neljapäev, detsember 29, 2011

viltimine

õde käis külas, õpetasin talle natuke viltimist - nii kuiva kui märga. Putukas tuli ja topis oma nina seltskonda ning käed kaussi: tahan ka! Kui laps tahab viltida, siis peab laps saama viltida. Putuk rullis märjalt kaks korralikku pallikest valmis, enne kui ära väsis. Huvitav, et ma pole varem taibanud talle seda võimaldada. Tegu on ju suisa teraapilise tegevusega, nagu me õega rahulolevalt vastastikku korrutasime. Plögateraapiaga.*
Võsuke heljus kettide kolinal mööda ja tegi viisakalt: nunuh!, kui ma talle pakkusin: do you need any balls?

Nüüd mängib nende pallidega Blondie, ilmutades uuesti kaua kadunud olnud mängulusti. Mõelda, kui palju rõõmu tükikesest lambakasukast ja liitrikeset seebiveest. 
Ainult et magada on niimoodi raske. Kell kaks öösel. Ei, ma ei hakka kassi distsiplineerima. 
-------
*plögateraapiaid on veel järgmisi: papimassiteraapia, taignateraapia, saviteraapia ja mudateraapia, ekstreemsematel juhtudel kipsiteraapia.

esmaspäev, detsember 26, 2011

drama mama

"Jõulud pole jõulud, kui keegi ei nuta. See keegi olin mina!"
(Eesel, "Shreki jõulud")

Pilt on pärit algse legendi
blogograafilise üleskirjutuse juurest:
Ok, jõulud on üle elatud ja ellu jäädud, tülitsetud ja ära lepitud ja uusaasta tulgu pauguga. Kõige rohkem kingitusi sai Putukas, kõige suurema ja kallima ja mõttetuma kingituse sai Võsuke ja kõige kuumema kingituse sain mina, aga ma ei ütle, mis see on. Kõige friigima kingituse saab Viidik, kui ma selle valmis jõuan...
Torm on akna taga, teine tulekul.
 Prokrastineerin.

Eile käisime õega lastega "Saabastega kassi" vaatamas, see meeldis Putukale nii väga, et ta hakkas pärast ekraani ees flamenkot tantsima. Saabastega Kassist sai hoobilt Putukale uus mehelik eeskuju, ma arvan. Kust ma saaksin zorrokübara nr 52, musketärisaapad nr 30 ja sobivas suuruses mõõgarihma? Mõõk on olemas, puust. Õetütar (4) teatas pärast daamiliku malbusega, et temale meeldis film ainult alguses, lõpus ei meeldinud. Polnud tema maitse...
Mjah, algsest legendist pole selles filmis midagi järel, peale peategelase. Lukku on kokku löödud hoopis Zorro, Humpty Dumpty, Jack ja oavars, ja veel mõned ameerika ja anglosaksi tegelased, sh lastelauludest.  Ja hulgaliselt kassiarmastajate inside-nalju. Kuna see on ikkagi perefilm, siis oli sees ka pereväärtusi, aga mitte liiga imalal kujul.*  Kõik on täiesti vaadatav, tempokas, vaimukas ja paneb põnevusega ootama järge, kus Saabastega Kass näiteks tõepoolest möku möldripoja kenasti järjele aitab ning siis kübarat lehvitades kaob: adios, amigos! Minge vaatama, kui teil on mõni emo-macho lapsuke, olgu isane või emane, aga selline, kes vajab ühevõrra väga palju nii mängumõõka kui kallistusi! Ja kui te armastate kasse.



* See film ei sobi vaatamiseks inimestele, kelle meelest seksist, romantilistest- ja juhusuhetest, või erinevate imetajate paljunemiskommete erinevusest ei peaks rääkima lastele alla 14 a.

kolmapäev, detsember 21, 2011

Jõuluvana

Feel like Marge
Putukas tegi lasteaia jõulupeo ajal pulli, esiteks katsus ta jõuluvana habet ja teatas, et see on liiga õhuke.  Jõuluvana keerutas ennast kuidagi välja väitega, et tema habet on paljud lapsed silitanud ja see on õhukeseks kulunud. Mina hoidsin hinge kinni ja lootsin, et need kummipaelad, millega tänapäeval habemeid kinnitatakse, ikka vastu peavad... Teiseks, lugenud oma luuletuse ette, maha rahunenud ja jõuluvana selja taha maha (sõna otseses mõttes) istunud, hakkas Putuk Vanale äkki jalamassaaži tegema. Vana polnud just papist poiss, aga ehmus esimesel hetkel täitsa ära*, teisel juba kiitis, et nagu massaažitoolis istuks. Kolmandaks, ühispildile Jõuluvanaga viskus Putukas omal initsiatiivil kogu grupi ette küljetsi maha - ja sai niimoodi esiritta. Enne oli jutuks, et tüdrukud esimesse, poisid tagumisse ritta, ilmne diskrimineerimine. 
Koduteel arutles Putukas, kas Jõuluvana habe oli ikka päris või ehk kunstlik. Siis tellis minu käest päkapikuhabeme. Selline lõbus oops-jõulupidu.
Lapsed on üldse vahvad, nt M(rühma traditsiooniline must lammas) esines rokklaulu ja -tantsuga, üks teine lapsuke pani kogu rühma Aisakella refrääni kaasa laulma ja kuigi enamusele lastest olid vanemad ilmselt selgeks teha suutnud, et lasteaiarühmas esitatav soolopala olgu lühike, leidus siiski paar fanaatikut, kes esitasid oma laulu kõik neli salmi vankumatu kindlameelsusega. 
----------
*vt pedofiilia, jõuluvana, ahistamine, jt märksõnad.

pühapäev, detsember 18, 2011

Jõulud

lähenevad ähvardava kiirusega. Kirjutasin jõulujutu:
http://jutulabor.blogspot.com/2011/12/pakapikud-eksistentsiaalselt.html

Ei peagi kõigile meeldima, aga LUGU on see kõigest hoolimata.
------
Vaatasime Viidikuga "Kolme musketäri". 1948ndast aastast. Üks väheseid üsna täpselt raamatu järgi tehtud filmidest, häiris näitlejatöö rahvateatri tase, vähemalt Planchet oli seal olemas. Kui mõtlema hakata, siis enamustest musketärifilmides pole üldse sees musketäride teenreid, kes ometi mängivad üpris tähtsat rolli filmide aluseks olevas loos. Venelaste filmis polnud neid ka, aga sealsed musketärid on lihtsalt ületamatult parimad. Venelaste d´Artagnan oli küll natuke liiga vana, raamatu järgi pidanuks olema ju hilisteismeline.
Kena oleks ükskord näha filmi - või pigem seriaali - kõigi raamatus mainitud oluliste tegelastega. Kes on täpselt raamatu järgi loodud.

Kuidas kirjutada referaati.

Kõigepealt valid sa teema. See on hea teema. Sa tead, et see on oluline teema ja võib isegi juhtuda, et see teema käsitleb maailma päästmist.
Keegi teine ei taha seda teemat.
See on võrratu teema.

Siis tead sa täpselt, mida sa öelda tahad ja kuidas seda teha. Sa tead, et sa kirjutad hästi. Sa meeldid endale, sa oled tark, sa oled hea, ja tugev.
Ja siis hakkad sa otsima allikaid ja autoriteete, sest õiges referaadis peab alati olema viidatud sellele, mida autoriteedid on sama teema kohta öelnud, soovitavalt samas võtmes, mis sina.
Autoriteedid peavad olema seda kirjutanud tõsiseltvõetavates väljaannetes, parem kui oma originaalsetes töödes, mis toetuvad konkreetsetele uurimustele, halvema juhul kõlbavad ka artiklid teadusajakirjades või umbes nii. Wiki, google ja blogid ei kõlba.
Ja nüüd satud sa ahastusse.
Sa veedad öid raamatukogudes ja katsetad esteris ja ebrary-s kõikvõimalike märksõnu. Aegajalt tundub sulle, et oled leidnud selle, mida otsid, siis avastad, et trükis või artikkel räägib siiski pigem millestki muust.
Lõpuks jääd sa vana hea Krulli piibli peale lootma, kirjutad valmis oma geniaalse referaadi, mis on allikate otsimise agoonias muundunud pudruksjakapsasteks ja uinud 2 tundi enne äratuskella, mis sind seminari ajab.  Uinumisel kummitab sind mõte, et mida olulist jäi tegemata, aga sa ei mäleta, mis see oli. Sa ei tea veel, et 5 min enne äratuskella helinat ajab sind üles õõvastav kahmus: esitlus! Esitlus! Slaidiesitlus on vaja koostada!

Good Night!

neljapäev, detsember 15, 2011

See on vist ulme

Kui minu postkastis  on lasteaia lapsevanemate listist kiri sellelt ühelt erakordselt tublilt lapsevanemalt, kes on võtnud enda hooleks kogu rühma eest jõulustressi ära kanda:
"Tuletan meelde, et kogume 15 eurot, mille eest ostame laste jõulupakid, õpetajate kingid ja maksame lasteaia jõulude üldkulude eest (muu personali kingid, suur kuusk saali, jõuluvana, küünlad jm). Sellest üle jääv osa jääb rühma jooksvate kulude katmiseks."

Ei mingeid agooniaid, 20ndal on pidu, palutakse kohal olla. 


Selline kergendus on seda teretulnum, et ma olen tänavuste jõulude ajal väga aukliku rahakotiga.

neljapäev, detsember 08, 2011

Elu õiekesed


Putukas joonistas oma märkmikusse ja tuli lõpuks mulle näitama:

"Tead kes see on? See on jumal!"
Mina:"?"
Putukas: "See oli enne jänes, aga temast tehti kangelane! Kõigepealt kasvas ta täiskasvanuks ja oli tavaline jänes! Siis aga muutus ta korraks nooremaks tagasi ja siis hakkas uuesti kasvama ja saigi jumalaks!"
Mõttepaus.
Mina: "Milleks seda vaja oli?"
Putuk: "Seal käis sõda! Hirmus sõda! Jänes läks sõjast koju ja muutus siis nooremaks ja hakkas uuesti kasvama ja siis sai jumala maski ette!"

Kust see laps need...

-----
Võitsin Delfi Rahva häälde kirjutamistega auhinnapoest lcd teleka. 32 tollise. Mõttetu asi, mõtlesin. Kuhu ma selle panen? Mul on üks olemas juba ju. Andsin ülearuse (uue ikka)Võsukesele varajaseks jõulukingiks, mõeldes edasi, et suisa sõgedus ju - kuhu tema selle veel paneb? Jälle üks helendav ekraan majapidamises? Nagu neid vähe oleks. Maailmas. Ja üldse. Asjad mis vaesestavad mõtlemist ja riisuvad inimestelt inimlikud suhted.
Võsuke viskas ennast suurest rõõmust kringlisse ja siis paigutas teleka endale hoopis lauale arvutimonitoriks. Mõned päevad hiljem vedas läbi seina ka tv antenni kaabli ja nüüd on tal kaks ühes - monitorist saab pelga kanalivahetusega telekas ja vastupidi.

kolmapäev, detsember 07, 2011

oh-oh...

Ma olen ikka täiega oh-oh. Kirun oma tööarvutit, kirun Corelit, teen puhastust ja viirusetõrjeid, kutsun itimehegi välja, ilma et sest kasu oleks. Ja lõpuks selgub... et mul lihtsalt vale arvuti. Saatsin meie muuseumi it hooldusfirmale kirja:
Tere,
 Morgie arvuti, mida te vahepeal Tervishoiumuuseumis kõbimas käisite, on ikka liiga aeglane suurte graafikafailide töötlemiseks, kipub .cdr faile töödeldes lausa kokku jooksma. Viga lähemalt uurides selgus aga selline väike vigur, et omal ajal, aastal 2010, kui sai ostetud Morgie arvuti, mis sai koostatud kunstnikutöö vajadusi silmas pidades, ja veel üks kontoriarvuti samast firmast, võttis Morgie kogemata kasutusele vale arvuti – mitte võimsama, nagu algul plaanitud, vaid nõrgema. Kuna ka nõrgem arvuti töötas üldiselt päris hästi, ei märganud Morgie viga enne, kui nüüd, eriti suuri Coreli faile töödeldes. Teine, tugevam (ja algselt kunstnikule mõeldud) arvuti sai kasutusele võetud muuseumi direktori poolt, kes kasutab seda üksnes kontoritööks. Nüüd oleks vaja siiski kunstnikule kuidagimoodi korralikum arvuti orgunnida, nii, et see muuseumi eelarvesse liiga suurt auku ei lööks. Minu meelest (ja direktor on minuga nõus) on praegu parimaks lahenduseks arvutid ära vahetada nii, et Morgie arvuti kõvaketas tõstetakse lihtsalt direktori praegusesse arvutisse, ja direktori arvuti kõvaketas Morgie praegusesse arvutisse, nii peaks kunstnik saama endale korraliku arvuti ilma suurte andmefailide tülika kopeerimiseta ja erialaste graafikaprogrammide ümber installimiseta. Seega palun teil saata meile tehnik, kes nendes kahes arvutis kõvakettad ära vahetaks. Või mis variant teie meelest parim oleks?

ohohoh, jajajah... ollalalah. 

teisipäev, detsember 06, 2011

mõnikord tekib selline mõte...

et huvitav, kas mul kunagi võiks õnnestuda midagi hallitusest keerulisemat ka toas kasvatada?
Aga siis ma meenutan kõiki koolnud lilli ja leian, et mul on targem taimi eemalt armastada.
Nt kõrvitsat. Õues.

esmaspäev, detsember 05, 2011

keskea rõõmud

Pilt on pärit siit:
Viidik oli nädalavahe siin, visiitide graafik äärmiselt tihe. Pühapäeva hommikul laekus minu poole mu kaksikõde, kellele ma olin juba ammu lubanud excelit õpetada, nii palju-vähe, kui ma seda üldse oskan. V-ga kahepeale saime talle tublisti uut ja huvitavat pähe tuubitud. Õde oli suisa õnnelik. Mõnikord on ikka kohe väga lihtne inimest õnnelikuks teha. Exceli kasutamine, mõtelge...
Suures õnnes unustas ta mu hiire adapteri enda läpaka külge.

Istun haige Putukaga kodus. Midagi traagilist ei ole, aga ravima peab masendava järjekindlusega.  Leppisin muuseumiga kokku, et teen tööd ka kodus. Ja ma ei saa isegi hiirt kasutada! Tuhat kuradit! Esiteks jamab Corel ja teiseks puudub mul töövahend. Ühtegi tagavarahiirt ka ei ole. Graafikat puuteplaadiga teha on nagu summuti kaudu automootorit parandada. 
Midagi deprekalaadset kipub juba mõnda aega kallale, sõltumata või hoolimata muudest asjaoludest.
------
Käisin adapteril  järel ja elu on jällegi lill. Unine küll.

kolmapäev, november 30, 2011

Väsimus&sussikommid

Väsimus. Magada pole saanud.
-----
Eile öösel (pool üksteist on südaöö, praktiliselt) tõin Taneli abiga (jah, ta saab palju karmavõlga andeks niimoodi) endale õe käest korraliku voodi. Vana lavatsi viskasin välja. Pool ööd kulus seejärel lavatsi all elanud Asjade ümberpaigutamiseks.
-----
Viidik ostis mulle uued saapad. Kõrged, kerged ja korraliku, loodetavasti libisemiskindla tallaga. Ma ei tahtnud seda hästi lubada. Eksole, kui inimesel juba on kolmed saapad, neist ühed lasevad tallast vett läbi, teised on samsist, seega tõenäoliselt ka mitte veekindlad, aga see-eest kriuksuga, ja kolmandad, taani sõjaväesaapad, on ekspertide hinnangul koledad... siis ei ole ju rohkem saapaid vaja, tegelt? Aga Viidik ohkas nii südantlõhestavalt, et ma lõpuks andsin järele.  Ja olen rahul.
-----
Putukas koostab jõuluvanale pikka kirja ja nõuab, et ma oma soovi ka sinna paneksin.
-----
Palusin Võsukesel sussikommid ära osta, et ma ei peaks seda Putuka nina all tegema, ja lisasin: ega ma ju sulle ei pea sussis sisse kommi panema, sa oled täisealine?
"Aga sa ju võid," vastas Võsuke. 

teisipäev, november 29, 2011

Kinnisideeline


Mõni motiiv on veidi kinnisideeline. Meessoost inglid näiteks. Või lihtsalt sootud inglid? Inglid peaks sootud olema, kui see nii on, ei peaks nad ka riideid kandma.
Esimene pilt on mul korra juba maalitud ja poolikuna kaduma läinud. Otsisin, otsisin, ei leidnud, tegin uuesti. See on tõesti väga vana motiiv.

Teised on uued. Ingel 2 kujunes pintseldamise käigus ise ja veenis mind kohe. 

Viimane pilt tekitab minus kõhklusi. Midagi on seal valesti. Miski häirib. Ja ma ei saa väga aru, mis.
Ma ei ole tegelikult absoluutselt intuitsiooni-inimene, mulle meeldib loogika. See viimane aga vingerdab loogika eest kõrvale, ei allu.

Fotod pole suuremad asjad. Tehtud säästupirni all ja telefoniga.
--------
Pintseldasin eile köögis, kui Putukas tuli laua juurde nihelema:
"Emme, ma tahan tavaliste värvidega värvida!"
Mina, ninapidi oma töö kohal: "Sa mõtled, guaššvärvidega?",
"Ei, mitte GUAŠŠvärvidega, mitte vesivärvidega, mitte kunstivärvidega, nagu sina, vaid TAVALISTE värvidega."

Kulus natuke aega, enne kui ma taipasin, et "tavalised värvid" on samasugune imaginaarne konstruktsioon, nagu reklaamides palju kordi kuritarvitatud "tavaline pesupulber". 

pühapäev, november 27, 2011

Kudzu juures

nagu ikka, Kudzu (ise kõhn nagu pilbas) tormas ringi ja valmistas hõrgutisi, toitis kõik külalised kandiliseks. Lapsed tormasid omakorda ringi ja tundsid ennast hästi. Muide, Putukas laekus Segasummasuvilasse mitu tundi enne mind, sinna viis ta Tanel, kes oli ülimalt vastutulelikult nõus loobuma päris suurest tükist isa-poja kvaliteetajast, et laps saaks oma seltsielu elada. Ta oleks selleks muidugi juba reede õhtul valmis olnud, ma lihtsalt otsustasin, et natuke seltsielu on mulle ka lubatud. Vahetevahel. Ja et lapsel on õigus ka oma isaga koos olla. Vahetevahel. Positiivse poole pealt tuleb mainida, et Tanel paigaldas minu Tartusolekul minu Tallinna keldriboksi uksele uue obaduse tabaluku jaoks ja kasseeris selle eest kõigest mingi 1.70 tööraha (8.30 läks materjalide peale).

Lendav oli kaardimooriks. Ennustused olid seekord ootamatult head, eriti Putuka omad, kellele kõik kaardid näitasid ärateenitud edu. Putuk kuulas nende selgitusi ja ütles iga lõigu peale rahulolevalt: Okei! Minule sokutasid kaardid mingil moel kuningannarolli, kusjuures minu küsimus oli, et kuidas inimkond ja millal ükskord kosmosesse kolib. Eh. Viidiku küsimus oli, kas (maailma)lõpp tuleb, teised küsisid, et kas olla või mitte olla või siis et kuidas olla... väga kosmogoonilised ja eksistentsiaalsed teemad seekord. 
Kuritarvitasime Kudzu külalislahkust ka järgmisel (st tänasel) päeval, pildistasime Kudzu maale, ja jälle sõime. Kudzu vanem tütar mõtles välja, kirjutas üles ja lavastas teiste lastega sügavamõttelise suhtedraama kanade elust. Meid rongile viies väljendas Viidik kartust, et on olemas oht, et me läheme külalislahkuse kuritarvitamisega ehk liiale. Karta on.

esmaspäev, november 21, 2011

Lühendid

Jauran trükitellimuse kallal, toksin kirja failide nimetusi, ilusti ja korrektselt: fail.pdf, jne, jne, lõpuks jookseb mul juhe kokku:
Mis paganama nimi oli sellel materjalil, millele me neid trükkida tahtsime...?
Hüpoteetilise LSD televiisori tõenäoline pilt.
Rohkem LSD TV pilte leiad fraktalite kodukalt:
Juhe. Kuni kolleeg aitas meelde tuletada: PVC.

Kolleeg ütles lohutuseks, et tema tellinud kord telefonitsi LSD televiisori. Mõeldes pigem LCD.

Teine kolleeg ütleb, et tema ajab alati segamini MSN ja SMS ja muud sellised lühendid.

No SMS on ju lihtne - Sado-Maso Sõnum.

--------------------
Või nagu ma subclubi foorumis just enne seda kirjutasin [toimetatud]:
Meie keel areneb järjest kaugemale esmastest oraalsetest eneseväljendus- ja kommunikatsioonivahenditest ning -viisidest ja muutub üha tehnilisemaks. Kunagi suri välja suuline traditsioon, andes aujärje üle kirjalikule. Kirjalik kommunikatsioon siiski jäi näpuotsaga kinni hoidma suulisest, olles teatud määrani välja hääldatav. Nüüd oleme jõudnud otsaga kirjaliku kommunikatsiooni väljasuremiseni, meie siin, viimased dinosaurused, seda asendab elektrooniline kommunikatsioon. See võib küll säilitada sideme kirjalikuga, kasutades uute sõnade loomisel samu märke, ent ei suuda enam hoida sidet suulise kommunikatsiooniga ja nii ongi oodata, et terminid ja nimed kaotavad tasapisi omaduse olla väljahääldatavad. 

reede, november 18, 2011

Blogi ON kasulik

Mind kutsuti paar ndl tagasi ahastava sõnumiga verd andma, jätsin asja sinnapaika, kuna ma ei mäletanud, millal ma endale tätoveeringu teha lasksin. Nüüd aga õhutas Rents mind uuesti vereandmisele mõtlema. Leidsin oma blogis sobrades lõpuks üles - tätoveeringu lasksin ma endale teha 25. aprillil. Tähendab, pool aastat on tätoveerimisest möödas ja verd andma minek juba igati reglemendikohane.
Et ma uuesti ära ei unustaks, panen siia kirja ka, et mu veregrupp on Arhd positiivne.

Tegelikult tahaksin ma muidugi häämeelega oma tätokat veidi täiendada, aga kuna raha niikuinii ei ole...  siis ma parem lähen verd andma. ;)
-----
Ühe õlimaali valmimine, isegi kui see on pisike, ei käi niuh-näuh vaid võtab palju päevi. Mul on neid korraga mitu töös. Mõni kuivab uue töötlemise ootuses, mõnda poolikut vaatan ja mõtlen, mõnda pintseldan. Öösiti. Olen nii maalimise hoos, et isegi selle tegevuse tasuvus ei tekita minus küsimusi.
Unevõlg aga kasvab. Praegu, tööl, vaevab uni täiesti valdavalt. Paneks siin stiilses (üüri)kontoris pea lauale ja vajuks unede värvilisse ilma seiklema.

neljapäev, november 17, 2011

Pintseldan


tasapisi. Peamiselt öösiti, mil köök on tühi ja kõik magavad. Mujale ei mahu. Toas oleks see hais ikka liiga vänge - nüüd ju enam aknaid volilt lahti ei hoia.

Mõni asi saab valmis ka. Mõni ammusest poolik pilt, mida nüüd lõpetada tahaks, on kusagile ää kadunud. Mõned asjad panin Disaini Majja müüki.
Raha on kohutavalt vähe ja mitte kuidagi ei oska seda juurde teha. Eks ma püüan edasi. Kirjutan. Luuletan. Joonistan. Käin raha eest lehti riisumas või vannitube pesemas. Võiksin... lapsi hoida, aga mitte enda pool.

Kodu lehkab rõõmsalt tärpentini ja õlivärvi järele.

teisipäev, november 15, 2011

Museoloogid

Elevantsuse all kannatav jalg
Papimass. Vana Anatoomikum 
Kui kohtate ühistranspordis kena brünetti daami pikas kaharas seelikus ja überkõrgete kontstega, kes lisaks läpakale ja projektorile kannab kotis kaasas plastineeritud laibajalga ning suitsetaja kopsu, siis see on meie muuseumipedagoog.


Läbilõige inimese torsost.
Kips. Vana Anatoomikum
Inimesed, kes vaimustuvad erinevatest haigustest ja organitest tehtud papimassist ja kipsist mudelite ilust, need on muuseumitöötajad.

Ja inimesed, kes arutlevad omavahel, kas tellitud plastineeritud laibaga on ikka pea ka kaasas, või piirdub meile saadetav ainult torsoga.  

esmaspäev, november 14, 2011

Vatsikud monopolitsid

Elion ja microlink.ee.
Issand, saage juba üle sellest napakast mõtteviisist, et IT inimene on Jumal tehnokraatlikus mikrokosmoses.
Klient ei ole idioot ja kliendil on õigus, ma kordan, ÕIGUS, omada oma arvuti ja kõikide meilikontode paroole omaenda käsutuses. Lisaks on kliendil õigus oskusteabele, mis it argikasutamist hõlmab.
Kui teile tundub, et klient on idioot, siis see on, vabandage väga, teie viga - teie peate suutma ennast ja probleemi  kliendile arusaadavaks teha, mitte ainult kogu aeg vastupidi. 
Ja kui klient on pannud oma Outlooki konto seadetesse linnukese lahtrisse "Jäta sõnumitest koopia serverisse", siis sina, ITnohik-suhtlusvõhik, EI PEA MITTE seda linnukest sealt eemaldama, kas said aru! Kui sa arvad, et klient tegi seda kogemata (mis oleks siiski üsna keeruline), siis KÜSI ÜLE. 

reede, november 11, 2011

Filmikiitus

Pikal tüütul rongisõidul Tartust 
Tallinna joonistasin mälu järgi Viidikut
Tahvelarvuti Coby Kyros ja 
programm Canvas Lite.
The Man from Earth. Viidik näitab mulle ikka kummalisi filme*, millest mõnesse võib kiinduda täiesti jäägitult - ei mingeid heegeldamistöid ega sokinõelumisi neid vaadates, ja lapsed käsutatakse kuss. Nagu... kas mäletate vanu aegu, mil filmi, st Filmi nägemiseks pidi kinno minema ja see oli Sündmus. Noh, mina ei mäleta enam, aga selline see film on. Eesti keeles kahemõttelise pealkirjaga film (Mees Maalt) räägib mehest, kes usub, et ta on kromanjoonlane ja elanud Maa peal reaalselt, füüsiliselt 14 tuhat aastat. Ei mingit hiilgavat mägilasdraamat, mõõga ja mantli tänapäepäeva toodud mänge, ei mingit äksjõnit ja kiviaja inimeste elu kulukat ning suurejoonelist kujutamist kinematograafia vahenditega  - film koosneb peamiselt jutustamisest, sellest kuidas kromanjoon üritab ennast oma kaasaegsetele sõpradele (kõik haritud inimesed) lõpuks tutvustada, oma kogemusi, ja eriti seda, kui vähe ta tegelikult on Eriline. "ma elasin tuhandeid aastaid, teadmata, et olen kromanjoonlane, aga kui see nimetus välja mõeldi, sain ma teada, et just seda ma olen". Loomulikult sõbrad ei taha teda uskuda,  eriti, kuna tal pole neile pakkuda peaaegu ainsatki unikaalset teadmist tollest ajast või esitada ainsatki artefakti. Ja loomulikult oli ta Jeesus.
Üks väheke äkshõniga sarnanev hetk või kõike tõendav ime ehk deus ex machina on filmis küll siiski olemas, ent see pole õnneks kogu aeg fookuses, film ei liigu selle poole möödapääsmatult, nagu ollivuudi filmid kõiketõestava ja lunastava ime poole tavaliselt liiguvad, see on lihtsalt argiselt traagiline juhus.

Draama, mis koosneb dia- ja monoloogidest. Tänapäeval haruldane. Kuna kõik oluline antakse edasi tekstiga ja ma pole võõrkeeltes tugev, tähendas see pilguga subtiitritesse kleepumist. Viidik porises: Õudselt palju pisikesi vastikuid vigu on tiitrites sees. 
Vaadake ise. Seda ei saa spoilerdada, sellest saaks heal juhul ehk referaadi. Arengupsühholoogia teemalise referaadi. Täiesti pädeva.
------------------
pluss mitmesugused seriaalid.

On aga kuupaiste

Öösel välja vaadates, nähes mändide teravaid ja läbitungimatuid varje, raamistamas kahvatut valgust, pole midagi lihtsamat kui kujutleda haldjaid kahvatus valguses alasti ringi jooksmas. Õigupoolest valmistab lausa pettumuse, et nad kohe-kohe varjudest valge kätte ei välju, et valguslaigud jäävad tühjaks, kuigi lummavalt kutsuvaks.
Isegi mitte ühtegi jänest.

Anatoomikumis käisin ja pilte tegin, patoanatoomia laboris käisin ja imetlesin läbi sildmikroskoobi erinevaid kudesid. Uuesti leidsin kinnituse tõdemusele, et tõeline professionaal oskab ka keerulise teksti ka võhikule alati arusaadavalt välja öelda. Et professionaal ei võta kunagi hoiakut: "Ah, nad ei saa niikuinii aru, seega pole vahet, mida nendega teha".
Ja et need tõelised professionaalid eksisteerivad ka päriselt, mitte ainult minu kujutluses.
Ausõna. Nägin oma silmaga.

esmaspäev, november 07, 2011

Naasmised

võtsin eile üle hulga aja jälle pintsli kätte. Ma ei tea miks on olnud ikka kuude ja aastate kaupa nii raske seda teha, nagu mingi müür või tõke oleks ees. 
Ega midagi erilist ei teinudki, lõpetasin ära ühe aasta tagasi pooleli ja vedelema jäänud pildi. Hea tunne sai.
Mul_ei_ole_ateljeed. Kõrge voodi asendab molbertit täiesti edukalt. Kodakondsete käest küsisin järele, õlivärvi ja tärpentini lõhn neid ei seganud. Õige ka, tärps on ju looduslik, kasutatakse ülemiste hingamisteede põletike raviks.
Määrisin sinise värviga ära oma voodikatte. Niikuinii on plaanis see varsti ära visata, katkine ja kulunud teine. Nüüd leidus katkisele ja kulunule otstarve.

Hulguse-elu kurnab. Rahaprobleemid kurnavad. Teiste inimeste mulle delegeeritud probleemid kurnavad. Vajadus lahendusi leida võtab elamise aja ära. Kusagil on korralikult kohvrisse pakituna minu oma päris mina, mis vajab väljavõtmist ja tuulutamist.

Samas, lahenduste leidmine (mõnikord, harva) - see tõstab tuju. Rääkisin Immariga. On lootust, et ehk saame uue ekspositsioni jaoks mikroskoobi alla preparaate nende firmast.
Mõned minu skulptuurid on seal väljas.
Kunagi tegin ma skulptuure.
Kunagi...
--------------
Aga ülehomme peaks* juba keppi saama.
--------------
*Ei taha ära sõnuda.**
--------------
**Selleks tuleb kõigepealt Tartusse jõuda. Kui välk sisse ei löö.

laupäev, november 05, 2011

hoiatus

Tahtsin minna kaema, kas Rentsi blogis on midagi uut ja hullutavat, kui Google Chrome lõi ette järgmise veateate:
Hämming. Mis toimub?
Kuidas ma saan alustada laupäeva ilma blogosfääri esifeministi irriteerivaid peatükke lugemata? Mul ei hakka mootor tööle niimoodi.
Ilmselt on tegu perekooli fanaatikutest häkkerite karvase käega.

kolmapäev, november 02, 2011

Komplementaarvärvid


                                         Kuri olemisel on aegajalt mõningane kasutegur ka.
Kirjutasin paar kuud tagasi Digile kurja kirja, mis avaldati ja premeeriti nende poolt salapärase, "blingiks" nimetatava asjaga. Bling tuli postiga, jõudis lõpuks kohale ja osutus kõrvaklappideks. Kollasteks. 3,5 otsikuga, st sobib peaaegu igale poole. Üpris tõhusalt isoleerivate kaussidega.

 Eelnevalt oleme Viidikuga mõtteid mõlgutanud selle üle, et minu kartulikoorekarva juuksed vajavad natuke koloriiti, olgu siis kohalikku või kohatut. V ostis mulle juuksevärvi, mis pakendil antud lubaduste kohaselt pidanuks olema punane, pähekantuna paistab hoopis lilla. Lilla ja kollane. Väga hästi sobib kokku. Kahtlustan siiski, et kõrvaklapid omastatakse lõpuks mõne mu järeltulija poolt.

Klappides mängis Yat Kha, mille kohta Putuk teatas ebalevalt: noh meeldib ja ei meeldi ka.


--------
Võtab hinge kinni, kui näed oma järeltulijat tegevat samu vigu, mida ise tegid... kunagi. Aga palju suurejoonelisemalt.

laupäev, oktoober 29, 2011

Fläss

Fläshiga multika tegemine sisaldab endas ikka paganama palju rutiinset tööd ja ridahaaval nokkimist. Vähemalt ei pea päris käsitsi tegema. Kannatlikkus ei ole minu tugevam külg.
Allpool toodud video joonistasin Adobe Flashi 5.5-ga kaaderhaaval ilma automaatseid tween-e ( muundumisi) kasutamata. Tween-e, sümboleid ja automaatikat kasutades ilmevad uued vigurid ja vead. Motion Tween ei taha üldse tööle hakata. Sümbolisisesest liikumisest ei õnnestu teha bloggeri mootori jaoks sobivat videot - tehniliselt peaks see nagu võimalik olema, kui QuickTime on installitud, praktiliselt aga annab Flash  video tegemise protsessi lõpul veateateid. Nuhtlus, ma ütlen, nuhtlus. Miks ma sellega üldse tegelema hakkasin?

reede, oktoober 28, 2011

konnalaul

Mööda mättaid, liugu laukaid, lirisevas soos
kõndis konn ja serenaadi laulis, hambus  roos
kaelas kõlkus tal kitaara, musikaalses voos
viljeledes kõrgeid kirgi - see ei olnud poos.

Ref: Konn-konn-konn-konn,
konn-konn-konn-konn (jne)

See ei olnud poos, sest enne poldud konn vaid poiss
uhkelt riides, palju penne taskus - pisut laisk,
pisut laisk sest prints ei pea end halliks rabama,
tema asi ratsuta printsesse tabama.

Leidis neiu kõrgest tornist, kahmas kaissu ta,
kukkus ülikergemeelselt kohe suudlema.
Neiu suudles vastu, suudles suure huviga...
kuni konnaks muutus poiss, sa helde jõhvikas!

Nüüd siis kõnnib soida mööda laule laulev konn,
kellel kõrge päritolu, kidra õlal on,
neiud, ärge kiirustage teda suudlema -
iial pole teada, kuidas see võib lõppeda.

neljapäev, oktoober 27, 2011

Kiusamiskäitumine

Kiusajatel on oma käitumise õigustamiseks alati palju argumente. Mõned neist on nii veenvad, et kiusatav jääbki lõpuks uskuma, nagu oleks ta kiusamise ära teeninud.
Loomulikult on kiusamiskäitumist ennast ka väga värvikirev palett.
Aga ma tahtsin rääkida siiski kiusamise õigustustest:

"Inimene ei saa naljast aru"
"Selliseid tulebki peksta, see on nende enda huvides"
"Mis ei tapa, teeb tugevamaks"
"Et ta ükskord õpiks. Ma tahtsin talle õppetundi anda."
"Mis ta siis on selline? Ärgu olgu niisugune!"
"Sellistega ei pea viisakas olema"
"Hoidku minu teelt eemale, kui ei meeldi!" (kui kiusaja ja kiusatav on mõne regulaarselt kokku saava grupi liikmed, siis on selline teelt eemale hoidmine võrdlemisi raske)
Ja kõige geniaalsemad:
"See on minu inimõigus! Minu õigus ennast vabalt väljendada!"
"Mida ma halvasti ütlesin? Ma olin lihtsalt aus."

Hmjaa....

Iseloomulik on seejuures, et kiusaja peab ennast paremaks või rohkem inimeseks ja kiusatavat vähem inimeseks, teise järgu inimeseks, kelle õigused ei maksa mitte midagi. Kellekski, kelle üle on kiusajal täielik võim ja voli.
Noh ja loomulikult on kiusamine korduv, regulaarne, süstemaatiline, seda ei lõpetata selle peale, kui kiusatav teeb selgeks, et selline käitumine ei ole vastuvõetav. Kui kiusatav hakkab ennast kaitsma, siis saab kiusaja sellest lihtsalt uue põhjuse kiusamiseks: "Ise ta noris!". Teine võimalus on, et kiusaja püüab kiusatava enesekaitset tasalülitada argumendiga: "Ta on lihtsalt kade!". 

kolmapäev, oktoober 26, 2011

Kirjutamine

Kirjutamine teeb mind alati õnnelikuks, isegi, kui sellest suurt tulu ei tõuse. Varem ma kirjutasin rohkem enda jaoks. Nüüd ka teistele.
Delfi rahva häälest pole ma mõnda aega raha saanud. Kirjutan nüüd mujale. Sealt on rohkem lootust midagi saada.
Leidsin endale testamenditäitja. Olen alati mõelnud, et mul ei ole ju midagi pärandada... Tegelikult on küll. Lood. On terve hulk Lugusid, mida ma ei tahaks praegu avaldada, aga mida ma ei taha ka täiesti kaduma lasta minna. Mis võiksid ilmuda nt peale seda, kui ma olen endale inimliku lolluse peale aneurüsmi vihastanud või muud sellist. Esimene neist on juba testamenditäitja juures hoiul.

Kirjutaks rohkem, kui aega oleks. Ulmejutulaborisse pole tükk aega jõudnud midagi kirjutada. Süümekad. Mis teha. Tegelik elu on hullem ulme, kui inimese piiratud fantaasia eales jõuaks kokku keevitada. Joonistada pole ka ammu midagi suutnud. Homme hommikul on seminar.
Mul oleks mingi kolme elu vaja, et kõike teha, mida soovin.

Mingi rõve katk on kallal. Istun Putukaga nädalavahetusest saati kodus, aegajalt lööb tal palaviku üles, täna hommikul oli 39,3...* Ise olen ka haige. Nõrkus, süda peksab, lihasvalud, öökima ajab. Palavikku mul üldiselt tekib väga harva. Roomangi haigena rongi peale nüüd, Putukale tuleb isa järele hilja õhtul, seni hoiab teda Võsuke.
Putuka isa alguses muidugi arvas, et tema haige lapsega kodus istuda ei saa, siis mõtles ikka ümber. Eh, soorollid. Sootsium, sootsium, üks-kaks-kolm. Sootsium nagu soo, mädasoo. Sookollid.
-------
*Ei, meie perearst ei tee koduvisiite, tänan küsimast. 

teisipäev, oktoober 25, 2011

Hoidised.

Korduv refrään: purgid said täiesti otsa. Enne Viidiku juures, nüüd minu juures.

Eelmisel nädalal tõi Putuka isa oma vanaemalt meile kotitäie marineeritud kurke, vist mingi 6 purki. Ühe sõin mina tühjaks. Kui pühapäeva õhtul Tartust tagasi jõudsin, sain teada, et teismelistegäng ("Ainul kümme inimest!" ütles Võsuke solvunult) on edukalt tühjendanud kõik ülejäänud purgid. Oi ma olin vihane... Ma ei toida neid, meelega ei toida. (ok, vahel pakun plaadikooki, seda lihtsat) Olen muidugi kalk ja südametu inimene, kes eksib absoluutselt kõigi külalislahkuse seaduste vastu, aga tõsiselt - mul ei ole ressursse toita kutsumata külalisi enda äraolekul kõigega, mis iganes kodus leidub. Just kõige sellega, mis oli mõeldud kauem vastu pidama. Samal ajal, kui supp potis hallitab.
Nojah.
Vähemalt sõid teismelised midagi muud, kui kiirnuudlid ja vähemalt oli mul nüüd pisut vabu purke (leidke alati igas olukorras midagi head). Aga mitte kauaks.
Ema saatis mulle fragmendi elajalikult suurest kõrvitsast, tegin selle koos antonovkatega moosiks. 16 purki moosi, õunad otsas, aga kõrvitsaveerandikust on veel pool järel. Marineerin? Kuhu? Tuhlasin läbi oma riiulid, sundisin kuivaineid keermega purkidest suvalistesse topsidesse kolima, jätsin pesuseebi ja kruvidepusa kodutuks. Eks vaatame.
Varsti tuleb uuesti see refrään:
purgid on täiesti otsas!
Tartus, Viidiku juures igatahes juba on. Purgid täiesti otsas. Õunad aga lähevad vaikselt raisku.
Moos. Moos, moos, moos. Õunamoos, õuna-kõrvitsa moos.

Kui ainult mõelda, et ma olen siin mitu kotitäit purke lihtsalt ära visanud... 

esmaspäev, oktoober 24, 2011

Konsensus.


Lesime voodis, minu pea Viidiku kaenlas ja meie mõlema silme ees lahutamatu kolmas- arvuti. Lööme aega vigaseks.

Viidik: hobusele lubatakse sel aastal jälle huvitavat elu, nagu ikka.
Mina: on see kunagi teisiti olnud?
Viidik: ei, mu meelest on alati sama. Palju uusi tutvusi, uusi töökohti, ja nii edasi. Loed sa vahel horoskoope?
M: ei viitsi enam... Aga sa seda tead ikka, et hobune ja rott ei pidanud üldse omavahel sobima?
Viidik lohutavalt: Aga ega me ju ei sobigi. Kohe üldse mitte.
----------
Võtame välja oma... telefonid. Google Lattitude - rakendus, mis peaks leidma sinu asukoha, jagama seda su sõpradega (kui need oma asukohta ka jagavad) ja aitama leida teed nendeni. V telefonis (HTC)  näitab GoogleMaps, et me asume suht samas kohas, ainult et mitte majas. Tema teekond minuni oleks umb 1 m Via Route. Minu Nokia Google Lattitude andmetel aga olen mina küll V majas, tema ise on aga veidi lustlikumas kohas, mõnekümned kilomeetrid kaugemal.Teekonna arvutamine ajab mu telefonil juhtme kokku.

laupäev, oktoober 22, 2011

Maal+MOOS



Rõske ilm. Paras toas istuda, moosi keeta, sauna kütta, lapsega "Tsirkust" mängida ja paberist nukke meisterdada. Triibu on kõhn aga musklis, hulgub väljas, magab ahju peal ja teeb söögikausi juures kõva häält. Sööb nagu... loom. Pole ka imestada, kui ta jahti peab hoolega, aga saaki ise ei konsumeeri. Kellele ta neid jätab? Pisikesi karvaseid kehi on terve majaümbrus täis.

Putukas jäi haigeks, kurval kombel just enne seda, kui meil oli plaanis Kudzu lastele külla minna. Kaebas, et mõelda on raske, venitas ennast mööda elamist ringi ja pakkis asju, tahtis ikka minna ja lõppuks lihtsalt viimasel minutil vajus voodisse. Ütles siis õnnetult: "Mulle ei meeldi üldse haige olla!" Nojah, mis teha... Haigus ei küsi. Nüüd magab. Loodetavasti magab rongileminekuks ennast enamvähem korda.

Moosi sai metsikult palju, aga õuntehunnik keldris väga märkimisväärselt ei kahanenud. Purgid said TÄIESTI otsa. Viimase potitäie moosi äramahutamine nõudis kõvasti manööverdamist. A küsib viimase lootusetusega, kas ma ei tahaks kotitäit moosiõunu koju kaasa võtta. Võtaks kah... aga 1. äkki ma pean Putukat jaamast koju lihtsalt süles tassima ja 2. ning olulisem - kas ma jaksan nendega midagi ette võtta (riknema kipuvad), sest kolmapäeval on ju jälle Tartusse tagasi tulek. Kõhklen.

Õunamoos, õuna+sõstra moos.

neljapäev, oktoober 20, 2011

Reklaami ohver

Teen süüa, Putukas siiberdab köögis sihitult ringi. "Emme, tule loe mulle muinasjuttu!".
"Kullake, muinasjuttu loen ma sulle hiljem, enne magamaminekut, praegu võta ja loe ise. Näiteks ämblikmehe koomiksit."
Putuk mühatab ja trambib tuppa.
Hiljem toas:
Putukas: "Emme, miks meil ei ole nõudepesumasinat?"
Mina: "Sellepärast, et nõudepesumasin maksab palju, mul ei ole selle jaoks raha ja meil pole köögis ruumi kah."
Putuka nägu läheb mossi: "Ma tahan, et sa oleksid naine, mitte nõudepesija!"
Mina: ???


Köögist kostis nõudepesu rahustavat kolinat*. Võsuke oli koju jõudnud.
------------------
*Tove Jansson, "Trollitalv"

kolmapäev, oktoober 19, 2011

nimi, nime, nimme

"Tere. 
Kirjutan lapsevanemate listi ühe pealtnäha võib-olla pisikese, aga minu jaoks siiski suure murega.
Nimelt olen ma märganud, et minu lapse nime teiste laste poolt päris sageli moonutatakse, öeldes seda välja kujul, mille sisu on solvav ja alahindav.  Kusjuures minu lapsel on lihtne eesti nimi, mida ei ole tegelikult üldse raske õigesti välja öelda. Õige on seda käänata i-lõpulisena omastavas käändes, mitte -u lõpulisena. Teiseks on imelik lihtsalt lapse poole pöördudes kasutada mitte nimetavat käänet vaid omastavat. 
Kasvataja sõnul on rühmas sellest ka räägitud, et inimese nime niimoodi moonutada ei tohi. (mitte kellegi nime) Järelikult ei saa ma võtta oma lapse nimest halvakõlalise hüüdnime tegemist kui teise lapse teadmatust, kogemata eksimist või süütut mängu. See on ikkagi tahtlik tegevus.  Halvemal juhul isegi pahatahtlik.
Palun rääkige oma lastele ka kodus, et inimese nime tuleb kasutada kas nii, nagu on selle ametlik vorm, või, eelistatavalt nii, nagu nime omanik ise seda tahab. Ja et hüüdnimed on aktsepteeritavad ainult siis, kui inimene ise sellega nõustub. Ja loomulikult, et ka enda suhtes ei pea nad leppima neile mitte meeldivate hüüdnimedega.
Kuueaastased üldjuhul peaksid juba olema suutelised sellist asja mõistma, igal juhul aga tuleb neil nimede moonutamise või pahatahtlike hüüdnimedega kokku puutuda koolis, kuhu nad lähevad juba järgmisel sügisel. Kui neile veel ei ole vastavat selgitustööd tehtud, siis nüüd on selleks absoluutselt tagumine aeg. 
Lugupidamisega
Putuka ema"

Kui ma sellise kirja lasteaia lapsevanemate listi postitan, kas ma olen siis laamendav maniak või midagi sarnast? 

Öeldakse

et hullumeelsuse tunnus pidi olema, et sulle tundub, et maailm su ümber on hulluks läinud ja sina oled ainukene normaalne...
Noh, mul on praegu täpselt selline tunne.
Tõepoolest.
Inimesed viskavad näppu maniakile, kes postitab oma blogis teiste isikuandmeid, kirjeldab ülemäära detailselt teiste inimeste eraelu, ignoreerib, kui talle selle kohta öelda: ära tee! ja lõpuks arvab, et ta suudab olukorda kuidagi lappida kosmeetiliste vahenditega, nagu isikunimes ÜHE tähe äramuutmine.

teisipäev, oktoober 18, 2011

Loen

teiste blogisid ja mõtlen, et... kurat, kus mul on vedanud. Et mul on normaalne mees, kelle meelest on normaalne olla normaalne. Kes on suuteline tegema süüa, koristama elamist ja pesema nõusid, ilma et oleks põhjust seda tema juures kuidagi eriliseks pidada. Kes lõhub puid, roogib lund ja riisub lehti, ja käib loomulikult palgatööl ilma, et autasu küsiks.
Aga normaalsuse eest on raske kiita, see pole nii intrigeeriv, kui õnnetuse ülekompensatsioon. Pealegi pole V normaalsus minu teene, ta on lihtsalt ise selline. Ja kindlasti on võimalik asjasse ka nii suhtuda, et kuna me ei ela koos, ega ole abielus, siis see suhe ei lähe üldse arvesse.
-----
Võsuke teatas, et nende kool e-kooli enam ei kasuta. On küll olemas siseveeb, aga sellega on kogu aeg mingid jamad. Ja üldse ei huvita enam kedagi, kas lapsevanem on vaadanud lapse hindeid või mitte. "Me oleme täisealised, ise teame" ütles ta. Mjaa... Ühest küljest on lapsevanem kohustatud ülal pidama ka täisealist last, kuni see õpib kas kutsekas või gümnaasiumis (kuni 21 eluaastani), teisest küljest ei huvita kooli, kas lapsevanem on oma lapse  õppeedukuse ja käekäiguga kursis. Ma muidugi usaldan Võsukest praegu täiesti, tema motivatsioon õppida püsib hetkel ühtlaselt kõrgel. Samuti, nagu teismeliste läbirände intensiivsus meie korteris. Mitte, et mul oleks põhjust kurta. Ma ei toida ega jooda neid, lisatööd nad mulle ei tee ja minu koju saabudes korjavad nad endid kärmelt Võsukese tuppa kokku. Lihtsalt naljakas on. Tulen uksest sisse ja Minu Toast lahkuvad väga kärmelt mõned noored inimesed, mööda seinaääri ja kiirelt kaitsevärvudes. Peaksin hakkama ette helistama? Alarm, Ema tuleb!
------
Käisime Putukaga Energiakeskuses. Tasuta meelelahutus ruulib, elatis Tanelilt ei ole ikka veel (jälle kord) õigeks ajaks laekunud ja kuidagi on vaja selle imetabase päevani välja venitada, mil see kohale jõuab.
Energiakeskuses on muude vidinate ja kolinate hulgas selline masin, millele tuleb laulda heliredeli noote - ja kui sa need puhtalt, õigel kõrgusel, välja laulad, süttib roheline lambike. No shitt, ausõna, mind on ometigi lauljana kiidetud - ja ma sain pika undamise peale sellest masinast üksnes mõnel harval korral rohelise tule kätte.  Muul ajal põles ikka punane. Vau, selline junn võiks kodus olla. Kus ma harjutaks. Ja fakiiri naelavoodi - minu vana lemmik, see võiks ka kodus olla. Nõelravimassaaž. Kui ma naelavoodile heitsin ja kangist tõmbasin, karjatas Putukas hirmunult: emme, ma tahan, et sa sealt ära tuleksid! Emme, ma ei taha, et sa viga saaksid! - seda hoolimata minu mõnulevast näost ja kinnitustest, et hoi, see on ju mõnus, kas sa ei taha proovida? Nõelad-naelad-paelad.
Õhtul vaatasime ETV2 pealt saadet Inimkeha ja Putukas küsis talisuplejast vana mehe kohta kaastundlikult: Kas ta läheb sinna külma vette selleks, et surma saada?
------
Nokitsen fläši koolituse kodutöid teha. Sain Bossilt loa järgmiseks koolituseks Tartusse minna, kuigi täpselt samal ajal toimub Tallinnas Keelekümbluse muuseumipedagoogide koolitus ja muide, täpselt samal ajal toimub ka mingi andmeturbeseminar, kuhu Boss arvas, et kui üldse, siis peaksin mina minema. Ehkki ma tegelikult ei ole. Iti...isik. Mis imelik aeg see 26-28 oktoober küll on, et kõik siis muudkui koolitusi pakuvad?
Tanelile tuleb meelde tuletada, et nagu eelnevalt kokku lepitud, võtab ta Putuka lasteaiast 26nda õhtul. 
------
Elame normaalset, igavat elu. Milles pole midagi imetabast ega imekspandavat. Normaalne!
Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud.

laupäev, oktoober 15, 2011

Miks te ei loe?

Küsisin Ilja käest (mäletate, Võsukese sõber kes ainult korraks meile kolis ja nüüd juba vist kolmat aastat siin elab): Kas sina loed raamatuid?
I: ma vihkan raamatuid.
Mina: Mis neil viga...
I: Liiga pikk... või aeglane protsess.

Võsuke ütleb lihtsalt, et ta ei viitsi.

Pesen nõusid ja mõtlen. Kirjaoskuse kadu. Omal ajal, kunagi väga ammu, leidis aset nähtus "kirjaoskuse teke". See võttis kauem aega, palju kauem. Aga ma kujutan ette, et sellegi suhtes osutati vastupanu. Kui uuema aja kõlvatu kombe suhtes. Meile omal ajal oli suuline traditsioon hea küll. Jne.

neljapäev, oktoober 13, 2011

Museoloogilist

Kolleeg Kalju tuli mu laua juurde, vaatas otse silma sisse ja ütles sisendaval toonil:
Ma lähen nüüd arhiivi. Ja jään sinna.
Laulsin talle vastu:

Sa lähed arhi-iivii! 
Ja sinna sa jääd!
Eks mine, kui pead nii,
 kes teab millal näeb!

Kolleeg arvas optimistlikult: kui ma olen arhiivis, saab ju mind vaatama tulla igaüks, kel selleks soovi.
Palusin tal ennast korralikult kataloogi kanda lasta, muidu ei leia teda ju üles.
So inside.
Kuid laul jätkub:

Nüüd kanname kaardile sind,
ja andmed süsteemi!
Su vanus, su nimi ja hind
ja muud parameetrid!


Refr: Arhiivi nüüd kestma  jää sa (kestma  jää sa)
kannad informatsiooni,
sind kohapeal uurida saab (uurida saab)
kui on kellelgi soovi...

Ma palun vaid, endaks sa jää
ristviidete rägas.
Tean küll, olla ajaloo hääl
on ränkraske pagas. 

laulda romantilise ninahäälega, nagu joala laulis, 80ndate tüüpilise pop-rokk viisiga.

kolmapäev, oktoober 12, 2011

Teine artikkel

mis on nii masendav, et ei jätku sõnu:

Tiina Kangro: juhtmega seina küljes - Tervis - Tarbija24.ee

Artikkel

Kallid lugejad, palun vaadake seda artiklit ja öelge, kas ma olen ainukene idioot, kelle meelest siin on midagi väga kõvasti valesti:


Inimene kõigepealt kaebab Eestis käiva sildistamisemaania üle ja siis hakkab ise ka kohe silte laksima: alles magistritasemel on inimene võimeline iseseisvalt mõtlema ja toimima. Kõigepealt kirub inimene seda, et ametnikud liigselt kuulavad ülaltpoolt tulevaid käske ja sealsamas rõhutab haridusliku subordinatsiooni ainukehtivust. Kurdab, et koolidesse õpetama ei lähe piisavalt helgeid päid ja siis teeb selgeks et kõik alla magistri - sh järelikult ka need, keda need helged pead õpetama peaksid, ei ole niikuinii mõtlemisvõimelised... ja mis huvi peaks helgematel peadel siis üldse minna õpetama kedagi alla magistritaseme?
Veider, et Ruutsoo ei märka omaenda konstrueeritud vastuolusid - kui eeldada, et kooliõpilasel iseseisva mõtlemise võime puudub, siis saab sellest pahatihti automatism ja isetäituv ennustus, nii jõuabki ülikooli järjest vähem iseseisvaks mõtlemiseks võimelisi inimesi ja...  ausõna, pelgalt magistritiitel seda võimet ka ei anna, kui terveid põlvkondi on samas vaimus õpetatud.
Hariduslik shovinism on shovinism nagu iga teinegi. Kahju, et seda kuulutab mees, kes ise peab ennast õigluse paljukannatanud eestvõitlejaks Eesti riigis. 

Nostalgialaks

Nädalavahetus möödus aneurüsmi vihastamise ohu tähe all. Tõdesin, et kõrgesti haritud tropp on nagu miljonärist varas. Vajadus teda ka välja ei vabanda, aga võimalusi oma käitumise varjamiseks on tal rohkem, kui teistel. Lõpuks meenusid ka kaks koolikiusajast neiut põhikoolist, kes täpselt samamoodi põhjendasid oma sadistlikku käitumist sellega, et see on ohvrile kuidagi kasulik, arendab või karastab või lihtsalt "mis ta siis on selline, sellistega ei peagi hästi käituma" argumendiga. Olen nii vana küll juba, et selliste meenutuste peale heldida. Oh lapsepõlv...

Unustamatu Papirull. Ideaalne maalimiseks.
Nii nagu toona, nii ka nüüd.
Teisipäeval käisin Kunstikoolis algajate flash-i koolitusel. Kuigi minu kunstikoolipõli möödus hoopis teises majas, hoopis teisel tänaval, hoopis teisel ajal, tabas mind Eha 41 hoones valdav koduhõllandus. Tahtsin klammerduda esimese kõlbliku sanga külge ja karjuda: Tartu Kunstikool! Ma ei lahku siit enam kunagi. Nojah...On vähe kohti, mille suhtes ma luban endale tunnet, et olen... kodus. Kodutunne jätkus ja kasvas PC klassis, kus muhe, sõbralik ja nunnu keskealine pedagoog õpetas sama nunnudele keskealistele õpihiirtele (kokku umbes 6 in) nunnut ja nutikat Adobe Flash programmi, millega saab teha VÄGA muhedaid ja nunnusid asju. Lõpuks tundus maailm värviline ja magus nagu kalevi Merekivikeste kommipakk. Ja vaniljesai Buratino limonaadiga.

Viidikul oli samaaegselt hoopiski mitte nii roosalilleline tegevus, väike vajalik operatsioon. Pärast mida oli ta kodus suht hale ja lääbakil, niiet ma topsutasin ja poputasin teda ja tassisin ööpimeduses küttepuid ja kõrvitsaid õuest tuppa (tänu kuupaistele polnudki nii hirmus pime). Täitsa süda hakkas valutama, et kuidas ma sõidan täna ära ja jätan ta sellises olukorras üksi...Aga ta oli hommikul juba reipalt jalul ja kappas hommikusööki ning -kohvi tegema. Ja mind ootab Tallinnas Putukas, kelle ma kaheks päevaks isa hoida surusin.

Ringirändamine on kurnav. Mul ei ole probleemi ei bussis ega rongis ega paljukirutud Võõrastes Kohtades (ok, Viidiku juures pole enam võõras vaid tuttav koht) magamise, heegeldamise, blogimise (kui on wifi) vms rekreatiivse tegevusega, aga mind kurnab vajadus oma vaim ümber lokaliseerida, ma ei saa magada kodus enne minekut - pakin asju, kondan toast tuppa, kontrollin Olukordi, ega eriti ka peale tagasitulekut (sama). Kogu aur kulub Kohanemise peale. Ma ei tea, kas pidada boonuseks Eriti Värvikaid unenägusid, mida ma Viidiku juures näen. Viimatises unes olin Putukaga telkimas, laenutasin laagriplatsi omanikult kaks vesipiibutoru (vesipiip ise jäi omaniku kontorisse) ja me tegime Putukaga telgis patjadel lesides suitsu, kuni magama jäime... Ärkasin selles unenäos sel maagilisel tunnil, mil koidutaevas kergelt hahetab ja miski ei paista tõeline, ning avastasin, et meil on piibud pooleli, ajasin Putuka üles, hakkasime edasi suitsetama, panin korraks piibu (nüüd oli see tavaline, mitte vesi-) käest ja see süütas minu riided. Loopisin telgi tühjaks, kustutasin oma riideid vastu kastemärga muru ja teatasin Putukale, et nüüdsest on telgis suitsetamisel lõpp. Taamal kõrgus kolhoosisöökla, kuhu pidime minema hommikuputru sööma.

Kas saab veel jaburamalt...


laupäev, oktoober 08, 2011

Arvutisõltuvusest

Õigupoolest ärgitas üks perekooli  teemapüstitus mind sellele uuesti mõtlema. Ja rahva häälde veel ühte nupukest kirjutama (artikkel on loomulikult utreeritud ja konstrueeritud, pigem iluajakirjandus, mitte dokumentaalmonumentaal) See ei ole tänapäeval siiski naljaasi. Päris palju noori mehi on oma elu arvutisõltuvuse tõttu tuksi lasknud, ühte mainitakse perekooli teemaski. Halvemal juhul võib arvutisõltuvus ka surmaga lõppeda ja seda ilma naljata. Aga alguse saab see kõik ju noores eas. Kui koolieelikuid pannakse hoidma telekas ja digimängud, kui algkooliealisi lastakse piiranguteta arvutisse, siis ei ole mõtet eriti loota, et vanemas eas inimene tunnetaks kasvõi vajadust teha midagi muud... ja tulemuseks on halvemal juhul täisealised hariduseta ülalpeetavad. Neid lapsi, kelle puhul see "Jäta kommikauss lauale ja lõpuks ta ei tahagi" töötaks, on siiski väga vähe. Eestis pidi pealegi oldama oma lapse internetikasutamise kontrolli suhtes palju muretumad, kui "mujal maailmas", asugu see siis kus tahes. Olen seda sõda pidanud ka oma perekonnas ja lõpuks jäi terve mõistus võitjaks, nüüd ma tõesti ei pea vajalikuks hilisteismelist last arvuti tagant kella järgi üles peksta, ta lihtsalt ei istu seal nii palju. Aga oli periood, mil... tjah. 
Ent paljudele lapsevanematele ei näi see olevat probleem, kas ma siis pinguta(si)n üle?.

kolmapäev, oktoober 05, 2011

Käpuli

Muuseumis veetsin päeva peamiselt laudade all, printereid ühendades. Okei, vahepeal ka natuke kõrgemal, neid printereid installides. Ja võrgu kaudu jagades ja teise arvutisse seadistades. Funkan muuseumis nii veerand kohaga itinaisena. Vastavat kvalifikatsiooni mul pole, küll aga on suur hulk jultumust, veendumus, et ükski jumal (ka itijumal) pole ei äraseletamatu ega ilmeksimatu ja lisaks palju häid tuttavaid, kes jagavad matsu rohkem ega keela hädakorral nõu. Aga ikkagi ma ei saa aru, miks ma ei saa teistest arvutitest kätte ylle printerit... K jagas selle võrku; äkki ta jagas valesti? Homme vaatan.


Kudzu küsis laenuks kerilauda, mille Võsuke mulle mu tellimise peale meisterdas. Ise mul seda hetkel mahti kasutada ei ole, aint tegemist ei ole just väga väikese asjaga - et Kudzu teaks, mida ta õigupoolest soovis, panen Kerilaua pildi siia üles. Lauda kotis ei laenata. Laua kõrval on kah Võsukese poolt (kütteklotsidest) kokku klopsitud pingike, selliseid on meil mitu tk ja ikkagi neid ei jätku. 

Kerilauda lae alt alla tõstes leidsin sealt veel mitugi kola, nt ülaloleval pildil näidatud endavilditud Kaabu ja terve hulga sellist,  mida ma enam üldse ei tarvita. Kas kellelegi ei lähe vaja:
Samsist saapaid nr 38,5 , rohelised
Seljakotti, ehtsast nahast, kulunud


Kass on piltidel kogemata, teda ma ei anna.

teisipäev, september 27, 2011

Pühapäev


Putukas nõudis, et läheksime KUMU-sse ja me käisime. Muuseumi esimene atraktsioon oli hiiglaslik PÄRIS telefon, millelt sai PÄRISELT numbreid valida. Sellele saab ka tagasi helistada. Kuidas teile meeldiks kodus selline nunnu? Iseenesest lihtne ja ilus idee. Muidugi kuulevad su kõnet kõik KUMU külastaja, kes parajasti läheduses viibivad. 

Putukas kappas läbi KUMU kusagil pikemalt peatumata ja lihtsalt keeldus minemast Eesti Kunsti Klassika varamusse. Kõige kauem suvatses ta olla üleval, moodsa kunsti ja ajutiste näituste osakonnas. Kuidagi skisofreeniliselt pealiskaudne on see tänapäevane kunstielu... ja seda nimetatakse peenelt kontseptualismiks. Noh, 3D graafikas loodud, üle-eluusuuruselt seinale kuvatud moekalt saledate proportsioonidega täiuslikult karvutu naine on suht räige kunstiline kontseptsioon...  
KUMU saalide ustel on huvitavad keelumärgid. Kaamera ikoon keelava kriipsuga on mõistetav - ent nt Nõukogude perioodi saali uksel sellist ikooni pole, on hoopis silt, mis keelab magamise (lamav ja norskav kriipsujuku); viienda korruse saali uksel on koguni neli keelumärki, nendest üks keelab ära karikaga sisenemise ja teine kopuleerumise misjonäripoosis. Vähemalt nii sain mina neist aru. 

Hiljem teadis Putukas rääkida, et Kadrioru pargis presidendilossi ümber on kõikide puude otsas kaamerad, ja käskis mul väga vaikse häälega rääkida. Ilmselt olid kasvatajad neid suvel rühmaga parki viies sel viisil distsiplineerinud ;) 

Sain turult odavat hakkliha ja tegin esmaspäeval midagi, mida ma pole ammu viitsinud -  kotlette - panni peal praetuid, riivsaias veeretatuid. Ainult sibula olin unustanud osta. Selle kompenseerimiseks panin rohkelt karrit ja Cayenne pipart. 
Ma söön liiga palju.
/ohkab/
Lastele maitses, muidugi.  
Kotlette jäi tänaseks ka suur hulk, aga, ma loll ei võtnud ühtegi tööle kaasa. Nüüd on kõht tühi ja suu jookseb vett. 

laupäev, september 24, 2011

Õudne ema

See Juust
Ma tegin kruubisuppi /naerab saatanlikult/
ja see söödi nii ära, et ma ei jõudnud pildistada! Kuidas saab niimoodi toidublogida? Õige vastus: ei saagi.

Sain turult 5,2 eurose kilohinnaga šveitsi juustu. No on tõesti... ehtsa sokilõhnaga. Seda juustu jätkub meil ilmselt kauemaks. Nagu päkapikuleiba. Võsuke ütles diplomaatiliselt, et nii juustused juustud talle eriti ei meeldi.

Käisime Kadriorus seda kuulsat puude vahel rippuvat rada ja ühtlasi jaapani aeda vaatamas. Linnainimeste asi. Loodust näeb ainult trammiga kohale sõites. Putukas igatahes nõudis, et lähme homme uuesti. KUMUsse ka. Noh... muuseumiühingu liikmena ma vist saan tasuta. Eks tuleb minna.

Heegeldamise asemel, mis olnuks pärast pikka jalutuskäiku kena meelelahutus, peiteldasin täna (laupäeval) korteri lävepakku umbes cm võrra madalamaks, leidsin riiulist vana höövli ja siuhkasin peitlijäljed siledaks ka (ikka kolks ja kolks mõlemalt poolt vastu uksepiitu). Nimelt, kui korteri välisuks hingelt maha murdus, kruvis Võsuke selle uuesti piida sisse nii kõvasti, et seda ei andnud enam jõuga pessa tõmmata nagu varem. Ilmselt ukse järjekindel lävepakust üle ragistamine need hinged ära painutaski... Kaks tundi nüri peitli, vana höövli ja liivapaberi näitamist ajas asja jälle korda. Vererõhu sai ka korralikult üles. Kellel siin oli madalrõhk... ma võin peitlit laenata ;)

Reede õhtul tõi Tanel puid. Puude hinna saab ta lihtsalt elatise võlast maha.  Vaidlesime sõbralikult, kas puudekoorem maksab 35 euri, nagu algul kokku lepitud, või 39 euri, sest oli kokkulepitust suurem. Mõõdulint kinnitas fakti - mul on nüüd keldris 1,3 rm korralikke kasehalge. Ja Tanel on elatist võlgu veel vaid 20 euri. Progress.

Kuna Võsukest polnud kodus, kamandasin ta sõbra ja allüürniku appi puid keldrisse (ainuke koht, kus neid siin Vargapealinnas hoida saab) viskama, akna kaudu. Tema viskas, mina ladusin.
Hiljem kamandasin füüsilisest koormusest ilma jäänud Võsukese koristama.
Nüüd olen Puudega.

Lisatud: Kadrioru pargist maha pildistatud kaart neile, kes tahaksid ka plekist raja peale turnima minna, vms. Normaalse inimese kombel tulles, st trammiga, sisened sa parki seal, kus on punane täpike. Edasi vaata ise.


neljapäev, september 22, 2011

Vihm ja telefonipedendus

Plastic. It`s fantastic.

Mulle päris meeldib vihm. Ainult üks vari on puudu. Mõni on teadmata suunas minema kõndinud. Nagu nt roheline punnsilmadega konnavihmavari. Kahtlustan, et Võsukese sõpradest keegi on Putuka konnakat laenanud ja pole raatsinud seda disainikunsti imeteost tagastada hiljem. Eks peab kahe peale üks läbipaistev kõlbama.

Telefoniga saab päris asiseid pilte teha, isegi 3megase kaameraga. Vaadake või siia: Delfi rahvahäälel on totter komme alati minu pandud pealkirjad ära muuta - enamasti viletsamaks.
Tegin kavala lükke. Putuka mobiilinumber oli enne Diili kõnekaart, muutsin selle augustis lepinguliseks Diiliks, et Tele2 võrku perepaketti üle tuua. (siis ma saan temaga tasuta rääkida neil harvul korril, kui ta minust eemal on) Ja üllatus-üllatus (tegelikult ma ootasin seda, neid kampaaniaid tehakse igal sügisel ja kevadel) pakuti nüüd septembris teisest võrgust ületulijaile tasuta puutetundlikku Samsungi. Raadio, kaamera, mp3 ja wifi on olemas, peenemaid rakendusi ja androidi ei ole. Võsuke aga kaebab, et tema kallis SonyEricsson X8 on hakanud rikki minema, kehvemini töötama, vms. Minu soovituse peale telefon garantiiremonti viia vastab ta porinaga, et ega sest kasu ei ole niikuinii. Poorikärbees...
Samas, ma käisin täna Nokia N9 tooteesitluse töötoas* ja sealt tagasi jõudes õhkasin: ma tahaksss endale kaa... mispeale Võsuke märkis hoiatavalt, nagu sõltlase perekonnaliige õllest rääkides: kuule, meil on peres juba kolm nutifoni ja üks tavaline mobiil, palju sul vaja on...? Oh, õhata võib paljugi järele, reaalselt saan ma endale lubada praegu seda, mis lisakulusid ei too. St tasuta stuffi.
Miks ei võiks telefon olla mitmevärviline?

*Loomulikult esitasin ma ka ebamugavaid küsimusi, nagu - miks telefonide kesti iial ei tehta mitmevärvilisest plastikust? Ja  - kas ma saan kasutada stiilust ka uuematel mudelitel. Mulle meeldib stiilusega telefonis siblida. Need popid mahutundlikud on liiga... vähe täpsed. Liiga pehmod.

kolmapäev, september 21, 2011

Vihane


Kui te just peate teadma, siis ma olen praegu vihane. Väga Vihane.

/poleerib küüsi, teritab hambaid/
Aga ega see muidugi eriline uudis ei ole.*
Asja hea külg on, et vihasena olen ma üsna kreatiivne. Kirjutasin Delfi rahva häälde mitu artiklit, kaks avaldati, loodetavasti mulle vähemalt mõne eest ka makstakse. Vihane neile enamasti meeldib.

Ülearu kindel see leib muidugi ei ole. Honorari ei saa kaugeltki kõik kirjutajad, vaid ainult mõned väljavalitud. Kord nädalas.
Eks näis.
-------
*Jah, ma mõistan, et on mustim tänamatus olla vihane pelgalt elatise maksmata jätmise pärast mehe peale, kes ennastohverdavalt laenas meile nädalavahetuseks oma elektritrelli, et mu Võsuke saaks eest ära kukkunud korteriukse uuesti õigesse kohta tagasi kruvida. Ent - kuidas ometi peaksin ma suutma tänulik olla inimesele, kes kõigepealt teatab praalivalt, et ta saab kohe-kohe kätte suurema rahasumma, läheb lasteaeda ja maksab Oma Pojale kinni kõik inglise keele tunnid igavesest ajast igavesti, ning järgmisel nädalal teatab, et tal pole elatise maksmiseks raha, sest boss on paha ja palka maksta ei taha...? Inglise keelt pole seni veel olnud võimalik maksta, sest need tunnid algavad alles 3. oktoobril. Loodetavasti õnnestub mul selleks ajaks toota piisavalt preemiaväärilist tulikollast ebakvaliteetajakirjandust, sest muidu on asjad halvad. 

esmaspäev, september 19, 2011

Lapsesuu

Naljakad sokid
Käisime Kudzu juures külas. Kudzu noorim tütar põrnitses huviga mu sokke (triibulised varvikud, Humana, 50 senti). Märkis asjatundlikult oma plekise häälekesega: "Sul on naljakad sokid!".
Kui lahkusime, tuli ta esiteks spetsiaalselt uksele Putukat kallistama, ja siis hõikas mulle trepilt järele: "Head aega, värviliste sokkidega inimene!"


----
Tulnukas
Putukas tuli lagedale väitega, et tulnukad peavad kõik koledad olema. Selgitasin, et ilu on suhteline mõiste ja mis tulnuka meelest ilus, see meie meelest kole ja mis meie meelest ilus, see tulnukate meelest kole võib vabalt olla. Putukas kuulas, muutus morniks ja teatas lõpuks vastuvaidlemist mitte salliva tooniga: "Emme, minu meelest oled sina väga ilus!"
Awww...



Aga mulle ikkagi kingiti vasikas - kuigi ma lootsin, et seda ei juhtu. Kudzu vanem tütar justkui teadis ära, mis värk Putukal nende veistega on. 


Kudzu andis mulle Lihtsa Õunakoogi retsepti. See on tõsiselt lihtne, tõsiselt maitsev, kiire ja odav. See ei sisalda pärmi ega kergitamist, mune ega kloppmist, lihtsalt :jahu, suhkur, keefir või hapupiim, rasvaine (õli või või) ja kergitusainena sooda - noh ja õunad ja maitseained. Sega kokku ja pista ahju. Nüüd olen ma seda juba mitu raksu teinud. Esimene partii Aivari juures läks küll liiga soodaseks, järgmised on olnud täiega söödavad. Mis tähendab, et ma olen muudkui söönud ja söönud ja söönud ja vahepeal juurde küpsetanud, et teistele ka jääks. 

neljapäev, september 15, 2011

pilte


 Mul on nii glämmid pildid viimasel ajal töötluses, et ma lihtsalt pean neid teiega jagama:

teisipäev, september 13, 2011

Värviline maailm

Putukas oli üle hulga aja jälle isa juures. Tuli tagasi teadmisega, et tema lemmikloom on pull. Ma loodan, et keegi ei hakka talle vasikat kinkima... 

Triibu Õunapuu otsas
See Õun.










Mina olin sel ajal Tartus. Me polnud Viidikuga üksteist ikka väga ammu näinud, 2 nädalat või nii. Hm, taaskohtumine läks nii tuliseks, et ma ei jõudnudki õunakooki teha (tegin alles järgmisel päeval). Nii pidid Viidiku reedeõhtused külalised SubClub-ist leppima grill-lihaga. Külaliste taksikoer avaldas Triibule kirglikku, ent kahjuks vastamata jäänud armastust, peaaegu et vehkis saba otsast, Triibu urises samal ajal tala peal, katuse all, pikalt ja pinevalt. Kiideti hirmsal kombel minu lauluoskust (täielik egobuust!), telliti soovilugusid, aeti lorijuttu, käisime saunas. Imetlesime täiskuud ja tähti, viimast sai teha väga teadlikult, Viidikul on nutifonis GoogleSkymap. Tähtkujud nimed on küll inglisekeelsed, ent saab sellega ka hakkama. (ehkki tore oleks eesti tähtkujude appi ka telefonis omada) Järgmisel päeval õuntekorjamine, nagu mainitud - kook, seente korjamine ja sissetegemine, kõik see sügisene stuff. Kõrvitsad on kasvanud hiiglaslikeks, suvikõrvits, ehkki hilja maha pandud, ka veel kannab vilju. Armastan sügist. Sügis võiks kaua kesta. Talv ei ole nii tore. Raha on neetult vähe (Võsukese isa ei maksa enam elatist, pikendatud õppeperioodi tõttu ei saa ma ülikoolist õppetoetust, jne) ja küttepuude ostmiseks tuleb ilmselt laenu võtta. 

Rygel 16-s.
Pilt on pärit siit:
Võsuke elab oma elu, tundub, et on rahul. Putukas on viimasel ajal pahur ja jonnakas, pipardab riietega, tahaks riietuda peamiselt musta... Tal on uus lemmiksari - Farscape, mis hakkas jooksma TV6 pealt üsna mõistlikul kellaajal. Putuka lemmiktegelane on hetkel Rygel: "Nii armas väike karvane tulnukas!". Naiivsevõitu, värvikas ja kõrge moraaliga seriaal ongi just 6-aastasele sobiv, liiatigi motiveerib see teda subtiitreid kiiresti lugema.

Ma tahan, ma tahan, ma tahan... hirmus palju asju. Oleks raha, võtaks selle kursuse muhu tikanditest.  Oleks ma eelmisel aastal baka ära lõpetanud, saaksin praegu minna mõnele täiskasvanutele pakutavale tasuta koolitusele, ntks AutoCad. Kuidagi jooksevad kõik otsad praegu sõlme ja kõik plaanid jäävad üksteisele jalgu. Ok, baka tuleb ära lõpetada sel aastal, siis vaatame mis saab edasi. 

Ussike. 
Seeni mitmesug. Need kasvavad
 Viidiku koduaias - nagu peenral.