pühapäev, detsember 29, 2013

Jõulud olid sellised...

Töö juures - käisime kabarees/varietees. Imepeened söögid, veinid ja väga sensuaalne eeskava.
Ema juures - suured poisid kasutasid nutitelefonide abi. Putukas esitas vapralt "Põdra maja", ühe kingi jaoks ühe, teise jaoks teise ja kolmanda jaoks kolmanda salmi.  Söödi-joodi. Mu noorem õde oskab fantastiliselt kokata.
Viidiku juures - nägin E-d ja tema lapsi, Putuk oli siis kahjuks oma isa juures. Söödi-joodi...
Aasta hakkab lõppema.


teisipäev, detsember 24, 2013

Väike vaidlus töö juures

Koristajal ei ole mobiiltelefoni. Kui meie tahame talle kontorist helistada (nt: ära täna tule koristama, tule hoopis homme), tuleb seda teha varakult, kuna ta lihtsalt ei istu päevad läbi kodus lauatelefoni juures. 
Uude majja (st vanasse majja pärast remonti tagasi) kolides oli vaja harjuda uue turvasüsteemiga ja kuna meil alumistel korrustel lauatelefone ei ole, siis tekitas see koristajaga seoses uue probleemi. Teised töötajad, kui neil turvasüsteemis (ennekõike maja valvestamisel) mõni kala ette jäi, eeldatavasti loomulikult helistasid isiklikelt mobiilidelt sinna kuhu vaja. Koristaja oleks pidanud selliseks helistamiseks kiirkorras alt ukse juurest üles neljandale korrusele leekima. Valvestamise juures on tegevuseks ette nähtud aeg kriitiline tegur. Seda treppi ei läbi ühe minutiga aga ka mitte kõige vingem sprinter.
Mina: "Aga ostame koristajale mobiili, odava, 15 euri pluss kõnekaart. Kõneaega ostab edaspidi ise, me õpetame laadima. Vähemalt on ta vajadusel kättesaadav."
Teised: "Ei, kui ta tahab endale isiklikku mobiili, siis ostku endale ise. Pealegi ta ei taha. Ta ütleb, et ta ei oska seda kasutada."
Mina: "Meil on ju probleem, et tal ei ole mobiili, mitte temal. Meil on vaja, et ta oleks mobiilselt kättesaadav. Temal pole seda vaja."
Teised: "Isikliku mobiili ostab igaüks ise."

Turvasüsteemiga harjusid kõik lõpuks ära, rohkem see küsimus päevakorda ei kerkinud, aga siiski... Siiski. Mis on sellel pildil valesti?

Mina või?
Viimasel ajal on mul tunne, et ma olen vale absoluutselt IGAL võimalikul pildil. 

esmaspäev, detsember 23, 2013

Kuulamist

Lihtsalt võrratu loeng Kalev Rajangult: "Lotendav Eesti" - eestlusest, üldse rahvuslusest ja usust. 
Triksterina lõigub Rajangu lahti kõik, mida iganes on läbi aja pühaks peetud ja mida järgitud ning näitab, et see on alati olnud üks ja seesama sitt. Et rahvuslusel Eestis pole erilist lootust, et seda lootust pole kunagi eriti olnud ja veel enam - et see lootus pole isegi mitte vajalik. Sest kõik on üks ja seesama sitt. Meeldivaks teeb loengu tõik, et ta ei esita iseennast sealjuures Lunastajana ega väida, nagu ta teaks pääsemise absoluutseid salaretsepte ehkki ta pakub välja mõned võimalikud variandid; iseennast ei upitagi Rajangu kogu loengu vältel sugugi. 
Erinevalt ühest teisest tüübist, kes üritas alles hiljuti tituleerida avalikult ennast nii triksteriks kui lunastajaks ühekorraga. 
Maiuspala pessimistidele; ravim optimistidele. 

pühapäev, detsember 22, 2013

Jõululaul

Nummi


PS: Kusagil siinsamas lähedal meie keskel elavad täiesti märkamatult need inimesed, kes viitsivad ise oma piparkoogitaigna valmis keerata. Ma väsin juba selle mõtte juures ära... 

laupäev, detsember 21, 2013

Väike vastik terav

valu. Tegin endale jõulukingiks vanade kõrvale uued kõrvarõngaaugud. Aia. Vanadest, näotult välja veninud aukudest, kuhu enam traatsangaga ripatseid ei kõlba panna, venitan tunnelid. Aia. Ainult 4 mm läbimõõduga toru on mitu päeva põrguvalus, enne kui ära harjub. 
Olen endorfiinidest uimane. 
Või siis haiguse tõttu? Kael on paistes ja valutab. Kui see pole just allergiline vms reaktsioon uutele kõrvakatele. Igatahes määrisin kaelale seda kanget soojendavat geeli, mis seljavalude puhul on ikka aidanud. Aia. Kus kõrvetab. 
Masohist.
----------
"Raamatukoid surevad siis järelikult välja?" küsis Putukas paar päeva tagasi karmilt.
Mina: ?
"Sa ju ise ütlesid, et tänapäeval raamatuid enam neile söödava liimiga ei liimita. Kas nad on looduskaitse all?"
Loogika.
-----------
Neljapäeval lasi Putuk koolis toimuvalt Päkapikudiskolt enneaegu jalga, kuna seal olla liiga suur lärm olnud. Sama päeva õhtul oli mul asutuse jõulupidu kabarees, st varietees, st misiganes see Merineitsi ka on. Et pidu tuuris ööni, ajasin T enda juurde last valvama. Läks ka. Mul oleks ikka väga plass olnud glämmietendusel tsillida teadmisega, et laps on samal ajal kodus üksinda.

Etendus oli mega. Söögid samamoodi. Nii peenele üritusele satun ma ehk kord sajandis.
Täna tõi T koos Putukaga metsast pisikese kuuse, nagu igal aastal.
Mõnikord on tõesti rahu maa peal ja inimestest hea meel. T on üldse viimasel ajal kuidagi vagalt käituma hakanud*, ilmselgelt on see ta praeguse kaaslase teene.
----------
*kui mitte arvestada seda üle mõistuse vastikut närutamist elatise maksmisega ja suviste võlgade ripakilejätmist, mis, nagu selgus, tulenes osaliselt asjaolust, et kohtutäitur võttis vahelt rohkem, kui ma arvestasin; täitur aga teatas mulle nüüd lõpuks, et tema on oma jao kätte saanud ja edaspidi rohkem mulle makstavalt summalt maha ei koorita. Tjah. Saame näha. Võlg on ikka veel suur, aga ehk hakkab vaikselt vähenema. 

pühapäev, detsember 15, 2013

+/-

+Töö juures sain pisikese punktivõidu - jõulukaardid tehti munaraku asemel ajukoe mikroskoobipildiga. Miks see hea oli? Disaini mõttes. Ümarat vormi oli väga raske ilusti kuldlõikes ristküliku formaadile paigaldada, ruudukujuline pilt nõudnuks lisaservaga raami, aga see raam ei meeldinud kellelegi peale minu, jne. Jäi aju. Serotoniinirohkeid jõule!
+"Me oleme veider paar," ütles Viidik eile pärast mingit järjekordset itsitamist rahulolevalt ja läks kohvitasse kaasa võttes kööki.
Ilmselgelt on see tõsi.
+Putukas oli selle nädalavahetuse oma isaga
+Üks Viidiku siinne sugulane on oma lapsi meile paar korda külla toonud, see oli tore. Viimati istusid need lapsed Putukaga nagu kolm kägu kõrvuti meie wifis, nutiseadmed peos, ja pidasid installipidu. (hm.:)

-Hakkan haigeks jääma. Tartus oli külm
+Aga ilus kuupaiste
-Mõned jõulukingid on puudu. Viimseminutipaanikahäire!
-Unustasin  tanguvorstid Tartusse maha, pagan võtku. Spesiell minu jaoks ostetud...
-Asi-millest-ma-ei-räägi

+Šimpanside õiguslik staatus on kaalumisel
+Kuldkihara piirkond laienes veidi
-Ärge mäkerdage oma beebisid
+Eurooplased on indiaanlased

teisipäev, detsember 10, 2013

Öö.

Putukas mõtles jälle uue sõna välja - "möödapaluk". Tähendab palvet möödumist lubada/võimaldada. Kütsin ahju, takistades tal sellega liikumist ja möödapaluk esitati mulle näugumise kujul.

Hääl on kare. Inimesed üleväsinud, kooriproovid kipuvad takerduma nagu tigu banaanikoorel. Harjutame muidugi laulupeoks. "Muusika" (Juhan Liiv, Pärt Uusberg) on täiesti kosmiline laul. Täheringid, laotused ja sõnades väljendatud igati loogiline eeldus, et eri kõrgusega helide omavahelise kokkusobivuse (harmoonia) saladus peab füüsikaseadustest tulenema ja lisaks, et samad seadused kehtivad ka "täheringide kauguses". Normunks. Ilus laul.

Aga Peep Ilmeti "Taandujad" ja Koit Tamra "Oma saar", eriti see viimane, vajaksid hädasti, HÄDASTI uut inimest sõnade kallale. Kusjuures "Taandujad", kuigi skisofreenilise sisuga, on vähemalt vormiliselt enamvähem OK kirjutatud, ent see "Oma saar"... oioioi. Tamra võib helilooja olla, luuletaja ei ole tema mitte. Jumalaeest. Võeh. Sigadus. Esoteerilisele wannabe-vaimsusele ehitatud sigadus. Komisjon, kes laulud kavva valis, ei osanud täies koosseisus eesti keelt?

Pehki "Valss" on ka ainult naljapärast samade kaante vahele lükatud, seda kuuldavasti laulupeo kavas ei ole. Oleks ometi võind Tamra ebapohheesia ära jätta ja "Valsi " selle asemele panna. 
/oigab ja kaebab/

neljapäev, detsember 05, 2013

sõnadest jääb väheks

SketchBook Pro ja Android
Ülevaltnaaber muudkui hüppab-kappab-hüppab-kappab, järelejätmatult. 
Toas.
Mõnikord öösiti. Alustab kell pool üks, loomulikult ei saa ta oma aeroobikat kiiremini tehtud, kui pooleteise tunniga. Koputamine mõnikord mõjub, mõnikord mitte.
Ma ei saa uinuda, lõpuks magan sisse, ei suuda ka ärgata. 

Hommikul peab Putukas õigeks ajaks kooli jõudma...  tähendab, tormame. Saadan ta joostes koolimajja, jooksu pealt võtan koolikoti, jooksu pealt topib Putuk salli, mütsi ja kindad taskusse, edasi seisan ma garderoobi ukse taga ja ergutan teda hõigetega: "Käsi, kasuta käsi!" - lastele meeldib ennast ilma käte abita kängitseda. Hurjohh.


Lõpuks kimab Putuk trepist üles, mõnikord paar sekundit enne kella, mõnikord paar sekundit pärast kella. Mina lähen koolimajast välja ja loivan vaikselt töö poole, äkki on jälle tohutult palju aega. Peaaegu pool tundi lonkimaks mööda Telliskivi tänavat  pea kogu selle pikkuses, tegemaks pilte ja neid käigupealt võrgustikesse üles laadimaks. See ongi minu isiklik aeg. 

Kuidas advendiaeg valutumalt üle elada

Juhised lapsevanematele, kes ei visku jõulude lähenedes rõõmust kiljudes lume pori sisse kõhuli:
1. Päkapikud käivad alates 1. detsembrist, mitte varasemast. 
2. Kuna päkapikk niikuinii kommi toob, siis ei pea õhtuks magustoitu tegema
3. Päkapikul on täiesti lubatud tuua porgand, hambahari, vms, juhul kui kuritahtlikud sugulased sokutavad majapidamisse täiendavaid kommipakke.
4. Kui laps teeb (liiga palju) pahandust, toob päkapikk sussi sisse kommi asemel kirja. Lapsevanem kehitab õlgu ja ütleb, et ju siis päka pidas seda vajalikuks. Jutul lõpp.
5. Kui päka õige hetke maha magab, siis tohib sussi sisustada ka pärast hommikust ärkamist, kuni laps millegi muuga tegeleb.
6. Kinginimekirja koostamisel on lubatud mainida, et ega jõuluvanal pole ka raha lõputult. 
7. Valmistu varakult - mine igal juhul novembris lapsevanemate koosolekule, et sulle selja taga mingeid mõttetuid kalleid valikuid pähe ei määritaks! Kevadisi koosolekuid võib ignoda, sügisesi - ei tasu.
8. Ka 19-aastane tahab sussikommi. Lepi sellega. Ei, sa ei pea ta sussikese nr 47 sisse õllepudelit tooma. 

Kui juba rääkida

sellest, mis mind ärritab, siis kindlasti ei kuulu nende ärritajate hulka pahaaimamatu titeblogija, kellel pole muud süüd, kui et keegi pole talle veel presenteerinud "Eesti blogimise antoloogiat", aga kes üldiselt ei laima ega sõima oma blogis kedagi, ei kiida ennast ja iga oma sammu ülearu, tunneb grammatikat, ei jooni teksti keskele ja ei jaga oma blogis kosmeetikat (brr). Mõnevõrra ärritavad mind need inimesed, kes vinguvad, et vanasti olid blogid paremad ja rohi sinisem ja praegu pole midagi lugeda, no kuramus, kui tõesti ei ole blogides midagi lugeda, siis a. mine raamatukokku või b. kirjuta ise paremini. Ühiskond ei lähe sellest hukka, et üks noor ema on ühes võrdlemisi imaginaarse tähtsusega valdkonnas natuke võhik.

Tõsiselt ärritab näiteks asjaolu, et Transpordikool on oma õpilastel keelanud kooli üpriski avaras hoovis suitsetada, mis tähendab, et need ligikaudu kahemeetrised noored inimesed tulevad keskeltläbi 25-kaupa suitsetama hoovi piirava metallvarbadest tara taha, ummistades bussipeatuse ja ülekäiguraja juurde jääva kõnniteeosa ja jättes endast järele suitsukonide ning nätsulärakate kirju vaiba. No kurat, isegi kui mõni neist noortest on veel viimaseid päevi alaealine, on nad kõik sisuliselt juba suured inimesed ja kes tahab, see suitsetab niikuinii. Normaalne oleks neile kooli hoovi välituhatoos panna, et ma saaksin mööda seda kõnniteed ilma takerdumata oma me-jääme-jälle-kooli-hiljaks kapakut teha, laps käe otsas järel lehvimas. 

Kaur Kenderi juures ei ärritanud mind mitte see, kuidas ta Sirbi bossiks pandi vaid see, kuidas ta juhtkirjas ennast lunastajaks, elupäästjaks ja arstiks upitas. Jeesusekompleksiga inimesed on jubedad. Huvitaval kombel ei hakanud mulle see kompleks nii väga silma ühes Kenderi raamatus, mille ma spetsiaalselt tänu skandaalile (No mis kirjanik ta ka on!! kisasid paljud) läbi lugesin. Seal oli küll minu maitse jaoks liiga palju vägivalda, tükeldamist ja piinamist ja liiga vähe mõtet ning sidusust. Umbes nagu oleks võetud paar-kolm keskmist moodsat krimakas ja sealt hoolikalt ainult vägivalla-  ja seksistseenid maha kirjutatud, jättes nende vahele täiteks alles ainult hädavajalikud märkused selle kohta, et "võtsin takso" või "läbisin lennujaama". Kogu see vägivaldne jutt jookseb kenasti voolavalt, ei veni. 

Jeesusekompleksiga inimesed on igal pool jubedad. Ma nimesid rohkem ei nimeta ja näpuga ei näita.

Et Telc on ikka veel ja väga järjekindlalt oma lapsele elatist ning kohtumisi võlgu ja et see võlg muudkui kasvab, see mind isegi ei ärrita, lihtsalt masendab. See mees elab mugavalt oma lapse arvelt. Ei midagi uut. Ma ei viitsi sellest enam eriti rääkida. Küll aga ärritab mind - ja paneb suud lahti tegema - see, kui ta juhtub kusagil minu vaateväljas kasvõi kogemata oma perset hööritama teemadel "tited", "lapsed", "kokkulepped", "raha", "eluga hakkamasaamine" või, ütleme näiteks, "eetika". Inimene, kellel on endale omal ajal vabatahtlikult võetud kohustused krooniliselt täitmata, ei peaks nendel teemadel kõvatama. Muide, huumor: ma lasin ju elatise summat tõsta, 20 euri üle kehtiva miinimumi, ma ahne mõrd. Just vaatasin, et kehtiv miinimum tõuseb aastaks 2015 suuremaks, kui minu poolt nõutud summa. Liiga vähe küsisin - ja sedagi ta täies mahus ja korralikult ei maksa. 

Ärritab ka asjaolu, et mahutundlikele ekraanidele pole Eestis müügil korralikku, töötavat pliiatsit. Mujal maailmas äkki isegi oleks. Tõsi, Alzheimeri ravimi leidmisele ollakse üsna lähedal, see lohutab natuke, kuigi see niikuinii ei ole lihtinimestele jõukohase hinnaga. Ega ma seda pliiatsit ka siiski osta ei jaksaks, kuna minu sissetulekud lähevad 80% lapsele (vt eelmine lõik).

Positiivse poole pealt ("leia igas olukorras midagi head" reegel) - eks need ärritajad jällegi äratavad mu üles mind neelanud sügis-talvisest-kevadisest letargiast ja panevad paari liigutust tegema, nt hambaid kiristades lõualihaseid treenima. Ju siis tuleb tänulik olla.

kolmapäev, detsember 04, 2013

Kultuur käib alla, maailm läheb hukka..

Täna hoidsin ma selle ära.
...Maa on ära kulutatud, globaalne iive ja tarbimishullus tapavad keskkonna, Skype paneb järjekindlalt näkku, poes pole õiget siidrit saada, titeblogijad ei tunne (oh õudust!) blogimise-ajalugu-eestis ja E.Petrone arvab, et ahiküte linnades tuleks ära keelata* ...aga minu jaoks on praegu ikka kõige olulisemaks küsimuseks see - kas anda Putukale, kes suudaks ilmselt kummitoas ka lõpuks keskmist sorti katastroofi tekitada, korraldus roobiga küdemise lõpusirgel olevat ahju segada, või mitte? Kas on vara? Kas on juba liiga hilja? Võsuke selles vanuses juba oskas. Mõtlen roobile, mõtlen ahjule, mõtlen Putukale ja kardan. 
Vaat siuksed eluküsimused.
------------
*Sõitku seenele, või sinna, Ameerikasse. Keskküte on kallis, keskküttega korterid on ka kallid, olemasolevate ahikütteliste renoveerimine läheks veel kõige rohkem maksma. Kelle taskust see raha võetakse, võite üks kuni neli korda arvata. 

esmaspäev, november 25, 2013

Weider elu

Täna pärastlõunal helistas mulle mobiilinumbrilt (!) tugeva vene aktsendiga kõnelev neiu, kes kutsus mind tasuta näohooldusele DeSheli ilusalongi. Üks klient oli neile andnud minu numbri. Kes? Ei tea. Kahtlane. Mingi räme vihje? Kellelt? Või salaplaan minu neerude sissevehkimiseks, ajal, mil ma abitult kosmeetiku toolis vedelen? Kasutu, need organid on suht halvas seisus, võibolla saate kollektsiooni neerukive, vms.
Igatahes homme ma lähen. Inimene peab elus kõike vähemalt üks kord proovima, üks kord on ikka esimene kord, jne. Aitäh anonüümseks jääda õnnestunud soovitajale.

Koduteel murdis minu suunas läbi dimensioonide teine nähtus paralleelmaailmast, see juhtus Toompuiestee-Tehnika skisofreenilisel ristmikul, kus enamasti kipuvad (eriti parempööret Tehnikasse tegevad) autod sõitma Tehnika tänava algust lõikavale ülekäigurajale jalakäijate rohelise tule ajal - ometigi on seal autojuhtidele eraldi pööret lubav foorituli, mis süttib alles siis, kui jalakäijatele on juba punane. Ja see punane põleb seal kaua-kaua, et läbi Tehnika tn pudelikaela jõuaksid kõik soovijad ära voorida. Nii ma võtsingi sebrani jõudes ja üle tee punast nähes sisse tšilli poosi, mõtlesin omi mõtteid, sest oli selge, et need jõuab ilusti ära mõelda... kui äkki üks auto (tumedam väikekaubik) sebra ees peatus. Ja kui ma kohe ei reageerinud, lasi pasunat. Et mine üle tee. Vms. 
Tänan väga. Tõmbasin käe taskust ja näitasin hämmeldunud sõrmega jalakäijatele ikka veel sirava punase poole - ei teagi, kas autojuht seda žesti üldse eristas või mõistis. Kaubiku taga tuututasid teised masinad. Kaubik võttis uuesti tuurid üles ja liikus edasi, kaks autot pääses tema sabas üle, siis alles süttis mulle roheline. 
Sellel ristmikul autojuhid lihtsalt ei näe foore, muuga ei anna neid anomaaliaid seletada. Ning - jah, ma lähen vahel punasega üle tee küll, aga siis, kui tee on tühi, mitte siis, kui see on täis närvilisi ennast vasakult ja paremalt pisikesse lukuauku pressivaid autojuhte.

Ja lumi tuli maha. 

reede, november 22, 2013

Remontikat

Korstnapühkija käis. 
Kuni korstnapühkija katuselt harjaga krabistas, läks Blondie täiesti lolliks. Mustas mundris mees tuli alla, tegi kassile kudi-kudi ja rääkis lõbusalt, et kui just omanikku kodus ei ole, siis teevad ahjust kostvast luuakrabinast hulluvad kassid tihti närvilisi loike kodunurkadesse. Noh, mina olin kodus. 
Kinnitas ammu teada fakti, et minu ahjuke-vanapoiss (miks poiss? Mu meelest on mul jumalast emane ahi) elab oma viimaseid hingetõmbeid. Liiga kangete asjadega kütta ei tohi (ma ei kütagi; aga et saarepuu on ka juba liiga äkiline, see tuli mulle uudisena) ja isegi puhastada enam lõõre ei julge, kuni ta veel vähegi tõmbab; ja talvel loomulikult remontida ei saa, aga pole võimatu et langeb ühel hetkel lihtsalt seest kokku. Majaomanik seisis kõrval, kuulas ja liigutas kõrvu. Sellise "ahah... ma parem ei ütle midagi..." näoga. No ma oskan ka sellist nägu teha. Aga ma ütlesin siiski, et ahju kehvast olukorrast oli juttu juba mitu aastat tagasi. 

Ma vist ei maininud, et käisin selle neetud juureravi saava hambaga viimast korda arstil ja talle ehitati nüüd plomm peale? Nii oli. Kokku kestis see tund aega, tund aega lahtise suuga, klombid ninas ja aegajalt ärritav kemikaalidebukett suus, vahepeal veel lisaks lihvimistolm, mis ladestus ühtlaselt kõikidele limaskestadele. Pidin kahel korral pildi taskusse pistma, õhupuuduse tõttu. Ma pole elu sees olnud vaikselt ja viisakalt minestada raugev (või üldse minestamisele kalduv) tüüp, hakkasin peksleva südamega õhku ahmima ja hingeldama, arst manitses mind rahulikumale hingamisele ja lõpuks lasi tooli seljatoe nii alla kui sai - see aitaski. Veri voolas pähe. Aju on üks energiakulukas asi.
Kaks väiksemat auku on veel hambais, nende parandamine jääb ootama kas paremaid (rahaliselt) või halvemaid (hammaste seisukohast) aegu. Kuid see aeg ei ole praegu. 

Tervis on viletsavõitu. Putukas köhib. Jne. 

neljapäev, november 21, 2013

Unenäod teevad rahutuks

ehk miks mõned inimesed mäletavad unenägusid ja mõned mitte või miks mõned unenäod püsivad meeles ja mõned mitte.
Mälestused, muljed, aju poolt talletatud info, küllap seda võib nimetada failikogumiks. Pole needki failid kõik samas formaadis või sama tüüpi, mõni on passiivne, ohutu .jpg, .avi või .mp3, teised on aktiivsemad, hõlpsamat töötlemist võimaldavad ja võõra tarkvaraga mitteavanevad - .cdr, .ai, .fla, kindlasti on ka .exe faile. Mõnikord pakivad mälestused ja muljed ennast kusagile kõvasti kokku ning ilma spetsiaalse lähenemiseta neid kätte ei saa. Tihti moodustavad nad omavahelisi siduskatalooge ja meenuvad üksteise kaudu. Ka ideedel, sünteesitud infol, võib olla sarnaseid omadusi
Unenägusid, hirme ja eelarvamusi, mis on ju tegelikult aju enda sünteesitud asjad, näen ma nurjatute .exe-dena, millel on kalduvus omaette tegutseda, aju omaniku korraldusi ära ootamata. Suure tõenäosusega on ununemine just unenäo, mitte aju baasiline, programmiline omadus ja igal nägemusel eraldi küljes; sellise käskluse minemahäkkimiseks peab olema kas erisorti teadvus või mingi vastav seisund. Mitte aju ei viska unenägusid minema vaid unenäod hävitavad end ise - ja kellel häkkeriteadvust ei ole, see unenägusid "ei näe". Põhimõtteliselt on unenägude meeldejätmise võime sellisel juhul programmiline viga, mõnikord tahtlikult esile
kutsutud.
Või siis tuleb ideid vaadata kui midagi orgaanilist; unenäod on sellisel juhul nagu lühikese elueaga rakud, mille apoptoos peaks toimuma kohe aju ärkamise hetkel; meeldejäävad unenäod on sellisel juhul patoloogia, kasvaja, atavism.  Unenägudel on teadvuses oma roll, nad ei ole seal ilmaasjata, aga nende kestmine üle ärkamise piiri ilmselt ei ole looduse poolt ette nähtud. 
Unenägude mäletamise nimetamine haiguseks või veaks ei kahanda muidugi nende inimeste nördimust, kes tahavad näha unenägusid aga ei saa; või nende inimeste naudingut, kes on oma unenägemisvõimega rahul. Vead on evolutsiooni tööriistad. 

teisipäev, november 19, 2013

Kuramus

Ei ole tore, no mitte ei ole. Sain just teada, et Putuka klassikaaslased olid üritanud talle vahetunnis hüpenööri ümber kaela panna ja teda kinni siduda; Putukas oli päästnud ennast vetsu pagemisega.  Teada sain seda üksnes tänu kriimustusele lapse otsaees, mille tekkepõhjuseid ma välja pinnima asusin. Putuk ise võttis asja üsna suvalt. 

Lapsed ja nende lollid mängud, ja, antagu mulle andeks, veel lollimad vanemad. Jah, ma olen öökimiseni kuulnud seda: "Ah, poisid ikka peavad natuke kaklema" ja "see käib meheks kasvamise juurde". Mida asja, ülemiste hingamisteede ja aju verevarustuse tahtlikus vigastamises osalemine käib kuidagi kasvamise juurde?? Käige kanni. Kaklemine käis vanasti rusikatega, mitte nööri, jms asjadega. Ma tean küll, see on see laste loll mäng. Seda liikus minu ajal, liigub praeguseni. See ei tähenda, et mul tuleks sellega leppida. 
Teine sama loll mäng oli kilekoti pähetõmbamine. Ausalt, ma ei poolda füüsilist vägivalda, aga selliste asjade eest võtaksin küll tukad pihku. Aktiivsetel osalejatel. Nagu Tarass Bulba: "mina olen su sünnitanud ja mina su..."

Kirjutasin klassijuhatajale. Aga süda on paha. Saada veel laps hommikul muretu näoga kooli...

Kaur Kender nussis oblikate vahel

Ma ilmselt isegi ei viitsiks sirbiteemat oma blogis üldse käsitleda, kui korraga poleks selle ümber käiv mäsukene teinud mõnda mulle (digi)tuttavat või minu poolt jälgitavat inimest kohutavalt õnnetuks, kurvaks, pahaseks või nördinuks; minus endas äratas see vähem pahameelt kui Pai skandaal ja selle tagant väljakooruvad vanad hapud pahandused. 
Üks nördinutest nt oli Mikepattons... (jne) - ära nuta, Mike! Ärge nutke teised ka! Jah, tõesti oli Sirbi juhtkonna koondamine vastik ja alatu JOKK-skeemitamine, mille oleks andnud ka korrektsemalt läbi viia. Jah, Notsu (vt selle blogi kommentaariumis), korrektne vormistamine on oluline ning vaibaalused mängud jätavad kogu loost üsna halva mulje. Ei, ma ei usu, et Kaur Kender oleks toimetajana jätkusuutlik või et ta peaks Sirbi toimetajaks ka JÄÄMA, aga - ilmselgelt asjaolu, et KK Sirbi toimetajaks PANDI, lööb korrakski tolmu koltunud grimuaaridelt ja äratab kultuurihuvile natuke laiema avalikkuse, kui seni. Polnud ma ise ammu Sirpi lugenud, nüüd otsisin nende veebiväljaande üles ja nägin täitsa mitut vana head artiklit. Ilmselt poleks ma ilma KK ja kulmini (anti)reklaamita selleni veel niipea jõudnud. Suure tõenäosusega otsin üles ka raamatukogu ja loen vastukaaluks natuke Kenderit, kellest ma olen küll palju kuulnud, aga keda ei ole mitte lugenud. 
Ei, praegu toimuv ei ole otseselt halb. Kultuur vajaski väikest vapustust - Kender võib lunastajalikult rusikat raputada, et tema ep ole tulnud rahu tooma vaid mõeka. Halb saab olema see, kui lunastust ei viida lõpule, Kenderit ei lööda risti (mis katarsisest me niimoodi räägime?), Saulusest ei saa Paulust, variserid jäävad troonile ja võim pärib vaimu osa täielikult. Kultuur ei ole tegelikult elitaarne, osa kultuurist võib küll olla vaid vähestele mõistetav, ent see peab siiski kuuluma, kuidas nüüd öeldagi, rahvale. Kultuur peab olema elav ja muutuv ja see ei saa iial olla väga selgelt piiritletud nähtus; subkultuur ei ole vähem kultuur kui tipu hõredas õhus toimuv või mittetoimuv. Kui seosed kultuuri eri osade vahel venivad liiga kaugeteks, siis tuleb üks väike raputamine ette võttagi. See ei vähenda vaid lähendab.
Igaks juhuks kordan siiski üle, et kuigi kultuur võib selle kultuurina määratlemise hetkel tunduda elitaarse mittetulundustsirkusena, saab sellel kaugemas ja pikemas plaanis ometi olla täiesti praktiline kasu; kuna selle tulevase kasu laad on aga ennustamatu, tuleb kogu kultuur selle kõigis avaldustes siiski alal hoida ja sellele arenemiseks ruumi ning ressurssi jätta. Ning teiseks, kultuur ei saa eksisteerida ilma teatava materiaalse baasita, seega ei ole kultuuri ja mammona vastandamine teineteist justkui välistavate nähtustena sugugi mitte õiglane ega ammugi mitte asjakohane. Ei ühelt ega teiselt poolt. Praegune kultuuriminister käitub kohati küll nagu lühinägelik militaarpiloot, või nii see vähemalt rohujuuretasandile paistab. Aga - elame üle.
Lisaks - võim on elitaarne, kultuur peab ideaalis olema egalitaarne, suur võrdsustaja, vähimalt teksti kujul kõigile kättesaadav. Tegelikult Sirp, mis on ju vaid üksainus leht paljudest, mis kultuuri eri ilminguid nii või teisiti käsitlevad, ongi kõigile kättesaadav täiesti vabalt oma kodulehel. Kui Kender Sirbi võrguversiooni tasuliseks peaks muutma, siis on õige aeg tomateid pilduma hakata. Seni aga...

Mussi ka:

reede, november 15, 2013

Laps ütles

Laps läks poodi nätsu ostma, mina tulin samal ajal pööningult. Laps jäi välisukse juures seisma ja palus, et ma tooksin talle toast poekoti.
Mina: "Nätsu jaoks pole ju kotti vaja?"
Laps: "Aa, jajah. Aitäh, et mulle aru pähe panid!"
--------------------
Samal päeval pidi Putuk veel teist korda poodi minema, seekord juba tõesti kotiga. Tuleb tagasi ja kaebab, et tagasisaadud raha, paarkümmend senti on kadunud. Soovitan tal kotti raputada, ehk kõliseb.
Laps teebki nii ja: "Ei, see kott on täitsa tühi. Või noh, mitte täitsa tühi, sest midagi siin ikkagi on - õhk."

:)
Minu laps. 

kolmapäev, november 13, 2013

Jõulud, kuradilised, jõudvad.

Kiri, mille ma lapsevanemate listi lõpuks siiski saatmata jätsin:
Jõuluvana koolis käimise ja klassis jagatava jõulupaki vastu pole mul midagi (v.a. selle hind, 8 eurot, aga, nagu ma juba ütlesin, kuna mind lapsevanemate koosolekul ei olnud, ei saa ma selle vastu ka protestida). Ma lihtsalt leian, et koolist väljaspool toimuvad jõuluüritused, millel ju pole õppetegevusega mitte kõige vähematki seost, võiksid vähemalt järgmistel aastatel olla privaatsed. Ja et niigi ülemäära vohavat jõuludeaegset tarbimishullust ei peaks lisaks veel ka kooli- ja klassisiseselt takka õhutama. Ma saan aru aastalõpuekskursioonidest, ma saan aru klassiga teatriskäigust, aga ma tõepoolest ei mõista vajadust perepühade ajal kogu klassiga poolkohustuslikus korras kalleid väljasõite teha, mis paratamatul toob kaasa selle, et osad lapsed peavad ennast suurema osaga võrreldes ebamugavalt või kõrvalejäetult tundma. Ning paraku, sotsiaalne surve ei muutu sellest nõrgemaks, et me nimetame selle mitteametlikuks. 
See, et kõigil polnud võimalik lapsevanemate koosolekul osaleda, ei anna tegelikult alust neid edaspidisest diskussioonist välja lülitada. Loodetavasti saan ma järgmisel aastal kohale tulla ja asja arutada ENNE rahakogumiseni jõudmist. Loodetavasti piirdutakse siis ka mõistlikumas suurusjärgus hinnaga kommipakiga. Aga et asi oleks kindel, räägin ma sellest parem nüüd ja kohe. 
Lisan, et eelnevalt olin ma juba saatnud vähemalt kaks kirja samasuguste mõtteavaldustega. Mis mind seda üldse kirjutama ajendas - Putuka klassis planeeritakse klassiga jõulumaale sõitu, aga kuna juba koolis jagatava jõulupaki enda hind on ulmeliselt suur ja T on jätkuvalt kõvasti elatist võlgu (kaks suvekuud täielikult, üks osaliselt, kolmandiku võlgu ka seni jooksnud sügiskuude eest) siis ma ei saa seda lihtsalt lubada.  Seega - käsitlen teemat omaenda väiklaselt kitsast vaatenurgast, eksole. Aga tõsiselt - kas ma peaksin normaalseks pidama, et koolis toimuvatesse üritustesse tuleks jõulude ajal nii umbes 20-40 eurot taguda?
Ja kas ma oleksin selle kirja ikkagi pidanud ära saatma? 

teisipäev, november 05, 2013

Uudist pole


eriti. 
Sügisväsimus. Teen muuseumi jaoks multikaid. Suht nüri flashi tampimine ja korduv ümbertegemine, -tegemine, -tegemine, -tegemine. Ümbertegemine seetõttu, et kogu aeg leiame uusi andmeid selle kohta, kuidas immuunsüsteemi toimimist üldse kujutada ja eri allikad ei ole omavahel üksmeelses kooskõlas.  Samas on pingeline, sest et kiire on. Ekspositsiooni see osa pidi juba ammu valmis olema. Palk sellele pingutusele loomulikult ei vasta.

T ei ole suvist elatise võlga ikka veel ära maksnud. Sügisesed elatise laekumised on kõik olnud kolmandiku võrra väiksemad, kui kohtuotsuses kirjas. Huvitaval kombel selgus täna, kui ma T peale telefonis karjusin, et tema meelest oleks suvisest võlast vähemalt osa juba makstud pidanud olema. 

Täituri peale ma karjusin kirja teel ja mingit konstruktiivset vastust ei saanud.

Hambaravi jätkub. Juureravi on selline asi, mida ei saa pooleli jätta, kui sellega juba kord alustatud, aga mul on ju kaks väiksema auguga hammast veel... Neid ei saa vist küll sel aastal ravida. 

Putukas tahaks kitarritundi minna aga raha ei ole selle jaoks. Raha selle jaoks ei ole seetõttu, et elatis isalt laekub kolmandiku võrra väiksemana; ei ole ka seetõttu, et suvekuud, mil ta üldse mitte midagi ei maksnud, lõid minu rahakotti suure-suure augu ja seda auku lappida ta nähtavasti üldse ei kavatse. 
Niiet. Sama vana sitt igal pool. 

teisipäev, oktoober 22, 2013

Öö ja naabrid

Kell on pool üks öösel, minu pea kohal jookseb aeroobikaneiu toas edasi ja tagasi. Küll temal ikka jätkub jaksu, jookseb päeval, jookseb ööl. Edasi ja tagasi, peatumatult. Nirti ja Viidik on teda ka kuulnud, ma ei mõtle seda kõike välja! 
Köögikapis tõstavad rotid mööblit ümber. Blondie ei tee väljagi.
Agiteerisin Võsukest pühapäeval valima, tema vastas: "Ma ei viitsi. Pealegi, mis sellest muutuks? Üks sitt kõik. See on ainult müügijutt, marketing!" 
Mis seal ikka. Ise valisin sotsdemmid, aga näe, ei muutunud midagi. Või kui, siis hullemaks. 
Lõikasin küüned lühikeseks, need hakkasid elu segama. Puude tuppatoomist, jne. Muide, selgus, et undamine vähemalt sel talvel tuleb minu korterisse siiski ülemiste naabrite elektripuhuri töötamise tõttu. Puudega nad ei küta.
Neiu ülemisel korrusel muudkui jookseb.  Selge, miks tal pole aega ahjuga jamada.

Tunnen ennast kehvasti. Putukas jällegi kinnitas läbi nohuse nina, et tema on täiesti terve ja tahab rulluisutama minna. Kõik on nii erikuradi sportlikud. Peale minu. 
Ma pean sellele aeroobikaneiule korra koputama. Inimene ei märka kella.
--------------
Mäletate, daamid? Seda va titevärki:
http://naistekas.delfi.ee/perekond/peresuhted/ulinaljakas-test-kas-oled-lapse-saamiseks-ikka-pariselt-valmis.d?id=65121822

Naljakas on küll :D  Ja tõsi.
Aga beebipiltide vaatamine ei ärata minus enam mingit muud soovi, kui kiiremas korras kusagile kaugele joosta. Huh! 

esmaspäev, oktoober 21, 2013

Limased piinad.

Valu ja raha minemavool niigi hõredast kaukast* on üks asi - aga hambaravi muudavad talumatuks ka paljud muud asjad. Süljevool pikaliasendis, lahtise suuga näiteks. Süljeimuritest pole kuigi palju kasu. Kui need on kohas, kuhu vedelikku enim koguneb, siis tekitavad need mul okserefleksi; kui need on kusagil mujal, siis need lihtsalt ei mõika. Kui ma üritan nina kaudu hingata, tekib ninaneelu selle tagajärjel lõbusalt ärritav limaklombike, mis lausa nõuab minemahäälitsemist, aga norsatamine juureravi ajal on rangelt ebasoovitav tegevus. Kui üritan hingata suu kaudu, siis pean keelt liigutama ja sülg voolab silmapilkselt hingekõrri. Ja hambaarst laksutab kärsitult keelt: "Hingake rahulikult nina kaudu, ärge muretsege!". Samas pole limaklomp ninast vahepeal mitte kusagile kadunud, see on hoopis kasvanud ja nt väikese venna saanud.

Lõpetage see kohutav MÜRA!
Teiseks, aga mitte tähtsusetumaks ärrituseks on hääl, mida teeb hambapuur. Nagu tuhat õelat küünt klassitahvlit krigistamas. See vibratsioon otse su kolba sees, mis paneb kogu kupli kaasa tinisema. See väikeseamplituudiline kiire liikumine - mul on raputatud patsiendi sündroom. Mu aju võbeles tänu puurimisele kolbaõõnsuses edasi-tagasi, põrgates palju kordi vastu oma kambri siseseinu ja kaotades palju pindmisi rakke ning ühendusi. Tagajärjed võivad olla nii fataalsed kui letaalsed. 

Rohi on vahetatud; juureravi kestab edasi. Selgus, et ka juurekanalites on mul ikkagi lima, mis omakorda tähendab, et seal möllab jätkuvalt mingi bakter. Enne lima kadumist asja plommi alla ei panda.  

-------------
*Selle kuu elatis on ikka veel maksmata; eelmise kahe kuu elatis tuli ainult osaliselt kohale; küttepuud katsid küll osa suvel tekkinud elatisevõlast, aga kaugeltki mitte kõike. Sellises majanduslikus augus olles pole hammaste remont juureravi tasandil just päris hea valik, aga lihtsalt mitte midagi muud ei jäänud enam üle. Mu lõualuu mädaneb... 

laupäev, oktoober 19, 2013

Nädal sai läbi.

Ok, kirjeldustõlkega sai korda, lugesin ilma helitehnikata ja ainult ruumi/näitlejate kirjeldust, aga selle etenduse juures saabki vähesega hakkama. Etendus räägib enda eest ise piisavalt. Minge vaatama, Mart Kivastiku "No näed ise". Tehniliselt korrektse esituse puhul tuleb kirjeldustõlge ainult klappidesse ega sega neid, kel seda vaja pole. Mind jäeti natukeseks ka pärastisele banketile, aga nagu ikka, pea ma igalt peolt varem jalga laskma, sest lihtsalt poleks aus Putukat liiga kauaks üksi koju jätta.


Katsetasin küüntel ajalehetrükki, aga ei õnnestunud, vist oli viin liiga lahja. Niisiis lihtsalt joonistasin valgele aluslakile natuke sigrimigri. Vat selle töö juures oleks küll sõbra kätt vaja. Eriti töökäe küünte katmisel. 
Putuk pidi sel nädalavahetusel isaga olema, aga jäi haigeks. Mingi vastik kõhuviirus ja palavik. Eile õhtul võtsin ta jõusaali kaasa ja siis oli kõik vägagi korras - väntas jõumasinaid nagu vana mees ja möllas basseinides nagu hüljes.
Ilge ilm on kodusistumiseks ja põdemiseks muidugi ideaalne. Pean ise välja minema - kassitoit on otsas.
Piim ja või samuti. 


Neljapäeval oli ilm veel ilus
Võsuke kaebas neljapäeva õhtul kehva enesetunnet. Üldse on ta sel sügisel kuidagi palju haige olnud. Enamasti kuulen ma sellest muidugi alles tagantjärele. Ta pole inimene, kes väga kurdaks. 
Sööge küüslauku ja ärge liikuge rahvarohketes kohtades! Sügise nilbem osa on lõpuks kätte jõudnud. Seni oli väga-väga ilus. 


kolmapäev, oktoober 16, 2013

Omik


Tuiates hommikul tõredalt mööda kööki ringi ja juureldes, mis otsaga mõtleb inimene, kes kutsub etendusele kirjeldustõlget lugema kahepäevase etteteatamisega ja ilma proovivõimalusi andmata, kohendasin oma väheke-viisakama-pluusi kaelust. Putuk vahtis mind üle pudrukausi, pea viltu, ja teatas lõpuks asjatundliku tooniga: "Näed hea välja."

Tegin endale nädal tagasi umbkaudu selle õpetuse järgi küüned; või noh vähemalt, idee oli nii teha. Lõpptulemus jääb muidugi kõvasti eeskujule alla, küünelakid ei lasknud end kaugeltki nii kuulekalt manipuleerida, nagu videos. Eks see oli esimene katsetus ka. Peaks uuesti ja paremini üritama, aga uus idee on juba ootamas selles blogis:

Daamid padjaklubist, me PEAME ükskord küüneteemalise õhtu tegema!

teisipäev, oktoober 15, 2013

Uni

Õudne uni on kogu aeg. Lihtsalt uni.
Täna on kodus töötamise päev, sest meie uues ja uhkes kontoris pole juba mitmendat päeva vett ja võite isegi arvata, mis aroome levitavad peldikud. Aga kontor ise asub kõrgel-kõrgel katuse all, järskude treppide lõpp-punktis, mis teeb äkilise häda korral ka muude avalike asutuste (nagu Linnateater) peldikute väisamise veidi keeruliseks. 
Kodus töö tegemisega on nagu ta on, ikka meenuvad kõigepealt pesemata pesud ja muu stuff. Blondiele meeldib muidugi, et ma kodus olen ja mõttetult süles hoitavat arvutit põrnitsen - tema saab ennast vastu mu kintsu suruda ning oma kõrvataguseid vastu ekraani nurka hõõruda.
Nädalavahetusel oli Viidik siin, käisime mööda ilma (Harjumaa) rändamas. 
Muuseum ostis oma töötajatele spordiklubi kaardid, tsillisin eile jõusaalis, nüüd olen VEEL unisem.
Eiviitsi. 

reede, oktoober 04, 2013

Uues kontoris. Nädala lõpp.

Ilus uus kontor, arvutid on juba ühendatud. 
Kolleegi laua peale tekkis juba pisike spontaanne näitus
Vaade kontori aknast ehk keskaegsest kaubaluugist tänavale
Kui siit pilvepiirilt alla vaatan.... Hoovi poole.
Disainlamp talade vahel. 

Ja kuna kahest päevast treppe mööda steppimisest jäi veel väheks, veetsin täna õhtul õnnelikke tunde keldris sinna loobitud puid riita ladudes. Eks nad on siiski natuke rõsked (mitte niisked, lihtsalt rõsked) ja eks see teeb neid veidi raskemaks ja tekitab vajaduse neid tuppa ette kuivama tuua, mille jaoks ma ärandasin muuseumist mõned kolimiskastid.
A muide, füüsiline trenn pidi ravivalt mõjuma, väidetakse selles artiklis; kui nii, peaksin ma oma hambatõmbamise traumast ju päris kiiresti paranema ja haavapõletikust pääsema? Samas olen ma valuvaigistitest nii uimane, et kõrvetasin täna süüa tehes kahel korral kätt. Mis iseenesest, muidugi, ei tähenda veel aeglast paranemist. 

neljapäev, oktoober 03, 2013

Hammas

va kurinahk, lännu. Täna käisin arstil. Tarkusehammas, mida mul mõned aastad varem oli hoolikalt ravitud (see oli muidu ilus sirge ja otse) pehkis nüüd nii lootusetult auklikuks, et päästa polnud seal enam midagi, põletik ka all. Kärmas kirurg viskas väljatõmmatud põrgulise kahjuks enne bioloogiliste jäätmete konteinerisse, kui ma jõudsin seda etteheitva pilguga põrnitseda. Loodetavasti ei hakka sellest jäänud auk väga oluliselt valutama, kui ka vaigistite mõju ükskord kaob. Igatahes on mul nüüd paremalt alt tagantpoolt kolme hamba jagu tühjust ja vaja õige hakata proteeside peale mõtlema - et ülemised hambad tühja kohta ära ei vajuks. Või siis pean hakkama seal piipu hoidma. Vms.
Parem ülemine esimene molaar on veel päästetav, kuigi ma algul arvasin, et just see peab lõualuu seest lahkuma. Kõige odavama ravi maksumus heal juhul võib tulla paarisaja euro ringis. Käärime aga käised ülesse... 
Siinkohal veel kord suur tänu ühele minu blogi tundmatule lugejale, kes mu hambaravi omalt poolt rahaliselt toetas. 

Kolime muuseumi oma majja, uude kontorisse tagasi ajutisest, kohe kõrvalmajas asuvast ja meid kaks aastat majutanud korterist. Kolmapäeval lõpetasin tööpäeva arvutite, printerite, switšide ja muu sellise kama juhtmeid lahti harutades, kokku kerides ja kasti lüües. Lauad pidi lagedaks tegema, lahti kruvima (seda tegid meie kuldaväärt tehnikud), teise kontorisse viidama ja seal kokku pandama. Ühest taevatrepist kompsudega alla, teisest, veel kõrgemast üles. Uus kontor on kohe katuse all. Oo, millised reielihased me, kontorirotid, lõpuks saame! Ja kui ilus see kontor on! Ja millised tisainlambid meie vanade, ärapeetud ning kulunud laudade peale ostetie! Sinajeekim, sinajeekim. 

Kui ma homme oma lõualuud liialt ei valuta, panen mõned pildid ka. 

kolmapäev, oktoober 02, 2013

Plingelingeling

Kui maniakaalne, siis maniakaalne - periood, ma mõtlen. Pühendasin esmaspäeva õhtul kaks tundi sellele, et endale punase-musta üleminekuga küünelakki küüntele kanda, umbkaudu selle õpetuse järgi:
Tulemus muidugi sama hea ei saanud - spetsvahendite asemel kasutasin vanu küünelakkipudelipõhju (musta küünelaki sain nt Võsukese käest, kui ta ära kolis), millest mõni üle mitu aastat seisnud ja vahepeal atsetooniga lahjendatud, mõned pudelipõhjad omavahel kokku valatud, aluslakki mul ka ei olnud, svammi asemel kasutasin vatitikku, kattelakk on litritega, jne - aga mis seal ikka, käib kah. Esimene katsetus. 

Häda on selles, et mu lakipudelipõhjad hakkavad vaikselt otsa saama, kui nii jätkata, siis tuleb midagi juurde osta. Lõbus on see tegevus igatahes, eriti, kui küüned on looduse poolt antud hea kasvuga ja kõvad. Soovitan ;) Lisaks vaadake juutuubist ka teisi gradient snail tutorial märksõnaga videoid, või selle tüdruku teisi töid: See on tõeline kunst! Haun juba vastavasisulise tüdrukuteõhtu mõtet.

Kosmonaut Läheb Missioonile

Käisime Putukaga Vabaduse platsile üles pandud telgis sateliidinäitust vaatamas, European Space Expo. Näitus koosneb puuteekraanidele paigutatud interaktiivsetest infostendidest, üsna kommertslik, põhiliselt reklaamib uut ja GPS-ist paremat navigeerimissüsteemi, ja räägib, kui hea on seda kasutada näiteks...  lehmakarjade viljastamiseks? Umbes nii. Samas on  see ikkagi põnev, ettevõtluspäeva raames sobilik, ei unustata ökot ja natuke saab ikka kosmosesse ka piiluda.

Hei, kapten! Maa kutsub!
Kujundus on hästi välja peetud, otstarbekohane ja stiilne, ehkki mu kuri silm nägi ära, et ühe ümmarguse stendi servas juba sinine led-riba lipendas natuke. Nunuh.
Lastele jagati koomiksit, Putukale meeldis. 

Nüüd aga peavad kõik T sõbrad ja pöidlahoidjad kusagile suure musta (või roosa) risti tegema - T tõi (elatise võla katteks loomulikult, aga siiski) meile hiiglasliku hunniku küttepuid. Natuke üle 3 ruumi - sellest peaks ju talve lõpuni jätkuma? Nende kuivuse aste on veel testimata, ent puud on puud. 
Kohale tulid puud eile, mil ma olin kooriproovis, Võsuke loopis need keldrisse, ma pole oma silmaga veel näinudki. 

esmaspäev, september 30, 2013

Põrr põrr

põrnitsen facebookis värskelt laekunud kettkirja, mis lubab elu, ilu ja armastust, igatahes "midagi head" ja keelab karmilt selle kettkirja saatmist katkestada. Ma ei näe, kas nende inimeste arv, kellele ma justkui peaksin selle saatma, on ette antud või on see vaba bisnis (mida rohkem, seda uhkem). Ma ei vaata sinnapoole. Ma mõtlen. 
Kas saata kettkirja läkitajale kuri vastus: ära röövi endale hingerahu teiste inimeste hirmutamise, häirimise ja utsitamise teel? Ta on mu sugulane. Tal on raske elu. Ma niikuinii keerasin kinni tema tegevuse teated oma uudistevoos, need sisaldasid ka liiga palju esoteerikat, spirituaalseid seansse ja muud sellist; ja ta pole kaugeltki ainus. Otsene blokeerimine oleks näha ja omakorda solvav, uudistevoo kinnikeeramine tundus mõistliku valikuna, kuni selle.. .privani. 
Kas saata talle lihtsalt kiri, et ära palun seda rohkem tee? Ta võib isegi selle peale haavuda. 
Kas avaldada oma facebooki seinal võimalikult vaimutseval toonil põlgust niisuguste kettkirjade levitajate suhtes, et keegi teine kettkirjade põlgaja mu avalduse üles korjaks ja omakorda ketina levima laseks? Niimoodi õnnestuks mul solvata korraga väga paljusid ja ma olen siuke demokraat, rahvamutt.
Aga ma ei viitsi. 
Las ta olla. 
Ehk keegi teine teeb seda ükskord. Arni või. Vms.
Tühiasi.
Mul on palju eksistentsiaalsemaid teemasid, millega endale halba karmat koguda ;) Teeme siis jälle rõõmsa näo pähe ja ütleme endale, et las ta turgutab pealegi oma enesetunnet esoteerilise puuk(s)lusega, see on nüüd see koht, kus mina võin ka enda meelest hea inimene olla ja ignoreerimisega piirduda. :)

Sök. Ubadega, ilma ubadeta. Niksid-näksid.


Kuidas toitis Jeesus kahe kala ja viie leivaga suure hulga rahvast ära? Tal oli palju sibulat ja/või porrut ning mune ja ta tegi quiche-i.

Ehk gišši. 
See on äärmiselt demokraatlik ja tegelikult väga lihtne toit, lahtine munapiima pirukas leivatainal, mille täidisesse võite surada mida iganes ja tulemus on maitsev ja tapvalt toitev. Terve möödunud nädal on mul läinud quiche-lainel.
Ise tegin taignapõhja rukki- ja nisujahu segust (pooleks), täidise kahel esimesel pirukal (millest teine läks koorilaagris rivitult) 200 gr lõhest ja sellest suuremast hulgast sibulast (ai mu silmad) ja riivitud porgandist. Kindlasti peab sibulat olema rohkem kui kala, muidu jääb täidis kuivavõitu! Kolmanda tegin täna, täidiseks natuke suitsupeekonit, suvikõrvits, porru ja paprika. Kujutan ette, et ainult suvikõrvitsaga saaks sama hea ja natuke vähem rammus, praegu sõin ma ilmselgelt kaks tükki ülearu. 

neljapäev, september 26, 2013

tegin

Tegin täna hommikul hummust - ja kuna poes ei olnud eile tahinit, tegin ka selle ise. Kiire väike guugeldamine telefoniga poe maitseaineriiulite vahel viis mu leheküljele, kus reipalt lubati: Tahini paste is easy to make using only two ingredients: sesame seeds and olive oil. Tavai. Oliiviõli mul kodus oli, seesamiseemnepakk paistis kohe nina all riiulis. Mõtlemata - tehtud. Nirti aitas hiljem ülejäänud tekstist aru saada ja see oligi lihtne. Kuigi vahepeal küll paistis, et need pisikesed kiuslikud seemned keelduvad mögistumast, viisid visadus, saumikser ja lenduvate purude vastu mikseri varre ümber mässitud kilekott lõpuks sihile, tulemuseks beebikaka välimuse ja hõrgult mõrkja maitsega pasta. 

Hummus ise nõudis veidi rohkem jandamist - õhtul herned likku, hommikul esimese asjana keema keerata ja viis minutit enne uksest väljumist oligi õige aeg need pudruks mikserdada. Mulle kohe meeldivad toidud, mida peab leotama, seista laskma, hapendama, kerkida laskma. Nendes toitudes on midagi turvatunnet tekitavat, meditatiivset, järjepidevusele viitavat. Mida halba saakski juhtuda naisega, kellel on kikerherned leos? 

Käisime Nirtiga disainikonkursi  "Juurte juurde" auhinnagalal. Sellepärast käisime, et ma osutusin selle konkursi üheks nominendiks. Auhinnalisele kohale ma küll ei tulnud, füüri ei saanud, aga feimi natuke siiski - minu töö on praegu disainigalerii akna peal koos nimega näha. Galal oli tore. Tööde videoesitlus, korraldaja ülivabandavad avakõned, väga lahe bänd "Kolm pead" ja moešõu Bangladeshi riidevabriku jääkidest tehtud rõivastest. Õhtu lõpus telgist lahkudes saime kirsiks tordil veel valgusšõu, mida mängiti disainiöö telki ümbritseva tosinkonna prožektoriga - nende taevasse suunatud kiirtevihud vehklesid algul juhuslikus kirglikus stepptantsus üksteisele lähenedes tsükliliselt, kuni iga tsükli lõpus koondusid kõik samasse kohta ähmastes pilvedes Tallinna kohal, moodustades pulseerivalt ereda G-punkti. Jaa... siis jälle otsast peale. Ja jälle.
Orgastiline disainiöö.

kolmapäev, september 25, 2013

Oi, uni on

Käisin ndlvh Viidiku juures, laps oli niikaua oma isa juures. Kolasime palju ringi, sh käisime Palamuse laadal, pildistasime palju, Viidik tirriteeris ilmsüütuid müüjaid ja üks kohalik ee... kunstnik üritas tirriteerida teda. Võtan hoogu, et pilte üles panna, aga jube uni on kogu aeg. Ja elu nõuab multitaskingut, kokku umbes vähemalt viies erinevas valdkonnas kõrgemal tasemel. Eile nt oli kooriproov.

Mõned pildid laadalt ja põllumuuseumist (mis oli küll kinni, kui me kohale jõudsime, aga mille õuel sai siiski kolada)
Laadaloomad. Kutsud.
Laadaloomad. Inimsööja jänku.
Laadaloomad. Poni.

Laadaloomad. Lambad.

Sügis Põllumuuseumis

Põllumuuseumis

Põllumuuseumis

neljapäev, september 19, 2013

Ravum

Kiidan seda rohtu- saan üle hulga aja jälle ägisemata toolilt tõusta. Kange asi. Valesse kohta sattudes on põrguvalus. Nagu ikka, nagu ikka. 

Tänu Nirtile avastasin enda jaoks kikerherned. Pakitäis on erinevatel viisidel ära degusteeritud, kohandasin seda retsepti - eelistan kuivatatud herneid, ise leotada, keeta ja siis röstida. Hea. Ainult kallis on rõip. 

esmaspäev, september 16, 2013

Bonsai!

hüüdis Putukas, kui mulle täna kabes pähe tegi või seda kavatses. Sel sõnal on uskumatult sõjakas kõla. Kabenupud (paremal ülemisel pildil) on mu enda tehtud, Cernitist. Oli vaja ja materjal oli olemas ja mis siis, et pole kõige kaubanduslikuma välimusega. 

Kui ma paar aastat tagasi raske raamiga lasteratta abirattad ära võtsin, tõi see endaga kaasa pedaalimishuvi kadumise.  Putuk ei saanud ega saanud tasakaalu hoidmist ja sõitu selgeks, lõpuks ei tahtnud enam proovida ka. Koridoris seisvast riistapuust mööda käies vaatasin seda alati süüdlasliku pilguga ja ratas vaatas mulle süüdistavalt vastu.

Kui ma aga nüüd küsisin Putukalt, kas võin kasutult seisva ratta maha müüa, teatas ta, et ei, ta kavatseb veel sõita. Lõppenud nädalavahetuse jooksul oleme selle neetud rauakolakaga mitu korda pargi vahet käinud ja täna sõitis Putuk juba nagu vana postiljon rõõmsalt mööda kruusateed. Jee!
Tahvlid-krihvlid aeguvad mõne aastaga (hunt seda teab, mis asemele tuleb), aga rattasõidu oskus on midagi, mis ei kao. 

Ema andis mulle paar üle olevat suvikõrvitsat, mina leidsin netist suvikõrvitsa ikra retsepti, ostsin (liigagi suure) kuhja küüslauku ja tegin kõrvitsa sisse. Täiendasin retsepti paari porgandiga, minu meelest sobis. Kuigi ma läksin vürtsidega liiale, sai plöga nii hea, et keerasin umbes klaasitäie valmis asja endale süüdimatult kerre.  Ega see vist madala kalorsusega ei ole. 

Hammaste osas sain ootamatut abi täiesti tundmatult inimeselt, seda umbes hetkel, kui ma juba täiesti tõsiselt mõtlesin kuulujutule, et vanglates on kinnipeetavatele hambaravi tasuta. Imesid juhtub. 


esmaspäev, september 09, 2013

Vaat mis

Ära tõin selle pilli
juhtus, kui me laupäeval Putukaga mööda Vabaduse platsi üritusi ringi tuiasime, tuli mul tahtmine minna sealsamas Kunstihoone alla Enn Põldroosi näitust vaatama, aga tema tahtis promotelkide vahel edasi jalutada. 
Suur poiss, ma teda keelama ei hakanud, leppisime kokku, kus jälle kohtume. Kumbki tegi oma tiiru ära ja kui kokku saime, toppis laps mulle peotäie flaikusid kotti, koos nendega täiesti mitteametliku välimusega loosikupongilipaka. Haribo kooliloos. "Emme, saada ära see kood, kui võidame, saan mina arvuti endale!" 

Mäng on väikese inimese töö.
Oki doki, saatsin koodi kuhu vaja, ise midagi lootmata, manitsesin last ka, et eriti palju ei maksa loota, loosimises üks võidab ja paljud kaotavad. Aga jebeibe, täna oli postkastis kiri, et tulge oma Samsungi tahvlile järele. Galaxy Tab 2. Opaa... 
Õpeta veel niimoodi lapsele elu kibedaid reaaliaid :P 
Lõunapaus kulus auhinna äralohistamiseks.

Igatahes sai Putukas täna õhtul imeliku kiirusega oma koolitükid tehtud (ma kontrollisin) ja mängis pärast maniakaalse rõõmuga androidimänge. Pagan, Samsung on ikka tegija - mängud lippavad kenasti, miski kinni ei jookse.


pühapäev, september 08, 2013

Pühapäev


Hambavalu läks selleks korraks üle. Juba eile, aga siis ma ei uskunud oma igemeid, jalutasin linnas lapsega ringi ja mõtlesin, et kas tõesti, kas tõesti, oh kas tõesti?

Valujärgne kergendus toob tavaliselt kaasa mõningase iseenesliku joobe, tunnen ennast kergena ja rõõmsana. Endorfiinilaks. 
Ehk jaksan isegi ära oodata, kuni ma selle hamba ravimiseks raha kokku saan (kui saan). Üle poole sellest on ju veel alles.
Pean meeles pidama, et magusat ei söö ja selle suupoolega ei naerata. 

Laps osales Edgar Kommionu üritusel lastejooksus ja sai sealt kaks pakki kummikomme. Täna tsillib vanavanematega ringi.

Meie juures elab kustukasööja. Ausõna - ma ostsin eelmisel sügisel tosinase paki kustukumme ja nüüd oli nendest üksainus järel. Üks laps ei suuda ju aasta jooksul 11 kustukat ära kasutada? Minul peab üks kustukas aasta jagu vastu ja peaks rohkemgi, kui ära ei kaoks. 

On raamatute pakkimise aeg. 

reede, september 06, 2013

Väsimus, hambavalu ja raha pole

Mul valutab saba ja valutab naba.
Kedagi vist ei üllata teade, et Tanel pole ikka veel oma lapse jaoks elatisi ära maksnud, olles seega võlgu nüüd vanade summade järgi kolme kuu elatise täiega (juuli, august ja september, sest tuletame meelde, elatis tuleb maksta ettemaksuna kuu esimeseks päevaks) ja juuni oma osaliselt. Kui aga vahepealset elatise tõstmist arvestada, siis oluliselt rohkemgi. Küsimustele vastab ta hämamisega. Lapsega ei kohtu. Sest et palju tööd on. (Mismoodi saab inimesel, kellel on palju tööd, olla vähe raha?)
Andke talle peksa, kui näete. Minul selleks enam jõudu ei ole.

Hambaarsti jaoks raha muidugi ka ei ole ja üldse sureme me kõik hirmsat surma.
-------------
Teemaväliselt - Rents linkis head artiklit ajutegevuse treenimise kohta: Ma saan juba selle lugemisest täiendava masenduse. Eriti see multitaskingu jutt. 

pühapäev, september 01, 2013

Kool algas

Ja selle kooli traditsiooniks on alustada uut aastat alati 1. septembril. St laupäeva õhtuks pidime Tallinna tagasi tulema, et pühapäeva hommikul pidulikult kohal olla. 
Aktus oli lühike, kaks esinemist ainult. Jätkuvalt ajab mind pidurdamatult pisardama, kui laste laulmist kuulen. See ei ole halb tunne, aga tekitab vajaduse musta looriga kübara järele. 
Jätkuvalt on Putukas teistest pisem. 

Võtsin reede vabaks, käisime ikkagi Tartus. Putukas sai Segasummasuvilas möllata, meie Viidikuga maal kahekesi. Leidsime peotäie seeni, ta üritas mulle ajastamist õpetada ja valutasime koos oma selgi. Keskea rõõmud. 
Vahepeal tshillisime natuke mööda kingapoodi ja mängisime seda mängu, et "millised kingad sulle meeldivad? Mulle meeldivad need, kas sulle ka?" Seekord langes meie maitse isegi üllatavalt ühte kasti, tavaliselt eelistab tema blingimaid ja mina rustikaalsemaid asju. Häda aga selles, et kõik meile mõlemale meeldivad (naiste)kingadepaarid kandsid üsna hirmutavaid hinnasilte. 50 euri ja rohkem ühe jalatsipaari eest välja käia on liig mis liig. 
Viidikus on tubli annus stiilibeibet, kui ma eelmistesse eludesse usuksin, siis ütleksin, et tema oli eelmises elus suurilmadaam. Oleks see tema teha, käiksin ma hoopis teisiti (moekamalt?) riides, kui ma käin. Ja oleks see minu teha, kannaksin ma muretult 10 a järjest samu sokke, särke ja mantlit, paraku, asjad lagunevad ja jäävad väikeseks ja aegajalt annetab keegi (kolleeg või sõber) mulle mõne oma seismajäänud riidehilbu või veab mu kaltsukasse.

Kudzu andis mulle vaadata Woody Alleni filmi "Sa kohtud pika tõmmu võõraga" See on hüsteeriliselt naljakas ja samal ajal kummaliselt liigutav teos sellest, kuidas inimesed oma halli argipäeva ja äpardumisi illusioonidega ilusamaks võõbata üritavad, mõni neist koguni kelmuseni minnes. Kes usub, et saab end nooruse atribuutikaga ehtides ja 30 a nooremat naist võttes surma ja vanaduse paratamatust edasi lükata, kes usub, et galantne boss võiks olla temast sisse võetud, kes usub, et pärast lahutust korrapealt mõttetuks muutunud elu pole tal ainus ja lohutab ka äparditest noori sama teooriaga: sellel pole tähtsust, et sul selles elus ei õnnestu, küllap kõik läheb korda mõnes teises elus. 
Ehkki selles filmis piir pahade ja heade tegelaste vahel on enam kui hägune, võib küll öelda, et halvad teod* saavad karistuse juba sama filmi lõpus, naiivne usk aga leiab hüvituse just siis, kui olukord tundub kõige lootusetum. Meie teiega ehk teame, et päris elus nii hästi enamasti ei lähe. 
--------------
*Anthony Hopkins on nii õudselt nunnu näitleja, et tema tegelaskujust hakkab siiski päris kahju lõpuks, kuigi, nojah, ise ta endale selle augu kaevas. ;)
Vabandust, et spoilerdasin.

pühapäev, august 25, 2013

Mida lapsed räägivad



Nädal tagasi Putukaga poes, ostsime vihikuid ja toidukraami. Mina maksin, Putukas pakkis asju kiiresti kotti. Jäi vihikutega natuke hätta. Läksin tema juurde ja näitasin, kuidas lamedad asjad panna vastu kotikülge, ise seletasin: "Siis need võtavad maksimaalselt vähe ruumi".

Putukas: "Või minimaalselt palju!"

Säh sulle halba oksüümoroni.  
Täna tuuakse ta maalt koju. Maal oli paradiis, siin peab istuma nelja seina vahel.  Suvi on alati liiga lühike.
----------------------------
Võsuke käis eile siin, pahteldas ja lihvis seina. Toppisin talle kiiresti natuke muffineid sisse. Tema õrritas Blondiet oma uue supertaskulambiga, kass kargas väikese valguslaigu peale nagu kirp ringi  (huvitav, kuhu minu laserosuti sai?). Võsuke ütles unistavalt, et kui ta peaks rahulikumat elu hakkama elama, siis ta ikka võtab endale ka kassi. Ja varjupaigast. Ja vanema kassi, sest neid ei võeta. Just sellepärast. 

Aga et praegu tahab ta veel vaba mees olla.


teisipäev, august 20, 2013

Patune naine


Mul oli plaan elada lapse äraolekul VÄGA kokkuhoidlikult, paraku Nirti, va võrgutaja, ahvatles mind tegema õunakooki, mille nahka läks mu nädalane võiports ja pool nädala lõpuni mõeldud munavarudest, kuigi ma tegi vaid poole toodud kogusest. Säh sulle kooki õunaga ja säästlikku elustiili. Retsepti leiab siit: Lugemine omal vastutusel!

Samas on mul suvikõrvitsat. Ja õli. Ma võingi elada ülejäänud nädala peamiselt suvikõrvitsast, eriti priiskavatel momentidel lubades endale ka mõne tomati. Ning võin oma iseloomu panna rängalt proovile ja üritada seda kooki jätkutada homseni või segada saepuruga, et kauemaks vastu lööks.

Masendaval kombel avastasin köögiriiulis inventuuri tehes hallitamaläinud nektariini. Minul jäi nektariin seisma! Mina lasin sellel halvaks minna! Viskasin selle masendushoos minema, isegi pilti ei teinud ja vaevlen nüüd identiteedikriisi käes. Olen see tõesti mina?

Blondie kraabib mul hommikuti tekki pealt, et ma sisse ei magaks. Vähemalt keegi on siin peres ka korralik. 


esmaspäev, august 19, 2013

Pidev väike iivekas

Võtsin ennast kokku ja hakkasin lõpuks tulmeraamatuid MUIS-i toksima. Fotokogu. Kogu number, foto mõõdud, kirjeldus... 
Kohati on seal ikka päris rõlgeid asju. Nt juhtus 1937ndal aastal kusagil Tallinna lähedal midagi hirmsat, arst, kes asjaga tegeles, muudkui pildistas ja pildistas ja nüüd tuleb mul hulgakaupa sisse lüüa umbes selliseid andmeid:
Foto ipriidimürgistatu jalast 24 tundi pärast mürgistust.
Hulgalised villid paremal säärel ja reiel.
Haige 6 a vana.
Vanamoeline keelekasutus ei mahenda toimunud tragöödiat kuigi palju. Fotosid endid mul praegu ees ei ole, muidu tuleks nendest ka pisipildid üles lasta. 

pühapäev, august 18, 2013

Suvi hakkab läbi saama

Hakkab jah. Laps võtab veel viimast, on nädalakese maal vanaemaga.
Kooliks valmistumine saab tasapisi tuure sisse.
Mul on vaja lapsele kitarriõpetajat - kitarr on juba olemas ja ootab kodus. Üks inimene lubas - aga kadus silmapiirilt. Niisiis - Tallinnas, kitarriõpetajat, odavat* palun, ja sellist, kes lastega ümber käia oskaks.
/ohkab/
----------------
*Lapse isa paneb jätkuvalt elatise maksmisega näkku ja pole eriti lootust, et asi paraneks. Juulikuu elatis on maksmata, august praktiliselt läbi, ka juuni elatis on osaliselt võlgu. Ja seda veel vanades summades rehkendades. Uue kohtuotsusega välja mõistetud summasid arvestades on see võlg juba mäekõrgune. Hea meelega kasvataks last ilma selliste jamade peale mõtlemata, aga ei ole võimalik.  

reede, august 16, 2013

Puudega ja puudeta

Ehk:  kõik hirmsa peidame vaiba alla.
Väga lühidalt hakkas ühel kliendil hirmsal kombel kahju müüjast, kes vajab lisahapnikku regulaarselt ja möödapääsmatult ilmselt mõne väljaravimatu haiguse ehk puude tõttu. Kliendi arvates oleks sobilik selline teenindaja vallandada, haiguslehele suunata (noh nagu näiteks ühe jalaga inimese võiks haiguslehele suunata seniks, kuni puuduv jalg uuesti alla kasvab) või äärmisel juhul, nagu kommentaaridest välja tuleb, taharuumidesse teisele tööle saata. Peaasi, et oleks silma alt ära ega meenutaks klientidele et on olemas haigused. 
Kommentaarid on päris rabavad.  Kommentaatorite hulgas on nii mõnigi, kes leiab, et see inimene peaks ise oma kohta teadma, mis antud juhul oleks kusagil pimedas, lukustatud kapis, ja et soovitused puudega tüüp avalikkuse silma alt ära koristada on kõnealuse inimese enda huvides. Oo milline heasüdamlikkus! Meenutab natuke hiljutist virtuaalias laineid löönud kirjaoskamatusemõnitamiskätši, kus ka leiti, et mõnitamine mõnitatavale ainult kasuks tulla saab. Või nt koolikiusajate õigustajaid. Skeem on alati sama: mis ta siis on selline (st iseonsüüdi) - teadku oma kohta!(st kadugu silma alt) - see tuleb talle ainult kasuks! (st meieolemehead).
Huu.