kolmapäev, juuli 30, 2014

Üksinda

Putukas läks kuueks päevaks mere äärde laagrisse ja mina...
No ma ausõna ei viitsi ei ööklubisse tormata ega remonti tegema hakata, kuigi vist peaks. Ühtegi joodavat sõbrannat ka praegu Tallinnas ei ole, nii et veinid jäävad minust poodi. Mis ma teen... sukka koon? Näiteks. 
Ma lähen ka nädalavahetusel laagrisse. Koorilaagrisse. 
-----------
Ma olen juba pikemat aega endale uut telefoni tahtnud, Nokia Lumia 925, praeguse Lumia 610 asemel. Ikka ei raatsi seda raha välja käia... Oli see mulle meeldiv mudel suve algul soodukaga, ma ei raatsinud osta. Nüüd on soodukas läbi ja ma ei raatsi just sellepärast osta. Mõnikord mõtlen, et "milleks mulle vingem pill?" Saan ju vana telefoniga ka kõik asjad tehtud. Instagram selle peal küll ei jookse ja kõik WP7-le mõeldud kloonid on lõpuks päris-instagramist* blokeeritud, seega panen ma instasse pilte üles nõnda:
Teen telefoniga (millel on päris hea kaamera) pildi.
Kuna Lumia 610 ja minu odav tahvelarvuti (androidikas, mis siis veel?) ei ole võimelised omavahel bluetoothi kaudu andmeid vahetama, ei saa ma seda pilti otse tahvlisse tõsta.
Järelikult saadan ma telefonist pildi dropboxi, millega ma olen ühendatud nii tahvli, telefoni, kui ka läpaka kaudu.
Kui ma olen eriti kärsitu, lähen tahvlis sätetesse ja kasutajate menüüsse ja litsun dropboxi kasutaja juures nuppu "Sync Now". (Kui ma pole parajasti ühegi wifi võrgu läheduses, tuleb mul enne seesama Lumia 610 võrguühendust välja jagama panna)
Imen pildi dropboxist Instagrami ja panen üles.
Kuna minu odavtahvlisse Instagrami kõige uuem versioon ei haaku, või nii vähemalt väidab Play pood, olin sunnitud sinna laadima sellelt leheküljelt  vana versiooni, mis uuemaid modimisi ei luba ja lisaks ei võimalda minu tahvel geotagi panna. Kui ma tahan pildile geotagi panna (minu meelest on nt turismiobjektide ja ilusate uste puhul väga normaalne seesinane tag pildile haakida), siis pean ma laenama Putuka Samsungi tahvlit, selles on moodsam Instagram ja korralik gps-tugi.
Tahvli endaga pole mõtet pilti teha, selle kaamera on absurdikomöödia.
Ka nii saab asjad aetud.
Niisiis. On mul seda uut Nokia Lumia 925 vaja või ei ole mul mitte seda vaja? Veeretan taskus sente ja teen nende suunas grimasse.
-----------------
*WP8 jaoks on päris-instagram täitsa olemas, nii et sõbrad, kellel uuem Lumia, andke tuld. Instagram on tore koht! Seal on näiteks üks kasutaja, kes postitab AINULT kartulipilte! Teine, kes pildistab ainult uksi! Neil kõigil on mingi sõnum, ja nad edastavad seda pildiliselt. Väga lummav.

esmaspäev, juuli 28, 2014

Mulle meeldib ta stiil

Telefonimammana helistan mõned korrad tööpäeva jooksul Putukale ja uurin, mida ta teeb. Ja kas ta söönud on. Jne.
Viimane vestlus:
Mina: "...eks ma siis paari tunni pärast tulen koju..."
Putukas: "Okei, helista mulle, kui sa astuma hakkad."

Eile oli meil vestlus Sigatüüka Kelmikaardi teemadel. Arvasin, et kui see kogu Tallinna* hõlmaks, siis oleks see pagana kasulik asi. Ma saaksin vaadata, kus Putukas on ja...
Putukas: "Ja mina saaksin vaadata, kus sina oled, et ma ei peaks su pärast muretsema."
----------------
*Sellisel puhul peaks kaardil muidugi mingi otsingusüsteem olema, või mittetuttavate väljaselekteerimise võimalus.

neljapäev, juuli 24, 2014

Nõgus sensor

Photopointi blogi edastab päris erutava uudise nõgusa sensoriga kaamerast:

Jah, aga nii ongi - inimese (jt imetajate) silmapõhi ongi vaadeldava objekti suhtes nõgus, mitte lame. Ooh! Mul tuleb seda lugedes tibutagi selga.
See pole teil miskine fake 3D, mööduv moevool. See om tõsine asi!

Kõrvaltoas räägivad kolleegid biolagunevast puusaliigesest. Sponsor võiks olla CocaCola. 

teisipäev, juuli 22, 2014

Hiirejaht

Blondie püüdis öösel kahe paiku hiire kinni. Või roti. Kukkus öösel madistama, sai kätte ja kargas närilisega mulle voodisse, poetas tekile, ise jäi mulle otsa vaatama. Ma ei saanud kohe unise peaga aru, mis ta tahab. 
Kuni me tõtt vahtisime, kasutas näriline juhust ja lasi jalga, pisike tume mütakas sibas kiiresti jalutsi poole minema. Blondie kargas maha ja jaht jätkus. Ülevalt neiu jätkas oma hüpetega. Loomaaed.
Sellega lugu ei lõpenud, hommikul oli see näriline (vist ikka nooremapoolsem rott) mul voodijalutsis kattemadratsi all peidus. Kui maratsit nihutasin, jooksis ta pahaselt minema ja jaht võis jälle jätkuda. 
Blondiel on igatahes põnev. Ei ole päris sünnis teda keelata ka.

Nüüd lammutan ma oma vana diivanit, see edeneb kiiremini, kui ma arvasin, ainult palav on. Ei, rott (hiir) seda tegevust ei põhjustanud, tahtsin seda juba ammu teha, et oleks ruumi uut osta. Kas ma tõesti sellise papist voodi otsas olen mitu aastat maganud? Ja kuhu ja kuidas jupid viia?

esmaspäev, juuli 21, 2014

Bliu oenne

Putuka joonistatud sünnipäeva..pilt Rotielu
Sõime Putukaga hommikust putru - kui olud lubavad, sööme me IGAL hommikul putru, võimalusel kaerahelbeputru, Nirti ütles selle kohta, et brr. Tuli meelde ja küsisin lapselt - "Tead, et täna on mu päris sünnipäev?"

Laps mõtles ja tegi kiire järelduse: "Tädi A-l on siis ka! Te saate vastastikku kingitusi vahetada!" (A on mu kaksikõde)
Mina: "Ah ei, nii vanad inimesed enam eriti asju kingituseks ei tahagi, me lihtsalt õnnitleme üksteist". Irooniline (vms) on siinkohal asjaolu, et ma olen oma kaksikõega järjekordselt juba umbes kolmveerand aastat tülis ega suhtle. Jah, seda on 42 aasta jooksul varem ka juhtunud. Seda ma lapsele muidugi ei öelnud.

Ok, Putukas kimas mulle sünnipäevaks pilti joonistama ja mina saatsin õele SMS-i. Eelmise, paari aasta taguse ja pool aastat kestnud tüli lõpus saatsin samamoodi ja sain vastuseks: "See, et me oleme sugulased ei tähenda, et me peaksime suhtlema." Haha. Suhtlema tookord siiski hakkasime, kuni järgmise tülini. Nüüd aga sain vastuseks heidutavalt formaalse "Tänan, sulle ka!". 

Ma ei kavatsenud üldse kuidagi oma sünnipäeva tähistada, 42 pole miski number (ahjaa, kas see mitte Elu Mõtet ei tähistanud "Pöidlaküüdi reisijuhis"? ) ent lõpuks kujunes siiski nii, et kutsusin reede õhtuks Viidiku juurde maale Kudzu perega. Istusime, jõime veini, lobisesime ja Kudzu mees ujutas õhtuhämaruses ennastsalgavalt Viidiku tiigis omi ja meie lapsi, kokku oli neid neli. Pärast kleepusid lapsed teleka külge ja...  väga tsill oli olla. Asja sain ma ka siiski sünnipäevaks - Kudzu kuulsa vardakoti. See on mingi vihje vää? 
Oeh, Kudzu kolib Inglismaale ära, sellele ei taha mõeldagi.

Just äsja kimas õues madalalt, hääle järgi otsustades praktiliselt majakatust riivates, mingi kuradima lennuk. Sõjalennuk. Minge pekki, täitsa siuke tunne oli, et krahma laps kaenlasse ja punu keldrisse. Helistasin Lennuametisse ning sain teada, et tegu võis olla Ämarist lahkuva Hollandi lennukiga. Viimase aja sündmustest ajendatuna küsisin ka, et kui peaks tulema mingi õhurünnak, kas siis eksiteerib miskisugune elanikonna hoiatamise süsteem? Kriisi reguleerimisega tegeleb ministeerium, vastati, ja hakati mulle juba numbreid otsima.
Ei tänan, ma tahtsin teada, kas juhul, kui vaenlase lennukid eesti kohale tulevad, kusagil mingi signaal ka undama hakkab? Et noh, kerige nüüd keldritesse, vms. Paanikaks pole põhjust, vastati.
Selge. 

pühapäev, juuli 20, 2014

Aru ma ei taipa...

Tähendab - jõuan mina maalt koju, pakin asjad lahti, teen süüa, lebotan, panen lapse magama - pea kohal on vaikus. 
Aga saab kell 1 öösel ja ülevalt neiu hakkab kappama... 
Miks? MIKS?
Öökullid on öökullid, okei, aga MIKS ta ei võiks nt 10-12 vahel õhtul oma kappamisi ära kapata? MIKS ma pean jälle koputama minema? Miks?
Nojah, tema on ka umbes sama nõutu ilmselt, ma olin ju pikalt ära ja siis ei seganud need hüplemised kedagi.

reede, juuli 18, 2014

Rabarberimahl

Tänavu on ülearugi hea rabarbriaasta, avastasin enda jaoks rabarberimahla. Lihtne teha - tükeldad mahlased varred, viskad keema, nii et vesi katab tükke, keedad, kuni rabarberitükid muutuvad pudiks, kurnad läbi sõela ja soovi korral lisad suhkru (ning keedad korra veel läbi, sest minu ema ütles, et keetmata suhkur läheb kergesti käärima). 
Mahl on punakasroosa, meeldivalt hapu (loogiline), tahke mass omandab peale läbikurnamist kanakaka kahvatu tooni ja kõlbab põhimõtteliselt ka süüa, kui seda magustada - lusikaga, nagu moosi. Küllap saaks sellega ka tselluliidivastast maski teha, või varbamassaaži, vms.  (OK, Viidik ütleb, et igal aastal on neil sama hea rabarbrisaak, lihtsalt mina ei ole varem märganud.)
Huvitav, et suured mahlatöösturid pole nagu väga kasutada võtnud seda odavat ja hõlpsat toorainet, või äkki on ka, mine sa tea.

Blondie ja Triibu õppisid üsna ruttu hästi läbi saama ja koos hängima, kuigi söögikausi juures tohib olla ainult üks neist korraga (peamiselt Blondie). Magavad vahepeal mõlemad meie voodi jalutsis sõbralikult koos, mõningaid ekstsesse ikka juhtub vahel, kähmatakse teisele käpaga, vms. Eile varahommikul läks Triibu trepist alla, Blondie lentsis talle järele. Ukse juures keeras Triibu jalal ringi ja tegi valgele kassile rõhukalt "Pssssss... MAAAUUÄÄ!" Blondie kargas ehmunult tagasi ja jäi nördinud kuulekusega tuppa passima. 

Hiljem läks minu kiisukene siiski õue ja tagasi tulles oli ta kaunis kohev valge kasukas männivaiguga koos, pusas ja salkus, selle küljes tolknes puukooretükke ning lehti. Triibu silmitses meie jahmunud siblimist primadonna Blondie ümber tooli alt nii ükskõikse näoga, et oli kohe selge - see peab tema vemp olema. Minu kahtlust kinnitas asjaolu, et kui me Blondie õue viisime ja pesema hakkasime, tuli ta meile järele, et kaaslase alandust lähemalt pealt vaadata.

Käisime talus, kus elasid sülekanad. Sadakond munejat kana, kellest nooremad lubasid ennast lastel volilt sülle võtta ja silitada. Putukas fännas kanakaisutamist täiega. Sealsed kassid ennast niisama kergesti kätte ei andnud. 
Hea, et siin on tiik. Lapsi saame leotada hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Tingimuseks on täiskasvanu juuresolek, mis suplusaega pisut piirab - neid endid ei häiri külm vesi ega mudane põhi absoluutselt. Hülgepojad.

Viidiku akna taga krääksub puitunud uksehingena rukkirääk. Tema visadus muutub juba kohati tüütavaks. Linnuke ei vaiki ööl ega päeval. Millal ta sööb või magab?
Inime ei mõista kunagi seda hinnata, mida tal liiga palju käes on. Küllap ma Tallinnas tagasi olles hakkan sellest kräginast puudust tundma. 


reede, juuli 11, 2014

Suvitasime

Ma ei kahetse midagi (vt eelmine peatükk).
Vahepeal me lihtsalt suvitasime - mina, Viidik, Putukas ja aegajalt veel üks laps, kelle me saime laenuks. Üritasime ka ujuda, aga vesi oli külm. Putukas proovis...

 Ja põgenes. Isegi tema, see hulljulge hüljes!

 Vaade oli Pikakari rannas väga kaunis, senikaua, kuni ma suutsin tuules laperdada. Teiselpool muuli kaifisid vinget tuult lohesurfarid, neid oli seal terve parv. Pildile ma neid ei püüdnud, liiga pisikesed ja kaugel.

Üleeile õhtul väga hilja käisime Viidikuga tuledesäras Talna linna pildistamas; Viidik vehkis usinasti oma uue Nexusega, tema pilte võite imetleda siit: Linnas kees äge ööelu, mõned vaatasid Vabaduse platsil linnatelekast jalkat - nagu kodus ei saaks seda teha. Meie vaatasime neid vaatajaid ja imestasime.
Kui lõpuks koju lonkisime, pidime Schnelli pargi servas priskele siilivanale otsa jooksma. Too sibas risti üle Toompuiestee äärse kõnnitee põõsasse. Loomad elutoas.
Paar päeva enne seda käisime Kloogarannas ja Vääna rannas loodust vallutamas/imetlemas:




Käisin lapsega nahaarsti juures. Muidu pole ma midagi tarka teinud, leidsin ühe toreda blogi - Seiklusjutud, mis paneb mõtlema, et ehk peaks Kanadasse kolima, seal on hea elada, ja teiseks, rasketes tingimustes kasvamine tõepoolest mõnevõrra karastab või nii.
Üldiselt sisalsab minu ettekujutus puhkamisest suurel määral mittemidagitegemist, Viidik aga kibeleb Heina Niitma, niiet peame jälle Tartusse sõitma. Ma ei ütle, millal ma lähen ja millal tulen, pealegi pole mult midagi varastada ka.
Mu kraanikausi kapis elavad kaks tigedat rotti, kes õhtuti vihaselt viiksudes kaklevad, niiet papist seinad värisevad.

pühapäev, juuli 06, 2014

Ellu jäin

Rongkäigus oli tegelikult isegi lõbus. Sai hingata ja sai liikuda ja oli ruumi. Proovide ajal oli ka OK. Sai laulda. Sattusin sellisesse kohta, kus inimesed ka oskasid päriselt laulda.
Aga laupäeva õhtul laulukaare all oli tõeliselt õudne. Tihedalt üksteise vastas nagu õudusunenäos ühistranspordist, õhku sama vähe, ja ometigi oli vaja laulda... ja dirigenti näha... ja suur osa inimesi minu ümber eriti viisipidamisega ei hiilanud. Pühapäeval ma enam laulma ei läinud. Läksin küll lauluväljakule, kondasin seal ringi, tegin asju ja kuulasin oma kõhutunnet. See ütles, et asi on halb, ära mine, mine parem ära. Nii jäigi.

laupäev, juuli 05, 2014

Väike introvertsusdeklartsioon

Ma ei tea, kas ma olen kusagil üldse öelnud, et mulle tegelikult ei meeldi laulupidu. Tähendab, meeldib ideena - suur hulk rahvast tuleb kokku ja laulab mitmel häälel, lahe idee - aga mulle ei meeldi seal osaleda. Mulle meeldib koorilaul, aga väikeses kollektiivis, palun. Ma ei kaifi suurte masside osaliseks olemis, ma näiteks ei ole võimeline rokk-kontserdil eufooriasse minema, isegi, kui sama muusika mind koduseinte vahel täiesti pöördesse ajab. Laulupeo teevad veidi huvitavamaks organisatsioonid, kostüümid ja logistika - aga inimesi on seal vist veel rohkem. Kõige hullem asja juures on muidugi rongkäik. Eelmisel korral ma sain sellega hakkama puhtalt viha pärast - mul oli vaja Tanelile demonstreerida, et kui tema mind alt veab ja oma lapsest ei hooli, siis ma, kurat võtaks, lähen lihtsalt koos lapsega laulupeo rongkäiku. Tassisin teist süles ja õlal. Jne. Aga... 
Vaadake laulupeo kava - rongkäik algab 14.00 ja jõuab lauluväljakule orienteeruvalt 20.00. Kas ma PÄRISELT marssisin selle maa maha 4aastast last õlal kandes ja laulsin ka veel pärast seda??? Kes sellise asja välja mõtles, et kõigepealt tuleb 6 tundi mööda asfalti tammuda (mõned pasteldes) ja siis peab nagu laulmiseks häält ka olema? Ja miks me ei kasuta takuseid särke (ok, mõnel on), piitsu ja ahelaid, et sellel kõndimisel oleks mingigi point? 
Igatahes otsustas minu keha nüüd vastutulelikult, et sel korral ma rongkäiku minema ei pea ja jäi haigeks. Olen täiesti hääletu ja kurk on paistes. Andke andeks, kallid sõbrad-koorikaaslased. Kui ma oleks täiesti terve, siis teeksin ma selle martüüriumi muidugi teiega kaasa, aga seekord ma üritan ennast säästa ja oma hääle õhtuks enamvähem korda saada. Kuna laulupeo mõte peaks minu eluvõõrast arvamust mööda olema siiski laulmine. Pigem.
Ainuke kahetsus, mida ma sel puhul tunnen, puudutab mõtet, et olen koorikaaslasi alt vedanud, see ei ole meeldiv tunne. Meid on niigi vähe. Võibolla jah, ma leian kella kaheks oma sisemise masohhisti üles ja vean ennast kohale. Sel aastal pole lapsehoiuprobleemi ka, Viidik on Tallinnas ja hoiab. Aga muidu olen ma vist selline ürginimene, kes suudab "omaks" pidada ainult väga väikest hulka inimesi, mitte tervet linnatäit. Kümned tuhanded inimesed on minu sotsiaalse närvi jaoks hekseldamatult suur hulk infot.
Siit ka päeva mõttetera - laulupidu pole mitte maarahva maaelumanifestatsioon, mitte järjepidevuse ja kultuurisäilitamise teema vaid hoopis agraarkultuuri esindajate tulevikkupürgiv katse moodustada ühest asulast suurusjärkude võrra suuremat sotsiaalvõrgustikku - Facebooki eelkäija. Hurraa ja progress elagu.