neljapäev, detsember 29, 2011

viltimine

õde käis külas, õpetasin talle natuke viltimist - nii kuiva kui märga. Putukas tuli ja topis oma nina seltskonda ning käed kaussi: tahan ka! Kui laps tahab viltida, siis peab laps saama viltida. Putuk rullis märjalt kaks korralikku pallikest valmis, enne kui ära väsis. Huvitav, et ma pole varem taibanud talle seda võimaldada. Tegu on ju suisa teraapilise tegevusega, nagu me õega rahulolevalt vastastikku korrutasime. Plögateraapiaga.*
Võsuke heljus kettide kolinal mööda ja tegi viisakalt: nunuh!, kui ma talle pakkusin: do you need any balls?

Nüüd mängib nende pallidega Blondie, ilmutades uuesti kaua kadunud olnud mängulusti. Mõelda, kui palju rõõmu tükikesest lambakasukast ja liitrikeset seebiveest. 
Ainult et magada on niimoodi raske. Kell kaks öösel. Ei, ma ei hakka kassi distsiplineerima. 
-------
*plögateraapiaid on veel järgmisi: papimassiteraapia, taignateraapia, saviteraapia ja mudateraapia, ekstreemsematel juhtudel kipsiteraapia.

esmaspäev, detsember 26, 2011

drama mama

"Jõulud pole jõulud, kui keegi ei nuta. See keegi olin mina!"
(Eesel, "Shreki jõulud")

Pilt on pärit algse legendi
blogograafilise üleskirjutuse juurest:
Ok, jõulud on üle elatud ja ellu jäädud, tülitsetud ja ära lepitud ja uusaasta tulgu pauguga. Kõige rohkem kingitusi sai Putukas, kõige suurema ja kallima ja mõttetuma kingituse sai Võsuke ja kõige kuumema kingituse sain mina, aga ma ei ütle, mis see on. Kõige friigima kingituse saab Viidik, kui ma selle valmis jõuan...
Torm on akna taga, teine tulekul.
 Prokrastineerin.

Eile käisime õega lastega "Saabastega kassi" vaatamas, see meeldis Putukale nii väga, et ta hakkas pärast ekraani ees flamenkot tantsima. Saabastega Kassist sai hoobilt Putukale uus mehelik eeskuju, ma arvan. Kust ma saaksin zorrokübara nr 52, musketärisaapad nr 30 ja sobivas suuruses mõõgarihma? Mõõk on olemas, puust. Õetütar (4) teatas pärast daamiliku malbusega, et temale meeldis film ainult alguses, lõpus ei meeldinud. Polnud tema maitse...
Mjah, algsest legendist pole selles filmis midagi järel, peale peategelase. Lukku on kokku löödud hoopis Zorro, Humpty Dumpty, Jack ja oavars, ja veel mõned ameerika ja anglosaksi tegelased, sh lastelauludest.  Ja hulgaliselt kassiarmastajate inside-nalju. Kuna see on ikkagi perefilm, siis oli sees ka pereväärtusi, aga mitte liiga imalal kujul.*  Kõik on täiesti vaadatav, tempokas, vaimukas ja paneb põnevusega ootama järge, kus Saabastega Kass näiteks tõepoolest möku möldripoja kenasti järjele aitab ning siis kübarat lehvitades kaob: adios, amigos! Minge vaatama, kui teil on mõni emo-macho lapsuke, olgu isane või emane, aga selline, kes vajab ühevõrra väga palju nii mängumõõka kui kallistusi! Ja kui te armastate kasse.



* See film ei sobi vaatamiseks inimestele, kelle meelest seksist, romantilistest- ja juhusuhetest, või erinevate imetajate paljunemiskommete erinevusest ei peaks rääkima lastele alla 14 a.

kolmapäev, detsember 21, 2011

Jõuluvana

Feel like Marge
Putukas tegi lasteaia jõulupeo ajal pulli, esiteks katsus ta jõuluvana habet ja teatas, et see on liiga õhuke.  Jõuluvana keerutas ennast kuidagi välja väitega, et tema habet on paljud lapsed silitanud ja see on õhukeseks kulunud. Mina hoidsin hinge kinni ja lootsin, et need kummipaelad, millega tänapäeval habemeid kinnitatakse, ikka vastu peavad... Teiseks, lugenud oma luuletuse ette, maha rahunenud ja jõuluvana selja taha maha (sõna otseses mõttes) istunud, hakkas Putuk Vanale äkki jalamassaaži tegema. Vana polnud just papist poiss, aga ehmus esimesel hetkel täitsa ära*, teisel juba kiitis, et nagu massaažitoolis istuks. Kolmandaks, ühispildile Jõuluvanaga viskus Putukas omal initsiatiivil kogu grupi ette küljetsi maha - ja sai niimoodi esiritta. Enne oli jutuks, et tüdrukud esimesse, poisid tagumisse ritta, ilmne diskrimineerimine. 
Koduteel arutles Putukas, kas Jõuluvana habe oli ikka päris või ehk kunstlik. Siis tellis minu käest päkapikuhabeme. Selline lõbus oops-jõulupidu.
Lapsed on üldse vahvad, nt M(rühma traditsiooniline must lammas) esines rokklaulu ja -tantsuga, üks teine lapsuke pani kogu rühma Aisakella refrääni kaasa laulma ja kuigi enamusele lastest olid vanemad ilmselt selgeks teha suutnud, et lasteaiarühmas esitatav soolopala olgu lühike, leidus siiski paar fanaatikut, kes esitasid oma laulu kõik neli salmi vankumatu kindlameelsusega. 
----------
*vt pedofiilia, jõuluvana, ahistamine, jt märksõnad.

pühapäev, detsember 18, 2011

Jõulud

lähenevad ähvardava kiirusega. Kirjutasin jõulujutu:
http://jutulabor.blogspot.com/2011/12/pakapikud-eksistentsiaalselt.html

Ei peagi kõigile meeldima, aga LUGU on see kõigest hoolimata.
------
Vaatasime Viidikuga "Kolme musketäri". 1948ndast aastast. Üks väheseid üsna täpselt raamatu järgi tehtud filmidest, häiris näitlejatöö rahvateatri tase, vähemalt Planchet oli seal olemas. Kui mõtlema hakata, siis enamustest musketärifilmides pole üldse sees musketäride teenreid, kes ometi mängivad üpris tähtsat rolli filmide aluseks olevas loos. Venelaste filmis polnud neid ka, aga sealsed musketärid on lihtsalt ületamatult parimad. Venelaste d´Artagnan oli küll natuke liiga vana, raamatu järgi pidanuks olema ju hilisteismeline.
Kena oleks ükskord näha filmi - või pigem seriaali - kõigi raamatus mainitud oluliste tegelastega. Kes on täpselt raamatu järgi loodud.

Kuidas kirjutada referaati.

Kõigepealt valid sa teema. See on hea teema. Sa tead, et see on oluline teema ja võib isegi juhtuda, et see teema käsitleb maailma päästmist.
Keegi teine ei taha seda teemat.
See on võrratu teema.

Siis tead sa täpselt, mida sa öelda tahad ja kuidas seda teha. Sa tead, et sa kirjutad hästi. Sa meeldid endale, sa oled tark, sa oled hea, ja tugev.
Ja siis hakkad sa otsima allikaid ja autoriteete, sest õiges referaadis peab alati olema viidatud sellele, mida autoriteedid on sama teema kohta öelnud, soovitavalt samas võtmes, mis sina.
Autoriteedid peavad olema seda kirjutanud tõsiseltvõetavates väljaannetes, parem kui oma originaalsetes töödes, mis toetuvad konkreetsetele uurimustele, halvema juhul kõlbavad ka artiklid teadusajakirjades või umbes nii. Wiki, google ja blogid ei kõlba.
Ja nüüd satud sa ahastusse.
Sa veedad öid raamatukogudes ja katsetad esteris ja ebrary-s kõikvõimalike märksõnu. Aegajalt tundub sulle, et oled leidnud selle, mida otsid, siis avastad, et trükis või artikkel räägib siiski pigem millestki muust.
Lõpuks jääd sa vana hea Krulli piibli peale lootma, kirjutad valmis oma geniaalse referaadi, mis on allikate otsimise agoonias muundunud pudruksjakapsasteks ja uinud 2 tundi enne äratuskella, mis sind seminari ajab.  Uinumisel kummitab sind mõte, et mida olulist jäi tegemata, aga sa ei mäleta, mis see oli. Sa ei tea veel, et 5 min enne äratuskella helinat ajab sind üles õõvastav kahmus: esitlus! Esitlus! Slaidiesitlus on vaja koostada!

Good Night!

neljapäev, detsember 15, 2011

See on vist ulme

Kui minu postkastis  on lasteaia lapsevanemate listist kiri sellelt ühelt erakordselt tublilt lapsevanemalt, kes on võtnud enda hooleks kogu rühma eest jõulustressi ära kanda:
"Tuletan meelde, et kogume 15 eurot, mille eest ostame laste jõulupakid, õpetajate kingid ja maksame lasteaia jõulude üldkulude eest (muu personali kingid, suur kuusk saali, jõuluvana, küünlad jm). Sellest üle jääv osa jääb rühma jooksvate kulude katmiseks."

Ei mingeid agooniaid, 20ndal on pidu, palutakse kohal olla. 


Selline kergendus on seda teretulnum, et ma olen tänavuste jõulude ajal väga aukliku rahakotiga.

neljapäev, detsember 08, 2011

Elu õiekesed


Putukas joonistas oma märkmikusse ja tuli lõpuks mulle näitama:

"Tead kes see on? See on jumal!"
Mina:"?"
Putukas: "See oli enne jänes, aga temast tehti kangelane! Kõigepealt kasvas ta täiskasvanuks ja oli tavaline jänes! Siis aga muutus ta korraks nooremaks tagasi ja siis hakkas uuesti kasvama ja saigi jumalaks!"
Mõttepaus.
Mina: "Milleks seda vaja oli?"
Putuk: "Seal käis sõda! Hirmus sõda! Jänes läks sõjast koju ja muutus siis nooremaks ja hakkas uuesti kasvama ja siis sai jumala maski ette!"

Kust see laps need...

-----
Võitsin Delfi Rahva häälde kirjutamistega auhinnapoest lcd teleka. 32 tollise. Mõttetu asi, mõtlesin. Kuhu ma selle panen? Mul on üks olemas juba ju. Andsin ülearuse (uue ikka)Võsukesele varajaseks jõulukingiks, mõeldes edasi, et suisa sõgedus ju - kuhu tema selle veel paneb? Jälle üks helendav ekraan majapidamises? Nagu neid vähe oleks. Maailmas. Ja üldse. Asjad mis vaesestavad mõtlemist ja riisuvad inimestelt inimlikud suhted.
Võsuke viskas ennast suurest rõõmust kringlisse ja siis paigutas teleka endale hoopis lauale arvutimonitoriks. Mõned päevad hiljem vedas läbi seina ka tv antenni kaabli ja nüüd on tal kaks ühes - monitorist saab pelga kanalivahetusega telekas ja vastupidi.

kolmapäev, detsember 07, 2011

oh-oh...

Ma olen ikka täiega oh-oh. Kirun oma tööarvutit, kirun Corelit, teen puhastust ja viirusetõrjeid, kutsun itimehegi välja, ilma et sest kasu oleks. Ja lõpuks selgub... et mul lihtsalt vale arvuti. Saatsin meie muuseumi it hooldusfirmale kirja:
Tere,
 Morgie arvuti, mida te vahepeal Tervishoiumuuseumis kõbimas käisite, on ikka liiga aeglane suurte graafikafailide töötlemiseks, kipub .cdr faile töödeldes lausa kokku jooksma. Viga lähemalt uurides selgus aga selline väike vigur, et omal ajal, aastal 2010, kui sai ostetud Morgie arvuti, mis sai koostatud kunstnikutöö vajadusi silmas pidades, ja veel üks kontoriarvuti samast firmast, võttis Morgie kogemata kasutusele vale arvuti – mitte võimsama, nagu algul plaanitud, vaid nõrgema. Kuna ka nõrgem arvuti töötas üldiselt päris hästi, ei märganud Morgie viga enne, kui nüüd, eriti suuri Coreli faile töödeldes. Teine, tugevam (ja algselt kunstnikule mõeldud) arvuti sai kasutusele võetud muuseumi direktori poolt, kes kasutab seda üksnes kontoritööks. Nüüd oleks vaja siiski kunstnikule kuidagimoodi korralikum arvuti orgunnida, nii, et see muuseumi eelarvesse liiga suurt auku ei lööks. Minu meelest (ja direktor on minuga nõus) on praegu parimaks lahenduseks arvutid ära vahetada nii, et Morgie arvuti kõvaketas tõstetakse lihtsalt direktori praegusesse arvutisse, ja direktori arvuti kõvaketas Morgie praegusesse arvutisse, nii peaks kunstnik saama endale korraliku arvuti ilma suurte andmefailide tülika kopeerimiseta ja erialaste graafikaprogrammide ümber installimiseta. Seega palun teil saata meile tehnik, kes nendes kahes arvutis kõvakettad ära vahetaks. Või mis variant teie meelest parim oleks?

ohohoh, jajajah... ollalalah. 

teisipäev, detsember 06, 2011

mõnikord tekib selline mõte...

et huvitav, kas mul kunagi võiks õnnestuda midagi hallitusest keerulisemat ka toas kasvatada?
Aga siis ma meenutan kõiki koolnud lilli ja leian, et mul on targem taimi eemalt armastada.
Nt kõrvitsat. Õues.

esmaspäev, detsember 05, 2011

keskea rõõmud

Pilt on pärit siit:
Viidik oli nädalavahe siin, visiitide graafik äärmiselt tihe. Pühapäeva hommikul laekus minu poole mu kaksikõde, kellele ma olin juba ammu lubanud excelit õpetada, nii palju-vähe, kui ma seda üldse oskan. V-ga kahepeale saime talle tublisti uut ja huvitavat pähe tuubitud. Õde oli suisa õnnelik. Mõnikord on ikka kohe väga lihtne inimest õnnelikuks teha. Exceli kasutamine, mõtelge...
Suures õnnes unustas ta mu hiire adapteri enda läpaka külge.

Istun haige Putukaga kodus. Midagi traagilist ei ole, aga ravima peab masendava järjekindlusega.  Leppisin muuseumiga kokku, et teen tööd ka kodus. Ja ma ei saa isegi hiirt kasutada! Tuhat kuradit! Esiteks jamab Corel ja teiseks puudub mul töövahend. Ühtegi tagavarahiirt ka ei ole. Graafikat puuteplaadiga teha on nagu summuti kaudu automootorit parandada. 
Midagi deprekalaadset kipub juba mõnda aega kallale, sõltumata või hoolimata muudest asjaoludest.
------
Käisin adapteril  järel ja elu on jällegi lill. Unine küll.