pühapäev, märts 31, 2013

Tegelt

Mul on tegelt homme eksam.
Vara üles, hilja voodi
nõnda stress meil majja toodi
---------
Nädalavahetus Tartumaal. Nirti toitis seeaeg mu ahju ja kassi, Kudzu juures sai viimasel hetkel mu materjalid välja trükitud. Häid inimesi on ilmas palju.
Oli pööraselt naljakas, kui lapsed toppisid oma juustesse nii palju sulgi, kui vähegi mahtus - MM ainult sinised suled, I kollased suled ja Putuka siilisoengusse sai torgatud ainult oranžid suled. 
---------
Viidik vaeseke jäi just minu ära tulles väga haigeks; mingi vastik ilma palavikuta gripp on liikumas. 

kolmapäev, märts 27, 2013

Haridus rikub

lapsi. Just. Putukas küsima: "Emme, kas sina tead, kes on Eesti kõige suurem lind?"
Mina arvama: "Merikotkas."
Putukas: "Ei ole! Hoopis kühmnokk-luik!"
Milline lhuguphidamathus fanemate hinimeste fastu. Huu.
Ja millist lindu on Eesti metsades kõige rohkem? Metsvinti. 
---------
Kavatsen sel nädalavahetusel Tartusse (loe: keppima) sõita. Hea pikk nädalavahe. Eelmine jäi ses mõttes traagiliselt lühikeseks, kuna Viidiku autoga oli teatris käimas veel Tartu inimesi; nendega arvestades pidi ta tulema hiljem ja lahkuma varem, kui mina soovinuksin. Noobliess oblikas. Nüüd aga on äkki kevad kohal, kraabib poriseid saapaid vastu ukserauda, sulatab lume alt välja koerakaka ja paneb hormoonid kenakesti tööle. Isegi Blondie (lõigatud) kräunub paljutähendavalt ja jahib viirastusi.  See Kass Näeb Asju, Mida Meie  Ei Näe, teate küll.

Otsin pikaks nädalavaheks kassivalvurit. Õde oli nõus. Siiski, keegi peaks siin natuke kütma ka, ehkki 13 kraadi toas on minu mõistes juba troopika - aga ilmateadet vaadates tekib hirm, et kui me pühapäeval koju jõuame, on kodus alla selle numbri, mis oleks ebamugav.
---------
Võsuke oli oma käe haigeks kukkunud. Käisin tal hiljuti külas. Laps elab hästi, aga uusi pükse pole ta endale ikka veel ostnud, kõik vaba raha kulub autojuppide peale. Vanu pükse on täpselt kaks paari, mõlemad juba lapitud. 
Ma ei ütle selle kohta MITTE midagi.

Mitte midagi. Selge? 

teisipäev, märts 26, 2013

Tõesti, tõesti

minu silmad on seda näha saanud ja kõrvad kuulda. Sain teada, mis on podcast ehk taskuhääling ja et Eestis edastatakse nüüd juba päris palju saateid selle kaudu. Muuhulgas ka nt Vikerraadio Ööülikooli ja Raadio kahest Turovski loomalugude sarja - mis saigi otsustavaks vihiks kaalukeeltel.
Asja vastu huvi hakkasin ma (olin sunnitud hakkama) seetõttu, et Lumia 610 sisaldab sissekleebitud podcastide kasutamise jubinat ning kaebles iga kuradima kord, kui ma uudishimulikult selle peale vajutasin: It`s lonely here. jne, jne. No kaua võib! Aga Lumia haldamiseks kasutatav Zune teatas vastava nupu all jällegi reipalt: You have no podcasts in your collection! Add a favourite podcast. 
Tegin ära lõpuks, mida mult taheti ja nüüd on mul taskus Turovski ning muud targad inimesed ning uued saated igast sarjast maanduvad mu telefoni edaspidi automaagiliselt, kui ma vaid datajuhtme kahest otsast korraga ühendan...  sinna, kuhu vaja. Oo, kui ma ükskord endale korralikud kõrvaklapid saan... !
Esimese vaimustusega üritasin ka muuseumi Direktorile selgitada, et "Mujal maailmas kasutavad muuseumid podcaste, teeme meie ka", enne, kui mulle meenus, et muuseum kui selline on meil alles sisuliselt loomisel. Direktor suhtub Ideedesse õnneks mõistvalt. Seni. Ent see polegi üldse paha idee, muide.

Juhendeid taskuhäälingu hankimiseks:
http://podcast.kuku.ee/mis-podcasting/
http://et.wikipedia.org/wiki/Taskuh%C3%A4%C3%A4lingu_tarkvara (Olgu öeldud, et siin loeteldud tarkvarade nimekiri pole kaugeltki ammendav, nt Zune lihtsalt puudub)
http://vikerraadio.err.ee/kuidastellida

Jne. Ja sinu lemmiksaated on kuulatavad igal ajal! Juhhei!

esmaspäev, märts 25, 2013

Võimatu missioon?

Kaks telefonipededest kolleegi. Üks selline, kes kollektsioneerib iga poole aastat tagant uue ja huvitava nutika, peaasi, et ei oleks Samsung. Teine selline, kes põhimõttekindlalt kasutab ainult vanu nuppudega Nokiaid.
Teine kolleeg netis ringi lapates: Tahaksin sellist nuppudega Nokiat, mis suudab mobiilset andmesidet laiali jagada, wifi hotspoti tekitada.  MITTE puuteekraaniga!
Sobrasin ka natuke, ei leidnud mitte. Ongi võimatu missioon? 
Nokia on oma tootelehe totralt ümber teinud, sealt oli ka paha otsida.
----------
Nokia Lumia 610 seevastu jagab wifi laiali ilma probleemideta, ilusti parooliga kuni viie kliendi vahel. Töötab.
Üks küsimus painab mind aina: mis kuradima asi on podcast ja milleks, MILLEKS seda vaja peaks olema? 

Linnuke, linnuke

laulud kummitavad, ümisen neid aegajalt. Täna hommikul uneähmasena köögis ringi tuterdades ümisesin muulaajajate armulaulu, mida Estonias lauldi nii siirupiselt, et lusikas jääks tassi püsti seisma. Linnuke, linnuke, juba õitseb kaneel... Teadagi ei jää ühekordsest kuulamisest rohkem meelde, kui paar rida. Mul oleks sponsorit vaja, kes mind sinna korduskülastustele viiks. Uusversiooni libretot pole ka lootust kusagilt kätte saada.
Igatahes. Putukas kuulas mind oma pudru kohalt ja kommenteeris olukorda ühel hetkel sama viisiga: Vampiirike, vampiirike, juba õitseb vereke. 

pühapäev, märts 24, 2013

Mees La Manchast

Käisime vaatamas. Lugu peaks olema kõigile teada - traagiline tola esindab üllaid vaateid vulgaardarvinistlikke realistide vastu. Lauljad olid head, kostüümid sürrealistlikud ning mängisid täitsa omaette lugu etenduses, mis niikuinii juba oli lugu loos, mida raamistas omakorda veel üks lugu. 
Eesti teatrile tüüpiliselt ei läinud lugu kohe alguses korralikult käima, jäi tuimaks ja ülemängituks isegi hoolimata hästi lauldud esimesest aariast. Alles don Quijote armulaul Dulcineale lükkas etendusele hoo sisse. Üldse oskas peaosaline küll suurepäraselt laulda, aga üsna kehvasti näidelda.
Olen näinud sust und,
seda kuidas sa välja näed, mõtete kaudu ma tean.
Oled laul, palvetund,
koos me alati olime, kuigi ei kohtunud eal:
Dulcinea! Dulcinea! Nähes sind ma viibin taevas, Dulcinea!
Sinu nime inglid sosistavad palves - Dulcinea, Dulcinea!
Seda kartma ei pea,
et su juukseid ma silitan, välja kui sirutan käe.
Las mu puudutus teab,
et see polegi viirastus, mida ma enda ees näen!
Dulcinea! Dulcinea! Unistades ohkan lauldes: Dulcinea!
Nüüd ma leidsin su ja maailm näeb su hiilgust! Dulcinea! Dulcinea!
Muulaajajate koor:
Dulcinea! Dulcinea! Nähes sind ma viibin taevas, Dulcinea! Sinu nime inglid sosistavad palves, jne

Laulutekstid olid uuesti ja varasemast veel paremini ära tõlgitud. Supakad jooksivad muuseas kõik see aeg lava kohal monitoril, kõne ajal ainult ingliskeelsed, laulude ajal mõlemas keeles (no ikka juhuks, kui eesti lauljad peaks pudikeelseks osutuma). Esitus aga kannatas teatri eelarvekärbete ja koosseisukoondamiste all - koori kui sellist lavale ei lastudki, rahvast oli vähe, ka orkester oli tibatilluke - võimsana mõeldud suured laulud jäid nii natuke lahjaks. 

Laulud, teadagi, on juba isegi võrratud, imelised, traagilised, liigutavad... liigutav lugu. Tunnen hullu hidalgoga  suuremat hingesugulust kui ühegi teise imaginaarse kangelasega. Mina olengi don Quijote La Manchast! Tuuleveskid ei lõpe, millega võidelda.



Näe und, ilmsi võimatut und
löö väed, puruks võitmatud väed!
Su trots võitku hirmu ja valu,
kui ees surmaõudusi näed!
Su arm olgu kirgas kui jää,
loo kord keset valede kaost.
kui käed enam mõõka ei hoia,
siis täht haara tähisöö paost.
Nii käsib au! Käes mõõk, püstipäi
Täht tähiseks kaugel teed okkalist käi
Mis iganes teed, olgu õigluse heaks,
ja ka siis, kui ta nimel sa põrgusse minema peaks...
Milleks tea, kui sa lõpuni vaid oled vandele truu!
Siis su hing leiab rahu, kui liiv täidab silmad ja suu
Sellest maailm ehk paremaks saab
Et üks mees, pekstud pilgatud mees,
Pilgus surm, püüdis haarata tähte
Mis taas kõrgel säras ta ees.**

Viidik vaeseke pidi oma pikad jalad mahutama Estonia pisikestesse toolivahedesse ja jäi lõpuks päris kangeks. Kodus võtsime lisaks etendusele filmi ka ette. Laulud on need, mis ajavad karvapüstitajalihased  üle ihu aktiivseks. Jeah.
---------
Nad võiks plaadi välja lasta.

Linnuke linnuke,
juba õitseb kaneel.
Juba õitseb kaneel,
linnuke, linnuke!

Nüüd Mambrino* kuldne kiiver saab vast sisse õige hoo!
Enne surra me ei saa, kui teeme kuldseks ajaloo!
---------
Lisaks veendusin taas kord, et pika näo ja lohkus põskedega mehed on minu suuuur nõrkus; just need donkihhotlikud tüübid longus laugude, põleva pilgu ja terava ninaga. Vastandid tõmbuvad või midagi sellist.
---------
*parandatud
**vana versiooni sõnad, kuna uued ei ole kättesaadavad ja meelde ühe korraga ei jäänud, etc. 

teisipäev, märts 19, 2013

Kaebasin juba

rahavähesuse üle. Võin veel kaevata. Jaksan korraga maksta ainult ühte Putuka ringi ja pikapäevarühma söögiraha, rohkemaks ei jätku. Valisin sel aastal selleks ringiks ujumise. Aga Putuk teeb juba mõnda aega õrnu vihjeid karate suunas. Täna vedas mu raamatukokku, laenutas sealt võitluskunste tutvustava raamatu ja nüüd teeb selle järgi harjutusi.
Selge, järgmisel aastal jääb ujumine ära - aga selle raamatu peame me päriselt endale ka saama!
-------------
Koolivaheaeg, teate. Mina tööl, Putuk kodus. Katsun võimalikult lühikesed päevad teha. Jooksin koju, panin võtme korralikult nagisse, kamandasin Putuka riidesse (et see talv ka otsa ei lõpe!)  ja läksime uksest välja. Ukse tõmbasin viisipäraselt sneprisse ja siis alles taipasin, kuhupoole võti jäi.

Sügisöösel venna ukse taga
öö nii pime, veel ei laula kukk
vend see magab, aga me ei maga,
venna ukse ees on šnepperlukk.*

Okei, Võsuke pidi hädast välja aitama, kohale sõitma ja emme uksest sisse laskma - pärast seda, kui meil sai käidud raamatukogus (vt ülalpool) ja poes. Kui ma Putukaga koju jõudsin, seisis Võsuke juba köögis ja kaisutas härdalt Blondiet. Nagu ma aru saan, on ta eraparadiisi ainus puudus just see, et loomapidamine pole seal lubatud.
--------------
Peaasi, et see laps nüüd homme üksi kodus mul elamist puruks ei harjuta.
--------------
*Juhan Viiding

esmaspäev, märts 18, 2013

Nirti, korja oma unenäod ära!

Mootorsaemõrvarid ei kuulu minu repertuaari, ma keeldun neid kategooriliselt uneajal vaatamast! Kuigi ma ei tea, kui palju üldse keegi fännaks prisket blondi kerges lillelises kleidis daami, kes geelküünestatud sõrmekestega sae käima tõmbab ja järjekordset ohvrit tükeldab, asjalik ilme näol; või järgmist ohvrit meelitades koketeerivalt kauni soenguga peakest kallutab ja värvitud huuli prunditab. Asja juurde kuulusid veel paar valgetes kitlites kõhna laboritöötajat, kes algul kaasa mängisid ja ka ise lõpuks ohvriks langesid; ja miskipärast mina laibakotte merelahte ära koristamas.
Ilmselgelt ei olnud tegu minu tavalise unenäoga ka seetõttu, et kogu tegevus toimus eredas valguses   sinise taeva all moekas ümbruses soojal suveajal; minu uned on tavaliselt räämas, hämarad, murtud toonides ja/või steriilselt hallid. Niisiis Nirti - sinu kaelarihm ja sinu unenäod vedelevad siiamaani minu juures. /hapult/

laupäev, märts 16, 2013

Jama

Hüvasti, kollased kõrvaklapid!
et raha kogu aeg nii vähe. Mu suured kaunid kollased kõrvaklapid lõpetasid töötamise - ja neid ju enam ei paranda, kui kaabel katki. Saatsin nad sügavalt leinates prügila poole teele. 

Nüüd kasutan mingeid ilgeid valusaid vanu nööpe (mitte kõrvasisesed), mille ma leidsin kunagi ammu pärast Võsukese külaliste lahkumist oma voodi alt ja mis teevad mu väliskõrvale alati haiget; katsetan ka varianti Viidiku vanad konksuga Sony nööbid pluss 3,5 mm audiopikendus, kuna - need nööbid olid algselt mõeldud telefoni külge käiva mikri sisse ühendamiseks, mitte sõltumatuks kasutamiseks ja nende juhe on vastavalt lühike, selle komplekti tagumist otsa aga arvutisse ühendada muidugi ei saa. 

Millega MÕNI skaibib. 
Tegelikult oleks mul vajagi otseselt mikriga klappe, sest konsultantidega suhtlemiseks on Skype parim, praegu hoian ühte vana naljakat pulkmikrit lihtsalt käes (ma ei teagi, kuhu selle kinnitus kadus) aga normaalse asja soetamiseks puudub raha. Käin ja ilastan mööda elektroonikapoode ning harjutan loobumise kaunist kunsti. Miks mul raha pole? See on püsiv nähtus, praegu pole peamiselt seetõttu, et ostsin koormatäie hakitud oksi, ja targasti tegin, kui ilmateadet vaatata. Kahjuks ei saa oksaraagude abil skaipida, isegi, kui nende hulgast leiaks mõne 3,5 mm otsaga...
Kui arvestada, millega meie esivanemad hakkama pidid saama, ei peaks muidugi olema põhjust viriseda.

Aga kui ma ükskord rikkaks peaksin saama, siis... Siis te alles näete! Bluetooth ja karvane kate, alla selle ei tule kõne allagi! Võib ka roosa, aga mitte hellokiti. Või tikitud pealuumustriga. Näiteks. Võimalik, et tikin ise; see pidi närvilistele tontidele hästi mõjuma.

neljapäev, märts 14, 2013

Kuidas kirjeldada pilti


Tõstsin pildi eelmisest postitusest uude, kuna tekstiosa sai liiga suur. Igatahes - umbes nii peab tegema kirjeldustõlget.

Kirjeldus: 
ruudukujuline värvifoto, 200 pikslise küljepikkusega*. Pimeduses,  metallsõrestikest vaheseintega garderoobilahtrite** taustal seisab pildi keskel, seljaga vaataja,  poole blond 8-a poisike, käed poolviltu harali üles välja sirutatud, sõrmed pingul - need ulatuvad külgedelt peaaegu pildi äärteni. Sinise fliisist vesti seljale on kleebitud kaks umbes 40 cm pikkust valgest paberist tiiba, veidi otstest allapoole viltu, väljasirutatud asendis. Poisi jalad jäävad pildi alumise serva taha peitu,  tema suhteliselt suur pea on pisut paremale poole viltu. Vesti all kannab poiss pikkade heledate käistega õhukest trikoopluusi. Vaataja selja tagant keldriaknast sisse paistev päike valgustab kandilise laiguna poisi vasakut kätt, õlga ja pead ning roosakaid kõrvalesti vesti pehme krae kohal.  Teine valguslaik  paremal pool tõstab pimedusest esile ka parema käe laba.

------------------------------------
*200 pikslit küljemõõtu on siiski suurus, millega Blogger praegu seda pilti esitleb. Pildi originaalsuurus on 666X666 pikslit ja see avaneb esiplaanil, kui pildile klõpsata.
** Murran pead, kas on oluline ära mainida, et garderoobilahtri seinad on hallist metallvõrest, aga lahtri lükanduks kollaseks värvitud metallvõrest. 

kolmapäev, märts 13, 2013

Killuvabrik

Vaatame vist elus esimest korda Nukitsamehe filmi Putukaga. Putukas põrnitseb väga pahakspanevalt Mõhku ja Tölpat: "Nad ei meeldi mulle. Üldse ei meeldi." Seda märkust saab ta korrata. Siis jõuavad lapsed koos Nukitsamehega koju tagasi ja Putuk järeldab: "Nad said ilma sünnitamata kolm last enda kahe asemel! Tavaliselt oma lapsi niimoodi ei paljundata."
Kui kõik lapsed - Iti ja Kusti rohked samavanuselised õed ja vennad - pikas rivis laias asemes magavad, küsib Putuk imestunult: "Kas see on mingi lastekodu?"
Filmi viimase minuti katarsis - Nukitsamees otsustab, et talle meeldib hea võõraspere rohkem, kui kuri pärispere ning sarved kaovad ta peast efektse särina saatel. Putuk vaatab mulle pärani, kahtlaselt läikivate silmadega otsa: "Aga kui ta [Nukitsamees] ümber mõtleb? Kas siis kasvavad sarved tagasi?" 
----------------
Ennist vanni minnes teatas Putuk rõhukalt: "Emme! Siin on midagi, mis kuulub Nirtile! See tuleb Nirtile tagastada." Nirti oli ühe olulise aksessuaari pesumasina peale unustanud.
----------------
Kui ma talle kooli järele läksin, jooksis ta alla garderoobi,  valgest paberist parditiivad mitme läbipaistva teibitükiga sinise vesti seljale kleebitud.
----------------
Eile, koduseid ülesandeid kirjutades meelekindlalt: ""Sellepärast" on liitsõna, jah?" (tuletame meelde, et ta on tegelt just saanud 8 ja käib esimeses klassis)

Hjuumor. :D

Jõuramisest

Haha, kuulge, see on liiga naljakas. Jõuramisi endid pole ammu enam olnud. Ma jõudsin juba ära unustada. Aga nad olid väga kaua, väga häirivalt - ja ei õnnestunudki välja selgitada nende allikat. Vt jõuramiste kohta: http://vaaladekalmistu.blogspot.com/search/label/j%C3%B5uramine

Leidsin naljaka artikli, mis annab kõigele ammendava vastuse:

Selge, nüüd tuleb oodata veel Mehi Mustas. :D

teisipäev, märts 12, 2013

Ühisosast ehk

jälle keelepeerud löövad lausa lõkendama.

Seekord loeti minu kirjelduses problemaatiliseks sõna "lokerdama". "Kõik inimesed ei pruugi aru saada", jne.
Ma ei teagid nüüd. Mina kui spordi- ja balletikauge inimene nt ei tea täpselt, mis on pliee, miks balletis on "pääsuke" ja mismoodi nimetatakse seda suusatamisstiili, mis ei ole klassikaline... ahah, aitäh, et ütlesite. Tähendab, jälle leidub keegi, kes ei saa nendest sõnadest aru. Mitte 100%. 
Kas see on piisav nende väljaarvamiseks kirjeldustõlke sõnavarast?
On rida sõnu, mille puhul ma ei oska kahtlustadagi, et mõned teised ei tea, mida need tähendavad, samas, kui need sõnaraamatus on täitsa sees. Porsuma. Länik. On sõnu, millele minu teadmata teinekord piirkonniti omistatakse nilbe tähendus, ehkki minu jaoks on need ühesed - "aelema" nt. Mis teha noh, igal inimesel ongi oma personaalne keel.
Minu arust ei peaks me vähemtuntud sõnu nii paaniliselt kartma. Lõpuks on igal kirjeldustõlgitaval tükil oma sihtgrupp ja "kõigile kõlbamisest" palju olulisem on, et tõlk tüki teemat ise ka valdaks. Nt spordivõistlusi mina ei võtakski tõlkidagi, see pole minu teema; lihtsakoelisema spioonifilmi või kokandussaate juures vajaksin palju kõrvalist abi, aga "loomade elu" või "huvitava inimkeha" või ka Sagani "Kosmose" ekraniseeringu kirjeldaksin ise julgesti ära.
Ega ju nn päris tõlgid ei võta ka tõlkida tükke, mille temaatika läheb neist kauge kaarega mööda.

Olen kurja moodi unine. Eile, viimase sessi puhul, tehti kirjeldustõlke grupi väike koosistumine Hildavillas. Kuigi ma alkoholi ei tarbinud, oli hommikul pisike pohmellideemon minu sussi sisse pesa teinud.

Uni. 

pühapäev, märts 10, 2013

Plirts-plärts, käes on märts

Naistepäeva õhtu veetsin vedades kiirkorras keldrisse alusetäie  22,5 kg kaaluvaid küttekotte. Mul võttis kõvasti aega, enne kui ma nende soetamise üldse ära otsustasin - küte pole odav, oksapuru, mida ma seekord tellisin, on kõige odavam, aga see pole päriselt mõeldud koduahjus kasutamiseks, pigem keskküttekatlas. 

Siiski - asi töötab, puru kütab, selle kasutamine on lihtsalt veidi tülikas. Lisaboonusena asjaolu, et raskeid oksakotte loodetavasti ei varastata ära, kui meie papist uksega ja traadist lukuga keldrisse jälle sisse murtakse. Neid sissemurdmisi on viimasel ajal kuidagi pahasti palju saanud ja on hea, kui ebakindlale mateeriale lisaks seisab minu ja surnukskülmumise vahel veel varaste loodetav inimlik laiskus või mammona vähese väärtuse võluvägi.
Vajadus kütta on kalendriseisuga arvestades kuidagi liiga tihe, ent sellest pole mõtet pikemalt heietada, kõik on paljude poolt juba korduvalt ja üsna kõvasti öeldud. 

Aga - 24 korda neelasin õõva, kui astusin, paarikümnekilone kott õlal, madalast uksest alla, jääst libedale keldritrepile, ja sealt edasi, läbi järgmise madala kivipäisega ukseava. Mis saab, mõtlesin, kui ma nüüd libisen, kukun, pea ära löön... Putukas on toas ja vaatab multifilmi - kui ruttu ta taipaks, et midagi on valesti? Kas ta tuleks vaatama? Mida ta teeks? Ma olen rääkinud küll, kuhu tuleb õnnetuse korral helistada, aga kas see talle meelde tuleks? Jne, jne. Neist kahest ukseavast, Scyllast ja Charybdisest, läbi saanuna, unustasin selle mõtte, et torkiva kotiga meie lahtrini tatsata ja järgmisel ringil uuesti hirmu tunda.
Midagi ei juhtunud, loomulikult. 25nda koti viisin otse tuppa. Siin ma olen. Teinekord tuleks vist selliste aktsioonide eel mõni tuttav alarmeerida: kui ma tunni pärast ei helista, palun reageeri mingil moel.

kolmapäev, märts 06, 2013

Tibusammud

Viidik visiteeris meid nädalavahetusel. Üle hulga aja natuke seltsi. *

Putuk käis samal nädalavahetusel esimest korda elus iseseisvalt kodupoes leiba ostmas, tegi (üritas teha) minu valvsa pilgu all tuld ahju, pesi natuke nõusid ja käis üksi kinos (Mina istusin saali ukse taga. Kobarkinod on teadagi pervertide asupaigad.). Osutub, et ta tulebki selliste asjadega päriselt ka ise toime. Onju. Ma ei teadnudki.

Võsuke tegi kõiki neid asju muidugi märksa varasemas eas, aga vananedes inimesed  lapsevanemad ilmselgelt kanastuvad mõnevõrra. 

Mamma valvas pilk
Päev on tibusammu võrra pikem. Hommikuti läheme nüüd jälle valges kooli. Jah, koos, kuigi bussi pealt maha tulnuna liigub Putuk koolimajani juba ise. Mina vaatan lihtsalt järele. (Tallinna bussid on teadagi pervertide levialad). Õhtul lähen talle ikka koolimajja vastu. Kui te kuuleksite, kui tapva usalduslikkusega need 1 klassi lapsed, kes iseseisvalt liiguvad, oma koduse elu suvalisele võõrale kooli garderoobis laiali puistavad, teeksite ise sedasama. Ja kui te näeksite kõike seda, mida näeb garderoobitädi. 

Võsuke käis muidugi esimesest päevast peale üksi koolis, ja seda, mida ta peale tunde tegi, sain ma alles aastaid hiljem teada. Ohutu Tartu ja keeruline Tallinn ei ole ses mõttes muidugi võrreldavad, aga... 

Oh ajad.
---------
* Mõnikord kahtlen ma päris tõsiselt, kas omaette toa saamine ja teismeliste arvutimängujõmina kadumine kõrvaltoast ikka kompenseerivad öiseid hirme uksest sisse trügivate karude, varaste, vms ees, hirme, mis nüüd on sootumaks uue jõuga ärganud. Jälle ärkan öösiti kell viis ja kondan tube läbi, et kindlaks teha, kas ei ole midagi kahtlast ja käin vaatamas, ega keegi ole Putukat ära varastanud - uhvod või nii.
Aga Viidik elab seal kusagil karuperses suurema osa oma ajast täiesti üksinda metsa vahel ja ka ei nuta.

teisipäev, märts 05, 2013

Huh

Esoteerika imeb vilinal.

Aga muidu elavad meil muuseumis Printergeist, Computergeist ja Scannergeist. Kurjad vaimud kõik.

Lõpetasin asutuse IT olukorra kaardistamise; see on VÄGA segane.
--------
Mitte keegi ei saa enam aru, kui ma teen nalja, et ma teen... nalja.