pühapäev, detsember 29, 2013

Jõulud olid sellised...

Töö juures - käisime kabarees/varietees. Imepeened söögid, veinid ja väga sensuaalne eeskava.
Ema juures - suured poisid kasutasid nutitelefonide abi. Putukas esitas vapralt "Põdra maja", ühe kingi jaoks ühe, teise jaoks teise ja kolmanda jaoks kolmanda salmi.  Söödi-joodi. Mu noorem õde oskab fantastiliselt kokata.
Viidiku juures - nägin E-d ja tema lapsi, Putuk oli siis kahjuks oma isa juures. Söödi-joodi...
Aasta hakkab lõppema.


teisipäev, detsember 24, 2013

Väike vaidlus töö juures

Koristajal ei ole mobiiltelefoni. Kui meie tahame talle kontorist helistada (nt: ära täna tule koristama, tule hoopis homme), tuleb seda teha varakult, kuna ta lihtsalt ei istu päevad läbi kodus lauatelefoni juures. 
Uude majja (st vanasse majja pärast remonti tagasi) kolides oli vaja harjuda uue turvasüsteemiga ja kuna meil alumistel korrustel lauatelefone ei ole, siis tekitas see koristajaga seoses uue probleemi. Teised töötajad, kui neil turvasüsteemis (ennekõike maja valvestamisel) mõni kala ette jäi, eeldatavasti loomulikult helistasid isiklikelt mobiilidelt sinna kuhu vaja. Koristaja oleks pidanud selliseks helistamiseks kiirkorras alt ukse juurest üles neljandale korrusele leekima. Valvestamise juures on tegevuseks ette nähtud aeg kriitiline tegur. Seda treppi ei läbi ühe minutiga aga ka mitte kõige vingem sprinter.
Mina: "Aga ostame koristajale mobiili, odava, 15 euri pluss kõnekaart. Kõneaega ostab edaspidi ise, me õpetame laadima. Vähemalt on ta vajadusel kättesaadav."
Teised: "Ei, kui ta tahab endale isiklikku mobiili, siis ostku endale ise. Pealegi ta ei taha. Ta ütleb, et ta ei oska seda kasutada."
Mina: "Meil on ju probleem, et tal ei ole mobiili, mitte temal. Meil on vaja, et ta oleks mobiilselt kättesaadav. Temal pole seda vaja."
Teised: "Isikliku mobiili ostab igaüks ise."

Turvasüsteemiga harjusid kõik lõpuks ära, rohkem see küsimus päevakorda ei kerkinud, aga siiski... Siiski. Mis on sellel pildil valesti?

Mina või?
Viimasel ajal on mul tunne, et ma olen vale absoluutselt IGAL võimalikul pildil. 

esmaspäev, detsember 23, 2013

Kuulamist

Lihtsalt võrratu loeng Kalev Rajangult: "Lotendav Eesti" - eestlusest, üldse rahvuslusest ja usust. 
Triksterina lõigub Rajangu lahti kõik, mida iganes on läbi aja pühaks peetud ja mida järgitud ning näitab, et see on alati olnud üks ja seesama sitt. Et rahvuslusel Eestis pole erilist lootust, et seda lootust pole kunagi eriti olnud ja veel enam - et see lootus pole isegi mitte vajalik. Sest kõik on üks ja seesama sitt. Meeldivaks teeb loengu tõik, et ta ei esita iseennast sealjuures Lunastajana ega väida, nagu ta teaks pääsemise absoluutseid salaretsepte ehkki ta pakub välja mõned võimalikud variandid; iseennast ei upitagi Rajangu kogu loengu vältel sugugi. 
Erinevalt ühest teisest tüübist, kes üritas alles hiljuti tituleerida avalikult ennast nii triksteriks kui lunastajaks ühekorraga. 
Maiuspala pessimistidele; ravim optimistidele. 

pühapäev, detsember 22, 2013

Jõululaul

Nummi


PS: Kusagil siinsamas lähedal meie keskel elavad täiesti märkamatult need inimesed, kes viitsivad ise oma piparkoogitaigna valmis keerata. Ma väsin juba selle mõtte juures ära... 

laupäev, detsember 21, 2013

Väike vastik terav

valu. Tegin endale jõulukingiks vanade kõrvale uued kõrvarõngaaugud. Aia. Vanadest, näotult välja veninud aukudest, kuhu enam traatsangaga ripatseid ei kõlba panna, venitan tunnelid. Aia. Ainult 4 mm läbimõõduga toru on mitu päeva põrguvalus, enne kui ära harjub. 
Olen endorfiinidest uimane. 
Või siis haiguse tõttu? Kael on paistes ja valutab. Kui see pole just allergiline vms reaktsioon uutele kõrvakatele. Igatahes määrisin kaelale seda kanget soojendavat geeli, mis seljavalude puhul on ikka aidanud. Aia. Kus kõrvetab. 
Masohist.
----------
"Raamatukoid surevad siis järelikult välja?" küsis Putukas paar päeva tagasi karmilt.
Mina: ?
"Sa ju ise ütlesid, et tänapäeval raamatuid enam neile söödava liimiga ei liimita. Kas nad on looduskaitse all?"
Loogika.
-----------
Neljapäeval lasi Putuk koolis toimuvalt Päkapikudiskolt enneaegu jalga, kuna seal olla liiga suur lärm olnud. Sama päeva õhtul oli mul asutuse jõulupidu kabarees, st varietees, st misiganes see Merineitsi ka on. Et pidu tuuris ööni, ajasin T enda juurde last valvama. Läks ka. Mul oleks ikka väga plass olnud glämmietendusel tsillida teadmisega, et laps on samal ajal kodus üksinda.

Etendus oli mega. Söögid samamoodi. Nii peenele üritusele satun ma ehk kord sajandis.
Täna tõi T koos Putukaga metsast pisikese kuuse, nagu igal aastal.
Mõnikord on tõesti rahu maa peal ja inimestest hea meel. T on üldse viimasel ajal kuidagi vagalt käituma hakanud*, ilmselgelt on see ta praeguse kaaslase teene.
----------
*kui mitte arvestada seda üle mõistuse vastikut närutamist elatise maksmisega ja suviste võlgade ripakilejätmist, mis, nagu selgus, tulenes osaliselt asjaolust, et kohtutäitur võttis vahelt rohkem, kui ma arvestasin; täitur aga teatas mulle nüüd lõpuks, et tema on oma jao kätte saanud ja edaspidi rohkem mulle makstavalt summalt maha ei koorita. Tjah. Saame näha. Võlg on ikka veel suur, aga ehk hakkab vaikselt vähenema. 

pühapäev, detsember 15, 2013

+/-

+Töö juures sain pisikese punktivõidu - jõulukaardid tehti munaraku asemel ajukoe mikroskoobipildiga. Miks see hea oli? Disaini mõttes. Ümarat vormi oli väga raske ilusti kuldlõikes ristküliku formaadile paigaldada, ruudukujuline pilt nõudnuks lisaservaga raami, aga see raam ei meeldinud kellelegi peale minu, jne. Jäi aju. Serotoniinirohkeid jõule!
+"Me oleme veider paar," ütles Viidik eile pärast mingit järjekordset itsitamist rahulolevalt ja läks kohvitasse kaasa võttes kööki.
Ilmselgelt on see tõsi.
+Putukas oli selle nädalavahetuse oma isaga
+Üks Viidiku siinne sugulane on oma lapsi meile paar korda külla toonud, see oli tore. Viimati istusid need lapsed Putukaga nagu kolm kägu kõrvuti meie wifis, nutiseadmed peos, ja pidasid installipidu. (hm.:)

-Hakkan haigeks jääma. Tartus oli külm
+Aga ilus kuupaiste
-Mõned jõulukingid on puudu. Viimseminutipaanikahäire!
-Unustasin  tanguvorstid Tartusse maha, pagan võtku. Spesiell minu jaoks ostetud...
-Asi-millest-ma-ei-räägi

+Šimpanside õiguslik staatus on kaalumisel
+Kuldkihara piirkond laienes veidi
-Ärge mäkerdage oma beebisid
+Eurooplased on indiaanlased

teisipäev, detsember 10, 2013

Öö.

Putukas mõtles jälle uue sõna välja - "möödapaluk". Tähendab palvet möödumist lubada/võimaldada. Kütsin ahju, takistades tal sellega liikumist ja möödapaluk esitati mulle näugumise kujul.

Hääl on kare. Inimesed üleväsinud, kooriproovid kipuvad takerduma nagu tigu banaanikoorel. Harjutame muidugi laulupeoks. "Muusika" (Juhan Liiv, Pärt Uusberg) on täiesti kosmiline laul. Täheringid, laotused ja sõnades väljendatud igati loogiline eeldus, et eri kõrgusega helide omavahelise kokkusobivuse (harmoonia) saladus peab füüsikaseadustest tulenema ja lisaks, et samad seadused kehtivad ka "täheringide kauguses". Normunks. Ilus laul.

Aga Peep Ilmeti "Taandujad" ja Koit Tamra "Oma saar", eriti see viimane, vajaksid hädasti, HÄDASTI uut inimest sõnade kallale. Kusjuures "Taandujad", kuigi skisofreenilise sisuga, on vähemalt vormiliselt enamvähem OK kirjutatud, ent see "Oma saar"... oioioi. Tamra võib helilooja olla, luuletaja ei ole tema mitte. Jumalaeest. Võeh. Sigadus. Esoteerilisele wannabe-vaimsusele ehitatud sigadus. Komisjon, kes laulud kavva valis, ei osanud täies koosseisus eesti keelt?

Pehki "Valss" on ka ainult naljapärast samade kaante vahele lükatud, seda kuuldavasti laulupeo kavas ei ole. Oleks ometi võind Tamra ebapohheesia ära jätta ja "Valsi " selle asemele panna. 
/oigab ja kaebab/

neljapäev, detsember 05, 2013

sõnadest jääb väheks

SketchBook Pro ja Android
Ülevaltnaaber muudkui hüppab-kappab-hüppab-kappab, järelejätmatult. 
Toas.
Mõnikord öösiti. Alustab kell pool üks, loomulikult ei saa ta oma aeroobikat kiiremini tehtud, kui pooleteise tunniga. Koputamine mõnikord mõjub, mõnikord mitte.
Ma ei saa uinuda, lõpuks magan sisse, ei suuda ka ärgata. 

Hommikul peab Putukas õigeks ajaks kooli jõudma...  tähendab, tormame. Saadan ta joostes koolimajja, jooksu pealt võtan koolikoti, jooksu pealt topib Putuk salli, mütsi ja kindad taskusse, edasi seisan ma garderoobi ukse taga ja ergutan teda hõigetega: "Käsi, kasuta käsi!" - lastele meeldib ennast ilma käte abita kängitseda. Hurjohh.


Lõpuks kimab Putuk trepist üles, mõnikord paar sekundit enne kella, mõnikord paar sekundit pärast kella. Mina lähen koolimajast välja ja loivan vaikselt töö poole, äkki on jälle tohutult palju aega. Peaaegu pool tundi lonkimaks mööda Telliskivi tänavat  pea kogu selle pikkuses, tegemaks pilte ja neid käigupealt võrgustikesse üles laadimaks. See ongi minu isiklik aeg. 

Kuidas advendiaeg valutumalt üle elada

Juhised lapsevanematele, kes ei visku jõulude lähenedes rõõmust kiljudes lume pori sisse kõhuli:
1. Päkapikud käivad alates 1. detsembrist, mitte varasemast. 
2. Kuna päkapikk niikuinii kommi toob, siis ei pea õhtuks magustoitu tegema
3. Päkapikul on täiesti lubatud tuua porgand, hambahari, vms, juhul kui kuritahtlikud sugulased sokutavad majapidamisse täiendavaid kommipakke.
4. Kui laps teeb (liiga palju) pahandust, toob päkapikk sussi sisse kommi asemel kirja. Lapsevanem kehitab õlgu ja ütleb, et ju siis päka pidas seda vajalikuks. Jutul lõpp.
5. Kui päka õige hetke maha magab, siis tohib sussi sisustada ka pärast hommikust ärkamist, kuni laps millegi muuga tegeleb.
6. Kinginimekirja koostamisel on lubatud mainida, et ega jõuluvanal pole ka raha lõputult. 
7. Valmistu varakult - mine igal juhul novembris lapsevanemate koosolekule, et sulle selja taga mingeid mõttetuid kalleid valikuid pähe ei määritaks! Kevadisi koosolekuid võib ignoda, sügisesi - ei tasu.
8. Ka 19-aastane tahab sussikommi. Lepi sellega. Ei, sa ei pea ta sussikese nr 47 sisse õllepudelit tooma. 

Kui juba rääkida

sellest, mis mind ärritab, siis kindlasti ei kuulu nende ärritajate hulka pahaaimamatu titeblogija, kellel pole muud süüd, kui et keegi pole talle veel presenteerinud "Eesti blogimise antoloogiat", aga kes üldiselt ei laima ega sõima oma blogis kedagi, ei kiida ennast ja iga oma sammu ülearu, tunneb grammatikat, ei jooni teksti keskele ja ei jaga oma blogis kosmeetikat (brr). Mõnevõrra ärritavad mind need inimesed, kes vinguvad, et vanasti olid blogid paremad ja rohi sinisem ja praegu pole midagi lugeda, no kuramus, kui tõesti ei ole blogides midagi lugeda, siis a. mine raamatukokku või b. kirjuta ise paremini. Ühiskond ei lähe sellest hukka, et üks noor ema on ühes võrdlemisi imaginaarse tähtsusega valdkonnas natuke võhik.

Tõsiselt ärritab näiteks asjaolu, et Transpordikool on oma õpilastel keelanud kooli üpriski avaras hoovis suitsetada, mis tähendab, et need ligikaudu kahemeetrised noored inimesed tulevad keskeltläbi 25-kaupa suitsetama hoovi piirava metallvarbadest tara taha, ummistades bussipeatuse ja ülekäiguraja juurde jääva kõnniteeosa ja jättes endast järele suitsukonide ning nätsulärakate kirju vaiba. No kurat, isegi kui mõni neist noortest on veel viimaseid päevi alaealine, on nad kõik sisuliselt juba suured inimesed ja kes tahab, see suitsetab niikuinii. Normaalne oleks neile kooli hoovi välituhatoos panna, et ma saaksin mööda seda kõnniteed ilma takerdumata oma me-jääme-jälle-kooli-hiljaks kapakut teha, laps käe otsas järel lehvimas. 

Kaur Kenderi juures ei ärritanud mind mitte see, kuidas ta Sirbi bossiks pandi vaid see, kuidas ta juhtkirjas ennast lunastajaks, elupäästjaks ja arstiks upitas. Jeesusekompleksiga inimesed on jubedad. Huvitaval kombel ei hakanud mulle see kompleks nii väga silma ühes Kenderi raamatus, mille ma spetsiaalselt tänu skandaalile (No mis kirjanik ta ka on!! kisasid paljud) läbi lugesin. Seal oli küll minu maitse jaoks liiga palju vägivalda, tükeldamist ja piinamist ja liiga vähe mõtet ning sidusust. Umbes nagu oleks võetud paar-kolm keskmist moodsat krimakas ja sealt hoolikalt ainult vägivalla-  ja seksistseenid maha kirjutatud, jättes nende vahele täiteks alles ainult hädavajalikud märkused selle kohta, et "võtsin takso" või "läbisin lennujaama". Kogu see vägivaldne jutt jookseb kenasti voolavalt, ei veni. 

Jeesusekompleksiga inimesed on igal pool jubedad. Ma nimesid rohkem ei nimeta ja näpuga ei näita.

Et Telc on ikka veel ja väga järjekindlalt oma lapsele elatist ning kohtumisi võlgu ja et see võlg muudkui kasvab, see mind isegi ei ärrita, lihtsalt masendab. See mees elab mugavalt oma lapse arvelt. Ei midagi uut. Ma ei viitsi sellest enam eriti rääkida. Küll aga ärritab mind - ja paneb suud lahti tegema - see, kui ta juhtub kusagil minu vaateväljas kasvõi kogemata oma perset hööritama teemadel "tited", "lapsed", "kokkulepped", "raha", "eluga hakkamasaamine" või, ütleme näiteks, "eetika". Inimene, kellel on endale omal ajal vabatahtlikult võetud kohustused krooniliselt täitmata, ei peaks nendel teemadel kõvatama. Muide, huumor: ma lasin ju elatise summat tõsta, 20 euri üle kehtiva miinimumi, ma ahne mõrd. Just vaatasin, et kehtiv miinimum tõuseb aastaks 2015 suuremaks, kui minu poolt nõutud summa. Liiga vähe küsisin - ja sedagi ta täies mahus ja korralikult ei maksa. 

Ärritab ka asjaolu, et mahutundlikele ekraanidele pole Eestis müügil korralikku, töötavat pliiatsit. Mujal maailmas äkki isegi oleks. Tõsi, Alzheimeri ravimi leidmisele ollakse üsna lähedal, see lohutab natuke, kuigi see niikuinii ei ole lihtinimestele jõukohase hinnaga. Ega ma seda pliiatsit ka siiski osta ei jaksaks, kuna minu sissetulekud lähevad 80% lapsele (vt eelmine lõik).

Positiivse poole pealt ("leia igas olukorras midagi head" reegel) - eks need ärritajad jällegi äratavad mu üles mind neelanud sügis-talvisest-kevadisest letargiast ja panevad paari liigutust tegema, nt hambaid kiristades lõualihaseid treenima. Ju siis tuleb tänulik olla.

kolmapäev, detsember 04, 2013

Kultuur käib alla, maailm läheb hukka..

Täna hoidsin ma selle ära.
...Maa on ära kulutatud, globaalne iive ja tarbimishullus tapavad keskkonna, Skype paneb järjekindlalt näkku, poes pole õiget siidrit saada, titeblogijad ei tunne (oh õudust!) blogimise-ajalugu-eestis ja E.Petrone arvab, et ahiküte linnades tuleks ära keelata* ...aga minu jaoks on praegu ikka kõige olulisemaks küsimuseks see - kas anda Putukale, kes suudaks ilmselt kummitoas ka lõpuks keskmist sorti katastroofi tekitada, korraldus roobiga küdemise lõpusirgel olevat ahju segada, või mitte? Kas on vara? Kas on juba liiga hilja? Võsuke selles vanuses juba oskas. Mõtlen roobile, mõtlen ahjule, mõtlen Putukale ja kardan. 
Vaat siuksed eluküsimused.
------------
*Sõitku seenele, või sinna, Ameerikasse. Keskküte on kallis, keskküttega korterid on ka kallid, olemasolevate ahikütteliste renoveerimine läheks veel kõige rohkem maksma. Kelle taskust see raha võetakse, võite üks kuni neli korda arvata.