neljapäev, jaanuar 30, 2014

Segased

Vaasimaal jooksvate jalgadega
Minu segane ülevaltnaaber hakkas täna kell pool viis hüpenööriga hüppama. Nüüd küll tõesti aitas - ajasin ennast soojast voodist välja ja koperdasin kloppiva südamega trepist üles. Koputamisele ei reageerinud keegi, läksin siis lihtsalt uksest sisse. Neiuke pistis oma kena kaame näokese toaukse vahelt esikusse ja jõllitas mind punetavate silmadega. 
"Ei tohi öösel hüpenööriga hüpata! See kõik kostab alla ära!"
"Okei."
"Palun pea edaspidi meeles, et kella 11-st 6-ni on öörahu ja hüpenööriga hüppamine keelatud!"
"Okei."
"Kutsun politsei, kui seda veel ette tuleb!"
"Okei."
Kui okei, siis okei, rohkem ma midagi lisada ei osanud. Pöörasin otsa ümber ja läksin voodi poole, koju tagasi. Ise mõtlesin, et neiukesest on lausa kahju. Äkki tal on depressioon? Teoreetiliselt peaks sport depressiooni vastu aitama ja nüüd mina keelasin öise teraapia ära. Äkki tal on külm?* Ülevalt korteri ahi pidi katki olema, teadis majaperenaine rääkida, neiuke kütab elektriradikaga. Äkki. Vaeseke. 

Kui täpselt kell kuus (mina pidin ärkama kell 7) hakkas mu pea kohalt uuesti rütmilisi põntsatusi ja hüpenööri vihinat kostma, läks mu kahjutunne muidugi hoobilt üle. 
------------
Pidin uue pesumasina ostma, vana lakkas nädal tagasi töötamast. Oli ikka vanakene ka teine. Uus, seekord täitsa tutikas ja järelmaksuga, on küll koju ära toodud, aga tööriistade puudusel pole saanud seda veel ühendada. Täna peaks T tulema kõige riistakarbiga ja asja korda tegema. Ei taha ära sõnuda. 
Võsuke oli abis masinat tassimas, muuhulgas sain teada (ema kuuleb nendest asjadest ikka viimasena) et tema oli ka hiljuti pesumasina ostnud sest temal oli ka vana masin rikki läinud. Aga kuna tema otsis oma masina järelturult ja oli hinna-kvaliteedi suhte osas nõudlik, siis võttis see tal veits aega ja - ta oli kolm kuud oma pesu käsitsi pesnud.** Käsitsi!
Paistab, et midagi olen ma oma lapsi kasvatades ikka õigesti ka teinud. :D
------------
*Kurat, ma kütan nagu maniakk, 3X päevas, soe õhk tõuseb teadupoolest üles, mismoodi saab TAL külm olla?
**Selmet pesukotiga emme pesurit ruunama joosta ;)

kolmapäev, jaanuar 29, 2014

Köhh

Köharohi efedriiniga ja kopsupildi tulemused saan homme.
Siniseid hiiri ma veel ei näe.

reede, jaanuar 24, 2014

Elutusk

Teate seda tunnet? 
Kas "maailmas läheb kõik allamäge, kõik läheb perse" ehk sic transit gloria mundi suund või "elu on mõttetu, kõik, mida ma teen on mõttetu, mina olen väike mõttetu rämps" või "kõik, mida inimkond teeb, toodab, leiutab on rämps" ehk "perseminek oleks positiivne lahendus" suund - see sõltub juba maitsest ja hetke asjaoludest. 

Kui see tunne aga valdab tutvusringkonnas/seltskonnas/kogukonnas ühistegevustest sõltumatult rohkem, kui üht inimest, siis on õige aeg kiirelt mõni esoteeriline seletus välja kaapida - kas põhjustab niisugust tunnet tähtede seis, kuu faas, madalrõhkkond või Tallinna lahes lekkima hakanud närvigaasi tünn. 

Õues paistab päike, külmetab, kojamehed ja -naised viskavad libedaks ja tihkeks tallutud lumelopale graniidikilde. Putukal leiti kopsust kahtlasi kahinaid, saab antibiootikumikuuri ja istub VEEL nädal aega kodus. 
Võsuke oli eelmisel nädalal haige. Mina olin... 
Kütan kolm korda päevas ja ikka on 17 kraadi toas maksimum. Putuka tuba on õnneks soojem.

Viimasel ajal häirivad mind pidevad dejavu-seisundid, pean oma pead laskma kontrollida. Hipokampus. Amügdala. Kann. 

laupäev, jaanuar 18, 2014

Sa ära ära jahtu, kuni on...

Täiesti võimalik, et mu kehatemperatuur tõusis kosmilistele kõrgustele vastukaaluks mu toas valitsevale arktilisele pakasele. Või vastupidi, tänu palavikule ei saanud ma aru, kui külm mul kodus on. Või lootsin ma, et minu palavik kütab ka tuba?

Täna hommikul - 12 kraadi sooja.
Kuigi kütsin küll. Eile kütsin mitu korda, üleeile kütsin kaks korda... Palavikuhägus ma vist ei taibanud siibrit õigel ajal sulgeda vms, igatahes kulutatud küttekogus polnud mitte väike. 

Putukas, va hull, kappas ühtlugu poolpaljalt toas ringi. Jah, tema oli ka kodus, ninaverejooksudega, aga ka seetõttu, et mul ei jätkunud volüümi teda kooli poole ajada. 
Poolteist päeva võttis tal selgekssaamine, et haige ema tuleks muude asjadega suht rahule jätta ja tülitada ainult hädavajaduse (söök) korral; ja ka see, et haige ema ei kontrolli üldse, kui kaua ta arvutis istub ja mänge mängib. Käis poes, esialgu oma taskuraha eest, sest sulli mul ei olnud. Soojendas kotlette. Võlgnen lapsele viieka. 
Toitis kassi, manitsedes teda: "Kannatust, kannatust! Kannatlikkus on voorus!"
Praeguseks olen saanud toatemperatuuri 15 kraadini üles ja kehatemperatuuri 37,2 peale püsima. Laps on isaga kellegi tuttava lapse sünnipäeval.
----------
Võsuke tuli Õismäelt ja tõi suure toidukoti, jääme ellu. 

neljapäev, jaanuar 16, 2014

Kadus ära

Mul oli varem blogis see vidin, mis näitas viimati postitatud kommentaaride loetelu.
Vidin läks katki, kustutasin selle maha. 
Nüüd otsin, aga uut ei leia.
Lisaks avastasin, et mu blogi on mõned vanad kommentaarid spämmi pannud. Tere tore.
-----------
Mu kehasoojus (kaenla all) on 37.1.
Kuigi terve inimese kehatemperatuur (kehasiseselt) peabki olema 37 kraadi Celsiuse järgi, on kaenlaaugu selline kuumenemine minu puhul siiski ränk palavik.
-----------
Reedel - 38
Laupäeval - 37,1
Vahelduv pilvitus

kolmapäev, jaanuar 15, 2014

Supp

Juursellerisupp
Pole paremat asja kui supp - külmal talveõhtul. Ka rõskel sügisõhtul ja vilul kevadõhtul. Pluss jahedal Eestimaa suveõhtul. 
Talvine tee
See supp on täiesti kartuli- ja teraviljavaba. Juurseller, sibul, porgand, porrulauk, küüslauk, hakkliha, vesi, maitse järgi soool. 

Ülevaltnaaber hakkas kell 21 kappama ja pole ikka veel järele jätnud, kell on poolkaksteist ja natuke peale. Nüüd küll aitab - nüüd ma lähen rääkima.

Kas ma mainisin, et tegin endale jõulukingiks uued kõrvaaugud? Vanad venitasin tunneliteks. Mitte suurteks, ma ei kavatse oma kõrvast sõrme läbi pista. Nii 4-5 mm.
Ja see venitamine oli oi kui valus.

Uute aukude tegemine ka. Vanad ma tegin kunagi ise, nõelaga ja viinaga. Uued lasin profil teha. Ikka paranevad juba kolm nädalat - aeglaselt. Enam midagi väga hullu ei ole, lihtsalt kõrvalest natuke roosatab aukude ümber. Ja auk ajab ila välja.

Ila ajab ka alumine auk, mille venitamise ma endale väga veenvalt ära ratsionaliseerisin - vanad kõrvaaugud olid ajaga allapoole inetuks piklikuks peenikeseks kortsuks veninud, kui neid nüüd igas suunas natuke ühtlaselt ja ümmarguselt venitada, siis kaob see korts ja õnnestub gravitatsiooni pisut aega veel ninapidi vedada.

Paraneks see krempel ära ükskord.

Aktsioon-petitsioon

Kui sa oled lapsevanem, kelle lapsed kasutavad mobiiltelefone, siis puudutab see sind kindlasti:

Põhimõtteliselt on võimalik suur telefoniarve saada lihtsalt nii, et sa kas kaotad oma telefoni (ei pea olema nutitelefon, pigem usun, on nutitelefone lihtsam kaitsta kui tavalisi nuputelefone), või laenad seda kellelegi, see keegi sisestab su telefoninumbri internetis teatavatele lehekülgedele, sinu telefonile saab selliselt leheküljelt kinnituskood, pätt sisestab kinnituskoodi samale leheküljele ja sinu telefoniarvele lisandub kas 4,95 või 3,20 või mõni muu seksikas summakene, ilma, et sinul, kui numbri omanikul oleks võimalik selles osas midagi kaasa rääkida. Noh ja inimene, kes seda tegi, saab netist mingi teenuse või virtuaalset raha oma kontole, vms. 
Kõik kolm operaatorfirmat kinnitavad nagu ühest suust, et nemad ainult vahendavad seda teenust. Bullshitt. Kindlasti on võimalik välja töötada tehnilisi lahendusi nende kaitseks, kes ei kavatse ja ei soovi hakata selliseid teenuseid kasutama. Palun hääletage!

Hääletus

Eilne segakooride ühine laulmine ja pärastine luukamber* Salme tänaval läks hästi. Kõik kolm koorijuhti** - Rahulik Matroon, Tembutav Taat ja Malbe Noormees -  kes kogunenud lauljatemassi dirigeerisid, olid noh...  armu või ära. Jõulised, karismaatilised, tähelepanuväärsed kujud. Nagu peab. Välimuselt ja olekult kõik erinevad, aga võime rahvast muusikasse haarata oli sama. 
Kujutlesin meie oma koorijuhti, kes Salmes lihtsalt teiste seas kaasa laulis, seda suurt rahvahulka juhina laulus kaasa vedamas. Pisike, nägus, pikkade tumedate juustega, alati killerkontstel ja viimase peal üles löödud. Oleks see vast kena! Ta saaks hakkama küll.

Laulsime Mul on ikka rõõmu kõigest, Pulmaliste saabumine, Puudutus, Muusika, Helin, Oma saar (brr) ja Taandujad (selle väljakuulutamisel lehvis üle saali teatav pomin, koorijuht (RM) ootas natuke, küsis sõbralikult: "Kas kõik on oma arvamuse saanud välja öelda?" ning läks prooviga sirgelt edasi), luukambris esitasime Pulmalisi. Ah, lõpuks on ka totratest sõnadest võimalik mööda vaadata, nagu kakerdavast joodikust tänaval, nagu parteijuhi liiderlikust käitumisest, kui aga muusika on ilus - ja muusika ON ilus. Suures massis laulmise kogemus on meie väikese koori (meil on nt jeeli-jeeli ainult kaks tenorit) liikmetele ka erakordne. Täna hommikul on mul muidugi hääl ära. 

Ma vist juba millalgi varem ütlesin, et Puudutus on seks laul. Väga seks. Väga ilus. "See peaks olema leheküljel 69, mitte 59," sosistas meie koorijuht minu kõrval (ta laulis alti) noodiraamatut lehitsedes.

Vetsusaaga pean ka üles kirjutama, see on liiga dramaatiline, et vahele jätta.
Kui proov lõppes, jagati rahvas loosiga kahte ruumi ja anti 10 min aega vetsus käia. Meie koor pidi oma luid kolistama pärast vaheaega teisena. Esimene leitud vets osutus uniseks-suitsuruumiks. Põrkasin konipilve kohates ukselt tagasi, ning ma polnud ainus nii peps.
Selle läheduses leidus meeste wc, mille ukse taga lookles paarikümnepealine (vähemalt) saba. Trepist üles - oli ka naiste wc veel pikema sabaga. Sättisin ennast ahastades selle otsa seisma, plõks-plõks lisandusid minu taha sappa järgmised kaaskannatajad.
Ühtäkki ilmus nagu maa alt meie ette lühikesekasvuline, kiila pealaega, tunkedega ja punase sviitriga meesoost isik ja pomises häbelikult, et seal nurga taga on veel üks tualettruum, mis on Täiesti Tühi. Kus? Mis? Häbelik viipas: "Ma juhatan teid" ja alustas pikka jalgsimatka mööda koridore ja läbi ustest, lootusrikas naistepunt kannul. Minu peas kummitas: "kuigi kaugel´ tee viia võib - kaugemal ´ on ikka vets."
Jah, seal oli tõesti vets, mitte kondijahuvabriku küünlatsehh. Tühi (=kaks isikut kabiinides ja 1 isik minu ees sabas).
Luukambrisse ma siiski pisut hilinesin. 

*Luukamber on koorijuhtide keeles ettelaulmine, kas üksikisiku või kollektiivi poolt, selle tulemusena otsustakse, kas ettelaulja kõlbab - koori liikmeks, esinema, vms.
**Väga vabandan, mul on nimede osas tugev mälupuue ja esialgu ei leidnud ma netist ka dirigentide nimesid.

teisipäev, jaanuar 14, 2014

Meeled

Sisekõrv - poolringkanalid ja tigu
Sisekõrv. Wikipedia
Traditsiooniliselt arvatakse, et inimesel on viis meelt - nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompimine. 
Tegelikult loetakse viimasel ajal ka tasakaalumeelt omaette meeleks - eks ikka seetõttu, et see funkab ka siis, kui muud meeled sulgeda. Niisiis, kuus meelt. Mis maailma tajumisel töötavad üheskoos, selge see. 

Läksin ühe kolleegiga eile tülli, kui juttu tuli toidu maitse ja värvi seostamisest. Näiteks, mis maitsega võiks olla mingit kindlat värvi toit? Aga sama toit teist värvi? Meile tuleb sellel teemal eksponaat.
Pikk jutt, mis jõudis mingil hetkel vaidluseks muutuda ja siis... "...lapsel on ju ka hea meel, kui ta saab õige vastuse,"
Mina: "Jah aga siin ei ole ju õiget vastust olemaski. Ühe värviga ei seostu ainult üks kindel maitse vaid palju rohkem," Ma ei tea, kas ma rõhutasin sõna "õiget" liigselt või tegingi natuke kõvemat häält, igatahes kolleeg vihastus. 
Hiljem me leppisime muidugi õnneks ära. Ma hindan oma kolleegi kõrgelt, ta on tark inimene. 

Ma pean lihtsalt ütlema, et mida edasi, seda vähem suudan ma taluda, kui igal võimalikul juhul räägitakse statistilisest keskmisest või siis "rahvas arvab" stiilis antud enamusvastustest kui õigetest vastustest. See, et enamus seostab punast värvi maasikate või vaarikatega või rohelist kiivimaitsega, see ei tähenda, et see vastus oleks õige. Ma hakkan seda sõna varsti lausa vihkama. Jah muidugi, teatud asjades on olemas kõige õigemad või isegi ainuõiged vastused - DNA-d kirjeldati tõepoolest 1953ndal aastal avalikkusele kui kaksikheeliksit, Watsoni ja Cricki poolt. Näiteks. Kuigi Rosalind Franklin... 
aga las see olla pealegi. 
Aga muidu....
pistke sinna kohta see õige. Tõsiselt. 

reede, jaanuar 10, 2014

Oh, inimesed on lambad

Tuleme lapsega poest, seisame bussipeatusesse. Vihma tibutab, ootepaviljon on erinevas vanuses naisi (ja ainult naisi) täis topitud.
Keegi ei taha istuda, aga kõik tahavad vihma eest varju. Pink on vaba.
Tuleb ligi kahemeetrine meeskodanik (must müts, pruun nahktagi, sinised teksad, tumedad tossud, habet pole, ümarapoolne nägu, laiad õlad, muidu sale, silmavärvi ma ei vaadanud, vanus umbes 30-40), suitsev sigarett näpus. Pomiseb mulle midagi - žestist saan aru, et ta tahab pingile istuda ja mina olen tal ees. Istuda laskmise vastu pole mul midagi, aga...
"Kustutage palun suits ära."
Meeskodanik jõllitab mind arusaamatusega.
Näitan käega paviljoni seinal oleva sildi suunas:
"Ärge tulge siia suitsuga!" Putukas minu kõrval ajab rinna kummi ja maurab omakorda: "Keera pead ja vaata, mis seal seinal on! Siin ei tohi suitsetada!"
Mees annab vene-eesti segakeeles mõista, et ta on täiesti teadlik, et siin on suitsetamine keelatud, jätkab tossutamist ja vajub pingile ja noh... jätkab tossutamist.
"Ma kutsun politsei, kui te suitsu ära ei pane!"
Mees: "Kutsu".
Okei, ma helistan politseisse, ütlen peatuse nime ja kirjeldan olukorda. Politseioperaator pärib murelikult, ega ma peatuses üksi ei ole: "Me ei taha, et teile kallale tullakse". Pole viga, vastan, siin on inimesi küll. Ma ei maini, et kõik need inimesed on minust ja oponendist nihkunud nii kaugele, kui putka lubab ja teevad näo, et neid see asi ei puuduta. Ja et kui ma ühe suguõe käest küsisin, kas teda ei sega see putkas suitsetamine, teatas too närvilise naeratusega niheledes, et oh ei, ei sega.
On täiesti tüüpiline, et ajal, kui ma politseiga räägin, muutub suitsuterrorist närviliseks ja kustutab suitsu ära. Ütlen seda kõne lõpul ka operaatorile, kes manitseb mind, et kui mind peaks rünnatama, siis ma kindlasti kohe helistaksin. 
Seisan, suitsumees istub, kustunud sigar näpu vahel, vahib mind ja käratab vene keeles midagi minu naiselike omaduste kohta. Ma ei reageeri. Tema sõnastab ümber: "Mida sa õiendad.. Sa vaata milline sa ise välja näed!". 
Eee... mis see välimus asjasse puutub?
Tema: "Kui vana sa oled ah?" Vastan, et see pole tema asi. Paviljonis viibimisele pole vanuspiirangut kehtestatud, küll aga suitsetamispiirang. Putukas näitab jälle näpuga: "Vaata silti oma selja taga!" Kodanik: "Nagu ema, nii laps, ah?" ja käratab Putukale: "Mida SINA õiendad?"
Ma läksin kaks korda laiemaks
kolm korda pikemaks
neli korda...  noh, selleks, misiganes. "Sina. Minu. Lapsega. Nii. Ei. Räägi."
Meeskodanik tõmbles natuke, tõusis pingilt, läks putka taha, leidis sealt veel kaks isast isendit ja hakkas nendega koos vihma käes suitsetama. Läbi klaasi oli näha, kuidas ta neile kätega vehkides endale osaks saanud ülekohut kaebab. Vahepeal tuli klaasi juurde ja tegi mulle hämara tähendusega žeste. 
Ja kui tema troll kohale jõudis, tuli ta enne sellele astumist veel spetsiaalselt minu juurde, tõstis vasaku käe, ajas keskmise sõrme püsti ja kõik teised rusikasse ja näitas mulle seda sõrme. Sõrm oli põhimõtteliselt täpselt selline, nagu kahemeetriselt mehelt võib eeldada, ei midagi erilist. 

Putukale ma muidugi selgitasin, et kui ta peaks üksi peatuses olema, siis ei maksa tal endast suurematega ärbelda. 

Üldse oli imelik päev. Kristiine Prisma põrandal lamas verise peaga naine, padi pea all ja klienditeenindaja murelikult juures kükitamas. 

teisipäev, jaanuar 07, 2014

Minge metsa

oma hobuseaastaga.
Nägin terve öö unes, kuidas suur valge hobune üritas mind õlaga vastu krohvitud seina suruda ja mu rinnakorvi lömastada. Lõpuks ajas ta oma mokad laiali ja tegi mulle suure (kogu nägu katva) tatise imeva musi.
Kann.