pühapäev, detsember 18, 2005

Enda jaoks

on iga inimene ilus.
kes teab, miks me maailma jaoks kollideks muutume nii mõnigi kord.

raske on kõigi inimestega riimuda ja alati ei aita isegi see kui sa

räägid
kuulad
püüad aru saada
pead lubadusi

ja ilmud alati kohale kokkulepitud kellajaks, lips otse ning silmad pestud

esmaspäev, detsember 12, 2005

Mehed käisid metsas

orienteerumas. T., Võsuke ja J.- minu täditütrepoeg. Täditütrel on mõningatel põhjustel võimatu oma poega ise kasvatada, niisiis kasvatab teda vanaema = minu tädi; ja sugulased võimalust mööda aitavad. Toriseva vana kännuga (tädi teine mees) pooleteisetoalises korteris koos elaval vana proual pole 11aastase poisi kasvatamine just lihtne, eriti arvestades seda, mida see poiss on pidanud oma kirjus minevikus läbi elama. (ma peaks ükskord kirjutama romaani "Mina ja minu hullud sugulased") Niisiis olen ilma igasuguse häbitundeta lükanud T. J. suhtes pisut sellesse isarolli, mida nähtavasti iga poiss mingil eluperioodil vajab. Pole viga, ta saab hakkama :). T, tähendab. Igal juhul tuli ta metsast tagasi suhteliselt elusana ja reipana. Ja auhinna-vibusaega.
See oli mh suurem skaudiüritus. Mispuhul suured tänud ka Aadile, kes selle korraldas ja läbi sõrmede vaatas asjaolule, et kumbki pärdik ei ole ametlikult skaut.

reede, detsember 09, 2005

miks oh miks

on minu blogikujunduse päiseriba vasakusse alaserva kaunistuseks paigutatud justmimelt 03?
???
Tuleb meelde et omal ajal oli see miski hädaabinumber - kas tuletõrje v hullumaja.

piu-viu

mina muutsin kaaaaa imaagot, aga oleks siis keegi kommendeeriks... (see oli vihje)
üldiselt, kuna lumi on maha sadanud, siis peaks selle Vabaõhumuuseumi käigu ette võtma, aga ei saa, sest et kibe jõulumahategemise aeg on. Ja juunioril on käsi kipsis. Eimitte luumurd kuid lihastrauma, mis sakutamist ja saputamist ei taha lubada. Sellest hoolimata /kustutatud turvakaalutlustel/

Juunior on oma pika elu jooksul umbes nelja traumaga punktides pidanud käima - esimeses klassis nõeluti tal sõrme, hiljem kahel korral vajanud lappimist lõuaalune nahk, nüüd siis lihastrauma. Eimidagi traagilist ühelgi korral. Ons seda vähe, palju või keskmiselt? 12 aastase poisi kohta?
Ja Putukal on lõpuks ometi ülemise hamba servake väljas. Magada ta mul sellegipoolest ei lase.
Piu-viu.

esmaspäev, detsember 05, 2005

Miks naised

ja mehed omavahel läbi ei saa? Sest naised tahavad kõike ühe mehe käest, aga mehed tahavad ühte kõigi naiste käest.
Jaa-jaa

pühapäev, detsember 04, 2005

Ma ei ole

mingi ingel. Ilmselt on mu kõige rängemaks omaduseks andestamatus. Ma ei suuda teatud eksimusi ei andestada ega unustada. Loomulikult ei pühenda ma nendest mõtlemisele kogu oma aega, nii ei saaks ju elada, aga kriisisituatsioonides tulevad kõik valusad hetked korraga meelde ja... teevad mu tigedaks.
Ei ole minuga kerge.

kolmapäev, november 30, 2005

Kes lapsed üles keeras?

Putuka suust koukisin täna välja:
kassiliiva (kasutatud)
1 kruvi
mingit musta ollust, mis loodetavasti oli süsi

Putukas tühjendas madala kollase raamaturiiuli ja muutis seega hulga veart raamatuid kodutuks. Need veedavad praegu oma aega teiste raamatute peal väga ebamugavas asendis. Vihje: T oskab palju paremini raamaturiiulit ehitada kui mina.

Pealekauba kihutas Putukas mööda elamist ringi poole kiiremini kui tavaliselt ja jauras ja ronis sülle. ei tea kas läheb sulale või? Ja minu äraolekul esitati issile aaria: väikesel Putukal on kurb meel ja tige tuju.

Võsuke, hm, hm, hm... Ma pean palju varem ärkama hakkama vms. Et talle hommikuti vajaminevat meelde tuletada, jne. Tänase päeva teema: largo, andante, moderato, allegro ja kõik mis nende vahele jääb. Ja hambad. Neil on kõigil ühesugune ehitus.

laupäev, november 26, 2005

kange kael

on teil kunagi mõnda kaelalihasesse kramp löönud? minu ema ütleks et halb iseloom lööb välja. praegu see Ise Loom nohiseb mul kaelaaugus magada ja et tal natukegi hingamiseks ruumi oleks, pean ennast kõveridi hoidma
emadele võiks raseduse jooksul kasvada
paar lisakäsi
kaelkirjakukael
nurgatahavaatamise silmad (varre otsas)
lisapõis
--------
eile pesime Aferisti. Täpsemalt mängisime bad human - good human - mängu. Mina olin mõistagi bad, kes kassi kinni hoidis ja sampoonis, Tanel seevastu good, kes kassikest pärast kuivatas ja lohutas. Armid kaunistavad ema ja perenaist.

Nagu kord ja kohus

Korralike väikekodanlastena oleme hakanud vabal ajal perega muuseumis käima. Neljapäeval Kiek in de Kök-is , täna (incl Taneli ema-isa ja noorem õde) Ajaloomuuseumis. Ajaloomuuseumi väljapanek on tõeliselt kaunis, huvitav ja ülevaatlik. Tanel porises, et oleks seal kauem tahtnud olla (täna oli tasuta külastuse päev pealegi) aga noh, ise ta orgunnis endale mägironimise kaljuseinal, vms. Eks lähme siis teinekord piletiga uuesti.
Ise tahan minna Linnamuuseumi, millest mul on lapsepõlves parimad mälestused. Või selle filiaali Kalamajas. Tanelit tõmbab Vabaõhumuuseumi poole, aga vabandage, sellise ilmaga? Tulgu kõrralik lumi maha enne. Ma ei saa jätta tsiteerimata sissejuhatavat teksti Vabaõhumuuseumi esilehel: Linna lähedal maal, kaunis paigas nimega Rocca al Mare, asub/...

Linna lähedal... Eestis teadagi vaid üks Linn ongi, jaa...

MH ei maksa unuśtada, iga kuu teine pühapäev on CCPlacas Perepäev. Saaks ehk Potteri odavalt äranäha.

neljapäev, november 24, 2005

Kurbtus

Neetult raske on tööd teha kui koostööpartner on ülientusiastlik totaalvõhik.
Muidu on ta hea inimene, aga pruugib mul vaid tema seltskonnast lahkuda ja ta omapead jätta, kui ta mingi järjekordse lollusega hakkama saab

Uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu-uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!
/katkub juukseid

teisipäev, november 22, 2005

Palju õnne sünnipäevaks


väike Putukas. Kolmveerand aastat on täis ja maailma-avastamise entusiasm kasvab. Täna hommikul tehti katseliselt kindlaks, et aknaklaas muutub uduseks, kui selle peale puhuda, eile roniti emmet trepina kasutades üles voodile, siis korraks alla tagasi, siis jälle üles. Polegi nii valus kui pisikesed paksud jalad (nr 20 umbes) astuvad sulle näo peale või kõhule, aga tisside jaoks ma tahaks küll paksust plekist turvist. 10 kilo on 10 kilo.

Nüüd mil suurtel poistel enam palavikku ei ole ja nad iga väiksema liigutuse peale ei nõrke, ajan nad tööle. Taneli riiuleid tegema ja Juuniori vene keele sõnu õppima. Ja Putuka potile. Kuri ja mõistmatu kodukroku. No aga midagi peab ju haiguspuhkusest ka kasu olema?

Mis vahendiga saaks puberteediealise võõrutada valedest a la "jah mul on kõik õpitud. ei, mul ei jäänudki õppida. seda pidi ainult lugema" jne?
Olgu öeldud, et Juuniorile on jõulukink ostetud, sedapuhku nii väärikas, et mitte midagi muud ta sel aastal ei saa. Ta tahtis fotoaparaati nii väga, et oli valmis sellesse investeerima ka Mummi poolt antava iga-aastase jõulupreemia 500.-, aga palun pidage meeles, et selle aparaadi reaalne olemasolu juba praegu on saladus, muidu olen ma sunnitud selle ennetähtaegselt kätte andma.
--------------
Jee! Riiulid!

neljapäev, november 17, 2005

See seletab nii mõndagi, eksole

Your Heart Is Orange
Love equals unbridled happiness for you. You enjoy the wild ride of falling in love.
And while the ride is fun for a while, you always get off once the thrill is gone.

Your flirting style: Hyper

Your lucky first date: Anything you need your passport for!

Your dream lover: Is both daring and well grounded

What you bring to relationships: Energy
What Color Heart Do You Have?

Omastarust ma küll mingi hüperflirtija ei ole... äkki ma olen siis kapiflirtija ja peaksin kapist välja tulema? Neetud, kas ma pean? Ning õnnelikku esimest kohtingut pole mu elus olnud... uhuu...

ning film minu elust oleks An Indie Flick - misasi see veel on? India film? Pisarakiskuja? ehm.

Blogger ei taha aktsepteerida tag /a-d - miks küll?

Peale selle olen ma hirumtesti kohaselt Creepy :-E, joogina õunasiider ja kokteilina margariita, loomana kotkas ja eelmises elus vaal, Glam Rocker, hingelt punapea, 60% boysh and 40% girlish, jne

ja lõpuks:

How You Life Your Life
You are honest and direct. You tell it like it is.
You are always tactful and diplomatic. You let people down gently.
You're open to new people and friends, which makes you a pretty popular person.
You have one big dream in your life, and you never lose sight of it.
How Do You Live Your Life?

-------------

Juhendeid lapsevanematele: kui te mingil põhjusel arvate, et keermega kreemitopsi kaas, mille avamisega teil on raskusi, on teie 8-kuusele põnnile üle jõu käiv ülesanne, siis arvake uuesti. Kui te arvate, et ta jätab selle mõnusa valge lillelõhnalise plöga maitsmata, siis arvake uuesti. Kui te arvate, et niisugune asi paneb kõhu valutama, siis olete õigesti arvanud. Nüüd arvake, kes ei saanud üleeile öösel magada?

kolmapäev, november 16, 2005

isadele


http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=85&lang=est

tsiteerin:Mehed, kes kinnitavad endale, et vähemalt kord nädalas sõpradega väljas käimine on nende sünniõigus, mida naine lapsi ettekäändeks tuues neilt keelata ei või, õõnestavad oma pereelu tulevikku. Võibolla teevad nad seda meelega, lootes, et nii on võimalik tagasi pöörduda oma varasema elu juurde. Aga ei ole, vahepeal on asjasse segatud lapsed ning seda kohustust ei saa olematuks muuta isegi lahutuse puhul.


ja kes sellest aru ei saa, see ärgu lapsi soetagu. Eesti meeste sünnipärane õigus jäädagi elu lõpuni infantiilselt käituma, ongi põhjuseks, miks paljud naised eelistavad omi lapsi üksi kasvatada.

See teema ajab mind vihaseks, parem oleks klapid silme ette panna.

teisipäev, november 15, 2005

Ma ei tea

miks arvatakse, et ma peaksin suutma üheaegselt 12-aastast teismelist õpitada, 8-kuuse eest hoolitseda ja sinna juurde veel täiskohaga projekte viljeleda? Võibolla maailmas, isegi eestis on selliseid imemammasid, minul kahjuks kujuneb nii, et kui teismeline on õppima aetud, tahab imik süüa/tähelepanu/mähkmeid/tissi ja kui imikuga korras, siis tahavad suured mehed süüa. Lõpuks on õhtu käes ja kõigil pereliikmeil (peale minu) väljateenitud aeg arvuti taga istuda ning tshillida. Minu tööd aga ilma arvutita teha ei saa.
Mind on ainult üks, kahjuks.
Arvuteid on meil ka ainult üks.
Ja minule ei ole privaat-aega, keskendumisruumi ette nähtud.

esmaspäev, november 14, 2005

Oleme kõik haiged

Nagu ma ütlesin on mu perearsti nimeks El Troppo. Jooksis täna hommikul uksest sisse, telefoniga lobisedes, vaatas Võsukese kurku, soovitas mõningaid rahvameditsiini võtteid, mida ma isegi teadsin (minu aupaklike noogutuste saatel), mõningase pealekäimise tulemusena kuulas Putuka kopsu (kurku vaatama ei hakanud, kartis vist), kasseeris 50.- ja tuhises jälle mine. T ütles sapiselt, et väääääga kergesti teenitud 50 krooni. Mul aga on linnuke kirjas, et vähemast arst on kutsutud ja käinud... südametunnistuse ees kohus täidetud. Siiski, nüüd ütleb südametunnistus, et võibolla ikkagi peaks perearsti vahetama. Putuka lastearst kahjuks koduvisiite ei tee. Haigekassa, rsk, ftsk, prse. Mulle see lastearst meeldib isiklikult. Ta on selline mulle sobiv laborihiire tüüp - "teeme igaks juhuks need proovid ja need... see on tõesti huvitav!"

Eile oksendas Võsuke nii hirmsasti, et ma pole sellist asja varem näinud, kutsusin kiirabi. Reeglina on meil kõigil ülihea seedimine, umbes nagu jaanalinnul. Kiirabi kuulas-vaatas ja koputas teda ja tegi iivelduse vastase süsti, käskis tuba tuulutada (jee, tore, kui mul on külmavärinad ja palavik) siis aga andis mõista, et mul ei maksaks neid edaspidi enam tülitada. Hea seegi. Ma kartsin nimelt pimesoolt.

Kas Coldrex Broncho tekitab sõltuvust? Minul? Jah?
HOIATUS! Mingi eriliselt rõve viirus liigub ringi. Salakaval. Alguses on nagu tavaline külmetus, lubab ära minna, siis võib aga palaviku üles lüüa, oksendama panna, vms. Kui haigestute, istuge kodus, see ei ole püstijalagripp.

Muusika: arvuti ventilaatori mühin

pühapäev, november 13, 2005

Kas tõesti

pole päkapikel paremat teha, kui aasta otsa jõuluiks valmistuda, et siis egoistlike ja ahnete laste himude täitmiseks mööda ilma ringi joosta?
Kas tõesti pole ingleil paremat teha, kui valvata joodikute, rumalate ja lohakate samme, et neid komistamisel kohe kinni püüda?
Kas tõesti elab põhjamaal üks vana mees, kes kavala naeratuse saatel kingitusi jagab? Täitsa niisama? Tasuta?
see on kahtlane
selle taga on peidus mingi konks.

laupäev, november 12, 2005

juhtus

rootsis toimus taas raharööv
londonis lõhkevad pommid
delfi portaalis päeval ja ööl
üks seksuaalmaniak kommib
wellcome to estonia
wellcome to estonia
wellcome to estonia
tsunamid räsivad uuessaad
neegrid rüüstavad poode
kahurid balkanil laulavad
maailmariigile oode
wellcome to estonia
wellcome to estonia
wellcome to estonia
idas on Hiv ja linnugripp
joogiveepuudus ja põud
lehvib surma ja valu lipp
levivad kaos ja õud
wellcome to estonia
wellcome to estonia
wellcome to estonia
meil ei juhtu eriti muud
kui liiklusohvreid on rohkeid
mõni põrutas vastu puud
palju vist purjus sohvreid
wellcome to estonia
wellcome to estonia
wellcome to estonia

oi kui nämma

on telefonilaadija juhe. Emme nina leiab ka aegajalt sihipärast degusteerimist, kusjuures - kellegi teise nina maitsemeelega uurimist ei vääri.
Tore jõuharjutus on suure põrandapühkimisharja pikali panemine - ilusti täpselt nii, et see endale pähe ei kukuks. Põnn ütleb selgesti: ämmäää, ämmäääää! kui tahab süüa või mind.
Täna hommikul Taneliga köögis ütles selgesti pa-paa. Noh, võibolla see ei tähenda midagi aga meeldiv oleks mõelda, et tähendab.
Suur vend mõtles just välja, kuidas oma juukseid Putuka vastu/eest kaitsta. Tuleb toas kootud mütsi kanda, nagu räpparid; ja juukseid nende alla peita. Noh, cool. Dii. Siiski, mis komme see on tänapäeva meestel, pika lakaga ringi käia ja ise viriseda, et titt kisub juustest, ai, ai, ai... ajage siil. Võtke minust eeskuju, Wild West.
Juunior pesi eile täiesti vabatahtlikult nõud ära ja hakkas isegi süüa tegema, sest emme on laisk.
Jeee.

http://www.hot.ee/osakesed/
toredad omadused on elemntaarosakestel: veidrus, sarm, ilu, tõde, värv :-)

reede, november 11, 2005

Vastik

on see, et lastega tegelemist peetakse endiselt vaid naiste asjaks.
kui laps on haige, siis on selge, et kokkulepitud kontserdile jätab minemata justnimelt ema. Isa kojujäämine oleks sel puhul inimõiguste solvamine.
Kui ema läheb reisile, siis on selge, et ta võtab lapse kaasa. Kui isa läheb reisile, on selge, et laps jääb emaga koju.
Kui mõni üritus toimub kohas, kuhu lapsega minna ei sobi, siis on selge, et ema jääb lapsega koju ja isa läheb.
Kui laps öösiti nutab, on selge, et ema tõuseb üles ja tegeleb temaga. Isa peab ju välja puhkama.
Kui laps ema süles nutab ja rahulikuks ei jää, siis eeldatakse et ema eemaldub seltskonnast kohta kus ta teisi ei sega ja lahendab olukorra. Kui isa süles, siis 1. joostakse kohe ema kutsuma 2. hakatakse isale nõuandeid jagama.
Kui ema peaks julgema lapse isa hooleks jätta ja üksinda välja kontserdile minna, siis saadaksid teda kõikide hukkamõistvad pilgud. Isale sellist asja pahaks ei panda.

My Inner child

Your Inner Child Is Sad
You're a very sensitive soul.You haven't grown that thick skin that most adults have.Easily hurt, you tend to retreat to your comfort zone.You don't let many people in - unless you've trusted them for a long time.

valetavad, raisad. Pealegi käivad need küsimused ju kõik mineviku kohta, mida ümber teha niikinii ei saa.

Teeks õige

oma hädade hulgas ka inventuuri:
mind ei kutsutud Maskeraadile üleüldse - ok, ise olen süüdi, lapsega mammana.
Ma ei pääsegi niikuinii mitte ühelegi larbile, kus pole minu tite jaoks sooja tuba ööbimiseks, kui ongi soe tuba, siis on mulle sobivate rollide arv väga piiratud. Mul on ju pidevalt järelkäru küljes.
ma ei saa nendele kontsertidele, kus suitsetatakse ja lärmatakse kui mul pole lapsehoidjat, aga püsiva lapsehoidja palkamiseks ei jätku raha

raha ei jätku mh kohe praegu lapsele korraliku turvatooli ostmiseks, niisiis surume ta ikka sellesse pisikesse turvahälli kõige talvekombega. Lootuses et järgmisel kuul saab (rahaline) olukord parem.
Mina jään kaaa sellest vibust ilma. Ja ilma olen püsivalt ka korralikust suupillist, viiuli või kitarritundidest, oma suuskadest.... Riideid ostame niikuinii kaltsupoest.

Otsin tööd. Mitte keegi ei taha tegelikult väikese lapsega mammat tööle. Mitte keegi ei paku mulle head palka sellise töö eest, mida ma saaksin teha kodus, väikese lapse kõrvalt, st paindlike tähtaegadega. Ma võin olla töövestlustel nii särav ja innovaatiline kui iganes võimalik (kui mitte arvestada asjaolu, et mul jagub raha vaid kaltsukariiete jaoks) aga kui perekonnaseisust juttu tuleb... siis...

Mul on lapsed. See tähendab, et mul on kodus kaks kapriisset ja suurte vajadustega ülemust, keda ma ei saa ka kukele saata, kui väga üle viskab. See tähendab, et ma käin jälle 6-ndas klassis ja vahetan mähkmeid.

Ma saan linnas ringi sõita ainult madalapõhjaliste trollide-bussidega-trammidega, mis tähendab et minule sobiv transport liigub ainult kord tunnis ja sedagi mitte igal liinil. Mis paraku tähendab, et eks ma siis punnin seda neetult rasket käru järskudest astmetest üles, oskamatute kuid entusiastlike kaaskodanike abiga. Või kasutan kängurukotti.

Laps on praegu haige. See tähendab et ma ei liigu praegu kodunt mitte kuskile. Lastearst muide kojukutseid ei tee. Meie perearst on El Troppo, keda ma ei laseks penskari laiba ligi ka.
Minul on permanentselt haiged selg, neerud ja põis. Randmed, kuni viimase ajani ka küünarvarrelihased. Ma ei saa öösiti magada, vaid tukun valvsalt, titt tissi otsas või muidu kaisus.

Ma kaalun raudselt 20 kilo rohkem kui vaja, aga jõusaali jaoks ei jätku raha, jne.
Ütelge paln, kas ma pean igaks raamatukogus käiguks lapsehoidja palkama vä? Käruga mind üles ei lubata, all, lastesaalis mind kataloogiarvuti taha ei lubata... 8-kuine rahmeldis käsivarrel ei ole just mugav riiulite vahel snorgeldada.


Ma tahaks näha kuidas mõni mees sellise eluga toime tuleks... oi rsk ma tahaks seda näha.


Aga üldiselt, sõbrad, elu on ikka lill, rsk, kasteate. Fakkt.
Kas keegi julgeb vastupidist väita?

pühapäev, november 06, 2005

Uks lahti?

sinu ukse taga
on taevas tähti täis
sinu ukse taga
päkapikke käis
sinu uksest läbi
ma ei julge minna
sest äkki juhtub
et ma jäängi sinna
sinu ukse taga
lohe aardeil magab
sinu ukse taga
lohakus ja laga
sinu uksest läbi
ma ei julge minna
kaotan võtme ära
lähen kaotsi sinna
sinu ukse taga
rohelised aasad
sinu ukse taga
tuleksin ju kaasa
uksest aga läbi
ma ei julge minna...
ma ei julge mõelda
et ma jäängi sinna

Uks kinni

vagatsejale maalitaks pähe pilvi
sinise taustale valgega ikka sest püha
püha on pilk tema poolsulet vagasilmis
mürinal hukka mõistab kõik vastalise ja paha

vagatsejale nõelutaks seljale tiibu
pähe proovib ta aupaistet ja kiilaspeaparukat
tema teab! tema teab! need kes ei temaga riimu
hoiavad kindlasti märgitud kaarte varukas!

õigluse mõõgaga mõõdavad vagamad endale teed
laia ja lagedat rullivad langenud hingist
nendel on õigus! nendel on tähed ja keed
nemad on Ainuõigete ülevaks märgitud ringist

Valu

saab varjata, nagu okast kurgus, nagu piinlikku haigust, nagu paha haisu... (suts deodoranti peale ja valmis)
välja näidata ei ole mõtet - niikuinii ei usuta, peetakse teesklejaks

niisiis, võtke teatavaks, et mul on sügavalt pohker, mida te vaenulikud meeled ja õelad keeled välja haududa suudavad -

mina ikka naeran

ja see, et teie sõnad mulle sügaval sisimas haiget teevad ei ole teps teie asi
minge purki
ja tõmmake kaas peale

neljapäev, oktoober 20, 2005

Laulud kummitavad

Ühele kaugele sõbrale:
sri-ii ram
dzaia-dzaia raa-aam
sri ram dzaia ram
dzaia-dzaia ram
sri-ii ram
dzaia-dzaia raa-aam
sri ram dzaia ram
dzaia-dzaia ram

sri ram dzaia ram dzaia-dzaia ram
sri ram dzaia ram dzaia-dzaia ram

sri ram dzaia ram dzaia dzaia raa-aam
sri ram dzaia ram dzaia dzaia ram

jaa otsast peale.

ning veel üks, mis kummitab:
El grillo e buon cantore

El grillo el grillo e buon cantore
Che tiene longo verso
Dalle beve grillo canta
dalle dalle beve beve grillo grillo canta
El grillo el grillo e buon cantore

Ma non fa come gli altri ucceli
come li han cantato un poco
Van'de fatto in altro loco
sempre el grillo sta pur saldo
Quando la maggior el caldo
Aldor canta sol per amore

http://www.toptempo.com/song/song_0000273.html

esmaspäev, oktoober 17, 2005

uniseb

sina ei tea
sa ei tahagi teada
et kui sa sättid end magama
mina ei saa
magama jääda
ma jään sinust veel mõtlema
sind ei huvita
sind see tõesti ei puuduta
sina ei ärka ei märka et
et ma jään vahel sind vaatama

esmaspäev, oktoober 10, 2005

veel veini?

Õunavein muksub nurgas ja Telc siblib selle ümber nagu hauduja kana. Minule aga hakkas üks teine mõte meeldima:

Paabu says:
vanaema retsept ütleb - 1/3 pihlakamahla, 20-25 liitrise pudeli kohta esialgu 3kg suhkrut.. kui käärimine jääb vaiksemaks, lisada veel 2kg
ja see maht, mis pihlakamahlast ja suhkrust üle jääb, täidetakse veega.


Nii, ja kustkohast nüüd saada pihlakamarju - ja kuidas saada nende seest mahl kätte?

Mul on pissihäda

aga ma istun arvuti taga luks-kontoritoolis (mis on kalli kaasa poolt kahest vanast jupist kokku pandud - osavate käte ring) ja titt tudib mu rinna naal. Üle 9 kilo mehelikku ilu ja õnnis olemine. On soojust, mida korras põis ei korvaks...

pühapäev, oktoober 09, 2005

Mehi, mehi on vähe!

Ahastama paneb. Meie väike, aga kvaliteetne koor ähvardab välja surra, kuna aegajalt juhtub, et ühte või teist (enamasti mees-)häälerühma ei ole lihtsalt kohal. Kriitiline olukord on kerge tekkima, kui häälerühm ainult 1-st inimesest koosneb...
http://www.kellerkoor.ee
Vanemuine, laena meha!

esmaspäev, oktoober 03, 2005

Õunad

http://www.hot.ee/lahesten/koduvein.htm

Õunauputus. Eile õhtul väntasime südaööni mahla pressida ja mina jäin seda veel keetma. Täna hommikul magas Juunior sisse ja jooksis söömata kooli. Väga ebatervislik.
Ott võtab olukorrast maksimumi.

Minu dialoog emaga

mother, sons and sometimes Holy Ghost says:
ott püüab mahlapressi juhetpidi tuppa lohistada
mother, sons and sometimes Holy Ghost says:
ja tervitab sind st õnnitleb
Mummi says:
ei või sis vä? tropp oled vä? keelab lapsele mahlapressi?
Mummi says:
sooda
mother, sons and sometimes Holy Ghost says:
hissand miuke rüblik see tüüp on...
mother, sons and sometimes Holy Ghost says:
kassitoidukauss leiti ka juba üles ja
Mummi says:
ma tervitan tedagi, hissand kellesse?
Mummi says:
ta sis on?
mother, sons and sometimes Holy Ghost says:
hissand no minusse küll mitte
mother, sons and sometimes Holy Ghost says:
hissake mina olin nii korralik lap
mother, sons and sometimes Holy Ghost says:
s
Mummi says:
hissand ei, sina istusid selles vanuses nagu buddha ja sõrmitsesid palvehelmeid
mother, sons and sometimes Holy Ghost says:
juust

reede, september 23, 2005

Elu hallusest

Mida kirjutada elu hallusest? Mu elu ei keerle. Tegelikult on muidugi nauditav magada poole lõunani ja ärgata aegajalt ainult teise tissi ettekeeramiseks, pisut ergastab seda rutiini kasvav vajadus järeltulija käest sinnasattunud ohtlikke esemeid ära krabada (näiteks täna hommikul kõrvarõngas, üsna pidevalt laualambi või mobiililaadija juhe) Inspiratsiooni see samas eriti ei paku. Kõik mida iganes inspireerivat juhtuda võib, on suguvõsa naisliikmete vahel juba ära broneeritud, sageli pean ühtsama Otijuttu mitmele inimesele jagama. Endale ei jäägi midagi.

Praegu on mul kaks suurt muret - Oti lõge, mis ei taha kahaneda, ja globaalne keskkonnasaaste. Kummagagi pole suurt midagi ette võtta.
Või noh, äkki aitab masseerimine.

Oleks ma rikas, ilus ja kuulus...

neljapäev, september 22, 2005

Internet

Võimalik, et meie pere jääb lähipäevil netiühendusest ilma. Seni saime seda tasuta, majaperenaise mehelt, nüüd tahab mees jagada netti hoopis oma naisele ja meie jaoks ei jätku pistikut. Rahaprobleem on meil jätkuvalt aktuaalne, muidu prooviks asja nii lahendada, et ostaks ise mingi switshi, vms.
Võimalikele netipakkujatele tegime taotlused ära, ühendust pole nad veel võtnud.

teisipäev, september 20, 2005

Ma olen nähtamatu

Täiesti nähtamatu olen ma siis, kui tahan lapsevankriga trolli minna, mõnda madalapõhjalisse. Ega ma abi ei vaja, aga kui ma nagu sooviks, et mu käru selleks ettenähtud kohas asuda saaks, pean tükk aega nõudliku häälega röökima: teeeeeeehkeeee paaaaaluuun ruuumiii! Aastugeeee eeest äääära! Maha minnes enamvähem sama lugu.
Kõrgepõhjaga trolli peale minnes muutub nähtavaks mu käru sang ja hämmeldunud kaasasõitjad haaravad sellest kinni ning tirivad äraütlemata kiiduväärses abivalmiduses käru peaagut püstloodi... oleks last sees ei oleks, siis oleks kõik ju OK, aga ma nagu kardan et ta libiseb niimoodi kärust välja...

nii võib tihti näha mind trolli ukse vahel röökimas, küll : aiitääähh, pooleee vaajaa, maaa saan iise paaeremiini! või siis seda eelpooltoodud lauset.
Ja kui küsida, mida teevad lapsevankriga mammad trolli peal, siis andestage
mõnikord on lihtsalt vaja
no on vaja.

esmaspäev, august 29, 2005

Minu vana kõutsiroju

oli kunagi aktiivne ja hakkaja nagu pioneer. Ajas pirakaid rotte Tartus Kalamaja lobudiku treppe mööda taga, demonstreeris minu emale ja ta sõbrannale (kui need suvila köögis Aferisti juuresolekul arutlesid selle üle, millised reetlikud, laisad ja ebausaldusväärsed tegelased on kassid) sukeldumisega ja ülitulemuslikku hiirepüüdmist, jne.
Nüüd on ta vist vanaks jäänud.
Nädalaid tagasi leidsin oma prügikasti kõsvalt hiiresitta, nüüd kassitoidupaki tagant terve surnud hiire. Minu ahastamise peale kohale loivanud kõutsiroju ignoreeris hiirelaipa, selmet see punastades ära koristada.
Aga üleõue kiisude järel jaksab joosta küll veel, va vana kiimakott. Ootame praegu pinevalt, millal alimente nõudma tullakse - või on korv piiksuvate mustalaigulistega ukse taga ükspäev :-(
Plaanisin tal hiljuti mune eemaldada (südametunnistus hakkas kripeldama, kui loomaarstijuures täpselt aferisti nägu kassipoegi nägime) aga asjatundjad ütlesid, et nii vana kass ei pruugi sellest traumast (ka psüühilisest) enam toibuda, et seda oleks pidanud varem tegema. May be. Määravaks sai asjaolu, et kui meil raha oli, hankis ta endale järjepanu mädanevaid haavu, kui need paranesid, oli meil järjekordne pikaajaline finantskriis.

esmaspäev, august 22, 2005

see la vii

Näe rannas üksi loksub paat ja ratsu magab igiund
mu arm on kodutanumas me jahvatame mullust lund
ei minda teele siit
vaob norgu suunaviit
ah kodu kallis argipäev su ahelad on haljad
ja vaesus, kohustused, käed liig rakkus hoidmaks valjad
ei enam minda teele siit
ja närtsib tõotav viit
ei julge sinus mängiv laps nüüd enam unistada
sa oled ise, kurask, paps ja tallad ringi rada
ei enam sina lahku siit
ja pehkib suunaviit
kui mulle minu koduke on ilm ja ilma naba
ei piira ükski ahel meest kes vaimus püsib vaba
kui tõesti ihkad ära siit, ei saa sind piirda ükski piit
ei keelda suunaviit

Veel usust ja esinemisest

Laulsime jumalateenistusel kuskil järjekordses rannakülas surnuaiapühal ja külapäeval. Mh mainis jutlust pidav kirikuõpetaja eestlasliku alaväärsuskompleksi tüüpilise ülekompensatsiooniga ristiusu iidsust eestimaal - kirjeldades, kuidas amerika evangelistid olla ühes 700 aastases eesti kirikus usku rahvani toonud ja pärast kiriku vanust kuuldes ära minestanud. " Kui see kirik ehitati, ei teatud ameerikas ristiusust veel midagi ja meie tuleme teile siin jutlustama!"
Tundus, et natuke veel, ja eesti ristiusk muutub selle auväärse õpetaja suus vanemaks kui Kristus ise.
Vabaõhukontserditega võib ka ära harjuda, segavaks asjaoluks on see, et me soprani rühma eriti ei kuule. Peaks rohkem vabaõhu proove tegema. Publik oli loid. Võimsamaid lugusid vaja?
Hiljuti küsis Juunior mu käest, kas ma usun et jumal on olemas. Keeruline küsimus. Ütlesin, et mingi korraldav vaim ja kõrgem vägi kindlasti on, aga ma ei ole kindel kas ta(see) maailma asjade vastu kuigi palju huvi tunneb. Noormees teatas seepeale uhkelt, et tema meelest küll ei ole. Puberteet, rsk. Ma ju mäletan, kuidas ta teises klassis tahtis teada, miks teda ei ole veel ristitud ja kuidas ta mingile tänaval paberilipakail kuulutatavale koguduse üritusele tikkus. Nüüd on siis nii 180kraadine pööre.


Koolides peaks olema usundilugu, mis kõiki kättesaadavamaid religioone tutvustab. Selline servast serva kõikumine ei ole vaimsele tervisele hea.
Hea küll, saagu enne 14, siis vaatame.
Iseenesest võin ma vägede jehoovat ja püha kolmainsust tunnustada, nagu võõrriigi riigipead, aga mul on enese ristida laskmise vastu sama tõsine tõrge kui kodakondsuse vahetamise vastu..
Minu lapsed otsustavad need asjad enda jaoks ise...
aga vaat mis, kiriklikku laulatust ikka tahaks... kirikud on ilusad.
Nali. Vaevalt ma kunagi enam abiellun.

pühapäev, august 14, 2005

Olen nukumeister




Kunagi ammu tehtud nukunäidendi nukud. On vist aeg nad kohvrist välja kaevata ja nendega jälle midagi teha.

Karneval

Mõnikord tahaks väga panna maski ette, kirevad riided selga ja trallitada tänaval, vennastuda võõrastega, laulda ja tantsida.
Eestis ei toimu selliseid üritusi, ainukene karnevaliks peetav sündmus on gayde armastuse paraad, sellelgi kahjuks poliitiline mekk man. Viljandi folk on kõige enam karnevaliga sarnanev üritus, seda tänu korraldajate ponnistustele säilitada kõigele vaatamata siiski ka tasuta kontserte. Siiski, kuigi Viljandis on kombeks panna selga kostüümid (kas siis rahvuslikud või eksootilised), teha imelikke soenguid ja õues tantsida ning laulda, ei kanta seal maske. Pealegi on Viljandi kaugel.
Rollimängude puhul võid sa 100%liselt kellekski teiseks kehastuda, ent mind segab vajadus meeles pidada tohutut hulka reegleid - kuidas ntks nõiduda, kuidas aru saada et sind nõiutakse ja vastavalt (äranõiutult) käituda - ja vajadus ka omalt poolt mingeid intriige aretada. Rollimäng ei ole niisama trallitamine, see eeldab tõsist mõttetööd.
Vahel tahaks niisama möllata, mask peas ja kirevad riided seljas.
Olgu, järgmisel aastal tuleb jälle Viljandi folk.

laupäev, august 13, 2005

Vaidluses

kumb annab tõesema tulemuse, loogika või faktid? Ka see küsimus on olnud vaidluste teema. Paraku on faktofiilide väidet: sa ei tunne asja/ei tea fakte puhtalt loogika alusel ääretult raske ümber lükata. Loogikut saab alati süüdistada pealiskaudsuses ja isiklike süüdistuste väitlusesse toomine on ausale vaidlejale võimatu. Ta saab ainult öelda: ei, see ei ole nii. Ma ei ole pealiskaudne.
See on üksnes väide väite vastu ja faktofiil mõjub siin usutavamalt - ta saab hakata esitama muidki väiteid vastaspoole isikuomaduste kohta, selliste, mis justkui muudaksid tolle väited ebatõeseks. Ja kuna tema on ju see, kes teab fakte, siis peab tal ometi faktide (või faktidena esitatud hinnangute) koha pealt õigus olema.

Väidan siinkohal, et tõde saab selguda üksnes siis, kui väitluses piirdutakse teemaga ja vastaspoole isikuomadused jäetakse rahule.
Hea näide:http://foorum.keskmaa.ee/viewtopic.php?t=2401

ilm

pidi mõjutama inimese tuju, räägitakse... õhurõhumised, jne. Meie kliima olevat ka põhjuseks, miks eestlane on hapu, vingus, umbusklik ja sapine.
Hakka või uskuma.
Igatahes peab see, kes oma üleolekut kuidagi rõhutada tahab, teisi maha tegema - muidu tema üleolekut ju ei usuta. Ja sõnaosav inimene saab teise verbaalselt nii ära lömastada, et seda ei kraabi enam mingi vahendiga kokku.
Kuhu on jäänud vana hea keskustelu, asjade üle arutamine? Kas tarkus (või enda targaks pidamine) peab alati tähendama seda, et vastaspoolt tunnustatakse üksnes siis, kui ta targutaja seisukohtadega vastuvaidlemata nõustub? Ja kui vastu vaidleb, siis tembeldatakse kohe lolliks.On uskumatult lihtne anda inimesele mõni kleepuv nimi, mis jääb külge ja mõjub. Feminist, meestevihkaja, impotent, pervert, (latentne!) vägistaja. Pruugib neid sõnu vaid sobivas kontekstis korrutada, kui hakataksegi mõtlema, et midagi peab selle taga ju olema...

Ah heaküll, ma vingun praegu. Süüdistame selles siis ilma. Ilm kannatab välja tohututes kogustes süüd.
Nagu näiteks seose palavuse ja mõrvade sagenemise vahel :-)

esmaspäev, august 08, 2005

Süüdistage kõiges naisi

Nii tore , kui on süüdlane olemas. Naised on süüdi EE allakäigus, naised on süüdi meeste degenereerumises, kusjuures... meeste allakäigus on naised süüdi kahel viisil. esiteks on naised rahaahned ja laisad, istuvad kodus, midagi ei tee, ainult nõuavad mehelt raha. Ja mees vaene rügagu. Teiseks on naised karjäärihimulised, teevad ainult karjääri, karjääri, kodu neid ei huvita ja mees jäetakse hooletusse.
Naised on süüdi, kui sünnib laps, naised on süüdi, kui lapsi ei sünni.
Millal see vastastikune süüdistamise kampaania ükskord lõppeb? Ja kuidas ma oma mehele selgeks teen, et raha, mida ta iga nädal Ekspressi ostmise peale raiskab, võiks ka tulusamalt tarvitada - osta näiteks Horisont.
Ekspressi lugeja olla noor ja edukas... sellisest näilisest glamuurist ma loobuksin meeleldi.

neljapäev, august 04, 2005

Usk

Millesse või kellesse uskuda - usun üldisemalt, et on olemas kõrgemad jõud mis meie elu määravad ja mõjutada võivad, aga ma ei usu, et võin õndsaks saada üksnes selle või teise usuga, usulahuga või kogudusega liitumise läbi. Usun küll, et mõnele inimesele see sobib - kui oma usk on nõrk, siis osalustunne annab tuge ja usu seadustamine kindluse ja tunde et asi on õige...
aga tugev inimene suudab uskuda isesesivalt. Vaat nii. Olen ülbe.
Ses mõttes on mu jaoks naljakas maausuliste kemplemine nende usu seadustamise ümber ja nede verine vihavaen kristlaste vastu - omis mõtteis olen maausku siiski sesotanud vaba mõtte ja vaimuga, seadustamine toob aga alati kaasa hierarhiseerimise ja lõpptulemusena orjuse. Hierarhia on muide kristlikele kogudustele by default omane (mitte et see alati halb oleks. Väge on küllalt neiski ühendustes ja ennekõike ei muuda see hierarhia väärtusetuks pühakodades leiduvat väe kontsentratsiooni. Lihtsalt, hind mida sellise jõu eest maksta tuleb on minu jaoks liiga kõrge) ja miks siis tahavad maausulised oma "põlise vaenlasega" sarnaneda? Naljatilgad. Kunagi tundsin maausu vastu huvi, aga enne kui see huvi jõudnuks kasvada tõsiseks tegelemiseks, hakkasid maausulised usuhulludeks... nagu need elusõnalased, jne. Nendega sarnaseks muudab eesti "maausu" ka räige meesshovinism.
Mina hoian sellest jamast eemale. Mul on minu metsavaimud ja Ema.

teisipäev, august 02, 2005

Oli hea

folkida, aga oleks parem olnd kui musi oleks kaasas olnd. Tantsisin siis hoopis ühe sopranineijuga, kes vähemalt neid tantse küll esimest korda nuusutas. Ära sa ütle, noored on andekad. Neiu sai tantsud selgeks paukselt. Mul küll omal ajal nii ruttu ei läinud.
Pildil: Kellerkoor sammub avalikule hukkamisele. Laupäeval.

Pühapäeva hommikul enne jutlust - Kellerkoor harjutab kiriku kelleris. Osales ka üks vana, praeguseks lahkunud kooriliige, kes kergemeelselt folgile eksis. Selle pildi järgi võiks arvata, et mehi on Kellerkooris külland. Aga ei - mehi, häid mehi on alati vähe. Teate seda segakoori definitsiooni - segakooris naised laulavad ja paar meest püüavad laulu segada.

"Õpetan" parahaljale kõlavöö kudumist. Mulle õpetas Kuldmari. Põnn on ka asjaline

Kokkuvõtteks: hea oli, aga otsa sai.

Ellu aparaadi pildid

esmaspäev, august 01, 2005

käisime folkamas


Väsinud folkar magab lossivaremete murul

ja


ajasime käsitööõuel ühe kena väikese neiuga juttu. Neiu teadis oma väärtust ja niisama kergelt ei naeratanud...


...kuid see-eest näitas säärejooksu.

Poja pidas kenasti vastu, nende pooleteise päeva jooksul vast paaril korral lasi nutujorukest natuke.

Esinemistega ei läinud kõige paremini. Rohelisel laval veetis meie eel esinenu nii palju aega, et me saime pool tundi hiljem lavale; siis hakkasid k-korraldajad närveerima ja nõudsid, et me oma kava lühendaksime. Nad oleksid meid vist kõige parema meelega hoopis ära jätnud... ja ega me sinna väga hästi ei sobinud ka. Väike vokaalansambel, saamatud helitehnikud ja lärmav publik vabaõhu... kõrtsis ei anna eriti head tulemust. Kuigi me olime tublid, rahvani see ei jõudnud.
Järgmisel päeval kirikus, jumalateenistuse sees, laulsime ka kaks (kolm) laulu. Kirikus oleks heameelel rohkemgi laulnud, sinna sobime paremini, aga jälle nappis meile eraldatud aega.
Aega, aega, aega. Lubasin Parale kõlavöö kudumist õpetada ja jälle jäi aeg napiks. Midagi teoreetilist seletada jõudsin...
Ellu pildid

teisipäev, juuli 26, 2005

Päevikupidamine

Inglise psühholoogid jõudsid järeldusele, et päevikupidamine on tervisele kahjulik. Inimesed, kes tihti pöörduvad oma päeviku poole, kannatavad tihemini peavalude, unetuse, seedetrakti häirete käes, samuti võivad neil olla suhted sassis ümbritsevate inimestega.
Hm? Hm!
Blogi ju ka päevik...

Mehed, ah?

Ma ei tea, kas mõnedel meestel on see geenides, et nad oma naisele sünnipäevakinki teha ei oska või... ma ei räägigi siin sellest, et õige kuupäev ära unustatakse, aga -
kui mees kulutab kingile liiga palju ja ikkagi saab vale asi, siis mis sündroom see on? Tähelepanematus? Soovkujutelmad? Samunegi... ma ei ole inimene, kellele peaks tegema pere nädala söögirahast rohkem maksvaid kinke. Ma olen kokkuhoidlik, kitsi ja sentimentaalne. Ma tahann et kink oleks mõeldud konkreetselt mulle, selline, mida ma kasutada saan ja ei läheks liiga palju maksma. Sest vabandage, pere rahakott on ikka ühine.

Kas ta ikka hoolib minust, kui ta must niiiiiiiiiiiii valesti aru saab? Ma olen äkki vale inimene tema elus? Kas peaks minu kohal olema hoopis mõni selline näitsik, kellele kingi hind on mehelikkuse näitaja ja kellele meeldib, kui mees üle jõu kulutab? Perze.

Tegelikult peaksin ma vist siiski uhke olema dremeli kinkimise üle, kuigi see tuli nii mitu kuud valel ajal. Kuigi on selge, et mees selle põhiliselt oma huvides ostis.. aga samas, ma ntks praegu kasutaks seda ise ka heameelega, kui ei oleks ära varastatud.... ja ju see siis oli kompliment mu käsitööhuvile vms. Lohutagem ennast.
Oleks ja oleks.

No raske on üle saada nii pidevalt korduvast jamast.

Samas on patt nuriseda kui ta muidu on hooliv, abivalmis, aktsepteerib mu pöörasemadki ideed ja toetab mind mu üritustes. Igati.
Äküll.
Olgu selle teemaga nüüd lõpp.

Üritasin

sisse astuda kunstiakadeemiasse, tegin mõnuga eksameid ja kukkusin läbi. Mõned lohutavad mind, et olen ju joone all kolmas.... teate, kui ma vaatan nende hindeid, kes minu järel tulevad, siis see küll eriline näitaja ei ole.
Võibolla ma siis ikka ei ole nii väga kunstnik kui ma ise endast arvan. Kindlasti pole ma enam niisgune noor ja andekas, nagu kunagi Tartu kunstikooli astudes. Dammit! vanaduse halvim omadus pole mitte kortsus nahk, lisanduvad kilod ja lagunevad hambad vaid just see - inspiratsiooni ja õhina kahanemine.

Aga eksameid teha on siiski lahe. Ja kuigi räägitakse, et ärge võrrelge ennast teistega, võrdlemine on viljatu tegevus ja energia raiskamine, siis on aegajalt hea teada, kuskohal pingereas sa asud. Et teaks, kas peab sammu kiirendama või hoopis aja maha võtma.

neljapäev, juuli 21, 2005

päev õhtas

Suuremalt hulgalt inimestelt õnnitlusi välja rebitud. Kingitus kalli kaasa käest ikka veel olemata. ja nii ilmselt jääbki. Tänase kuupäeva sees küll. Selline see minu elu on.
Aga ma ei jäta. Käin pinda ja käin pinda ja see pind peab lõpuks kobe saama. Olgu olla, ise tehtud ja käsitsi ja hingega kingitus.
Parem muidugi oleks, kui ta ise oleks seda meeles pidanud, (nuuks) aga niisugused need mehed kord on. Sekretäri tal ka veel ei ole, kes säänseid asju meelde tuletaks.

Palju õnne sünnipäevaks

pisi-morgie.
ei torti, ei kakaod voodisse hommikul, ega laulu.
Hoopis... mees läks eelmisel õhtul tibidega kontserdile ja tagasi jõudis alles peale südaööd, kui kuupäev juba vahetunud. Võtsin oma sünnari ise üksi vastu, ise soovisin endale õnne, jne.
Eks tuleb siis täiskasvanuks saada, mitte teiste peale lootma jääda. Ka õnnitluste asjus.
Üksi siia ilma sünnime, üksi sureme, üksi kõmbime oma paganama elurajakest. Ka kingitusi teeme endale ise. Kui teeme.
Ma tean ja tunnen oma meest, kui tal mulle miski kink valmis oleks, salajas, siis tunneksin selle lõhnast ära. Et vastav lõhn ja ilmsüütud pilgud puuduvad, siis järelikult jääb mu ainsaks kingituseks tema poolt sel aastal 4 kuud enneaegu ostetud dremel, millega ta põhiliselt ise mängis ja mis varsti pärast soetamist ära varastati. Selline on minu elu.

Olgu lisatud et ma ei oota karuskasukaid, luksautosid ega juveele, aga...
meeles võiks inimest pidada õigel ajal ja õigel viisil. Olen kibestunud mutt.

kolmapäev, juuli 20, 2005

need laenatud ajad

need laenatud ajad
ja laenatud kirjad
mida ma pole
veel tagasi toonud
kui sa neid vajad
need on kõik alles
hoolega hoitud
raamatud, relvad
ja lubadused

teisipäev, juuli 19, 2005

Kiire

On kokkuvõttes ikka pisut koomiline
see vastamata küsimuste nutt
jah iga suhe olla võiks harmooniline
kui muud ei takista siis segab rutt

rutt elada ja suremisest viilida
rutt jääda selliseks kui oldud kunagi
ent vaata, vanadusest ei saa ära hiilida
ja tänapäeval surrakse kui tunagi

et enne surma nimekirja kirja saaks
veel mõni saavutus veel mõni võit
veel mõni leekiv arm teeks meele heaks
veel mõni kannatus veel mõni põrgusõit

kolmapäev, juuli 06, 2005

Sucker-fucker!

Põhjusi vihastamiseks on rohkem kui ükskümmend. Teised inimesed jälle nii mõistmatud. Kõik peavad oma eluviisi ainuõigeks ja iseennast ilmeksimatuks.
Mina kaa muidugi, mina kaa.

Alustades algusest - püüdsin pedasse (nüüd Tallinna ülikooli teaduskonnad) sisse saada. Helistasin ja küsisin, kas enne 97ndat aastat keskooli lõpetanud (jah ma olen tõesti nii vana) peavad ka riigieksamipaberid ette näitama. Öeldi et ei pea, tõenäoliselt ei pea, üsna kindlalt ei pea, eelmisel aastal küll ei pidanud. Küsisin, kui mul Tartu kunstikool lõpetatud, kas ma siis äkki saan otse magistriõppesse - kunstiõpetajaks õppima. Öeldi et peaks saama küll aga pole kindel... tulge kohale.
Läksin kohale.
Täitsin paberid.
Tegin koopiaid. Esitasin. Ootasin, kuni mind arvutisse lüüakse. Mees hoidis samal ajal all last ja ootas, millal saaks minna omi asju ajama.
Siis selgus et ei saa magistrisse, tuleb püüda bakalaureuseõpet. Täitsime uuesti paberid, mind nihvati arvutis teise kohta... siis selgus, et bakalaureuseõppesse ikka peab esitama riigieksamipaberid, kui tahad riigieelarvelisele kohale. Aga minul oli selles kindlas teadmises, et enne 97ndat lõpetanud ei pea, jäänud inka re tegemata... tore.
Mina: kui ma teile helistasin, siis mulle öeldi selge sõnaga...
Vastuvõtukomisjoni esitädike: see ei ole võimalik, ma juba talvel ütlesin kõigile helistajatele, et...
Mina: jah, kena, aga kui ma oleks teadnud..
Vastuvõtukomisjoni esitädike: kõik teadsid seda, pole võimalik, et teile teist juttu räägiti---

bläägat-bläägat ja ühesõnaga: mina olen kaamel, pealekauba valelik. Üritasin, hea inimene nagu ma olen, tädikesele selgeks teha, et ta võiks oma käealuste pädevust kontrollida, aga ei... ikka olin mina kaamel ja süüdi ja punkt. Ja tema jutuveski vait ei jäänud. Mis mul üle jäi. Üle selle möla tegin dokumentide vastuvõtjale kuidagimoodi selgeks et ma loobun ja tahaksin oma eksamiraha tagasi ja kahju küll ja headaega, kaamel lahkub. Oma närviliselt kella vaatava kaasa juurde.

Tore...
Kui mulle oleks telefonis õigust räägitud, ma oleks rahumeeli järgmise aastani oodanud ja vahepeal need eksamidki ära teinud. Jee ma olen huvitatud niisama naljapärast ja igaksjuhuks seal peda koridores passima tundide kaupa. Jee mul on seda aega nii palju üle.

Teiseks - ärge kunagi üritagegi autoomanikele selgeks teha, et kui te titekäruga rohelise tule ajal ristmikku ületades saate peaaegu alla aetud liikluseeskirju ilmselgelt rikkuva autojuhi poolt, et te siis ei ole ise selles süüdi. Sest: jalakäija on igal kümnel juhul kaamel. Jalakäija valetab. Jalakäija on kurjam kes headele ja ilmsüütutele autojuhtidele ainult halba soovib.Titekäru jalakäija näpu vahel on ühtaegu nii süütõend kui ka raskendav asjaolu. Titekäruga friigid ei peaks tänaval üldse käima. Titekäruga (titt sees) tänaval kõndijad, kes oma jaburat harrastust netiavalikult tunnistada julgevad, taotakse lihtsalt maa sisse.
Oijjahh... headaega elfikelder.

Miks

inimesed blogivad?
See on lauanurgale jäetud päevik. Jäetud lootuses, et keegi loeb ja mõtleb: kui aus, kui siiras, kui ehtne ja elutruu. Või kui meelega eksponeerida - siis kindlas veendumuses et keegi loeb ja mõtleb: kui shikk-modern, uhke, ilus ja õisi täis.

Lauanurk.
Virtuaalne ja ülemaailmne.
Võrguniidike viib teise lauanurgani, sealt hargnevad jälle uued niidid.

Eks see üks netifriikide vastastikune onamine ole (enesekriitiliselt)

Ah... ja alati ei ole nagu enda kohta midagi head kirjutada. Või ei pea sündmusi nii tähtsaks ja ka teistele huvitavaks. Või - tulevaste, oodatavate sündmuste kohta - ei taha ette ära sõnuda. Nii need tuhinaga alustatud blogid lõpuks tühjalt rippu jäävad.

esmaspäev, juuni 27, 2005

Emad ja lapsed

Ema katsub nööril rippuvat pesu ja ümiseb:
on vist natuke niisked veel
on vist natuke niisked veel
siin nad ei taha eriti hästi kuivada
näe see on ainukesena kuiv

ja ulatab lapsele metskitsenaha

sellel on kõrvad ja sarvemuksud
sellel on nukrad pruunid silmaläätsed
on niiske koon ja keel sõradki nagu kord ja kohus

laps paneb naha selga ise kirtsutab nägu .
neid emasid küll .
praegu kannavad ju kõik ainult hundinahka
see on popp see on moes
telekas vitriinis poes

laps paneb naha selga
viskab pea uhkelt kuklasse
ja jookseb klõbinal metsa poole
kust juba kostabki püssipauke ja haukumist

ema jääb vaikides vaatama
lapse taga sõrajälgede rada
ema jääb vaikides vaatama

õhtu

õdusad valed ja vaikus sumisev
kollakas valgus õhtu on unisev
meeldime me
teineteisele
ja kahet
suseta
lahkume


hämarduval tiigiveel
jalutan vihmasabina eel
mõtlen et kodus teekann on leel
võibolla trehvame veel

võibolla kord me
trehvame
veel

Autodest

kui vaene mees ostab auto, tema vaagib hoolega
ta joob siis suhkruta teed, mitte kohvi koorega
ta võiks võtta pruugit parsa aga kallis on pidada
see neelab palju ju kütet et jõuaks vedadata
võiks võtta uue auto aga karman on kõhnuke
ja laenuprotsent teeb liiga veel mitme aasta sees
miks peaksin pankurit toitma kui pere on toita mul
nii mõtleb vaene mees, aga suvi on tulekul
pere nõuab ta käest, lähme maale ja metsa ja mere äärde
suve alguseks autoraha ei jõua korjuda saapasäärde
mis teeb siis vaene mees kui tal autot on vaja kord?
eks võtabki pruugit parsa ja selleks on teadagi ford
ikka ford ikka ford ikka ford
vali kord vali kord vali kord

laupäev, juuni 18, 2005

Üksinda kodus

Üksindus on vahel hirmu ja ahistuse allikas, vahel õndsus. Vanem laps on maal, mees üritusel.... õndsus. Hea asi on see mida harvast saab. Aga tegelikult annab üksindusele nauditava maigu üksnes teadmine, et kodused tulevad mingil hetkel tagasi - et lähedased on kusagil olemas. Olemas, minu elus. Me oleme olemas üksteise jaoks ka üksteisest kaugel. Ei, et nemad on ka minust kaugel viibides minu elus olemas ja olulised. Et ma saan olla olemas nende jaoks.
Et südames ei ole tühja kohta.

Elule annavad mõtte teised inimesed.

Kui laps nutab

juhtub et ma ei kuule teisi inimesi, ei saa nendest aru. Mõistuspäraselt on asi lihtne - imik ei oska rääkida, ainult nutta, keskendudes imikule ja püüdes muud maailma välja lülida, on mul ehk lootust aru saada, mis tal viga on ja tema probleeme lahendada. Samas on tal ju ka vahel nutuhooge, mille puhul ei saagi muud ette võta kui last lihtsalt süles hoida ja ta karjumine vaikselt välja kannatada... ahjaa - ma kardan veel, et keskendudes sellises situatsioonis mõne teise inimesega suhtlemisele, loon lisahäirijaid... sest ka laps ise ei tea niisugusel puhul alati, mis teda vaevab. Ja vajab vaikust ja rahu. Aga kui ta on minu süles nuttes ja ma samal ajal kellegagi räägin, on ka tema tahtmatult vestluses osaline. Säärases olukorras palun kodustel tihiti teleka ja maki heli maha keerata. Lihtne. Loogiline.
Näe, õigustasingi enda käitumise sujuvalt ära.

neljapäev, mai 26, 2005

Elust enesest

Läksin täna rahutu lapsega jalutama, et ehk värske õhk uimastab ta ära. Kasutan ikka kõhukotti, kuigi raamatukogus saaks ehk ka vankri kuhugi garderoobi jätta.
Mööda Falgi teed jalutasin, ligi seitse kilo väärtuslikku väikest elu rinnal rippumas, üsna juulitades sest õhk oli tibuvihmast värske ja mõnus.
Minust kihutas mööda üks sügavroosas jopes tüdruk, välimuse järgi maksimaalselt neliteist aastat vana, kui arvestada, kui kiiresti tänapäeva noored kasvavad, siis mitte rohkem kui kaksteist. Miks ma teda üldse vaatama jäin - tüdruk rippus mobiili küljes ja ahastas valjuhäälselt üle tänava: "Lastekodusse?! Miks!? Ole normaaaalne!!!! Ei pea panema lastekodusse kui on olemas vanavanemad!!! Ähh! Mida need sotsiaaltöötajad õige mõtlevad!" Jne. Ta kaugenes minust nii ruttu, et rohkem seda põnevat juttu ma ei kuulnud, ent kuni Falgi tee lõpuni kunagise varblasekohviku juures, püsis tal telefon kõrva ääres.
Tee peal lasid umbes samavanad poiskesed praginaga paukherneid. Tõpranäod. Õnneks titt üles ei ärganud.

kolmapäev, mai 25, 2005

Tähtis

Mis on minu elus tähtsad? Armastus, mehed ja lapsed. Kodu. Kunagi tahtsin saada suureks ja kuulsaks kunstnikuks, aga sinnapaika see jäi... ilmselt jagub mul annet napilt leivateenimiseks. Samusegi loomingulise väljundiga on kehvad lood.
Enda kiituseks võin öelda, et olen oma elumere laevukest enamasti siiski ise juhtinud. Mõnikord üksi, mõnikord on olnud natuke seltsi, viimased 11 aastat vähemalt üks reisija... isegi kui tahaksin rooli käest anda, ei õnnestu see mul. Mind pole reisijaks loodud.

Minu esimene

Minu esimene laps sündis tosinkond aastat tagasi, Tartus, kui peresünnitused alles hakkasid moodi minema.
Sünnitama läksin üksi, mu toonane mees, minust paaar aastat noorem, oli koolilõpuekskursioonil.Liiati ei jätkunud meil perepalati jaoks raha. Kaasa võtsin Kafka kogumiku, kuna mind oli hoiatatud, et esmasünnitus võib võtta mitu päeva ja see raamat oli mul pooleli. Nüüd, kogenumana, tean kui sobimatu lektüür see niisuguse tegevuse puhul on. Sobinuks Svejk või Durrelli asjadest midagi.
Minnes olid valud kergekesed ja hirmu polnud, läksin jala üle õitsvalt kevadise Toome – me elasime naistehaigla lähedal, Kastani tänaval. Olin seda maad korra juba kõndinud, paari päeva eest, sünnituse kirjapandud tähtajal, ent siis saatis vastuvõtuarst mu tagasi, öeldes, tegevus pole veel alanud ja kui ta mu praegu sisse võtaks, istuksin ma seal nädala Nüüd toimus kõik täpselt nagu pidi ja vastuvõtuarst asus mu pabereid täitma, saatis pügama ja kakale ja lasi anda suure koleda öösärgi.

Eelsünnitustoas. Ühe lavatsi umber sagis kaks või kolm medtöötajat –lavatsi asukal oli väga suur laps tulemas ja teda topsutati kambaviisi. Naine küll ise ka suur. Teised naised, suht omapead jäetuna, soigusid igaüks oma soigumisi. Palati kaugemas otsas varjas ühte lavatsit sirm. Viskasin oma asjad vabale koikule ja läksin kõigepealt koridori kõndima, et ehk saab lapse rutem kätte. Selg valutas ja emaka kokkutõmbed võtsid aegajalt hinge kinni. Mööda koridori jalutas üks peresünnituse paar, nagu mulle kõrva sosistati – kristlased, elusõnalased. Vaatasin kadedusega, kuidas kõhnuke mees oma pallümmargust naist mööda koridori kõnnitab, üldse jõudsin tunda kadedust ja häbi paljude asjade pärast:
Et mu mees ei julgenud sünnitusele tulla
Et meil ei olnud raha perepalati jaoks
Et ma ei olnud raatsinud personaalset ämmaemandat palgata
Et ma ei olnud leidnud raha erakliinikusse sünnitama minna
Et ma polnud perekooliski käinud
Et mu mees oli nii noor ja ebaküps
Et ta ei käinud tööl ja majanduslikult sõltusime me minu vanematest

Tundus nagu saaks mu lapsele, kellest juba teadsin, et ta on poiss, kõige selle tõttu vähem armastust ja õnne osaks.

Igatahes. Mu emakas ei lasknud ennast nendest süngetest mõtisklustest mõjutada ja tegi oma tööd nagu kord ja kohus. Tuhud tihenesid, vahepeal kutsuti mind KTG-sse, vahepeal lugesin lavatsil kükkasendis Kafkat, vahepeal üritasin jälle kõndida., siis lamasin külili ja puhkasin.
Et minuga kulges kõik plaanipäraselt, mulle erilist tähelepanu ei osutatud. Suur naine läks sünnituslauale ja enamus arste-ämmakaid kugunes tema umber – ning kui ta oma numbriga lõpuks hakkama sai, hõigati eelsünnitustoa arstidele: viis kilo kuussada, mispeal need kooris ahhetasid. Suur naine oli tubli, tõesti tubli. Sirmitaguse naisega olid lood kehvemad – oli selline kõhnuke beibe, lamas ainul, tilguti küljes, ise vaevast helesinine, ja soigus: ma ei jaksa… tehke midagi… ma ei jaksa enam. Arstid käisid teda aegajalt tuima näoga vaatamas ja lasid veel kannatada. Ausalt öelda ajas see närvi… ja lisaks tundus, et kõikidel teistel naistel käib sünnitamine kiiremini kui minul. Damn. Igav. Kafka. Ei viitsi. Valud. Kell piinas mind- käis aeglasemalt kui õigus, vahel seisis lausa paigal.. Lõpuks ei jaksanud ma enam ei jalutada ega lugeda, kügelesin voodil ja pärisin aegajalt laua taga istuvalt valveämmakalt: kaua mul veel läheb? Kaugel ma olen? Ja tema siis käis aegajalt mind tülpinud näoga uurimas ja lohutamas: läheb veel aega…. Kannatage…. 3cm… 5cm.
Meelelahutust niipalju, et Helesinine Tibi viidi viimaks keisrilõikusele ja nii 15 min ja kolm minu tuhu hiljem tuli arst plaginal lõikustoast: ämmaemand, ämmaemand, tulge ruttu, ta hakkas sünnitama. Tore, tubli… akna taga hahetas – sisse olin tulnud õhtul – ajataju oli kadunud ja sain ämmaemandalt noomida, et karjusin “te võtate ju lapse jõu ära” ütles ta pahaselt – ja lõpuks teatas mu jalgevahet uurinud arst – pea paistab, lähme lauale. Kakerdasin harkisjalu teise tuppa, ronisin hiiglakõrgele sünnituslauale, endal hirm, et laps saab haiget – aga et paljud naised selle kolgata tee olid läbinud, ju siis pidin minagi suutma – ja laual tegin kolm maakerasuurust pressi, mida kroonis äkiline vabanemistunne, mingi plurts ja arsti hüüatus – kuhu nii kiire? Luristati veel lapse suu ja nina kallal ja siis pandi mulle kõhule see limane, pehme ja üdini armas olevus. Limane, pehme ja külm… oli küll maikuu, aga õhk öösel alla nulli ja haigla remontimata. Õnn kohus taevani, kadedus, häbi ja hirm olid kadunud. Laps viiti küll kohe pesema ja protseduuridele, kuulsin kuidas ta kaalul ja ultravioletlambi all häälekalt protestis Arst aga pani käe mulle kõhule, teise käega võttis all nabanöörist kinni ja ütles: no pressige nüüd korra veel. Pressisin ja sain platsentast lahti. Siis mind õmmeldi. Kirurg – pikk ja nägus noor mees – kiitis algul mu rahulikku olekut, hiljem aga, kui õmblused tuimestastud piirkonnast välja jõudsid, noomis mind valju kisa pärast. Mul üksõik. Püüdsin kõrvade ja peanaha kaudu oma poja asukohta ruumis kindlaks määrata. Paraku lükati mind pärast õmblemist raamiga koridori ja unustati sinna nii pooleks tunniks oimetult lesima. Üks möödakiirustav meesarst oli siiski nii kena, et tõi mu palve peale lapse mulle raamile kätte, seal ma siis lamasin ja imetlesin teda – ta oli nüüd vait ja rahul, vahtis mulle vastu ja jäi lõpuks magama, ise nii naljakas ja armas, et ajas naerma. Naerda aga pole eriti lõbus, kui tutt on nõelutud…Tal olid kõrvad eri kujuga, siiamaani on, üks külgekasvanud nibuga, teine lahtisega. Palatis mulle teda kätte ei jäetud – toona ei jäetud veel kõigile, kuigi ma tahtsin küll… (neid jalgadel pleksiklaasist kaste ei jätkunud vist kõigile soovijatele) viis korda ööpäevas kuulsime koridorist kahekorruselise plekkäru plärinat ja palatisse marssis pisike tige sanitar, poolemeetrised kontsad all, pikad kulliküüned lakitud ja kolm last halgudena ühel käsivarrel. Ta ajas mulle hirmu nahka – mis siis kui ta kukub oma tikkudel, just kallist koormat kandes. Meil oli pool tundi lapse söötmiseks aega, et nad aga said lastetoas suure nälja vaigistuseks glükoosivett,siis nad tuues enamasti magasid ja see pool tundi kulus lapse äratamiseks ja tihedalt mässitud teki seest välja harutamiseks. Õhtune sanitar oli veidi lahkem ja andis rohkem aega, enne kui lapsed ära korjas.
Kojuminekuks pidin tuttava tädi appi kutsuma, kes mulle riided, lapse asjad ja käru tõi, ja siis kärutasime me rõõmsalt läbi toonase külma aga imeilusa kevade üle toomemäe kodu poole.

reede, mai 20, 2005

tuleb ilmamuutust

Mu puujalg valutab juba mitmendat päeva. Määrin salviga. See mis tubaka kohta sai kirjutet oli nali. Olen marukarsklane, õlut ka ei joo. Ent maitseb piimapulber. Täpsemalt rinnapiimaasendajapulber, mida igaks juhuks kodus hoian. Mis paneb kõhu kinni. Mida söön salaja otse pakist lusikaga.
Netis möllab keegi weebibeebi. Sellega seoses tulevad enda sünnituslood meelde. Peaks ka üllitama... auhinnad on magedad. Mul on raha vaja, mitte lukskruiise ja kosmeetikat.