pühapäev, august 25, 2013

Mida lapsed räägivad



Nädal tagasi Putukaga poes, ostsime vihikuid ja toidukraami. Mina maksin, Putukas pakkis asju kiiresti kotti. Jäi vihikutega natuke hätta. Läksin tema juurde ja näitasin, kuidas lamedad asjad panna vastu kotikülge, ise seletasin: "Siis need võtavad maksimaalselt vähe ruumi".

Putukas: "Või minimaalselt palju!"

Säh sulle halba oksüümoroni.  
Täna tuuakse ta maalt koju. Maal oli paradiis, siin peab istuma nelja seina vahel.  Suvi on alati liiga lühike.
----------------------------
Võsuke käis eile siin, pahteldas ja lihvis seina. Toppisin talle kiiresti natuke muffineid sisse. Tema õrritas Blondiet oma uue supertaskulambiga, kass kargas väikese valguslaigu peale nagu kirp ringi  (huvitav, kuhu minu laserosuti sai?). Võsuke ütles unistavalt, et kui ta peaks rahulikumat elu hakkama elama, siis ta ikka võtab endale ka kassi. Ja varjupaigast. Ja vanema kassi, sest neid ei võeta. Just sellepärast. 

Aga et praegu tahab ta veel vaba mees olla.


teisipäev, august 20, 2013

Patune naine


Mul oli plaan elada lapse äraolekul VÄGA kokkuhoidlikult, paraku Nirti, va võrgutaja, ahvatles mind tegema õunakooki, mille nahka läks mu nädalane võiports ja pool nädala lõpuni mõeldud munavarudest, kuigi ma tegi vaid poole toodud kogusest. Säh sulle kooki õunaga ja säästlikku elustiili. Retsepti leiab siit: Lugemine omal vastutusel!

Samas on mul suvikõrvitsat. Ja õli. Ma võingi elada ülejäänud nädala peamiselt suvikõrvitsast, eriti priiskavatel momentidel lubades endale ka mõne tomati. Ning võin oma iseloomu panna rängalt proovile ja üritada seda kooki jätkutada homseni või segada saepuruga, et kauemaks vastu lööks.

Masendaval kombel avastasin köögiriiulis inventuuri tehes hallitamaläinud nektariini. Minul jäi nektariin seisma! Mina lasin sellel halvaks minna! Viskasin selle masendushoos minema, isegi pilti ei teinud ja vaevlen nüüd identiteedikriisi käes. Olen see tõesti mina?

Blondie kraabib mul hommikuti tekki pealt, et ma sisse ei magaks. Vähemalt keegi on siin peres ka korralik. 


esmaspäev, august 19, 2013

Pidev väike iivekas

Võtsin ennast kokku ja hakkasin lõpuks tulmeraamatuid MUIS-i toksima. Fotokogu. Kogu number, foto mõõdud, kirjeldus... 
Kohati on seal ikka päris rõlgeid asju. Nt juhtus 1937ndal aastal kusagil Tallinna lähedal midagi hirmsat, arst, kes asjaga tegeles, muudkui pildistas ja pildistas ja nüüd tuleb mul hulgakaupa sisse lüüa umbes selliseid andmeid:
Foto ipriidimürgistatu jalast 24 tundi pärast mürgistust.
Hulgalised villid paremal säärel ja reiel.
Haige 6 a vana.
Vanamoeline keelekasutus ei mahenda toimunud tragöödiat kuigi palju. Fotosid endid mul praegu ees ei ole, muidu tuleks nendest ka pisipildid üles lasta. 

pühapäev, august 18, 2013

Suvi hakkab läbi saama

Hakkab jah. Laps võtab veel viimast, on nädalakese maal vanaemaga.
Kooliks valmistumine saab tasapisi tuure sisse.
Mul on vaja lapsele kitarriõpetajat - kitarr on juba olemas ja ootab kodus. Üks inimene lubas - aga kadus silmapiirilt. Niisiis - Tallinnas, kitarriõpetajat, odavat* palun, ja sellist, kes lastega ümber käia oskaks.
/ohkab/
----------------
*Lapse isa paneb jätkuvalt elatise maksmisega näkku ja pole eriti lootust, et asi paraneks. Juulikuu elatis on maksmata, august praktiliselt läbi, ka juuni elatis on osaliselt võlgu. Ja seda veel vanades summades rehkendades. Uue kohtuotsusega välja mõistetud summasid arvestades on see võlg juba mäekõrgune. Hea meelega kasvataks last ilma selliste jamade peale mõtlemata, aga ei ole võimalik.  

reede, august 16, 2013

Puudega ja puudeta

Ehk:  kõik hirmsa peidame vaiba alla.
Väga lühidalt hakkas ühel kliendil hirmsal kombel kahju müüjast, kes vajab lisahapnikku regulaarselt ja möödapääsmatult ilmselt mõne väljaravimatu haiguse ehk puude tõttu. Kliendi arvates oleks sobilik selline teenindaja vallandada, haiguslehele suunata (noh nagu näiteks ühe jalaga inimese võiks haiguslehele suunata seniks, kuni puuduv jalg uuesti alla kasvab) või äärmisel juhul, nagu kommentaaridest välja tuleb, taharuumidesse teisele tööle saata. Peaasi, et oleks silma alt ära ega meenutaks klientidele et on olemas haigused. 
Kommentaarid on päris rabavad.  Kommentaatorite hulgas on nii mõnigi, kes leiab, et see inimene peaks ise oma kohta teadma, mis antud juhul oleks kusagil pimedas, lukustatud kapis, ja et soovitused puudega tüüp avalikkuse silma alt ära koristada on kõnealuse inimese enda huvides. Oo milline heasüdamlikkus! Meenutab natuke hiljutist virtuaalias laineid löönud kirjaoskamatusemõnitamiskätši, kus ka leiti, et mõnitamine mõnitatavale ainult kasuks tulla saab. Või nt koolikiusajate õigustajaid. Skeem on alati sama: mis ta siis on selline (st iseonsüüdi) - teadku oma kohta!(st kadugu silma alt) - see tuleb talle ainult kasuks! (st meieolemehead).
Huu.

teisipäev, august 13, 2013

Pildid

Tänaval näeb asju.

Enamasti lähevad need meelest ära. Et hiljem võpatusega meenuda - kunagi oli midagi, jäi silma. Aga mis? See enam ei meenu.
Siiski, paari aasta tagusest ajast üks jõuliselt lõheroosas põlvini kostüümis, lõheroosade kingade ja käekotiga sale daam meenub. See ere ilmutis kõndis minu ees kiire klõbinaga mööda Falgi teed üles ja kadus. 

Sel suvel nägin Toompargis, Schnelli tiigi ääres üht tuvisöötjat. Vanad, kössis, paksult tumedadesse hõlstidesse rõivastatud tuvitädid on tavaline nähtus, aga see söötja oli noor, lihaselise kehaehitusega mees, ülakeha paljas, jalas lühikesed püksid. Toetanud taguotsa vastu tiigiäärset raudtorust piiret, hoidis ta oma väljasirutatud kätel 5-6 tuvi, kes tema peopesast teri nokkisid. Mõnikümmend tuvi lendles ja kõndis veel noormehe jalgade ümber. Mees ei paistnud mingi hulluna, lihtsalt söötis tuvisid, mõtlik ilme näol.

Sürreaalne. 

Täna hommikul jalutas vanalinnas kena, heas füüsilises vormis, nooremas keskeas naine, kes kandis õhukese lohvaka musta-valgetriibulise t-särgi all neoonoranže rinnahoidjaid. Need kumasid läbi riide nagu mõni hirmus tulnuklik haigus. Ma ei saanud pilku lahti, mööda kõndides pidin oma pea otsast nikastama.

Võtkem asja nii, et mis on tavaline, ei ole eriline, see ei hakka silma.
----------------
15 august - ja täna nägin bussiootepaviljonis eidekest, kes oli pealaest jalataldadeni riietatud leopardimustrisse. Leopardimustriline allapõlve seelik, pähe seotud leopardimustriline rätik, samasugune (natuke suurema mustriga) lohvakas jakk, leopardimustriline käekott ning, uskuge mind - leopardimustrilised kummikud. Memm märkas minu pilku ja naeratas mulle läbi paviljoni klaasi teadvalt.


laupäev, august 10, 2013

kolmapäev, august 07, 2013

Pikakari rannas


Veetlev väike rand Tallinnas, kuhu meie kodu juurest viib kord tunnis liikuv buss nr 59 otse kohale. Tõsi, esimesel korral sealt rannast koju tulles pidime hilinevat bussi ligi 20 minutit ootama ja see enam ei olnud väga lahe. See rand asub peaaegu maailma lõpus - ühtki muud transporti sealt linna poole ei tule. 

Ometigi on seal on olemas kõik mis vaja ja veesügavus on lihtsalt ideaalne - lapsele rinnuni, seda pea otse veepiirilt mõnekümne meetri kaugusele.


Homseks lubatakse äikest. Tuleb ruttu võimalikult palju supelda ja päevitada, enne kui suvi otsa saa.
Kerge öelda, raske teha. Puhkus lõpes. Õnneks on mul õde, kes täna veetis terve päeva lastega (sh minu omaga) rannas. Tema puhkus lõpeb ka kohe. Minugipoolest...  las see äike tulla. 





teisipäev, august 06, 2013

Jeeli-jeeli

Kirjutasin eelmisel aastal, kuidas ma pabistan Putuka koolimineku pärast, kardan, et tal on seal raske, jne.  Vist ei ole ma teinud tagantjärele ülevaadet, kas mu pabinad olid ka põhjendatud. Lühidalt - esimese kooliaasta me elasime üle, jäime ellu, saime ka hakkama, aga raske oli ka aegajalt. Ekstsesse toimus, Putukas ikkagi ei ole väga hästi sobinduv laps, kuigi on akadeemiliselt võimekas. Millalgi sügisel sattus ta ühe vahejuhtumi tõttu koolipsühholoogi juurde, kelle juures hakkaski käima korrapäraselt igal nädalal terve kooliaasta jooksul, põhimõtteliselt lihtsalt "närve puhkamas".
Kooliaasta lõpus toimus erakorraline arenguvestlus, mille käigus psühholoog arvas, et Putuk oleks siiski pigem väikeklassi laps, et suuremas klassis on tal endal raske. Aga väikeklassi loomiseks oleks vaja, et tal oleks Diagnoos. 
Paari nädala pärast on Putukal arstiaeg, vaatame siis, kas Diagnoosi peab ka spetsialist vajalikuks. 
Ent ma pean ütlema, et mina praegu isegi ei näe Putukas enam seda, mis mind varem nii väga muretsema pani. Ta on selle suvega saanud ootamatult suureks, koolilapseks ja saab väga ilmselgelt oma eluga varasemast oluliselt paremini hakkama. Oskab ise poes käia, bussiga sõita, on tulnud ise koolist koju, teeb endale ahjus sooja juustuleiba, tunneb ennast üksinda kodus päris hästi, elab oma elu ja üldse areneb omasoodu, hoolimata taustal eri suundades tõmblevatest diagnoosijanulistest täiskasvanutest.

No saame näha.
----------
Daki on oma blogis vist juba mitmendat korda küsinud, et üksikemad, kuidas te suudate.
Ega muud hullu polegi, kui et masetsemist saab endale ka ainult jaopärast lubada ja poeskäikudeks tuleb suured läbipaistmatud päikeseprillid muretseda. Sest poodi minemata ka läbi ei saa. Laps tahab süüa.
Või siis tuleb sularaha piisavalt taskus hoida, et saaks lapse poodi saata.
Või lapsele pangakaart teha. Jah selle peaks küll ära tegema. 

esmaspäev, august 05, 2013

Värvid ja närvid

Eelmisel nädalal käisime Nirti ja Putukaga väljas, Nirti mainis muuhulgas, et masendavalt palju neoonvärve on ilmunud inimeste riietusse. Jäin vaatama, et tõsi jah. 90ndad ongi tagasi, nagu ennustati "Tagasi tulevikku" saates?
--------
Sel reedel võttis isa Putuka isegi enda juurde. Kui ta lapse tagasi tõi, üritasin sellest harukordsest sündmusest heldinuna pakkuda talle kompromissi elatise võla osas. Umbes et "Sina garanteerid, et sa edaspidi kohtud Putukaga kaks nädalavahetust kuus ja mina kustutan elatise võla tagasiulatuva osa kuni veebruarikuuni (kuna sa seda maksta ju niikuinii ei jõua)". Vastuseks sain ainult passiivagressiivse vigina selle kohta, kuidas mina olevat kohtule esitanud valeandmeid*. Juuli elatis on tänini maksmata ja selle kohta ütles ta, et "Eks boss maksab". Jälle.
--------
Blondie oli nädalavahe üksinda kodus, Võsuke käis teda söötmas ja silitamas, ütles pärast, et kass võõrastas. Kassi mälu on nii lühike..  Nüüd surub Blondi oma käpakesi mulle vastu puusa, keeldub minu lähedusest lahkumast ja vaatab mind äraseletatud näoga. "Onju, sa ei lahku enam kunagi?". 
--------
Käisime Viidikuga supiklubi kokkutulekul. Sain laulda, sain tantsida. Öö oli imeilus, aga ülearu pikk. Vanaks hakkan jääma, ei jaksa enam kaua üleval olla.
Või on siiski lihtsalt koormav elu ja armastust kahe linna vahel jaotada.



"Munad! Munad! Munad kadunud!"

--------------
*Ma esitasin kohtule need andmed, mis minu käsutuses OLID. Kuna T ise deklareerib pidevalt, et tema elu ei ole minu asi, siis ei saa ma sinna midagi parata, et need andmed olid veidi vananenud. Igal juhul olnuks kostja asi esitada oma vastuväite õigustamiseks õiged andmed - kuna ta seda ei teinud, saigi kohus järeldada ainult seda, et ta on asjaga nõus. 

neljapäev, august 01, 2013

jeah

Millega ma täna tegelesin?
IT teemad said otsa, pidin fondipilte digiteerima. Selliseid:

Neid jäi sinna veel.