teisipäev, oktoober 22, 2013

Öö ja naabrid

Kell on pool üks öösel, minu pea kohal jookseb aeroobikaneiu toas edasi ja tagasi. Küll temal ikka jätkub jaksu, jookseb päeval, jookseb ööl. Edasi ja tagasi, peatumatult. Nirti ja Viidik on teda ka kuulnud, ma ei mõtle seda kõike välja! 
Köögikapis tõstavad rotid mööblit ümber. Blondie ei tee väljagi.
Agiteerisin Võsukest pühapäeval valima, tema vastas: "Ma ei viitsi. Pealegi, mis sellest muutuks? Üks sitt kõik. See on ainult müügijutt, marketing!" 
Mis seal ikka. Ise valisin sotsdemmid, aga näe, ei muutunud midagi. Või kui, siis hullemaks. 
Lõikasin küüned lühikeseks, need hakkasid elu segama. Puude tuppatoomist, jne. Muide, selgus, et undamine vähemalt sel talvel tuleb minu korterisse siiski ülemiste naabrite elektripuhuri töötamise tõttu. Puudega nad ei küta.
Neiu ülemisel korrusel muudkui jookseb.  Selge, miks tal pole aega ahjuga jamada.

Tunnen ennast kehvasti. Putukas jällegi kinnitas läbi nohuse nina, et tema on täiesti terve ja tahab rulluisutama minna. Kõik on nii erikuradi sportlikud. Peale minu. 
Ma pean sellele aeroobikaneiule korra koputama. Inimene ei märka kella.
--------------
Mäletate, daamid? Seda va titevärki:
http://naistekas.delfi.ee/perekond/peresuhted/ulinaljakas-test-kas-oled-lapse-saamiseks-ikka-pariselt-valmis.d?id=65121822

Naljakas on küll :D  Ja tõsi.
Aga beebipiltide vaatamine ei ärata minus enam mingit muud soovi, kui kiiremas korras kusagile kaugele joosta. Huh! 

esmaspäev, oktoober 21, 2013

Limased piinad.

Valu ja raha minemavool niigi hõredast kaukast* on üks asi - aga hambaravi muudavad talumatuks ka paljud muud asjad. Süljevool pikaliasendis, lahtise suuga näiteks. Süljeimuritest pole kuigi palju kasu. Kui need on kohas, kuhu vedelikku enim koguneb, siis tekitavad need mul okserefleksi; kui need on kusagil mujal, siis need lihtsalt ei mõika. Kui ma üritan nina kaudu hingata, tekib ninaneelu selle tagajärjel lõbusalt ärritav limaklombike, mis lausa nõuab minemahäälitsemist, aga norsatamine juureravi ajal on rangelt ebasoovitav tegevus. Kui üritan hingata suu kaudu, siis pean keelt liigutama ja sülg voolab silmapilkselt hingekõrri. Ja hambaarst laksutab kärsitult keelt: "Hingake rahulikult nina kaudu, ärge muretsege!". Samas pole limaklomp ninast vahepeal mitte kusagile kadunud, see on hoopis kasvanud ja nt väikese venna saanud.

Lõpetage see kohutav MÜRA!
Teiseks, aga mitte tähtsusetumaks ärrituseks on hääl, mida teeb hambapuur. Nagu tuhat õelat küünt klassitahvlit krigistamas. See vibratsioon otse su kolba sees, mis paneb kogu kupli kaasa tinisema. See väikeseamplituudiline kiire liikumine - mul on raputatud patsiendi sündroom. Mu aju võbeles tänu puurimisele kolbaõõnsuses edasi-tagasi, põrgates palju kordi vastu oma kambri siseseinu ja kaotades palju pindmisi rakke ning ühendusi. Tagajärjed võivad olla nii fataalsed kui letaalsed. 

Rohi on vahetatud; juureravi kestab edasi. Selgus, et ka juurekanalites on mul ikkagi lima, mis omakorda tähendab, et seal möllab jätkuvalt mingi bakter. Enne lima kadumist asja plommi alla ei panda.  

-------------
*Selle kuu elatis on ikka veel maksmata; eelmise kahe kuu elatis tuli ainult osaliselt kohale; küttepuud katsid küll osa suvel tekkinud elatisevõlast, aga kaugeltki mitte kõike. Sellises majanduslikus augus olles pole hammaste remont juureravi tasandil just päris hea valik, aga lihtsalt mitte midagi muud ei jäänud enam üle. Mu lõualuu mädaneb... 

laupäev, oktoober 19, 2013

Nädal sai läbi.

Ok, kirjeldustõlkega sai korda, lugesin ilma helitehnikata ja ainult ruumi/näitlejate kirjeldust, aga selle etenduse juures saabki vähesega hakkama. Etendus räägib enda eest ise piisavalt. Minge vaatama, Mart Kivastiku "No näed ise". Tehniliselt korrektse esituse puhul tuleb kirjeldustõlge ainult klappidesse ega sega neid, kel seda vaja pole. Mind jäeti natukeseks ka pärastisele banketile, aga nagu ikka, pea ma igalt peolt varem jalga laskma, sest lihtsalt poleks aus Putukat liiga kauaks üksi koju jätta.


Katsetasin küüntel ajalehetrükki, aga ei õnnestunud, vist oli viin liiga lahja. Niisiis lihtsalt joonistasin valgele aluslakile natuke sigrimigri. Vat selle töö juures oleks küll sõbra kätt vaja. Eriti töökäe küünte katmisel. 
Putuk pidi sel nädalavahetusel isaga olema, aga jäi haigeks. Mingi vastik kõhuviirus ja palavik. Eile õhtul võtsin ta jõusaali kaasa ja siis oli kõik vägagi korras - väntas jõumasinaid nagu vana mees ja möllas basseinides nagu hüljes.
Ilge ilm on kodusistumiseks ja põdemiseks muidugi ideaalne. Pean ise välja minema - kassitoit on otsas.
Piim ja või samuti. 


Neljapäeval oli ilm veel ilus
Võsuke kaebas neljapäeva õhtul kehva enesetunnet. Üldse on ta sel sügisel kuidagi palju haige olnud. Enamasti kuulen ma sellest muidugi alles tagantjärele. Ta pole inimene, kes väga kurdaks. 
Sööge küüslauku ja ärge liikuge rahvarohketes kohtades! Sügise nilbem osa on lõpuks kätte jõudnud. Seni oli väga-väga ilus. 


kolmapäev, oktoober 16, 2013

Omik


Tuiates hommikul tõredalt mööda kööki ringi ja juureldes, mis otsaga mõtleb inimene, kes kutsub etendusele kirjeldustõlget lugema kahepäevase etteteatamisega ja ilma proovivõimalusi andmata, kohendasin oma väheke-viisakama-pluusi kaelust. Putuk vahtis mind üle pudrukausi, pea viltu, ja teatas lõpuks asjatundliku tooniga: "Näed hea välja."

Tegin endale nädal tagasi umbkaudu selle õpetuse järgi küüned; või noh vähemalt, idee oli nii teha. Lõpptulemus jääb muidugi kõvasti eeskujule alla, küünelakid ei lasknud end kaugeltki nii kuulekalt manipuleerida, nagu videos. Eks see oli esimene katsetus ka. Peaks uuesti ja paremini üritama, aga uus idee on juba ootamas selles blogis:

Daamid padjaklubist, me PEAME ükskord küüneteemalise õhtu tegema!

teisipäev, oktoober 15, 2013

Uni

Õudne uni on kogu aeg. Lihtsalt uni.
Täna on kodus töötamise päev, sest meie uues ja uhkes kontoris pole juba mitmendat päeva vett ja võite isegi arvata, mis aroome levitavad peldikud. Aga kontor ise asub kõrgel-kõrgel katuse all, järskude treppide lõpp-punktis, mis teeb äkilise häda korral ka muude avalike asutuste (nagu Linnateater) peldikute väisamise veidi keeruliseks. 
Kodus töö tegemisega on nagu ta on, ikka meenuvad kõigepealt pesemata pesud ja muu stuff. Blondiele meeldib muidugi, et ma kodus olen ja mõttetult süles hoitavat arvutit põrnitsen - tema saab ennast vastu mu kintsu suruda ning oma kõrvataguseid vastu ekraani nurka hõõruda.
Nädalavahetusel oli Viidik siin, käisime mööda ilma (Harjumaa) rändamas. 
Muuseum ostis oma töötajatele spordiklubi kaardid, tsillisin eile jõusaalis, nüüd olen VEEL unisem.
Eiviitsi. 

reede, oktoober 04, 2013

Uues kontoris. Nädala lõpp.

Ilus uus kontor, arvutid on juba ühendatud. 
Kolleegi laua peale tekkis juba pisike spontaanne näitus
Vaade kontori aknast ehk keskaegsest kaubaluugist tänavale
Kui siit pilvepiirilt alla vaatan.... Hoovi poole.
Disainlamp talade vahel. 

Ja kuna kahest päevast treppe mööda steppimisest jäi veel väheks, veetsin täna õhtul õnnelikke tunde keldris sinna loobitud puid riita ladudes. Eks nad on siiski natuke rõsked (mitte niisked, lihtsalt rõsked) ja eks see teeb neid veidi raskemaks ja tekitab vajaduse neid tuppa ette kuivama tuua, mille jaoks ma ärandasin muuseumist mõned kolimiskastid.
A muide, füüsiline trenn pidi ravivalt mõjuma, väidetakse selles artiklis; kui nii, peaksin ma oma hambatõmbamise traumast ju päris kiiresti paranema ja haavapõletikust pääsema? Samas olen ma valuvaigistitest nii uimane, et kõrvetasin täna süüa tehes kahel korral kätt. Mis iseenesest, muidugi, ei tähenda veel aeglast paranemist. 

neljapäev, oktoober 03, 2013

Hammas

va kurinahk, lännu. Täna käisin arstil. Tarkusehammas, mida mul mõned aastad varem oli hoolikalt ravitud (see oli muidu ilus sirge ja otse) pehkis nüüd nii lootusetult auklikuks, et päästa polnud seal enam midagi, põletik ka all. Kärmas kirurg viskas väljatõmmatud põrgulise kahjuks enne bioloogiliste jäätmete konteinerisse, kui ma jõudsin seda etteheitva pilguga põrnitseda. Loodetavasti ei hakka sellest jäänud auk väga oluliselt valutama, kui ka vaigistite mõju ükskord kaob. Igatahes on mul nüüd paremalt alt tagantpoolt kolme hamba jagu tühjust ja vaja õige hakata proteeside peale mõtlema - et ülemised hambad tühja kohta ära ei vajuks. Või siis pean hakkama seal piipu hoidma. Vms.
Parem ülemine esimene molaar on veel päästetav, kuigi ma algul arvasin, et just see peab lõualuu seest lahkuma. Kõige odavama ravi maksumus heal juhul võib tulla paarisaja euro ringis. Käärime aga käised ülesse... 
Siinkohal veel kord suur tänu ühele minu blogi tundmatule lugejale, kes mu hambaravi omalt poolt rahaliselt toetas. 

Kolime muuseumi oma majja, uude kontorisse tagasi ajutisest, kohe kõrvalmajas asuvast ja meid kaks aastat majutanud korterist. Kolmapäeval lõpetasin tööpäeva arvutite, printerite, switšide ja muu sellise kama juhtmeid lahti harutades, kokku kerides ja kasti lüües. Lauad pidi lagedaks tegema, lahti kruvima (seda tegid meie kuldaväärt tehnikud), teise kontorisse viidama ja seal kokku pandama. Ühest taevatrepist kompsudega alla, teisest, veel kõrgemast üles. Uus kontor on kohe katuse all. Oo, millised reielihased me, kontorirotid, lõpuks saame! Ja kui ilus see kontor on! Ja millised tisainlambid meie vanade, ärapeetud ning kulunud laudade peale ostetie! Sinajeekim, sinajeekim. 

Kui ma homme oma lõualuud liialt ei valuta, panen mõned pildid ka. 

kolmapäev, oktoober 02, 2013

Plingelingeling

Kui maniakaalne, siis maniakaalne - periood, ma mõtlen. Pühendasin esmaspäeva õhtul kaks tundi sellele, et endale punase-musta üleminekuga küünelakki küüntele kanda, umbkaudu selle õpetuse järgi:
Tulemus muidugi sama hea ei saanud - spetsvahendite asemel kasutasin vanu küünelakkipudelipõhju (musta küünelaki sain nt Võsukese käest, kui ta ära kolis), millest mõni üle mitu aastat seisnud ja vahepeal atsetooniga lahjendatud, mõned pudelipõhjad omavahel kokku valatud, aluslakki mul ka ei olnud, svammi asemel kasutasin vatitikku, kattelakk on litritega, jne - aga mis seal ikka, käib kah. Esimene katsetus. 

Häda on selles, et mu lakipudelipõhjad hakkavad vaikselt otsa saama, kui nii jätkata, siis tuleb midagi juurde osta. Lõbus on see tegevus igatahes, eriti, kui küüned on looduse poolt antud hea kasvuga ja kõvad. Soovitan ;) Lisaks vaadake juutuubist ka teisi gradient snail tutorial märksõnaga videoid, või selle tüdruku teisi töid: See on tõeline kunst! Haun juba vastavasisulise tüdrukuteõhtu mõtet.

Kosmonaut Läheb Missioonile

Käisime Putukaga Vabaduse platsile üles pandud telgis sateliidinäitust vaatamas, European Space Expo. Näitus koosneb puuteekraanidele paigutatud interaktiivsetest infostendidest, üsna kommertslik, põhiliselt reklaamib uut ja GPS-ist paremat navigeerimissüsteemi, ja räägib, kui hea on seda kasutada näiteks...  lehmakarjade viljastamiseks? Umbes nii. Samas on  see ikkagi põnev, ettevõtluspäeva raames sobilik, ei unustata ökot ja natuke saab ikka kosmosesse ka piiluda.

Hei, kapten! Maa kutsub!
Kujundus on hästi välja peetud, otstarbekohane ja stiilne, ehkki mu kuri silm nägi ära, et ühe ümmarguse stendi servas juba sinine led-riba lipendas natuke. Nunuh.
Lastele jagati koomiksit, Putukale meeldis. 

Nüüd aga peavad kõik T sõbrad ja pöidlahoidjad kusagile suure musta (või roosa) risti tegema - T tõi (elatise võla katteks loomulikult, aga siiski) meile hiiglasliku hunniku küttepuid. Natuke üle 3 ruumi - sellest peaks ju talve lõpuni jätkuma? Nende kuivuse aste on veel testimata, ent puud on puud. 
Kohale tulid puud eile, mil ma olin kooriproovis, Võsuke loopis need keldrisse, ma pole oma silmaga veel näinudki.