laupäev, detsember 27, 2014

22. päev - midagi, mis mul puudub

Ma pole kunagi olnud pai laps. Kuigi ma olen üritanud. Ausalt. Lihtsalt ei õnnestunud.

See ja ka eelmine pilt sai sikerdatud kiiruga telefonis, autos istudes. Aega ei ole...

21. päev - midagi, mida ma tahan

Ma tahan, et ma oskaks lennata. Päriselt ka.

neljapäev, detsember 25, 2014

20. päev - midagi oraanži

Oraanžid (ehk ruuged) asja on head. Jätkame väljakutsega, kuigi on 25s, nii suur püha et ükski kärbes ei köhi.

Väga sobilikud filmid jõulude puhul on Predestination - nartsissismi apoteoos ja enesearmastuse lihakssaamine* - ja üks paljudest Võimatutest Missioonidest. 
Ning eile vaadatud Prometheus ja eriti MR73, eriliselt masendav film korruptsioonist kui ühiskonda kooshoidvast liimist.

kolmapäev, detsember 24, 2014

19. päev - midagi uut.


Lumi on alati uus, kui sajab. Võrdlemisi ruttu võib see ka vanaks jääda ja surra. Saada nakatatud autorataste alt pritsivast porist, vigastatud rattajälgedest, kurnatud liiga soojast kliimast, noh ja surra, külvates oma laguneva laiba koos tõvetekitajatega inimeste saabastesse ja mütsidesse.


Aga kui ta tuleb, uus ja puhas, siis on ta ilus.
--------------------------
Vaatame jõulude puhul Alieni ja Prometheust; väga jõululik. Võtsin Blondie Viidiku juurde kaasa, neil oli Triibuga omavahel natuke ütlemist, aga nüüd magavad sama laua all erinevatel toolidel. 

teisipäev, detsember 23, 2014

18. päev - kritseldus

Tegin endale jõulukingituse, ostsin telefoni Autodesk SketchBooki (1.29) ja kritseldasin mõnuga, proovisin erinevaid pintsleid, jne. 


Puutepliiats on ka abiks. Hädisevõitu küll teine. Ilmaasjata on telefonitootjad stiiluse vajadust ignoreerinud. Nokia oleks võinud...  Nojah. Samsungil on Note, see on ainult kallivõitu. Apple pidada ka pliiatsit leiutama. Ma ütlen.

17. päev - lemmiktaim

Lemmiktaim on pirnipuu. 

pühapäev, detsember 21, 2014

14. 15. ja 16. päev

Jälle kiirvisandid. Olin vahepeal haige; siis oli kiire; siis olin haige ja siis käisin pikal proovipäeval, kuna meil on kooriga esmaspäeval esinemine. 

14. - Lemmikmuinasjutt on "Vaeslapse käsikivi". Inspireeriv lugu noorest naisest, kes nägi und, läks pikale reisile tundmatusse ja murdis viletsusest välja kõrgtehnoloogilise nõiariista abil. 


15. päev. Minu perekond. Mina olen kuninganna, muidugi. Kes siis veel? Võsukese jätame maski taha - nii suure poisi eraelu ma omatahtsi ei lahka. Pimeduse rüütel. Ja Putukas on see narr, kes tõe alati lõpuks välja ütleb. Viskab kildu. Paneb pirni. 
Ja kass, loomulikult. 

16. päev. Inspiratsioon.
Lendaks, aga...

kolmapäev, detsember 17, 2014

12. päev - viimane saavutus


Võibolla mõne jaoks poleks see eriline saavutus, minu elus aga mingeid väga suuri asju niikuinii ei toimu. Igatahes on mul hea meel, et hoolimata pisikesest pingelisest ajakavast saime me ikkagi "Koerhaldjas Mia" muusikali kirjeldustõlke valmis ja eelprogrammigi esitatud. Auh! 

teisipäev, detsember 16, 2014

11. päev - elu murdepunkt

Kui elu murdepunktiks pidada seda, mis muudab inimese ellusuhtumist kardinaalselt, siis  - mitte küll punktiks, aga niisuguseks perioodiks, üle paljude aastate ulatuvaks lärakaks oli minu jaoks kooselu T-ga. Esiteks keeras ta mu närvid nii põhjalikult tuksi, et nende ravimiseks kulus ikka mitu head aastat, teiseks viis ta mu veendumusele - mis mu varasematest taotlustest ja soovidest kardinaalselt erines - et ma EI OLE pereinimene. Ma otsustasin, et ma pole perenaisetüüp, ma ei taha enam iial mitte ühegi mehega koos elada. Mulle meeldib üksi rohkem. Ja meeldibki. 

Viidik on temaga võrreldes hoopis teisest puust, muidugi, aga ikkagi - mulle meeldib üksi rohkem. Ok, lapsega koos, mis ei ole päris üksi, aga üksi ses mõttes, et ilma teise täiskasvanuta kõrval. Ma ei pea kellelegi toetuma ja ma ei tahagi. Moraalset tuge ikka leian sõpradest. (üldisel suheteskaalal on ju Viidik ka pigem sõber - lisadega). Kriisihetkedel on küll mõnikord hirm, et mis siis, kui minuga juhtub...  aga see ei tähenda, et ma raskustele alla vannuks. See on lihtsalt ratsionaalne hirm selle ees, et missioon "laps" jääb mõne ootamatuse tõttu lõpetamata. 

T võib endale lubada väikese solvunud edevusenohina, et on ühe naise elu nii jäädavalt just selles osas mõjutanud. 
Igas muus mõttes on mu elu olnud pigem pisikeste märkamatute krõksude jada, millest ükski pole mind algsest suunast kuigi palju eemale viinud.

9. ja 10. päev


Jäin haigeks, ärkasin esmaspäeval palavikuga. Tere tore.

Mul ei ole põdemiseks üldse aega.  Tänane päev läks igatahes mahakandmisele. Praegu tundub juba täitsa OK olevat.  on enamvähem talutav olek, palavik on kadunud, nõrkus on jäänud, aga pole muud võimalust, kui poolhaigena ikkagi tööle minna. Mida ma olen teinud juba viimased kaks nädalat.
Daki näeb toredaid unenägusid; mina nägin palavikuuimas, vabandage, et pissisin magades voodisse, ise mõeldes, kas niimoodi saadaksegi vanaks. Ärgates kobasin mitmeid kordi aset, et kas. Ja kas ikka.
Esialgu veel ei olnud.


Aga jätkame väljakutsega
Lemmik TV saade on loomulikult True Blood. Lihtsalt võrratu. Muidugi, enamus inimesi fännab sealt hoopis teist meesnäitlejat/tegelaskuju, aga mulle sümpatiseeris see "süütuse ajast" pärit tüüp enim.
Kohe selle järel tulevad Supernatural (alates umbes teisest hooajast pole see enam ülearu naiivne) ja Padjaklubi. 


Lemmikkomm on lagritsakomm.
Tallinna on tulnud selline tore pood, nagu Tiger, seal müüakse muu nänni kõrval ka huvitavat valikut lagritsakomme. Nämm...

---------------------
Muud juttu ka - on viimase paarisaja aasta jooksul üsna laialt kasutatav müüt, et naised ei mõtle loogiliselt vaid intuitiivselt. (enne seda räägiti lihtsalt, et naised on rumalad). See müüt ise ei ole tegelikus elus kuigi palju tõendusmaterjali taha saanud. See kehtib hädapärast ainult juhul, kui ainsaks loogiliseks käitumisviisiks peetakse pidevat edasipürgimist, rohkema, suurema, parema, uhkema jahtimist, võimu, vallutusi, eksponentsiaalset kasvu... 
Lihtne talupoja (või naise-)loogika ütleb, et lõputult ei saa eksponentsiaalset kasvu taotleda. Maa on piiratud ressurss.
Kitsamas plaanis - ka üks inimene on piiratud ressurss, mitte lõputult ennast iseenesest taastootev. Üle laipade minek on inimeste raiskamine. Kui sa ei taha inimesi raisata, siis arvesta nendega, nende vajadustega.  Kas pole loogiline? Või ei ole mitte?  Selleks et me kõik jääksime ellu, tuleb suurimatel kulutajatel oma kulutusi tagasi tõmmata. Alati saab ära jätta mittevajalikud kulutused, nagu propaganda, sõjad, kõrtsid, kasiinod, folgipiletid ja kallid vidinad. Kas see pole ratsionaalne lähenemine?

Läheme natuke lähemale ja tuletame meelde, et kui sul juba on laps, siis tasuks oma lõbustustele kuluv raha ja aeg tõsta FUN-taskust LAPS-taskusse, sest muidu sa raiskad oma geneetilist tulevikupotentsiaali, oma surematuseviisat... ja siit algab juba sõda meheliku ja naiseliku loogika vahel, sõda, mille mõttekusest ma aru ei saa ega hakkagi saama. Mehed arvavad, et lapsega tegelemiseks on ükskord hiljem aega küll - siis kui nad ise on juba vanad ja muud ei viitsi  - naised miskipärast arvavad, et lastega tuleks tegeleda KOHE, kuni nad on veel kujundatavad.  Miks mulle küll see esimene mõtteviis vähem jätkusuutlik tundub?
Jälle pisut kaugemale minnes tundub mulle küsimus raha kohta poliitikas: "Kellelt me selle ära võtame?" ausam, kui valimisloosung: "Riigieelarves on selle jaoks raha olemas!". Rahakummi annab muidugi üsna kaua venitada, aga lõpuks tuleb see ju ikka plaksuga tagasi.

Ilmselgelt on mul liiga vähe loogilise mõtlemise võimet.

pühapäev, detsember 14, 2014

8. päev - multikategelane


Loodetavasti lähevad nukufilmid ka arvesse. 

Jälle raske valik. 
Multikaid on lihtsalt liiga palju, sh ka meeldivaid. Mulle meenus üks omal ajal mulle tugevalt muljet avaldanud tegelaskuju - liikuvate tissidega naine Hardi Volmeri "Nõiutud saarest". 

laupäev, detsember 13, 2014

7. päev - sõna


Kuidas kujutada sõnu? Kui sõna saab kuidagi kujutada, siis ei kujuta sa sõna vaid selle tähendust. Eset. Nähtust. On sõnu, millel tähendus peaaegu puudub. Muideks. Muuseas. Kummatigi. Üldiselt. Tegelikult.


reede, detsember 12, 2014

6. päev - raamatukangelane

Päris raske oli leida raamatukangelast, kes ei oleks juba ära filmistatud (mis oleks üpris segavaks asjaoluks oma karakteri loomisel). Lõpuks valisin Dworkini raamatust, millest tehtud filme fännid pikisilmi asjatult ootavad - "Amberi üheksa printsi" ja selle järjed. Dworkin oli lahe vana. 
Järjekordne kiirvisand. No ei ole aega.

Kaalusin isegi, kas panna üles lihtsalt üks varasem pilt Libahundi-Tiinast, aga see oleks olnud juba liiga kerge allaandmine.

Homseks tuleb välja mõelda lemmiksõna. Kas saab niisugune asi üldse olemas olla? Lemmik - sõna? Heldeke. 

(Kuna ma ei ole magama läinud, siis tehniliselt on veel täna, isegi kui kuupäeva järgi peaks juba homme olema, eksole.)

kolmapäev, detsember 10, 2014

5. päev - parim sõber

Kõigepealt mõtlesin, et joonistan mõne inimese, siis et raamatu. Aga olgem ikka ausad - kõige rohkem suhtlen ma selle asjaga:

Elu on selline

teisipäev, detsember 09, 2014

4. päev - lemmikkoht

Lapsepõlvekodu, suvekodu

Tõttöelda pole mul korralike piltide tegemiseks praegu lihtsalt aega. Haigus (mingi tatitõbi), töö ja lapsekasvatamine...  Hea kui väikese visandi päevas valmis visata saan. Jälle see "linnuke kirja" süsteem. See võib ju harjumuseks saada.

esmaspäev, detsember 08, 2014

3. päev - lemmiktoit

Kui Kudzu lemmiktoit on kartul, siis minul üks teine maavitsaline - tomat. 

Tegelikult on eestlase lemmiktoit muidugi teine eestlane. Natuke närimist: minu noorema lapse isal on nüüd suurepärane õigustus oma elatisemakseprobleemidele:
Eeh, kui kõik elu nii lihtne oleks.
-------------
Vahepeal jõudis detsember kätte, tuletame meelde advendiabi reegleid:

laupäev, detsember 06, 2014

bizi Mann, 1. päev


Koostasin kirjeldustõlke lastemuusikalile "Koerhaldjas Mia", see sai tehtud lõpuks 1-2 ööga enne esietendust, kuna - kirjeldustõlgil lihtsalt ei ole enne etenduse valmiskujul nägemist isegi mõtet üritama hakata, aga antud projekt oli ülimalt lühike ja kiire. Päev pärast peaproovi kohe esikas, 7 etendust kolmel päeval kahes linnas. Metsik tamp väga lühikese aja jooksul pluss magamata ööd, mmm, kes seda siis ei armastaks?* Mõnikord muidugi teisiti ei saa.
Minu kallis konsultant väitis, et kirjeldus tuli hea. Etendusele tõlget tehes on see väike häda, et elav esitus võib iga kord veidi erinev olla. Olen ühte etendust ju varem ka teinud, aga kui "No näed ise" oli kahe täiskasvanud(!) näitlejaga ja praktiliselt olematu lavakujundusega, kirjeldajale lihtne tükk, siis see praegune sisaldab suurel hulgal fantastilisi kostüüme, lapsnäitlejaid, rekvisiite, kulisse ja nii edasi. Suurepärane teos, eriti suurepärase muusika ja lauludega, ja boonusena sain ma lava taga viibida samas ruumis selliste kultuuriheerostega, nagu Kaari Sillamaa, Contra, Emil Rutiku, Kaire Vilgats, jne.
Selliste maratonide tulemuseks on aga totaalne väsimus, nii sodi olek, et näen napakaid poolerootilisi unenägusid täiesti irrelevantsete isikute osalusel ja - nagu Viidik kurtis - nihelen unes kõvasti rohkem, kui tavaliselt. Magneesiumi pole ma ka ammu võtnud.
----------------------
Emme saatis mulle oma suht kandmata Camel Boots saapad - "nad niikuinii seisavad niisama". Olid mu laiale jalale täpselt parajad ka. Jajaa, kadestage nüüd, pifid! Tavaliselt kannan ma maks 4-euriseid kaltsukasaapaid.

---------------------
Kudzu viskas õhku uue väljakutse:
Võiks teha küll. Väljakutsetel on see hea omadus, et kui neid lõpuni teha, siis on tunne, nagu oleks midagi Ära Teinud. Ennast Kokku Võtnud ja Ületanud. Tahtejõudu Arendanud. Ja tegelikult ei juhtu mitte midagi, kui asja pooleli jätad. Ja samas on kindel tähtaeg, st see ei kesta igavesti. Kui lõpuni vastu pead, siis ükskord saab läbi.

Niisiis. 1. päev - minaise:


----------------------
*Magamata öö pidi võrduma peapõrutusega. Tunne on küll selline.

reede, november 28, 2014

Jõulud jõudvad

Kolleeg: Direktor on kuidagi kadunud, läks vist kuuske ostma?
Mina: Aga meile ei pidanud ju tulema kuuske? Kuhu me selle siin paneksime? Moodne disain ja puha.
Kolleeg: No ma ei tea, meil on ju igal aastal kuusk olnud.
Mina: Võime ju mingid muud kaunistused välja riputada, ei pea kuuske mõrvama seepärast.
Kolleeg: Ei no mis mõrvama, need kuused on ammu juba mõrvatud, see on ju juba jahtunud laip.

Teemal nõudluse ja pakkumiste vahekord. 

teisipäev, november 25, 2014

Harjutamine teeb meistriks

Putukale üldiselt meeldib lugeda, aga lugemispäeviku täitmised on läinud  seni ülimate piinade, kisa ja peaga raamatu puurimise tähe all. "MIS MA SINNA KIRJUTAN???!" "Ma ei oska! Ütle mulle!" Jne. 
Nüüd neljanda raamatu ajaks on tal aga äkki süsteem selge ja ta leiab ise Õiged Laused, väga vaimukad pealegi, ja teeb ise Omad Järeldused (nagu - kes on raamatu kõige olulisemad tegelased), mitte ei kopeeri pahuralt minu omi (mõneski asjas on nüüd minuga risti vastupidisel seisukohal). Lahe! Selliste momentide pärast tasub lapsevanem olla.





neljapäev, november 20, 2014

Paniik


Hambaarst jälle. Jälle juureravi, jälle purihammas, sain just enne puhkevat põletikku jaole. Mõrv rahakotis - 15 a tagasi maksis purihamba juureravi 20% minu kuupalgast, nüüd 50%. Õnneks ei pea seda ühe kuu jooksul ära tegema ega maksma.*

Pealekauba kardan ma hambaarsti ja valu ja puurimist paaniliselt. Mul on kogu aeg tunne, et hambaarst puurib mul otse ajust läbi. Täna tehtud tuimestav süst - SÜST! - valutab mu igemes praeguseni. Süste auk. Või rebestasin ma lõugu pärani ajades lihtsalt mõne lõualihase ära? Igatahes saan ma süüa ainult vedelikke või väga väikesi esemeid, nagu herned, sest lõuad ei lähe lihtsalt rohkem lahti; mäluda ei saa praegugi.

Lisaks muule meenutas hambaarsti visiidil viibimine mulle, et käisin hiljuti gastroskoopias. Mitte midagi ei leitud viga olevat, aga ma tõesti ei soovita seda protseduuri mitte kellelegi. Ma arvasin, et ma SUREN! Millal nad ometi leiutavad pallikujulised kaugjuhitavad neelatavad kaamerad-biopsiarobotid? Ma suudan neelata üsna suuri asju, aga mitte neid minutite kaupa neelus hoida.

Vähemalt tundsin ma pärast tänaseid läbielamisi endas piisavalt elaani, et vahetada liiga kaua kõrvas olnud kõrvakad teiste, kõige mõrtsukalikumate ja takerduvamate vastu.
Elatakse ju ainult üks kord. Eksole. 
----------------------

Ilm on läinud külmaks, kütet kulub.
Teoreetiliselt viskas majaperenaine välja selle neiu, kes mu pea kohal öösiti maniakaalselt tantsis, praktikas on tema kompsud jätkuvalt selle maja koridoris ja eile öösel ärkasin ma igatahes järjekordse tantsimistuuri peale.
Kuhu läheb üks natuke või isegi palju põrunud aruga neiu, kes on ka töökohast vallandatud, keset sügavat talve? Peaaegu kahju hakkab.
----------------------
Putukas on totaalne udu. Loomulikult unustas ta ära, et tal on liim otsas ja avastas selle alles siis, kui oli vaja järgmiseks päevaks herbaariumi kokku panna.
Saatsin ta poodi - Eestis veel tohib 9-aastast üksi poodi saata. Seal ei olnud, laps läks iseseisvalt teise poodi. Mina hakkasin muretsema, tormasin last otsima ja leidsin ta öisel**, õnneks valgustatud linnatänaval udus (jah, oligi selline ilm, ainult siil puudus) tantsimas. Väike tume tontlik kuju tiirles, nagu tehtaks mudellennukite reklaamfilmi temaga peaosas.

Liimi polnud olnud ka teises poes. Laps liimis oma herbaariumi kokku leivasisuga - mäletate seda nõksu defitisiidiajastust? Patsutasime teineteisele õlale: "Mis siis, et liimi polnud. Meie sinuga leiame ikka lahenduse!"
Nii ongi.

----------------
*Jajah, hoolimatu ema, kes julgeb enda peale raha kulutada. Paraku... Põletikus hammastest saavad alguse organismi muud põletikud (ma olingi juba pooles vinnas) ja kauakestvad põletikud viivad lõpuks vähini. Vähk aga teatavasti tapab aeglaselt ja kulukalt. Tänan ei.  Võtkem seda kui investeeringut.
**kuna juba kell 17 on pime, kvalifitseerub "ööks" juba üsna varane aeg.

laupäev, november 15, 2014

Elu nagu anekdoot

Nõbu See ja mina
Ma olen eluaeg kuldmagaja olnud. Nüüd viimasel ajal ärkan plõksti kell pool kuus. Näiteks. Kuigi võiksin veel tund aega magada. Vahin lakke ja loen lambaid, kuni poole tunni pärast alla annan ning nutifonis Solitairet mängima hakkan. Või siis pool viis hoopis. Ja sama lugu. 
Ja ega ma siis sellest reibum ei ole, ohhei. Magamata hoopis ju.
Oi, vanaks hakkan jääma.

Ok, laupäeva hommikul õnnestus mul tõesti 9ni magada. Miski psükoloogiline värk? Et kui tean et pole vaja kella peale välja puhata, siis saan?


Vanaks jah. Näiteks nussisin jamasin siin mitu õhtut windowsi installimisega HP probookile, ei saanud lihtsalt pulga pealt buutima seda masinat, enne kui lõpuks väga lähedalt (on mul prille vaja?) vaadates taipasin, et bios-i menüüs tuleb buutimisseadmete järjekorra muutmiseks kasutada pluss- ja miinusmärke, mitte nooleklahve vms. (Nojah, vilunud IT-tehnik oleks asja ära teadnud, a ma installin Windowsi heal juhul korra kahe- kolme aasta tagant ja selle ajaga jõuavad nõksud a. meelest ära minna b. lihtsalt muutuda/asenduda.) Eriti naljakas seetõttu, et mul numbriklahve eraldi üldse ei olegi. Nüüd siis. A mingid kalad on ikka veel asjal sees, ujuvad ringi ja liputavad sabu.
----------
Hiljuti kolasime Viidikuga (kui ta siin käis) mööda öist vanalinna ringi ja tegime pilte. Kell oli sügavalt üle südaöö, kui ma juhtusin ühe vanalina hotelli keldriaknast sisse piiluma, eeldades, et näen seal teenindusruume ja näiteks kollaste kummikinnastega koristajat - kuna selles aknas põles tuli, aga kardinaid ei olnud. Oma suureks ehmatuseks tabasin hoopis magamistoa ja intiimse stseeni kahe tüseda ALASTI hotellikülalisega. Põgenesime tagasi vaatamata. Ma tõepoolest ei tahtnud... Miks inimesed kardinaid ette ei tõmba sellisteks hetkedeks? Tallinna kesklinnas ja keldris.

kolmapäev, november 05, 2014

Idüll


Putukas loeb mulle raamatut ette  - "Sirli, Siim ja saladused". Teatraalse aplombiga ja erilisematele tegelastele erilist otsekõnehäält tehes või siis vahepeal laulvalt skandeerides. 

Tegin riisinuudli-krevetisuppi, algne retsept on siin: Pak choid ma muidugi kusagilt ei leidnud, seekord asendasin selle rukolaga. Asendamatu võimalus lapsele salakavalal moel sisse sööta spinatit, vms kasulikku rohelist. Talle MAITSEVAD krevetid. Ehk võiksin ma nende abiga talle isegi brokolit sööta? Ent ei, vist on iga hea asja mõjujõul siiski teatud piir.
Lisaks selgus katse-eksituse meetodil, et kui nädal aega mitte ainsatki pala tavalist poemaiust ei osta, siis kõlbab lapsele tume, 82% šokolaad ka. Ja kreeka pähklid. Elagu tervislik elu! Maha barnisaiakesed ja geiša šokolaadid!

Kas just tänu magusapiirangutele, aga igatahes on koolis ka olukord veidi paranenud. Tasub jätkata. Kui ülearu lahked sugulased jälle miski kommiga ei tule.
Samas muidugi... lubasin Putukal hea käitumise tasuks üle hulga aja multikaid vaadata. Ta valis Starmani Ajamasinast - on selline veetlevalt mugav teenus - Beyblade multika.
O weh!
Milline hüsteeriline, pinevalt rööklev, pseudokangelaslik, koledastijoonistatud, lamedaltemotsionaalne, ühemõõtmeline, valestimõistetudkangelaslik, kordame: rööklev rõvemultikas. Minul ajas see 20minutilise kuulamise järel juhtmed sassi ja tekitas tähelepanuhäireid ja soovi kellelgi päid sisse taguda; kuidas see siis veel lapsele peaks mõjuma. Ei. Ei luba enam seda multikat*. Ja ma ei saa aru, kuidas see saab kellelegi meeldida.
*Putukas sai õnneks aru, miks.
--------
*olen bitš ja selle üle uhke. 

esmaspäev, november 03, 2014

Armastan oma tööd

Teisiti pole võimalik, kui tuled esmaspäeva hommikul ja juba välisukse juures tervitab sind kilesse mässitud plastmassist raseda ...jalge ees lesiv kätetu-jalutu luukere. Rrrömantika. Ainult roos hambus oli puudu.
Sarnaseid asju juhtub siin tihti.

"Tantsukaart" on küll viimasel ajal veidi liiga täis kirjutatud.

pühapäev, november 02, 2014

Küpsetasin


tatravahvleid, paksude vahvlite rauaga. Retsepti sain siit: Poole küpsetamise pealt lisasin taignale õunatükikesi ja nüüd vahvleid maitstes mõtlen, et õuna oleks pidanud KOHE algusest peale panema. Tatra kirbe kõrvalmaik on õunaga koos paju parem. 

Seesama kõrvalmaik või aroom kaob, kui tatrast toitu lasta natukenegi seista ja hingata, nt tatrapuder on ka mõned tunnid hiljem oluliselt meeldivama maitsega.

Rõõmustage, rahvas! Sportsdirect on tulnud Eestisse, loodetavasti selleks, et jääda. Käisime Putukaga Ülemiste keskust uudistamas ning shoppasime SD-st kärmelt kõige igavama välimusega talvesaapad, mida laps raudselt eelistas kõigile seksikamatele paeltega jne mudelitele. Ütles et needsamad on head soojad ja ainult neid ta tahabki. 

Ülemiste keskus on astunud kliendipehmitamis-metoodikas sammu teistest edasi ja lisaks tavapärastele kõvadele pinkidele koridorides, kus rahvas saab shopplemiste vahele tagumiku maha toetada, on ta rajanud mõned varjuliste pehmete pesade kogumikud - sohvalistumisnurgad.  Vähemalt ühes neist saab väsinud poodleja ka oma telefoni akusid laadida et siis uutele ostudele söösta. Teises ja veidi erineva disainiga puhkenurgas polnud olemasolevates pistikutes* veel voolu sees, samas ehtisid seal laudu tühjad iPadi-alused, millest õunaka laadimisjuhe juba ennakult välja tolknes. Kui neid nurki nüüd mõnedele toitlustusasutusele maha ei parseldata, siis saab see keskuse enda jaoks olema vägagi stiilne reklaamvõte. 
Toitlustusasutusi endid on seal ka loomulikult hulgakaupa. 
Lisaks on ühe eskalaatori kõrval lastele mõeldud liutoru, mille alumine ots viib täpselt mänguasjapoe ukse ette. Strateegia missugune. Tõepooles, tule Ülemistesse ja võta lapsed ka kaasa.

Jah, rikkalt elame - kas mitte ei pidanud Eestimaa iroonilisel kombel olema poepinna hulga poolest inimese kohta maailmas esirinnas? Humoorikas.
---------------
*nojah, mis kellegi prioriteedid on... 

neljapäev, oktoober 30, 2014

Halvad ajad nõuavad halbu ideid

Artiklis sisus on muidugi rohkem ideid, aga pealkirjaks on väike vastik pealkirjarobot pannud: "Elatisevõlglased võivad tulevikus juhiloast ilma jääda".  Konkreetselt just see idee ongi halb. Väga halb.

Mulle isiklikult lihtsalt tundub, et autojuhtimisõigus on töövahend ja selle äravõtmisest on rongaisaduse vastu umbes sama palju kasu, kui nt vargal käe otsast raiumisest on kasu inimese ausale teele aitamisel.

Ära tuleks võtta võimalus kulutada ja laristada - elatisevõlgnikud ei peaks pangast ega üldse kusagilt laenu saama, ei krediiti, ega järelmaksugi, ja hea oleks, kui saaks neile ka üleüldise kasiino- ja kõrtsikeelu kehtestada. 
Halvimal juhul piiriületuskeelu kehtestamine (kuigi see vist juba riivaks isikuõigusi). 

Aga juhilubade äravõtmine? See ei tööta lihtsalt. See töötab valepidi. Ja pole ka loogiline. Loogiline oleks finantsiliselt ebausaldusväärsele inimesele keelata uute riskantsete finantsotsuste tegemine, ent mitte... töötamise keelamine. 
Umbes sama hea, kui hakata mingi kindla valdkonna võlgnikelt haridusttõendavaid dokumente ära võtma/ neid tühistama. Selliste valikute taga on kellegi karvane käsi, ma ütlen...

Oh Püha Puuks küll

Ausaltöelda leian ma, et raamatukogus seksivad inimesed, eriti ajal, mil see raamatukogu on ka teistele lugejatele avatud, on iseenesest nii ebameeldivad, et nende sugu ei oma sugugi tähtsust. Kui kellegi arvates avalikes kohtades seksivad heterod on OK, siis see... 
või on hoopis minu maailmapilt nihkes ja ma ei tea, mis elus tõesti tähtis on?
Igatahes pole ma kunagi raamatukogus seksimas käinud.
---------------
Hommikune dialoog:

"Kallis laps, miks sul reha öösel kaisus oli?"
Pahur ja unine Putukas voodit tehes:
"Juhtus nii."


Hiljem torkas ta endale kooli minnes rahakotiga silma, nii et kogu tee koolini pidasime kahe peale moraalset heitlust, kas pöörduda EMOsse või mitte.  Esialgu ei pöördunud. Saame näha.

Putukal on koolis jätkuvalt probleeme keskendumise, käitumise, jne asjadega. Ma ei saa sellest lähemalt rääkida - olen ära õppinud, et oma haavu netis avalikult demonstreerida ei tasu. Igast porikärbsed ja muud elukad...
Ma ei saa endale lubada meeleäraheitmist, sentimente, kurbust, vms stuffi. Ma pean asjaga tegelema. Pidevalt. Ja ma luban, et virutan jahukotiga vastu pead igaühele, kes julgeb mulle kuidagi kaasa tunda, sest see on kuradist. Saagitagu pekki. Elufõitlus ei ole lõppenud ega lõpegi. Kann. 
----------------
Olen viimasel ajal teinud palju muuseumitunde ja giidituure, mille tegemine poleks muidu üldse minu asi, aga kuna meie muuseumipedagoog on haige, siis tuleb teda asendada. Eile käis pimetunnis üks teismeliste grupp, keda mulle eelnevalt iseloomustati kui "käitumishäirega lapsi".  
Kui see oli käitumishäire, siis tuleks enamuse meie koolide seni ilma diagnoosita õpilased kiirkorras sundhospitaliseerida, ausalt. 
Need konkreetsed lapsed olid jumalast nunnud, paid, MOTIVEERITUD, sõbralikud, saate aru. Ok, paar tükki ei viitsinud kõiki asju kaasa teha - kuulge, igas teismeliste klassis on selliseid. Üks tubli soovis pidevat ohtrat kiitmist - kuulge, milles küsimus? Kiidame. Ta ju ongi tubli. Keegi neist ei olnud pahur, tõrges, tige, kiuslik... vähemalt ei näidanud ennast sellisena. Klassiga oli kaasas üle nelja õpetaja, kõik omakorda väga sõbralikud, see võis ka muidugi lugeda. 
Õpetajast oleneb klassi käitumine vägagi. 

esmaspäev, oktoober 27, 2014

Külm

Põrutasime just enne sügise seni külmimat ööd Viidiku juurde. Blondie märgas rongis mu pükse eriti aromaatse stressipissiga. Kui kohale jõudsime, kolis ta kohe ahju otsa magama.
Putukas sai töökasvatust. Ta eelistas iga kell lehtede komposti vedamist lugemispäeviku kirjutamisele... aga kirjutamisest ta siiski päriselt ei pääsenud. 
"Kas ma võin nüüd õue tööd tegema minna?" oli pidev kaeblik küsimus päeviku kohal nihelemiste, aelemiste, vähkremiste, kohaotsimiste, tindipliiatsiotsimiste ja muu sellise prokrastineerimise vahele. Vaene laps.

Mina töötasin sisse suhet oma uue graafikalauaga, Wacom Intuos Pro M. Mmm... Cintiqut ei raatsi muuseum mulle muidugi osta, aga seniks asi seegi.
Parimad programmid on Autodesk Sketchbook (vajab registreerimist, seda saab teha ka FB kontoga) ja Sculptris Alpha.

Kui tagasi jõudsime, näitas kraadiklaas kodus 10 kraadi... sooja. Üle nulli noh. Kui seda saab soojaks nimetada. 
Kuigi Võsuke oli eelnevatel päevadel kütmas käinud. 
Julmad naljad. 
Ülemise korruse hull hüplejast naaber on maja oma sportlike ajaviidetega hõredaks põrutanud, ma arvan.

Blondie ütles mulle, et talle ei meeldi sellised asjad ja ta tahab Viidiku juurde ahju otsa tagasi.

Aga täna hommikuks olin Putuka tuppa juba 20 kraadi sisse saanud, kui uks kinni hoida.

pühapäev, oktoober 19, 2014

Näosaade lõhestab perekondi

Mulle meeldisid... Väga. Kõik.
Putukas aga porises hindamise lõppedes: "Uku peaks võitma! Ema, kui sina oleksid žüriiliige, siis sa annaksid Ukule kaksteist punkti?"
Täitsa võib ollagi, sest minu meelest see hääleulatus väärib omaette piparkooki. 
Aga Rammstein oli ka hea.

kolmapäev, oktoober 15, 2014

Käisin

eile õhtul psühholoogi juures ja ühel hetkel avastasin, et mu jutt koosneb peamiselt kõnekäändudest ja piltlikest väljenditest. Sekka mõni oksüümoron. 
Sattusin segadusse ja metafooride hulk kõnes kasvas. 
Üldiselt sai ta ikka aru, millest ma rääkisin, või siis oskas väga hästi vastavat nägu teha. Kasutas ise ka paari eufemismi, üks nii kauge, et ma pidin üle küsima.

Aga kas ümbernurgaütlemistevaba kõne oleks üldse mõeldav?

Lisaks tegin eile hommikul laktoositaluvuse veretesti, millest sain praeguseni kestva peavalu (testi tuleb tegema minna tühja kõhuga). Aia. 

teisipäev, oktoober 14, 2014

Pildid Haapsalust vol viimane

Pildil klõpsates näed seda suuremalt.
Üks uuem asi Haapsalus on naljakas söögikoht Talumehe Kõrts, kus kõik on tehtud servamata laudadest. Hullumaja!



Ei saanud jätta külastamata Iloni Imedemaad. Aga sealt on vähe pilte, sest mu telefoni aku oli selleks ajaks täiega tühjaks pildistatud. Üksildane punane kukk on seal kusagil igatahes olemas, tötskääbused niisamuti. Minge ja vaadake ise.


Haapsalu kuulus raudteejaam:














Haapsalus on ökodisain pop: