reede, detsember 26, 2008

elu allpool keskmist, pidevalt

Ma jäin praegu mõtlema, mis kuradima kamm on see - karmavõlg või?
Et mina ja mu lähedased elame pidevalt mingis mõttes allpool keskmist.
Et kui kõik tundub korda saavat, virutab kusagilt ikka miski hooga keset selga.
Et noh... ei minul ega mu õel ole õnnestunud endale normaalset meest leida... okei. Saame hakkama. Et teenime nii enamvähem natuke raha. Et paps on invaliid. Et.. alati peame oma väheste õnneraasukeste eest nii kallilt maksma.
Pole me joodikud ega kupeldajad, ei muidusööjad ega ajukääbikud.
Mille eest siis?
Mille eest on Aabil õppimisega nii pahasti? Olen ma teda tõesti nii valesti kasvatanud? Ta pole ju loomuldasa loll laps, miks siis nüüd nii?
Mille eest Johanile diabeet? Eelnev elu oli tal niigi raske.
Mille eest?

Kusjuures palun väga - mõni teine inimene valetab, vusserdab, jätab lubadused täitmata ja õilmitseb ikka rahulikult ja rõõmsalt edasi... ja tema vigade eest maksavad teised.

Või mille eest Kaarnaprouale sellised saatuselöögid? No ta ei ole neid ära teeninud.
Mille eest, ah?

hüva jõulu!

Alustuseks küsisid T õed Putuka enda juurde, et jõulude ajal head tädid olla. Kuna mul on teinekord raskusi olnud selle pere käest lapsehoidmiseteenuse saamisega, mõtlesin et võtkem sestki ainust ja olin nõus. Kuupäevi aga täpsemalt ei taadelnud, mistõttu selgus et jõulusööming minu ema juures toimub täpselt samal ajal kui Putukas on isapoolsete sugulaste hoida. Ohhhoijajjaa.
Siis jäin kõhugrippi. Võsukesel ehk (loodetavasti) õnnestus see juba eelnevalt kergel kujul läbi põdeda, mina ei saanud mitu päeva midagi rammusamat söödud, käisin ka öösel vetsupotti kallistamas ja mõtlesin et raisk, hea ajastus - Putukas on hoitud ja mujal. Kõhugripp ei takistanud mul remondi tegemist - piinasin lisaks endale ka alaealist orjatööga (ise on süüdi et nii pikk on ja ainuke, kes mu madala redeli pealt mu 3 m lakke ulatub :P) nüüd seisab mul laes ja seinas kenake lainemustriline seineks. Võsuke ähvardas pärast laekleepimist, et värvima hakkan ma seda ise. :P Okei - aga mitte enne kevadet. Senikaua kannatab see poollüüme värvitav tapeet ka ilma katteta olla. Igatahes parem pilt kui enne - paljas hall kipsplaat, kruvine ja sodine.
Ema juurde läksime 24ndal, kusjuures ei õde ega tema laps sinna ei tulnudki - sestj äi haigeks ja õde on mul nüüd haige lapse juures istunud mingi paar ööpäeva. Jällegi, jumal tänatud, et atakk ei juhtunud ajal, mil õde Tartus sessil... keegi ju ei osanud arvata, et lapsel mingi selline häda võib olla. Diabeet on muidugi haigus eluksajaks ja õde kardab, et tal tuleb nüüd oma haiget last 5 korda päevas süstima hakata ega saa koolis käia. Loodetavasti see asi nii hull ei ole siiski.

Hüva jõulu teilegi!

kolmapäev, detsember 17, 2008

oo internett

sa oled kui meelepett ja minu jala ümber raske kett.
teismeliste arvutisõltuvus pole ammu enam tühi mulin vaid eestis epideemiana leviv sõltuvustõbi.
Aabi õppeedukus on selle taha kinni jäänudki, kuigi ta ise muidugi sõdib: pole mul mingit sõltuvust, sa vaata kui palju teised arvutis istuvad.
Neid müütilisi "teisi" ma ei näe ja ei huvitagi, kui lapsel jäävad põhikohustused täitmata, läheb juhe seinast välja, lapse arvuti parool muutmisele ja ainult minu teada, seniks, kuniks hinded korda saab. Vajadusel võtan telekapuldi ka töö juurde kaasa, telekal lapselukk peal. Kahjuks hakkasin ma nii karmiks natukene hilja, kuna uskusin perepsühholoogi juttu, kes väitis, et neti äravõtmine on lapse suhtes sunnimeetod ja mina ei tohi last sundida. Nüüd, sunni all, Aap õpib ja klaarib oma tegemata koolitöid, aga kahepuru on nii laiali valgunud, et seda saab veel tükk aega kokku kraapida. Vähemalt aasta varem oleksin pidanud kurjaks hakkama.

Vaadake, alaealist olen ma küll kohustatud toitma ja katma, aga mitte soosima&kinni maksma tema looderdamist või sõltuvusi.
Internett ei kuulu maslow püramiidi alumisse ossa. See on luksusasi. Selle saab laps preemiaks, kui on oma põhikohused hästi täitnud - ja nende põhikohustuste hulka kuuluvad lisaks õppimisele ka jõukohased&õiglases koguses koduseid töid.
Ning arvutiligipääsu keelamine EI OLE lapsega manipuleerimine, eriti kui see keelatakse selleks, et laps OMA asjadega toime saaks.
Ookoo. Kui ta vähemalt kutsekooli suht viisakate hinnete ja eelteadmistega läheb, peaks elu korda saama. Keskhariduse saab hiljem ka täiskasvanute gümnast. Aga õpetuseks teistele lapsevanematele - kui psühholoogi jutt läheb teie sisetundega vastuollu, siis ärge seda väga kaua kuulake.

kolmapäev, detsember 10, 2008

Gunstikoolist, gunstikoolist

Kuradima kõva kool see Tartu Kunstikool (mitte kõrgem)
Selle kooli 1997. a haridusega inimene kõlbab nii kive raiduma, lapsi õpetama kui muuseumi IT aruannet koostama.
Taruiraraa
Tehtud!

Emokoletis



Ninataga blogi kinnises osakonnas räägiti emokoletistest.
Nii armas sõna.
Ma tegin sellest pildi.




Teine tore sell on Jõulukoletis.






Rahvas, minu süda valutab.
Kui ülemaailne majanduskriis kõike neelab, siis võib juhtuda, et neelab ühel hetkel ka neti.
Milleks seda www -d - või õigemini, millest seda www-d ikka ülal pidada?
Serverid, ühendused, kõik nõuab elektrit. Lülitame välja! Ja lähme maale kitsi kasvatama!
Või ei lase Bill Gates sellel juhtuda? Ütelge et see nii on! Palun!

teisipäev, detsember 02, 2008

mina ei taha pensionile

minge kanni, milleks?
et istuda kodus näljapajukil, üksinda, ja oodata lapselaste harvu külaskäike haisva&imelikku juttu rääkiva vanainimese juurde? eiiii!
jätkuks aga tööd
mina ei taha ÜLDSE pensionile, mitte enne kui olen nii nõder, et enam omal jõul uksest välja ei saa. tahan tööl käia, kohta kinni hoida, nooremaid kolleege targutamisega terroriseerida!
hoidke alt, geront´s attacks!

pröö!

ja taj chi võimlemised eestis kohustuslikuks&odavaks!

sümbiontlusest

Eesti naised on tugevad ja mehed nõrgad, muud ma ei oska nentida.
Ja kahe poja emana ma suisa kardan, et see kujuneb nõiaringiks.
Ple aimugi, kui palju kasu saab olema sellest, et ma olen Võsukest varajasest lapsepõlvest peale üritanud hästi iseseisvaks kasvatada. Võibolla olen hoopis kusagil sellega vindi üle keeranud? Võibolla olen teda liiga palju omapead jätnud? Võibolla vajanuks see sõbralik ja vagur laps omal ajal natuke rohkem tähelepanu ja topsutamist, selleks et tugevaks ja iseseisvaks inimeseks kasvada?

A, paraku, polnud ega ole niikuinii mingi mehelikkuse eeskuju.
Veel üks asi, mida ma Võsukesele mitte kunagi ei ütle.

esmaspäev, detsember 01, 2008

Sõgedad unenäod

Just praegu laulis minu unenäos mulle üks meesterahvas - T nägu ja soenguga, Aleksi mahlaka ooperliku baritoniga aga Võsukese pikkade kõhnade käsivartega dramaatiliselt veheldes - modernooperiviisiga ja sõnadega:
kui sa praegu koju jõuad, mis sul üldse kodus on...!
Laulu lõpetuseks toetas need sobimatult pikad käsivarred dramaatiliselt mu voodi servale ja viimased noodid pasundas mulle otse kõrva. Ärkasin ehmunult.
Papa Freud rõõmustaks.

Hiljem lisatud - postitasin selle peatüki öösel voodist, nutifoniga. Hommikuks oleks meelest läinud, nagu unenägudel ikka kombeks.
Ülalmainitud sõnu lauldi mulle ooperiseades tii-tii-tihase viisil.
Laulja hääle oli kõlav ja kõmisev ja ületas unenäo lõpus kindlalt 50 db. Nii eredat audiomuljet pole ma seni unes kogenud.

pisikesed põrgulised

Putukas lamab praegu, pool üks öösel, voodis, kopsib rusikaga seina ja ümiseb: printsess, printsess, kus sa oled, tule välja!
Tal on öö ja päev segi, hommikul magas kaua, lõunauni jäi kella 7 peale kui mina olin kooriproovis ja Võsuke teda hoidis ja nüüd siis sai uni otsa.
Neljapäeval käisime taastusraviarsti juures, kus ma pidin 20 minutit arsti ootama. Jah, hilinesin ise ka 5 minutit, aga arst hilines sellest veel 20... ja siis keeldus mind teenindamast, kuna mul oli mantel seljas.
Tegelikult polnud ju vaja teenindada mind, vaid last, kellel ma olin juba korraks kombeka seljast saanud, aga kes sellepeale haigena ja jonnitujus selle kombeka välkkiirelt jälle uuesti selga ajas ja luku kurguni kinni tõmbas. Arstiga tekkis tüli, mille käigus mina nutsin ja tema korrutas, et tema mind ei teeninda, ei teeninda, ei teeninda. Ja mina üritasin talle läbi nutu selgeks teha, et raisk, kui asi oleks minu teenindamises, ma ei viitsikski temaga suhelda, aga praegu tuleks teenindada ju hoopis last. Kelle ma pooleteise kuu pikkuse järjekorra järel puruhaigena kohale vedasin. Hinnake seda pingutust, doktor. Õnneks kutsus ta kohale tüli lahendama kolmanda isiku, kes suutis meid mõlemaid maha rahustada ja veenis ka Putukat riidest lahti võtma. Pärast ütles mulle: näete kui hea laps teil on! Seesama hea laps oli enne terve tee arsti juurde jonninud, jauranud ja kiskunud mind sõiduteele&bussi alla ja üldse valedes suunades. Aga see pidi olemagi ema ja lapse vahelise turvalise ning sooja sideme tunnus, et emaga omavahel käitub laps võimatult ja teiste ees hästi. Olgem siis sellega rahul.
Ujumise ja võimlemise ajad saime igatahes kirja, visiidi lõpus tegime arstiga mõlemad püüdlikult sellise näo, nagu mingit konflikti poleks olnudki. Viisakus, ennäe.

Päkapikud hakkasid käima, Putukas tegi selgeks, et kuna susse on kaks, tuleb mõlemasse komm panna. Ja eile hommikul pakkus teise kommi mulle.
Nüüd aga ärkas ta poole öö ajal kahjuks juba peale päkapikkude visiiti ja tühjendas oma sussid ennakult... ja kuna need olid juhtumisi mu viimased kommid, jäävad sussid pärishommikul paraku tühjaks.

Võsuke on hakanud kooliasjades pisut ka liigutama, aga tema hirmsa esimese veerandi tegematajätmisi saame veel tükk aega lappida. On ülimalt kahtlane, kas ta gümnaasiumi vastuvõtu lävendi ületada suudab, aga ma pean ütlema... ma ei tahagi et ta selles snoobidekoolis enam edasi käiks. Mõnes kutsekoolis võib ehk oodata normaalsemat suhtumist nii õppetöösse kui õpilastesse.
Või kui hästi läheb, siis mõni teine gümnaasium?
Talle ma seda juttu muidugi ei räägi. Räägin vaid, et ärgu võtku endalt valikuvõimalusi ja et kutsekasse minna võiks ju ka heade hinnetega eksju onju. Ja et teadmised on varandus, mida pole ühegi riigikorra ajal võimalik võõrandada, niisiis, omanda, poiss, need teadmised, kuni sulle tasuta antakse.

Matemaatika ja füüsika järeleaitamisõpetajat oskab keegi soovitada?

Mu enda kooliasjad on ka kõik praegu tegemata. Hirmus deprekas on peal ja haige lapse kõrvalt kaob kuidagi jõud ära. Nagu oleksin ise ka haige, vms. Kuigi ei ole ju.
Või mine sa tea, kooriproovis täna läks mu hääl ära. Ja nina oli kinni.

Vaadake seda filmi, soovitan. Mulle soovitas Kudzu. Tõmbasin jälle torrentitest.
Võsuke vaatas ja ütles mitu korda: pff, mõttetu film. Mille tagajärjel tekkis mul temaga huvitav diskuss maailma asjadest, usust, ajaloost ja poliitilistest olukordadest.
Teate ju, et Venemaa juba kobestab ideoloogilist pinnast balti riikide uuesti annekteerimiseks? Aap hindas "vabadust" kõrgemaks kui elu sellise valitsuse all, mina kui bioloogiline lapsevanem üritasin selgeks teha, et eee... ellujäämine on primaarne. Tegelt ma ei tea kas on. Aga ka vabadus pole ju asi iseenesest vaid üksnes suhteline ja ajas muutuv kokkuleppeline väärtus.
Savisaare kellad.