laupäev, mai 30, 2009

hinded tulevad

tasapisi. Sain õppekirjanduse koostamise eest B.

Noh, ma pole Kudzu, kes igas aines usinasti A-sid nopib, B on minu kohta hästi saadud :D

Eksamid järgmisel nädalal. Ei kommentaari.

laupäev, mai 23, 2009

raske kont, peenike kont?


Kas "raske kont" võib mõjutada inimese kehakaalu?

Mina arvan, et võib, Nirti arvab et see on vaid ettekääne.

Noh. Kes tuleb appi võrdlevat uurimust teostama?

Ma alustan endast - pikkust 166 (tuleb välja, et ma olen viimaste aastatega 1 cm lühemaks vajunud)

kaalu 68 kg

kehamassiindeks seega 24,7

rõivanumbrid kõiguvad 38-42 vahel (42 nr jope kisub rindade kohalt ja 38 nr püksid kipuvad alla kukkuma, jne)

eee... jalanumber 38,5

rasvaprotsent 28 (eile mõõtsin)

Jah, välimuse järgi on osa sellest massist (nii 5 kg vähemalt) veel täiesti ülearune

Vööümbermõõt, mis pidi südame tervise seisukohast olulisim olema, 71 cm.

Ja vaatame nüüd seda va raske kondi asja...

pahkluu ümbermõõt (kondi kõige jämedamast osast) 25 cm

ja randme ümbermõõt samamoodi 17 cm

Pealekauba on mul suht suur sõrmusenumber (peast ei tea...) ja lai (aga mitte paks) käsi;

olen endast palju tüsedamatel inimestel palju peenemaid sõrmi näinud, mis mh panebki mind arvama, et kondi jämedus on ka normaaltingimustel suht muutuv suurus. Kui aga erineb kondi jämedus ja ntks õlgade ja puusade laius, siis peaks samamoodi erinema ka luustiku kaal...

Kes on nõus veel võrdlevas uurimuses osalema? Siin oo kinnine blogi. ;)

neljapäev, mai 21, 2009

Mjah.

Kui ma sügisel ülikooli kaugõppesse astusin, olin nii roheline et märkisin avaldusele ennast osalise ajaga õppuriks. (Noh ma mõtlesin, et kui juba kaugõpe, siis ka juba osalise ajaga, eksole) Alles hiljem sain teada, et seda ei olnuks sugugi vaja. Ja et tänu minu osaliseajastaatusele ei saa ma ei õppetoetusi ega õppelaenu.

Kirusin ma oma lollust mis kirusin, sain ka ilma laenuta hakkama, teadmisega, et uuest sügisest saan ennast täiskohaga õppuriks märkida ja kõik need rahalised hüved kätte. Õde aga, kes oli algusest peale targem ja läks täiskohaga magistrantuuri, võttis õppelaenu küll. Ma veel käendasin.

Lisaks oma õele olen käendajaks veel ühele inimesele.

Kunagi kunstikoolis käies võtsin ka ise õppelaenu, toonaste naeruväärsete summade ulatuses - ja see on mul õnneks praeguseks riigi toel juba makstud.

Vahepeal oli mul mõte, et võtan sügisel õppelaenu selleks, et Aleksi poolt ilmselt maksmata jääv võlasaba (seda on veel 8 tuhande krooni jagu) ära maksta. Et see ei jääks sugulaste kaela. Ja enda krediitkaardivõlg.

Majanduskriisi agooniad sundisid mind seda plaani revideerima, eriti kui krooni devalveerimise idee päevakorda kerkis. Nüüd aga pean vist suht õnnelik olema, et ma veel ei ole õppelaenanud.

Ehkki võib juhtuda, et ma pean seda veel tegema. Kui perekonnas asjad päris pahasti peaks minema, nimelt. Õppelaen on veel senigi üks soodsamaid laene eestis. Tummairassa.

Sonimisi

Seljavalu kasvas ja kasvas ja sundis mind eile koju jääma ja oma selga mitmekesiste möginatega määrima. Kahjuks ei leidnud ma kedagi, kes Oti lasteaeda viinuks, nii et vaene laps oli sunnitud haige emmega koos kodus konutama. Vahepeal kaebas ta täiesti häälekalt: ma tahan lasteaeda! Aga muidu oli pai ja tassis emme voodi mänguasju täis, et haigel ometi igav ei hakkaks. Ja ravis mind oma mänguarstiriistadega - kuuldetoru ja haamrikesega. "Ott on nagu arsti-Ott ja emme on nagu arsti-emme. Ja issi on nagu kiirabiarst" arvas ta. (dziiiii....)
Ei tea, kas pika lamamise või millegi muu tagajärjel külastasid mind öösel eriti huvitavad unenäod. Nägin et asun väikesel planeedil, mille öötaevas säravad mitmed (20-30)erinevas suuruses kuud - mõni oli poole taeva suurune, mõni näpuotsakesega kaetav. Kõik need kuud olid samas kuufaasis ja täpselt ühesuguse välimusega, ühtmoodi tuhmilt oranzid. Vaatasin neid öises metsas, kõrgete sirgete mändide vahel ja teadsin et nende üheaegne ilmumine selle poolkera kohale tähendab, et kuude ühine külgetõmbejõud võib kõik lahtise kraami planeedi pinnalt ära tõmmata... Mustavatest tüvedest kramplikult kinni haarates ja lõpuks mööda sammaldunud maapinda tagurpidi roomates taganesin ühe betoonist ehitise varemetesse.
Seal pesitses Gollum - ja mõned surijad. Sedamööda kuidas haiged järjest maha surid, toitus Gollum nende laipadest ja kasvas esialgsest kõhetust ja haprast elukast tasapisi suuremaks ja ohtlikumaks. Kui viimane surija oli järgi jäänud ja taamal hinge vaakus, õgis Gollum teda juba poolelavalt; teadsin jõuetult, et järgmine olen mina ja miski ei aita - ei kavaldamine ega põgenemine.
Ärkasin üles.
Aga viirastamine jätkus - hommikuhahetuses - ärkamiseni oli veel paar tundi aega - kuulsin ma täiesti selgelt, kuidas keegi meie korteri ukseluku kallal nokerdas. Komberdasin vaatama - täielik vaikus. Heitsin uuesti pikali ja kuulsin täiesti selgelt, kuidas keegi Aabi toas kõnnib... Läksin jälle vaatama - mitte kedagi. Hetkeks tundus et isegi Aabi voodi on tühi ja ainult tekk on sinna pikka puntrasse kägardatud. Aga siis hakkas pundar liigutama ja küsis uniselt: mis on? Huh. Polnudki laps kadunud. Lihtsalt kuidagi õhukene.
Show lõpetuseks ronis Ott mulle vastu hommikut kaissu.
Praegu olen juba tublisti tervem, jaksasin lapse lasteaeda ja iseenda tööle vedada. Aap läks mata proovieksamit tegema.
----------------------------------
Värvikaid viirastusi olen näinud ka koolis, lgp. prof. E. Krulli loengus Pedagoodiline ps-ps-psühholoogia. Krull on lektorina nn vana kooli mees, diskussioone ei tunnista, loeb oma materjali ühtlase tempoga kaks akadeemilist tundi järjest. Tal on meeldiv hääl, sidus ja ladus jutt, küllap ka sisukas, aga kole uinutav. Üleelmisel sessil kangastus mulle Krulli loengus hiiglaslik mööda seinaääri klaveri alla vonklev boamadu. Õnneks ärkasin üles enne kui oleksin hakanud looma peale karjuma ja teda jalaga lööma. Eelmisel sessil aga viirastus mulle, et Krull loobib saali ees A4 pabereid õhku ja need langevad lumena kuulajate peale. Tere talv.
Seepeale kolisin oma tavaliselt üksildaselt kohalt esireas (selle koha vooruseks on elektrikontakti lähedus - läpaka jaoks) kursaõdede juurde - et reaalsusega natuke paremini kontakti leida. Saal oli pealekauba kohutavalt külm - ilmselt seal ma oma kaela ja selja ära haigetasingi.

kolmapäev, mai 13, 2009

Lapse suu

Kui ma oma esimese lapse isaga kurameerisin, suvelaagris - ma olin seal õpetaja -
siis oli mul 10aastane hoolealune, poiss, kes väänas jala välja. Ja parasjagu kui mina oma kallimaga kõrvaltoas amüseersin, lõugas see noormees seina tagant: tooge mulle keppi, ma tahan keppi!
Ta vist küll pigem pidas silmas jalutuskeppi vms.

Ja kui Aap oli väike...oli tal selline mäng, kus tuli puust pulgad ühe lauajupi aukudesse toppida ja neid haamriga teisele poole toksida. Ta rääkis varakult väga hästi ja kujuta ette kui 2aastane lokkis peaga inglike ütleb sulle kaebliku peenikese häälega: ma ei leia auku! ma ei saa augule pihta!

Nojah, ja Otil käis tükk aega "puts" pähe, mitte müts.
Vanaema kommenteeris: eks seda ole ennegi nähtud, kuidas mehepojale puts silmini pähe tõmmatakse.

Ma olen juba nii vana küll, et võin mälestusi heietada.

Viisakamatest asjadest - Otti lasteaiast koju tuues möödume kahest üsna omapärasest, madalast ja pikade tilpnevate oksaraagudega puust. Neil ei ole veel lehti - leppisime kokku, et üks neist on küpsisepuu, teine tomatipuu. Eile teatas Ott, et tomatid ei ole veel valmis, rohelised tomatid peavad punaseks minema. Siis jäi mõneks ajaks, kulm kortsus, aru pidama - ja ütles lõpuks: aga rohelised küpsised peavad pruuniks minema, enne ei või võtta!

esmaspäev, mai 04, 2009

Väikesed rohelised volX

Mainigem ära, et võtan nüüd juba miski nädal aega ps-ps-psühhiaatri poolt väljakirjutatud rohte, mille nimeks Flux, mis on pakitud rohelistesse kapslitesse, mis peaks ajus serotoniinitaset tõstma, uimaseks mitte tegema ja kõrvalmõjusid mitte omama.
Vaimse enesetunde on need teinud paremaks -sügavad süsimustad masendusperioodid, mis seni regulaarselt vabadel nädalavahetustel kätte jõudsid, on muutunud tuimaks aga töövõimeliseks mornitsemiseks, "head perioodid" on nüüd aga lausa rõõmurohked - st meeleolude lainetamine jätkub, aga senisest kõrgemal tasemel.
Füüsiliselt ajavad need kord iiveldama, kord õgima ja magama. Sellega tuleb tegeleda. Rohkem trenni teha.

Minu vastikut iseloomu pole need rohelised kapslid muidugi paremaks teinud :P Mul on endal seda lihtsalt kergem taluda.