonaudiks valitud.

See, kes saab end riide suure vaevaga,
kosmosesse eal ei lenda laevaga.
Kaasa sinna ju ei tule vanemad,
kes meil paelu-nööpe kinni panevad.

Meie vahvad kosmonaudid oleme,
kihutame kosmoses mis kole me.
Unetunnil te me häält ei kuulegi,
meid võib vabalt lasta kasvõi kuulegi.

E.Niit

Umbelt nunnu luuletus. Kosmoseteema on meil väga popp - ja loo moraal on ka igati sobiv. Iseseisvus. Mjaa. Vaja pähe õppida?

Muide... te lugemispäevikuid veel mäletate?

reede, mai 20, 2011

Kahtlane

Mul on harjumus kahelda. Kahelda pea-aegu kõiges.
Kahelda vales ja võõras, kahelda omas ja õiges.
Kahelda bussiplaanides, kahelda ilm.ee-s
Kahelda suuskades, saanides, veinis ja kraanivees.
Kahelda endas, muidugi. Eesmärkides, ennetes.
Kahelda mõistuspärases, kahelda tunnetes.
Kahelda võib veel kommetes, usus ja teaduses,
JOKK ei ole küll sugugi - kahelda seaduses.
Kahelda keelereeglites (kas tõesti käib siia koma?)
kindlasti kahelda peeglites - kelle see nägu on oma?
Siiski on mõni mõte mul, millele tugeda:
"Kahtlusi endale lubada võivad vaid tugevad"
Kahtlane seegi on mõneti, lubage ohelda,
aga no 100 % ju ka ei saa kõiges ma kahelda.

kolmapäev, mai 18, 2011

Vanadus

Aap saab homme 7.17 18 aastat vanaks. Palju Õlle mulle. Tarvis-tarvis.

Väsimus, õudne väsimus juba jaanuarist saadik.

Muuseum juba tasapisi pakib asju. Fondi ja klibu, mida jooksvalt vaja ei ole.

reede, mai 13, 2011

Bloggeriga on mingi jama

viimane postitus ja paar viimast kommentaari on mu blogist täiesti ise uduje tõmmanud. Ja aegajalt ei lase ta mind ka olemasolevaid kommentaare vaatama.

kolmapäev, mai 11, 2011

Praeguseks

on selge, et sel kevadel mina oma bakatööd ei esita. Liiga suure tüki haukasin - ja kevad ei ole kunagi minu jaoks hea aeg.
Mul on kahju pettumust valmistada neile, kes juba ette rõõmustasid, et olen selle suve algusest kraadiga mõrd, aga ma pean seda tegema. See on minu elu, minu pea, ja ükski porgand ei pane enam seda eeslit kiiremini käima.

Leidsin netist (ammendamatu perekooli kaudu) sellise raamatu - http://raulpage.org/agressiivne/index.html#sisu

Tõsiselt hea asi.

laupäev, mai 07, 2011

Supp

Tegin värskekapsasuppi suitsukondiga. Mmm, maitsev. Kartuli unustasin ostmata ja pidin selle asemel makarone suppi panema. See polnud kah paha.
"Huuu," tegi Võsuke ja võdistas õlgu, "ma pärast võibolla söön natuke.". Ja kadus oma tuppa, teiste teismelistega mussi kuulama. Tema taskust paistis saiakese nurk.

Putuk sõi suppi, sõi isegi tomatit, kuna teadis, et Jussi multikat tohivad näha ainult need lapsed, kes söövad köögivilju. Köögiviljad on mehiste meeste toit! Pilk ekraanile klammerdunud, näris ta ennastunustavalt porgandit, kapsast ja suitsuliha.

Blondie lamas voodil ja nurrus läbi une. Kui ma teda möödaminnes silitasin, tegi ta korraks ühe silma lahti, keeras kõhu lae poole ja ajas käpad krousi. Kassi valge kasukas jättis voodikattele suuri karvatupse.

Värskekapsasupp on paganama hea.

kolmapäev, mai 04, 2011

Helista mulle mobiilile...

Ühe minu kolleegiga juhtus selline lugu...
eelmise neljapäeva õhtul lahkus ta töölt umbes tunnikese varem, et arsti juurde minna. Tervis oli juba mõnda aega vilets olnud.
Tema mees helistas pool kümme õhtul teisele minu kolleegile - kuule, kas sa tead, kus mu naine on? Tema mobiil muudkui kutsub, aga ei vasta.

Noh... sellisele küsimusele võib vastata mitut moodi. Üks pähetulev moodus on: kuule, las ta ka tshillib ringi natuke, vaba inimene ju, küll ta välja ilmub! Selline mõtteviis on moodne, eeldatavasti teise inimese vabadusi kaitsev, mõistev, jne. Naistelt, enamasti, eeldatakse omade meeste suhtes just sellist kannatlikku mõistvust. "Kas ta peab igal sammul sulle aru andma, mida ta teeb või?" oleks teine võimalik küsimus.

Minu teine kolleeg nii ei vastanud. Hakkas muretsema. Palus endale teada anda, kui on midagi selgunud. Igal juhul, kindla peale, ükskõik mis kell. Ja - kuigi normaalsed inimesed lähevad umbes kell 10 magama, julges esimese kolleegi mees siiski helistada pool kaksteist ja teatada, et NÜÜD oli talle haiglast helistatud ja öeldud, et tema naine on reanimatsioonis, oli polikliinikus kokku kukkunud. Mis juhtus, miks kukkus - mitte midagi ei olnud talle öeldud. Ka mitte seda, miks helistati mehele nii hilja. Või kui kaua ta naine oli teadvuseta lebanud ja kus, enne kui ta leiti. Loodan, et mitte liiga kaua, polikates ikka rahvast liigub.

Praegu on kolleeg jätkuvalt masinate all ja koomas. Ta ei ole just vana. Minust ehk kümmekond aastat vanem, ja mul on pensionini veel pikk tee käia.

Pani mind mõtlema see lugu aga mitmes mõttes. Mh, mis siis kui minuga samamoodi peaks juhtuma? Kellele siis helistatakse? Ja millal? Ja kui mulle hakataks helistama aga haiglas pole kellelgi aega isegi mitte minu telefonile vastata...? Mis järeldusi siis tehtaks? Mis siis lastest saaks? Ja...

Igatahes ei ole mobiilses maailmas kõigest tehnoloogilisest arengust hoolimata garantiid, et sa TEAD, mis su pereliikmetega toimub. Ka siis mitte, kui asi tõsine.

esmaspäev, mai 02, 2011

häda ja viletsus

Telc ehk Tanel Jaanimäe vajab hädasti kaasinimeste abi. Tal nimelt ei ole sugugi raha. Tal kohe üldse ei ole. Ta ei jaksa oma lapsele miinimumelatistki maksta ja nii on tal praegu kahe kuu miininimumelatis võlgu. Vaene Tanel.
Vaeseke veel ka selles mõttes, et tema lapse ema, va mõrd, ei lepigi LUBADUSTEGA, mida Tanel on hoole ja armastusega esitanud viimase paari nädala jooksul, lubadustega, et elatis ikka laekub küll ja tööandja ikka on küll täiturile juba ülekande ära teinud, lihtsalt ilmselt natuke hiljem ja kui Oti ema ei oska lubadustega arveid maksta, siis on ta lihtsalt ise täiega küündimatu!
See naine nimelt helistas täiturile ja sai teada, et Taneli tööandja EI OLEGI aprillikuu elatist täituri arvele üle kandnud. Ja siis hakkas ta NÕUDMISI esitama, kui kohutav! Mis siis, et praegu on käes maikuu, ja vaenuliku seaduse järgi tuleks maksta elatis ettemaksuna, noh, paar kuud hilinemist ei ole ju nii hirmus asi ometigi! Ja ega seadused ei ole järgimiseks, issandjummal küll! Vaene Tanel ei saa ka üldse aru, miks Oti ema ei võiks laenu võtta, kui tema ei saa elatist maksta, no loogiline oleks ju.
Teiseks ei ole Tanelil üldse aega. Tal pole aega oma lapsega kohtuda. Viimase 4 kuu jooksul on ta oma lapsega koos olemiseks leidnud ainult ühe nädalavahetuse kuus ja sellegi aja on ta tihti sunnitud tükeldama ning muude tegevuste vahel jagama. Kuigi tema lapse kuri ema arvab, et isa peaks oma lapsega kohtuma kaks nädalavahetust kuus - ja see hirmus naine ei olegi nõus ise nende kohtumiste juures valvama, millal on Tanelil jälle Ootamatult Vaja Korraks Ära Minna. Aga Tanel ei saa ju nii, et laps on terve nädalavahe ainult tema vastutada....Tal on lihtsalt nii palju tööd. Tööd mille eest ei maksta? Sest raha tal ju ka ei ole. Vaene väike Tanel.
Aidake teda kuidagi. Kahju on inimesest.

pühapäev, mai 01, 2011

Nädalavahe


olime Langel, üritasin oma bakatööd natuke edasi nügida, õhtuks kutsusime Kudzu perega sauna, Putukas oli megaõnnelik ja kimas Kudzu kahe pikajalgse tütrega mööda kohalikke künkaid, lohke ja "metsa". Juba enne perek. Kudzu saabumist aga esitas Putukas kaljukindla tellimuse, et tädi Kudzu peab nõiduma! Mis tal´s muud üle jäi.
Loomulikult nõustusid lapsukesed sauna vaid kolmekesi koos minema, mis tähendas kitsas ruumis kuuma kerise ja külma põranda vahel tõelist Browni liikumist. Emade tavapärane saunaakrobaatika - haara laps, enne kui ta kuskil kukub, lobista veest läbi, keera rätikusse, zongleeri Teisele Täiskasvanule sauna ukse taga, jne, kui kõik lapsed pestud, tee üks kiire lavalistumine ja eriti kiire filosoofiline ja südamlik saunajutt Teise Emaga, eelnev võimlemine ajas niigi juba piisavalt higile.

Lõbusad vestlused fantastikakirjanduse ja sel teemal tehtud filmide üle. Mina ei fänna, ülejäänud seltskond aga peab vägagi lugu raamatuseeriast "Troonide mäng", millest nüüd ka telefilm on tehtud, mille kaks esimest osa on Aivaril otse loomulikult olemas. Võin öelda, et väga raamatutruud, värvikad ja hästi õmmeldud filmid, ehkki läbiv loogika, et võimu võib, isegi peab, kasutada seksi saamiseks ja seksi võimu saamiseks, mind selle teose puhul jätkuvalt ärritab.

Pühapäeval korjasin esimesi rabarbreid ja tegin esimese rabarbrikoogi, jätkus varsi ka koju kaasa võtmiseks. Pistsin näpud mulda, ka Putukas torkas paar hernest peenrasse. Üks oranži kõhuga sisalik ukerdas uimaselt mööda mullust muru. Külvasin porknaid, rukolat, redist, ürt-allikerssi, majoraani. Aivar sulges tiigi äravoolu ja Putukas valvas tiigi kaldal veepinna tõusu. Ei jõudnud ära valvata, pidime rongile minema.




Rongiga Tallinna, tellisin Võsukese rongi vastu et ta Putuka koju viiks, et mina ise saaks minna joonelt kooriproovi trolliga Balti jaamast otse. Võsuke tuli ja ütles pahuralt: miks ta sul nii geto välja näeb.
Stiilishovinist.
Nojaa, kui mul oleks selline raha, mille eest Putukamõõtu musta nahktagi ja tanksaapad ja neetidega kindad kuskilt kätte saaks (ja mitu vahetust, sest lapsukesed määrduvad normaalse elutegevuse käigus vägagi ruttu)... kas mul ikka oleks hea meel? Getoriietus on odav ja MUGAV, elus õudus oleks oodata, kuniks kuueaastane igal hommikul tanksaapaid redelisse nöörib. Krõpsupaeltega naiki tossud lähevad lupsti ise jalga.

Pärast kooriproovi kodus koristamise käigus murdsin ma endal KÜÜNE ära! O weh!