reede, september 23, 2016

Meele heide

Boss ütles, et ma (kui arvutigraafik) võin saada uue monitori, suurema, parema, etc.
Nüüd olen ma meeleheitel, millist valida. Tahaks nii 27-30 tollist ja kõrge resolutsiooniga ja kiiret, aga nende umbes kolme hulgast, mis mulle hinnapiiri sees meeldivad, ühel on reageerimisaeg 1 ms ja teistel 5 ms, aga sellel, millel on 1 ms, EI OLE DÜNAAMILIST KONTRASTSUST!
Kes kurat mulle nüüd lähema 5 ms jooksul selgeks teeks, miskuradima asi on see dünaamiline kontrastsus ja kas see on kuradima üldse vajalik?
Viidik ka ei teadnud. Seni oleme kõik niisama läbi ajanud. Aga äkki! Äkki ongi ilgelt oluline asi kas see DCR või siis selle puudumine?
Ahjaa, keeratav-pööratav-tõstetav võiks see monitor kah muidugi olla.
Iti(kaup)mees, kellele ma seni olen niisugused küsimused usaldanud (laadis: tarni mulle midagi, selle ja selle töö jaoks:) on äkki kusagile kadunud, meilidele ei vasta ja ma pean selle küsimuse TÄIESTI ISE ÄRA LAHENDAMA!

kolmapäev, september 21, 2016

Headest asjadest ka

Käisime T-ga jälle psühholoogi juures, see on meil nüüd uus, kusjuures seekord see käimine ei kujutanudki endast katkematut spektaaklit teemal "vaata, kuidas sa need seitse ja pool aastat ja natuke enne seda ka oled käitunud, tõbras" minu poolt. T oli ise ka seekord niipalju tark, et jättis ütlemata asjad laadis "MINUL Putukaga probleeme pole..." etc. Ja lõppkokkuvõttes andis psühholoog talle * võttis T endale kaks lapsehalduslogistikavaldkonda kuuluvad ülesannet, mille lahendamist aga ei lubatud (psühholoogi poolt) minul enne kontrollida, kui T enda antud tähtaeg kukub.
Minule ei jäetud/jäänud ühtegi otsest ülesannet, mis on tagantjärele mõeldes natuke ülekohtune, aga jäi paar ideed, mida ma pean veel seedima.
Ma ei pea õigeks enne kevadet tibusid loendada, ent mõnikord natuke tundub, et äkki ikkagi inimesed on võimelised muutuma või midagi. 
-----------------------------
*Tegelt oli see seda kena sorti psüholoog, kes laseb inimestel ise järeldusteni/äratundmisteni jõuda. 

pühapäev, september 18, 2016

Sulnis vaikus

Ainult kell tiksub seinal.
Pean hakkama Viidikut üles ajama, et ta mu rongi peale ära viiks.
Üldse ei viitsi.
Need ongi need oh-viibi-veel-hetked.

Võtsin natuke taimi üles, aga kõrvitsaid ei raatsinud. Tõsi mis tõsi - selle koguse varte ja lehtede kohta on vilju natuke vähe. Äkki tuleb mõni veel otsa? Õisi on ka.

esmaspäev, september 12, 2016

Loomad

Nägu valutab sellest kohast, kuhu hambaarst nädal tagasi oma tuimestinõela surus. Päris ajuni välja ei ulatunud, aga silmakoopa alla küll, kui tundeid usaldada. 

Eile ennelõunal, kui oli vaja enne linnatulekut hästi kiiresti kõike korraga teha, avastasin lapse kartulikoorimise asemel mõtlikult oma naba uurimas. Niisugusel puhul reageerib inimene instinktiivselt või ehk õigemini reflektoorselt, karjatasin Viidikule, et kas tal näpitsaid on, sundisin Putuka pikali, lülitasin lambi põlema, sikutasin väga aeglaselt, ühtlaselt ja kindlalt ja nojah, saingi puugiraipe nabast kätte. Õige pisike, nii et kontrollimaks, kas pea ikka välja tuli, pidin telefonikaamera zuumi kasutama. Nägemine pole ju enam see, mis ta varem oli. 

Taimedega ringi joostes leidsin ukselävelt poolelusa karihiire, kelle tagajalad enam ei liikunud, kõik muu aga küll. See on tõesti ilge. Oletan, et Triibu tõi selle asjanduse Blondile, aga Blondi oli punases toas kassiliivakastiga kinni, et ta enne lahkumist jalga ei laseks ent siiski pissida saaks. Panin Blondile rihma ümber ja viisin ta hiire juurde, aga solvunud valge kass üksnes istus jälle hiirele peale, ära tappa ei tahtnud. Hiir rabeles esikäppade jõul kassi alt välja ja muru sisse. 

Kui lõpuks linna jõudsime ja ma kodus avastasin, et leivakorv on tühi, küsisin lapse käest nördinult, miks ta mind viimase leiva ärasöömisest ei teavitanud. Järgmisel hetkel sain aru, et olin ülekohtune - lauale jäänud võitükki kaunistavad rotihambajäljed andsid mõista, et mõni näriline oli lihtsalt endale võileiba teinud.
Öösel korraldas nimetatud näriline paraja lamendi, aga Blondi ignoreeris seda, kuni ma ta kööki tõstsin, kraanikausi kapi lahti tegin ja toaukse vahelt kinni panin. See loom võiks oma krõbinate nimel natuke tööd kah teha.

Ei tea, kas tänavu tuleb väga karm talv?

-------------
Leidsin natuke kontorihuumorit: hõh-hõh-hõh-hõh

neljapäev, september 08, 2016

Oca nummi


Aasta turunduspärl on sündinud -  Helmest on ajakirjanduses pilt, kus ta esiplaanil, tootsilikult ühele põlvele toetudes, hoiab käes elektriühenduse jagajat-pikendusjuhet ehk rahvakeeli vargapesa. Seljas hästiistuv ülikond, taustal palju rahvas ja klaver, kes kõik teda vaatavad. 
Pereväärtusi kilbile tõstva erakonna troonipärija poolt on see lihtsalt võrratu nüke, klišeesid pritsib kulmudeni. 

Mina aga aru ei saa:
1. kas valijamehed on kõik mehed? Miks?
2. miks toetuste saamiseks on e-riigis vaja ise mööda eestit ringi sõita, reaalselt?
3. a savi pole vä, kes preskuks saab? Päriselt? Valige mõni siledam poiss/tüdruk, kes võeraid keeli oskab ja kahvlit mõistab käes hoida, ega tal võimu ju niikuinii pole. 
4. aga keelake palun see ära, et presidendi abikaasale pärast ametiaja lõppu ka veel jätkuvalt pensioni makstakse, muidu läheb jälle inetuks madinaks, kas selle pensioni peaks saama esimene, teine või kolmas abikaasa.
5. äkki punktist kolm lähtudes olekski mõni helme parim valik? Saaks nad jalust ära...

Teisel põletaval teemal ka - loomulikult on üksikemad süüdi absoluutselt kõiges, nii kliimasoojenemises, Korea tuumakatsetustes kui ka selles, et Plaseri trennis ei käi nii palju maksujõuliste mammade lapsi kui ta tahaks. Seosetu artikli mõte (kui te ei taha seda paska ise lugeda) on lühidalt see, et üksikema, ära mängi isa, peksa oma laps minu trenni ka siis, kui ta seda ise ei taha, muidu on ta memmekas.
Nagu. 

teisipäev, september 06, 2016

Koolialgus

Punkt üks. Oma hambast ma ei räägi, vähemalt mitte oma rahakoti juuresolekul. Muidu see vaene elukas poeb kraanikausi alla, pistab pöidla suhu ja vajub katatoonilisse seisundisse.
Lähemad kuu aega pean ringi käima, auk ülemiste esihammaste reas naeratust kaunistamas.

Punkt kaks. Pistke sinna kohta oma kilekaaned!

Näide lapstööjõu sihtotstarbelisest kasutamisest
Punkt kolm: Putukas paberdas sel aastal õpikud ja töövihikud ise. Jõupaberiga. Neid oli  üpris palju, üle kümne kindlasti. Tulemus sai mõnevõrra ülearu kohev... aga pmst õige. Asi on põhimõttes. Tähtis pole täiuslik tulemus vaid sooritus õige inimese poolt, eksole, ja lapsele eluks hädavajalike oskuste õpetamine ja käelise tegevuse kasulik mõju lapse arengule ja mis iganes fraasid kõlbavad, millega saab lapstööjõu kasutamist õigustada. 
Niisiis. Üks lapsevanematöö jälle lõpetatuks lugeda. Võin jalad seinale sirutada ja hambavahest kõrrega kokteili imeda, päikesekübar silmil.
See tähendab, kui mul oleks kübar ja/või/ning kokteil.
Või päikest.

Punkt neli. Poes oli vaimustavaid pisikesi märkmikusuurusi päevikuid. Minecrafti kaanepildiga! Täiesti! Jaa. Teiseks oli seal vihikuid, mille kaanematerjal oli joonistatavast paberist, mitte libe; ja kaunistatud moodsa värvimismustriga. (Vaata punkt kaks)