neljapäev, jaanuar 31, 2008

või siis see:

Man of La Mancha

see võiks olla minu tunnuslaul

DON QUIXOTE
Hear me now
Oh thou bleak and unbearable world,
Thou art base and debauched as can be;
And a knight with his banners all bravely unfurled
Now hurls down his gauntlet to thee!
I am I, Don Quixote,
The Lord of La Mancha, þ
My destiny calls and I go,
And the wild winds of fortune
Will carry me onward,
Oh whithersoever they blow.
Whithersoever they blow,
Onward to glory I go!

SANCHO PANZA
I'm Sancho! Yes, I'm Sancho!
I'll follow my master till the end.
I'll tell all the world proudly
I'm his squire! I'm his friend!

DON QUIXOTE
Hear me, heathens and wizards
And serpents of sin!
All your dastardly doings are past,
For a holy endeavor is now to begin
And virtue shall triumph at last!

teisipäev, jaanuar 29, 2008

sõpradele, turvalisuse ABC

Internet on ohtlik koht. Ilmsüütud uudistajad pannakse siin enamasti nahka. Pahatahtlike jobude poolt toodetud viiruste poolt.
Vaata ka siia: http://www.protsessor.ee/?cat=5
Aga ennast on võimalik kaitsta.

Kuna üks nakatunud ning võrguühendusega arvuti ohustab ka kõiki teisi, siis on tavapärasest veidi suurema ettenägelikkusevõimega tootjad teinud saadavaks ka tasuta viirusetõrjeid. Asjatundjad soovitavad võhikutest kodukasutajatele näiteks:
http://www.free-av.com/
See peaks pärast installimist ise pidevalt arvuti netiliiklusel ja mailidel silma peal hoidma, et mõne kirja või kodulehega viirust sisse ei tuleks, ka uuendab see ennast ise. Mugav kasutada, aga nõrgavõitu.

Aegajalt peaks arvuti üle skännima veidi kangema programmiga, näiteks f-secure online skänneriga, mida ei saa küll püsivalt oma arvutisse laadida, mida tuleb iga kord uuesti alla laadida ja on seega tülikas kasutada, aga mis on väga tõhus:

http://support.f-secure.com/enu/home/ols.shtml

Lisaks võiks tõmmata mõne nuhkprogrammide ehk reklaamiagentide eemaldamiseks mõeldud tõrjeprogrammi.
http://www.safer-networking.org/en/download/index.html
see ei käivita ennast ise vaid seda tuleb aegajalt käima lülitada, nii umbes iga paari kuu tagant.
Ja kuna erinevad tõrjeprogrammid leiavad erinevaid nuhke, siis sellega paralleelselt võiks kasutada ka
http://www.lavasoftusa.com/products/ad-aware_se_personal.php

Mida need nuhkprogrammid halba teevad? Nad ei ole enamasti kohe nii tülikad kui viirused ja nad ei hakka reeglina teie arvutis faile hävitama, aga nad koguvad teie andmeid ja saadavad oma peremehele. Spämmi ohvreid leitakse just nuhkvara abiga, aga märksa räigemad nuhid on keyloggerid: http://www.securenet.ee/385

Mida veel saab oma arvuti kaitsmiseks teha? Kui teil kodus jagatakse internetti õhu kaudu, ntks vifi ruuteriga, siis kaitske see salasõnaga. Mõni pahatahtlik kavalpea võib paroolita vifi kaudu teie võrku sisse pääseda ja arvutites sobrada. Muide minul ongi see tegemata. Häbi nutriale. Kohe täna õhtul teen ära.

Lastel võiks olla oma arvuti, mille turvamist te neile õpetate ja täiskasvanutel oma, mille adminniparoole teavad ainult täiskasvanud. Te võite oma last ju usaldada, aga kui laps omakorda usaldab mõnda sõpra ja installib arvutisse sõbra poolt soovitatud tarkvara või avab lihtsalt sõbra meiliaadressilt tulnud lingi (mis ei pruugi olla sõbra poolt teadlikult saadetud. Kavalamad meiliviirused saadavad ennast nakatunud arvutist ise laiali) siis sellest täiesti piisab. Kui teil on lapsega ühine arvuti, siis las lapsel olla parem ilma adminniõigusteta kasutaja, siis ei ole tal põhimõtteliselt võimalik ei tahtlikult ega tahtmata midagi installida.

Kõik adminniõigustega kasutajad peavad olema paroolidega kaitstud.

Olulisemad andmed ja digitaalsed failid kopeerige CD-le või DVD-le, sest kui juhtub halvim, tuleb teil windows uuesti installida ja andmed lähevad kaduma. Võite ka teha kõvakettale uue eraldi sektori ehk virtuaalse kõvaketta ja hoida failid seal, windows ja programmid aga põhisektoris.

Pidage meeles ja rääkige ka lastele, et usaldusväärseid viirusetõrjeid soovitatakse paljude arvutiajakirjade ja -saitide ametlikel lehekülgedel, aga tõsiseltvõetav viirusetõrje ei paku ennast kunagi pop-up aknas ISE. Kõik, kes tahavad ennast ise teie arvutisse alla laadima või installima hakata, on kahtlased - nagu elus ikka. Kes ennast liiga pealetükkivalt pakub, seda ära usalda.

Ja pidage meeles, et teie arvuti on teie oma ja teie peate teadma selle peidetud adminnkasutaja parooli, mille alt saab hallata kõiki teisi kasutajaid. Kui seda parooli teab ainult teie IT mees, eriti juhul kui see pole mõnest tunnustatud firmast vaid on isehakanu, siis olete kaitsetu.

NB. Kõiki eelpooloeteldud turvaprogramme olen ma ise kasutanud ja tõhusalt.

pühapäev, jaanuar 27, 2008

Tolalaulja

Mina olen see tola, kes konfliktides üritab asju selgeks rääkida ja keda ntks Taneli komme mõnda konflikti ignoreerimise ja seljakeeramise teel lahendada, ajas lausa raevu. Nimelt ei alga konflikt hetkest, mil üks (või mõlemad) osapooled karjuma või sõimama hakkavad, vaid varem. Huvide lahknevusest, möödarääkimisest. Juba lubaduste ilma põhjenduseta mittetäitmine ON konflikt, ehkki mittetäitja ei pruugi seda nii tajuda ja arvab et tema on see hea, kes tüli ei nori.
Eks elu on mullegi õpetanud, et iga pissunderstuudi ei ole võimalik selgeks rääkida lahti harutada, inimesed väsivad lõputust lahkamisest lihtsalt ära. Ja selgitamiste ning õigluse tagaajamise rada viib vahel hullema konfliktini. Nagu Tanel ütles: Sa ei jäta ka kunagi niisama. (see oli üks väheseid kordi, mil ta tüli käigus midagi üldist ja konstruktiivset ütles, ma hindan seda kõrgelt) Vähemtähtsate või kaugemate ja lõdvemalt seotud suhete ja inimeste puhul on lihtsam asju niisama jätta, lähedastega on see väga raske...

Aga teisipidi - kui konflikti ei ole, ent ma tunnen et inimene mind tõrjub või ei taha minuga suhelda, siis lasen ma ennast ära tõrjuda küll.(v.a. lähedane. täpsemalt oma mees, kui mul selline peaks olema) Võib ehk öelda et kuigi ma tunnen ennast kodus konfliktisituatsioonides, on mul raske elus hoida või algatada tavapärast, rahulikku suhtlust ja suhteid. Ma lihtsalt pole see inimene, kes läheb koogiga naabri ukse taha või kutsub uue tuttava endaga kinno. Mul hakkab imelik ja ma hakkan ennast kohe igasugustes tagamõtetes kahtlustama. Ma pole ka see inimene, kes läheb tänaval nutva lapse juurde, kelle ema seisab sealsamas, lambist küsima: mis sa nutad lapsuke. Küll lähen ma sellise lapse juurde, kui ta on ilmselgelt omapead ja kui mulle tundub et situatsioon läheneb eluohtlikule või vajab sekkumist. Ja kutsun maas lamavale joodikule politsei, mitte selleks, et teda karistada, vaid sellepärast, et jaanuarikuus on suht kehva kõnnitee asfalti kaisutada, aga kiirabi sellise juurde ei tule.

Niiet - mis häire see siis ikkagi on, kui ma olen nõus ise suhtlemist alustama vaid kriisisituatsioonides? See peene nimega borderline?
Teiste alustatud suhtlusega kaasaminemine mulle reeglina raskusi ei valmista.

laupäev, jaanuar 26, 2008

Olen ilus tark ja osav

ja lisaks veel tõeline digipede.
Tegin oma telefonile sellise skini:
OwnSkin Preview
Download To Mobile Phone: hoov


Uuh, aah, jammi.
Siin: http://www12.ownskin.com/index

Ainult et minu telefon neid skinne seal päris sada prossa ei toeta ja näiteks ikoonid ei muutu koos skiniga. No mõni mõis. Peaasi et tasuta.
Seda skinni ja ka teisi, mida ma tegin, peaks kõik vastavate telefoni omanikud saama tasuta maha laadida.

Ja aega kulub selliste mängude peale muidugi rohkesti. Mu vaesed lapsed...

neljapäev, jaanuar 24, 2008

paroolid-roolid-toolid

Daki blogi olla õhku lastud, jne.
Muutsin oma parooli ära ja soovitan seda teistelegi.
Kellelgi on haiglane huvi...
................
Ramloff kirjutab üldse hästi, aegajalt aga vääriks ta jutt suisa õpikuisse panemist. Ausaltöelda on ta esimene inimene, kes minu jaoks lahti seletas, mis mind selle uue tööseaduse puhul enim häirib. Ma ei saanud sellest ise küll enne aru, teadsin ainult, et häirib.

Läbi ussi #%&&$

Sain lõpuks JÄLLE nutifoni kaude bloggerisse sisse. Ma ei tea mis tripperit Tanel mu kallisse NokiaE61-te oli installinnud, aga pärast tema käest kojutulekut ei õnnestunud mul juba blogger.com lehe avamine mitte mingi valemiga. Pidin lõpuks symbiani appdeitima ja nüüd saan jälle... Rõõm on nii suur et isegi vahepeal tõmmatud mängude kadumine mälukaardilt selle update tagajärjel ei loksuta seda.

Fille - Haldjamaa

Fillele oli ilus laul peale tulnud... nüüd ta siis laulab seda.

Ikka väga ilus laul on kohe. Pisara võtab silma.

kolmapäev, jaanuar 23, 2008

Sündroom? Häired.

Tanelil on Aspergeri sündroom? Tegelikult on tal tunnuseid vähevõitu. Ja mina pole muidugi arst.
Aleks ütles ise omal ajal, et ta kannatab düsgraafia all.

Niiet minu lastel on sündroomidega isad.

Mis sündroom mul endal on?
Kindlasti midagi on. Ennast on aga raske diagnoosida.
Damn, ma pidin ju psühholoogile helistama... ja pole seda teinud. Loodan, et ta mind ei hülga.
Praegu leitud materjalide põhjal sobiks minu diagnoosiks Ebastabiilne isiksushäire, täpsemalt piirialast tüüpi isiksus.

Nii lahe on galeriis rippuda






Process photos from digital cameras
Created with dumpr.net - fun with your photos
Ülemine pilt tehtud Aabi ja Otiga lasteaiast koju tulles, alumine meie maja hoovil.

esmaspäev, jaanuar 21, 2008

Võsukesest ka vahepeal.

Puberteet paneb inimese aju tööle. Hiljuti oli meil Võsukesega vestlus teemal, mis oleks, kui inimestel oleksid tiivad. Naiseliku osavusega kõikjal alustuseks probleeme leida arvasin ma, et sellest oleks palju tüli - esiteks tuleks rõivad ümber teha... mispeale Võsuke teatas, et kuna tiivad oleksid inimesel algusest peale, st mitmeid miljoneid aastaid, siis oleks need rõivad juba ka vastavalt tiibadele kujundatud. Siis et kas sulgedega tiivad või nahkhiirekad - nahksed tundub olevat loogiline, aga ristiusu altarimaalide poolt rikutuna hakkasin ma kõigepealt rehkendama, kui palju inimtiibade jaoks suleshampooni vaja läheks. Nahktiibadega kuluks pesuvahendit ilmselt vähem, aga nahaprobleemide ja külma ilma korral tuleks neid rohkesti kreemitada. Samuti peaksid need hästi painduvad olema, et neid oleks võimalik hooldada. Ja inimeskeleti moodustaksid seest tühjad toruluud.

Inimeste majad oleksid hoopis teistsugused. Ilmsel pesamoodi. Uksed üleval kõrgel. Mis teeks kliima soojenedes tõusva merevee probleemi kah pea olematuks - saaks lihtsalt ehitada palju pesasid merepõhja rammitud talbadele. Võsuke ainult ei suutnud välja mõelda, mida lastega peale hakata. Nendega, kel tiivad veel ei kanna. Et nende kukkumist ja hukkumist vältida. Panna pessa nagu puuri? Kuidas lasteaedu korraldada? Äkki oleksid lasteaedadeks suured võimlemissaalid, kus inimtibud saavad oma tiivanatukesi katsetada?

Kunagi varem oli meil arutlusel see, kas tehnika areng, kõikvõimalike vidinate olemasolu, teeb elu lihtsamaks või keerulisemaks. Võsuke peamiselt kontekstis, et tänapäeval on varastel palju rohkem stuffi võimalik varastada. Ja et seda nad ka järelikult palju rohkem teevad. Mina vastu, et see stuff on enamjaolt eluks mittevajalik ja et vanasti varastati selliseid asju, ilma milleta inimene või pere võis tõesti maha kooleda äärmisel juhul - viimane viljakott, etc. Ja et karistused varastele olid ka oluliselt karmimad.
Niiet kuidas teile tundub - vargused nüüd ja vanasti? Ons need nüüd hullemad?

Ott magab

minu voodis, mis pole õigupoolest voodi, vaid endine massaazilavats, vanamoodne, ilma näoaugulauata. Enne magasin ma euroalustele paigutatud vanal vedrumadratsil - madrats asub praegu püstiselt seina ja massaazilavatsi vahel. Euroalused kütsin ma ära, kui ilmad vahepeal külmad olid.
Mulle meeldib kõva ase ja kõrgelt lavatsilt oli maru mugav telekat vahtida, aga ma olen kahjuks siiski sunnitud sellest loobuma, kuna Ott ei loobu harjumusest mulle öösel kaissu ronida, lavats on aga meeter kõrge ja 60 cm kitsas. Üsna õudne on keset ööd ärgates avastada et üks väike kägar magab selle lavatsi peal minust ääre pool ja mina ei märganudki kui ta tuli... seni pole Ott mul kaisust maha kukkunud, aga ma ei saa niimoodi jätkata. Aedi vana kokkupandav diivanvoodi ootab praegu mind, tassivat tööjõudu (Aap lõi hiljuti põlve ära) ja autot.
Madratsit lihtsalt põrandale panna ma ei saa, elame esimesel korrusel, põrandad on külmad, tuba niiske ja madrats hakkaks kohe rõõmsalt hallitama.

Minust oleks mõistlik praegu koos Otiga magada, mine tea, mida see haige laps öösel teha võtab, aga ma ei suuda. Mängin Zuma-t ja hoian tal kõrva peal. Kui lavatsilt alla libisema hakkab, sirutan oma neljameetrise liigenditega lisakäe ja püüan ta kinni. (Selline käsi lihtsalt PEAKS olema lapsevanematel)

pühapäev, jaanuar 20, 2008

hea isa, halb isa?

või ka et mis on hea ema või halb ema.
Kas see kes ei keela midagi või see kes lubab kõike ja pakub kõike mida iganes laps tahta võiks...
Või see, kes üritab lapsest "inimest teha", milleks, jumal paraku, tuleb rakendada meetmeid ja järgida reegleid, neid ahistavaid, kohutavaid reegleid.
Kui ema lapsepeale karjub või isa lapse koduaresti paneb, on ta tingimata halb?
Võibolla halb on mõnikord hea ja vastupidi

Mu meelest on üks traagilisem kategooria, nimelt puuduolev lapsevanem.
Mis ei tähenda alati lapsest eemal viibivat vanemat.
See tähendab hoopis vanemat, kes oma funktsiooni ei täida.
Ja ma ei räägi rahast. Raha üle kanda on kõige lihtsam.
Ma räägin lapsevanemast kes ei üritagi oma last vähimalgi määral maailmaga kohandada ja talle elementaarseid ellujäämisreegleid õpetada. Kes elab nagu roosas udus ja arvab et kõik on hästi, kõik on kõige paremini ja mingeid ebameeldivaid ning tülikaid pingutusi pole vaja teha.
Kes ei õpeta last potil käima, riietuma, enda järelt koristama, koolis käima, õppima. tööd tegema.. Ei aja tema pabereid, ei pane teda kooli kirja, ei...

Puuduolev lapsevanem on nii lihtne ja mugav olla. Ja hea. Sa ei saa ju halb olla, kui sa oled puudu? Sa ei tee ju lapsele midagi halba... Sa ei karju ta peale, sa ei anna talle laksu, sa ei käsuta ega kasvata teda, ei lähe temaga konflikti. Pole vajadustki.
Puuduolev lapsevanem ongi lihtsalt... puudu.

Muidugi ei ole ka lakkamatult lapse ümber kanatseda mõtet. Mõnikord tuleb laps omapead jätta ja lihtsalt vaadata, mis ta välja mõtleb, lasta tal oma otsuseid ise teha. See kanatsemine on omamoodi samuti puuduolek - sa ei õpi oma last tundma, ei uuri teda, ei tea ta tegelikke võimeid, ei ole tema elus kohal, lihtsalt kanatsed närvide rahustuseks.
Aga ka omapead jäetud last ei tohiks silmist lasta.

laupäev, jaanuar 19, 2008

on teil



lihavõttekaarte juba varutud?

sodiseaduse täitmisest

Minu praht koosneb pärast Oti mähkmete ärajäämist peamiselt erinevatest toidupakenditest - põhiliselt piim, jogurtipakid, kalapakendid, võikarbid. Kohe kui meie õuele ilmuvad erinevad prahikonteinerid, hakkan prügi sorteerima, see on lihtne. Seni aga pean süümepiinu alla neelates viskama samasse pange nii kartulikoored kui pakendid. Tõsi, pappkarbid põletan niikuinii ära ja paksemad plastkarbid, nagu jäätisetopsid, pesen ära ja panen riiulisse - mõnikord läheb vaja.

Näriline, kes mu kraanikausi kappi väisab, mõtleb aga teisiti. Ta on parema külastatavuse huvides närinud mu põranda kipsplaatidesse solgi äravoolutoru kõrvale kaks suurt auku, milles undav tuul kõneleb, et need augud peavad ulatuma ka läbi betoonist keldrilae. (tegemist on ilmselt mingi suuremat ja jõhkramat sorti närilisega, nagu rott või mutantnutria, või siis hiid-paljastuhnur.)
Ta on viisakas. Ta pole närinud katki mu kuivaineriiuli pakke, millest enamus on üsna maitsva sisuga, ta ei puutugi laua peale jäetud maiustusi, ei uputa ennast ööseks unustatud jogurtitassi.
Aga ta tirib misjonäri järjekindlusega mu prügikastist välja kõiki plastik- ja kilepakendeid ning üritab neid oma käikudesse lohistada. Hommikuks on kraanikausialune kapp näritud pakendeid täis ja päris suur osa neist vooderdab äravoolutoru ja seda ümbritsevat auku.
Mina kougin need pakendid sealt välja ja panen prügikasti tagasi.
Järgmisel ööl alustab vaene näriline uuesti oma Sisyphose tööd prügiseaduse täitmiseks.

neljapäev, jaanuar 17, 2008

väsimus ja kurbus

Aegajalt tekib ikka tugev tahtmine anda mõlemad oma lapsed nende isadele, maksta kummalegi 2 tonni kuus ja üheski muus mõttes nende elust mitte osa võtta. Et las siis isad ka näevad, kui hõlbus, tulus ja kuritegelikult lihtne on olla lapsevanem. Ise koliksin oma ema juurde ja kogu elatise maksmisest ülejääva raha annaksin oma emale söögirahaks. Teeksin kodus niipalju kui ta ütleb ja mängiksin oma lastega nädalavahetustel ainult.
Aga lihtsalt... minu lapsed ei ole seda ära teeninud, esiteks. Ja teiseks need isad ilmselt ei annaks endast ka nii palju kui mina. Aleks ei õpiks Aabiga, ei broneeriks talle raamatukogus raamatuid, ei otsiks sobivamaid riideid odavama hinnaga, ei otsiks ujumise ja trenni võimalusi, ainult pakuks pühapäeviti õlut. Tanel ei käiks Otiga arsti juures kontrollis, ei üritaks teda arendada, ei otsiks lasteaiakohta, ei ajaks pabereid korda, ainult ostaks aegajalt mõne mänguasja või paneks multika mängima ja loodaks et sellest piisab, kuni tema netis surfab. Niiet lapsekasvatamise vaevade ja rõõmude kogu spektrit need kaks nii head ja tublit, vastiku ning kurja minuga hädas olevat meest ikkagi ei näeks.
Pealegi Tanel ei võtakski Otti enda juurde - ta ei saaks siis ju oma mitmekesiste hobidega tegeleda.
Nii mõttetud mõtted.

mille kuradi pärast

on elatise hagi jaoks vaja lapse sünnitunnistust, kui ometigi hagis on kirjas nii lapse kui temavanemate isikukoodid ja kõik andmed peaks e-vabariigi x-tees ja mujal juba ammu kirjas?
Mida see sünnitunnistus, mis oli trükitud viletsale paberile, anti välja Tartus ja on ammu kaduma läinud, kohtule annab?
Kui ruttu jõuab sünnitunnistuse duplikaat Tartus mulle kätte?
Ja samal ajal tiksub see aeg, mille jooksul ma elatise hagi avalduse tohin esitada, järjest lühemaks.
Ma ütlen, meie kohtusüsteem soosib rongavanemaid ja teeb elu maksimaalselt tülikaks neil, kes last tegelikult kasvatama peavad.

teisipäev, jaanuar 15, 2008

Norrmaalne hoopis

oli see elektriarve. 550 krooni. Täiesti keskmine. Mis tähendab et vähem kui aasta tagasi samal ajal. Ju siis Taneli jagu vähem.

Töö juures on kiired, kurnavad ja huvitavad ajad. Pean tõestama et ma ei ole kaamel (humm, kes mind usub?). Lisaks pean ärategema liikluskultuurinäituse mis avatakse kevadel, südametervise näituse, mis avatakse sügisel ja toime saama jooksvate asjadega, ntks: helistab meie uus ja värske direktor ja küsib kas meil on head fotot reklaambrozüüri jaoks, mina teatan et fotosid on aga ma ei pea neid eriti headeks (meil käis kunagi fotograaf ja pildistas spetsiaalselt kogu muuseumi üles, ainult igavad pildid said), ja siis jooksen ja klõpsin muuseumi digiseebikaga (natuke soliidsem küll, aga ikkagi seebikas) meie uhkematest objektidest pilte, samal ajal kui direktor neid vanu fotosid vaatab. Töötlen ja lõigun veidi neid pilte ja saadan direktorile, tema jääb rahule ja kasutab neist ühte. Püsinäituse stendid vajavad uuendamist, jne, jne, jne.

Isiklikus elus on umbes sama kiired ja kurnavad aga mitte nii huvitavad ajad. Sain lõpuks kätte kohtumääruse, millega minult nõutakse 14 (!) päeva jooksul andmeid elatise hagi edasi ajamiseks vastusena sellele, et Aleks mu kiirmenetluse avalduse vaidlustas. Ja seda kohtu poolt ette nähtud vormis. Määrusena tulnud kirjas ei ole kontaktandmeid, st aadressi kuhu need andmed saata ega vähimatki juhendit selle kohta, kust leida banketid või vormid nende vormistamiseks. Mina need lõpuks netis sobrades ka üles leidsin, osaliselt sõprade abiga, aga kust kurat peab näiteks suvaline põhikooliharidusega katja või manja oma lapse rongaisa pinnimiseks vajalikud vahendid leidma? Meie kohtubürokraatia soosib igati rongaisade head äraelamist ja laste virelemist. Ime siis et nõrgema iseloomuga mehed seda meeleldi ära kasutavad.

Pole võimatu et ma pean varsti kolima - lisakulu. Liiati nii odava üüriga pinda ma Tallinnas enam ei leia.
Kütte ostmiseks "laenasin" oma emalt tuhat krooni - lähemal ajal pole ette näha, et saaksin selle ära maksta.
Tanel võlgneb mulle 280.- Elisa mobiilse interneti lepingu kulusid, mis olid ennist koos Nutifoniga tema käes, aga (tüüpiline) minu nimel ja mille arve tuli minu nimele ja mille ma loomulikult ära maksin aga mida tema ei ole mulle rohketest lubadustest hoolimata ikka veel maksnud.
Elada pole millestki enam - kasutan krediitkaarti.
Ott on sügiseks lastesõimeeast väljas, peaks minema lasteaeda, aga selles lasteaias, mis nende sõimega (mõlemad on eraldi asutused) koostööd teeb, on ta järjekorras 42-ne ja vastu võetakse 24. Teises lasteaias, kuhu ma ta nüüd viimasel minutil järjekorda panin, ei olda eriti optimistlikud Oti võimaluste osas. Mida fakki ma siis peale hakkan kui selgub et Otil sügiseks lasteaiakohta ei olegi? Paniic!

esmaspäev, jaanuar 14, 2008

mõõdud ja kaalud

Täna mõõdetud:

vererõhk 129/80, pulss 69

kaal (minu oma ikka) 79 kg
pikkus (vaevalt et see muutunud on) 1993nda aasta seisuga 167 cm

Et meelde jääks

Ostsin pühapäeval kaks säästupirni, ühe odavama (sellise pikliku) 45 kroonise (14 W) ja teise, mille harud olid kaunisti pirnikujuliseks väänatud, 110 krooni (15 W). Mõlemad peaks valgust andma sama palju kui 75W hõõglambipirn.
Odavama kruvisin toa lampi ja kallima köögi lampi, need on mul kaks sellist kohta kus kõige sagedamini ja pikemalt tuled põlevad.
Eks näis, kaua kumbki vastu peab. Või kas nüüd hakkab mu elektriarve mühinal langema.
Muuhulgas saatsin üle mitme kuu jälle oma elektriarvesti näidu ja laupäeval oli kõpsti kontrollionu ukse taga - mõõturit kontrollimas. Leitud tulemusi ta ei kommenteerinud, arve pole mulle ka veel saabunud, niiet ma ei teagi, kas senine aasta keskmise järgi laekunud arve oli ülekohtuselt suur või väike (umbes 500 kr kuus)
Kristiina käis ja rääkis, et nemad olid 3 kuu elektri eest 4 tonni maksnud, see on küll natuke üle mõistuse summa. Nad ei küta elektriga ja isegi boiler on neil gaasiküttega, ainult süüde on elektriline. Arvuteid on ses peres ka ainult 1 minuteada, meil kaks ja elektriboiler, pluss elektripliit ahjuga, mida ma ka ikka kasutan. Inimesi kristiina peres 4, meil 3.
Ma arvan et mu kõrvalt naabrimees varastab Kristiinalt elektrit ja võibolla ta eelmisel talvel varastas minult, aga ma ootan parem oma praeguse arve ära.

teisipäev, jaanuar 08, 2008

Silmailu

Meie muuseum on meessoost töötajatega ühe muuseumi kohta rabavalt hästi varustatud - tervelt kolm tükki, ehkki kaks neist ei tööta täiskohaga. Tehniline personal - Kennet ja Kalle, direktor (uus) - Margus.
Ja kõik kolm on väga nägusad ja pealtnäha väga heas vormis meesterahvad. (rääkimata sellest et nad on ka targad ja tublid ja osavad). Uu, beibeee. Kohe rõõm on tööl käia.

priius, kallis aare (ja nutifonisõltuvusest)

Viisin eile sisse elatise kiirmenetluse avalduse Taneli vastu ja kehtiva miinumumsumma peale(2175.- sel aastal); jaanuari osa sain juba kättegi. Tanel nimelt lubas, et sellist summat ta ei vaidlusta ja on üldse tubli poiss. Nüüd peaks ta elatise pealt tulumaksu ka tagasi saama, minu faking kõrgepalgalise isiku perse päästab aga täiendav tulumaksuvabastus, mida riik nüüd iga lapse pealt annab. Detsembrikuu elatise asemel, tuletagem meelde, võtsin Tanelilt ära Nutifoni, Nokia E61, mille järgijäänud järelmaksud (2/3 koguhinnast) ma Tele2le ise kinni maksin; lisaks lubas Tanel et ei hakka vifi ruuterit ja härripotteri raamatuid pooleks saagima. Kuna tema poolt äramakstud nutifoni osamaksed ei katnud elatise võlga ju täielikult. (ja tema pretensioonid Oti voodile ei tule arvesse). Tanelile kuuluvatest asjadest on meie käes veel mõned tööriistad ja paar pintsakut, mida ta pole lihtsalt viitsinud ära viia, aga saab kätte, kui tahab kohe esimesel nõudmisel.

Eile õhtul vabanesin lõpuks telefonilepingutankistiseisusest - tele2 oli nõus Taneli telefonilepingu Taneli nimele ümber tegema. Kahjuks, kuna nutifon sai ostetud just selle lepingu juurde, hoolimata sellest, et ma nutifoni osamaksed kõik ära tasusin (fkng krediitkaardiga), jäi Taneli telefoninumber veel seotuks tähtajalise lepinguga. Seega ei saanud ta kohe selle lepingu juurde uut järelmaksuga telefoni võtta. Ta ei suutnud siiski leppida olukorraga/meie peres tolknevate vanemate telefonidega - sõlmis tele2ga veel ühe lepingu, nimelt Dünamo paketi, ja võttis selle juurde järelmaksuga Nokia E61i, mis on meie vana nutifoni uus ja edevam edasiarendus. UUGH! Nüüd on tal siis kaks lepingut, üks nendest lihtsalt... tankistileping. Mille numbrit ta ei kavatse kasutada.
Suur mees, till püksis, ise teab mis teeb. Minu asi see ei ole, minu poolt on nüüd kõik ametlikult korras, v.a. see Taneli auto, millega ma ei oska midagi peale hakata. Aga mis vähemasti on praegu sama inimese (st minu) valdustes, kellele see ametlikult kuulub.

Mida me oma emadele võlgneme?

Tänapäeval, mil eluspüsimine kui niisugune, ei nõua arenenud maades eriti mitte kelleltki märkimisväärset pingutust; ja eluspüsimise asemel on saanud püüdlemisväärseks hoopis elukvaliteet, ei saa paljalt sigitamise/sünnitamise fakt mitte ühelegi inimesele anda teise üle võimu ja tekitada sigitatule/sünnitatule mingeid võlakohustusi. Pigem on need kohustused lapevanemal endal - kusjuures ema, olgem ausad, on tavaliselt just see lapsevanem, kes oma lastesse rohkem vaeva ja hoolt investeerib kui isad, kellest enamus elab tänapäeval muretut ühepäevaliblikaelu (väga ebaõiglane).
Lapsevanema peamine kohustus alaealise järeltulija ees ei ole ka enam kaugeltki mitte pelgalt selle järeltulija elushoidmine, kuniks ta ise üles kasvab, vaid pigem lapsepõlve lühikese aja maksimaalne ärakasutamine selleks, et laps oleks täisealisena võimeline enda eest ise hoolitsema ja paremal juhul ka ühiskonnas konkurentsivõimeline.
Lapsevanem, kes lapse ära hellitab, iseseisvust ei õpeta, pole hea variant. "Liiga hea" pole kunagi hea.
Aga lapsevanem, kes lapsega üldse ei tegele, ei vääri vähimatki austust. Sellisele lapsevanemale ei võlgne laps mitte kui kuradima midagi.
Ja sellist lapsevanemat pole üldse vaja "lapsevanema" rolli kujutledagi. Targem on temast mõelda kui suvalisest võõrast, kes sattumisi on sinu bioloogiline sugulane.
----------------------
Minul on head vanemad. Nemad tõepoolest andsid endast tollal mõeldava maksimumi, et minust ja mu õdedest ikka "inimesed" saaksid. Kui ma ise ei ole praegu tasakaalukas, rahulik, rõõmus, suhete- ja tööalaselt edukas, ÕNNELIK inimene, siis mitte mingite lapsepõlvetraumade vaid võibolla noh - geenide tõttu (milles ma jah saaksin hea tahtmise korral oma vanemaid süüdistada) või siis tähtede seisu tõttu. Midaiganes. Igatahes aitab minu ema mind siiamaani, seda minu invaliidistunud isa kõrvalt ja ilma tasu nõudmata. Kusjuures kui ta leiab, et ta ei saa aidata, siis ütleb ta seda KOHE. Ilma tingimata ja kauplemata. Mitte kunagi ei tee ta nii, et lubab ja ei täida. Ja see ongi põhiline. Olla konkreetne.
Suurim abi, mis ma temalt viimati sain, oli nõuanne, et sellise inimese peale, kelle peale ei saa loota, ei maksagi loota. Ja et alati peab selliste inimestega seotud plaanides olema ka plaan B. Mida tuleb rakendada vajadusel, ilma afektita, lihtsalt pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt. Lihtne.
----------------------
Inimesest, kelle peale ei saa loota, ei pea sugugi aukartlikult mõtlema kui Oma Emast, Oma Lapse Vanaemast, Oma Lapse Isast, vms. Selline mõttemall on automaatselt seotud väga suurte ootustega, mille luhtumine on alati tugeva stressi allikaks. Targem on mõelda, et ta on lihtsalt... üks tuttav.

oi-oi-oi-oi
miks küll oled täis sa sentimente
oi-oi-oi-oi
miks ei nõua välja
a-li-men-te

esmaspäev, jaanuar 07, 2008

Uni, külm

jäin tööd tehes arvuti taha magama, pea klaviatuuril. Huh. Just praegu on töö juures kibekiire aeg. Õnneks keegi jälle helistas muuseumi numbrile (mis on muuseumi nr olnud juba 5 aastat) ja küsis postkontorit. Nagu ikka, nagu koguaeg. Äratas mu üles, hea inimene.
Mu koduke on külmake, eile kütsime ahju täiesti julguse piiril, sisuliselt päev otsa, päris soojaks ikka ei saanud. Ahi on katkivõitu. Seinad ja aknad peaks korralikud olema.

Vanalinnas tehakse igal pool suuri renoveerimistöid, Laial tänaval seisab eelmisest nädalast juba roheline konteiner, kuhu eelmisel reedel tassiti rohkesti puitu - vanu kõdund talasid, jne. Täna oli see konteiner peaaegu tühi, kuid uut puitmaterjali tassiti juba peale. Minu mõte läheb praegu puid nähes peamiselt sinna sae ja kirve suunas.

Paar küsimust

1. Kas Bill Gates saab taevariiki?
(kui meenutada kõnekäändu kaamelist, kes läbi nõelasilma ei mahu)
2. Aga kas ta siis saaks, kui oma softi kõik vaestele jagaks (st vabavaraks teeks)?

kiirmaksed jõuavad tavalistega samal ajal kohale,

lihtsalt et nad jõuavad kiiremini.
Niimoodi rääkis mulle Hansapanga klienditugi, kuhu ma helistasin reede õhtul kell 9, et teada saada, miks ei ole kell 7 tehtud tasuline (50 kr) kiirmakse Krediidipangast veel minu kontole jõudnud. "Kuna eesti pank nädalavahetusel ei tööta (ja nädalavahetus algas kella 5st reedel) siis pankadevahelised maksed nädalavahetusel ei liigu. Esmaspäevaks jõuab kohale."
ja minu küsimuse peale, mis mõte siis üleüldse nendel tasulistel kiirmaksetel on, vastati: "ei, need jõuavad kiiremini küll, aga esmaspäevaks alles jõuavad"
Selle üle võiks ju naerdagi, kui rahata olek nii kurb poleks.

No täna hommikul täpselt kell kümme see raha ka jõudis. Kiirmakse, mai äss.

Ja Taneli suunas nüüd tagantjärgi üks "ma ju ütlesin" ja "kui sa oleksid"
mida kuradit, see raha oli tal reedel ikka mitu tundi enne kella viit juba olemas... üks väike sisselogimine panka ja paar näpuliigutust ja - done.
Aga ei, kuna see isik, kes temalt ülekande tegemist nõudis, olin MINA, allakirjutanu, siis oli vaja ennast "mehena" näidata ja teha asjad ära siis kui "mulle sobib, mitte siis kui sina tahad" Ja "Aega on küll ja see pole sinu asi [millal või kas üldse mulle elatisraha kohale jõuab ei ole minu asi ve?]"

Haa-haaa-haa.
Tegelt ma ei viitsi enam vihastudagi selle mehe peale, selge et temaga arvestada ei saa ja nendes rehkendustes, kus ta paratamatult sees on, peab alati olema ka Plaan Pee.

positiivset ka - pärast nädalaid kestnud kakelusi selle üle, Tanel ikkagi hoidis Otti sel ndlvahetusel, niiet ma sain vaba valge inimesena Tohisool koorilaagris käia. Ja hakkama saavad need kaks omavahel kenasti.

lugesin, näe

http://milanapaevik.blogspot.com/2007/10/eksid-voodoo-ja-soovin-kike-head.html

eksidest ja soovidest nende pihta.
Ma ei ole ise nii ilus, et peaksin vajalikuks või võimalikuks soovida, et mu ekside järgmised naised oleks minust koledamad, samuti ei huvita mind absull, kellega Mittehumanoidne Eluvorm üleüldse suhtleb (ainult kui ta mõne uue sulitembuga vahele jääb, hõõrun ma rahulolevalt käsi) ja Aleksi elu kulgeb niikuinii nii madalal nivool, et talle millegi halva soovimine ei ole enam mõeldav - Aleksil mingu ikka hästi, teenigu ta rohkem raha et saaks lõpuks oma lapsele ka elatist maksma hakata, jne.
Kõikide lühiajaliste juhusuhete osas kehtib nagu sama hoiak - kelle elu tundus niigi kurb olevat, sellele ma soovin head, kes mu elust enesekindlalt läbi mühises, sellest ma enam ei huvitu.

Aga Tanelile soovin ma palavalt ja kogu südamest, et ta kohtuks võimalikult ruttu kauni naisterahvaga, kes käitub temaga täpselt sama süüdimatult, silmakirjalikult ja valelikult ja kurnab ta sellega samamoodi välja, nagu Tanel kurnas minu. Jah... ma soovin sulle samu kannatusi, kallis Tanel, mida sina mulle põhjustasid ja siiamaani põhjustad.

reede, jaanuar 04, 2008

naerukoht

Logisin sisse e-kooli, tshekkasin Aabile vaheajaks jäetud koduseid õppimisi (kohustuslik kirjandus Goldingi "Kärbeste jumal", väga hea, igal juhul parem kui eelnev Tarzanilugude valik) ja avastasin, et e-kooli on lisandunud rubriike, üks nendes "raamatukogu" Aga raamatukogu all ei ole muud, kui ainult uimastite kohta käiv test.. ookei. Mis on uimastitel raamatutega pistmist, ma ei tea, testi küsimused on loomulikult tendentslikud, omades siiski enamasti tarbimisväärtust, ent üks nendest oli suisa naeruväärne :

Rahustite tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta võib tekitada:
sõltuvust
maksakahjustusi
maohaavu
kõiki kolme

ja õige vastus oli kõiki kolme.
No andke mulle andeks, kas tõesti arsti ettekirjutus on see võluvahend, mis kõrvaldab rahustitest maohaavu ja maksakahjustusi tekitavad komponendid?

neljapäev, jaanuar 03, 2008

pirokraatsia

lugesin just tinzbelli toredaid kogemusi pelgu sünnitusmajas:
http://tinz.ancienta.ee/index.php?itemid=307
irw, miuke nostalgii.
Ainult imestama paneb, et tema käest ei küsitud formulaaride jaoks, kas ta mees suitsetab v ei.
Tähendab, minu käest Pelgulinna sünnaris küsiti. Kui ma sünnitama läksin. Öösel. Järjekord kõhuga naistest oli ees ootamas. Mul olid veed juba tulnud ja tilkusid tasapisi edasi, aga vaat seda olulist asja küsiti ka. Võibolla põhjus selles, et mina pole Taneliga abielus olnudki - ju siis seaduslikele meestele on suitsetamine lubatud. Minu käest siiski küsiti abiellumisaja asemel hoopis koos elama hakkamise aega.

Ja kõiki neid küsimusi küsiti mu käest mh ka rasedakaardi täitmisel ja kuu aega enne sünnitust raseduspatoloogias ja seal lausa mitmel korral. Ja vastused pandi alati truuvilt kirja.

Võibolla nad lootsid mind valelt ja vastuoludelt tabada - ntks kui ma ühel korral öelnuks, et mees suitsetab ja teisel korral, et mitte, siis olnuks neile kohe selge, et haiglakulusid saab vähemalt kahelt mehel sisse kasseerida.

ei ma tahtse lihtsalt pilti panna siia


KÄITUGE UUEL AASTAL KORRALIKULT!
PÄKAPIKUD PIILUVAD TEID!

kolmapäev, jaanuar 02, 2008

ennustused, ahah.

Ramlof leidis kauni viisi oma uueaasta käekäigu ennustamiseks. Meie kasutasime kudzu juures veidi tavapärasemat meetodit -
lõime piibli suvalisest kohast lahti ja vaatasime mis seal oli. Meie, naised, kui täpne olla, sest mehed selles seltskondlikus mängus ei osalenud.
Pole minu asi rääkida teiste ennustustest, aga ise sain midagi mis mulle sugugi ei meeldinud:
Pauluse esimene kiri Timoteosele (1tm 6 10)
6Ent jumalakartus on suur tuluallikas,kui inimesele piisab sellest, mis tal on. 7Ei ole me ju midagi toonud maailma,nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. 8Kui meil on aga elatist ja ihukatet,siis olgu neist meile küll.
9Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu,paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. 10Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.

Einoh, tänan väga. Ma lootsin, et see aasta tuleb teisiti... Olen niikuinii terve oma elu vaese rotina elanud, tahaks nüüd natuke head põlve ka saada.

teisipäev, jaanuar 01, 2008

guud lakki, ehhee

http://woman.delfi.ee/varia/huvitav_teada/article.php?id=17830726
Tanel käis täna meile kogemata kombel nääriõnne toomas - tuli külla, sõi ja jõi. Raha ta kahjuks ei toonud, aga kaks kolmest pole ka paha.

irf. ma loodan et Oti külasviibimine Kudzule ka õnne tõi, kuigi me ei laekunud sinna uue aasta esimesel päeval. Aga ta söötis meid kandiliseks vähemalt. Päris öö läbi me üleval ei olnud, Ott vajus ära poole kahe, mina poole kolme paiku. Aga tänu Otile saime hommikul 10 üles - ehk jagub siis reipust ka uude aastasse :)

31sel käisime tapvalt romantilisel retkel Taevaskojas, kus Ott keeldus omal jalal kõndimast, niiet ma trampisin teda tassides pimenevas metsas kobamisi ringi. Lumi valgustas meie teed ja keset lumist metsa voolasid Valgejõe mustavad veed. No üliväga kaunis oli! Järgmisel aastal tahaks korrata, aga laste tarvis tuleb miskine väikeveok või kelk võtta. Kuhu saaks ka termose paigutada.
Ott nägi nüüd ka natuuris uueaasta aupaugud ära, mida Ihaste rikas rahvas värviliselt taeva poole läkitas.