esmaspäev, veebruar 28, 2011

Kevad, noh

Rents, noor inimene, ei saa veel aru vist, aga kevad on ju käes. Tegelt ka. Ja pärast nii pikka ning külma talve, mil inimesed kasukat ka voodis ära võtta ei raatsinud, Marati uhutud aluspesust rääkimata, löövad kaua vaoshoitud hormoonid ju erilise jõuga latva...
Isegi mulle, vanainimesele tehti reede pärastlõunal trollis tundmatu priske meesterahva poolt märkus: Proua, teil on ilusad silmad. Tänan, muhelesin ettevaatlikult, kompse käe otsas kohendades. Meesisik küsis mu käest: kuidas on proua, kas liigute asja pärast või oma lõbuks? (ta oli kevadest ilmselgelt VÄGA vaevatud, muidu oleks ta taibanud, et üüratut seljakotti ja kahte niisama kotti kandev ja kella piiluv naisterahvas päris oma lõbuks siiski ei jaluta) ja lisas siis julgustavalt, koos minuga trollist maha tulles: ma elan siinsamas lähedal, üldsegi mitte kaugel. Muhelesin närviliselt edasi ja tormasin üle hangede lasteaia suunas, et võtta laps ja jõuda rongile ja sõita Tartusse. Kuhu te kiirustate! hüüti mulle veel järele.
Ajastus näikse olevat meestel see nõrk koht. Või oli see hoopis minu halb ajastus?

pühapäev, veebruar 27, 2011

Bboil


Uue boileri ostsin ma lõpuks Tartust, Aivar viis mu sellega rongile ja Aap sõbraga viis selle rongilt koju.
Tartust sellepärast, et Bauhofis oli sel nädalavahetusel (ja ainult sel nädalavahetusel) supersoodustus, nii mina kui mu meistriklubi kaart aga olimegi seena Tartus.
Jätsin Aabi sõbraga õnneliku näoga manuaali lugema ja sõidan kooriproovi.
---------
Aap helistas kooriproovi: kuule, me saime selle boileri nüüd üles, aga külmaveetoru on liiga lühike. Tuleb uus toru osta.

Norrrmaalne... mina mõtlesin, et pean uuesti torumehe tellima, 30 euri kord. Normaalne!

reede, veebruar 25, 2011

Leitud

Eelmisest korrast jäid Aivari juurde hõbedane kett ja sinise kiviga juukseklamber. Kelle omad?

Enne suurt sula

Paistab, et praegu on mingi selline aeg.
Kõigil juhtub. Muudkui juhtub. Minul tilkus boiler, Solil aga hoopis midagi hullemat. Tunnen talle südamest kaasa.

Torumees, kes mu boileri lahti opereeris, kinnitas, et tal on üks väljakutse teise otsas, inimestel muudkui torud lõhkevad. Huu, milline võigas analoog... Ja ilmselgelt tuleb teine tilkumiste laine siis, kui välistemperatuur lõpuks üle nulli kerkib. Siis hakkavad tilkuma majad, keldrid, seinad ja laed.

Ma pean siiski ütlema, et kõik need tilkumised ja asjad on tingitud mingitest kunagi tehtud otsustest-tegematajätmistest. Ntks oleks mu boiler ilmselt terve, kui ma oleksin otsustavalt kutsunud torumehe seda puhastama siis, kui oli veel õige aeg. Enne, mitte pärast katastroofi.

Üha rohkem mõlgutan mõtet, lasta ennast lõpuks ära steriliseerida. Mulle tundub, et minu laste arv on täis. Rasedused olid mul mõlemad komplikatsioonidega ja oma neerude töökindlust ma rohkem proovile panna ei taha. Tablettide söömine ajas mind pidevalt iiveldama ja tegi uimaseks ning võttis seksiisu ära, praegu kasutame kondoomi (muidugi pole see mugav, aga igasugused äpardused oleks ju veel ebamugavamad).

See oleks üks otsus, mille ma saaksin enda heaks teha.
Häda on selles, et see otsus on tagasivõetamatu ja ma natuke siiski kõhklen. Samas tõsiselt - ma ei tunne mitte kõige vähematki soovi elus veel lapsi saada. Ükskõik kellega. Mulle aitab nendest, kes mul on. Ja ma tahan oma vanas eas seksida vabalt ja muretsemata vahendite ja tagajärgede pärast, ükskõik kus ja millal. (aga mitte ükskõik, kellega. Sest see on tähtis. See Kellega).

Krt meil läks hiljuti üks põnev seksivõimalus vastu taevast, sest vahendit ei olnud kaasas.

Maksad ja kopsud

Türa. Ma olen selle nädala jooksul korduvalt meie veetorusid lahti sulatanud, selle jaoks siit ja sealt seina lõhkunud ja kirunud Seda, Kes Siin Korteris Enne Elas.
Ei maksa kurja vanduda, kuri tuleb uuesti külla.
Boiler läks katki. Täna hommikul kell 6 andis märku. Tilkus, siis solises. Paanika.
Keerasin vee kinni. Üldvee, sest boilerisse sissetuleva toru peal mul kraani ei ole (see idioot, kes need torud sellesse korterisse paigaldas*... [tsenseeritud]).
Guugeldasin torumehe (odavaim, kelle leidsin, 25 euri: 58009510). Kutsusin kohale. Torumees ühendas vee boilerist lahti, laskis boileri tühjaks, lubas üldveekraani uuesti käima keerata ja tegi mulle halehinna (ju ma paistsin nii hale välja). Ütles, et: "hooldusvaba boilerit ei ole olemas, iga boiler vajab aastas korra puhastamist". Boileri puhastamine läheks maksma keskmiselt 30 euri kord.
Ise puhastada? Ma ei leidnud oma boileril küll sellist luuki, kustkaudu seda ise puhastada saaks... ja ma ei ole ometigi täielik juhmard. Minu meelest ei leidnud omal (6-7 a tagasi?) ajal Tanel ka seda kohta, vaid ütles umbes et selle boileri puhastamiseks tuleks see (iga kord?) seinalt maha võtta. Ja poes öeldi loomulikult, et see boiler on hooldusvaba. Säh sulle hooldusvaba...

Nüüd tuleb uus osta. Vana on väga põhjalikult katki.
Uus tuleb osta selline, millele puhastamiseks ise ligi pääseb.

Nüüd olen töö juures ja joon oma päeva esimest kohvi. Shokk lõi vererõhu alla ja ajust välja muidugi.
-------
*Ei olnud see Tanel, mina, ega isegi mitte Juri. Oli See, Kes Siin Enne Elas

***Täpsustuseks olgu veel öeldud, et viimastel päevadel olen ma 3 korda päevas kütmise tulemusena sanud meile 18 kraadi sooja tuppa, mis on minu hinnangul juba napilt ligilähedane "palavale". Torude pidev külmumine on tingitud sellest, et need on paigaldatud vastu kütmata koridori seina ja isoleer on paigutatud torudest toa poole kipsplaadi alla.

pühapäev, veebruar 20, 2011

Hämmastavalt soe

Ilma puhuri abita 18 kraadi toas sees. Nii võib higistama hakata! Aga kaua ahi vastu peab... ei tea.

Oti sünnipäevale tuli kohale täpselt kaks last - noorem õde oma lapsega ja H-E lasteaiast. Meil oli üsna muhe olemine Tervishoiumuuseumis. Voolisime Cernitist kujusid.

Aap helistas ja teatas, et tuleb alles esmaspäeval Tallinna tagasi. Õnneks vedas ta enne minekut mulle mitu kotti kütet tuppa, ma ei pea hakkama ise lohistama.

Tegin masenduse vastu kõrvitsateraapiat. Käisime ka lumelinna vaatamas. Päike paistis ja soojenda selga, koju jõudes tormasin jälle kütma. Majaperenaine käis paari sviitrit pakkumas ja lobises pikalt ning laialt, vahepeal kaeveldes, et tal on suhtlemisvaegus. Pärast tuli mu kaksikõde külla ja lobises sama pikalt. Kiitis homöopaatiat. Andsin talle ühe ammu väikseksjäänud kasuka ja pool kõrvitsat. Stiilne kasuk, mis mulle rinnust ja puusast kitsas, ja veel ei meeldinud mulle selle kasuka liiga lahtine kaelus. Ma olen kapuutsiinimene. Õele oli see pisut suur, mis praeguste ilmadega on pigem eelis.


Ott on vahepeal natuke kasvanud. Paar kuud tagasi talle liiga suur olnud ja kapi otsas seisnud kombinesoon sai nüüdseks täiesti parajaks, osaliselt muidugi tänu talvisele kampsuniefektile, aga mitte ainult. Uusi saapaid vaja. Punased on väikesed ja hallid hakkavad juba narmendama.

Vannitasin Otti üle hulga aja (ei saa ju last pesta, kui toas on 12 kraadi sooja ja vähem). Homme pean tööle minema ja siis hakkab korter jälle jahtuma. Kütan hommikul, Aap kütab õhtul, aga kahest korrast jääb praegu väheks.

reede, veebruar 18, 2011

oiappi


maeivõi. Täna hommikul näitasid usaldusväärsemad netisaidid Talnas 28 kraadi külma. Vandusin veel kord alla ja palusin Tanelit Ott autoga lasteaeda sõidutada*. Pärast mõngingast porisemist ta nõustus. Õhtul on soojem (juba praegu on kõigest 17 kraadi külma) ja kojusaamisega probleeme pole.
Mul pole tööjuure hetkeseisu** vaadates aga lootustki täna varem koju+kütma saada, ning Aap sõidab ka poolest päevast ära, Valgamaale. See ull tahtis osa teest hääletada..***. Karjusin ta peale mitmel eri viisil ja toppisin raha. Mida mul eriti ei ole. Aga kes küll nõustuks praeguse ilmaga oma vaevu käimasaadud auto mõne hange ääres kinni pidama, et hevika välimusega koljatit peale võtta? Koljati beibifeiss ei paista ju salli tagant ära. Lõpuks lubas ta mul piletid netist ära osta.

Kui nüüd natuke mõelda, siis suvel +30, talvel -30, suve ja talve vaheline temperatuur on kõikunud 60 kraadi ulatuses. Nomaeitea. Emake loodus esitab meie kohanemisvõimele küll ülearu suuri nõudmisi. Kas te mäletate veel aega, mil suvel 22 kraadi loeti juba kuumalaineks, enamasti oli kuni +17, vihma sadas. Ja talvel langes temperatuur vaid harva alla -5? Aastaringselt sitad suusailmad...

Huvitav, kas Oti sünnipäevapeole homme, tervishoiumuuseumis, üldse tuleb keegi kohale? Lapsevanemad keelduvad välja sõitmast, see on täiesti mõeldav.

Blondie poeb mulle teki alla kaissu, laskmata ennast eriti häirida isegi capsicami spordikreemi (millega ma oma valutavat kaela määrin) lõhnast. Keegi kuskil soovitas, et kui jalad külmetavad, määri capsicami jalataldadele ja pane villased sokid jalga.

Soojaveetoru vannitoast kööki külmus jälle kinni. Lasksin Aabil ukse kohalt sutike seina maha lõhkuda**** ja nägin ära, et tegu pisikese, 5mm paksuse plasttoruga. Külmaveeetoru on poole paksem ning vasest, lasen külmal veel kogu aeg niriseda ka, et kinni ei jäätaks. Kui lisaks juurde arvestada sagedasti undav puhur, tuleb seesinane veebruarikuu õige kalliks kätte... Aap keeldub külma veega nõusid pesemast. Piu-viu. Kunagi elasime kogu perega ilma vundamendita ja kanalisatsioonita majaköksis, kus vesi tuli kaevust tuppa tuua, nõusid pesta kausis ja solk välja viia. Pärast seda Mülleri majas, kus polnud lihtsalt üldse sooja vett. "Ega praegu pole siis" vastas Aap pahuralt.
-------
*Hiljuti lubasin ma endale, et närin pigem oma käe otsast, kui Tanelilt veel midagi palun, aga...
**Begoonia. Kõik trükised tahetakse järgmiseks kolmapäevaks kätte saada, kaugeltki mitte kõigile tekstidele pole veel korrektuur tehtud. Ok, Macroprint on selleks võimeline, ent kust tellida nii kiiresti voldik 2000 eksemplari? Ja täna ma veel faili ära saata ei saa. Sest korrektuur.
***Teenager suicidal frame of mind?
**** Seinalõhkumisest polnud siiski kasu, sest ma ikka ei tea, kus on see kriitiline Koht, mille soojendamine toru lahti sulataks. Soojaveetorule on klaasivilla peale topitud toa poolt, teisel pool on aga palkidest koridorisein. Ma ei saa või ei viitsi tervet kipsplaati ka maha lõhkuda, et soojustus väheke ümber teha. Õigeim olnuks muidugi selline toru vedada toas kipsplaadi pealt, mitte alt.

neljapäev, veebruar 17, 2011

Puudega,

ei, mitte kolme kuusega, nagu perekoolis.

Täna käisid voolimistunnis erivajadusega noored. Üsna suured noored, intellektipuudega, kehvavõitu motoorikaga ja väga sõbralikud ning heade kommetega. Ma lihtsustasin südame voolimise nende jaoks jooksupealt, sest ega muuseumi just ette ei hoiatatud, mislaadi erivajadusega "lapsed" just on. Igatahes olid nad siiralt tänulikud kõige eest, lõpus aga eriti ka selle eest, et nad said endavoolitud südamed kohe kaasa ja kaela. Mul oli neid täitsa kahju ära lasta. Tekkis soov neile järgi joosta ja paluda: võtke mind endaga kaasa!
Mind nagu üldse tõmbab erivajadustega inimeste poole. Aleks oli tugevate füüsiliste puuetega, ja ka sotsiaalse puudega - lastekodulaps. Tanel, nojah. Intellektipuuet ei saa talle omistada, usun, et ta IQ oleks teste tehes kõvasti üle keskmise, aga midagi seal valesti on. Väike aspergerinüansike? Isiksusehäire? Kahjuks ei tabanud ma kohe ära, milline egotsentrik ta algse leebe oleku taga peitub. Aivar, nojah. Temast me praegu ei räägi.

Kui mul selline tõmme juba on, siis eks ma ole ka ise mõne puudega. Ainult ei tea, millisega. Asperger on üldiselt päritav. Lonkamine ja miinus 17 prillid tingimata ei pruugi olla, ka mitte orvuna üles kasvamine. Saab näha, mis mu lastest saab...

Moraal on, et leia endale mees, kelle puue sulle sobib. Nobody is perfect, anyway.

Pilt on siit.

kolmapäev, veebruar 16, 2011

Padjaklubi

järjekordne üritus toimus viimatisel nädalavahetusel Aivari Kanalas, kuhu laekuti kohutavalt hilisel kellaajal, aga õnneks üsna piisaval hulgal, laupäeva õhtul. Päevakangelaseks Lendav, kellel oli sünnipäev. Ennustasime... ma ei mäleta, mis selle ennustamissüsteemi nimi oli, aga tikutopsiga kulli ja kirja viskamine käis asja juurde. Täpsustaksin ennustusi: Aivar võib julgelt läheneda võimukandjatele, õnn ootab teda lõunasuunas ja ta saab olema kõrgesti austatud ja imetletud (abiellub Valka naismendiga?), minul tuleb käituda praeguses ebasoodsas karmasituatsioonis ülimalt tagasihoidlikult ja elada nii igavalt kui võimalik, siiski soovitatakse olla aus ja otsekohene ja kui mulle pakutakse tulusat liitumist mõne auväärse seltskonnaga, pean ma sinna sisenema väärikalt. Abielu noore daamiga pidi Karuemale õnne tooma. Jne.

Eeskavva kuulusid veel saun, lumeprint saunakuumade kehadega, mille käigus mina nikastasin ära oma kaela ja olengi nüüd mitmendat päeva kaelasant; ja Lendava Sinika Fotosessioon. Hjaa, ja Soli-i laste grupiviisiline kantseldamine ajal, mil nende laste isa saunatas (kõik teised emad, va bitshid, tulid kohale täiesti ilma lasteta, v.a. Kaaren, kelle laps on piisavalt väike, mitteolemaks kantseldatav). Lapsevaba õhtu naistel... oo nurjatust! Häbemetus!

Lisasin ühe pildi sellest Sinikast. Läksin oma valutava kaelaga enne teisi magama ja ilmselt jäin ka põnevamatest klatšiteemadest ilma.

Unenägu

Nägin und kahest naisest, kes olid lasknud oma vagiinad ühendada. Üks tavaline eesti blond, teine mulatitar. Kummagi vagiinast oli võetud pool, need pooled üheks kokku õmmeldud, ja see asetses nende kahe vahel õhus. Nad võisid saada ühiseid orgasme ja tunda teineteise omi. Loomulikult ei saanud nad üksteisest eemalduda.
Mina olin selles unenäos mees, muskliline ja hea varustusega, kes püüdis neid kahte korraga rahuldada (kasutades selleks täiesti häbematult Viidikult õpitud nõkse). Pika eelmängu ajal oli kõik hästi. Samal ajal vaatas minu päris-mina minu unemina tegutsemist pealt ja nentis, et mehed siiski peavadki naise rahuldamisel suhteliselt pimesi ning heas usus tegutsema ega saa loota alati igas olukorras adekvaatsele tagasisidele...
Kui ma lõpuks nende kahe naise vahel asuvasse ühisesse vagiinasse sisenesin, ja seal viisipäraselt tegutsesin, hüüti mind selja tagant. Hüüdjaks oli üks teine mees, kes seisis voodi kõrval, paljas ja musklis, ainult sokid jalas. Hallid sokid. Ta käskis mul kiiresti asja pooleli jätta. Nimelt olid naistel jalgevahed hullult veritsema hakanud. Valged linad olid verest läbimärjad. Nad viidi kiirabiga minema. Unemina tundis ränki süümekaid.
Milleks mulle sellised unenäod? Kas ma peaksin ehk psühholoogi juurde minema?
Ärkasin kell kuus nende süümekatega ja loomulikult postitasin oma unenäo otsekohe blogisse. Nutifoniga. Ei pidanud teki alt väljagi ronima. Ilmselt ka selline käitumine on peenelt öeldes sümptomaatiline.
------------
Nutifoniga postitamine on lihtne - ma saadan oma nupu blogisse lihtsalt e-kirjaga. Näh nii. Nutifon võimaldab seda.

Tegelikult juhtus isegi nii, et kui ma oma valge kassi, Blondie, alles võtsin, saatsin ma Kassisõber Lisile oma telefonist paar kassipilti ja sama kirja koopia läkitasin siia, oma blogisse. Kassisõber Lis vastas mulle ilmselt valikuga "vasta kõigile" ja hämmastaval kombel ilmus tema kiri siia, minu blogisse samamoodi, nagu ma oleksin selle ise postitanud. Nõnna, et kui ma oma blogi meiliaadressi siin avalikustaksin, saaks ükskõik kes siia ükskõik mida postitada...

esmaspäev, veebruar 14, 2011

julmad naljad

Istun haige seljaga kodus, kujundan pläkateid ja küttan ja küttan hommikust peale, ega saa toatemperatuuri üle 11 kraadi.
Vandusin alla ja otsisin välja puhuri (mida ma tavaliselt kasutan ainult vannitoa soojendamiseks, kui Ott peseb).
Ometi pole õues nii hirmus külm... Kõigest -16. Kmoon. Mis toimub?
Eks ma kütan ka peamiselt ülemistele naabritele, muidugi. Aga ikkagi.

laupäev, veebruar 12, 2011

Lõbu laialt

Meeletult lõbus on loengu ajal lapse isa retoorilistele küsimustele vastuseid sms-ida. Tal on mingi... rõivastumiskontrollikiiks. Muud olulised asjad teda ei näi eriti huvitavat, küll aga see, kuidas Ott riides käib - ja seda just ajal, mil Ott on minuga, mitte temaga. Ja siis nad veel räägivad, et mehed ei pööra riietusele tähelepanu.
Hmh.
Riided, no mis on riided. Nende funktsioon eriti talvisel ajal on hoida keha sooja ja kuivana. Isoleerida välistingimustest. Jalatsite puhul on oluline veel see, kuidas nad jalga toetavad ja ega tald ei ole libe. Kui peab valima funktsionaalsuse ja glamuuri vahel, siis vabandage, mina valin selle esimese.

Savi, üldiselt. Uimane ja väsinud olek. Hääl on ära.

Minu taga istuv neiuke on seevastu ülearugi ärgas, sahmerdab tublisti ja esitab küsimusi kiirusel 100,2/sek. Sellel kiirusel pole mina võimeline praegu suhtlema, nii ma ei tea, kas talle ikka jõudis kohale minu pominal kähisetud vastus, et: kui oled blackboardi parooli ära unustanud, siis pole ühtegi muud tehnilist nõksu selle taastamiseks, kui sisselogimiskasti all asuv vastav veebiformular.

Ah, savi.

Tartu Ülikool pakub võimalust osaleda eksperimendis. Mh võetakse seal ka süljeproov. See on eriti põnev! :P

neljapäev, veebruar 10, 2011

Seks. Näidend ühes vaatuses ja ühes pildis.

Hämar tuba. Arvutiekraan valgustab Mehe nägu, kes süvenenult arvuti taga istub. Veidi kaugemal diivanil, laualambi valguses joonistub välja Naise siluett. Naine loeb, jalad istumise all. Mõlemad vaikivad.

Naine (vaatab Mehe poole, vaatab uuesti raamatut. Ohkab)
Mees (nihutab ennast toolil, tõmbab hinge, klõbistab edasi).

Möödub mõni minut.

Naine (paneb raamatu kinni, sirutab ennast. Sirutab jalad diivanilt põrandale. Jääb jalgu vaatama, pea longus.)
Naine: ohjahh...
Mees (klõbistab arvutiga edasi)
Naine (ajab pea püsti, istub sirgelt, käed süles. Vaatab Mehe poole. Vaatab endale sülle. Vaatab otse enda ette).
Naine (enda ette, nagu iseendale, kõhklevalt): Keppi tahaks...
Mees (klõbistab arvutiga edasi)
Naine (vaatan mehe poole, otsustavalt): mis sa arvad, Mees? Kui teeks täna õige keppi?.
Mees: Mhmh. (klõbistab edasi)

Eesriie.

:P

kolmapäev, veebruar 09, 2011

pühapäev, veebruar 06, 2011

Nädal pildis

Võsuke Blondiega. Taustal värskelt lapitud tapeet. Vajab värvi. Ostsin küünetangid, Võsuke lõikas Blondie küüsi, ehk ta nüüd enam nii palju ei kraabi. Või siis tuleb ikka Aivari juurest mõni keskmine mänd ära ajada ja taskus Tallinna tuua.

Käisime Otiga vaatamas etendust "Prügihunt ja Superjänes"

Otil oli igaks kümneks juhuks ämblikmehe mask kaasas.

Et hulgi on odavam, siis käisime pärast ka nukumuuseumist läbi.

Ma pean ütlema, et puutetundlikud ekraanid tähendustundlike nukkude vitriinide kõrval ei ole minu meelest ülearu hea idee. Juhib tähelepanu kõrvale ja laps jõllitab ekraani, selle asemel et vaadata nukke.

Nukke, mis on iseenesest nii vägevad... vaadake veel.

Sõge atraktsioon - klaassild, millelt saab piiluda nukumeistrite töötubadesse. Arvake, kui paljud suudavad sellel kõndides vaadata kuhugi mujale, kui alla?

Selline auto seisis tänaval. Nagu jäätis vaarikatega.

Meil vahetatakse elektrimõõtjad uute vastu ümber. Enne veel viidi senised mõõturid korteritest kilpi üle. Vanade kollektsioon on aga tõeline ajalugu.

laupäev, veebruar 05, 2011

apaatia

Käisin psühhiaatri juures ja ütlesin: mul on kapitaalne apaatia kallal, andke mulle midagi, mis mind üles ärataks.
Psühhiaater, habemik Pavel, selgitas võluvalt karuliku aktsendiga et apaatia on depressioon.
Mina vastu: ma ei tunne ennast halvasti ega midagi, kui mul päris depressioon oli, siis mul oli ikka väga halb olla, praegu on lihtsalt savi. Aga oleks vaja ennast kuidagi käima saada, et õppida vaja, jne. Ei, teil on depressioon, teatas Pavel sõbralikult. Kui enesetunne läheb halvemaks, pöörduge haiglasse. Ajasin silmad punni, kirjeldasin oma apaatiat siit ja sealt otsast, ikka oli tema meelest depressioon. Lõpuks said mul sõnad otsa.
No mul tõesti ei ole halb ega midagi, mul on lihtsalt savi.
Huvitav.
Või siis mitte.
Ilmselt apaatiat eraldi häirena üheski nimekirjas lihtsalt ei eksisteeri. Ja kui nimekirjas ei eksisteeri.... reeglid, reeglid!

Eda Mölder (kes on psühholoog aga ei ole psühhiaater, on lihtsalt muidu võimas mutt) arvas, et melatoniinist võiks kasu olla. Pavel väitis, et melatoniini ei kasutata depressiooni ravis. Äkiste ma siiski usaldaks seekord Edat, kes on ennast juba korduvalt näidanud võimeka terapeudina, ja wikipediat, mis ütleb et

reede, veebruar 04, 2011

Pärast


gigabaittide kaupa leeprapiltide sisseskännimist tahaks mõne ilusama pildi peal silma puhata lasta.Nt väga ilusad pildid on Tartu Ülikooli õppeinfosüsteemis seal, kus ennast ainetesse registreerida saab. Täitsa kahju hakkab, et mul nüüd kool sisuliselt ära lõpeb. Ja magistrisse, ma ju ei tea, kas ma saan. Seal pidi kohti vähem olema.







Leeprapilte ma parem üles panema ei hakka. Ja neid teisi ka mitte.

teisipäev, veebruar 01, 2011

Vot

Minu hoiakud on õiged - seda kinnitab* Taani pereterapeut Jesper Juul:

Kui mul oli Aabiga vahepeal (8-9 klass) kõige raskem aeg, kordasin ma endale vaikselt, et pole oluline, et ma talle meeldiksin, oluline on, et ta kasvaks ise endaga hakkama saavaks inimeseks. Ma ei tee talle elu mugavaks, ma annan talle oskused.
Otiga hakkab sama teema olema. Meil on kohutavalt palju mänguasju. Ma mõtlen praegu, kuidas korraldada ometi Oti sünnipäev nii, et neid mänguasju nii palju ei tuleks, aga oleks ometi lõbus.

Eile panin Oti võileiba tegema:
Ott: mina ei taha nii, et kogu aeg mina teen endale võileiba!
Mina: aga mina tahan, et sa oskaksid võileiba teha.
Ott: ma ju juba oskan! Ma ei taha, et kogu aeg ainult mina!
Mina: kui sa oskad, siis kasuta oma oskusi, muidu lähevad meelest ära. Pealegi oled sa juba suur poiss ja suured poisid teevad ise endale võileiba. Meeleiba on raskem teha, seda ma võin tõesti sulle ise teha. Eriti, kui mesi on selline kõva.
Kuule, see või on ka natuke kõvavõitu, vaata, ma näitan sulle nõksu, kuidas kõva võid paremini määrida - kraabi noaga võitüki pealt pehmemat.
Ott (määrib võid leivale ja on endaga päris rahul): Eksole, mesi läheb kõvaks kui ta on vana ja kaua seisnud?

Noh? Olen ma kuri ja karm ema? Kalk ja hoolimatu? Või ikkagi armastav? Jesper oleks minuga ilmselt rahul. :P
/patsutab endale õlale

Aga teise asja kohta ma ei tea, kas olla endaga rahul v mitte. Aap ei loe. Raamatuid. Mulle käib see närvidele. Aap tuleb Estoniast praktikalt, kütab, mõnikord peseb nõud, mõnikord teeb süüa ja siis veedab suurema osa oma õhtust arvuti taga mängides. See käib mulle kohe eriti närvidele. Tegin temaga diili - kui ta nädala aja jooksul pühendab iga päev pool tundi lugemisele, siis selle nädala jooksul pesen nõusid mina üksi. Teine võimalus on, et kodused toimetused jäävad nagu nad on, kahepeale, aga iga raamatu läbilugemise eest saab 2 euri. Aap valis selle laisema võimaluse.
Ei see ole eriti hea diil. See on niisugune... perenaiselõks. Ja kauaks ma selle juurde jääda ei saa. On naiivne lootus, et talle võib lugemine isegi meeldima hakata. Katsetada ju ikka võib.

Dialoog:
Mina: Aap, mida rohkem sa praegu raiskad oma aega arvutimängude mängimise peale, seda väiksem on tõenäosus, et sul kunagi tulevikus, iseseisvat elu elades on võimalik arvutimänge mängida.
Aap: Mida rohkem ma praegu arvutimänge mängin, seda väiksem on tõenäosus, et mul tulevikus on üldse vajadust arvutimänge mängida.
Patiseis. Ja kummal on õigus?

Aga lohutuseks:
Ei ole halb, et Aap ühes meie hiljutises vaidluses peale jäi.
--------
*Loomulikult on internet see koht, kust võib leida argumente absoluutselt iga seisukoha õigustamiseks; teiseks on ka teaduslik tõde, eriti need soft-teadused, suurel määral uskumuste ja valikute küsimus ehk religioon.