kolmapäev, aprill 29, 2015

008, 009

Jätkame joonistamisväljakutsega, jätkuvalt maeiviitsi-agasiiskiteen stiilis.

Kunstitarbed - minu vana hea pinal, mis on mind teeninud nüüd juba kaua, ma ei mäletagi, kas üle või alla kümne aasta. Sellest paremat ei ole olemas.

Mul ei ole kodus veinipudeleid; võtsin ainukese anuma, kus mingit alkoholi ilmselt oli vähemalt kunagi leidunud, lõhnaõlisid vist ikka tehakse alkoholiga?

Aru ma ei taipa

miks igal pool, kus esoteerikafännid mõne muu mõtteviisi pooldajate meelepaha esile kutsuvad, süüdistavad need muumõtlejad esoteerika promomises just naisi?
Kui ma oma listi üle vaatan, siis näen seal umbes-täpselt kahte naist, kes selgeltnägemisse ja imetervendamisse ja mõttejõul saadetavatesse headesse soovidesse usuvad, küll aga loen ma oma tuttavate hulgas kokku vähemalt neli või isegi viis meesisikut tõsiselt esoteeriliste kalduvustega. 
Täpsemalt:

kolm meessoost kolleegi,
üks kunagine  netifoorumikaaslane (ma peaks ta ühega nendest naistest kokku viima)
ja üks meessoost tuttav ühest teisest foorumist, kes vihastas siniseks ja kustutas mu oma FB sõprade hulgast, kui ma teatasin, et jään siiski kindlaks teooriale, et inimestel ja šimpansidel ON ühiseid esivanemaid (tegelikult ütleb lihtne loogika, et isegi kui reptiloidid tõesti meie geneetilise materjaliga manipuleerisid, ei välista see neid ühiseid esivanemaid, dohh). 

(Ja ma ei ole sellesse nimekirja arvanud neid, kes on mõne ammutunnustatud usulise konfessiooni liikmed. Jätsin välja ka nn õpetajad, nagu nt Almer Jansu, sest nende puhul võib tegu olla lihtlabase äriga*.)

Jummal-jummal. 

Sõbranna pillas kunagi märkuse, et mul on imeline meestemaitse - aga kui minu tutvusringkonna mehed ongi nii imelised, siis mida fakki mul muud üle jääb, kui valida see mees, kellega ma vähemalt põhimõtteliselt ei pea maailmavaate pärast ususõdu pidama? Mis-siis, et ta on vaene, elab maal ja ei tee erilist üldse karjääri, noh mõttetu mees, eksole.
----------
*Äri on igati tervemõistuslik asi.

teisipäev, aprill 28, 2015

Ülearu hoolitsev ema?

Üks etteheide, mida mulle hiljuti tehti, oli see, et ma olen ülehoolitsev ema. Huvitav etteheide iseenesest. Ma pole iial olnud selline ema, kes kaheaastase mähkmete vahetust normaalseks peab, kolmeaastast riietab, viieaastasele putru suhu paneb või seitsmeaastase seljakoti ise ära pakib. Ma võin seista juures ja õpetada, kuidas seda teha,  aga ma ei tee neid liigutusi teatud piirist alates PÕHIMÕTTELISELT ise, kuigi isetegemine oleks kiirem ja valutum. Oh, ma olen seisnud kuni tund aega lasteaias garderoobis ja oodanud Putuka riietumist samal ajal, kui teised lapsevanemad valguskiirusel tulevad, oma võsukesi riietavad ja kaovad, aga ma PÕHIMÕTTELISELT ei pannud teda pärast sõimest suurde lasteaeda minekut enam mitte üks nohh omalt poolt riidesse. Kus on siin ÜLEhoolitsus? 

Et ma näen palju vaeva... 

tegelikult on see nii olnud tõesti. Ja ma arvan, et seda vaeva oli vaja näha, seda oli väga hädasti vaja. Näiteks kui ma poleks hullu vaeva näinud alguses lapse kõnelema õpetamisega ja enesehooldustehnikate õpetamisega, siis oleks ta mõne rängemat sorti diagnoosi juba ammu enne kooli kätte saanud ja lopsti mõnda tõsisemasse erikooli suunatud. 
Lihtsalt on lapsi,  kes ilma erihooleta võivad arengus maha jääda ja teisalt on lapsevanemale mugavaid lapsi, kes kõik iseenesest selgeks saavad (selline laps oli Võsuke) ja igasuguse abi eest lausa pagevad. Lapsed on erinevad. Erinevatele lastele sobivad erinevad meetodid. Aamen. 

Leidsin ühe hea teksti; selle raamatu tahan ma ka läbi lugeda. Putukas polnud küll nii raske juhtum kui selle raamatu autor; igatahes nii palju vaeva ma temaga ei näinud. Aga muster on sarnane.

esmaspäev, aprill 27, 2015

Mida ma olen teinud!

Kunagi ammu sai (poolelijäänud) ülikoolistuudiumi tööülesandena koostatud pisike ja eeldatavasti lihtne juhend "Kuidas joonistada inimest". Skeemidega.
See sai ka õpetajate portaali üles riputatud. Kui õppematerjal. Neile, kes tahavad. 

Nüüd avastasin ma selle ammuunustatud asja e-koolist oma lapse koduste ülesannete juhendfailina. Tähendab, nüüd piinatakse tervet hulka 3. klassi lapsi minu kunagise katsetusega?
Vähe sellest, ka mu oma laps tuli koolist koju paari sama skeemi järgi tehtud pildiga ja tegi kiiresti ühe veel.

Mida ma olen teinud!

pühapäev, aprill 26, 2015

007

007, vaade aknast, koduaknast Tallinnas.
Ei ole eriti aega, jaksu ka mitte.
Istutasin maal, Viidiku juures pirnipuu. Raiusin suure hulga selles kohas asunud vana puu vanu juuri läbi ja sain seljavalu. 
Tuiasin ndlvh mööda aiamaad ringi ja üritasin ära otstustada, mida kuhu ja kuidas külvata. 


Lisaks eelmisel ndlvh külvatud redisele ja eelmisel aastal istutatud maasikatele ja küüslaukudele sai seekord maha 2 rida tilli, 1 rida herneid, ühte õuepotti mungalill ja teise potti rukola.  Tuppa eelkasvatusse kokteilitomat.
Plaanis on must rõigas, kõrvits, porgand ja veel herneid. Võibolla mustjuur ja kui mul õnnestub kuidagi Viidiku vastupanu murda, siis kusagile ka suvikõrvits, aga selle viimasega on aega. 
Dum-didumm-didumm.

reede, aprill 24, 2015

Kopp ees

Olen Putukaga jooksnud erinevate spetsialitside vahet ja puude taotlemine koos rehaplaani tegemisega käib. Üks muidu väga mõistev spetsialist ühes järjekordses institutsioonis, kellega ma tegin selle vea, et ei võtnud last tema juurde kaasa, küsis mu käest mitu korda, kas ma ei tahaks Putukale lihtsustatud õppekava lasta määrata. Ometi oli tal nii õpetaja kui arstide hinnang endal mustvalgelt paberil nina all. 
Vaadake, Putukas ei ole loll. Pigem vastupidi. Kui ma leiaks õpetajaid, kes kergesti häiritava lapsega hakkama saaks, ma topiks teda igale poole ringidesse. 

Võtaksin ta nüüd juba küll hea meelega praegusest koolist ära, õpetajate ignorants on nagu kummisein vastas, aga teda pole kuskile eriti panna. Ristiku on tema jaoks ebapiisav.

Putuka kilde - kangelane teeb märulifilmis üle tule kukerpallihüppe ja Putukas leiab: "Oh! Hea, et ta leegiga kokkupuutesse ei sattunud!" Viidik avaldas oma hämmeldust sellise sõnakasutuse üle, mina olen ammu harjunud.

PS: Ma pole siin blogis Putuka probleeme päris pulkadeks lahti harutanud ega tagamaid avanud. Ma pole siia postitanud lugematuid kirju, mida ma olen saanud klassijuhatajalt, ega ümber kirjutanud lasteaiakasvatajatega, kooli psühholoogiga, vms peetud masendavaid vestlusi. Ma ei arvagi, et peaksin seda tegema.
Küll aga arvan, et inimene, kes sel teemal sõna võtab, võiks ennast kõigepealt kurssi viia sellega, et erivajadustega lapsed on päriselt ka olemas, erinevaid erivajadusi ja nende erivajaduste raskusastmeid on sitta kanti erinevaid ja kõiki erivajadusi ei saa ajada ei kasvatamatuse, ülekasvatamise ega ka õpetaja saamatuse kaela. 
Ja õigupoolest ei sobi 30pealine klassikoosseis praktiliselt mitte ühelegi lapsele. Maksimum võiks olla 15. Siis saaksid keskmisest erinevad lapsed ka hakkama.

Ja tegelikult ei peaks koolisüsteem olema üles ehitatud põhimõttel "mis ei tapa, teeb tugevamaks", sest lihtne loogika ütleb hoopis, et "mis kohe ei tapa, teeb lihtsalt sandiks".

neljapäev, aprill 23, 2015

006

005

Restoran, haha. Chopstikcs, kus pahaaimamatu klient oma tellimuse täitmist ootab.
Tiinekana kandsin ma kogu aeg väikest märkmikku ja pliiatsit kaasas ja tegin visandeid nt bussis, rongis, tänaval - ükskord olid mingid Peruu indiaanlased tänaval esinemas, nemad küsisid mu visandi isegi endale. Paar korda on inimesed küsima tulnud, mida ma joonistan, enamasti on mul õnnestunud märkamatuks jääda. 

kolmapäev, aprill 22, 2015

003 ja 004

004, minu passiivne käsi
Jätkan AlGusti väljakutse numeratsiooniga. Kui ei jõua, siis ei jõua.
Jäin haigeks täna, või midagi, igatahes oli ülikehv enesetunne.* Putukas pole ka terve, on nohu ja köha. Istusime kodus ja mingil hetkel lõbustas ta mind ninaverejooksust** üleni verise näo, käte ja rinnaesise presenteerimisega. Mu väike vampiirike. Helistasin arstinõuandetelefonile, hoidsin külmutatud köögivilju lapse otsaesisel, vahetasin troppe ninas... 20 min jooksul saime verejooksu pidama, natuke veel ja ta oleks kiirabiautoga sõita saanud. 
Natuke hiljem lubasin endale pelmeeni, mis oli ahjus kõvaks kuivanud, neelasin liiga suure tüki korraga alla ja see läks neelus põiki, nii et küpsetatud taigna teravad otsad jäid neelu lihtsalt kinni. See oli huvitav moment. Manustasin väikeste lonksude kaupa vett, tunnetasin kuidas kõva tükk valulise aeglusega allapoole libises ja mõtlesin surmast.

Esialgu jäin ellu. 

003, musta pesu hunnik
* Nüüd (st järgmisel hommikul) mõõtsin töö juures vererõhku ja see on 117/72. Pulss on 99. Mida fakki?
**Ninaverejooksu esineb Putukal sageli, aga nagu ma ta tervisepäevikust alles hiljuti teada sain, vererõhk on ka temal üsna madal. 

esmaspäev, aprill 20, 2015

Nr 4(õigemini 001) ja vihmauss

Eilne joonistus saab alles nüüd üles. Jälle oimaiviitsi stiilis. 

Kaevasin Viidiku juures aiamaa läbi ja külisin redise maha. Mungalille seemned panin õue potti ja kokteilitomatid tuppa aknalauale kasti.

Kuniks ma maad sonkisin, lõikas Viidik õunapuuoksi ja Putukas korjas neid maast kärusse - mõnevõrra. Vahepeal tuli ja kaevas suure lustiga kaks hangutäit ja siis võttis ette õunapuu toetamise raske töö. 

Täna hommikuks oli see poiss seni parajatest pükstest välja kasvanud. Vaat mida värske õhk lapsega teeb.

laupäev, aprill 18, 2015

Nr 3

Väike visand igaks juhuks, kui ma täna rohkem ei viitsi. Söega saab kiiremini ja lihtsamalt. Oi ma olen nii laisk. 

Kohe mõnuga olen laisk.

AlGusti alustas juba jälle uut väljakutset - see on vist neljas tal. Täiega sego! Mõni tahab vahepeal magada ja keppida  ja vanu häid ulmefilme vaadata ka või nii. Mul jäi vist esimenegi väljakutse pooleli. Aga ma nüüd vaatan, kui tal seal listis mõni mõnusam teema on, siis ma võin ka teha. Teen endale tingimuseks, et iga päev ei pea, võib kasutada erinevaid tehnikaid, aga kõik tuleb natuurist teha.

reede, aprill 17, 2015

Nr 2

A3 paber, söepliiats, riisirokk (et mitte öelda risotto), Putukas ja 2 klaasi veini minu sees. (Töö juures tähistati kolleegi koera sünnipäeva)

Ohjah, perspektiiv läks kenasti nihkesse.

neljapäev, aprill 16, 2015

Uus väljakutse - nr 1

Mis on minu jaoks tõeline väljakutse -
joonista ühe nädala jooksul iga päev midagi pliiatsiga ja natuurist, paberile. Mitte digilauaga.
Huu.
Kui ma sellega hakkama saan, siis võtan miskise värvidega asja ette.
-------
Muuseumi kolmas korrus on lõpusirge viimaste minutite peal, tõsiselt. Lubati, et 22 mais. Käisin filmimas, otsisin fotosid, igasugu pisikesi juppe olen palju teinud, ekspo sisu on põhimõtteliselt olemas, selle kokkupanemine aga seisab kusagil võsade vahel. No saame näha. 
-------
Putukaga jamad jätkuvad (rõõmu on ka palju). Jamade lahenduseks oleks nt koolivahetus. Ajan asju nüüd ametlikke kanaleid pidi ja vahepeal tekib tahtmine arvuti aknast välja visata või näpp suhu pista ja katatooniliseks muutuda. Üks ametnik ütleb, et helistage teisele ametnikule ja teine ametnik ütleb, et meil aetakse asju ainult e-maili teel ja... Ma ei taha sellest rohkem rääkida.

esmaspäev, aprill 06, 2015

Nuh


Mul on vist jälle miski deprekas või asi kallal. Lambist. Motivatsioonipuudus, mäluaugud ja tujutus.
See võib muidugi magamatusest olla.


Putukas on ka haige, köhib mitmendat päeva.