reede, mai 29, 2015

curnatus acutus

Haige olen, püstijalu muidugi. 
Eelmisel nädalavahetusel oli Viidiku sünnipäev, vahetult enne seda sai avatud Muuseumi kolmas korrus - seks, poks ja murumängud. 

Viidiku pidu sattus pilves ja vihmasele ilmale, istusime toas, proua Kaaren oli kolme kitarriga kohale tulnud, lauluraamatud ka muidugi kaasas. Lapsed kahjuks kleepusid elektroonika külge, aga täiskasvanud laulsid kõik, kes kolemini ja kes valemini, aga rõõmsalt. Järgmisel päeval oli VÄGA ilus ilm. 

Ajan Putuka koolivahetuse asju, see läheb kuidagi logisedes. Temasugustele lastele (ja vist üldse erivajadusega lastele) jääb võimalusi järjest vähemaks, ma mõtlen neid, mille eest ei pea ennast vigaseks maksma. Kõiki surutakse prokrustika korras tavakoolidesse ja peetakse seda progressiks, samal ajal, kui nende tavakoolide klassikoosseisud niikuinii masendaval kombel paisuvad. Aga kui muud üle ei jää, siis ma võin seda vigaseksmaksmise asja vist ka teha, sest. Olen viimastel nädalatel temaga koolis järelevastamistundides kohal käinud, et ta tööd pooleli ei jätaks ja minema ei imbuks. Oma silmaga näinud, kuidas palju lapsi ja suur kool Putukale lihtsalt ei sobi. Kõige südantlõhestavamatest asjadest ma siin loomulikult ei räägi. 
Kodus minuga on Putuk täitsa tšill vend, ma vabšjee ei saa aru, mille üle need teised kurdavad. Koolis, nojah. Ise nägin. 

Tulemas on Vanalinna päevad, riietan ennast šamaaniks, istun Muuseumi ees telgis ja loitsin. Kostüüm on 90% olemas, jaolt laenutatud, jaolt isevärvitud, tikkida vaja, ruunikivid on vaja tekitada. 

Laupäeval läheme tsirkusesse, Viidik sõidab selleks Linna. 

Putuka isa on pikema aja jooksul päris stabiilselt korrektselt käitunud, lapsega kohtunud, komisjonis kohal olnud, rahad ja võlad maksnud, igasugused põhjused tema peale uriseda on päris ära kadunud. Hakkab täiskasvanuks saama või miskit muud? Mis iganes selle põhjustas, loodame, et püsib. 

Ma ei tea, elu on täitsa fifti-siksti?
Aga haige olen ikka. 

neljapäev, mai 21, 2015

Väike näide

Sünnipäevalapsest. Käisin külas, noh. 
Elab koos tütarlapsega, neil on kaks kassi, hamster, rott, valge siil (teda me ei näinud, oli pesas peidus, ööloom) ja kalad. Sain teada, et kui loomapoes oleks müügil lohepoegi, siis oleks neil ka lohe. 
Normaalsed noored. Kui ma laps olin, unistasin loomaaeda tööle minekust.  See jäi kahjuks ära... kuigi tegelt. Kunagi pole ju hilja? Või? Mida selleks oskama peab?
--------
Avastasin, et Putukal on lugemispäevikust (selline valmistrükitud küsimustega kena värviline kaustik) kaks viimast latrit täitmata, lugenud ta on palju, aga see lugemispäevik, see on selline piin, et ma sain ta korra lõunauinakut tegema argumendiga: "Kui sa puhata ei taha, hakka päevikut kirjutama". Kohe tuli uni. 
Aga Putukal on endaleiutatud süsteem, mille kohaselt loeb ta raamatu enne päeviku täitmist veel üks kord üle. Oh johhaidii. Keelata ju ka ei saa. Teeme.
---------
Jõudsin järjekordselt tõdemuseni, et minu soovimatus ajada ametlikke asju kõigepealt telefoni teel või näostnäkku ja minu kalduvus eelistada ekirjade kirjutamist on päris paljude inimeste meelest imelik. Sain ühe telefonikõne, siis pidin tegema teise, kus mul soovitati teha kolmandat... kuulge inimesed, kui jumal tõesti tahaks, et me telefoneeriksime, siis poleks ta leiutanud e-kirju ja chatti. Aru ma ei taipa, mis on inimestel kirjavahetamise vastu?
Helistamine tundub mulle nii äärmuslikuna; helistada tuleb siis, kui tellitud kaup pole lubatud ajaks kohal, või kui internetiteenuse pakkuja on täiesti arusaamatutel põhjustel ühenduse kinni keeranud. (ja sel viimasel juhul võiks helistada mõni teine kolleeg, sest mina olen siis juba täiesti endast väljas.) Üldse, miks see fkng teenusepakkuja ei kirjutanud muuseumile kõigepealt hoiatust, nagu et teil on arve maksmata, blabla? Lugu juhtus kaks aastat tagasi ja ikka ei lähe meelest.  Trauma eluksajaks. 

esmaspäev, mai 18, 2015

Olmet

Pesumasin mõjutab tsentrifuugides põrandat nii jõuliselt, et teiselpool kööki asuva toa sein võbiseb mu selja taga.

Ilm on hall, Putukal palju õppida ja see tähendab et null arvutit, null telekat. Seni, kuni. 
Kuigi ma tõmbasin talle tahvlisse paar ägedat ja harivat mängu, matemaatilist. Nagu Unblock, Lumosity, mis on nii lummav mäng, et ma kaalun tõsiselt tasulise versiooni avamist, ja Tricky Math - järelikult võiksin ma talle neid mänge lubada.. aga.. distsipliin. Tantalose piinad. 

Et see tõmbamine oleks üldse võimalik, pidin ma enne kõvasti trikitama, kuna Putuka tahvel jooksis totaalselt kokku.  Pidasin paremaks paigaldada sinna tüüpilise Samsungi Androidi asemel CyanogenMod, aga ka see trikitab. Lülitab ennast aegajalt palumata välja. Ja sisselülituse avapilt enne seda ringlevat helendavat bootimise rõngast on hetkeks kole sigrimigri.   Kas hakkab tahvlikese riistvara väsima või tegin ma installides midagi lootusetult valesti või mida.
Kuna mul läks selle Püha Ürituse peale (Paigalda Androidi Asemel Cyanogen) praktiliselt terve nädalavahetus (suht võõras tegevus ju, muudkui loe ja kaeva juhendeid), ei viitsi ma praegu kogu protseduuri uuesti läbi teha.

Tahvlid kipuvad üldse ruttu maha koolema, mul on loetud aastate jooksul õnnestunud 3 odavikku telliskiviks kasutada. Ok, ühele istuti peale. Khm. Sellest me ei räägi. 

Varsti saab Muuseum valmis.
Võsukesel on homme sünnipäev. 

esmaspäev, mai 11, 2015

Kaotasin ja leidsin - Murphy klassika

Kaotasin eelmisel nädalal oma koduvõtmed ära. Otsisin igalt poolt. Panin kuulutusi üles. Nagu napakas juba. Tragöödia ongi selles, et mina tavaliselt kunagi, mittekunagi ei kaota võtmeid. Rahakotte ega telefone. Mittekunagi!

Ei leidnud. Tegin lapse võtmetest koopia - korteri sneppervõti ei keeranud. Kuna koopia koopia koopia koopia puhul ei ole garantiisid.
Ostsin uue lukusüdamiku ja vahetasin ära. Eks neid võtmekomplekte on meil teismeliste poolt kaotatud ennegi palju. Hunt teab, kelle käes need võivad kõik olla. Uue südamikuga on kohe elu rahulikum. 
Kuna mul on Tallinna sõidukaart võtmehoidjaks vormistatud, pidin ka selle uue tegema. 
Tulen täna tööle, ja mis ma näen - vanad võtmed koos sõidukaardist võtmehoidjaga on printeri kõrval paberihunniku peal. 
Ma ju otsisin igalt poolt!
Murphy, sa veel saad mu käest. 

pühapäev, mai 10, 2015

Hingeliigutav

Ulmeraamatuid (üldse ulmetööstust) saab liigitada mitmeti, üks võimalikke käsitlusi  on ilmselt liigitamine uuenduslikeks versus kommertslikeks, mis taotlevad tulu ja peavad tagama lugejale maksimaalse kiire naudingu vähima vaevaga. Selle stiili Eesti esindajateks on minu jaoks Veskimees, keda ma ei salli ja Hargla, kes on päris mõnus. Enamasti ei paku need raamatud uusi süsteeme, uusi võimalikke pilte maailmale, vaid lihtsalt väljatöötatud fantastilistesse/ulmelistesse kostüümidesse rüütatud vana head seks-surm-ülimuslikkusetunne kolmainsust.
Sarnase stiili esindajatest kirju riiul Apollo lastekirjanduse osakonnas võttis mu jalust maha hiljuti, kui ma kinos Käsna Kallet vaatava lapse järel aega parajaks tegin. Teismelistele mõeldud fantastikaraamatute tööstus mõjub lõpuks masendavalt, ennekõike just seetõttu, et see õhutab õrnas eas inimestes soovi pidada ennast ümbritsevatest targemaks, paremaks, rohkemaks õigustatuks.. . saate isegi aru. Jah, jumalakompleksiga inimestest tunneme me siin seitsme miljardi seas küll tõsiselt puudust...  aga see on see, mis müüb. Monster High on naljakas, Harry Potter omamoodi südamlik, aga mõlemad teenivad sama deemonit. 

Uuenduslik tee on keerulisem, raskem ja kohest finantsedu küll ei taga, eriti väikeses riigis. Nimelt luua südametunnistust, mõistust ja fantaasiat tõeliselt kasutades mõni uus maailmasüsteem ja jääda selle kirjeldamisel ometi loogiliseks vähemalt moraalses mõttes. Eestis esindab seda koolkonda praegu Friedenthal ja kunagine Eiv Eloon oma ainsaks jäänud teose, "Kaksikliigiga". 
On muidugi autoreid, kes suudavad elegantselt laveerida mõlema stiili vahel või kasutada mõlemast laadist parimaid vahendeid. "Kaksikliik" näiteks on kuradima raskepäraselt kirja pandud. 

Olgu. Hiljuti tõlgiti Pratchetti ja Baxteri "Pikkmarss" eesti keelde, leidsin selle Elisa raamatukoguäppi testides, ja see taastas mõneks ajaks mu usu ulmekirjandusse. Teos osutus oleva järg raamatutele "Pikkmaa" ja "Pikksõda", mida ma ei ole lugenud ja mida pole ka Elisa raamatupoes (mis on minu suurim etteheide sellele üldiselt mugavale äpile).  See ei idealiseeri inimkonda ja samas on seal üksikisikutel mõnikord piisavalt palju südametunnistust, et isegi ähvardavas võõra maailma koletises elusolendit näha - näiteks saadab ühe paralleelmaailmade vahelise laeva kapten laevaarsti ravima nende laeva rünnanud happelist elukat, keda selle rünnaku tõttu tulistas üks tema enda meeskonnakaaslastest. Mõistate, "vaenlase" mõiste pole absoluut. Tervislikul moel rõhutatakse tõsiasja, et inimene ei ole ja ei peagi olema looduse kroon, selles raamatus mitmel korral. Veel tervislikumal moel on vähemalt "Pikkmarsi" ajaks suur osa võtmetegelasi seksikast teismeeast ammu välja kasvanud, olles sealjuures naissoost ja kaotamata kummatigi vähimalgi määral oma tähtsust loo arengus. Jei, elagu. Selles näen ma küll Pratchetti kätt. 

esmaspäev, mai 04, 2015

Võta elu, nagu see on

Veetsin nädalavahetuse maisemate teemadega
tegeledes. Päris mitu pisikest peenart.
Skandaalne esoteerikaloeng Muuseumis ühe meeskolleegi poolt vahendatuna: sünnimärke ja vähki saab vältida/ravida, kui võtad elu nii, nagu see on.

Ok, vahepeal vaatasin taevasse ka. Haned lendasid
üle. Kuu oli mingis faasis. Pilved olid. Ja.
Fakkadi fakk.  Minu meelest esoteerikud, kes üritavad igale asjale mingit Kõrgemat Tähendust ja süülist algpõhjust leida, on just need, kes ei võta elu nii, nagu see on. Need, kes teevad facebookis kaugraviseansse. Krt, kui võtta elu, nagu see on, siis kaine mõistus ütleb, et ekraani kaudu sa ei tuvasta tegelikult ära teise inimese kilpnäärmeprobleeme (veebikaamera abil oleks iseasi, aga me ei räägi praegu sellest). Ja ei ravi ka neid. Elu nagu see on - sinu nime tähtede numbriliste väärtuste summa ei anna sulle tegelikult ei selgitusi ega lahendusi.

Esoteerilise mõtteviisi levik on muutunud nii valdavaks, et ma hakkan ka juba vandenõuteoreetikuks. Tõsiselt on mul selline tunne, et kellegi karvane käsi suunab ja mahitab üldrahvalikku hullust, lihtsalt selleks, et me unustaksime tõsised probleemid ja üritaksime vihmametsi ravida pendliga, radioaktiivset saastet armastuse saatmisega, vähki kaartide panemisega jne.

Ilmselt teevad seda illuminaadid, dohh. 




laupäev, mai 02, 2015

010, 011, 012

Kaevasin ja külvasin ja külvasin ja kaevasin (mulda said: salat, sibul, saialilled, kuumaasikad, veel mungalille ja basiilik). Kui vihma sadama hakkas, oli sobiv juhus pildid ära teha. Modellid ka käepärast.
010, mänguasjad
011, lamav isik

012, istuv isik