laupäev, jaanuar 28, 2012

Silm

Üks pool pildist, mille ma tegin Viidikule jõuludeks. Kasutasin juhust, et olen üle hulga aja  Langel ilma, et mul oleks vaja paaniliselt eksamiks õppida (ühe tegin just ära) või kusagile rännata. Ja nii jätkub mul hetk aega ja raas vaba vaimujõudu, et pildistada enda maalitut.

Raam on kunagi ammu mu enda poolt kokku klopsitud - sellep niisugune rohmakas. Võsuke teeb palju paremaid raame, aga tal ple aega. Kodus pole seadeldisi ja riistu ja koolis, kus need on olemas, pole aega.

neljapäev, jaanuar 26, 2012

Kõigi krokodillide ema



Draakonilapsuke
Võsuke tõi eile Putuka lasteaiast ära, kui ma Kellus hilisel lapsevanemate koosolekul olin. Hiljem kodu poole kõndides tundsin tapvat nälga ja helistasin oma vanemale lapsele: "Ole hea, hakka juba süüa tegema, ma suren kohe ära!"
Võsuke porises telefoni: "Mis elu see selline, pikk koolipäev, tulen koju, kohe kütma, siis õppima, siis lapsele järgi, siis jälle õppima, nüüd veel süüa ka vaja teha! Puhata ja mängida pole üldse aega."
 ------- 
Kodus teatas Võsuke, et Putukas oli lubanud M-le peksa anda, sest M oli talle jäätükiga vastu nina visanud. Seda oli M ise Võsukesele garderoobis kaevanud. 
Küsisin: "Kas M ema pahaseks ei saanud?" 
Võsuke: "Ta oli juba selle peale pahane, et M üldse olemas on." 
Mjah.
 ------- 
Putuk ütles täna hommikul lasteaias: 
"Mina olen ainuke, kellel on nööridega saapad!" 
Pusserdas teise saapa jalast ära ja lisas:
"Parem oleks, kui kõigil lastel oleks nööridega saapad!"

kolmapäev, jaanuar 25, 2012

Headest asjadest:

-Käisime nädalavahetusel Kudzu lapse sünnipäeval Postimuuseumis. Putukas kirjutas hanesulega vanaemale kirja. Hiljem lõid lapsed Segasummasuvilas traditsiooniline kaose.
-Kudzu pakkus traditsiooniliselt võrratuid hõrgutisi. Minu jaoks suurim avastus oli Kirju Koer
-Kudzu mees juhatas meile programmi nimega Calibre, millega saab tekstifailidest e-pub-e tekitada. Nii me istusime lõpuks Viidikuga (väga ebaviisakalt) diivanil nagu kaks kägu, arvutid süles, ja genereerisime tuima näoga eraamatuid. Need saab hiljem mobiili ja tahvelarvutisse (väike odav CobyKyros) paigaldada ja e-lugeda. !
------
Sain puud lõpuks kätte. Mõnda aega võib jälle muretu olla. Seniks-kuniks.
Reedel on viimane eksam.
Tundmatuks jääv korrespondent soovitas meil, käsitööhuvilistel hakata heegeldama või silmuskuduma musta värvi pealuumustriga või muidu gooti stiilis käsitööesemeid. Nt küünarnukini pätikindaid. Jt. Mõttel on täiesti jumet. Ma juba enne mõtlesin nt reljeefse ajumustriga mütsi peale. Oleks ju soe ja kena?

Viletsuse võlu

Praegu on minu reaalsus selline, et kolmeliikmelise perekonna pean ma umbkaudu 5 euroga päevas ära toitma, ok, väiksem laps sööb lisaks veel lasteaias, lasteaia söögiraha ma selle üldise summa sisse ei arva, ja ilmselt mingite suuremate varude soetamist (suhkur, õli, kohv) ka mitte. Seega on see 5 euri päevas sohiga pooleks.
Mis tähendab, et näiteks liha ostes ma üritan seda ise võimalikult vähe süüa ja et see üritus teostatav oleks, söön soolaga leotatud herneid. Mulle maitsevad (lastele mitte), on odavad, valgu saan sealt kätte, ja lastele jääb liha rohkem. Tihti piinan oma kalleid lapsi odavate suppide ja tangupudruga, Võsuke poriseb: sa tead küll, et ma seda ei söö, ja siis kühveldab kõhu mornilt täis. 

Jah, kui käin külas, siis mind toidetakse. Puhas win.

Sellise peost suhu elamisega äraharjumine pole tegelikult eriline probleem. Suvel sai kõvasti hoidiseid tehtud, nüüd teen nendega saia. Jahu+pärm+elekter on odavam, kui poest koogikese ostmine. Maiustusi ei osta. Töö juurde saab karbiga toitu kaasa võtta (v.a. tatrapuder, mille haisu meie Direktor ei kannata). Töö juures saab kohvi. Kohvi ei pea üldse nii palju jooma. Alkoholi ei pea üldse jooma. Suitsetanud pole ma kunagi. Antidepressante ma siiski ei võta, kuigi vahepeal on tunne, et oleks vaja. Väljas söömine ei tule ammu enam kõne alla. Pesu sai parematel aegadel juba varuks ostetud. Võsukesele sai ka omal ajal targu AIPI saapad ostetud, mis veel kenasti kestavad. On olemas raamatukogud ja  on olemas piraatfilmid. Eelmisest aastast huulepulk ja ripsmetush, aga ega ma neid ei kasuta niikuinii. Võtsin aeglasema internetipaketi, maksan vähem. Suurim püsikulu enda peale on mul sõitmine Tallina ja Tartu vahet, mida ma saan rongiga ja tudengina teha eriti odavalt, ja arvestades, et Viidik mind alati toidab, jään ma vist enamvähem nulli.

Oh, okei, tunnistan kohe üles - eelmisel semestril ostsin ma endale  10 euri eest õlivärve ja endale ja Võsukesele ning Viidikule e-poest nunnud sõrmused mingi 4.50 tk. Vähe sellest, käsiloleval semestril käisin ma vahanikerdamise töötoas, makstes selle eest hirmuäratavad 12 euri... Õudne, kohutav, milline pillaja!

Kütteprobleem kerkib dramaatiliselt üles umbes 2 korda aastas ja seni olen ma selle ikka kenasti ära lahendanud. Iseasi, et seda korterit niikuinii väga soojaks ei saagi. Kõige halvem lugu on Putuka riietega, millest ta kipub välja kasvama. Kaltsukast võib saada heal juhul dressipluusi aga mitte talvesaapaid nr 30, poiste omi. Kahju küll, aga Putuk ei pane surres ka roosalillelisi saapaid jalga, mis on ainuke variant, mida ma kaltsus näinud olen. Nii käib ta praegu olude sunnil kunagi ammu isa poolt toodud mustast nahast nöörsaabastega, mis on uhke vaadata, vististi hea käia ja väga ebamugav jalga ajada. Samas kui mõelda, arendab see käelist osavust (ta seob oma paelad ise), mis polegi tegelikult  kõige halvem variant, niiet, kas mul on mõtet krõpsupaeltega saabaste nimel tõmmelda üldse? Olgugi, et kõik teised lapsed lasteaias kasutavad mugavamaid papusid. 
Kõikidel teistel lastel on ka ses mõttes mugavam elu, et neil on keskküte, nad ei pea igapäevaselt puid üles tassima ja kütma, nagu Võsuke peab, nad ei pea iga päev jala lasteaeda minema ja sealt tagasi tulema jne, jne. 
Viletsus arendab, dohh. Võimlemine pluss trenn pluss karsked eluviisid.
Ainult et...  
ma olen lihtsalt täiesti viimase piiri peal selle nn toimetulemisega ja kui muud kulud peaks jälle kasvama ja seega söögiraha osa veelgi kahanema, siis ma lihtsalt ei tea, kuidas edasi.

teisipäev, jaanuar 24, 2012

Kui ma oleksin

alkoholipruukimise kalduvustega isik, siis oleks praegusel hetkel kohane seda pruukimist natuke läbi viia. Kergendustundest.
Sain tehtud aine, mille suhest olin veendunud, et kukun läbi, kuna ma juba kukkusin kolinal läbi nõutava iseseisva tööga. Normaalne eksamisooritus siiski päästis mu. Koondhinne D (ehk Droll) - ikkagi positiivne hinne. Örgh. Tsilllll!

Kuna ma aga alkoholi pruugin harva ja sedagi siis, kui keegi teine pakub, panen hoopis meeleolu loomiseks siia ühe temaatilise video: http://www.byturen.com/
Videot vaadates lohistage kursoriga üle ekraani, siis näete teist pilti ka.

neljapäev, jaanuar 19, 2012

Sooritusele

Eksalteeritud eksaminandid
julgust kambaga üles kiites
vormelid valemid terminid tondid
spikrid ja paprid, allikad, viited
Ootavad algust, ootavad lõppu,
uju või vaju, sibli või uppu
pool aastat korjatud teadmistevaru
viima peab ometi pingerea tippu
hoidma peab ometi püüdluste lippu
katil on kapis kahtlane karu

(kas teist keegi aru sai, kuhu kati karu sai?)

teisipäev, jaanuar 17, 2012

Las Draakoni aasta tulla

Papimassist draakonimask. Poolik.
Värvisin ära ja viisin lasteaeda,
aga pilti teha enam ei jõunud.
Suusatamine edeneb siiski
Heakene küll, selle talvega võib ka ära harjuda. Pea-asi, et jälle samasugust ei tule, nagu kaks eelmist olid. Viisakad 5 cm lund - it`s okay by me. Drillin Putukat suusatama* Suusataks ise ka, kui oleks varustus. Rahadega on jätkuvalt kehvad lood. Kahju, et Schnelli tiiki enam uisutamiseks puhtaks ei aeta - kaltsukast ostetud uisud on nii mul kui Putukal ju olemas, Savisaare platsiraha ma aga maksta ei taha.
------
Panime kamba peale käsitööblogi püsti: http://nikerdinokerdi.blogspot.com/
Kuna lihtlabase ellujäämise nimel rabeledes ja isiklike laste kasvatamise kõrvalt jääb meil aega lõbusal viisil vigaseks löömiseks vähe üle, ning hobitoodang on per lõust ikka tilluke, ootame sellesse blogisse ka teisi huvilisi, kel mõni põnevam katsetus sahtlipõhjas vaikib. Ära hoia küünalt vaka all, vakk võib põlema süttida.
------
Sõidan kolmapäeval Tartusse.
Tanel toob reede hommikul Putuka mulle järele, tal on vaja maratonile minna. Muud midagi, kui et jaanuaris kohtuvad nad jälle vaid selle ühe korra ja seegi kärbitakse nüüd lühikeseks.
Mulle absoluutselt ei meeldi Taneli komme autoroolis pikalt mobiiliga lobiseda ilma vabakäesüsteemi kasutamata, eriti ei meeldi see mulle muidugi siis, kui ta sõidutab Putukat. Uudistes on avarii teise otsa, tee on libe.
Maksan Putuka inglise keelt lasteaias, nii et veri ninast. Tanel lubas nn oma maksupoole asemel küttepuid tuua, need ei ole ikka veel kohal. Senised puud lõpevad selle nädala lõpus. Murettekitav olukord.
------
*kellaõpetamise lükkasin edasi. No ma ei leia seda õiget nõksu või konksu või motivaatorit. Ja olgem ausad, ümar numbrilaud on ikka äraütlemata abstraktne asi. Aga äkki õpib Putuk selle ise ära?

esmaspäev, jaanuar 16, 2012

Külm on

Väga külm. Mind vaevab ka mõnda aega juba masekas - kahtlustan, et see pärineb tegelikult juba ajast, mil ma Võsukese isast lahku läksin, ja on kergelt krooniline - ning optimismi ja entusiasmi väga silmapaistev puudumine annab külmatundele vunki takka. 
Dr Frankensteini saunalaboris 
valmivad uued, kvaliteetsed miniajud.
Muuseum asub remondi kestel ajutistes rendiruumides, õigupoolest ühes vanalinna korteris, kus on muuhulgas ka saun. Imelikul kombel pole me seda sauna kordagi kasutanud, kuni eelmise reedeni, mil ma täitsin Putuka kauase soovi "tahakss muuseumi sauna...". Täitsa asjalik saun muidu, aga dushiruumi põrand on vale kaldega ja pesuvesi tahab vägisi kontorisse voolata, milla vastu aitab ainult pidev moppimine dushi kasutamise ajal.  Sportlik saun.
Aga muul ajal me lihtsalt soojendame oma kontoriruume vajadusel sauna sisse lülitades ja selle ust lahti jättes. Ka papimassist mudeleid saab seal väga hästi kuivatada. Täna oli küll tunne, et koliks kõige arvutiga lavale. 
Putukas kaebab hommikuti seljavalusid. Pagan võtaks.
Arstile vaja minna.

kolmapäev, jaanuar 11, 2012

Sellest tunnen enda lapse

Kui ma enne jõule ennastunustavalt Nouve de Jan-Antounin (aldipartiid) lõugasin, pistis Putukas sama kõvasti lõugama: Ära tee! Ära laula!
Hm. Kummalegi mu lastest ei meeldi mu laulmine. Või laulud. Need on sellised imelikud.
Nüüd aga, kui jõulud on unustatud ja isegi päkapikel peaks pohmelus SIISKI hakkama lõpuks üle minema, kuulsin korraga Putukat Jan-Antounini refrääni viisi ümisemas. Ta-rat-tat-tat-tat-taa-taa, jne. Täiesti viisi pihta. 
Jah, see on minu laps. Kõik asjad ikka mitte hooajaks, vaid hiljem, tagantjärele. Siis, kui teistel juba tuhin üle.
------
Mul on rahutute jalgade sündroom. Ise ma ei kurda. Ei pane tähelegi. Viidik kurdab. Ega vist ei ole tõesti meeldiv ärgata selle peale, kui keegi suure varbaga rütmiliselt su säärt toksib? Mina ärkasin ühel ööl seepeale, et Viidik üritas viimases ahastuses mu siblivaid jalgu kinni hoida. Tundsin, et lämbun. Kinnihoidmisest. Liikumatuks muudetud jalgadega polnud lihtsalt võimalik magada.
See meenus mulle täna, kui nägin trollis üht kaunist naist, kelle nägu rütmiliselt iga paari sekundi tagant väga märgatavalt tõmbles.
Läksin ja ostsin endale magneesiumitablette. Need pidid natuke aitama.
------
Nagu ma kõiki muid asju teen hiljem, kui teised, nii ka Nirti raamatut lugesin ma alles nüüd. Valus ja ilus asi.
------
Lõpuks õnnestus mul Putukale saapapaelte kinni sidumine selgeks õpetada, nüüd käimegi uhkelt nöörsaabastega. Järgmisena on päevakorras osutikella tundmaõppimine. Oeh.

teisipäev, jaanuar 10, 2012

Intriigi ka

Et te ei arvaks, nagu oleks mul mingi igav elu.
Nähes eelmisel nädalal "Õhusöök viiele" osalejate nimekirja, hakkasin ma loomulikult seda saadet vaatama- ikka vana hea tuttav strippar Marco osaleb. Pärast esimese osa äravaatamist kirjutasin artikli: 
Mis aga sai edasi?
Kolmapäeval või neljapäeval võttis strippar Marco minuga facebookis ühendust ja virtuaalkarjus minu peale, et keegi Publiku toimetusest ütles talle, et mina kirjutasin tema kohta, et ta on silikooni täis topitud muumia.
Läksin vaatasin üle, ei näinud sellist väljendit oma kirjutises. Ei ole noh! Ei saagi olla. Mul lihtsalt ei ole kombeks inimeste kohta lollakaid väljamõeldisi kirjutada. Andsin Marcole oma tegeliku kirjutise lingi, mispeale ta veidi maha rahunes ja tunnistas, et see saade on ta täiega närvi ajanud.
Kirjutasin Publiku toimetusele, et kuulge, teie kasutajatingimustest on kirjas, et te ei avalda autorite isikuandmeid kolmandatele osapooltele, mis toimub? Ja miks see "keegi Publiku toimetusest" mind laimab, omistades mulle valesid sõnavõtte? Mulle vastati, et nemad pole midagi kellelegi avaldanud, keegi pole küsinudki, ja nad ei tea, mis toimub. 

Päkapikkudel on pohmakas?

Delfisse pole üldiselt mõtet enam midagi väga säravat kirjutada, Delfi Rahva Hääl enam raha preemiaks ei maksa. Küll aga saab Delfi Rahva häälde kirjutades punkte koguda ja nende punktide eest Delfi rahva Hääle auhinnapoest nt teleka või ajalehetellimuse võtta. Produtseerige 40 nupukest, igaüks vähemalt 1000 tähemärki pikk, ja telekas on teie.  Tuuakse koju kätte ka. Võsuke enda oma niimoodi saigi - minu käest.
-------------
Tavapärase osavusega loen ma ühe artikli pealkirja: Teedel on suur jäite ja libude oht
-------------
E-lugesin ennast üle, lugesin lapsed, lugesin Võsuke allüürniku (ja panin ta perekonnanime valesti kirja, oh hoidku). Ajutised elanikud tuleb nimelt ka kirja panna, b-kaardile. Parem olla digiloendatud kui istuda tädikest oodates kodus.
On inimesi, kellel üleloendamine iseenesest on põhjatult vastukarva. Isikuvabadus on ilus asi, ainult et loendatud saamine on kohustuslik ja sellest hoidujale võidakse rakendada sunniraha.

esmaspäev, jaanuar 09, 2012

Nummiteema


Viidik torkas mulle messengeri ühe pildilingi: Ilus ekraanitaust sulle:
Pilt on filmist Season of the Witch, pildil on katkuhaige ülik. Tõepoolest, kompositsioon, koloriit ja disain on imeväärsed.

Tõsiselt nummi, kui kallim sind nii hästi tunneb!
Eee... peaaegu et ütleks, et kaugsuhtel on omi häid külgi. Kuigi, need küljed oleksid vist ka lähedal olemas.

Pilt on siit:
Film oli ka äge. Hoidis pinget pikalt üleval, üsna raske oli aru saada, kes oli ohver, kes deemon, kes ajas õiget rida, kes tammus kindlameelselt eksiteed, kes pöörab viimsel hetkel patust ära. See oligi põnev. Niki (kes algul esines isegi Päris Paha Poisina)  kippus domineerima oma tavapärase imalavõitu traaagilise hämmeldusenäoga - kuigi mulle muidu pikerguse näoga mehed meeldivad, läheb Niki mu maitse jaoks viimasel ajal väga pühakuks kätte ära, ka selles filmis oli just tema see, kes lahingus esimesena mõõga peatas ja küsis: mida me õigupoolest siin teeme. Ja tema oli deemonist jagusaamisel põhiline kangelane. 

reede, jaanuar 06, 2012

Jälle tuju heaks

Vaadake tv3 pealt saadet "See pole lastesaade". Jäin seda täna pärast "Sööki" hajameelselt vahtima ja pidin pärast 3 minutit juba naerust püksi tegema. Ja see pole pahatahtlik naer, millist "Söök" esile kutsuda võib. See on siiras rõõm laste nutikate ideede üle. 
Saate esimeses osas, mis just reklaamipaus ees pillid kotti pani, anti kahele 5aastasele tüdrukule kätte profimeigituba telestuudios ja ehtne näitlejanna, kellel oli kohe esinemine algamas. Järgmiseks külastasid tüdrukuid mustanahaline, loomupäraselt üliseksikas umb-ingliskeelne noormees ja Genka ise ja tüdrukud "muutsid nende arusaamist meigist jäädavalt". 
Kui lasta lapsed piiramatult täiskavanute pühakspeetavate teemade kallale (ja kui ei pea seda ise pärast ära koristama) siis on alati tulemuseks midagi suurepärast ja üllatavat. Oi appi!

Kurbus

Kui sinu last tabab pettumus, mille suhtes sa ei saa mitte midagi ette võtta, ja ei oleks saanud midagi ka selle ennetamiseks ette võtta* ja mille teise osalise peale pole võimalik pahandada, sest see on samasugune (lasteaia)laps, siis oled sa hädas.
Lõksus, ma ütlen. Hiirelõks südame küljes kinni. Ja seda ei saa ära.
Lükkad lapse lasteaia uksest sisse ja jooksed koos lõksuga edasi, tööle.

See on üks nendest riskidest, mis kaasnevad lapsevanemaks olemisega. 
-----------
*Vähemalt mitte sel juhul, kui sa ei pea õigeks kuueaastase südamesse ennakult pessimismi, negativismi ja lootusetust külvata, seda lõksu niimoodi tema südame külge kinnitades.

kolmapäev, jaanuar 04, 2012

Halleluijahh

Mul on räme kõhugripp, probleeme viitamisega (ma tean, mida ma öelda tahan, aga ma ei tea, kes ja kus seda enne ütles) ja töö juures ujuv hullumaja.
Hoian läpakat kõhu peal (see soojendab) ja üritan mingeid kasulikke virtuaalliigutusi teha.
Kes toob mu lapse lasteaiast ja mulle puid tuppa?
Võsuke on teist päeva mingis ebamäärases poolmilitaarses-poolhariduslikus treeninglaagris.
Tema allüürnikul on koolivaheaeg.
Blondie ei kuula sõna.

Kas ma pean tõesti ise minema? Kuuma läpaka kõhult tõstma?
Julm maailm.
-----
Putuka isa tõi ära nii Putuka kui puud.
Vaatasime lapsega KungFu Pandat (esimene), pärast mida koukis laps kusagilt välja ÜHE hiina söögipulga ja ründab praegu sellega pelmeene. Teist pulka pole.

esmaspäev, jaanuar 02, 2012

Lapsesuu

Putuk: "Emme, kas sa mäletad seda aega, kui sina ja issi lahku läksite?"
Mina: "Mäletan küll, miks sa küsid?"
Putuk: "Niisama"
---
Paar nädalat hiljem:
Putuk: "Emme, kas sa abiellusid T-ga (issi nimi) või?"
Mina: "Ei, ma pole T-ga kunagi abielus olnud, me elasime niisama koos"
Vaikus.

Mind täitsa huvitab...
millal ta niikaugele jõuab, et ma pean talle vastama: "seda küsi issi käest", ja kas ta siis küsib ka.
Ma ei kavatse seda ei tagant kiirustada ega ära hoida.
----
Meeleheitel ema karjatab: "Mitu korda ma olen sulle rääkinud, et voodis ei niheleta, ei aeta tekki maha, ei ronita jalgupidi seinale, ei loobita patju põrandale,  vaid jäädakse ilusti magama?"
Putuk: "Miljon korda!
Ema: "Ja kui palju ma peaksin rääkima, et see sulle kohale jõuaks?"
Putuk: "Kakssada kolmkümmend neli miljonit!"

Aarghh...

Veel üks multifilmisoovitus: midagi espessiell koerasõpradele.

rongamamma

Putukal oli elu esimene* nn pidžaamapidu - kui olime Segasummasuvilas ennast Kudzu hõrgutistest kandiliseks õginud (eriti sellest uskumatust kringlist), ennustanud ja aasta ära vahetanud,  võtsin takso ja kimasin Viidiku ning tema sõprade juurde linna teises otsas, kus toimus täiskasvanuteealiste laminaläbu. Putukas jäi Kudzu laste juurde külla ja ööbima, olles enne seda teinud mulle muretus toonis ettepaneku: "Aga me võime ju homme kell viis õhtul raudteejaamas kohtuda?" Nojah. See on mingi... meeste lahendus. Viidikule oleks see ka meeldinud. Mina pidasin ikkagi paremaks 1. jaanuaril Segasummasuvilasse veel korraks tagasi minna ja Kudzuga lobiseda, kuni meid lõpuks Tallinna suunduva auto peale pakiti. 

Võsuke oli muidugi Tallinnas ja tundis ennast ilma minuta väga hästi. "Emme, millal sa jälle Tartusse sõidad?" on meil selline moosinäo-küsimus. Teadagi...
Lapsed kasvavad mul omapead ja ise hulgun mööda ilma ringi.
Uhh. Mis ema see selline... Vaene Võsuke pidi endale ise praadi küpsetama, onju, hea, et ema kõrvitsasaiagi ** jättis. 
Ennustused lubasid mulle head ja paremat, päikest ja kotkast.

Mäletan, et kui Võsukesel oli Eriti Raske Puberteet, nii vanuses 14-15, sundisin ma ennast meelekindlusele mõttega: "Ma ei pea talle meeldima, aga ma pean temast vastutusvõimelise inimese kasvatama".
Nüüd hiljuti sain ma ühe meie sügavamõttelise üldfilosoofilise*** vestluse käigus teada, et: "Sa andsid minu puhul ka liiga kergelt järele," nagu Võsuke kriitiliselt ütles. "Ma mäletan küll, et sa täitsa mitu korda andsid liiga kergelt järele ja loobusid [oma sanktsioonidest]."
Aa, Eee, vitamiin Bee.
Kriitika ema kasvatusmeetodite pihta on Võsukese praeguses vanuses (pluss järgmised 20 aastat) üldiselt ootuspärane, aga et nagu, mis mõttes nüüd SELLESSE väravasse?
----------
*Minu teada
**Retsepti leiab siit:
*** Ilma sarkasmita