laupäev, oktoober 30, 2010

Motivatsioon(ipuudus)

 Raske oli ennast käima joosta, aga nüüd on mu bakatöö projekt lõpuks esitatud, ja juhendajagi leitud - tegevus mille ma elegantse lohakusega jätsin täiesti viimasele minutile. Lõpuks sain Inger Kraavi, kes juhendas mu projekti viimase nädala jooksul täiesti edukalt.
Eile polnud õppejõududel asu, kõik viimaseminutitudengid tormasid mööda koolimaja ja ahistasid oma juhendajaid allkirjade küsimisega. Kusjuures pärast projekti äraesitamist andis mulle oma nõusoleku ka Mari Karm, nüüd on minul juhendajaid kogunisti kaks.

Nüüd on väga uim olek, kuigi hullumeelne hulk kodutöid ning ka bakatöö reaalne tegemine ootavad ja juba klõbistavad närviliselt küüsi mu kaustade vahel. Magaks. Aga loengud algavalt valdavalt 8 hommikul. On päris romantiline (adreka lööb küll üles) kõndida pool seitse pimeda männimetsa vahelt bussipeatusesse või lasta ennast laupäeval (mil Langelt bussi nii vara ei tule) paari kilomeetri kaugusele 7-mese rongi peale sõidutada. Abiks helkur ja taskulambifunktsioon telefonikaamera välklambil. Õppejõu rahulik madalalt kõmisev hääl loengus aga uinutab jälle.

Meie, valdavalt keskealiste pedagoogina töötavate aga pedagoogilist eriharidust alles omandavate õpihiirte hulgas on üks kena blond kurttumm (vabandust)naine, kes tuleb loengusse alati viipekeeletõlgiga. tavaliselt on selleks keegi vanem daam, viimasel paaril päeval aga üks noorem meesterahvas, kellel on kohutavalt ilusad käed. Laiad aga kõhnad, tugevad, kandilised, pöidlakõõluse kõrval olev lohk väga tugevalt näha, ilmekad ja sitked. Varsti ma enam ei pea vastu ja palun luba neid pildistada. Või äkki joonistaks? Ma jätsin jälle pastaka koju.

kolmapäev, oktoober 27, 2010

jah


loen oma õppematerjale ja tunnen hirmu.
Teadus on suur ja mina väga väike ja mannetu.
Midagi ma siiski oskan.
Materjale netist alla laadida.
Hirm.

irf

Keelealased vaidlused:

Kärt ütleb:
pede on nüüd tõesti muutunud nii üldiseks väljendiks
et see võib kõike tähistada
on autopeded
ja kapipeded
ja ee
ökopeded
ja tehnopeded
ja keelepeded
ja
eee
itipeded
Aivar ütleb:
autopeded on eriti jõledad
Kärt ütleb:
itipede on eriti ilus sõna
mulle itipede täitsa meeldib
Aivar ütleb:
need onaneerivad teiste inimeste autokapottidele

Tegelikult algas jutuajamine umbes sellest, et kas jutunaine on viisakas vaste naissoost jutumehele, või ei saa sellist sõna olemas olla; ja kas väljendit "jutulind" tohib kasutada naissoost mölapidamatusega või suure mölapädevusega isiku suhtes. Ja et poliitiliselt korrektne oleks vist jutuisik. Ja kuidas oleks eesti keeli "tolerast". Kas keel on elav nähtus või jaa?

Pilt on esimene seeriast "Hey, sailor! My eyes are up here!"
Nokia 5800, Magic Brush

esmaspäev, oktoober 25, 2010

Fööniksid ei ole vivipaarsed?

Nägin jälle und. Sõitsin parvega Mehhikosse, koos hulga teiste inimestega, kes kõik oma hädadele sealt abi lootsid leida. Mehhikos nimelt kuuldus imesid olevat juhtunud. Parvel oli üks kena, rõõmsameelne ja abivalmis meesterahvas, kellega ma üsna kohmakalt üritasin liini ajada. Kui mees lõpuks seda märkas, sain teada, et ta on põhimõtteliselt jumal, aga et tal pole semmimise vastu midagi. Oma jumalastaatust tõestas ta, näidates mulle fööniksit, kes oli äsja tuhastumise ja taaskoorumise protsessi läbi teinud, ja teiseks, üht varsti kooruma hakkavat fööniksimuna. Munas oli nimelt isane fööniks - jumala enda poolt äsja loodud - ja jumalal oli plaan neid kahte paaritada.
Hakkasin kartma ja üritasin nn suhtest taganeda, aga juba oli hilja, jumalaid üldjuhul ei huvita, kas nendega tahetakse suhtes olla või mitte. Viimane pilt enne ärkamist oli, et ma hiilin Mehhiko sadamalinnas kaubakuhjade vahele minema ja loodan, et fööniksite kohal rõõmsameelselt kudrutav jumal seda ei märka.

Võsuke rääkis mulle selle peale ühe oma unenäo:
tema nägi unes, et võtab Andu koera endale kukile ja jookseb teda vabadusse päästma. Tee peal peab läbima okkalise heki, mille sees vangis hulk lapsi, keda ta siis vabastama asub. Lõpptulemusena viib ta koera Andu juurde tagasi.

pühapäev, oktoober 24, 2010

Mehed ja naised vol mitmes

Alustuseks: sain lapsukesele papud. Hurraa! Rotermani keskus, odavad ja kirevad asjad, allahinnatud suvejalatsid - tähe ja pealuuga mustad ketsid nr 46 maksid ainult 195 kr. Ja lapsuke kinnitas, et kannab neid rõõmuga. (Me ei räägi siinkohal autoriteedist* ja prioriteetidest, asi on lahendatud. Ja ma ei dikteeri lapsele, mida ta selga ja jalga peaks panema ja kui lapsuke-nunnuke palub, siis ma aitan ta punksoengut värvida ja külgi puhtaks pügada, aga dammit, see olgu viimane kord, kui ma lapsukese jalatsite pärast varbad villi jooksen, edaspidi käigu paljajalu, kui õigel ajal poodi ei jõua!)

Järgmiseks. Reedel võtsid mõned grupid juhendada, kui ma fuajeesse esimesele grupile vastu purjetasin, haaras Kalju mul käisest: Kuule, Kärt, sina oled meil see tark mees taskus, tule aita. Põrnitsesin teda sallimatu pilguga ja inisesin rõhukalt: naine!** Kalju seepeale: No kui ikka tõsist tarkust vaja, midagi sellist tüsedamat, siis nimetatakse seda ikka mehise nimega. Põrnitsesin teda Eriti Sallimatu Pilguga, aga kuna mul oli kiire, ei hakanud ma paradigmade muutmisega tegelema, soovitasin vaid, et võtku oma probleemi lahendamiseks tükk läbipaistvat printerikilet (toeks ja kaitseks) ja natuke läbipaistvat kontoriteipi ja kinnitagu ebastandartse suuruse ja kujuga fotonegatiiv mäkaiverliku elegantsiga oma skänneri slaidiraamile, kuhu see normaalsel viisil lihtsalt ei mahtunud. Kalju seepeale: "Tead, ma olen nii tüdinud kogu aeg MacGyver-it mängimast!"
Mispeale ma nähvasin: sa töötad muusemis, kullake, siin mängivad kõik pidevalt paratamatult mäkaiverit. Ja purjetasin edasi. Grupp ootas... (sel päeval kantseldasin ma 4 gruppi, neist 2 tk 40pealised ja teismelised.)

Tõsi ta on, teeb küll tuju hapuks, aga kui muuseumil raha pole, siis aitabki ainult tükk teipi ja piraattarkvara. Mina nt räägin juba aastaid muuseumile, et mul on Adobe Premiumi vaja, aga muuseumi eelarve arvab, et ma saan samad asjad suurepäraselt ka Coreliga tehtud. Saangi. Tihti just teibi ja rohke nuputamise abiga.

Meestest veel - teismeline mees minu kodus, noor ja mõjutatav. Ma sain ta seljavaludega arsti juures käima, õnnekombel läkitasin just nimelt meremeeste haiglasse, kus asjalikud arstid ja mine tea, ehk mul nüüd õnnestus vältida ühe järjekordse mehe (või õigemini eestlase, sest eesti naistel on ju sama rumal harjumus - enne arstile ei minda, kui juba hilja) kasvamist inimeseks, kes põhimõtteliselt arsti juures ei käi. Ta on selle maja arstidest üsna vaimustatud ja ma teen siinkohal reklaami - kas valutab teil saba või naba, kui saate, minge sellega meremeeste haigla spetside juurde! Halb on asja juures see, et kompuutertomograafia tulemused panid arsti lapsele möödunud nädalal
helistama ning ütlema, et selg on... pikk meditsiiniline jutt, mida teismeline ei mäletanud, aga mille sisu oli umbes, et üsna tuksis. Mingi veri seal, kus ei tohiks olla. Kolmapäeval saame täpsemalt teada.

Noorem meesterahvas aga tahab jõuludeks bakugani ja eriti bakugani püstolit ja kirjutas jõuluvanale vastava kirja ka valmis.
-------
*vabandage, mis loom see autoriteet veel on ja millega seda süüakse?
**ma tõesti ei arva, et teatava nupukuse olemasolu minust kuidagi vähem naise teeb kui selle puudumine.

kolmapäev, oktoober 20, 2010

13. tund


Koolitööde tegemise viimasele minutile jätmine pole just parim meetod. Pole õige. Ja alati ei aita ka see kena pisike eneseõigustus, et: ma mõtlesin. Vaadake, muretsemine pole päris sama, mis mõtlemine, ehkki jätab ligimestele hea mulje.
Vähemalt on see nüüd tehtud. Projekt nimelt. Esitatud. Uuuh.

Ja millega ma veel hakkama sain - uskusin, et õppesessioon Tartus toimub sel nädalal, pakkisin enda asjad, pakkisin lapse asjad, "tuletasin meelde"* T-le, lohistasin kompsud lasteaeda ja enda tööle, kus kallis kolleeg küsis mõtlikult: oled sa kindel, et sa just sel nädalal Tartusse lähed? Selles graafikus, mis sa meile andsid, on kirjas järgmine nädal...

Appi.
Kiire pilk ÕISi kinnitas, et järgmine nädal, jah. Genitaalne! Õnneks sobib T-le järgmise nädala Putukahoidmine; aga mu vaesed lapsed! Üks läks täna hommikul lasteaeda teadmisega, et issi tuleb järele, teine läks kooli teadmisega, et ees ootab mitu täiesti emmevaba päeva ja ööd. Vaesed lapsed!
Võsuke ütles selle uudise peale: Hea Töö! Einoh jah.
Putukas alles kuuleb sellest...
------------
*noh. Ma mõtlen alati, et Tanel on see, kellele peab asju meelde tuletama, aga praegu juhtus küll, et pada müksis katelt ja tegi seda nii veendunult, et katel ei võtnud vaieldagi.

reede, oktoober 15, 2010

Mis mõttes nagu

ei ole seppäläs, noortepoes müügil madalaid tenniseid nr 46? Kõige suure nr on 44. Diskrimineerimine. Keka tunni jaoks ei osta ju hirmkalleid... Meeste diskrimineerimine.

Kasvatusküsimustest

No olgem ausad, suur osa kasvatustööst toimubki ebateadlikult, eeskuju alusel ja isegi ilma sõnadeta.
Nt kui 5aastane teatab, et "Aga Karl-Eerikul on kaaaa kokakoola klaas!" (see, mida hamburglast saab) ja mina teen selle peale: Hmm? siis see, mille ma ütlemata jätan (ei vaimustu aga ka ei halvusta) kasvatab last rohkem, kui sõnaline paikapanek kasvataks.
Ja kui ma suitsuhaisu tundes nina kirtsutan ja eemale tõmbun, siis pole ju sõnu vajagi, et laps aru saaks, mida mina asjast arvan. Et mina lapse nähes ei suitseta*, et suitsetav lapsevanem läheb selleks tegevuseks toast välja, see on palju kõvem kasvatus kui...
suitsu pahviva lapsevanema suust kuulduv: ei mulle ei meeldi, kui tüdrukud suitsetavad, see on nii kole.

Jah, teismeikka jõudnud lapse puhul jääb sellest natukene väheks, aga kui neid sõnatuid signaale ja eeskujusid pole enne üldse olnud, või on need olnud valet sorti, siis läheb kõvasti rohkem jõupingutusi vaja lapse õigele teele juhatamiseks, kui läheks eelneva noh... "õige"** kasvatuse korral. Ja on olukordi, kus mul on mõttekam teismelisele küsivalt silma vaadata, selle asemel, et tema esitatud seisukohta kärmelt maha teha ja enda seisukohta asemele pakkuda.
Muidugi peab teismeline oskama seda küsiva silmavaatamise signaali ÄRA TUNDA. Jälle eelnev harjutamine (vermimisperioodil) vajalik.
------
* Ma olen tegelikult üks kord lapse nähes suitsetanud, see oli selgesti eristuv protestiaktsioon millegi täiesti suitsuvälise vastu, mitte suitsetamine suitsetamise pärast. Ja ei olnud lapsele suunatud.
**"õige" on muidugi igaühe jaoks erinev.

neljapäev, oktoober 14, 2010

Nagu Aldous Huxleyl


Kiisu on kamina ees/tita on pudeli sees. Ma arrmastan uusi vidinaid.

Ema küsis hiljuti:
kas sul ikka on vaja nii kallist ja just sellist telefoni?
Vastasin naeratades jah
Ja kas sa ikka pidid panema oma saabastele sinised paelad? Vastasin naeratades jah
Kas teismelisele ikka pidi ostma nii kallid saapad?
Solvusin ja tõestasin 12,5 minutit, et selle kvaliteedi (AIPi tanksaapad) kohta pole need üldse kallid (1400) saapad. Kuni ema loobus mitte ainult oma hoiakust vaid ka küsimusest.

Muidu on mul hea ema, lihtsalt keegi pole täiuslik.

Telefoni (nokia5800) ainuke viga on, et sellega ei saa hiljem blogi postitusi editeerida - ei telefoni enda veebilehitsejaga ega
ka mitte opera miniga. Kuid see võib vabalt olla ka hoopis bloggeri viga. Muidu on selles fuunis KÕIK olemas - kõik! Telefon Kaamera (ok, ainult 3mega), puutetundlik ekraan, sh qwerty tähestik, fmraadio, gps navigeerimissüsteem... ainult kompassi ei ole.

Pruunidele saabastele eresinised nöörid panin ma suisa meelega - tulemus on õrritav, tavapäratu ja mittenunnu. Isiklikult minu jaoks meeldivam kui oleks nt punane-valge kombinatsioon.

Käisime kassiga süstimas, selgus, et tal olidki pärakupaunad liiga täis. Kena noor meesarst pigistas neid tühjaks ja sai laadungi tumedat ollust endale näkku. Nagu loomaarstid enamasti, suhtus ta sellesse muretult ja filosoofilise rahuga. 2 ndl pärast läheme lõikusele ja ehk lõppeb siis ka see lõputu jooksuaeg.

Sajab rahet.
Tellisin puid. Ei ole kallimaks läinud eelmise aastaga võrreldes. Klotsid küttekeskusest.

Ja muuseumis olen mina ainuke, kes teab, milleks ekraanipuhastajat kasutada saab.

teisipäev, oktoober 12, 2010

Paradigmade muutumistest

Laupäeval seminaris rääkisime teismelistest, maailmavaatest, Maslow püramiidist ja üldse kasvatusküsimustest, mh tuletati meelde nõuka aja lõpul esitatud surematut lauset: oleme nõus 10 aastat kartulikoori sööma, kui vaid vabaks saame! Kohalviibivad keskealised (ja mõned nooremad) õpetajannad (ja mõned õpetajad) ironiseerisid selle ümber, et tänapäevane teismeline ilmselt isegi vabaduse nimel küll nii vähesega ei lepiks. Mul turgatas:
"Kuulge, teismelised on täiesti võimelised aastaid kartulikoortest elama, kui neile vaid jäetakse nende internetiühendus".

Jaa... reedel oli meil võrdlev hariduskorraldus dr Kukemelki juhatusel. Ka tema mainis paradigma muutumisi ja tõi selgituseks võrdleva näite
"Kalifornia kanatiivakesed".
Nimelt elanud (mulle jäi arusaamatuks, kas 50 või 150 a tagasi) Kalifornias (töökas - minu märkus) restoranipidajanna, ühtlasi peakokk. Toona peeti kanatiibu sisuliselt toidujäätmeteks. Ühel päeval aga oli restoran rahvast puupüsti täis ja sõna otseses mõttes kõik söödi ära. Õhtul, pärast tööpäeva lõppu, palus restoranipidajanna mees: kuule, mul on kõht kole tühi, paar sõpra tulid ka külla, tee midagi. Nagu öeldud, kõik oli ära söödud - peale kanatiibade. Naine mõtles natuke, vürtsitas neid, grillis ära ja sai väga hea roog, mille ta lisas hiljem ka oma restorani menüüsse. Paradigma muutus - toidujäänustest sai delikatess.
Mina küsisin selle peale peaaegu automaatselt: aru ma ei saa, kas see mees oli invaliid või, et ta naisel peale raske tööpäeva lõppu pidi veel laskma süüa teha? Kas ta ise ei olnud võimeline kanatiibu grillima?
Mispeale meie vähesed (umbes 8% kogu kontingendist) meessoost õpetajakoolituse tudengid hakkasid mühisema ja kohisema ja kogu meessugu õigustama: sa vaata, mis aeg siis oli?! Sa vaata aastanumbrit!
Mina aga õelalt küsimaie: kas tõepoolest siis (kuratteabmillal) ei leidunud mehi, kes suutnuks suure näljaga oma kanatiivad ise ära grillida?
Õppejõud (meessoost) hästivarjatud solvumisega: Selliseid mehi leidub isegi tänapäeval.
Jutt otsas, loeng läks edasi.
Valve Feminist

Lohutuseks Kudzule

Sa pole ainuke eee... selline ema.
Dialoog pühapäeva õhtul:
Ema (tulnud just Tartust õppesessioonilt): majaperenaine kutsus kolatakso, selle konteiner seisab õue peal, viiakse homme minema, lähme viime keldrist risu ära
Poeg (tuli just väljast): Praegu või? Ma ei viitsii... ma ei jaksa, ma olen niii väsinud.
Ema: Millal siis? Homme viiakse konteiner minema, kiire on.
Poeg: Too bad! Siis jääb tegemata.
E: Mis mõttes? Kelder risu täis, see tuleb ära viia! Homme on hilja.
P: Aga mis see minu asi peaks olema? Mina praegu ei viitsi.
/kärin, mürin, paukumine/
E: Tegemist on perekonna ÜHISE asjaga!
/modem seinast välja/
E: Sinu valik. Mina lähen nüüd keldrisse - kui sa minuga kaasa ei tule, lõpetan homme internetilepingu ära (ja hangin endale netipulga). Ja kui sa jääd seisukohale, et see ei ole sinu asi, saab olema väga palju asju, mis on sulle tähtsad ja ei ole enam minu asi.
P/nohiseb/: no eks sa pane siis juba ükskord internet kinni, kui sa sellega kogu aeg ähvardad! Tee siis seda! Mina tõesti ei jaksa.
5 min hiljem
P: Hea küll, ma tulen. Lähme siis!
Keldris funkas Poeg juba täiesti hästi, suurema osa raskest tassimistööst tegi tema, Ema oli peamiselt otsustaja ja sorteerija rollis - mis läheb ja mis ei lähe konteinerisse. Naljakal kombel avastasime esmaspäeva õhtul, et Keegi (ilmselt Perenaine) on osa risust uuesti majja tassinud- Ju tal siis läheb vaja. See pole tõesti enam meie Asi.

Aga ega see pole ainuke selline jagelus. Neid esineb suht pidevalt. Ma ei viitsi, seda ei saa nii teha, selle jaoks ei ole vahendeid, miks nii hilja... jube raske on praktiliselt täiskasvanud inimesele selgeks teha, et teised ei ole tema tegemata asjades süüdi. Suvel - pakuti talle haltuurat ja pakuti ka ametlikku tööd - ei läinud. No mina toidan last, aga taskuraha ta ei saanud, arvutiostuks, nagu plaanitud, ka raha ei kogunud. Kui ta praegu vingub, et arvuti vana ja logu on, siis mina muidugi ei jäta talle suviseid otsustamatusi nina peale viskamata. Kui ta ise ei liiguta, siis peavari, supp ja seep saavadki olema ainukesed asjad, mida mina talle võimaldan. Kuni ta õpib.

On üks asi, mida ma kardan.
Kevadel saab Aap 18.
Elatist makstakse ka 18aastasele, kes jätkab õpinguid. Aga see 18aastane peab selleks ise avalduse esitama. Aap suhtub oma isasse üsna sentimentaalselt, ma kardan, et ta ei esita seda avaldust. Ja isalt, kellelt ma pidin seadusliku miinimumelatise kohtutäituriga välja nõudma, ei ole loota ka, et ta ise midagi maksaks. Ja kui see sissetulekuallikas ära langeb, siis... nojah. Mis valemiga ma vähendan Aabile kuluvat raha poole võrra? Taskuraha ei ole nii suur. Rõivaid ei saa ostmata jätta, ta kasvab. Ujula kuukaart... see jääb siis minu poolt küll ära. Elekter? Olge nüüd! Vesi? Mismoodi? Toiduraha koolis? See on arvestatav kulu, aga selle ärajätmine oleks sadism*. Kodused toidud? Me sööme ju samast pajast. Nojah. Ei mingeid kodutehtud pitsasid ega hiinaka toitu enam. Supp, puder ja ühepajatoit. /ohkab/ Interneti saan kas kinni panna või võtta kõige odavama pakutava paketi. Praegune uhke ühendus on just lapse vajadusi arvestades valitud.

Tegelikult pean ma lapsega maha istuma ja vastava eelarve paberile panema kohe praegu, et tal oleks aega mõelda, kas ta tahab oma isakese vastu ise ka kohtuliku nõudmise esitada või ei taha. Aga see on vastik ülesanne. Just üks nendest, mis jäetaksegi alati sellele lapsevanemale, kes on kohal ja olemas, samal ajal kui pühapäevavanem on see hea inimene, kes ebameeldivatest asjadest mitte kunagi ei räägi. Ja kes pole mitte milleski süüdi.
----
*Läksin peegli ette ja ütlesin: Aap, järgmisest aastast ma ei saa enam sulle kooli toiduraha kaasa anda, sest mul ei ole siis enam sinu jaoks vaba raha. Süda läks pahaks.**
**Aga kui ma ütlen: Aap, järgmisel aastal küsi kooli jaoks toiduraha ja muude kulude jaoks raha isa käest, sest siis ta mulle sinu jaoks enam elatist ei maksa? Ja internet... elementaarse netiühenduse (1 Mbit/s alla / 250 kbit/s üles) + telekanalid saan starmani käest uuendusena 169 krooni eest kuus (või 249 kr eest kuus, kui ma fox crimest loobuda ei suuda***). Kui tahad rohkemat, Aap, siis küsi isa käest raha juurde.
Jah, see pole minust ilus käitumine, aga see oleks... loogiline. Ja kasvatuslik. Ja mulle endale talutav.

***Äkki ma peakski. Crime tekitab räiget sõltuvust.

pühapäev, oktoober 10, 2010

Yhistöö

Mida teevad tudengid loengus?

reede, oktoober 08, 2010

Piip-piip

paanikaosakond! Piip-piip, paanikaosakond!

Moodulid, bakatöö, praktika. Iiuuuuu!


Teen jah kvalitatiivse uurimuse, olge hirmul, sõbrad.

Ahjaa, viimasel minutil selgus, et mul kestab laupäeval õppetöö kella kuueni, mitte kaheni, nagu ma enne arvasin. Seega padjakluppi jõuan ma eriti hilja. 

kolmapäev, oktoober 06, 2010

Närijas

1. Samsung on monitori puhul mitte tootjafirma vaid diagnoos
2. Kolleeg Kalju* õppis, Direktori käsul, minu soovitusel, lõpuks Microlinki klienditeenindusse helistama (sa võid rõõmustada Sol)
3. Ruik.
Riputasin alla kontorisse oma võrgukaabli külge (mis läheb Helena aknalaual asuvasse suurde ruuterisse) järgmise kirja:

See on Kärdi toa netijuhe.
Kui te selle välja tõmbate
ei ole Kärdi toas võrguühendust
ja võrguprinterile puudub ligipääs.
St, te ei saa siis ka värvilisse
laserprinterisse ühtegi trükifaili saata.
Suured inimesed, ise teate.

Aga enne selle järelduseni jõudmist pidin ma oma toa netijuhet jälitama kolmandalt korruselt teisele, läbi museaale täis kuhjatud ruumide. Ja avastama, et minu ruuterisse sissetulev juhe tolkneb Helena ruuteri juures vabalt ning ühendamatult. Õnneks on mul mu hommikune flux kenasti sees ja tšill olla. Mõnel teisel päeval...
Palun kujutage endale ette, et tulete tööle ja ei saa netiühendust. Ja teistel kolleegidel on see olemas ja mitte keegi ei tea asjast mitte midagi ja mitte keegi ei ole omateada ühtegi võrgujuhet mitte kusagilt välja tõmmanud ja teie arvuti ja Elioni modemi vahel on teadaolevalt vähemalt kaks jagajat... aga kes teab, võibolla ka rohkem? Ning juhtmete paigutust arvestades on alati olemas võimalus, et mõni entusiastlik remondimees mõne juhtme mingil hetkel suvalisest kohast lihtsalt läbi kaksab. Eriti, kui see on juba mitme värvikihiga kaetud. Või siis asetatakse mõni raske ja teravate servadega museaal just seal juhtmele, kus see pole tihedasti seinaprakku surutud.
------------
*Kalju Ütles:
Mis Kasu On Mul Töötavast Arvutist, Kui Monitor Ei Tööta Ja Ma Ei Näe, Mida Ma Seal Teen.**
**Tegelikult ütles Ta veel ka:
Jah, ma tean, aga...
Seda ütleb Ta alati. Sol, selle viimase lause võib küll seinavaibale trükkida tikkida, see pole liiga pikk.

esmaspäev, oktoober 04, 2010

väikekodanlusest


Jälle vaidlen, eksole, mõne kaasblogijaga, kuigi mitte nii kirglikult kui eelmises teemas.

Väikekodanlus, mis on väikekodanlus? Sol määratleb seda turvalise elu kaudu ja vastandab ebaturvalisele ehk asotsiaalsele, ühiskonnast ja normidest väljaspool asuvale elule. Algselt aga tekkis väikekodanluse mõiste ju hoopis vastukaaluks eliidile, aristokraadile - ja aristokraadid elasid omal ajal kahtlemata oluliselt turvalisemat elu kui kõik "allpool" asuvamad ühiskonnakihid. Väikekodanlus moodustas omal ajal hoopiski selle kihi inimesi, kelle turvatunne ja heaolu balansseeris pidevalt kadumisehirmu piiril ja kes pidid oma mugava elu säilitamiseks pidevaid köietantsijatrikke tegema. Ilmselt on sealt pärit väikekodanluse hoiak või arvatav hoiak selles suhtes, et staatuse säilitamine on
ülioluline ja allapoole kukkumine katastroof, mida ei saa lubada. Ülespoole, st aristokraatiasse pürgimine aga midagi võimatut ja seega ebasünnist.
Omal ajal olid just aristokraadid ka need, kes väikekodanlusele vastanduvaid ja ühiskonnaklassidest väljapoole astuvaid boheemlasi ülal pidasid ning elus hoidsid.
Noh, eestis, öeldakse (mitmete arvamusliidrite poolt) eliiti ei ole. Aristokraatiat. On küll hulk inimesi, kes eliidi nimele teistest kõvemini pretendeerivad, need on siis nn kodanluse ülemkiht... Aga kes need on? Kuulsad ja rikkad? No strippar Marco on ju ka kuulus ning mitte eriti vaene.

Alamkiht, aga, kelle hulka kukkumist karta - need on meil olemas ja enamus nendest elab sotsiaaltoetuste toel päris lõbusasti oma elu. Eesti sugusel väikesel maal, tundub mulle, ei saa siiski väga selgepiirilisi klasse eksisteerida, enamus meist on segaklassilise kuuluvusega ja segaklassilise päritoluga. Ja kõigis meis on mõõdukas killuke boheemlast. Muuseas, kui peavoolule vastandumine tähendab boheemlust, siis on kutsekooli õppimaminek Võsukese poolt boheemlik akt. Mässuline. Vähemalt seni veel.

Tore lugu

Lugesin Horisonti. Aleks kannatas düsgraafia all, Tanel on vasakukäeline. Ja minul on pisike bipolaarne. Kmoooooon...

Geneetika on hirmus asi.


Ott on rämedalt nohune, istume kodus. Ott ärkas hommikul, nördimuspisar silmas, ja rääkis, et unenäos tulid pahad (rohelised ja hallid) tulnukad ja sidusid tema issil käed kinni ja temal ka, aga tema (st Ott) sai oma käed lahti ja tegi tulnukatele liiga ja virutas neile jalaga.

Blondiel on vist pärakupaunade põletik. Ükski jooksuaeg ei saa nii kaua kesta.

laupäev, oktoober 02, 2010

Luulekogu

Soh. Panin oma luulekogu lõpuks e-raamatukokku üles. Rotsik on autorinimi, "Juhuslikku ja igapäevast" on kogumiku nimi. Piltidega.

5 a jooksul kribatud asjadest noppisin mõistlikumad välja.

reede, oktoober 01, 2010

Niisama meenutan

Ema istub vanemate magamistoas ja kirjutab. Ema on toimetaja, teeb nn haltuurat. Uks on kinni. Kirjutusmasina klõbin. Ma tean, et ema ei tohi segada. Õde ka teab. Noorem õde on lasteaias, isa pole kodus. Tal on pikad tööpäevad. Läheme õega tülli ja paratamatult segame ema. Isa pole kodus.
...
Oleme õega ja isaga maal, ema on linnas. Tal on haltuura tähtaeg lähenemas. Arvame, et ema tuleb õhtuse bussiga. Läheme bussi vastu, ema ei tule. Läheme tagasi ja laulame: emme, miks sa täna ei tulnud, me ju ootasime sind.
...
Mu esimene peika, Mittehumanoidne Eluvorm ei meeldinud mu emale ja isale absoluutselt. Isa jättis diplomaatiliselt oma arvamuse avaldamata, lihtsalt vältis M.E seltskonda. Ema vihjas, et me võiks peikaga rohkem väljas käia. M.E. oli pühendunud taimetoitlane ja karsklane. Kord peitis ta mu vanemate suitsupaki lambikupli peale ära. See sündis ajal, mil kõik, sh suitsud oli defitsiit.
...
Minu vanaemale ta meeldis. Eriti, kui vanaema kuulis, et noormees õpib meditsiini. Vanaema õpetas mind sosinal, et ärgu ma poisile enne "kätte andku", kui poiss on mu nn ausaks naiseks teinud. Kui ma selle peale imestunud näo tegin, küsis vanaema: "kas arvad siis, et kui ta on kord maigu suhu saanud, tahab veel?"
...
Kui me Tartus mõnda aega lausa koos elasime, arvas Mittehumanoidne Eluvorm, et kui tema toob toiduained koju ja mina teen nendest süüa, ja muidugi pesen nõud, siis on meil kõik hästi. Lisaks mainis ta, et tema ema hoiab oma kodu nii korras, et valge kindaga võib televiisorilaua alt tõmmata ja kinnas ei määrdu. Kord võitsin ma Kunstikoolis suure ja olulise konkursi - mina, esmakursuslane. Olin üsna uhke, aga M.E. tegi mulle sõbralikult selgeks, kui tähtsusetu mu saavutus tegelikult oli. Tema ju toidab meid.
...
Siis kohtusin Aleksiga. Tema kohta oli ka vanaemal oma arvamus. Täpsemalt kommenteeris vanaema Aleksit esmakordsel kohtumisel: ta on ju nii pisike... (minust täpselt 2 cm pikem)
...
Olen rase. Ise noor ja alles õpin kunstikoolis, mees veel noorem ja keskkoolgi pooleli. Räägin emale. Ema arvab, et mul on veel vara lapsi saada, peaksin enne kooli lõpetama. Isa arvab, et las ta tuleb, küll me hakkama saame.
...
Olen lapsega kaks aastat kodus istunud, Tartu Kunstikool jäi sünnitamise tõttu pooleli. Ema võtab teema üles, lõpuks helistab kunstikooli ja kuuleb direktori käest, et ma võin vabalt tagasi minna õpinguid jätkama.
...
Minu ema oli ka see, kes arvas, et Aleks peaks ikka muusikakooli minema. Isa ei arvanud midagi. Isa andis lihtsalt raha. Võibolla oli see rumalus... Aleks ise arvas alguses, et ta peaks minema tööle ja perekonda toitma. Läks teisiti, mina ja minu vanemad toitsime seda perekonda - Aleksit, mind ja väikest Aapi. Läks, nagu ta läks. Lõpuks läksime Aleksiga lahku.
...
Ema sõbranna tuli meile külla (kui me veel Aleksiga koos elasime) ja küsis imestunult: jumal hoidku, kas sul oma ateljeed ei olegi? Punastasin. Ma olin omaenda vajadused tõesti unarule jätnud. Aga...
...
Iseenesest oleks meie majapidamises ateljee jaoks ruumi olnud küll. Üürisime kahetoalist majakest, ühes toas magasime kõik kolmekesi Aabiga. Teises toas... ööbisid Aleksi sõbrad. Aleks oli väga sõbralik inimene. Ta kutsus pidevalt oma sõpru meile külla ja jättis siis minu nende eest hoolitsema, ise orbiidilt kadudes. Üks neist, Ahti, peaaegu et elas meie juures pikemat aega. Tihti juhtus, et Aleksit polnud õhtuti kodus (oli oma teiste sõprade juures) aga Ahti oli. Toitsin teda, lobisesin ja mõtlesin samal ajal murelikult, et milal ometi Aleks koju jõuab. Mul oli tema suhtes ikka tõsine sõltuvus.
Teine sõber, David, kanada indiaanlane, kah muusik, elas meil veelgi pikemalt ja pidevamalt. David on väga intensiivne inimene, läksin temaga raksu seepärast, et ta disainis tolle nn vaba toa kärmelt oma maitse järgi ümber ja lõi selle seintesse viis jämedat naela oma asjade riputamiseks. Minu käest küsimata! Minu kodus! Hiljem, kui ta tõi enda juurde elama vagura Liisa, saime temaga juba paremini läbi. David oli esimene kauaviibiv külaline, kes nn koju ise toiduaineid ostis, kes mõnikord ise süüa tegi - ja hästi tegi - ja muuseas nõud ka ise ära pesi. Kui me Aleksiga lahku läksime, hoidsid David ja Liisa mind emotsionaalses mõttes vee peal.
....
Maja, kus me elasime, asus Tammelinna uhkete häärberite vahel ja oli imepisike. Veevärki polnud, kaev, peldik ja solgiauk asusid õues. Seevastu oli rohkesti vanu ploomipuid. Mina niitsin suurelt krundilt rohtu, korjasin ploome ja riisusin lehti. Kord palusin Aleksit, et too uue solgiaugu kaevaks - vana oli täis. Aleks vastas, et tal selg valutab. Kaevasin ise. Teinekord tellisin koorma briketti kütteks ja palusin, et Aleks aitaks briketi KOHE kuuri panna, kõik ju teavad, et brikett ei kannata märjakssaamist. Aleks vastas, et oot, ta kutsub sõbrad appi ja teeb talgud. Ja läks välja. Ilmselt sõpru kutsuma. Järgmisel päeval ladusin ise koos paari sõbrannaga briketi ära.
...
Mõlemad käisime koolis, aga lapsele lasteaeda järgi jõudmine oli minu mure. Kui palusin, et Aleks ise lapse ära tooks, vastas ta enamasti, et tal pole aega. Mina käisin kunstikoolis ja tema muusikakoolis.
...
Tahtsin minna taj-chi trenni, suure vaevaga sain Aleksi nõusse, et ta kord nädalas õhtuti väikest Aapi hoiaks. Kui ta aga sel nädalapäeval hiljaks jäi, siis ma trenni lihtsalt ei jõudnudki. Lõpuks loobusin.
...
Kui olime Aleksiga lahus, semmisin ja sõpsisin erinevate meesisikutega. Üks oli Tallinnast, abielumees, kes tahtis endale Tartus armukest. Kauples selleks mind, kui ma keeldusin, teatas, et eesti naised on frigiidsed ja ainult raha peal väljas. Teine sõber oli muhedam. Ka abielumees ja seelikukütt, aga äraütlemisi suutis aktsepteerida ja lihtsalt sõbrustada oskas ka. Tema kirjeldas, kuidas ta kord oli molli andnud mehele, kelle oli oma ringilitutamistel naastes oma kodunt leidnud. Noh, ta kahtlustas, et see mees kurameerib tema naisega.
Kolmanda sõbra vend, ka abielumees, üritas mulle külge lüüa jutuga, et ega väikese lapsega naine niikuinii enam head meest päris endale ei leia, võtku ma hea mees (st tema) parem armukeseks, ikka parem kui mitte midagi. Tänan väga.
...
Vahepeal tekkis mul pisike romaan 50aastase vanapoisiga, kes ühel hetkel hakkas mulle toitu koju tassima. Ja esitas lõpuks ettepaneku, et meil ju võiks niimoodi täiesti toimiv suhe ollagi, et tema tassib toiduaineid koju ja mina teen nendest meile mõlemile süüa.
...
Kolisin Tallinna, vahetasin töökohta.
...
Ema rääkis mulle pidevalt, et ma peaksin ikkagi (pärast kunstikooli lõpetamist) veel edasi õppima. Kunstikoolist ei saanud ametlikku kõrgharidust. Ta rääkis seda aastaid. Ka siis, kui juba väike Ott sündinud oli. Tegin Kunstiakadeemiasse sisseastumiskatseid ja jäin joone all teiseks. Muide, Tanel hoidis nende eksamite ajal väikest Otti. PÕHIMÕTTELISELT oli ta nõus, et ma... eksameid teen. Mis edasi saanuks - ei tea.
...
Tanel oli alati PÕHIMÕTTELISELT nõus, et mees ja naine peaksid olema võrdsed. Selle põhimõtte rakendamine oli aga alati seotud raskustega. Ta ei öelnud kunagi: sinul, naine, pole õigust õue minna ennast tuulutama. Ta lihtsalt... haihtus. Läks ise välja. Jäi kauemaks. Sõitis minema. Nii, et ma reaalselt ei saanud ise õue minna. Imikuga koos ju väga paljudesse kohtadesse ei lähe.
...
Aga need kohad, kuhu me saanuks kolmekesi koos minna, sinna ta ei tahtnud koos meiega minna. Ütles, et tunneb ennast ebamugavalt, kui on seltskonnas koos lapsega. Paaril korral saime kaasa tingimusel, et lapsega tegelen ainult mina ja tema tohib täiesti vabalt suhelda ega ole mingilgi määral seotud. Ja nii oligi.
...
Kui olime Taneliga lahku läinud... seda olen ma siin blogis palju kirjeldanud. Lõpuks läksin ma lastekaitseametniku juurde, et isa ja lapse kohtumise kord kindlaks määrata, kusjuures minu soov oli, et see toimuks igal teisel nädalavahetusel, terve nädalavahetuse ja nii, et laps on isa juures kodus, mitte isa koos lapsega minu kodus, internetis. Tanel ise arvas enne, et tema ja lapse kohtumised peaksid sõltuma AINULT sellest, millal tema saab ja millal temal aega on ja nii, nagu talle sobib. Mina küsisin, kas minul on vähem õigust isiklikule ajale, kui temal? Hm, ta vastas tookord jaatavalt. Et jah, minul kui emal on vähem õigust isiklikule ajale kui isal ja tema ei pea mulle litutamisi võimaldama. Aga need inimesed, kes tunnevad teda isiklikult, ei suuda uskuda, et ta võiks midagi sellist üldse öelda. Ta on ju nii tore inimene.
...
Olen siin blogis mõnel korral kurtnud oma rahuldamata seksuaalsust. Lihtsalt kurtmise ja enese väljaelamise mõttes. Vastukaja oli huvitav. Üks anonüümne meesisik hakkas nurisema selle üle, et naised on kadedad ja ei raatsi suguõdedele oma mehi laenata, sõbrannasid hädas aidata. Teine, abielus mees, tegi mulle hmm... ettepaneku tema abi tarvitada. Kuna mina teistele naistele teadvalt selliseid käkke ei keera, olin lahkele pakkujale sunnitud ära ütlema. Pealegi polnud selline tulemus küll minu eesmärgiks. Ükski naine nii kaugeleulatuvaid järeldusi mu kurtmistest ei teinud.
...
Õde lohistas mu õppima, Tartu Ülikooli. Tegin Taneliga lapsehoiukorrad ümber - mitte igal teisel nädalavahetusel vaid 1 kord kuus ja natuke pikemat aega järjest, täpsemalt siis, kui mul on sess. Alguses oli ta sellega heameelega nõus. Sel sügisel aga tahtis ta, et tema ja lapse kohtumiste kord tagasi muudetaks - tema kohtub igal teisel nädalavahetusel olenemata sellest, kas mul on samal ajal sess või mitte. Kui ma protestisin, vastas irooniliselt, et ma peaksin üle jõu käivatest kohustustest (st koolist) loobuma. Pärast pikalevenivat sõdimist ja viimast kätši lastekaitseametniku juures jäime esialgu siiski selle juurde, et isa hoiab last siis, kui minul on õppesessioon
...
Hiljuti oli Narvas muuseumide festival. Ütlesin kolleegidele, et ma ei saa tulla, ma ei saa ööbima jääda ja last pole kuskile panna. Nördinud NAISkolleegid küsisid, kas siis tõesti isa ei või last hoida, et ma saaks ka korra konverentsile, jne. No pärast eelpoolmainitud lahinguid ei tahtnud ma sellist asja Taneli käest enam paludagi.
....
Tagantjärele on need kõik lihtsalt armsad mälestused, täitsa nunnu meenutada :D Kõike ei viitsi kirja pannagi, mõni ei sobi läbiva teemaga. Ja küllap leiaksin ma oma elust ka vastupidiseid näiteid, kui hoolega otsiksin. Vahet pole, lõpuks.